Jäävöönd: Jää-ja külmakõrbed (0)

Jäävöönd
Jää-ja külmakõrbed
Referaat
2011
Maakera põhja- ja lõunapoolust ümbritsevad alad on kaetud säravvalge jää ja lumega. Neid polaaraladel paiknevaid igilume ja püsiva jääkatte all olevaid alasid nimetatakse jää- ja külmakõrbeteks. Põhjapooluse ümbruse jäävälju, mis katavad Põhja-Jäämerd ehk Arktika ookeani, kutsutakse Arktikaks. Lõunapoolkeral ümbritsevad ookeanid ja mered Antarktise mandrit. Sealne kliima on väga karm ja õhutemperatuur suuremal osal alast on aasta läbi alla 0 ° C. Et lumi ja jää seal ei sula, on aastatuhandete jooksul moodustunud hiiglaslikud igilume ja- jää väljad. Kliima karmust suurendab polaarpäeva ja polaaröö vaheldumine. Polaaröö ajal ei saa pooluse ümbruse alad päikese kiirgust, on pime ja külm. Polaarpäeval seevastu päike pika aja vältel ei looju. Kuna pimestavalt valged jääväljad peegeldavad suurema hulga päikesekiirgust tagasi, on Päikese soojendav mõju palju väiksem kui mujal maakeral. Nii lõuna- kui ka põhjapoolkera jää- ja külmakõrbete ühisjoonteks on laiuvad jääväljad ja lume lagendikud, kus valitseb kestev pilkne öö või pikk loojanguteta päev ja paugub pakane . Taimede, loomade ja inimeste eluks on seal kõige karmimad tingimused kogu meie planeedil.
Arktika
Paiknemine ja kliima
Teravmäed (Norrale kuuluv ala Arktikas )
Arktika, mis asub põhjapooluse ümbruses hõlmab Põhja-Jäämere koos sealsete suurte ja väikeste saartega, samuti kitsas riba Euraasia ja Põhja-Ameerika rannikul. Arktika piirkonda ulatuvad kaheksa riigi territooriumid: Ameerika Ühendriigid, Island , Kanada, Norra, Rootsi, Soome, Taani ja Venemaa Föderatsioon. Arktika pindala on üle 25 miljoni km², millest suurema osa moodustavad Põhja-Jäämere valdavalt 2-4 m paksused jääalad. Üksikutes kohtades on merejää veelgi paksem . Põhjapoolkera suurim, umbes 3 km paksune mandriliustik asub Gröönimaal. Luistike ja merejää servaaladel esinevad laialdaselt ebatasased jääkuhjatised – see on rüsijää, mis kujuneb surve all olevate jääväljade murenedes. Rannikul ning Põhja-Jäämere kokkupuutealadel ookeaniga sulab rüsijää suvel – nii tekib triiviv ehk ajujää. Ehkki nendes vetes hulbivad kogu suve jääpangad ja jäämäed, on meresõit võimalik. Kui mererannik vabanebki lühikeseks ajaks lumekattest, jääb pinnas siiski külmunuks.
Gröönimaa mandriliustikust ja Põhja-Jäämere jääväljadest murduvad hiiglaslikud jääkamakad satuvad merehoovustesse ning hakkavad veteväljal triivima. Suured jäämäed ohustavad laevu. Tuntud on suure reisilaeva Titanicu uppumine pärast kokkupõrget jäämäega 1912. aastal. Kui palju polaarreisijate purjekaid ja paate on Põhja-Jäämere jääväljadel hukkunud , seda ei saa me kunagi teada.
Arktika jääväljade säilimise eelduseks on aasta keskmine negatiivne õhutemperatuur. Talve keskmine õhutemperatuur on -30° kuni -50 °C, suve keskmine õhutemperatuur on 0° kuni +3 °C. Kitsas rannikuvööndis tõuseb suvel õhutemperatuur üle 0 °C, mis võimaldab kasvada kidural taimkattel. Sademed langevad peamiselt lumena. Lumesajud on sagedased, kuid aastane sademete hulk ei ületa siiski 100-200 mm. Tihti kaasneb sajuga tugev tuul ja siis möllavad jääväljadel tuisud . Huvitav nähtus on Arktikas virmalised , mis elustavad polaarööd ja on vahel nähtavad ka Eesti põhjataevas. Mitmevärvilised virmalised tekivad kosmilise kiirguse mõjul atmosfääri kõrgemates kihtides.
Elustik ja inimtegevus
Arktika elustik on liigivaene, kuid äärmiselt omapärane. Kidurat taimestikku on vaid arktilistel saartel ja mererannikul. Pinnast katab killustik ja kooriksamblikutega kaetud kivitükid, mullad on primitiivsed, õhukesed ja huumusevaesed. Taimestik on hõre, peamiselt kasvavad tarnad, mõned kõrrelised, samblikud ja harvem samblad. Mõne lumevaba kuu jooksul kasvavad ka vähesed õistaimed, näiteks polaarmaguun. Loomastik on liigiveane, peamised loomad on: hülged, kotikud, morsad , jääkarud, lemmingud , polarrebased ja polaarhundid. Külmades arktilistes vetes ujub ka maakera suurim imetaja – sinivaal . Rikkalikul on kalu. Arktika linnud näiteks hahad, polaarkajakad, jääkaurid, pesitsevad tuhandeteni ulatuvates kolooniates ligipääsmatutel kaljuseintel, moodustades nn. linnulaatasid. Pärast lühikest pesitsusperioodi suvel lendavad linnud külmade eest taas lõuna poole. Põhja-Jäämere jääväljad on püsiva asustuseta. Seal sooritavad toidu otsinguil oma retki eskimod ja töötavad vahelduvate meeskondadega polaarjaamad. Jaamades jälgitakse ilmastikku, jääväljade triivimist ja merevee omadusi. Arvatakse, et meie planeedi, sealhulgas ka Eesti kliima muutlikkuse võti peitub just nendel avarustel. Veel hiljuti olid peamised liiklusvahendid koertega veetavad natrad, tänapäeval on neile lisandunud roomiksõidukid ja lennukid. Gröönimaal elasid inuitid varem jääst ja lumest tehtud igludes, kuid nüüd elab enamik neist mugavustega korterites ja nad vaatavad telerist sarnaseid programme nagu meie Eestiski.
Jääkaru koos poegadega
Polaarrebane

Antarktika
Paiknemine ja kliima
Antarktika
Lõunapoolkera polaaralasid ühendab nimetus Antarktika, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnapaarist anti ja arktikos ning tähendab seega Arktika vastandit. Antarktika asub 48. ja 62. lõunalaiuskraadi vahel ning pindala on umbes 60 miljonit km². Lõunapoolkera polaaralade oluline iseärasus on mandri olemasolu, mida nimetatakse Antarktiseks. Selle mandri pindala on 14 miljonit km² ja suurem osa temast on ümbritsestud polaarjoontega. Antakstise ümber on kolm ookeani: Vaikne, Atlandi ja India ookean, mille vetes on rohkesti saari ja saarestikke. Saared on näiteks: Lõuna- Georgia saar, Lõuna-Sandwichi saared ja Lõuna-Orkney saared. Mandriline rannajoon on paiguti üsna sopiline, rannikumerede ja poolsaartega. Peaaegu kogu maismaa on kaetud hiiglasliku mandriliusikuga. Selle keskmine paksus on veidi üle 2 km ja läbimõõt umbes 4500 km. Võrreldes põhjapoolkera suurima, Gröönimaa mandriliustikuga, on jää pindala üle 7 korra suurem. Antaktika kliima on maakera kõige karmim . Mandri siseosades on keskmine õhutemperatuur südasuvel -30° kuni -35 °C, talvel on aga keskmine õhutemperatuur -70 °C. Maailma külmarekord on mõõdetud Antarktikas ja see oli 89,2 °C. Sellises külamas muutub isegi metall rabedaks, purunedes löögi mõjul nagu klaas. Jääkülma õhku hingates võivad inimesel kopsud külmuda ja silma sarvkest mureneda. Ranniku aladel on soojem, lühikeseks ajaks sulab lumi ja kasvab kidur taimestik . Antarktise mandri siseosade kliima karmust võimendavad tugevad tuuled. Lagedatel jääväljadel ei ole haruldane tuule kiirus kuni 70 m/s. Sageli möllavad tuisud. Antarktikas sajab vähe, valdavalt lund, suvekuudel rannikul ka vihma. Aasta keskmine sademete hulk on 50-250 mm. Selline sademete hulk on tüüpiline kõrbetele. Püsiva külma tõttu lumi ei sula ega aura , vaid ladestub maapinnal. Seetõttu ongi aja jookul tekkinud võimas mandrijää. Kuigi jää katab kogu mandrit ja ulatub isegi ookeni, ei puudu Antarktises jäävabad alad – antarktilised oaasid , ehkki soojade kõrbeoaasidega ei ole neil midagi ühist. Antarktilised oaasid on kujunenud kohtades, kus sademete hulk on väike ning soojal aastaajal jõuab vähene lumi ära sulada. Kõige soojem on Antarktikas Venda järv, mille põhjakihtide temperatuur küündib kuni 25 °C. Kuigi järv on kaanetatud jääga, ei suuda soojus sealt välja tungida , sest vesi seisab paigal ega segune.
Elustik ja inimtegevus
Suuremas osas Anarktikas taimkate ja loomastik puuduvad. Ainult rannikul ja saartel kasvavad samblad, samblikud ja vetikad. Õistaimi on vaid üksikuid liike, näiteks nelgiliste perekonda kuuluv Antarktika padikann. Antarktika polaarvetes on rikkalikult planktonit, mis on toiduks paljudele pisivähikestele. Nendest omakorda toituvad kalad, hülged, vaalad ja linnud. Seepärast on Antarktika loomastik seotud ookeani ja rannikuga. Antarktika loomad on hülged, mõõkvaalad, delfiinid , sinivaalad. Antarktise ainus maismaal elav loom on 0,5 cm pikkune tiibateda kärbes, kes on kohastunud karmi kliimaga . Ka linnuliike on karmil kliima tõttu vähe, peamised linnud on tormilinnud, pingviinid ja ännid. Pingviinid on Antarktika kõige kuulsamad põlisasukad. Antarktikas elab 17 liiki pingviine. Kalade poolest on Antarktika mered vaesemad kui põhjapoolkera mered, sest seal pole kudemiseks soodsaid jõgesid. Püsiv inimasustus Antarktikas puudub. Polaarjaamad, kus tegeletakse sealse looduse uurimisega, asutati alles käesoleval sajandil. Igal aastal polaarjaamade meeskonnad vahetuvad. Hoolimata rasketest tingimustest ja suurtest kulutustest, on uurimisjaamu küllalt palju. Vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele ei kuulu Antarktika mitte ühelegi riigile. Mandril puudub igasugune majandustegevus , seal ei kaevandata maavarasid, ei rajata tööstusi ega sõdita. Seepärast on Antarktika meie planeedi kõige vähem reostatud piirkond. Ometi tõendavad pingviinide rasvast leitud taimekaitsemürgid ja polaaralade kohal esinevad osooniaugud maakera suurt saastatust.
Adeelia pingviinid
Sinivaal
Keiserpingviinid koos pojaga