Kreeka kunst (0)

Põhikool - Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu

1 Hindamata

Sisukord

Sissejuhatus 3

Arhitektuur 4

Maalikunst 7

Skulptuur 9

Keraamika 15

Kokkuvõte 18

Kasutatud kirjandus 19
2
Sissejuhatus
“Oleme vabad avalikus elus ja omavahelistes suhetes, lahendades igapäevaseid hõõrumisi ja ebameeldivusi…Me oleme parajal määral ilu sõbrad ja õigel määral tarkuse sõbrad, kaldumata nõrkusesse. Me kasutame rikkust rohkem heal eesmärgil kui et selle üle sõnadega kelkida…Meie tegevus põhineb meie enda otsusel ja meie enda veendumusel.”
Perikles
3
Arhitektuur
Kreeka ehituskunsti suurimaks saavutuseks on templid. Vanimad templijäänused pärinevad arhailisest ajast (6. sajand eKr), kui puu asemel hakati ehitusmaterjalina kasutama lubjakivi ja marmorit . Arvatakse et tmpel on välja arenenud Keeka vanema aja eluruumist, nelinurksest megaronist. Sellisest lihtsast hoonest arendati välja mitmed keerukama põhiplaaniga templitüübid. Kõige tavalisem tempel seisis astmeliselt tõusval alusel. Ta koosnes akendeta ruumist, kus asus jumalakuju, ning hoone ümber ühes või kahes reas seisvaist sammastest. Sambad toetasid talastikku ja viilkatust. Suurimat tähelepanu pöörasid kreeklased templi kaunile ja harmoonilisele välisilmele.
Templi ehitamise kehtisid kindlad reeglid. Mõõdud, üksikosade suhted ja sammaste arv olid täpselt kindlaks määratud.
Sambad ümbritsesid templit tavaliselt igast küljest tiheda reana. Sambaid oli alati kindel arv: templi pikiküljel oli sambaid kaks korda enam kui kitsamal küljel ja lisaks veel üks sammas. Tavalisemad sammaste arvud on 6x13 ja 8x17. Sammas on ka kreeka arhitektuuri kõige iseloomulikum detail. Sammas jaguneb kolmeks osaks: baas, tüves ja kapiteel . Sammas seisis tavaliselt viimasel astmel, mida nimetatakse stülobaadiks. Samba kapiteel koosneb kahest osast - alumisest, kaldservadega, mida kutsutakse ehhiin ja ülemisest nelinurksest osast, mille nimi on abakus . Tüvese keskmist osa nimetatakse entaasiks ja see on keskelt justkui pisut paisunud.
Talastiku alumine osa on arhitraav ja ülemine friis . Templit kattis madal kolmnurkne viilkatus. Katuse viilu alla jäi kolmnurkne ala e tümpanon, mis tavaliselt kaunistati figuuride ja reljeefidega.
Sammaste taga asus templi pearuum naos. Paljudel templitel asetses enne naost veel pronaos. Vastavalt sammaste asetsusele ja hulgale eristatakse järgmisi templite põhitüüpe: antide tempel, topeltantide tempel, prostüül, amfiprostüül, peripteer , dipteer ja pseudoperipteer.
Kreeka ehituskunstis valitses kolm stiili (reeglite ranguse tõttu nimetatakse neid orderiteks)- dooria , joonia ja korintose. Vanim neist on dooria order, mis tekkis juba arhailisel ajastul. See on tugev, mehine ja lihtne. Nimetuse sai stiil doorlaste hõimult, kelle juures ta välja arenes. Dooria sammas on raskepärane ja keskosas pisut jämedam; tundub nagu pingutuks ta talade raskuse all. Samba ülaosa- kapiteeli moodustavad kaks pealistikku plaati , neist alumine on ümmargune, ülemine nelinurkne. Samba kõrgust rõhutavad veel püstvaod, nn. kannelüürid Sambaile toetuva talastiku alaosa moodustab kaunistusteta ematala (argitraav), ülaosas käib ümber terve templi kaunistusriba - friis. See on tehtud vaheldumisi asetatud plaatidest, millest ühtedel (nn. triglüüfidel) on kaks püstvagu, teised (metoobid) on kaunistatud reljeefidega. Katuseservades eenduvad simsid katuse kummaski otsas tekivad kolmnurksed viilud (tümpanonid), mis samuti kaunistatakse reljeefidega. Siin on loetletud templite üksikosad, mida võib kohata ka hilisemate ajastute ehituskunstis. Tänapäeval paistavad templite jäänused kõik ühtlaselt valevana, sest nende kunagised värvid on aegade jooksul maha pudenenud. Uuena olid aga templite friisid ning simsid värvitud, kõige sagedamini punase ja sinisega . Joonia stiil tekkis Väike-Aasias Joonia maakonnas . Sealt levis ta ka päris- Kreekasse . Võrreldes dooria stiiliga on joonia sambad saledamad ja enam kaunistatud. Iga sammas tõuseb eriliselt aluselt – baasilt. Kapiteeli ülaosas on padjakujuline kivi, mille otsad oleksid nagu rulli keeratud. Selliseid keerdunud moodustisi nimetatakse voluutideks. Hellenistlikul ajastul, kui ehituskunstis hakati suuremat rõhku panema toredusele, said ülekaalu korintose stiilis kapiteelid. Neid katavad rikkalikult mitmesugused taimemotiivid, sealhulgas akantuse lehtede kujutised.
Imelikul kombel on aeg kõige rohkem halastanud vanematele dooria templitele just väljaspool Kreekat. Neid leidub rohkesti Sitsiilia saarel ja Lõuna-Itaalias. Kuulsaim neist on võimas merejumal Poseidoni tempel Paestumis Napoli lähedal, mis mõjub veel raskepärase ning nagu madalajalgsena.
4
Päris-Kreekas asunud vanemaist dooria templitest oli tähelepanuväärseim praegu varemeis seisev peajumal Zeusi tempel Olümpias, kreeklaste pühas linnas, kust muide said alguse olümpiamängud
Üks vanimaid templeid, mis on säilinud meie ajani on Hera tempel Olümpias (dooria stiilis, 7 saj lõpust e.m.a.).Olümpose, Kreeka kõrgeima mäe tipp jääb sageli pilvede varju. Muistsete kreeklaste kujutlustes elasid sellel mäel jumalad ja jumalannad . Tuntuim pühapaik oli Ateenas kõrguv Akropol , kus asus mitu templit, hulgaliselt altareid, kujusid ja mälestustahvleid ning riigikassa. Akropol on vana linnamägi, millele ehitati terve ehituskompleks. Akropoli viis alt keskväljakult e agoraalt lai tee, mille lõpus asus väravehitis e Propüleed (autor MNESIKLES).
Dooria stiili täiuslikem teos asubki Akropolil ja selleks on Parthenoni tempel (peripteer, 5 saj.e.m.a.). Parthenonis, hiiglaslike skulptuuridega sisustatud templis , seisis puidust, kullast ja elevandiluust Athena kuju, mille loojaks oli skulptor PHEIDIAS . Parthenoni templi autoriteks on kaks kreeka tublimat ja kuulsamat arhitekti IKTINOS ja KALLIKRATES.
Joonia stiili näiteks on Nike tempel (amfiprostüül, KALLIKRATES) Ateena Akropolil ja Artemise tempel ( dipteer, 6-4- saj e.m.a.) Efesoses . Alles üsna 5.saj. lõpul valmis Erechteion (karüatiididega, 6 tk, autor PHILOKLES). 4 saj. e.m.a. hakatakse ehitama ka muid arhitektuurilisi hooneid , nagu teatreid , haudehitisi ja monumente . Mausoleumidest on kuulsaim Halikarnassose mausoleum, mis kuulub ka seitsme maailma ime hulka. Hoone kõrgus oli 46 m ja hoone ise oli ristkülikukujulise põhiplaaniga. Haudehitis on pühendatud kuningas Mausolosele ja tema naisele Artemisiale.
Hellenistlikul ajastul ei pööratud enam nii suurt tähelepanu templiehitusele, vaid rajati palju sammaskäikudega jalutusväljakuid, poolkaares tõusvate pingiridadega vabaõhuteatreid, raamatukogusid, igasuguseid avalikke hooneid, losse ja spordiplatse. Täiustusid elumajad, neile lisati korruseid, nende juurde istutati aedu. Toredus sai omaette eesmärgiks, nüüd hakati segama eri stiile, tekkis ka ümmarguse põhiplaaniga hooneid.
Kreeka arhitektuuri üle võime otsustada peamiselt kreeklaste templite ja avalike hoonete järgi. Need hooned valmistati kivist, sageli marmorist ja paistsid silma oma erakordse elegantsi ning iluga. Hoonete üksikuid osi värviti ja kaunistati skulptuursete kujutistega. Täiuslikem arhitektuurne toode on Parthenon - jumalatar Athena tempel, mis oli ehitatud Ateena akropolise tipule.
5
Tähelepandavad olid samuti Ateena Propüleed - akropoliesse viiv suurepärane värav ja legendaarsele Ateena kuningale Erechtheusele (Erechteion) ning Hephaistosele (Theseion) pühendatud templid. Eristati kolm arhitektuurset stiili: dooria - kõige varasem ja vormilihtsam, joonia, mis paistab silma oma joonte elegantsi ja painduvusega, ja lõpuks korintose - keerukas ja maneerilik. Kõik need stiilid olid vahel ühendatud ühes ehitises . Nii on Parthenon dooria ja joonia stiili elementide ühendus.
Parthenoni tempel
6
Maalikunst
Kreeklased hindasid oma maalikunsti kõrgemalt kui skulptuuri. Maalikunsti tehnika kohta ei ole täit selgust, eelistatuim menetlus oli enkaustiline e. maalimine vahavärvidega, mis saavutas täiuslikkuse IV sajandil. Väga levinud oli tempera . Maalipinnana kasutati marmorit ja puud.
Maalikunstis ei mõeldud enam inimese kujutamises nii, et kõik keha osad pidid ilmtingimata ka pildil näha olema. Kunstnik rikkus iidset reeglit ja lähtus vaid sellest, mida tegelikult nägi, ja see tähendas tõelist murrangut. Maalikunstis tehti suurim kõigist uuendustest – avastati rakurss. Tähtis hetk kunstiajaloos oli see, kui arvatavasti veidi enne aastat 500 eKr leidsid kunstnikud esmakordselt kogu ajaloo jooksul endas julgust kujutada jalalaba eestvaates. Kõigis nendes tuhandetes egiptlaste ja assüürlaste meieni säilinud taiestes polnud seda kunagi tehtud.
Monumentaalmaalist ei ole säilinud midagi: ainult vaasidest võib saada ettekujutuse tolleaegsest monumentaalmaalist. Vaaside valmistamine ei hõlma üksnes vaase meie aja mõistes, vaid ka joogiriistu ja kööginõusid. Vastavalt otstarbele olid vaaside vormid väga erinevad. Ainulaadne on nende võrratu ülesehitus ja tore profileering. Nendel leiduvad maalid ei ole üksnes tähtsad kunstiteostena, vaid need on ka rikkalikuks allikaks kreeka elu, mütoloogia ja usundi tundmaõppimisel. Vaasid olid varasematel aegadel geomeetriliste ornamentidega. Aga umbes 6. sajandil e Kr sai väga levinuks mustafiguuriline stiil.
Hiljemalt u 530a e Kr hakati vaase maalima hoopis vastupidi. Peamine uuendus seisnes selles, et figuure ei maalitud mitte mustadena punasele foonile, vaid vastupidi: kujutise tagapind kaeti musta värviga, figuurid jäeti katmata ; need esinevad niisiis punastena mustal taustal. Uue tehnika paremus seisnes selles, et detaile figuuride sees ei olnud enam vaja välja kraapida, neid võis peente mustade joontena pintsliga peale maalida. Uus tehnika oli hoopis paindlikum ja võimaldas elavamat joonistusviisi. Punasefiguuriline stiil on kreeka vaasimaali tippsaavutus. Ka sel alal oli juhtiv Atika, kuigi tõuget said sealsed meistrid arvatavasti Jooniast.
Üheks kõige ilusamaks vaasivormiks peetakse amforat. Amfora on kahesangaline
veinisäilitamisnõu. Vaasimaalidele pakkusid ainet Homerose eeposed , arvukad müüdid jumalatest ja kangelastest , samuti ka tolleaegsed peod ning spordivõistlused. Vaasimaalid mõjuvad selles mõttes huvitavalt, et sealt saab näha muistsete kreeklaste elu, nende välimust, rõivaid, tarbeesemeid, kombeid ning palju muud. Selles mõttes pakuvad nad enam kui skulptuurid .
Hellenid hindasid väga kunsti, nad arvasid ,et kui nad hästi maalivad, on nad jumalatele meelepärased. Vanas-Kreekas maaliti ka hoonete seinu. Isegi Eestis võib leida pilte, mis on inspireeritud Kreeka templimaalingutest. Enamus Kreeka maalidest on hävinud, kuid on veel alles roomlaste tehtud koopiad . Ateena ja Kreeka kunst aga üha arenes ning Kreeklaste kunsti hakati ka mujal maailmas ostma.
Mõned vaasimaalid annavad ettekujutuse kreeka monumentaalmaali suunast , mis on seotud V sajandi keskpaiga suurima ja kõige hinnatuma maalikunstniku Polygnotose nimega. Ehkki Polygnotos lõi enamuse oma teostes alles V sajandi teises pooles , võib teda pidada pigem vanema generatsiooni , range stiili kunsti esindajate hulka kuuluvaks kunstnikuks . Tõenäoliselt olid mütoloogilised teemad tema maalidel sildiks, et väljendada tolle aja kõlbelisi ideaale, Aristoteles kiitis Polygnotost ning viitas sellele, et ta olevat tõstnud inimese loodusest kõrgemale ja andnud oma figuuridele moraalse ühtlustatuse, eetose ilme. Teatud ettekujutuse Polygnotose kunstist annab Oriveto krateer, millel on kujutatud Niobe laste tapmist Apolloni ja Artemise poolt.
7
Antiikajastu kuulsaim maalija Polygnotose kõrval on Apelles. Ta sündis Efesoses ja kuulus joonia koolkonda . Ta oli Aleksander Suure kojamaalija ja olevat olnud virtuooslik meister. Tema maale kiideti peamiselt nendes avalduva peene maitse ja šarmi pärast, eriti naiste kujutamisel. Ka tema loomingut tuntakse üksnes kirjanduslike allikate kaudu.
V sajandi lõpul kaotab Päris-Kreeka vaasimaalis juhtiva osa ja tähtsuse. IV sajandi parimad saavutused on Suur-Kreekas, Lõuna-Itaalias. Tähtsaim vaaside valmistamise keskus on siin Taranto.
Hellenismi ajastu maalidest, mis olid tehtud peamiselt vahavärvidega, ega freskodest ei ole tänaseks säilinud peaaegu mitte midagi. Ettekujutuse nendest saab rooma koopiate, enamasti Pompeiist ja selle lähedalt leitud freskode ja mosaiikide põhjal. Pompeiist avastatud dekoratiivsete seinamaalidelt võib leida peaaegu kõike, mida maalida saab: seal on kenasid natüürmorte ja loomade pilte ning isegi maastikumaale, mis on vast kõige suurem uuendus hellenistlikus kunstis. Kunstnikud püüavad kujutada ka lihtsat maaelu ja selle võlusid. Need maalid kujutavad endast kokkukuhjatud motiive , mis annavad kokku idüllilise stseeni, nagu näiteks karjused ja kari , lihtsad pühakojad, kaugelt paistvad villad jms. Kuigi need pildid on kaunid ja kõik kujutatu on selgelt välja toodud ning on püütud maalida jäljendada tegelikkust , ei ole nad siiski nii realistlikud , kui esmapilgul tundub. Üpris mõttetu on neid kujutatud paiku maakaardilt otsida. Me ei tea kui kaugel kujutatud motiivid teieteisest asusid, sest kuigi hellenistliku ajastu kunstnikud maalisid kaugeid objekte väikestena ja lähedasi suurtena, ei tundnud nad siiski perspektiiviseadusi, nii nagu meie neid mõistame. Seega on isegi antiigi kõige hilisemate ja vabameelsemate kunstiteoste juures säilinud midagi egiptuse maalikunstist.
Lisaks Pompeiist ja selle lähiümbrusest leitud mosaiikidele ja seinamaalingutele, saame hellenistliku maalikunsti kohta teavet ka tolleaegsetest kirjanduslikest allikatest, mida on kaunis palju.
Kirjanikud huvitusid tol ajajärgul kunstist ja hakkasid kirjutama nende elust, koguma anekdoote nende veidrustest ja koostama reisijuhte. Ja kuigi antiikaja kuulsamatelt meistritest pole alles ühtki teost võime lugeda nende teostest kunsti tutvustavatest raamatutest. Hellenismi ajastul hakkas suisa levima laialdaselt üks kirjanduse eriline liik nn maalide kirjeldus. Selle uue žanri silmapaistvam esindaja oli Philostratos. Kuigi tema jutustab tihti maalidest mida kunagi polnudki saame, me tema tööde põhjal ettekujutuse missugused maalid meeldisid tolleaegsele inimesele. Philostratos jutustab suurpärases kirjanduslikus vormis vanade müütide kangelastest, olustikulistest stseenidest nagu kalameeste kalapüük, looduse võluvatest vaatepiltidest jms. Philostratose jutustuste põhjal, mis põhinevad kindlatele nägemismuljetele, annavad meile üsna hea pildi paljude hellenistlike maalide omapärast. Lisaks perspektiivi teistsugusele tajumisele, on kreeka hellenistlike maalide kompositsioon ehitatud üles teisti kui uusajal, piltidel puudub tihti ka tegevuse järjekindel areng ning dramaatiline ühtsus, selles pole välja valitud üht üksikut momenti ega paljusid täiesti selgepiirilisi tegevusmomente.
Lisaks ülalloetletud hiliskreeka kunstiharudele võib hellenistlikul ajajärgul eraldi ära mainida ka portreekunsti. Millest küll samuti pole jäänud alles ühtki originaalteost, ent mille olemust võib näha Egiptuses, Faijumi oaasis leitud portreedel, mida peetakse hellenistliku portreekunsti järelkajaks. Need maalid pärinevad I sajandist pKr ja kuigi nad on oma teostuselt väga erinevad ja neis võib märgata nii Egiptuse enda kui ka Rooma riigi mõjutusi, tuginevad nad siiski hiliskreeka maalikunsti saavutustele. Vahavärvitehnika kasutamine lubas kunstnikel töötada laiade joonte ja paksu värvikorraga. Nendes portreemaalides tulevad selgesti esile näo plastilised vormid, päikesest pruuniks põlenud nahk, mustade päraniavatud silmade läige, tihe lokkis juus ja punased lihavad huuled. Võlu peitub inimnäo iga üksiku osa hoolikas läbitöötluses. Faijumi portreedes mõjub iga pea ülimalt individuaalsena. Kuid inimeste mõnevõrra jäigas hoiakus ja otse suunatud vaates murrab üha uuesti läbi antiikne ideaal, kooslus üllusest, nooruse julgusest ning vanamehelikust väärikusest.
8
Skulptuur
Eriliselt suurt õitsengut ja muutusi sai hellenistlikul ajastul nautida skulptuur. Senised klassikalise ajajärgu jumalate, kangelaste ning “vaprate ja imeilusate” idealiseeritud kodanike üldistatud kujud vahetusid aegamisi välja hellenismi naturalistlike figuuride ja portreedega, milles rõhutati kujutatava individuaalsust.
Skulptorid
Kuulsaim kreeka kujur oli Pheidias. Oma loomingus kajastas ta kujukalt Ateena kõrgeima arengu ajastut . Pheidias kujutas eranditult jumalaid. Enamtuntud olid ta kaks hiigelkuju . Üks oli Athena raidkuju Parthenonis. See oli valmistatud elevandiluust ja kullast ning oli 12 m kõrgune. Teine kuju oli troonil istuv Zeusi raidkuju. See asus Olümpias Zeusi templis. Kuju oli niivõrd kuulus, et iga kreeklane pidas tarvilikuks seda näha kas või ükski kord oma elus.
Kreeka skulptorid Polykleitos , Praxiteles ja Lysippos püüdsid oma teostes edasi anda terve inimkeha ilu. Selle eeskuju nägid nad gümnastilistel harjutustel ja võistlustel, mis olid muistses Kreekas nii sagedased.
Praxitelese looming on võrreldes Skopasega väga erinev. Praxiteles vältis paljufiguurilisi kompositsioone. Tema tegi rohkem rahulikke ja tasakaalustatud üksikfiguure. Väga hästi õnnestus tal just noore inimese keha ilu kujutamine. Aphrodite ja Hermes on Praxitelese kuulsaimad tööd.
Lysippos on kuulsaks saanud oma Kaapijaga. Selle kuju proportsioonid on 1/8. Lysippos oli silmapaistev eriti just portreekunstis, ta oskas väga hästi järele teha välist sarnasust. Ta on loonud ka suure hulga Alexander Suure portreid ja kujusid.
Kujutamine
Peale jumalate ja inimeste kujude oli ka argielu skulptuure; näitlejate, vanakeste, orjade kujusid. Neid on meie päevini püsinud kahjuks väga vähe.
Kujurite ainsaks aineks oli inimene ja just inimese kujutamise juures jõuti täislikkuseni.
Tähtsaimad objektid on reljeefid ja vabafiguurid . Materjalina kasutati peamiselt puud ja savi, kulda ja elevandiluud, pronksi ja marmorit. Viimast kahte eelistati eriti.
Ka skulptuuris eristatakse kolme ajajärku:
Arhailisel ajajärgul, mis kestis 7-5 saj e.m.a., on figuurid võrreldes hiljem loodutega veel algelised ja kohmakad. Kehade proportsioonid on ebaloomulikud ning kujude sirge ja tardunud olek räägib Egiptuse kunsti mõjudest. Tähtis on aga see, et kreeklased õppisid esimestena tegema tõeliselt vabalt seisvaid inimfiguure. Siiani olid kujud rohkem kiviga seotud või "kasvasid välja" kaljudest. Kreeka kujud aga seisavad jalgadel, mis on teineteisest lahutatud. Kõige enam olid levinud alasti noormeeste kujud e kuros `ed ja maani riietes naisefiguurid e kore `d (kreeka keeles tütarlaps). Kujud värviti hiljem kirevate toonidega. Ka Kreekas tehti alguses kujud nn egiptuse poosis , vasak jalg sammu võrra eespool , käed sirgelt kõrval, huulil kerge naeratus.
5 saj. algul e.m.a. toimus kreeka plastikas murrang. Hakati kasutama krüselefantiintehnikat - puufiguuri osad, mis kujutasid rõivaid, kaeti kuldplekiga. Katmata kehaosad kaeti elevandiluuga. Inimkeha kujutamises mindi vabamaks.
9
Leiutati ka nõjajala poos e kontrapost s.t. et keha raskus on suunatud ühele jalale , teine jalg on vabaks jäetud.
Üks kuulsamaid liikumist kujutavaid figuure oli 5.saj.e.m.a. MYRONI Kettaheitja .
5. saj. keskel e.m.a. algas klassikaline ajajärk kreeka skulptuuris. Saavutati suur meisterlikkus loodusvormide kujutamisel. Suurimaks kunstikeskuseks sel ajal oli Ateena ja kuulsaimaks kunstnikuks PHEIDIAS. Tema on teinud eelkõige Parthenoni skulptuurid. Tema töö on ka hiiglaslik 12 m kõrgune jumalanna Athena kuju Parthenoni templis. See oli kaetud kulla ja elevandiluuga. Senini pole aga suudetud täpselt kindlaks teha, millised on Pheidiase enda ja millised tema õpilaste tehtud figuurid. Teine kuulus kunstnik sellest ajajärgust on POLYKLEITOS. Tema on teinud Odakandja (kontrapost).
4. saj. e.m.a. haaras kreeka ühiskonda kriis. Seda perioodi nimetatakse ka teiseks õitsenguperioodiks. Käsitluslaad läheb rahutumaks, inimesed ise muutuvad ükskõiksemaks ja kahtlevamaks. Samad meeleolud väljenduvad ka kunstis. Kujutama hakati rohkem naisi ja kangelasi . Figuurid lähevad saledamaks, kergemaks ja graatsilisemaks. Kolm kuulsaimat kunstnikku 4. sajandist e.m.a. olid SKOPAS , PRAXITELES ja LYSIPPOS. Kasutama hakati tunduvalt rohkem marmorit. SKOPAS oli see, kes hakkas kujutama ka inimese individuaalseid jooni. Nii saavutas ta oma töödes seniolematu emotsionaalse väljenduse. Kõige tuntumad on tema töödest Halikarnassose mausoleumi friisi reljeefid ja Herakles.
Hellenism
Hellenistlikul ajajärgul domineerisid kreeka arhitektuuris joonia ja korintose stiil. Tekkisid ka mitmed stiilide segud, mille näiteks on komposiitkapiteel . See kapiteel on sarnane nii joonia kui ka korintose stiiliga. Mõõtmetelt olid ehitised sageli kolossaalsed ja kreekalikke proportsioone rikuti üha rohkem. Sammas kaotas järk-järgult oma senise funktsiooni ja muutus rohkem kaunistavaks elemendiks . Tihti oli hoone alus 1/3 terve hoone kõrgusest. Ka katused tehti kas hästi lamedad või hoopis terava viiluga.
Hellenistlikus skulptuuris hakati rohkem tähelepanu pöörama inimlikele kirgedele, kannatustele ja piinadele. Nüüd sai domineerivaks rahutu ja visklev inimtüüp. Varem oli see rahulik ja optimistlik. Kuulsamaid skulptuure sellest ajajärgust on Samothrake Nike ja Milose Veenus . Dünaamilisemat laadi sellest ajast esindab Zeusi altar Pergamonis. Altarit ümbritses 130 m pikkune friis kõrgreljeefidega. Kaks kuulsamat tööd on veel ka Farnese härg (kaks noormeest seovad metsiku härja sarvede külge kuninganna Dirke, kes oli piinanud nende ema) ja Laokoon `i grupp, millel näeme Trooja preestri Laokooni tema poegade tapmist.
Geomeetriline stiil
Muistsed kreeklased armastasid ilu. Nad soovisid , et ehitised ja tarbeesemed oleksid kaunid ja tasakaalustatud. Kujundajad mõtlesid sellele, kuidas täita tühjad pinnad kaunistustega nii, et neid saaks sobival hulgal. Esimesed pottsepad valmistasid nägusaid anumaid - jooginõusid, veini- ja veekannusid ning astjaid oliivõli säilitamiseks. Sama kujuga nõud jäid kasutusele ka hiljem. Kreeka kunsti vanimad näited on säilinud meie ajani keraamiliste vaaside näol. Sellised vaasid kuuluvad geomeetrilisse stiili - neil olev ornamentika on geomeetriline. Mustrid on asetatud ribadena: nad asetsevad peamiselt nõu kaelal ja ülemisel osal, alumisel osal kaunistused puuduvad või on väga lihtsad. Mõne vaasi kõrgus on ligi 1,8 m. Vaasidelt on leitud ka stiliseeritud inim- või loomafiguure.
Ajavahemikus 550-300 a e Kr olid kõige populaarsemad Ateena figuuridega kaunistatud savinõud. Vaasidel kujutati jumalaid ja kangelasi ning inimeste igapäevast elu. Algul maaliti punakale vaasipinnale mustad figuurid - see oli mustafiguuriline tehnika. Hiljem tuli moodi punasefiguuriline tehnika. Siis katsid kuntsnikud vaasipinna musta värviga, jättes paistma punased figuurid.
10
Pronkskunst
V sajandiks levib pronkskunst Jooniast kogu Kreeka mandrile ja omandab seal suure tähtsuse. Seal luuakse pronksist valatud sõjavankreid, pronksist kaitserüüsid, sissegraveeritud kujutistega mitmesuguseid tarberiistu jne.
Kivilõikekunst (glüptika)
Nikerdistega kaunistatud kivi nimetatakse gemmiks . Enamasti oli kujutis kivisse lõigatud süvendatud kujul ja säärast kivi kasutati siis pitsatina. Vanemad gemmid ongi pärit V sajandist eKr. Mis puutub kujutistesse, siis eelistati algul jumalate ja kangelaste pilte, hiljem esinevad stseenid igapäevaelust, naised, noormehed , maadlejad, loomad, linnud, mõnikord ka portreed.
Plastika
Kreeka plastika võib klassikalise ajastu raames jagada esimese õitseaja kõrgeks stiiliks ehk kõrgklassikaks ning teiseks õitseajaks ehk kauniks stiiliks ehk hilisklassikaks.
Kõrgklassika (V saj eKr)
V sajandi teisel poolel saavutab kreeka skulptuur täieliku vabaduse ja meisterlikkuse loodusvormide edasiandmise oskuses. Suure looduslähedusega ühineb aga ülimal määral ideaalne, äraseletatud rahu, lihtsus ja selgus, suursugususe, väärikuse ja harmoonia tunne. Selle kunsti kandepind on sügav usklikkus , tähtsaim kunstikeskus tol ajal oli Ateena, kus tooniandvat osa etendas kuulus riigimees Perikles (umb. a. 495 – 429).
Selle ajastu kaks skulptuuri suurmeistrit olid Polykleitos ja Myron
Myron ja Polykleitos esindavad V sajandi kreeka klassika kaht erinevat suunda. nende suundade tegelik ühinemine toimus Atikas sel lühikesel ajavahemikul, mil ateenlased valitsesid Periklese juhtimisel kogu Kreekat (460 – 431 eKr). Meister, kes sel ajal kreeka plastika suurepärase täiuslikkuseni viib, on Pheidias, kelle elukäigust teame vähe: tal olid head suhted Periklesega ning ta mängis juhtivat osa Ateena kunstielus. Tema mõju oli niivõrd suur, et paljudes atika skulptuurides , eriti aga Parthenoni skulptuurides võib tunda tema vahetut mõju. Pheidiasel oli anne tasakaalustada vastandeid , külgesündinud mõõdutunne ning võime üksteisega siduda pehmust ja jõudu, naiselikkust ja mehelikkust, samuti rangust ja vabadust. Juba vanaaja inimesed panid tähele Pheidiase omapärast stiili, nad leidsid tema juures “ülevust ja täpsust” (Demetrios “Kõnekunstist”).
Siiski on peaagu kõik kuulsamad antiikaja kujud hävinud, mille põhjuseks on see, et pärast kristluse maailmareligiooniks saamist loeti vagade ristiinimeste pühaks kohuseks purustada kõik paganlike jumalate kujud. Meie muuseumides olevad kujud on suuremalt jaolt vaid rooma aegadel ränduritele ja kollektsionääridele mõeldud, samuti aedade ja avalike saunade dekoreerimiseks tehtud koopiad. Peame olema väga tänulikud, et need koopiad olemas on, sest need annavad meile vähemalt mingisugusegi ettekujutuse kreeka kunsti suurtest meistriteostest; kuid kui me ei kasuta piisavalt oma kujutlusvõimet, siis võivad need kehvad imitatsioonid meid ka rängalt eksitada. Need kujud on suuresti süüdi selles laialt levinud arvamuses, et kreeka kunst oli elutu , külm ja tuim ning et kreeka skulptuurid näevad välja nii, nagu oleksid nad tehtud kriidist, ja et neil on tühi pilt. Näiteks roomlaste koopia suure ebajumala Pallas Athena kujust, mille Pheidias tegi Athena pühamu jaoks Parthenonis, ei näe välja üldsegi eriti vaimustav. Et endale ette kujutada, milline ta tõeliselt oli, peame pöörduma vanade kirjelduste juurde: hiigelsuur puust kuju, umbes 11 m kõrge, üleni kaetud väärismaterjalidega – kullast sõjarüü ja rõivad, elevandiluust nahk.
11
Lisaks sellele olid kilp ja sõjarüü värvitud erkude ja sädelevate värvidega ning silmad olid tehtud värvilistest kividest. Jumalanna kuldsel kiivril olid kaeluskotkad, kilbi sisse keerdunud suure mao silmad olid kahtlemata samuti sädelevatest kividest.
Templisse sisenemine ja selle hiiglasliku kujuga silmitsi sattumine pidi tõesti sisendama aukartust ja jätma kustumatu mulje.
Hilisklassika (IV saj eKr)
Hiline klassika on iseloomult tugevasti mõjutatud tolleaegsest rahutusest poliitilisel maastikul : poliitiline killustatus suureneb, vanad lihtsad vaated hääbuvad, sügav ja naiivne usk jumalatesse annab maad skepsisele ja kahtlusele, individualism pääseb võimule. IV sajandi kunst paneb aina suurenevat rõhku tunnete ja siseelu väljendusele. Üha enam ja enam täiustub vormilise ilu ja täiuslikkuse taotlemine, kusjuures eriti toonitatakse õrnust ja leebust; seda kunsti on nimetatud ka kauniks stiiliks. Käsikäes suurenevale looduslähedusele käivad realism ja individualism. Materjalidena eelistab IV sajand pronksi kõrval peamiselt marmorit, mis on eriti kohane õrnade ja peente nüansside kujutamisel; kulla- ja elevandiluutehnika ununeb. Kogu stiilis andis siiski üllas lihtsus nüüd maad luksuse eelistamisele. IV sajandil piirdusid kunstnikud kogu maailma olemuse esitamise asemel teostes edasi vaid näilikku, killukesi maailmast. Koos loobumisega igivanast kreeka selgusest, sattusid nad idamaise müstika mõju alla.
IV sajandi esimene suurmeister plastikas oli Skopas, kes materjalina kasutas üksnes marmorit. Just Skopas esineb teerajajana uue, dünaamilise stiili tekkimisel ja kehaliste ning hingeliste kirgede kujutamisel. Tuntumad osaliselt säilinud tööd on “Tantsiv menaad”, “Hermes” Artemisioni samba soklilt ja haavatud sõjamehe pea. Antiikallikad jutustavad veel Skopase teistest arvukatest töödest, millest suur hulk olid figuuririkkad grupid; neist pole aga jälgegi järel.
Teine Skopase kaasaegne on Praxiteles, kelle kuulsaim säilinud töö on “Hermes”, mis leiti väljakaevamistel Olümpias, aga osutus kreeka originaali asemel hilisemaks koopiaks. Siin on kehastatud jumalate saadikut mitte jumaluse või ideaalkujuna, ei austamise ega jumaldamise objektina, vaid kunstnik on tabanud silmapilgu, mil jumalate saadik koos jumalate poolt tema hoolde usaldatud väikese Dionysosega peatub teel nümfide juurde. Jumala inimesesarnasus ei mõju vaimse suurusena, vaid pigem andestatava nõrkusena, erilise iseloomujoonena. Et Dionysosel on juba lapsena nõrkus viinamarjade vastu, see viitab tema hilisemale veinijumala seisusele.
Kolmas IV sajandi suurmeister oli Lysippos, kes arendas innukalt edasi Polykleitose armastatud teemat – atleedikuju. Erinevalt Skopasest ja Praxitelesest, kes töötasid peamiselt marmoris , eelistas Lysippos pronksi. Tema kangelase kujud on proosalised. Atleet “Apoxyomenost” ei ole kujutatud pidulikul hetkel uhkelt sammuvana, vaid väsinuna pärast võistlust, puhastamas oma keha kaaperauaga liivast , mis on jäänud tema õlitatud keha külge areenil. Teine tuntud töö on atleet oma sandaale lahti nöörimas. Juba kaasaegsed mõistsid Lysippose kunstikäsitluses muutust varasemate aegade skulptuuridega: ta ei kujutanud inimesi sellisena nagu nad tegelikult olid, vaid nii, nagu nad talle näisid.
Koolkonnad
Ateenas ja Aleksandrias käsitleti teemasid ja kasutati võtteid, mis olid alguse saanud klassikalise ajastu meistri Praxitelese juures; need skulptuurid teenisid jõukate inimeste maitset, kes püüdsid elust naudingut saada ja nägid kunstis eelkõige imetlusobjekti.
12
Pergamoni koolkond ulatub tagasi Skopaseni. Selle koolkonna stiili iseloomustab suur dramatism ja efektsus. Silmapaistvaimaks teoseks ja samas kreeka monumentaalkunsti viimaseks teoseks võib lugeda Pergamoni altarit, mille friisil kujutatakse jumalate võitlust gigantidega. See on suurepärane kunstiteos , kuid varasema kreeka skulptuuri harmooniat ja rafineeritust sealt ei leia.
Võitlus on erakordselt äge. Kohmakad gigandid on jumalatele alla jäämas ja nende ilme reedab agooniat ning raevu. Et mulje jääks veelgi ägedam, pole reljeef seinaga tasapinnas vaid koosneb peaaegu iseseisvatest kujudest, mis näivad võitluse käigus altari treppidele välja tungivat. See friis iseloomustab hästi Pergamoni koolkonna tundeküllasust, dünaamilisust ja kirglikkust.
Rhodose koolkond, mis ulatub tagasi kuulsa Lysipposeni, kujutas võimsaid sõjamehi ja atleete ning erinevaid võitlusstseene. Kindlasti tuntuim on nn Rhodose koloss , III saj Rhodose sadamasuud kaunistanud 31 meetri kõrgune Heliose pronkskuju, mis purunes pärast paarikümmet seisuaastat maavärina ajal.
Teine Rhodose koolkonna tuntud teos on “Samothrake Nike” . Võidujumalannat on kujutatud hetkel, mil ta oma tiibu veel kokku pole tõmmanud, on asetanud jala laevaninale ning püüab tuulele vastupanu osutada. Raskelt saavutatud võidu dramaatilisus näib väljenduvat jumalanna lehvivas rüüs ja selle peaaegu kuuldavas kahinas. Kuju on täis ohjeldamatut kirge ning kuigi Pariisis säilitataval kujul puuduvad pea ja käed, võib Niket lugeda siiski kreeka kunsti kaunimate teoste hulka.
Hellenismi teisel poolel tugevnes skulptuuris püüd pöörduda tagasi klassika idealiseeritud vormide juurde. Selle koolkonna suurpärane mälestusmärk on maailmakuulus “Melose Aphrodite” (tuntud ka kui “ Milo Venus”), mis asub Louvre´is. See skulptuur suisa nõretab klassikalistest ideaalidest. Tema rahulikus suuruses peitub palju inimlikku ja ülev- ilusat , ehkki segunenult teatud külmusega, mis seda teost siiski V ja IV saj klassikast eristab.
Hellenistliku ajajärgu lõpul hakkab aga skulptuuri paatos manduma, muutudes ülemääraseks hirmsate teemade harrastamiseks ja maneerlikkuseks. Niisugust pitserit kannavad kaks silmapistvat skulptuurgrupil – “Pharnese härg” (II saj eKr) ja “ Lakoon ” (I saj eKr). Viimane neist kujutab traagilist stseeni, mida on kirjeldatud ka Vergiliuse “Aeneises”: Trooja preester Lakoon hoiatas oma kaasmaalasi, et nad ei võtaks vastu puuhobust, milles olid peidus kreeka sõdalased. Jumalad, nähes, et nende kava hävitada Trooja on nurjumas, saatsid merest välja kaks hiigelmagu, kes põimusid ümber preestri ja tema kahe poja ning lämmatasid nad. Lootusetu võitluse pingutusi ja piinu annavad kompositsioonis edasi käe- ja rinnalihased, valu Lakooni näol, poegade peaaegu silmaga tajutav rabelemine ja kogu see viis, millega kujur stseeni on liikumatusse kiviskulptuuri raiunud.
Mis puutub hellenistlikku portreeskulptuuri, siis see arendas edasi klassikalise ajajärgu saavutusi, muutudes veenvamaks, seda eeskätt filosoofide ja literaatide kujutamisel, valitsejaid aga idealiseeriti endiselt.
13
Terrakota pisiplastika
Pisiplastika alal hakati hellenismi ajal massiliselt valmistama terrakotat. Neid õrnalt maalitud savikujukesi valmistati suurtes kogustes Tanagras Boiootias ning need on väga laialt levinud. Mõnikord kutsutaksegi neid olustikulise tarbega kujukesi lihtsalt tanagra figuurideks.Terrakotameistrid jäljendasid sageli suuri kiviraidureid, eriti Praxitelest. Enamik neist figuuridest kujutab naisi, mitte aga jumalannasid ja nümfe vaid täiesti tavalisi elust võetud surelikke, kauneid tütarlapsi või ilusaid sarmikaid naisi. Tanagra- kujukesed mõjuvad sageli aga ka iroonilistena, peaaegu paroodilistena, väljendades kainelt proosalist ellusuhtumist . Kõrvuti koketsete naistega kujutatakse pisiplastikas ka hulgaliselt igapäevaseid ja tänaval kohatavaid tüüpe: Korvidega kokki, laadakaubitsejaid, koolipoisse jne.
Kore Kouros „Kettaheitja“
14
Keraamika
Eelgeomeetriline stiil
10. sajandil eKr hakati Vana-Kreekas pärast Mükeene kultuuri kokkuvarisemist taas viimistletud keraamikat looma, mis oli väljakujunenud ühtse stiilina ja kaunistatud vähesta aga seejuures väga lihtsate joontega. Seda stiili, mille viljelemisel oli eesrinnas Ateena, tuntakse kui eelgeomeetrilist stiili (vahel nimetatud ka protogeomeetriliseks tulenevalt ingliskeelse mõiste Protogeometric Style järgi). Eelkeomeetrilinse stiili õitseaegoli vahemikus umbes 1050–900 eKr.
Geomeetriline stiil
9. ja 8. sajandil eKr arenes välja geomeetriline stiil oma rikkalike ja keerukate mustritega, mille seas domineerisid siksakilised jooned ja kolmnurgad. 8. sajandil eKr ilmusid varasemate puht-geomeetriliste kujundite hulka ka esimesed kujutised loomadest ja inimestest, mis olid alguses väga visandlikud kuid aja jooksul täienesid. Sellele perioodile oli iseloomulikuks väga suurte vaaside loomine. Keraamikakeskuseks oli Ateena.
Geomeetrilist perioodi jagatakse vahel veel omakorda mitmeks väiksemaks osaks. Näiteks varaseks geomeetriliseks stiiliks (u. 900–850 eKr), kui leidus ainult geomeetrilisi kujundeid, keskmiseks geomeetriliseks perioodiks (u. 850–770 eKr), kui ilmusid esimesed figuurid loomade näol ja hiliseks geomeetriliseks perioodiks (770–700 eKr), kui esines juba inimeste kujutisi.
Orientaalne stiil
Ajavahemikus 7.–6. sajand eKr sai vanakreeka keraamika hulgaliselt mõjutusi Väike-Aasiast ja Egiptusest. Need mõjutused kajastusid keraamiliste esemete dekooris, kuhu ilmus palju idamaiseid kujunduselemente. Järjest sagedamini esines figuuride kujutamist keraamikal.
Orientaalse stiili valitsusperioodil oli keraamikakeskuseks Korintos.
Mustafiguuriline stiil
Ateena saavutas 6. sajandi lõpuks enne meie ajaarvamise algust taas juhtiva positsiooni keraamikakeskusena. Sellega üheaegselt ja seda toetavalt toimus mustafiguurilise stiili tekkimine.
Perioodile oli iseloomulikuks mustade figuuride kasutamine, mis oli pärand varasematelt stiilidelt. Punane aluspind kaeti musta angoobiga, millest kraabiti välja detailid.

Kuulsaid keraamikuid mustafiguurilisest perioodist:

Sophilos (590–580 eKr)
Andokides (550–525 eKr)
Exekias (u. 550–525 eKr)

15
Punasefiguuriline stiil
Umbes 530. aastal eKr võeti Ateenas kasutusele punasefiguuriline vaasimaalitehnika. Figuurid jäeti värvimata ning mustaga kaunistati figuuride taha jääv taust. Uus tehnika võimaldas saavutada tugevat arengut kujutiste loomulikkuse ja peenekoelisuse edasiarendamiseks. Laienes ka kasutatav temaatika.

Vaasitüübid

Vana-Kreeka vaasid olid suurepärased kunstiteosed , mis ühendasid endas funktsionaalse vormi, kauni dekoori ja tipptasemel viimistluse ning olid ka üheks põhiliseks Kreeka kaubandusartikliks Vahemere äärsetes maades.
Vastavalt igapäevavajadustele kujundati välja erinevad nõude tüübid. Näiteks hüdria oli veenõu, kyathose abil mõõdeti veini hulka ja lebest kasutati pesu-ja keedunõuna.
Erinevad nõude tüübid jagunesid laias laastus viide rühma:

Veininõud
Jooginõud
Tualettnõud
Hoiuanumad
Majapidamisnõud

Temaatika

Algsed geomeetrilised kujundid arenesid ajapikku järjest keerukamateks vormideks ja jõudsid lõpuks välja oskuslikult loodud mütoloogiliste ja ajalooliste stseenide , pidustuste, spordivõistluste, igapäevaste toimetuste, töötavate käsitööliste ja erootika kujutamiseni.

Keraamika valmistamine

Keraamilised anumad treiti valmis potiketradel ning pärast seda kinnitati nende külge reljeefsed detailid ja sangad, mis olid valmistatud vormide abil.
Saviesemete kuivamine toimus välioludes. Pärast seda käisid esemed läbi kergest eelpõletusest, mille järel teostati poleerimine ja dekoori pealekandmine.
Keraamikaga tegelevad käsitöölised jagati vormijateks ja maalijateks.
16
Mustafiguuriline stiil Orientaalne stiil Punasefiguuriline stiil
17
Kokkuvõte
Hellenismi ajastul levis kreeka kunst kõigis Vahemeremaades ning Lähis-Idas, see tõik on tähtis kogu maailma kunsti edasise arengu seisukohalt. Samal ajal mängisid erilist rolli ka kreeka kunsti kokkupuuted Idamaade vanade kultuuridega, sest idamaad äratasid uuesti kreeka kunstis uinunud jõud. Inimene kaotas enesevalitsuse, tasakaalu, temas ärkas kirga ja sügav erutus . See ei olnud pöördumine minevikku , vaid märkis inimvaimu haarde laienemist ja sügavamaks muutumist. Tänu sotsiaalsete motiivide sissetoomisele, indiviidi väärtustamisele, maastiku ilu nägemisele ning linnaehituse ülesannetele arendas hellenistlik kunst edasi kreeka kunsti peateemat – inimese teemat kunstis.
18
Kasutatud kirjandus
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/arharhitektuur.ht m
www.miksike.ee/docs/referaadid/kreeka_arhitektuur_marit.ppt
et.wikipedia.org/wiki/Kreeka_kunst - 28k
www.htg.tartu.ee/~a5sollo/Ku1_2.doc
chou .pri.ee/ foorum /viewtopic.php?t=102&sid=3639f97c915b3a07b6557efc76235d8d - 53k
lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Kreekakujkunstkl.htm - 24k
www.paideyg.ee/ kunstiajalugu / kunstilugu /kreeka/skulptuur.htm - 26k
www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/kreeka.htm - 35k
19

.DOC Laadi alla originaalfail 19 lk · .doc · 61 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-05-31 Kuupäev, millal dokument üles laeti

61 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

jellybelly07 Õppematerjali autor

Referaadis on üsna põhjalikult juttu kreeka kunstist. Töö on hästi koostatud ning teenis õpetajalt tugeva 5+

kreeka kunst keraamika maalikunst skulptuur arhitetktuur vana-kreeka templid hellenism plastika kõrgklassika pronkskunst antiikaeg hilisklassika terrakota tarbekunst ehituskunst vahemeri vahemeremaad

Kasutatud allikad

https://www.paideyg.ee/

Sarnased õppematerjalid

doc

Vana-Kreeka

issejuhatus Kindlasti kõige suuremat mõju järelmaailmale on avaldanud muistse Kreeka kunst. Oma rahuliku, suursuguse ilu, kooskõla ja selgusega on see olnud paljudele hilisematele põlvkondadele vaimustuse ja eeskuju allikas. Kreeka vanaaega nimetatakse antiigiks, lisaks sellele kuulub antiigi alla ka Rooma oma kultuuri, kunsti ja muude elunähtustega. Kulus mitu sajandit, enne kui 12. sajandil e.m.a. põhjast sisserändu alustanud kreeklaste hõimud suutsid umbes aastaks 600 e.m.a. välja arendada oma kunsti. Edasi järgnes kolm ajastut kreeka kunsti arengus:

Kunstiajalugu

doc

Vana-Kreeka küsimused ja vastused

Vastused. 1. Kirjelda Vanakreeka ühiskonda ja usundit. Vana- Kreeka ühiskond kujunes pronksiajal, ajavahemikus 3200-1100 a e Kr. Sel ajal hakkasid inimesed valmistama vase ja tina sulamit - pronksi. Küklaadidel ja Kreetal elasid erinevad saarerahvad, mägisel Kreeka mandrilalal kujunes Mükeene tsivilisatsioon. Esimesed kreeklased olid põlluharijad, kes asustasid kitsaid orge ja rannikuäärseid tasandikke ning harisid maad kõikjal, kus leidus head pinnast ja värskendavat vett. Sajandeid langetasid nad puid, et teha tuld ja ehitada laevu. Laevad olid nende peamised sõiduvahendid. Meritsi sõideti sõtta, kaubareisile ja uusi maid avastama. Ise kutsusid kreeklased oma maad Hellaseks ja endid helleniteks. 11.-8. sajandil e.m.a

Kunstiajalugu

doc

Arhailine ajajärk

ARHAILINE AJAJÄRK: Maa oli kirjaoskamatu, kuni u 800 eKr võeti kasutusele foiniikia tähestikust tuletatud uus kiri. Arenenud oli nn protogeomeetriline keraamika kaunistati ribade ja mustritega: ribad ja jooned saadi, hoides pintslit vastu kedral tiirlevat nõud. Seotud haudadega. 8 saj eKr kujunes välja geomeetriline keraamika. Kohati kohtab lähis-ida motiive. Kreeka kunsti erijooned hakkavad ilmet võtma umbes samal ajal, kui kujuneb polis ehk iseseisev linnriik. Ateena polis oli kaasaegses mõistes väikeriik linnriikide paljusus mõjus kunstide arengule soodsalt. Igal polisel olid oma templid, mida ehiti skulptuuride ja maalingutega, igal polisel oli oma suhteliselt jõukas ülemklass. Kunstnikud võisid patroonide otsingul vabalt ühest polisest teise rännata. Suurejoonelisi tellimusi tuli küll harva ette

Ajalugu

doc

Kreeka kunst

Kreeka arh ja klassikaline kunst I Kreeka ehituskunsti iseloomustus · Kreeka arhitektuuris oli kõige tähtsamaks usuga seotud hoonete ehitamine · Sellist arhitektuuri nimetatakse sakraalarhitektuuriks · Vana-Kreekas rajati palju templeid · Ühiskondlikke hooneid püstitati palju hellenismiajal, siis jäi sakraalarhitektuur tahaplaanile · Profaanarhitektuur ühiskondlike hoonete ehitamine · On ehitatud ka kindlusi ja kaitsemüüre militaararhitektuur · Kreeka templid olid määratud jumala eluasemeks, nagu Mesopotaamia tsikuraadidki

Kunstiajalugu

docx

Vana-Kreeka kultuur

VANA-KREEKA KULTUUR Vana- Kreeka ühiskond kujunes pronksiajal, ajavahemikus 3200-1100 a e Kr. Sel ajal hakkasid inimesed valmistama vase ja tina sulamit - pronksi. Küklaadidel (saared) ja Kreetal elasid erinevad saarerahvad, mägisel Kreeka mandrilalal kujunes Mükeene tsivilisatsioon. Esimesed kreeklased olid põlluharijad, kes asustasid kitsaid orge ja rannikuäärseid tasandikke ning harisid maad kõikjal, kus leidus head pinnast ja värskendavat vett. Sajandeid langetasid nad puid, et teha tuld ja ehitada laevu. Laevad olid nende peamised sõiduvahendid. Meritsi sõideti sõtta, kaubareisile ja uusi maid avastama. Nimetuse kreeklased võtsid kasutusele roomlased. Ise kutsusid kreeklased oma maad Hellaseks ja endid helleniteks

Kunstiajalugu

208

pdf

Vana-Kreeka kunst.

Vana-Kreeka kunst Vana-Kreeka kaart. 8-5. saj. eKr. kujunes välja Vana-Kreekale tüüpiline ühiskonnakord – orjanduslik demokraatia. Ühiskondliku turvalisuse tagasid kreeka linnriigid ehk polised. Vana-Kreeka tähtsus. Kreeka teadus ja kultuur tõusid mõneks ajaks erakordselt kõrgele tasemele. Kreekas sündisid filosoofia ja paljud teadused tänapäeva mõttes (Demokritos, Sokrates, Platon, Aristoteles, Pythagoras, Hippokrates, Herodotos). Kreeka kirjanduse (Homerose eeposed “Ilias” ja “Odüsseia”) ja teatrikunsti pärand on saanud aluseks Euroopa kultuurile. Kreekas saavad alguse olümpiamängud 776 eKr. Erakordsed on saavutused arhitektuuri ja kujutava kunsti osas. Kunst oli Kreekas tihedalt seotud religiooni ja müütidega. Vana-Kreeka kunst jagatakse järgmisteks perioodideks: 1) Arhailine periood ehk vanaaeg 7-6. saj. eKr. (ca 600-480 eKr.); 2) Klassikaline ehk õitseaeg 5-4. saj. eKr. (ca

Kunsti ajalugu

doc

Egeus - hellenistlik

ÜHISKOND: tegeldi põlluharimise, kalanduse, kaubanduse ja mererööviga, ei tekkinud tugevat keskvõimu RELIGIOON: esikohal viljakuse kultus, iseseisvad kogukonnad, härja austamine KESKUSED: 1.KÜKLAADID- leitud marmorkujukesi, lk 44 "Lüüramängija" 2.KREETA SAAR- levinud kultuuri nimetatakse ka minoiliseks (kuningas Minose järgi), levis viljakuskultus, mida sümboliseeris metsik härg. Kunst oli peamiselt elurõõmus, ilus, dekoratiivne, meeleline. Arhitektuur: ei rajatud suuri linnuseid ega kindlusi, Peamiselt ehitatai losse (Knossos, Phaistos, Hagia Triada). Loss: palju väikseid eriilmelisi ruume, mis paiknesid korrapäratult ümber keskõu, seinad olid mitmekordsed ja kivist, laed puust, palju sambaid. Sambad olid allapoole peenenevad, värviti punase,

Kunstiajalugu

docx

Vanaajakunst

Egeuse kunst: ARHITEKTUUR:  Kreeta saare kunst.  Kolm ajajärku:  varaminoiline (2600 - 2000 eKr) - losside-eelne aeg. Tuntakse väheste keraamikatoodete põhjal.  keskminoiline (2000 -1400 eKr) (nende ajal õitseaeg) ja  hilisminoiline (1400 - 1100 eKr)  Kreeta kunst vahendas Vana-Idamaade ja Antiik-Kreeka kunsti mõjusid  U pärast 2500 aastat e.m.a varaminoiline kultuur- u 2000 esimene õitseng tekib linnakultuur, oluline side Egiptusega: kreeklased osutavad transporditeenust (seeder ja metall)- u 1700 langus (arvatavasti maavärin) - järgneb kuldne ajastu u 1600 - u 1450 kõik lakkab eksisteerimast (arvatavasti vulkaanipurse)  vanemat ajajärku tuntakse väheste keraamikatoodete põhjal

Vanaaeg

Rohkem sarnaseid