Arhailine ajajärk (0)

ARHAILINE AJAJÄRK:
Maa oli kirjaoskamatu, kuni u 800 eKr võeti kasutusele foiniikia tähestikust tuletatud uus kiri. Arenenud oli nn protogeomeetriline keraamika – kaunistati ribade ja mustritega: ribad ja jooned saadi, hoides pintslit vastu kedral tiirlevat nõud. Seotud haudadega. 8 saj eKr kujunes välja geomeetriline keraamika. Kohati kohtab lähis-ida motiive .
Kreeka kunsti erijooned hakkavad ilmet võtma umbes samal ajal, kui kujuneb polis ehk iseseisev linnriik. Ateena polis oli kaasaegses mõistes väikeriik linnriikide paljusus mõjus kunstide arengule soodsalt . Igal polisel olid oma templid, mida ehiti skulptuuride ja maalingutega, igal polisel oli oma suhteliselt jõukas ülemklass. Kunstnikud võisid patroonide otsingul vabalt ühest polisest teise rännata. Suurejoonelisi tellimusi tuli küll harva ette. Suurim nõudlus oli vaevu elusuuruste skulptuuride ja tahvelmaalingute järele. Pearõhk langes teostuse meisterlikkusele.
Kreeka kunst on väga tihedalt seotud religiooni ja müütidega. Ehitusmeistrid püstitasid hooneid , mida nad kasutasid templitena, kujurid raiusid jumalate kujusid ning maalikunstnikud illustreerisid vanu muistendeid . Kunstis kujutatavad jumalad ja kangelased kehastasid väljaarenenud ideaale. Kreekale on loomulik, et jumalus avaldus ilusa inimese kujul. Kreeka kunstimälestistel oli kaua aega kurja inimese eemalejuhtimise tähendus. Klassikaliseks perioodiks olid Kreekas välja kujunenud kunstikoolkonnad:
Joonia – iseloomulik hiilguse- ja peenusarmastus, dekoratiivsus ja hingestatus. Tekkis Väike – Aasia rannikul.
Dooria – eelmise vastand . Tekkis ja arenes Argos ja Spartas. Iseloomustab rangus ja karmus, vormide lihtsus ja kaunistuste nappus.
Atika – oli kunstiliselt seisukohalt kõige vähem iseseisev ja produktiivne.
Korintose – kõige noorem kunstistiil, mida iseloomustab detailide rikkus ja kaunistuste rohkus .
Kreeka kunsti esimest õitsengut tähistas iseseisva templitüübi – peripteeri väljaarenemine. Tõenäoliselt on peripteer välja arenenud palee megaronist. Vanimad peripteerid kuuluvad IX ja VIII sajandisse e.m.a. Kreeka templi peamine väärtus seisneb selle kunstilises täiuses. Kreeka tempel on mõeldud majana, piirdeaiana ja kattena jumalust kujutavale skulptuurile. Kreeka tempel ei hoia midagi saladuses. Kõik ruumid on avatud. Templi sambad on paigutatud ümber tsella (naosi) mille müürid ümbritsevad jumaluse staatuat. Põhiplaanilt on tempel ristkülik, millel on tihe seos inimesega: tuumaks inimese kuju, mõõtühikuks inimese jalg, sambad olid inimese võrdkujud. Igal üksikosal oli oma kindel eesmärk. Peaaegu kõik templi osade mõõtmed on allutatud kindlale seaduspärasusele. Smissi kõrgus on pool samba kõrgusest, sammaste arv oli pikiküljel kaks korda nii palju kui lühemal küljel pluss üks. Tavaliselt 8X17 või 6X13. Templi ehitamisel kasutati optilisi parandusi, et ehitis näiks täiesti reeglipärane. Nt. et sambad tunduksid täiesti vertikaalsed , kallutati ülaosa pisut sissepoole. Algselt ei olnud kreeka templid valged. Paljud detailid olid üle värvitud. Värviga tõsteti esile üksikuid detaile ja friisikaunistusi (E. H. Gombrich, 1997). Templi välisvaates võib eraldada kolme põhiosa. Tempel seisab alusehitisel – krepidomal. Krepidoma viimast astet nimet stülobaadiks. Stülobaadilt kerkib sammastik ja sellele toetub talastik koos katusega. Hilisemate rooma ehitistega võrreldes erineb kreeka tempel ei hoia midagi salajases, tal puuduvad suletud ruumid. Kreeka tempel ei mahuta suurt rahvamassi, seepärast liikusid pidulikud tseremooniad ümber templi.
Kreeka arhitektide anne avaldus eriti Ateena akropoli ehitamisel, millest kujunes kultuuri ja kunstikeskus ja mida tänapäeval nähakse antiikkultuuri sümbolina. Ateena akropol koondas enda alla templeid, altareid, muuseume ja skulptuure. Ettevõtmist vedas Perikles , sünnilt aristrokraat, kes oskas võita vaesemate klasside poolehoiu, arendas välja Ateena demokraatia ja juhtis riiki 460 aastast kuni surmani 429 eKr. Raha küsis ta Ateena liitlastelt ja kolooniatest, põhjendades seda vajadusega kaitsta maad pärslaste kallaletungi eest. Peaehitiseks Atheenale pühendatud Partheon , arhitektideks Itkinos ja Kallikrates. Skulptorite töid juhatas Pheidias , kes ise tegi kullast ja elevandiluust Atheena hiigelkuju . 17 saj. kui veneetslased piirasid Ateenat, kasutasid linna valvavad türklased templit püssirohulaona. Peale püssirohuplahvatust hävis suur osa templist . Allesjäänud skulptuurid viis inglane lord Elgin 19 saj. alguses Londoni Briti muuseumi.
Samaaegselt Kreeka peripteeri arenemisega kujunes välja ka Kreeka staatuatüüp. Vanimates kreeka kunstimälestistes võib näha egiptuse eeskujude matkimist. Kreeka skulptuur arenes koos võimlemise ja kehalise kasvatusega staadionil. Kehakultuur oli tihedalt seotud kreeka kultusega, alastiolekut peeti jumalale meelepäraseks. Et õigustada oma kommet alasti mängides lõbutseda, rääkisid kreeklased loo jooksjast, kes viskas maha niudevöö ja võitis Olümpias võidujooksu. Tõenäoliselt on kombe juured siiski sügavamal, ajas, mil alastiolekut seostati jumalate kummardamisega, veidi hiljem sümboliseeris alasti keha avatud hinge, mis on vaba maistest köidikutest. Atleedid olid sõdurid, kes kuulusid ülemklassi, kellest sõltus politsei julgeolek. Tööd tegid teisejärgulised kodanikud ja orjad , tänu sellele said noored soosikud end väeteenistusest vabal ajal treenimisele pühendada. Sel põhjusel leidis kreeka skulptuuris eesõiguse alasti noormehe kuju, mida nimetatakse kuroseks. Kuros kehastab seega rõhutatult elitaarset noorusekäsitlust, sümboliseerib esimest ešeloni mehekeskses ühiskonnas, mis arvas , et naise koht on kodu, suhtus heatahtlikult homoseksualismi ega kahelnud vist hetkekski meha üleolekus nii ilus kui jõus. Kui noormehi kujutati tavaliselt idealiseeritult ja alasti, siis neidude skulptuurid ( kore ) olid riietatud. Kore ja kuros, mis kujutavad keha hetk enne lõplikku küpsust, nooruses, õitseeas, mis sureliku elus jääb nii lühiajaliseks, ja mida vaid jumalad saavad igavesti nautida, on ühteaegu inimlikud ja jumalikud. Kuros pidi ehk ühteaegu kujutama jumalat ja selle inimlapsest kummardajat, atleeti, kes võttis osa mängudest Olümpias ja mujal, mida korraldati seoses religioossete pidustustega. Skulptuur saavutas oma täiuse klassikalisel perioodil.
Ümarplastiliste skulptuuride kõrval olid levinud ka reljeefid . Kreekale on iseloomulik kõrgreljeef, mille tekke eelduseks oli skulptuuri paremini siduda arhitektuuriga. Kreeka meistrid tahtsid säilitada tasapinda, kuid luua seejuures modelleering, et figuurid mõjuksid siiski plastilisena. Oma kõrgeima arenguastme saavutas ta V ja IV sajandil e. m. a. Kuulsaim kreeka kujur oli Pheidias. Oma loomingus kajastas ta kujukalt Ateena kõrgeima arengu ajastut . Pheidias kujutas eranditult jumalaid. Enamtuntud olid ta kaks hiigelkuju. Üks oli Athena raidkuju Parthenonis. See kuju oli valmistatud elevandiluust ja kullast ning oli 12 m kõrgune. Teine kuju oli troonil istuv Zeusi raidkuju. See asus Olümpias Zeusi templis . See kuju oli niivõrd kuulus, et iga kreeklane pidas tarvilikuks seda näha kas või ükski kord oma elus. Kreeka skulptorid Polykleitos , Praxiteles ja Lysippos püüdsid oma teostes edasi anda terve inimkeha ilu. Selle eeskuju nägid nad gümnastilistel harjutustel ja võistlustel, mis olid muistses Kreekas nii sagedased. Peale jumalate ja inimeste kujude oli ka argielu skulptuure; näitlejate, vanakeste, orjade kujusid. Neid kujusid on meie päevini püsinud väga vähe.
Kreeka maalikunst avaldus vaasimaalis. Kreeka vaasid olid levinud kogu Vahemere maades ja olid tähtsaimaks kaubaartikliks. Vaasimaali õitseajaks oli VI ja V saj. Vaase valmistati savist ja kaunistati piltidega. Sageli vastandati pildid selgitava pealkirjaga. Levinud olid kuni VI saj lõpuni mustafiguurilised maalid, VI saj. lõpul V saj. Alguses asendusid need punasefiguuriliste maalidega, mis olid maalilisemad, võimaldas paremat modelleerinut ja anda edasi peenemaid detaile. Vaasimaalide teemadering oli väga lai. Kujutati pidusööminguid, karikatuure, armastusstseene, homoerootilisi pilte ja paljusid teisi teemasid . Vaasimaalid annavad teatava ettekujutuse ka tolleaegsest monumentaalmaalist. Muistses Kreekas olid arenenud põletatud savist toodete, eriti vaaside valmistamine. Põletatud savist tooteid nimetati ühise nimega “keramike” ehk “keraamika”, mis tuleb vanakreeka sõnast “keramikos” – savi.
Kreekas kujunesid juba väga varakult välja kindlad vaasitüübid, mis vastasid mitmesugusele otstarbele. Õli, veini ja teravilja säilitamiseks olid kahe sangaga amforad, peliked ja stamnosed. Vee jaoks määratud hüdrial on ka veel kolmas sang, et nõud oleks võimalik tühjana vertikaalses asendis kanda. Veini ammutati amforast savikulbi – kiafiga. Vett ja veini segati ülalt laia avaga ja allosas kahe sangaga krateeris. Joodi mitmesugustest karikatest – skifoosidest, kotiilidest, konfaaridest, ritoonidest, mastostest, kiliikiatest. Jumalatele ohverdamiseks määratud õli kanti fiaalides. Lõhnavaid õlisid säilitati pudelitaolistes lekiifides.
Vaasid kaeti mitmesuguste maalingutega. Vastavalt maalingutele eristatakse vanakreeka vaasimaalis erinevaid stiile. Vanemad vaasimaalid loodi nn geomeetrilises stiilis, mille üheks paremaks näiteks on dipyloni vaas , mis on oma nime saanud leiukoha järgi muistsel kalmistul Dipyloni värava lähedal Ateenas. See inimese kõrgune vaas on valmistatud VIII saj e.m.a. ja kuulub praegu Ateena Rahvamuuseumi kollektsiooni. Vaasil oli kultuslik otstarve. Kogu vaas on kaetud geomeetrilise ornamendiga, mis on pruuni värviga vöödena kantud kahvatukollasele foonile. Ornamentikas kordub nn meandri motiiv . Meander koosneb üksteisesse põimuvate, nelinurkselt murtud joone lõikude rütmilisest kordumisest. Geomeetriliste motiivide kõrval on primitiivsed skematiseeritud süžeelised kujutised – surnu taganutmise stseen vaasi kõige laiemal osal sangade vahel.
Aja jooksul tõrjus range geomeetrilise mustri välja siluettmaaling. VII-VI saj e.m.a. valitses kreeka vaasimaalis nn mustafiguuriline stiil. Põletatud telliskivi värvi punastele vaasidele kanti figuurid musta savivärviga, mida nimetati lakiks. Laki retsepti hoidsid kreeklased saladuses, seda pole ka meie ajal suudetud uuesti luua. Mõnikord kasutati ka valget värvi, eriti naisfiguuride või heledate rõivaste maalimisel. Detailid kraabiti laki sisse. Maalide süžee võeti mütoloogiast või kreeklaste igapäevaelust.
Mustafiguurilistel vaasidel etendab tähtsat osa figuuride ja esemete siluett, ruumi ja keerulisi rakursse selles stiilis edasi ei antud. Kujutised olid pinnalised, tinglikud ja tardunud . Mustafiguurilistest vaasidest kuulub Peterburi Ermitaaži kollektsiooni VI saj lõpul e.m.a. valmistatud hüdria, millele on maalitud Trooja sõja stseen – Achilleus seob Hektori surnukeha jalgupidi rihmaga oma kaariku taha.
VI sajandi lõpul ja V sajandi algul e.m.a. asendus mustafiguuriline vaasimaali stiil punasefiguurilisega. Punasefiguuriline stiil on otsekui mustafiguurilise negatiiv. Foon värviti lakiga mustaks, figuurid jäid savi loomulikku tooni, s.o. punakaiks, detailid maaliti peale peene pintsliga. Niisugune tehnika andis vaasimaalijaile suurema vabaduse. Kujutis tuli reljeefsem, kompositsioon vabam, joonistus ilmekam ja veenvam. Nüüd hakkasid vaasimaalijad sagedamini kujutama süžeelisi kompositsioone, kus inimesi anti edasi keerulistes rakurssides.
Punasefiguurilise stiili vaasimaalijatest oli kuulsaim Euphronios, kes hakkas vaasimaalimisega tegelema umbes 510.a. e.m.a. Euphroniose nimega seostatakse Peterburi Ermitaažis olevat peliket pääsukesega. Vaasi kaela kaunistab stiliseeritud lehtedest ornament . Vaasi ühel küljel kujutas kunstnik kahte alasti maadlejat. Teisele küljele joonistas ta pildi pääsukese saabumisest. Pikkades rüüdes nooruk ja mees istuvad kokkupandavail istmeil. Nad vaatavad saabuvat pääsukest. “Vaata, pääsuke!” lausub noorem. “Heraklese nimel, tõsi!” vastab teine ja lisab: “Juba on kevad!”. Ja tõepoolest, taevas lendab väike linnuke . Joonistust raamivad ornamendiribad.
Pelike pääsukesega leiti 19 sajandi 20. aastail muistse Etuuria ühe kõige vanema linna, Vulci nekropoli väljakaevamisel. Vaas sattus Nikolai Gurjevi kätte, kes oli vene saadik Roomas ja Napolis . 1843 a tõi Gurjev vaasi Moskvasse. Ermitaaži osteti vaas 1901 a.
IV saj. ja sellele järgneva hellenismi ajastu kultuur on tunduvalt komplitseeritum kui V saj. kultuur. Määrava tähtsuse sai Sokratese õpetus. Kunsti mõjutas teadus, mille rajaja oli Aristoteles . Kunstnikud ei keskendunud oma tähelepanu enam peajumalatele, vaid noorematele, teisejärgulistele jumalatele. See võimaldas neil lähendada jumalakuju inimesekujule. Sajandi lõpul peeti jumalaid tarkade riigimeeste väljamõeldiseks ja jumalad ja jumalused muutusid inimeste võrdkujudeks.
Hellenistliku kreeka kunstiharudega liitub portree. Varem osutati sellele väga vähe tähelepanu. V saj. peeti portreekunsti ülla iluga ühendatuks. Kujutati tarku, elukogenud mehi. Kõigile püüti anda filosoofi ilmet. Atleedikuju jäi tahaplaanile.
Kreeka kunst
Arhitektuur
Kõige uhkemad ja tähtsamad ehitised Kreekas olid templid. Templid ehitati ristküliku kujulise plaaniga, neid ümbritsesid igast küljest sambad. Vanal ajal olid need eredalt värvitud, kuid tänapäevaks on värv maha kulunud. Peaaegu igas suuremas linnas või maakonnas asus tempel. Üks kõige suurejoonelisem neist oli jumalanna Athena tempel e. Partheon või siis Zeusi pühamu Olümpias. Paljude templite varemed on tänapäevalgi säilinud.
Skulptuur
Skulptuuriks nimetati kujude ja reljeefide valmistamise kunsti, kuid ka kujusid ja reljeefe endid . Algselt nikerdasid kreeklased väikseid pronksist ja marmorist kujukesi. Hiljem
aga võeti kasutusele marmor . Skulptorid üritasid inimesi kujutada võimalikult ilusate ja ehtsatena. Skulptuurid värviti eredate värvidega. Naisi ja jumalannasid kujutati riieta-
tult, mehi ja jumalaid aga alasti. Skulptuure võis leida templites, turuplatsidel ja mujal avalikes kohtades. Üks tuntumaid skulptoreid oli Phedias . Tema valmistatud on Partheoni templi reljeefid, jumalanna Athena ja peajumal Zeusi kuju. Kahjuks on enamus Pheidase skulptuure hävinud.
Maalikunst
Väga kõrgelt hindasid kreeklased ka maalikunsti. Paljusid majaseinu kaunistasid maalid ja Ateena akropolil oli isegi avalik pildigalerii. Kreeklaste maalikunstist saab ettekujutuse ainult muistsete vaasimaalide järgi. Juba muistsest ajast saati on kreeklased oma vaase igasuguste piltidega kaunistanud. Vaasidel kujutati kas müüte või siis kreeklaste igapäevaelu. Eriti tuntud olid Ateena meistrite vaasid, nende tehtud vaase müüdi kogu Kreekas.
Kreeka ehitised arhailisel ja klassikalisel ajastul. Kõige varasemad kreeka templid ehitati puidust ja need pole säilinud. Ei ole säilinud ka egeuse kultuuri templid. Kivist templeid hakati ehitama 7. saj eKr. Ehitusmaterjalina kasutati liivakivi ja marmorit . Marmor on Kreekas tavaline laialt levinud kivim . Kõige vanemaks osaliselt säilinud kreeka templiks peetakse Hera templit Olümpias. Sellest on säilinud ainult alus ja paar dooria stiilis sammast. Varaseid joonia stiilis templeid ei ole üldse säilinud. Joonia stiilis oli ehitatud Artemise tempel Efesoses . Efesose linn asus Väike-Aasia edelarannikul. See tempel ehitati dipteerina, ehitustööd kestsid üle 100 aasta. Tegemist oli maavärinaohtliku piirkonnaga, seetõttu täideti vundament hobusejõhvidega. Templi mõõdud olid 110×55 m. Toestavad sambad olid kuni 20 m kõrged. Kui tempel lõpuks 4. saj keskel eKr valmis, kuulutasid kreeklased selle maailmaimeks. Kuid tempel ei püsinud kaua. Varsti ta süüdati ühe kuulsusjanulise efesoslase poolt, kes tahtis niiviisi surematuks saada. Templit enam taastada ei suudetud, kuna peale tulid suured sõjad ning Efesos kaotas oma kaubandusliku tähtsuse. Peloponnesose poolsaare suurimaks templiks oli Zeusi tempel Olümpias. Zeusi tempel oli ehitatud dooria stiilis ja ta valmis 5. saj keskel eKr. Kõige kaunimaks Kreeka templiks peeti aga Ateena peatemplit Parthenoni . Parthenoni tempel püstitati Ateena kohal kõrguvale kindlustatud mäele akropolile. Parthenoni ehitati 430.aastatel eKr. See aeg oli Ateena poliitilise võimsuse kõrgpunkt – Kreeka tugevaim kaubanduse- ja mereriik. 480.a eKr olid pärslased hävitanud Ateena tähtsamad templid. Ateenas oli sel ajal kõige tähtsamaks poliitikuks Perikles. Võimuorganiks oli rahvakoosolek, millega Perikles osavalt manipuleeris. Parthenoni ja teiste Ateena templite töid alustati Periklese korraldusel. Perikles määras töödejuhatajaks skulptori Pheidiase. Parthenon – „neitsilik ruum“. Parthenon oli pühendatud neitsilikule jumalannale Athenale, kes oli Ateena peajumal- Parthenon oli ehitatud peripteerina, mõõtmed u. 70×30 m. Sambad olid u. 10 m kõrged. Oli ehitatud dooria-joonia segastiilis – välised sambad dooria, sisemised joonia stiilis. Põhjused olid poliitilised. 431.a eKr puhkes Ateena ja Sparta vahel soda. Spartalased kasutasid dooria sammast, niisiis loobusid ateenlased sellest ja võtsid üle joonia stiili. Ateena akropolile ehitati suurejooneline sissepääs – propüleed. Koosnes laiast trepist ja väravaehitisest, värav oli lai ja sammastikuga kaunistatud. Värava juures oli kaks hoonet, kus hoiti Ateena varandusi. Propüleede väravaehitise juures asus ka väike võidujumalanna Nike temple . Parthenon säilis hästi kuni 17. saj lõpuni. Siis sai ta tugevasti kannatada plahvatuses – Kreeka vallutanud türklased olid templi muutnud püssirohulaoks. Kuna Parthenoni siseruumidest ei ole täpseid jooniseid, ei ole seda restaureeritud. Akropoli hilisemaks ehitiseks oli Erechteioni temple. Nimi tulenes muinaskangelasest Erechteusest. Erechteioni tempel valmis 420.a lõpupoole eKr. Omapäraks on nn karüatiidide koda. Ühte terrassi toestavad karüatiidid e. riietatud tütarlapse kujulised sambad. Kreeklased on mõnikord kasutanud karüatiide ja atlante. Atlandid – poolalasti meesterahva kujulised sambad. Palju dooria stiilis templeid on säilinud ka Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias. Seda piirkonda nimetati vanal ajal Suur-Kreekaks. Kreeklased asustasid need alad 8.-7. saj eKr ning seal elasid nad üle tuhande aasta. Sealsetest templitest on suuremad Paestumi templid. Paestum e. Poseidonia – vanaaja linn, mis asub Napoli läheduses. Seal on säilinud merekaldal kaks suurt dooria stiilis peripteeri. Neid on ekslikult peetud merejumal Poseidoni templiteks. Tegu on aga hoopis kahe Hera templiga. Omapärasteks ehitisteks olid monumendid. Monumendid meenutasid sageli templeid, kuid nad olid lihtsalt mälestusehitised. Monumente püstitati väiksematel jumalustele, kangelastele ja ka reaalsetele ajaloolistele isikutele. Tüüpiline monument oli kõrge alusega ristkülikukujuline ehitis. Ehitati ka ümarmonumente e. rotunde. Neist on säilinud Lysikratese monument Ateenas. Selle monumendi lasi püstitada rikas kaupmees Lysikrates 4. sai keskel eKr oma laulukoori võidu auks. Ateena lauluvõistlustel. Sellest ajast pärineb ka veel üks kreeklaste maailmaime – tohutu suur haudehitis Halikarnassoses. Väike-Aasia rannikul. Halikarnassos oli Pärsia kuningriigi ühe provintsi (satraapkonna) pealinn. Halikarnassoses valitses kreeklasest satraap Mausolos . Ta sai satraabiks juba 30-aastaselt. Alustas kiiresti haudehitise ehitamist. Paari aasta pärast Mausolos suri ja töid jätkas tema lesk . Kui haudehitis valmis sai, nimetati see Mausoleumiks. See meenutab tohutu suurt Kreeka peripteeri. Mitmeid suuri ehitisi kerkis 4. saj eKr ka Epidaurosesse Peloponnesose poolsaarel. Epidauros oli jumal Asklepiose peamine pühapaik. Sinna ehitati suur Asklepiose tempel ja ka suur teater, mis on hästi säilinud. Näitekunsti sünnikoht on Ateena. Teatrietendused kasvasid välja Dionysose pidustustest. Olid vabaõhuteatrid, mis ehitati tavaliselt poolringikujuliselt mäenõlvale. Etendused olid vabadele kodanikele tasuta, kuid ka pooleldi kohustuslikud. Kuna näidendites etendati olulisi poliitilisi ja kõlbelisi teemasid, olid nad kodanike kasvatamise vahendiks . Ateena suurim teater asus akropoli jalamil – Dionysose teater (u. 20 000 kohta). Epidaurose teater mahutas üle 10 000 vaataja ning seal korraldatakse ka praegu etendusi. Kreeka teater koosnes kolmest osast: teatron – mäenõlval asuvad istmed; orkestra – ümmargune mänguplats, seal laulis ja mängis pille koor, seal mängisid ka näitlejad; Skenee – garderoobiruumid näitlejatele ja koori liikmetele , asus orkestra taga. Tänapäevast lava esialgu ei tuntud, see tekkis alles hellenismiajastul (proskeenion). Kreeka skulptuur arhailisel ja klassikalisel ajastul. Ka Kreeka skulptuur on väga palju mõjutanud hilisemat Euroopa kunsti. Kreeka skulptuuri õitseajaks peetakse klassikalist ajastut 5.-4. saj eKr. Ka vanad roomlased imetlesid kreeka skulptorite töid. Rooma ülikutel oli kombeks kaunistada oma villasid kuulsate kreeka skulptorite tööde koopiatega. Enamasti ongi säilinud need roomaaegsed koopiad . Koopiad võivad üksteisest ka erineda. Arhailise ajastu skulptuur oli veel Egiptuse skulptuuri mõju all. Skulptuurid on staatilised, kehavormid on edasi antud üldistatult. Ainult materjal on olnud pehmem: liivakivi ja marmor. Kreeka skulptorid võtavad kasutusele ka pronksi. Klassikalise ajastu skulptuurid ongi valdavalt pronksist. Paljud kreeka pronksskulptuurid on säilinud aga marmorkoopiatena. Arhailise ajastu skulptuur on küllaltki üheülbaline. On tehtud peamiselt kahte tüüpi kujusid: alasti noormehi – kuros;riietatud tütarlapsi – kore. Kurosekujusid on leitud peamiselt surnuaedadest vanade meeste haudadelt. Enamasti seostatakse neid jumal Apolloniga. Arvatakse, et tegemist oli Olümpiamängude võitjate auks püstitatud kujudega . Neil kujudel on ka näol kerge naeratus – nn arhailine naeratus, käed on neil kramplikult külgedel ja nad seisavad puiselt püsti. Kore kujud kujutavad ilmselt aastaaegade vaheldumise jumalannat Persephonet. Kõige rohkem on leitud korekujusid Ateena akropolilt. Suur murrang kreeka skulptuuris toimus arhailise ajastu lõpul 6. saj keskel eKr, kui võeti kasutusele pronks. Seni valmistati skulptuure peamiselt marmori leiukohtade juuresNüüd asuvad skulptorid elama suurematesse linnadesse.Tekivad kaks suuremat skulptuurikoolkonda: Ateena; Sparta . Kogu klassikaline ajastu on täis nende koolkondade omavahelist võistlust. Hakatakse korraldama skulptorite omavahelisi võistlusi. Pronks võimaldab paremini edasi anda detaile ning on vastupidavam. Arhailise ajastu lõpus ilmuvad ka suuremad skulptuurgrupid – koosnevad mitmest skulptuurist. Kõige tuntum kreeka skulptuurgrupp pärineb arhailise ajastu lõpust. See on skulptor Antenori „Türannitapjad“. Türann – valitseja, kes valitses oma palgasõjaväele tuginedes. Sellest tööst sai Ateena Vabariigi sümbolkuju. Selle töö hävitasid pärslased 180.a eKr, hiljem on see taastatud teiste skulptorite poolt. Klassikalise ajastu skulptuuri jagatakse kaheks: kõrgklassika 5. saj eKr; iluklassika 4. saj eKr. Kõrgklassikat hinnatakse rohkem. Kõrgklassika tuntuimaks meistriks on tagantjärele kuulutatud Pheidias Ateena koolkonnast. Ateena koolkonna teine silmapaistev esindaja oli Myron . Pheidias oli noorem, kuid temalt on säilinud rohkem töid. Ühte Pheidiase tööd pidasid kreeklased maailmaimeks – Zeusi kuju Olümpias. Kuju asus Zeusi temples . Kuju oli tehtud krüselefantiintehnikas – puitsüdamikule on kinnitatud kuld - ja elevandiluust plaadikesed. Selline tehnika oli väga kallis. Ükski kuju ei ole säilinud. Zeusi kuju oli 13 m kõrge, teda oli kujutatud troonilistuvana. Pheidiase suurteoseks oli ka. Parthenoni templi kaunistamine reljeefide ja skulptuuridega. Seal kasutas ta oma õpilaste abi. Kokku tehti üle 300 inimfiguuri ja üle 200 loomakujutise. Need on säilinud ja asuvad Londonis Briti Muuseumis . Kreeklased nõuavad neid juba 2 sajandit tagasi. Pheidias on teinud ka jumalanna Athena krüselefantiintehnikas kuju. See jäi Zeusi kujust 1 m võrra madalamaks. See kuju sai aga Pheidiasele saatuslikuks. Pheidiast süüdistati kullavarguses. Pheidias põgenes Ateenast ja suri Olümpias. Teine kuulus skulptor, Myron, on tuntud eelkõige „ Kettaheitja “ autorina. Sellest kujust on säilinud mitu roomaaegset koopiat, kuid mitte original . Purunenud on skulptuuri käeosa, ketas on sinna hiljem lisatud. Kettaheitja on ka väga kummalises poosis . Hästi on välja töödeldud sportlase lihased. Ateena koolkonnale on iseloomulik liikumise kujutamine. Selliste kujude puhul on sageli kasutatud tugiposti . Kuju püstihoidmine on oluline probleem – kontraposti küsimus. Mõnikord kasutati tugiposti, enamasti aga paigutati inimese jalad toetavaks. Kontraposti probleemiga tegelesid paljud sparta koolkonna skulptorid. Kõrgklassika Sparta skulptoritest on tuntuim Polykleitos. Ta oli Pheidiase kaasaegne ning olevat Pheidiast kunagi isegi võitnud. Polykleitose kujud on üksteisele küllaltki sarnased – kogu sparta koolkonna viga. Sparta koolkonnas tehti edasi alasti mehekujusid. Kujud muutusid täiuslikumaks, palju tehti sõdalaste kujusid. Polykleitose kuulsaim töö on „ Odakandja “. Polykleitos oli ka üks esimesi kunstiteoreetikuid Vana-Kreekas. Ta on kirjutanud teose „ Kaanon “. Teos on küll kaduma läinud, kuid on teada põhiseisukohad: On olemas ideaalselt kaunis inimene ja ainult sellist inimest tuleb kujutada. Kõik tähtsamad kehaosad viidi omavahel suhtesse . Polykleitose kujud on jässakad ja lühikesed, pea on neil suurem. Polykleitose kujusid matkisid teised vähem kuulsad Sparta skulptorid. Kreeka skulptorid on kujutanud ka loomi – animalistika. Kõige tuntum animalist oli Myron, kuigi ükski tema loomakujudest pole säilinud. Iluklassika kõige tüüpilisemaks esindajaks oli ateena koolkonna esindaja Praxiteles. Ta on kujutanud ainult noori ja ilusaid mehi ja naisi. Tema kõige kuulsam töö oli Knidose Aphrodite, mis oli esimene naisakt kreeka skulptuuris . Praxiteles on kujutanud Aphroditet ujumamineku hetkel. See kuju püstitati 4. saj keskel eKr Väike- Aasiasse Knidose poolsaarele Aphrodite peapühamu ette. Aphrodite templi preestrid kiitsid selle pühamu heaks. Kuju asus vabas looduses ega äratanud suuremat skandaali. Praxiteleselt on säilinud suure erandina ka üks originaalkuju, mis leiti Olümpiast – jumal Hermes väikese Dionysosega. Teine iluklassika tüüpiline esindaja on sparta koolkonna skulptor Lysippos. Ta oli Aleksander Suure õueskulptor. Ka Lysippos on teinud noori sihvakaid inimesi ja jumalaid. Teada on, et Lysippos lõi üle 1500 pronksskulptuuri. Lysippose töödele on iseloomulikud pikad sihvakad jalad ja väike pea. Lysippos püüdis kehtestada uut kaanonit. Tema kaanoni kehastuseks on „Kaabitseja“ – kreeka maadleja , kes kaabib endalt õli. Lysippos on pannud ka jumalad olmelistesse olukordadesse, mida varem ei tehtud ( Apollon sisalikku tapmas , Dionysos veini joomas jne.). Lysippos hakkas oma skulptuure paigutama keset ruumi – ka seljaosa tuli välja töötada. Ebaharilik skulptor iluklassika ajastul oli Skopas . Tema looming on tugevasti mõjutanud hilisemat hellenismiajastu skulptuuri. Tema arvates avaldus ilu ülima pinge hetkel. See pinge avaldub võitluses, ka surija on ilus. Skopas hakkas esimesena kujutama haavatud ja surevaid inimesi. Tema tööd on halvasti säilinud. Skopase suurim töö oli Halikarnassose Mausoleumi idakülje friis „Amatsoonide võitlus“. Halikarnassose Mausoleumi kaunistasid peale tema veel kolm skulptorit. Skopase tehtud olid ka Tegeases asuva Athena templi kaunistused – praegu halvas seisundis. Selline temaatika levis ka maalikunstis