Euroopa loodusvööndid ja inimeste elu nendes (0)

Sisukord
SISSEJUHATUS
1. VAHEMERELINE PÕÕSASTIK JA METS ………………………………………….....1

• Asend ja kliima
  
• Taimestik ja loomastik
  
• Inimesed vahemerelises vööndis
  

2. PARASVÕÕTME ROHTLA …………………………………………………………….3

• Asend ja kliima
  
• Taimestik
  
• Mullastik
  
• Loomastik
  
• Inimeste elu rohtlas
  

3. PARASVÖÖTME SEGA- JA LEHTMETS ……………………………………………..6

• Asend ja kliima
  
• Taimestik
  
• Mullastik
  
• Loomastik
  
• Inimene leht- ja segametsavööndis
  

4. PARASVÖÖTME OKASMETS ………………………………………………………....8

• Asend ja kliima
  
• Taimestik
  
• Mullastik
  
• Loomastik
  
• Inimene okasmetsavööndis
  

5. TUNDRA …………………………………………………………………………………10

• Asend ja kliima
  
• Taimestik
  
• Mullastik
  
• Loomastik
  
• Inimene tundravööndis
  

6. JÄÄVÖÖND………………………………………………………………………………12
KOKKUVÕTTE
Sissejuhatus
Kirjutan referaadi Euroopa loodusvöönditest ja inimeste elu nendes. Tahan saada rohkem teada milline on Euroopa loodus.
Euroopas esinevad erinevad loodusvööndid. Need loodusvööndid on järgmised: vahemereline taimestik, parasvöötme rohtla, parasvöötme sega- ja lehtmets, parasvöötme okasmets, tundra ning jäävöönd.
Vahemereline põõsastik ja mets
Vahemerelised metsad ja põõsastikud levivad 30-ndate ja 40-ndate laiuskraadide vahemikus Vahemere ümbruses. Sellised euroopa riigid, kus levivad vahemerelised metsad on näiteks: Türgi, Hispaania , Itaalia, Kreeka, Horvaatia ning Prantsusmaa.

• Asend ja kliima
  

Vahemerelised põõsastikud ja metsad levivad piirkondades, kus valitseb kuiv ja päikesepaisteline suvi ning jahe ja vihmane talv. Kõrgekasvulised nahkjate lehtede ja asteldega põõsastikud vahelduvad hõredate tammemetsadega. Aasta sademete hulk on 500 kuni 1000 mm. Peamine osa sademetest langeb talve kuudel, mil mõju avaldavad parasvöötme õhumassid, suvekuud on kuivad, sest siis mõjutavad troopika õhumassid. Suvel on 24-25 soojakraadi ja talvel 4-7 plusskraadi. Selline kliima iseloomustab lähistroopika kliimavöödet.

• Taimestik ja loomastik
  

Kuna vahemerelise loodusvööndi pindala on üsna väike, esineb siin rohkesti haruldasi ja väga piiratud levikuga taimeliike. Kuna vegatatsiooniperioodil valitseb kuum ja kuiv ilm, taluvad paljud taimed hästi põuda. Ülekaalus on enamasti igihaljastest liikidest koosnevad põõsastikud, näiteks salvei, rosmariin , oleander, mis sisaldavad eeterlikke õlisid. Kõige ulatuslikum ongi igihaljaste põõsastike ehk tšaparrali vöönd Vahemere ümbruses. Eri piirkondades kannab see erinevaid nimetusi. Vahemerelised põõsastikud on levinud mitmesugustel erodeeritud ning toitainetest vaesunud muldadel. Nende säilimist soodustavad kitsede karjatamine ning sagedased põlengud. Vööndi katkendliku levila tõttu on vahemerelise taimkatte liigiline koosseis ja välisilme erinevatel mandritel erinev. Sellele on kaasa aidanud kõrged mäestikud ja ulatuslikud kõrbed. Vahemerelisest vööndist on pärit vanad põllukultuurid: nisu, oder , lina, porgand. Siinses maastikupildis annavad tooni oliivi -, viinamarja- ja viigipuuistandused.
Loomastik vahemerelises kliimavööndis on suhteliselt vaene seoses tiheda inimasustusega. Vahemerelise vööndi loomastikus leidub vähe sellele vööndile omaseid loomaliike. Enamasti on tegemist ka naabervööndites elutsevate või veelgi laiema levikuga loomadega . Näiteks elavad Sardiinia saarel Vahemeres mägilambad ehk muflonid, kellel on sihvakad ja kõrged jalad ning kooldunud sarved (Austraalias elavad kängurud, kes on taimetoidulised hüpates liikuvad loomad; Põhja-Ameerikas elutsevad ida-vöötoravad, kes kraabivad oma uru kivi või mahalangenud tüve alla).

• Inimesed vahemerelises vööndis
  

Vahemereline vöönd on oma peamisel levikualal, Vahemere ümbruses, maailma üks tihedama inimasustusega piirkondi. Siin tekkisid ja saavutasid oma võimsuse Egiptus, Kartaago , Vana-Kreeka ja Vana- Rooma . Siin kohtusid ja põimusid õhtu- ja hommikumaa tsivilisatsioonid. Aastatuhandeid kestnud tihe asustus, maaharimine ja karjakasvatus on kujundanud Vahemere ümbrusse poollooduslikud maastikud . Metsade raiumise , puude põletamise ja karjakasvatuse tagajärjel tekkinud maastikke Vahemere ümbruses nimetatakse erinevalt. Näiteks Ibeeria poolsaare ja Lõuna-Prantsusmaa igihaljaid kuivalembeseid põõsastikke kutsutakse makjaks; Apenniini poolsaare kooslusi tuntakse gariigina; Vahemere idapoolses osas olevad heitlehised kuivalembesed põõsastikud on aga šibiljakid. Kogu Vahemere maade kultuurmaastikus vahelduvad ulatuslikud karjamaad õlipuusaludega. Lähistroopilise kliimavöötme kuumad ja põuased suved on sobivad viinamarja kasvatamiseks. Sellepärast on vahemeremaad maailma tuntumad veinitootjad. Samas on suvine kuivus maaviljeluse probleemiks. Karjakasvatus on oma tähtsust kaotamas, kuna rohumaid ei jätku. Ülekarjatatud aladel kannavad sademevesi ja tuul mulla ära, muutes need kiviseks ja viljatuks. Vahemere maade tööstus tegeleb põllumajandustoorme töötlemisega. Valmistatakse veini, kuivatatakse ja konserveeritakse puu-ja aedvilja . Oliividest pressitakse toiduõli, neid kasutatakse ka söögiks, puidust aga valmistatakse tarbeesemeid. Vahemere maad on ka üks ihaldatuim suvituspiirkond. Siia on rajatud kuurorte. Suur osa Vahemere maade majandusest ja rahvastikust on seotud turismi ja puhkemajandusega.
Parasvöötme rohtla
Rohtlaks nimetatakse suuri, tasaseid või madalate küngastega maa-alasid, kus kasvavad rohttaimed ja üksikud puud. Erinevates maailma osades kannavad rohtlad erisuguseid nimetusi: Ungaris kutsutakse rohtlat pustaks, Lõuna-Ameerikas pampaks, Euraasias stepiks ja Põhja-Ameerikas preeriaks. Parasvöötme rohtlad asuvad ekvaatorist kaugel, kus on mandriline kliima kuuma suve ja karmi talvega. Väga viljaka pinnasega, sest orgaanika lagundamine on seal toimunud sadu ja sadu aastaid. Seetõttu on rohtlad enamuses ülesharitud ja looduslikke rohtlaid on alles jäänud väga vähe.

• Asend ja kliima
  

Parasvöötme rohtlad levivad mandrite siseosade ja rannikuil, mida uhuvad külmad hoovused . Need on alad, kus sademeid langeb aasta jooksul vähem kui jõuak auruda, mistõttu kliima on kuiv. Parasvöötme rohtlates on külm talv ja maad katab õhuke lumevaip. Kliima on kuiv ja tugevalt mandriline. Sademete hulk aastas on parasvöötme rohtlais tavaliselt 300 – 600 mm.
Suved on palavad ja põuased. Põhiliseks taimede kasvuajaks on varakevadine lume sulamise aeg ja varasuvi. Rannikule lähemal paiknevates rohtlates on pehmem kliima ja mida sügavamale sisemaale, seda karmimaks muutuvad tingimused.

• Taimestik
  

Nagu nimetuski ütleb on rohtlates valitsevad rohttaimed. Rohtlates kasvab palju erinevaid stepirohtusid, aruheinasid. Teistest taimedest võib siin leida veel nurmenukke, palderjani, iiriseid, metsikuid tulpe, pujusid ja ka kaktusi.
Nii troopiliste kui ka parasvöötme rohtlates on oluline koht tulekahjudel. See takistab metsastumist. Mitmed taimed ei saa seemnest kasvama hakatagi enne, kui nende kõva kest pole kuumas tuhas lõhkenud. Tuli ei kahjusta rohundite juuri ja nii saavad nad uuel kevadel jälle oma elutsükliga alustada. Varemalt olid metsastumise takistajad ka suured taimtoiduliste loomade karjad nagu hobused ja hirved, kes soodustasid heintaimede kasvu. Veel 150 aastat tagasi olid nad suured rohelised “ ookeanid ”, kus õitses miljoneid lilli.
Põudade ja külmadega kohastumiseks on mitmetel liikidel maa-alused mugulad, kuhu varutakse toitaineid, et varakevadel kiiresti kasvama ja õitsema hakata. Meil kasvavatest taimedest on sealt pärit krookused, tulbid, hüatsindid, meelespead…
Iirised, nagu ka mitmed teised sibullilled on pärit steppidest. Sibulatesse ja risoomidesse kogutakse vajalikud toiduvarud, et järgmine aasta võimalikult vara õitsema hakata.
Kõrreliste liike on väga palju, kuid ühes koosluses on valdavad vaid paar kolm liiki. Teised liigid moodustavad taimkattes väikese osa.
Rohttaimed moodustavad tiheda kamara, mistõttu on seemnetega levimine raske. Paljud rohttaimed moodustavad mättaid ja tihedaid juurerägastikke.

• Mullastik
  

Rohtlas levivad eelkõige mustmullad - mullad , mis rohke orgaanilise aine ja kaltsiumühendite poolest on mustjaspruunika värvusega. Need on väga huumuserikkad, kuna taimestik on liigirikas ja maapinnale langeb igal aastal rohkesti taimejäänuseid. Seega võib mustjasmulla huumushorisont ulatuda kuni kahe meetrini ja sealne huumusesisaldus on kohati üle 20%.

• Loomastik
  

Umbes 200 aastat tagasi olid rohtlad suurte loomakarjade pärusmaaks. Seal võis kohata hirvi, gaselle, metshobuseid, eesleid ja saiga -antiloope. Inimtegevuse tagajärjel on mitmed liigid väljasurnud või on väljasuremisohus. Peale nende suurte loomade on oluline osa ka väikestel närilistel, vihmaussidel, sipelgatel, termiitidel, kes kaevavad pinnasesse käike ja segavad muldi. Suurem osa närilistest kaevavad enesele urge, kuhu varjuvad nii vaenlaste kui külma talve eest.
Steppide omapäraseimaks loomaks on pimerott . Tal on jässakas keha ning saba puudub. Suurema osa oma elust veedab ta maa all.Veel võib rohtlas kohata haukureid, kes elavad tihedates kolooniates ja pesitsevad maasse kaevatud urgudes. Nad närivad oma eluaseme ümbruse täiesti paljaks, et saada paremat vaadet.
Erinevate loomaliikide esindajad:
Taimtoidulised imetajad : saiga-antiloop, kulan e. metseesel, piison .
Lihatoidulised imetajad: koiott ( omnivoor e. segatoiduline), hunt, hüään, mäger.
Närilised: suslik, rohtlahaukur, lemming , mutt .
Linnud : pistrik , jaanalind, siniraag , põldvutt.
Putukad: rohutirtsud, termiidid , ämblikud.

• Inimeste elu rohtlas
  

Rohtlapiirkondi ja eriti just metsasteppe võib õigustatult kutsuda maailma viljaaidaks. Peamine rohtlavööndis kasvatatav kultuur on nisu. Metsastepis, kus sademeid on veidi rohkem, kasvavad hästi suhkrupeet , sojauba, päevalill, maapähkel. Rohtlate kuivemad piirkonnad sobivad karjamaadeks. Kariloomadest kasvatatakse peamiselt lihaveiseid ja lambaid . Piimakarjale on vaja mahlakama rohuga karjamaid.
Stepivööndi metsastepis ja põhjaosas aga on niiskust rohkem ja seal levivad huumusrikkad mustmullad. Nendel aladel tegeletakse maaviljelusega ja kasvatatakse maisi, nisu, otra, suhkrupeeti ja päevalille. Kultuurtaimed kasvavad hõredalt ja ei paku mullale erilist kaitset erosiooni eest. Ka kunstlik niisutus põhjustab muldade sooldumist ja halvendab rohtla ökosüsteemi normaalset talitust .
Mitmetel stepivööndi aladel kaevandatakse ka maavarasid . Nende leiukohtadesse on rajatud asulad ja töötlusettevõtted, mis põhjustavad keskkonna saastumist.
Tänapäeval on rohtlad peamiselt üles haritud. Looduslikku taimkatet on säilinud vaid vähestes kohtades, peamiselt looduskaitsealadel, puutumatut loodust aga mitte kusagil.
Aegade jooksul on inimeste mõju rohtlatele järjest suurenenud. Tehnika arenguga on looduslike rohtlate osakaal järjest vähenenud, sest masinatega saab lihtsamini suuremaid põldusid harida ja rohtlate mullad on väga viljakad .
Parasvõõtme sega- ja lehtmets

• Asend ja kliima
  

Parasvöötme metsade levikuala on põhjapoolkeral õige ulatuslik. Lõunapoolkeral pole aga sobivatel laiuskraadidel piisavalt maismaad, mistõttu parasvöötme metsi leidub seal väga piiratud alal. Parasvöötme sega- ja lehtmetsad asuvad Euraasia , ja Põhja-Ameerika mandritel. Parasvõõtme sega- ja lehtmets hõlmab näiteks selliseid euroopa riike nagu Saksamaa, Venemaa, Eesti, Prantsusmaa, Inglismaa, Iirimaa, Läti, Leedu ja palju teisi riike.
Selle loodusvööndi kliimat iseloomustab neli aastaaega. Temperatuur on talvel -15..+5 kraadi ja suvel +15...+25, temperatuuri amplituud on keskmine, sademeid on piisavalt (400 – 1000mm), tugevad läänetuuled, parasvöötme kliima.

• Taimestik
  

Leht- ja segametsavööndi metsad on tuntud oma sügisese värvikirevuse poolest. Segametsa aladel kasvab ka okasmetsi. Seega on tegemist siirdealaga leht- ja okasmetsade vahel. Lehtmetsavööndi metsades on puurindes ülekaalus tamm, pöök, vaher , pärn, saar, jalakas , kastan, pähklipuu. Lääne-Euroopas, kus on niiskem kliima, on ülekaalus pöögi- ja kastanimetsad. Kesk- ja Ida-Euroopas, kus on kuivem kliima, on aga ülekaalus tammikud. Euroopa lehtmetsad nooremad ja liigivaesemad kui Põhja-Ameerika või Ida- Aasia omad, sest Euroopas tekkisid need alles pärast viimast jääaega ligikaudu 10 000 aastat tagasi. Lehtmetsade kõige kõrgema rinde moodustavad eespool nimetatud puud. Madalama puurinde moodustavad peamiselt kased , haavad ja pajud . Paremates kasvukohtades on rohkesti põõsaid - sarapuu, kuslapuu , rododendron jt. Rohu- ja samblarinne on rikkalik. Selles vööndis on rohkesti inimeste poolt kujundatud või tekitatud taimekooslusi , kuna leht- ja segametsade kliima on inimesele soodne ja mullad sobivad maaharimiseks. Selliste puude eripäraks on nende värvikirevus ja see, et enne talve klorofülli hulk lehtedes väheneb ja ülekaalu saavutavad teised pigmendid . Seejärel lehed langevad.

• Mullastik
  

Leht-ja segametsas on valdavalt pruunmullad . Värvuselt on need mullad pruunikad ja sisaldavad alumiiniumi-ja raua ühendeid. Seal on paks huumushorisont. Sügisel maapinnale ladestunud orgaaniline aine laguneb intensiivselt järgmisel kevadel. Mullad on väga toitaineterohked. Mida soojem ja niiskem on kliima, seda enam mikroorganismid orgaanilist ainet lagundavad. Pruunmulla profiilis valitseb enam-vähem ühtlaselt pruun värvus. Mullad on viljakad.

• Loomastik
  

Loomadest on tüüpilisemad seemnetest, pähklitest ja tammetõrudest toituvad ja ka kõigesööjad imetajad. Enamik neist on kohastunud aktiivseks eluks aasta läbi, vaid mõned jäävad talveunne . Kiskjaid ja mõningaid muid ulukeid on ohtra küttimise ja tiheda asutuse tõttu väheks jäänud. Linnustikus domineerivad mitmesugused seemnetest ja pähklitest toituvad liigid, kellest palju aitavad laiendada lehtpuude levilat. Suhteliselt vähe on siinses jahedas kliimas kõigusoojaseid loomi kahepaikseid ja roomajaid. Euroopa parasvöötme sega-ja lehtmetsas elavad sellised loomad nagu metskitsed, hirved, halljänesed, metsnugised ja koprad. Lindudest aga elavad seal roherähn, tihane, kassikakk , mets- lehelind , ööbik, rästad ja paljud teised.

• Inimene leht- ja segametsavööndis
  

Parasvöötme metsavööndi merelisema kliimaga osas on maailma soodsaimad tingimused inimeste eluks. Tiheda asustuse peamiseks eeltingimuseks on soe ja niiske suvi, pehme talv, produktiivsed mullad ja metsade rohkus. Tiheda inimasustusega käib kaasas linnade ja maa- asulate rohkus, mida ühendab tihe teedevõrk. Maastikke mitmekesistavad arvukad jõed ja järved, tasandikud vahelduvad laugnõlvaliste mäestikega, mis on rikkad maavarade poolest. Sellel kõigel on tähtsus inimasustuse kujunemisele. Metsavööndis tegeldakse karjakasvatuse, maaviljeluse, metsanduse, maavarade väljakaevamisega. Siin elavate inimeste majandustegevuse kõige iseloomulikumaks tunnuseks on töötlev tööstus ja kõrgtehnoloogiline tootmine. Olulisemateks maavaradeks on Põhjamere nõos leiduv nafta ja gaas . Siinne kõrgesti arenenud tööstus sõltub üha vähem kohalikest ressurssidest ning on enam orienteeritud mujalt juurdeveetavale toorainele. Traditsiooniliseks ja tähtsaks tegevusalaks rannikuil on kalandus .
Maapiirkondades tegeldakse veise-ja lambakasvatusega. Peamisteks põllukultuurideks on leht- ja segametsavööndis nisu, rukis , oder, kartul ja mitmed söödakultuurid. Vööndi lõunaosas kasvatatakse viinamarja ja toodetakse veini. Niitmise vajadus on metsade kõrvale kujundanud niidud. Euroopa leht- ja segametsavööndis on vähe säilinud traditsioonilisi elamis- ja majandamisviise. Neid püütakse alles hoida peamiselt ajaloo- ja etnograafiamuuseumide abil ning muuseum -asulates.
Parasvöötme okasmets
Taiga - ehk okasmetsavöönd on noor loodusvöönd, kuna tekkis viimase 10 000 aasta jooksul pärast viimast mandrijäätumist. Okasmetsad levivad laia katkematu vööndina läbi kogu Euraasia ja Põhja-Ameerika. Laialt on levinud okasmetsade teinegi nimetus taiga, mis on tulnud vene keelest, sest Siberis laiuvad suured okasmetsad. Kliima on seal juba mõnusam ja mahedam. Talved on sisemaal siiski veel kärekülmad, aga suved see-eest juba üpris palavad. Taigast põhjapoole jääb metsatundra ja tundra, lõunapoole segametsad ja sealt edasi laialehised metsad.
Okasmetsad piirnevad põhjapool metsapiiriga, mis enam-vähem ühtib põhjapolaarjoonega. Sellest piirist kaugemal põhjas ei saa enam metsad kasvada, on vaid üksikud puudetukad paremate kasvutingimustega kohtades.

• Asend ja kliima
  

Taiga vöönd jääb parasvöötme põhjaossa, suur osa vööndist ulatub kaugele sisemaale, kus pole enam mere mõju kliimale. Parasvöötme põhjaosas on talv pikk ja külm. Mandrite sisealadel esineb käredaid pakaseilmu, mil temperatuur langeb alla – 40 C.
Üldise pildi annavad kliimadiagrammid :
 
Sademete hulk aastas kõigub erinevates piirkondades 400 - 1000 mm vahel. Talvel sajab vähe, põhilised sademed on koondunud suvekuudele.
Tänu rohketele sademetele ja vähesele aurumisele on taigas kujunenud tihe vetevõrk. Jõgedele on iseloomulik talvine jääkate ja kevadine suurvesi.

• Taimestik
  

Okaspuud ei karda talvekülma, tulevad toime lühikese suve ja vähese niiskusega. Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid ( mustikas , pohl, sinikas jt.). Jõeorgudes, mida suurvesi kevadeti üle ujutab, ei saa mets kasvada ning seal levivad lopsaka rohuga luhad. Madalikel on palju suuri soid.
Okasmetsade vöönd on kõikjal võrdlemisi ühetaoline, erinevad on vaid peamised puuliigid. Viljakamatel muldadel kasvavad peamiselt kuused ja nulud, Siberis lisanduvad neile ka seedermännid. Selliseid metsasid kutsutakse tumetaigaks, sest nad on valgusevaesed. Heletaigas, mis levib vähemviljakatel liivastel muldadel, on ülekaalus lehised või männid. Kõikjal okasmetsade vööndi piires muutub mets lõuna pool tihedamaks, puud kasvavad kõrgemaks ja on elujõulisemad.

• Loomastik
  

Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas lihtne, kuid toitu leidub napilt. Okasmetsade loomad saavad söönuks okastest, seemnetest või puukoorest. Raiesmikel ja lagendikel on elamistingimused paremad. Iseloomulikumad asukad on paksu karvkattega kiskjad ( pruunkaru , hunt), kes jahivad suuri ja väikesi taimetoidulisi imetajaid . Veekogude ääres elavad koprad, kes langetavad suuri puid, paisutavad jõgesid ja muudavad ühtlasi suurte maa-alade veerežiimi. Olulisel kohal on rändlinnud ja –loomad. Kevadel, kui voolama hakkavad sulaveed, alustavad paljunemist putukad – lindude pidulaud on kaetud. Sel ajal on taigas väga palju linde, kes on siia pesitsema tulnud. Ka põhjapõdrad rändavad vastavalt aastaajale kas põhja- või lõunasuunas. Talvel on siingi vaikne nagu tundras – üksikud loomad on endale kasvatanud paksu kasuka ja paljud on talveunne suikunud.
Erinevate loomaliikide esindajaid:
Taimtoidulised imetajad: põder, orav, jänes, vapiti, kobras, lemming, uruhiir.
Loomtoidulised imetajad: hunt, ilves, rebane , karu, nugis , kärp, naarits .
Linnud: laanepüü, vint , kassikakk, vöötkakk.

• Inimene okasmetsavööndis
  

Inimesi elab okasmetsade vööndis võrdlemisi vähe ja sellepärast on ka loodus paremini säilinud kui lõunapoolsemal lehtmetsade alal. Kuigi okasmetsade vööndis saab tegeleda ka põlluharimisega, ei ole see lühikese suve ja väheviljakate muldade tõttu eriti tulus. Suuremad asulad ja linnad on tekkinud peamiselt jõgede äärde ja rannikualadele.
Metsavööndi põhiliseks loodusvaraks on puit. Puitu kasutatakse ehitusmaterjalina (lauad, talad jne.), samuti mööbli, tselluloosi ja paberi valmistamiseks. Puidutöötlemise ettevõtted ehitatakse peamiselt rannikualadele või suurte jõgede äärde, sest mööda veeteed on puitu kergem transportida. Tselluloosi ja paberi tootmiseks on vaja aga palju puhast vett.
Okaspuud kasvavad aeglaselt, sellepärast peab puidu varumisel arvestama ka metsa juurdekasvuga. Kui metsa raiutakse nii palju, kui seda igal aastal juurde kasvab, siis jätkub puitu alatiseks. Seal aga, kus selle reegli vastu eksitakse , saavad isegi tohutud metsavarud lõpuks otsa. Nõnda on juhtunud mitmes Venemaa piirkonnas. Seevastu Soome ja Rootsi on juba õppinud oma metsi õieti majandama.
Taigarahva peamiseks tegevusalaks on peale metsanduse veel ka jahindus, kalandus ning ka loomakasvatus . Maavararikastes piirkondades lisandub maavarade kaevandamine ja maakide rikastamine. Kuna taigavööndis leidub palju kiirevoolulisi energiarikkaid jõgesid, siis on nii Põhja-Ameerikas kui ka Euraasias ehitatud arvukalt hüdroelektrijaamu. Rannikurahvad on läbi aegade tegelenud vaala-, hülge- ja kalapüügiga ning mereandide kogumisega.
Tundra
Tundra nimetus tuleb soomekeelsest sõnast tunturi, mis tähendab kõrget metsatut ala. Tundra esineb kõikjal Põhja-Jäämere rannikul.
Tundrat võib jagada kaheks:
1. arktiline – põhjapooluse lähedal
2. mägitundra e. alpiinne – kõrgel
Euroopa tundra jääb Atlandi ookeani ja sooja Põhja-Atlandi hoovuse mõjupiirkonda. Kliima on siin mereline, talv pehme ja lumerohke. Sellepärast esineb Euroopa tundras igikeltsa vaid laiguti.
Lõunas läheb tundra pikkamisi üle metsatundraks. See on kitsas üleminekuala tundra ja okasmetsa vööndi vahel, mida iseloomustavad siin-seal tukkadena kasvavad kuuse-, kase - või lehisehõrendikud. Metsatukkade vahel levib ikka seesama tundra, kuigi taimestik on siin veidi lopsakam. Metsatundra põhjapiiril on puud madalad, sageli poolkuivanud ja kõverad ning kasvavad üksikult. Mida lõuna poole, seda tihedamaks muutuvad metsatukad kuni lähevad sujuvalt üle metsavööndiks.

• Asend ja kliima
  

Tundra asub lähisarktilises kliimavöötmes, kus talvel valitseb arktiline, suvel parasvöötme õhumass. See loodusvöönd esineb vaid põhjapoolkeral, kuna lõunapoolkera vastavail laiustel (65-75°) on meri ja Antarktise mandri jääkõrbed. Talvel puhuvad tuuled valdavalt pooluse suunast , tuues kaasa eriti külma ja kuiva õhku. Temperatuur püsib -15 kuni -20 °C piires, kuid on paiguti väga erinev.
Suvel tungib tundraaladele soojem ja niiskem parasvöötme õhumass. Ööpäeva keskmine temperatuur tõuseb 10-15 soojakraadini. Suvi on tundras lühike, taimede kasvuks soodne periood kestab vaid umbes kaks kuud. Sademeid tuleb aastas 150-400 mm, kuid needki põhjustavad pinnase liigniiskust. Madala temperatuuri tõttu on auramine maapinnalt väike, pinnasesse imbunud vesi aga ei pääse igikeltsa tõttu sügavale. Tekib maa-voole - veega küllastunud pinnase valgumist mööda kallakut pinda. Mullad on tundras õhukesed ja väheviljakad, enamasti ka soostunud .

• Taimestik
  

Taimestik koosneb sammaldest, madalatest puhmastest ja püsikuist, mis talvel mattuvad lume alla, leides niimoodi kaitset tugeva pakase ja tuule eest. Põõsaist on esindatud paju ja lepp ning puhmaist vaevakask. Viimane ei meenuta sugugi meie kaske , vaid on näpuotsasuuruste lehtedega vastu maad surutud taim. Palju on marju: mustikas, mesimurakas, sinikas ja pohl. Laiadel aladel levivad sood, kus kasvavad turbasammal, villpea ja sookail.

• Mullastik
  

Nõrgalt arenenud, sest igikelts ei lase sügaval mullal kujuneda ja taimestik ei anna ka küllalt orgaanilist ainet, nii ei saa huumus tekkida. Suvi on ka liiga lühike ja jahe, nii et mikroorganismid ei saa töödata.

• Loomastik
  

Tundra loomastik sõltub suuresti aastaajast . Suvel elab seal palju loomi, linde ja putukaid. Järved lausa kihavad veelindudest – hanedest, partidest, luikedest ja teistest, kes on siia pesitsema tulnud. Palju on pisikesi närilisi, eriti lemmingeid, kellest toituvad polaarrebased, kärbid ja lumekakud. Suurematest loomadest on levinud põhjapõdrad ja hundid . Õhk on täis kihulasi ja sääski, kes on nuhtluseks nii loomadele kui ka inimestele.
Talvel tundub tundra tühja ja elutuna. Külm ja toidunappus sunnib paljusid loomi ja linde otsima soodsamaid elupaiku. Peaaegu kõik linnud rändavad lõunasse, tundrasse jäävad vaid lumekakud ja lumepüüd. Lõuna poole, metsatundrasse, lähevad ka põhjapõdrad, kus nad saavad lume alt toiduks samblaid ja samblike kraapida. Väiksemad loomad vahetavad suvise karvkatte paksema, tihedama ja heledama vastu. See kaitseb neid külma ja tuisu eest ja muudab vaenlastele lume taustal raskemini nähtavaks. Paljud närilised (uruhiired, lemmingid) elavad talve üle lume all, kus on soojem, süües taimi, seemneid ja putukaid. Suslikud ja ümisejad magavad aga kõige külmematel talvekuudel talveund. Rasvakiht kaitseb neid külma eest ja toidab talveune ajal.

• Inimene tundravööndis
  

Inimesi elab tundras vähe. Asulad on tavaliselt väikesed ja koondunud jõgede äärde või rannikule, kus liiklemine on hõlpsam. Elanike põhitegevuseks on põhjapõdrakasvatus, küttimine ja kalapüük. Põlluharimisega ei ole võimalik tundras tegelda. Teede ja elamute ehitamist raskendab igikelts. Majad ehitatakse sageli vaiadele, et vältida igikeltsa sulamist ning majade vajumist.
Viimasel ajal on tundrasse tekkinud uusi elatusallikaid ja paljud inimesed lõunapoolsetest piirkondadest on kas ajutiselt või päriselt sinna elama asunud . Tööd leitakse peamiselt maavarade kaevandamisel. Ameerikas Alaska poolsaarel ammutatakse naftat ja maagaasi, Skandinaavias, Siberis ja Põhja-Kanadas kaevandatakse metallimaake. Tundravööndi rannikualadele on rajatud suuri meresadamaid, on tekkinud linnu vabrikute, kaupluste, koolide, haiglate ja muu eluks vajalikuga. Tundra põliselanikudki on muutunud paiksemaks ja nende elu hakkab meenutama meie oma.
Erinevais tundrais elavaid inimesi nimetatakse erinevalt:
Skandinaavia poolsaarel
laplased ja saamid
Taimõri poolsaarest Valge mereni
neenetsid
Kanada põhjaosas ja Gröönimaal
eskimod ja inuitid
Kirde-Siberis
tšuktsid
Jäävöönd
Jäävöönd on poolusi ümbritsev ala, kus maapind on kogu aasta jooksul kaetud lume ja jääga.

• Asend ja kliima
  

Põhjapoolkeral on jäävöönd levinud peamiselt Põhja- Jäämerd katval paakjääl. Suuremad igilume ja- jääga kaetud saared on Gröönimaa, Teravmäed, Franz- Josephi maa, Novaja Zemlja põhjasaar ning Severnaja Zemlja saarestik . Lõunapoolkeral hõlmab jäävöönd peaaegu kogu Antarktise mandri ning mitmed lähikonda jäävad saarestikud . Jäävöönd hõlmab Euroopas väiksema ala kui Põhja-Ameerikas või Aasias.
Jäävööndis on õhutemperatuur kogu aasta alla O °C. Lühikesel suvel levivad lumest vabanenud aladel külmakõrbed. Pooluste lähedal on aasta läbi külm, sest päikesekiired langevad sinna suvelgi väga väikese nurga all ning peegelduvad helevalgelt lumepinnalt suuremalt jaolt atmosfääri tagasi. Talvel valitseb ligi pool aastat lausa pimedus - polaaröö. Seda pimedust leevendavad vahel kõrgetes atmosfäärikihtides tekkivad omapärased valgusnähtused - virmalised . Kuna õhk on külm, valitseb jäävööndis laskuvate õhuvoolude tõttu aasta läbi kõrgrõhkkond. Tuul puhub enamasti poolustelt väiksemate laiuskraadide suunas. Sademeid on vähe ja need langevad alati lumena. Et sula esineb harva, siis lumekiht üha pakseneb. Suure surve all tihenevad alumised lumekihid järjest kõvemaks, muutudes lõpuks paksuks väheliikuvaks jääkatteks - mandrijääks. Pealmiste kihtide raskuse tõttu võib see kallakut mööda libisema hakata, moodustades mandriliustiku. Mere rannikul murdub see pankadena vette. Nii tekivad jäämäed, mis triivivad hoovustega soojematele aladele ning on suureks ohuks laevaliiklusele. Lisaks mandrijääle purustab kivimeid murenemine .

• Taimestik
  

Jäävööndis leidub mikroskoopilisi vetikaid ja seeni, kes kasutavad ajutisi sulakuid, mis tekivad soojemate ilmade korral jää ja lume pinnale. Vetikakolooniate asupaiku tähistavad värvilised laigud lumel. Vetikad ja seened saavad mineraalseid toitaineid õhus leiduvast vähesest tolmust ja sooladest. Maailma elustikuvaeseim maismaa- ala on Antarktika mandrijääkilbi keskosa.

• Loomastik
  

Kus on taimi vähe, seal on ka loomariik vaene. Polaarpiirkondades esineb elu peamiselt vees. Mereloomad - Kuigi meri on käetud paksu jääkihiga, on jää all veetemperatuur siiski üle nulli. Kõiki polaaralade karmi kliimaga kohastunud mereloomi kaitseb külma vastu paks rasvakiht, mis takistab kehasoojuse kadu. Energiat, mis aitab külmale vastu seista, tuleb aga koguda toiduga. Vees hõljuvad pisikesed elusorganismid: bakterid , vetikad ja mitmesugused selgrootud. Planktonist saavad söönuks nii kalad kui ka Maa suurimad imetajad - vaalad . Kaladest toituvad omakorda veelinnud , hülged ja morsad . Kalad on ka põhitoiduks veelindudele ,kes suvekuudel saarte rannakaljudel pesitsevad.
Maismaaloomad -Kõige karmima kliimaga on kohastunud jääkaru, kelle keha katab tihe valge karvkate. See aitab kehasoojust hoida ja saakloomadele lume taustal märkamatuks jääda. Väiksemaist kiskjaist esineb veidi soojemates piirkondades polaarrebane, kes toitub väikestest närilistest, peamiselt lemmingutest. Viimased vajavad omakorda toiduks taimi, mida kasvab vaid jäävööndi äärealadel külmakõrbetes. Antarktika ranniku lähedal pesitsevad kinnisjääl keiser -pingviinid. Adeeliapingviinid ehitavad kividest pesad jääst ja lumest vabadele pindadele . Suvel koguneb polaaralade rannikukaljudele pesitsema tohutul hulgal linde, kes end seal väga kärarikkalt üleval peavad. Seetõttu kutsutakse selliseid pesitsuskolooniaid linnulaatadeks. Lühikese suve jooksul jõuavad linnud oma pojad üles kasvatada ning talveks lennatakse ära soojematele aladele - lõunasse (lõunapolaarpiirkonnast muidugi vastupidi - põhja).

• Inimene jäävööndis
  

Püsiv inimasustus jäävööndis üldiselt puudub. Gröönimaa külmakõrbes elavad aga inuitid, keda võib pidada maailma kõige karmimate kliimatingimustega kohastunud rahvaks. Nad on osavad kalastajad ja hülgekütid, kes varem elasid onnides ehk igludes ning kes liiguvad koerterakendis kelkudega. Nad ehitavad omapäraseid paate- kajakke. Trummitants on üks nende kultuuri atraktiivsemaid väljendusviise. Teine püsiasustusega piirkond on Norrale kuuluv Teravmägede saarestik ehk Svalbard. Seal käiakse kivisütt kaevandamas ning saarestikku kasutatakse ka teaduslike uurimustööde paigana.
Kokkuvõtte
Sain teada väga palju huvitavaid asju Euroopa loodusvöönditest. Tean, et neist suurim on Okasmets, mis on paljudele loomadele elupaigaks . Külmeim Euroopa loodusvöönd on jäävöönd, ent see on ka kõige väiksem. Rohtla loodusvööndis on väga viljakas muld – mustmuld . Vahemerelise põõsastiku ja metsa soe kliima on üheks ihaldatuim suvituspiirkond. Tean, et Eestis on samuti parasvöötme sega- ja lehtmets ning tean, et põhjapõder on tundras kõige tähtsaim ja vajalikuim loom.
Vahemeri on on maailma üks tihedama inimasutusega piirkondi. Tean, et parasvöötme rohtlas kasvatatakse suur osa maailma maisist, nisust ja odrast. Parasvöötme metsavööndi merelisema kliimaga osas on maailma soodsaimad tingimused inimeste eluks. Hüdroelektrikaamu on ehitatud arvukalt parasvöötme okasmetsas. Tean, et tundra inimese põhiliseks tegevusalaks on olnud veeimetajate küttimine, kalastamine ning põhjapõtrade karjatamine.Kõige väiksem inimasustus on jäävööndis, kuid seal elavad maailma kõige karmimate kliimatingimustega kohastunud inimesed – inuitid.