Ookeanis elavad imetajad (0)

Loksa 1. Keskkool
OOKEANIS ELAVAD IMETAJAD
Referaat
Annely Jürimets 5.klass
Õpetaja: Terje Sats
Sisukord
1. Vaalad
2.Merilõvid
3. Morsad
4. Pringlid
5. Delfiinid
6.Hülged
Vaalad
Vaalaks muutumine:
Vaalad pärinevad neljajalgsetest imetajatest,kes siirdusid miljonite aastate eest merre.Miljonite aastate vältel kohastusid nad tasapisi uue keskkonnaga,nende keha muutus voolujooneliseks ja karvkate kadus .Nende ninasõõrmed nihkusid pealaele,et oleks kergem hingata .Vaalade saba muundus võimsaks mõlaks ja eesjäsemetest kujunesid loivad.Nüüdisajal on 77 vaalaliiki mis jagatakse kahte rühma:kiusvaalalised ja hammasvaalalised.Kiusvaalaliste hulka kuuluvad maailma suurimad imetajad.
Kiusvaalalised:
Kiusvaalalised on hiigelmõõtmetega loomad,kuid sellele vaatamata toituvad nad tillukestest loomakestest.Hambaid neil ei ole. Nende asemel ripuvad neil suus ülalõua küljes kardinatena alla harjasteks lõhenenud alaservaga sarvplaadid.tänu nendele saab vaal mereveest kurnata suurel hulgal väikeseid vähikesi ja kalu.Kiusvaalalistel on pealael kaks hingatsit(ninasõõret).Kiusvaalalisi on 11 liiki.
Hammasvaalalised:
Hammasvaalalised on näiteks delfiinid, pringlid ja kašelotid. Hammasvaalalistel on teravad hambad, millega nad jahivad peamiselt kalu ja kalmaare. Üldjuhul teevad nad saagi asupaiga kindlaks saates välja teatud helisignaale ja nende peegeldusi kinni püüdes (kajalokatsiooni abil). Enamikel liikidel asub lõualuude kohal rasvapadi, mis tegutseb nagu akustiline reflektor. Hammasvaalaliste pealael on ainult üks hingats. Hammasvaalalisi on 66 erinevat liiki.
Mõõtmed:
Mõned vaalaliigid, just eriti kiusvaalalised, kasvavad tohutu suureks. Sinivaal võib kasvada 30 m pikkuseks ning on kõige suurem loom, kes kunagi maal elanud. Näiteks sinivaala keelele mahuks seisma täiskasvanud elevant. Vaalad saavutavad nii hiiglaslikke mõõtmeid põhiliselt sellepärast, et vesi aitab nende keharaskust kanda. Kuivale maale sattunud vaal hukkuks omaenda keharaskuse tõttu, siseelundid lihtsalt litsutaks puruks.
Sukeldumine ja hingamine pinnal:
Vaalad võivad sukelduda väga sügavale - kašelotid näiteks 2000 meetri sügavusele. Sügaval vees suudavad vaalad toitu otsida kuni üks tund. Enne sukeldumist täidab vaal kopsud vaid pooleldi, kuna muidu oleks tal vee all ujumine liialt raske. Vee all kahaneb südame löögikiirus ning organism läheb üle väga kokkuhoidlikule hapnikutarbimisrežiimile.
Vaalad tulevad veepinnale hingama, kuid hingavad tunduvalt harvemini kui teised imetajad. Nende hingatsid asuvad pealael. Siis, kui vaal veepinnale tõuseb, avaneb vaala hingats ning õhku paiskub vaalafontään- niiske, kasutatud õhk moodustab jahedas välisõhus suure aurupilve. Fontäänid on piisavalt „isikupärased“, et nende põhjal otsustada, mis vaalaliigiga on tegu. Seejärel hingab vaal kiiresti sisse, sulgeb hingatsi ja sukeldub uuesti lainetesse.
Spermatseet:
Kašeloti peast võtab suurema osa enda alla vahaja võide, spermatseediga täidetud rasvapadjand. Täpselt ei ole teada, milleks vaal üldse spermatseeti vajab. Ühe teooria järgi suudab vaal vastavalt vajadusele kas vedelaks või tahkeks muuta ja nõnda ujuvust reguleerida. Teise teooria kohaselt talitleb padjand „läätsena“, mis koondab kajalokatsioonil välja saadetavaid helilaineid.
Hüpped:
Vahepeal hüppavad vaalad veest välja ning langevad, selg või külg ees, tohutu valju plartsuga tagasi vette. Sellist käitumist on täheldatud enam-vähem kõikidel vaalaliikidel. Bioloogide arvates kasutavad vaalad neid hüppeid liigikaaslastega suhtlemiseks- vali plarts kostab vee all mitme kilomeetri kaugusele. Osad vaalad kasutavad ka hüppeid saagi halvamiseks ja ehmatamiseks.
Reisijad vaala kehal:
Osad vaalad koguvad ujudes oma kehale „reisijaid“. Kõige tavalisemad neist on tõruvähid ja vaalaväivid. Tõruvähid kinnituvad tugevalt vaala nahale ja toituvad möödaujuvast hõljumist. Vaalaväivid on aga parasiidid , kes vähikodade vahele peidetult poevad vaala naha sisse ning toituvad sellest. Nad mõlemad ärritavad vaala ning vaal üritab ennast millegi vastu hõõrudes kutsumata külalistest vabaneda .
Merilõvid
Elukoht,välimus ja toit:
Merilõvid on meres elutsevad loomtoidulised imetajad, kes meenutavad hüljest.Erinevalt hülgest on merilõvil kõrvalest,ka on ta loivad suuremad,mistõttu ta liigub maismaal väledamalt.Isased merilõvid on suured ja neil on kaelal ja rinnal pikakarvaline lakk.Merilõvidel on hästi arenenud tasakaaluelund ja nad suudavad sooritada vees piruette ja muid osavust nõudvaid liigutusi.Nad elavad kivisel rannikualal ja tulevad sageli veest välja rannale.Merilõvid toituvad peamiselt kalmaaridest ja väikestest kaladest.Merilõvide pojad erinevalt hülgepoegadest kasvavad aeglaselt ja jäävad ema juurde mitmeks kuuks,mõnikord isegi kuni kaheks aastaks.Merilõvid elavad suurte seltsingutena.Nad on head ujujad ja teevad vees palju trikke. Merilõvi ehk sukelnorsu on üks elegantsemaid loivalisi. Tema ujumisstiil - pidev liikumissuuna muutmine suurel kiirusel- meenutab veealust lendu. Merilõvi elab kolooniatena. Ta on aktiivne nii päeval kui öösel. Toitu hangib ta merest, sigimiseks tuleb aga maismaale lesima. Sukelnorsu on oma sugulasest, hülgest, liikuvam nii maal kui vees.
Eluviis:
Merilõvi on väga seltsiv loom. Ta elab sadadest, mõnikord isegi tuhandetest isenditest koosnevate kolooniatena. Suurimad rühmad moodustuvad sigimisperioodil, kui lesilatesse koguneb hiigelsuur arv loomi. Kõrvukhülglased jagavad oma aja vees jahipidamise ning maismaal lesimise vahel. Vaatamata ümarapoolsele kehale on nad ka maismaal äärmiselt liikuvad ja on suutelised kiiresti edasi liikuma. Nad tõukavad end edasi esi- ja tagaloibadega, säilitades seejuures sirge kehahoiaku. Vette sööstavad sukelnorsud pea ees. Sageli ei tee nad seda üksi, vaid kogunevad kaldale mitmekümnest isendist koosnevate rühmadena ning hüppavad üheskoos lainetesse. Tõenäoliselt oskavad merilõvid hinnata vee sügavust ning käituvad sukeldudes sellele vastavalt. Vee all on ninasõõrmed ja kõrvaavad suletud. Merilõvi peab vee all hingamata vastu mitu minutit.
Merilõvide häälitsused on klähvimist meenutavad helid, möirgamine ja ulgumine. Elavad nad 10-15 aastat, vangistuses aga kuni 20 aastat.
Toitumine ja jahipidamine :
Merilõvi on suure isuga. Täiskasvanud isend sööb päeva jooksul ära toidukoguse, mis vastab 14 % tema kehamassist. Keskmiselt 250 kg kaaluv merilõvi sööb seega päevas ära enam kui 30 kg toitu. Ta vajab seda, et püsida heas vormis ning korvata külma vee tõttu kaotatavat soojust. Sukelnorsu peab jahti avavetes või sukeldub merepõhja, et uurida tähelepanelikult kivihunnikuid. Lisaks turskadele, kalmaaridele ja teistele kaladele püüab ta kaheksajalgu ning muid peajalgseid, vahel ka vähilaadseid. Merilõvi näeb vee all suurepäraselt ning saaki otsib ta peamiselt nägemise abil. Suurt rolli süvavetes jahipidamise ajal mängivad ka pikad, lõugade ümber kasvavad tundevurrud, mille abil ta tajub vee liikumist.
Merilõvi ja inimene:
19. sajandi algul kütiti California rannikul merilõvisid nende rasva tõttu. Surnud loomade rasv kraabiti tükkidena kokku ning sulatati õli saamiseks üles. Kolmest tapetud loomast saadi üks vaaditäis õli. Nahka õpiti hiljem kasutama liimi tootmiseks. Tänapäeval leidub merilõvisid rohkesti loomaaedades, tsirkustes ja akvaariumites. Nad on vangistuses tuntud oma intelligentsuse ja mängulisuse poolest. Tänu oma intelligentsile ja mängukalduvustele võidavad nad nii täiskasvanute kui ka laste suure poolehoiu.
Merilõvi vee all:
Merilõvi ujub esiloibade abil, tagaloivad täidavad tüürimisfunktsiooni. Maismaal kasutab ta loibi jalgade asemel ning liigub isegi inimesest kiiremini.Merilõvi on suureline sukelduma 300 meetri sügavusele (300 meetri pikkune on näiteks Pariisis asuv Eiffeli torn).
Esinemine ja kaitse:
Merilõvi elutseb Põhja-Ameerika läänerannikul alates Briti Columbia lõunakaldast kuni California lõunaosa ja California laheni. Üks merilõvi alamliik elab Galapagose saartel.
Kunagi kütiti sukelnorsusid ulatuslikult, tänapäeval on nad kaitse all, tänu millele on nende arvukus stabiliseerunud. Californias elutseb ligikaudu 50000 looma, Galapagosel aga 40000 isendit.
 
Morsk
Elukoht ja välimus:
Morsk on loomtoiduline mereimetaja ja Arktika suurim loivaline.Morsad elavad Arktiliste merede rannikul,kus nad kogunevad suurtesse seltsingutesse. Morskadel on paks nahk ja naha all rasvakiht mis kaitseb neid külma eest.Kuigi maismaal tunduvad morsad kohmakad on nad head ujujad.
Morsk võib kasvada väga suureks ning elada ka väga vanaks . Täiskasvanud isane morsk on peaaegu 4 meetrit pikk ning kaalub rohkem kui 1000 kilogrammi. Tema eluiga võib ulatuda 30 aastani.Morska on lihtne ära tunda tema suust välja ulatuva kahe suure hamba järgi. Neid kutsutakse silmahammasteks ehk kihvadeks. Kui meri külmub, hoiab morsk endale vaba vett, kas ringiratast ujudes või jääserva kihvadega murdes. Mõnikord kasutab ta augu tagumiseks ka oma pead. Morsk magab tavaliselt jääl või veest välja ulatuval kaljutükil, kuid ta on suuteline magama ka vees.
Toitumine ja eluolu:
Morsad toituvad peamiselt koorikloomadest,mida nad otsivad merepõhjast võhkadega mis on kuni 1 meetri pikkused.Noored morsad on pruunika karvaga mis muutub hiljem tumedaks.Noored morsad toituvad emapiimast kuni 2 aastaseks saamiseni.
  Morsa elu sõltub paljuski kihvadest. Näiteks toitu otsides sukeldub ta mere põhja ning avab seal nende abil merikarpe. Veel on kihvad vajalikud, kui morsk end jää peale tahab tõmmata. Nende abil on ka hea rünnata ning tappa söögiks hülgeid või kaitsta end jääkaru rünnaku eest.
19. sajandil jahiti morskasid nende võhkade,naha ja liha pärast.Neid ähvardas väljasuremine.Seepärast on nad praegu kaitse all.
Pringel
Välimus ja elukoht:
Pringel on üks maailma väiksemaid hammasvaalalisi. Täiskasvanud pringel on keskmiselt 1,55 meetrit pikk (1,4–2 m) ning kaalub ligikaudu 50 kilogrammi (45–65 kg). Emased isendid on enamasti isastest suuremad. Pringel võib elada isegi 20 aastat, kuid viimastel aastatel on nende keskmine eluiga Läänemeres langenud umbes kümne aastani. Pringel elab külmades meredes nii ida- kui läänepoolkeral. Teda võib kohata nendes merepiirkondades, kus keskmine temperatuur on alla 15°C. Pringel tunneb end koduselt kaldalähedastes ning madalates merepiirkondades. Toitu hankides sukeldub ta tavaliselt 20–60 meetri sügavusele, kuid on võimeline sukelduma ka kuni 200 meetri sügavusele.
Paljunemine ja toit:
Suguküpseks saab pringel 3-4-aastaselt ning poegib igal aastal. Läänemeres paarituvad pringlid augustis ning emane kannab poega 10–11 kuud. Läänemeres sööb pringel peamiselt räime, kuid toiduks on talle ka on kilu, tursk , angerjas ja lest . Ööpäeva jooksul sööb pringel 3–6 kilo kala.
Eluolu:
Loomult on pringel pelglik ning hoidub paatidest eemale. Seetõttu on teda raske vaadelda. Ta elab kas üksi või väikestes, 2–10 isendist koosnevais rühmades. Samas võivad nad rännakuteks või headesse toitumispiirkondadesse sattudes koguneda vahel isegi mõnesajalisteks parvedeks. Erinevalt delfiinidest ei hooli pringlid teiste hammasvaalaliste seltskonnast.Maailmas võib kohata vähemalt nelja pringlite alaliiki. Nende peamine eluala on põhjapoolkeral Atlandi ookeanis ja Vaikses ookeanis. Peale selle elavad omaette pringlipopulatsioonid Mustal merel ja Tšiili rannikuvete lõunaosas. Põhja-Atlandil ja Põhjameres elab hinnanguliselt 350 000 pringlit. Seevastu Läänemeres, seespool Taani väinasid, Saksamaa ja Poola rannikute lähistel, elab umbkaudu 600 pringlit. Rootsi rannikualadel võib pringleid reeglina kohata Gotlandist lõunapool. Läänemere pringlid on muutunud teatud määral geneetiliselt erinevateks võrreldes Põhjameres elutsevate pringlitega, ehkki pringlid rändavad vahel Taani väinade kaudu Põhjamerre ja tagasi Läänemerre.
Läänemeres on maailma väikseim pringlite populatsioon .Pringlite arvukuse vähenemise põhjused on – eriti Läänemerel – mitmesugused. Veel 19. sajandil ning 20. sajandi algul kui Läänemeres arvati elavat umbkaudu 10 000 pringlit, kütiti neid muuhulgas Taani väinades. Pärast pringliküttimise lõppemist tekkisid uued ohutegurid . Pakaselised talved 1940-ndatel, mil Läänemeri mitmeid kordi täiesti jäätus, olid siinsetele pringlitele tõsiseks katsumuseks . Ning pärast neid pakasetalvi ei olegi populatsioon enam taastuma hakanud. Olulisimaks põhjuseks peetakse pringlite sattumist kalurite juhusaagiks. Takerdumist püünistesse ja võrkudesse peetaksegi tänapäeval ehk kõige tõsisemaks pringleid ähvardavaks ohuks. Kõige ohtlikumad on nende jaoks traal- ja põhjavõrgud, kuhu loomad kinni jäävad ning hukkuvad. Veel on pringlite arvukuse vähenemist mõjutavateks teguriteks keskkonnamürgid, üha suurenev mürasaaste merel, elukeskkonna hävimine ja mereliikluse tihenemine. Kõiki neid erinevaid mõjureid uuritakse. Läänemere pringlipopulatsioon on viimastel aastakümnetel lausa dramaatiliselt kokku kuivanud ning liik kuulub hetkel ohustatud liikide hulka. Seega on tarvis rakendada kiireid abinõusid, et siinsed pringlid üldse elama jääksid.
Pringlid elavad enamasti merede rannikulähedastes piirkondades, eriti merre suubuvate jõgede estuarides,mõnikord siirduvad nad ka nende jõgede mandriossa.On täheldatud juhtumeid, kus nad on ujunud 100 km kaugusele merest.Pringlid on suhteliselt arad loomad.Eestis elavad nad põhiliselt Saaremaa lääne- ja kirdeosa rannikuvetes.Pringlid toituvad peamiselt väikestest kaladest, eriti heeringates, kiludest ja moivadest, vähem ka limuseid.Näiteks noored pringlid peavad kalu ellujäämisekssööma 7-8% oma kehakaalust.Pringlid ise on toiduks näiteks haidele ja vaaladele.On olnud jujuhtumeid, kus delfiinid tapavad pringleid, kuid ei söö neid.
Delfiin
Elukoht ja välimus:
Delfiinid on kiiresti ujuvad veeimetajad.Nad kuuluvad vaalaliste seltsi, hammasvaalaliste alamseltsi ja delfiinlaste sugukonda.Viimane hõlmab näiteks delfiine, nokisdelfiine ja pringleid Delfiinlased on vaalaliste seltsi kõige liigirikkam rühm ( üle 40 liigi) ning nad asustavad nii rannikumerd kui ka ookeane.Paljud delfiiniliigid elavad karjadena koos, karjas kuni 1000 isendit.Nad orienteeruvad ja otsivad toitu, saates pidevalt välja helisignaale, mis peegelduvad teele sattunud takistustelt (kajalokatsioon).Ohu korral hoiatatakse teisi liigikaaslasi. Enamik liike elab parasvöötmes ja soojades vetes, ainult 7 esineb Antarktikas ja 7 polaarjoone taga Arktikas . Delfiin elab kuni 30-aastaseks. Tõmmunosudelfiin kes on suur hüppaja ja elab Uus- Meremaa , Lõuna-Aafrika ja Lõuna-Ameerika rannikuvetes. Jõedelfiin elab ainult Amazonase jõgedes. Delfiinlased on üsna väikesed.Keha on olenevalt liigist 1-10 meetrit pikk. Delfiinidel on voolujooneline torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad.Suuremal osal delfiinlastel on olemas seljauim, mis asetseb keha keskpaiga lähedal.Sabauime tagaserv on sügava sälguga.Nende jõuline sabauim liigub vees üles-alla ning tõukab neid edasi, loivataolised eesjäsemed talitlevad samal ajal kõrgustüürina.Seljauim hoiab keha püstasendis.Delfiinidel on vaid üks pealael asuv hobuseraua kujuline hingats, mille kaudu nad veepinnale tõustes hingavad.Delfiinid hingavad kopsudega.Väljahingamine on väga kiire, sellele järgneb kohe sissehingamine.Korraga hingab delfiin väga lühikese aja jooksul sisse 5-10 liitrit õhku.Enamikul liikidel on esiletungiv nokataoline teravate hammastega koon ning kumer ,,otsmik’’.
Toitumine:
Delfiinid toituvad pelaagilistest parvkaladest (nt kilu, heeringas , sardiin, hamsa , makrell, lendkala ), aga ka peajalgsetest limustest, harva vähilaadsetest, keda nad haaravad oma kooniliste hammastega ning neelavad tervelt alla. Kiirelt liikuvaid saakloomi aitab neil jahtida looduslik kajalood – delfiinid saadavad välja helisignaale, mis peegelduvad tagasi teele jäänud kalaparvelt. Tihtipeale piiravad delfiinid, enne kui sööma hakkavad,kalaparve ühiselt sisse.Mõnikord kasutavad na valje helisid parvekalade segadusse ajamiseks ja isegi halvamiseks.Nii saab toidu kätte kergema vaevaga.
Eluolu:
Delfiinid on kiired ning osavad ujujad. Nad hüppavad tihti veest välja ja lendavad lühikest aega lainete kohal. Selliste hüpete ajal saavad suure kiirusega kihutavad delfiinid hingata. Mõnikord teevad delfiinid hoopis kaelamurdvaid hüppeid ja piruette. Arvatakse, et lisaks hingamisele on hüpetel oma osa ka karjasisesel suhtlemisel. Delfiinidele meeldib mängida mööduvate laevade juures. Nende tavaline kiirus on 36 km/h, kui aga püsib kiirekäigulise laeva vöörilainel, siis isegi 60 km/h. Delfiinid on võimelised kuulma heli sagedusega mõnest tuhandest Hz-st kuni üle 100 000 Hz, mõnede andmete järgi ka kuni 200 kHz.Delfiinid on väga iseloomulikult värvunud, sulandudes lainete sillerdusega veepinna läheduses ning hajutades keha piirjooni. Säärane varjevärvus peidab delfiine potentsiaalse saagi silmade eest ning päästab neid haide ja mõõkvaalade hambust. Ja veel: ülalt vaadates sulandub nende tume selg kokku veesügavustega, alt üles vaadates aga ei hakka delfiini valge kõht heleda taeva taustal kuigivõrd silma.
Paljunemine:
Delfiin sigib peamiselt suvel. Tiinus kestab peamiselt 10-11 kuud. Delfiini poeg sünnib saba eespool. Sündides on ta välja arenenud ja nägija. Vastsündinu on 80-90 cm pikk ja kaalub 10-12kg. Emased delfiinid sünnitavad kord kahe-kolme aasta tagant üheainsa poja. Ema ja ka teised karja kuuluvad emased aitavad pojal pinnale tõusta, et vastsündinu saaks esimest korda kopsud õhku täis tõmmata. Imetatakse aga vee all. Piim, mida pojad ema nisadest imevad, on väga rasva- ja valgurohke ning järglased kasvavad kiiresti. Poeg jääb pärast sündimist ema juurde mitmeks kuuks. Delfiini ja inimese vahelist sõprust on üles märgitud juba 2500 aastat tagasi, mil üks delfiin päästis ühe imeilusa häälega lauliku - Arioni. Delfiini ja inimese sõprust on täheldatud ka tänapäeval.
Hülged
Elukoht,toitumine ja välimus:
Hülged on loivalised imetajad. Kokku on neid 19 liiki. Kuuluvad hülglaste sugukonda. Hülged elavad polaar - ja parasvöötme merede rannavees ja mõnes suuremas järves ( Baikali järv)
Hülged söövad kalu, seepärast lõhuvad nad mõnikord kalavõrke.
Keha pikkus 1,25-6,5 m, mass 90-3500 kg. Teistest loivalistest erinevalt ei paindu hüljeste tagaloivad pöialiigeste kohalt ette, vaid on kogu aeg taha suundunud (esiloivad on suhteliselt lühikesed). Loibadel on üsna tugevad küünised. Kõrvalesti ei ole, sukeldumisel sulguvad kõrva- ja ninaavad. Hülged elavad väikeste rühmadena, söövad kalu ja veeselgrootuid. Talvel teevad nad jäässe nn. rindauke, mille kaudu tulevad jää peale. Häälitsevad haukuvalt või möögivalt möirates, poegivad kuival märtsikuus.  Poegadel on hele pehme karv. Paaritumisajal ja kesksuvel koonduvad hülged rühmadena lesilaisse. Looduses võib neid näha talvel jääpankade vahel või suvel lesilas (mõnel väikesel rahul või laiukesel), pelgavad inimesi.
Hallhüljes on kuni 2,6 m pikk ja kuni 300 kg raske. Paljuneb aeglaselt ning on tundlik saastainete suhtes, sellepärast on ta muutunud haruldaseks .
On kantud maailma Punasesse raamatusse.
Viigerhüljes ja hüljeste elu ohustavad tegurid:
Viigerhüljest võib leida maakera põhjapoolkera kõikides meredes ja üsna arvukalt. Kaudsed hinnangud lubavad oletada umbes kahte ja poolt miljonit isendit. Suurem osa viigritest asustab Euraasia ja Põhja-Ameerika arktilisi meresid. Viigrid on maailma väikseimad hülged, kehakaalult inimesega võrreldavad. Teiste hülgeliikide täiskasvanud isendid kaaluvad mitusada kilo kuni mitu tonni. Arktiliste merede asukana on viigri meeliselupaigaks rüsijää, kus loomad veedavad suurema osa aastast. Ka pojad sünnivad rüsijääs, lume- ja jääkoobastes, mis pakuvad kaitset nende ainsa tõsise loodusliku vaenlase jääkaru eest. Varasemas ajaloos, kui viigreid elas maailmas kümneid kordi rohkem kui praegu, on toiduotsingul kaladele järgnenud hüljete järeltulijatest kujunenud mitmed maailma järvehülged, keda tänapäeval tunnistatakse juba eraldi hülgeliigiks. Neid elab näiteks Baikali järves kaugel Siberi südames, Kaspia meres või siis viigri alamliikidena Laadoga ja Saima järves, mis kunagi on olnud Läänemere lahesopid. Viigerhülge toidueelistused määrab põhimõte - vähese vaevaga ruttu priskeks. Peatoiduseks on seega kergelt tabatav parvekala või siis rammusad väiksemad põhjakalad ja koorikloomad, kelle püüdmine nõuab vähe pingutusi . Arvuka, küllaltki kergesti tabatava ja rasvase loomana pakkusid hülged muistsetele küttidele piisavalt materjali, et toita ja katta toonaseid randlasi ning kütta nende koldeid.. Parematel aastatel toodi Läänemerest kuni kolmkümmend tuhat hüljest, kelle seas oli nii halle kui viigreid, olenevalt sellest, kus vaprad kütid käisid. Viimase sajandiga on Läänemere mitmesaja tuhande pealine viigrikari hääbunud mõne tuhande loomani. Õnneks märgati asurkonna kahanemist ja küttimise lõpetamine ning loomade kaitse alla võtmine kõigis Läänemeremaades päästis hülged võiks öelda et kaheteistkümnendal tunnil.Tapatalgute lõpetamine ei toonud aga hülgeid merre tagasi, nagu olid lootnud optimistid. Pigem kippus säästetud kari kohati veelgi kahanema. Sellesse vastuolussesüvenenud Põhjamaade teadlased avastasid, et püssitinast julmemalt oli viigreid laastamas käinud nähtamatu vaenlane - keskkonnareostus. Kalatoidulise loomana kogub viiger endasse palju sellest, mis toiduahel oma erinevatel astmetel merest on ammutanud. Kui algloomadest või hõljumist toituvad väikesed selgrootud ja neist omakorda elatuvad kalad talletavad vaid osa meres ringlevatest ja looduses mitte lagunevatest mürkidest, siis hüljes, kes neid väiksemaid elukaid isukalt süüa ahmib, kogub oma rasvavarudesse keemiat hulgal, mis võib tervise pöördumatult ära rikkuda. Nii on juhtunudki, et aastaid kasutatud esmapilgul tõhusad putukamürgid ja mitmed silmaga nähtamatud tööstuse heitmed on vihmavetega merre jõudes laastanud viigrite tervist väga julmal viisil - emasloomad on kaotanud võime poegi ilmale tuua. 80. aastate lõpu epideemia viis kaasa poole Ida-Atlandi randalhüljestest. Õnneks ei ulatunud see haigus Läänemere põhjaossa. Me ei tea, mida oleks katk teinud nõrgestatud viigritele. Kuid hoiatav, seni seletamatu õnnetus jõudis ka meie randadele. Ühel mõne aasta tagusel sügisel uhtus meri Soome lahe põhjarannale ja saartele üle saja muidu heas toitumuses ja terve olemisega täiskasvanud viigri korjust. Nad olid surnud äkksurma, isegi uppunud. Et mereloom ujumisega hakkama ei saa, tundus teadlastele imelik, kuid ka põhjalikud parimates laborites tehtud uurimused jätsid vastuse võlgu. Kahtlustati kiirestilagunevat äkktoimega närvimürki, mida Läänemere looduses ei tunta. Kinnitust ega  vääramist ei leidnud ka kahtlus , kas pole mitte mõni Teise maailmasõja ajal Soome lahte uputatud keemiarelva konteiner ajahambale alla andnud. Soome lahe viigritele mõjus õnnetus laastavalt. Eesti põhjarannikult kadus see juba ennegi pigem harv asukas sootuks, jäädes vaid mõnest sajast isendist koosneva ja lähimatest liigikaaslastest sadade kilomeetritega eraldatud rühmana elama lahe idapoolsesse soppi. Rasked on hüljestele olnud 90. aastate soojad kevaded , kui poegade sündimise ajaks pole jääd kas üldse või on seda väga vähe alles jäänud. Erinevalt hallist ei lähe viiger saarde poegima ja nii jäävad pojad tihti laguneva kevadjää meelevalda. Et lühikesest, vaevalt paarinädalasest lapsepõlvest võitjana välja tulla ja iseseisvalt hakkama saada, vajatakse parasjagu õnne. Hüljeste aastavahetus on veebruaris -märtsis. Just siis kasvatavad nad jääkoopas oma süsisilmset poega, et asuda juba peagi, kui kosjad möödas, vahepealse puhkuseta uuele aastaringile.
Kasutatud kirjandus:
ENE 2 lk.80
3 lk 530
10 lk 114-115
TEA Laste- ja Noorteentsüklopeedia
1 lk.133;lk.285
2 lk. 260-261;288,
Lasteentsüklopeedia
Õpilase Atlas maailmakaart
Illustreeritud lasteentsüklopeedia
lk.154;lk162
lk.405-406
lk.580-581
lk.636
http://www.nationalgeographic.co m
http://www.google.ee
http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/
http://www.funet.fi/pub/sci/bio/life/mammalia/carnivora/otariidae/zalophus/
http://www.naturaltapestries.com/Michaelgallery/Galapagos/pages/1_8_04GAL0289.html
15