Vana-Kreeka kultuur (0)

VANA-KREEKA KULTUUR
Vana- Kreeka ühiskond kujunes pronksiajal, ajavahemikus 3200-1100 a e Kr. Sel ajal hakkasid inimesed valmistama vase ja tina sulamit - pronksi. Küklaadidel (saared) ja Kreetal elasid erinevad saarerahvad, mägisel Kreeka mandrilalal kujunes Mükeene tsivilisatsioon. Esimesed kreeklased olid põlluharijad, kes asustasid kitsaid orge ja rannikuäärseid tasandikke ning harisid maad kõikjal, kus leidus head pinnast ja värskendavat vett. Sajandeid langetasid nad puid, et teha tuld ja ehitada laevu. Laevad olid nende peamised sõiduvahendid. Meritsi sõideti sõtta, kaubareisile ja uusi maid avastama.
Nimetuse kreeklased võtsid kasutusele roomlased . Ise kutsusid kreeklased oma maad Hellaseks ja endid helleniteks.
11.-8. sajandil e.m.a. oli kreeklaste elu veel väga looduslähedane. Suureks uuenduseks oli raua kasutuselevõtt nii põllutööriistade kui ka relvade valmistamisel. Kujunesid esimesed riiklikud moodustised, mis olid tavaliselt väga väikesed, hõlmasid ainult ühe linna ja selle lähema ümbruse. Selliseid üksikutest linnadest koosnevaid linnriike kutsutakse polisteks. Poliseid erldasid üksteisest meri ja mäed. Igal polisel oli oma riigikord ja elustiil. Kreeklased valisid jumalatest ühe endale eriliseks kaitsjaks ja ehitasid akropolile tema auks templi. Ateena , jumalanna Athena linn, oli väiksematest polistest kümme korda suurem. Sageli tülitsesid ja sõdisid linnriigid omavahel. Kaks kõige võimsamat polist Ateena ja Sparta olid vihased rtivaalid. Kuid kui Kreekasse tungisid pärslased või teised välisvaenlased, ühinesid linnriigid, et kaitsta oma maad.
Linn oli enamasti sirgete, üksteisega ristuvate tänavatega jaotatud täisnurkseteks kvartaliteks. Majad ehitati savitellistest kivist  vundamendile. Väiksed aknad paiknesid põrandast kõrgel, et vargad ja palavus majja ei pääseks. Siseõues seisis altar, kus pere jumalaid austas, ning kaev . Majapidamistöid tegid naised ja orjad . Mehed ja naised elasid eri majaosades. Eraldi ruum oli ka kangakudumiseks. Majaperemees vestles külalistega söögitoas, mida sisustasid mugavad lebatsid. Muistses Kreekas pidid naised kuuletuma oma isadele , meestele, vendadele ja isegi poegadele . Enamik naisi abiellus 15-aastaselt, mehed olid abielludes 30-aastased või vanemad. Isa valis oma tütrele abikaasa. Tihti nägi pruut oma peigmeest pulmapäeval alles esimest korda.
Suved olid Kreekas kuivad ja kuumad ning talved niisked ja tuulised. Kreeklaste kehakatteks olid ritkülikukujulised kangatükid, mis ümbritsesid keha pehmete voltidena. Kangatükke kinnitati spetsiaalsete õlanõeltega, mis olid 45 cm pikkused. Suvised rõivad kaeti talvel soojade mantlitega. Jalas kanti sandaale, kingi või saapaid või käidi hoopis paljajalu. Orjad, kes töötasid kaevandustes või kivimurdudes ning kuulusid ühiskonna vaesemasse klassi, kandsid ainult niudevööd. Naistel kulus palju tunde kangaste kudumiseks . Nad valmistasid kardinaid, mööblikatteid ning pereliikmetele rõivaid.
8.-5. sajandil e.m.a. kujunes välja orjanduslik demokraatia, mis oli tüüpiline Kreeka ühiskonnakord. Kreeklased kutsusid võõramaalasi, kelle keelt nad ei mõistnud, barbariteks. Neile näis, et iga tundmatus keeles öeldud sõna kõlas bar-bar. Barbarid olid orjad. Orje rakendati kõikidel tööaladel. Orje toodi sõja- ja röövretkedelt ning müüdi turgudel. Paljud neist olid saanud hea hariduse. Orjade lapsed sündisid orjadena . mõned orjakaupmehed võtsid enda juurde ka hüljatud lapsed, et neid hiljem orjadeks müüa. Majateenijaid koheldi leebelt, kuid hõbedakaevandustes ja kivimurdudes töötasid orjad äärmiselt rasketes tingimustes.
Tänu orjadele jäi vabadele inimestele rohkem aega tegeleda vaimse kultuuriga. Haridus oli Kreekas tasuline. Kreeka lapsed läksid kooli umbes 7-aastaselt, kuid mitte kõik lapsed, vaid ainult rikaste kodanike pojad. Sageli palkas isa orja, kes saadaks tema poega kooliteel ja jälgiks, et poiss oleks koolis tähelepanelik. Sellist orja kutsuti pedagoogiks . Vaesemate vanemate lapsed õppisid kodus. 18-aastastele noormeestele hakati õpetama võiluskunsti, et nad oleksid valmis sõtta minema kui vaja. Spartas oli kasvatus karmim kui mujal Kreekas. Poisid asusid 7-aastaselt elama sõjaväebarakkidesse, kus nad said mõnikord nii vähe süüa, et pidid seda varastama. Nii loodeti neist kasvatada sitkeid sõjamehi. Kreekas sündisid teadus, kirjandus, kunst ja filosoofia. Suured on ka kreeklaste saavutused arhitektuuri alal.
Kreeka kunst arenes välja umbes aastaks 600-480 e.m.a. , milles eristatakse kolme perioodi.
1) ARHAILINE e vana aeg - 600-480 e.m.a.
2) KLASSIKALINE e õitseaeg - 480- 323 e.m.a.
3) hiline e HELLENISTLIK aeg - 323 e.m.a.-30 a m.a.j.
KREEKA KUNST
Geomeetriline stiil
Muistsed kreeklased armastasid ilu. Nad soovisid , et ehitised ja tarbeesemed oleksid kaunid ja tasakaalustatud. Kujundajad mõtlesid sellele, kuidas täita tühjad pinnad kaunistustega nii, et neid saaks sobival hulgal. Esimesed pottsepad valmistasid nägusaid anumaid - jooginõusid, veini- ja veekannusid ning astjaid oliivõli säilitamiseks. Sama kujuga nõud jäid kasutusele ka hiljem. Kreeka kunsti vanimad näited on säilinud meie ajani keraamiliste vaaside näol. Sellised vaasid kuuluvad geomeetrilisse stiili - neil olev ornamentika on geomeetriline. Mustrid on asetatud ribadena: nad asetsevad peamiselt nõu kaelal ja ülemisel osal, alumisel osal kaunistused puuduvad või on väga lihtsad. Mõne vaasi kõrgus on ligi 1,8 m. Vaasidelt on leitud ka stiliseeritud inim- või loomafiguure.
Ajavahemikus 550-300 a e Kr olid kõige populaarsemad Ateena figuuridega kaunistatud savinõud. Vaasidel kujutati jumalaid ja kangelasi ning inimeste igapäevast elu. Algul maaliti punakale vaasipinnale mustad figuurid - see oli mustafiguuriline tehnika. Hiljem tuli moodi punasefiguuriline tehnika. Siis katsid kuntsnikud vaasipinna musta värviga, jättes paistma punased figuurid.
Arhitektuur
Igas Kreeka linnas oli agoraa - keskväljak, mida kasutati turuplatsina ja kogunemispaigana. Kreeka mehed käisid sageli sisseoste tegemas, kaasa orjad, kes ostetud kaupu kandsid. Agoraa oli kärarikas koht, kus kõikjal tunglesid ostjad .  Paljusid asju müüdi turul kaaluga. Igal aastal kontrollisid Ateena riigiametnikud poeomanike kaaluvihte, et kaitsta ostjaid pettuse eest. Eeslitega veeti turule põllusaadusi. Agoraal kaubeldi ka orjadega ja pakuti ennast tööle. Rändkaupmehed pakkusid väismaiseid tooteid ning täiendasid oma laadungit enne uutesse peatuskohtadesse siirdumist.  Varjulistes sammaskäikudes peatusid mehed, et vahetada mõtteid poliitika ja äritegevuse üle. Naised tulid kaevule veenõusid täitma. Mitmes kohas seisid jumalate, kuulsate sportlaste ja poliitikute kujud. Ateena kesklinn, ümbritsetuna ametiasutuste hoonetest, avaldas muljet igaühele, kes sinna sattus. Ateena agoraalt viis pikk tee üles Akropolile, mida pidustuste ajal ummistasid inimesed, kes olid ühinenud kultusliku rongkäiguga.
Kreeka ehituskunsti tähtsaim ala oli templiehitus. Ka Kreekas oli tempel jumala eluase . Tempel on välja arenenud kreeka vanema aja eluruumist, nelinurksest megaronist. Vanemad tempelehitised tehti puust, uuemad olid aga juba kiviplokkidest, mis liideti kokku metallklambritega. Templid ehitati tavaliselt kõrgematesse kohtadesse, sest arvati, et nii on nad Olümpose jumalatele lähemal. Iga tempel oli pühendatud ühele kindlale jumalale. Kreeka tempel koosneb peamiselt kandvatest ja kantavatest osadest.
Kandvad osad on:
a) nelinurkne alus, mis koosnes tavaliselt 2-3- astmest
b) sambad, mille jämedus ja kõrgus on iga templi puhul erinev.
Kantavad osad on:
a) talastik, kuhu kuuluvad arhitraav , friis ning geison (eenduv garniis)
b) lame viilkatus
Sambad ümbritsesid templit tavaliselt igast küljest tiheda reana. Sambaid oli alati kindel arv: templi pikiküljel oli sambaid kaks korda enam kui kitsamal küljel ja lisaks veel üks sammas. Tavalisemad sammaste arvud on 6x13 ja 8x17. Sammas on ka kreeka arhitektuuri kõige iseloomulikum detail. Sammas jaguneb kolmeks osaks: baas, tüves ja kapiteel . Sambe stiile on nimetatud ka orderiteks. Sammas seisis tavaliselt viimasel astmel, mida nimetatakse stülobaadiks. Samba kapiteel koosneb kahest osast - alumisest, kaldservadega, mida kutsutakse ehhiin ja ülemisest nelinurksest osast, mille nimi on abakus . Tüvese keskmist osa nimetatakse entaasiks ja see on keskelt justkui pisut paisunud.
Talastiku alumine osa on arhitraav ja ülemine friis. Templit kattis madal kolmnurkne viilkatus. Katuse viilu alla jäi kolmnurkne ala e tümpanon, mis tavaliselt kaunistati figuuride ja reljeefidega
TEMPLI PÕHIPLAAN
Sammaste taga asus templi pearuum naos. Paljudel templitel asetses enne naost veel pronaos. Vastavalt sammaste asetsusele ja hulgale eristatakse järgmisi templite põhitüüpe: antide tempel, topeltantide tempel, prostüül, amfiprostüül, peripteer , dipteer ja pseudoperipteer.
Samba-arhitektuuris eristatakse veel kolme põhistiili e orderit: dooria , joonia ja korintose.
Dooria sammas on madal ja jässakas, ilma baasita. Samba tüvest liigendavad püstised vaokesed e kannelüürid (tavaliselt 16-20). Tüvest kroonib lihtne kapiteel.
Joonia sammas on saledam ja kõrgem ning algab ümmarguse baasiga. Abakusele on antud voluutidega lõppeva rullispadjandi kuju. Friis on tervenisti kaetud reljeefkaunistustega.
Korintose sammas erineb joonia omast peamiselt sambakapiteeli kujunduse poolest. Korintose stiilile on omane peekritaoline kapiteel, mis on kaetud taimemotiividega (akantuslehed, lilleõied). Eriti piduliku ilmega sammas. Korintose sammas on võrreldes joonia ja dooria sambaga saledam ja pikem. Kõrge kapiteel teeb samba veelgi pikemaks ja kergemaks.
 
EHITISMÄLESTISED
Varastest aegadest on säilinud üksikuid elumaju ja ühiskondlikke hooneid . Enamik puidust ja päikese käes kuivatatud savitellistest ehitatud hooneid on aja jooksul kokku varisenud. Hilisemad marmorist ja paekivist ehitised on säilinud vaatamata maavärinatele, tormidele, sõdadele ja tulekahjudele. Kogu kreekas hoolitsesid kultusepaikade eest preestrid ja preestrinnad.
Vaadates kreeklaste poolt ehitatud templeid torkab silma inseneride ja arhitektide hea proportsioonitunne, kõik allub kindale ja loogilisele süsteemile. Tervikuks on sulatatud nii horisontaalsed- kui ka vertikaalsed ehitusdetailid. Nii üldpildis kui ka detailides valitseb rahulik harmoonia.
Kreeka templid on ehitatud valkjast ja hallist marmorist. Paljud reljeefid ja muud ehituskaunistused on aga üle värvitud rõõmsates toonides.
Üks vanimaid templeid, mis on säilinud meie ajani on Hera tempel Olümpias (dooria stiilis, 7 saj lõpust e.m.a.).Olümpose, Kreeka kõrgeima mäe tipp jääb sageli pilvede varju. Muistsete kreeklaste kujutlustes elasid sellel mäel jumalad ja jumalannad . Jumalikud olendid olid nii välimuselt kui ka käitumiselt inimese sarnased, kuid erinevalt inimestest tarvitasid nad joogiks nektarit ja söögiks ambroosiat (kr mütoloogias karastav imeaine, surematuks tegev jumalate toit, ka healõhnaline salv), mis andis neile igavese surematuse ja nooruse. Kreeklased uskusid, et jumalad ja jumalannad suudavad muuta tulevikku ja mõjutada elus ja looduses toimuvat. Paljudel jumalatel ja jumalannadel olid oma sümbolid. Nii oli loorberipuu Apolloni püha puu ja öökull, keda tänaseni targaks linnuks peetakse, Athena lind.
Apollon oli päikesetõusu, -loojangu ja poeesiajumal, hoidis tavaliselt kannelt käes.
Ares oli sõjajumal, kujutati tavaliselt kilbi ja odaga.
Artemis oli kuu- ja jahijumalanna ning neitsilikkuse kaitsja, kujutati tavaliselt vibuga.
Aphrodite oli ilu- ja armastuse jumalanna, hoidis käes tavaliselt ristikheina lehte. Legendi järgi sündis Aphrodite merevahust.
Athena oli tarkuse , kunsti- ja sõjajumalanna.
Demeter oli viljakuse ja viljajumalanna, kujutati tavaliselt viljavihkudega.
Hera oli abielu ja sünnitajate kaitsja.
Hermes hoolitses teeliste eest ja juhatas surnute hinged allilma, kujutati tavaliselt väikese kepi ja raamatuga.
Hephaistos oli tule ja sepakunstijumal, kujutati tavaliselt alasi ja haamriga.
Hestia oli perekonna ja kodukolde kaitsja.
Poseidon tõstis merel tormi ja väristas maad.
Välkude sähvimine ja kõuemürin andsid tunnistust jumalate valitseja Zeusi raevuhoogudest.
Igal asulal oli oma kaitsejumal või -jumalanna, ent mõned neist ei olnud küllalt tähtsad selleks, et elada Olümposel. Kreeklased ehitasid oma jumalatele templeid, ohverdasid loomi, korraldasid nende meeleheaks rongkäike, teatrietendusi ja mänge. Maainimesed austasid vähemtähtsaid jumalaid, loodusvaime. Paan , loomakarjade ja karjuste kaitsja, oli neist tuntuim. Ta oli saatür - pooleldi mees, pooleldi sokk , inimese ülakeha ja sarvedega. Ta uitas üksildlastel mäenõlvadel, mängides paaniflööti - puhkpilli, mis koosnes seitsmest eri pikkusega õõnsast vilest.
Tuntuim pühapaik oli Ateenas kõrguv Akropol , kus asus mitu templit, hulgaliselt altareid, kujusid ja mälestustahvleid ning riigikassa. Akropol on vana linnamägi, millele ehitati terve ehituskompleks. Akropoli viis alt keskväljakult e agoraalt lai tee, mille lõpus asus väravehitis e Propüleed (autor MNESIKLES). Dooria stiili täiuslikem teos asubki Akropolil ja selleks on Parthenoni tempel (peripteer, 5 saj.e.m.a.). Parthenonis, hiiglaslike skulptuuridega sisustatud templis , seisis puidust, kullast ja elevandiluust Athena kuju, mille loojaks oli skulptor PHEIDIAS. Nagu paljud teised templid, oli ka Parthenon suur ristkülikukujuline ehitis, mida ümbritsesid soonelised sambad. Iga sammas oli tõstukite ja vintside abil osadest kokku pandud. Parthenoni templi autoriteks on kaks kreeka tublimat ja kuulsamat arhitekti IKTINOS ja KALLIKRATES.
Joonia stiili näiteks on Nike tempel (amfiprostüül, KALLIKRATES) Ateena Akropolil ja Artemise tempel ( dipteer, 6-4- saj e.m.a.) Efesoses . Alles üsna 5.saj. lõpul valmis Erechteion (karüatiididega, 6 tk, autor PHILOKLES). 4 saj. e.m.a. hakatakse ehitama ka muid arhitektuurilisi hooneid, nagu teatreid , haudehitisi ja monumente . Mausoleumidest on kuulsaim Halikarnassose mausoleum, mis kuulub ka seitsme maailma ime hulka. Hoone kõrgus oli 46 m ja hoone ise oli ristkülikukujulise põhiplaaniga. Haudehitis on pühendatud kuningas Mausolosele ja tema naisele Artemisiale.
Teatritest on kuulsaim Epidaurose teater (3.saj e Kr.), kus oli kokku 52 rida ja see mahutas u 14 000 inimest. Epidaurose teater on kasutusel tänapäevalgi. Teatri lavalt kostavad helid selgesti ka kõige kaugematesse ridadesse.  All sõõris asub ümmargune väljak, mida nimetatakse orkestraks. Seal asuvad etenduse ajal koor ja näitlejad. Skeene on väike telk orkestra taga, kus näitlejad oma etteasteid harjutasid ja esinemiseks valmistusid. Esimesed teatrietendused toimusid Dionysose auks peetud pidustuste raames. Vaasidel kujuatati Dionysost (algselt viljakuse-, hiljem veinijumal ) pikajuukselise noorukina, käes viinamarjad või veinikarikas. Peeti loomulikuks, et dionüüsiatel, kevadistel pidustustel Dionysose auks, osalevad kõik Ateena elanikud. Ateenas korraldati kaks korda aastas näitekirjanikele võistlusi, mille peaainestik pärines kangelasmüütidest ning neid nimetati tragöödiateks. Sageli käsitleti tragöödiates jumalatele kuuletumise ja aruka valitsemise teemat. Komöödiates aga kujutati tuntud kodanikke ebatavalistes ja naljakates olukordades ning tihti pilgati jumalaid. Komöödia üheks tegelaseks oli tihti sõnakuulmatu või põgenenud ori. Selle rolli loojaks peetakse Aristophanest. Festival algas koidikul, mõnikord oli kavas viis näidendit. Selleks päevaks peatati äritegevus ja vangid lasti vabaks. Teater oli avatud ka naistele. Näitlejaid, kelle mäng pealtvaatajatele ei meeldinud, loobiti vahel toiduga või isegi kividega. Näitlejad kandsid laval maske ja olid alati mehed. Esimestes näidentides oli alati ainult üks näitleja ja 12-15 liikmeline lauljate ja tantsijate trupp. Hilisemates näidendites oli rohkem rolle ning lavastuses jagati need kolme näitleja vahel. Maskid , mida näitlejad kandsid, olid valmistatud lõuendist ja kaetud kipsiga. Neil olid suured suuavad, et näitlejate hääl kostaks ka viimastesse ridadesse. Igal näidendi tegelasel oli oma mask , nii et vaatajatel oli neid laval kerge ära tunda. Vahetades rolli, vahetas ka näitleja maski. Maskid väljendasid täpseid näoilmeid ja pidid aitama publikul mõista, mida tegelane tunneb. Mõned maskid olid kahepoolsed - ühelt poolt rahuliku ja teiselt poolt vihase ilmega. Jumalaid kehastavad näitlejad tõsteti kraanaga üles, et nad näiksid õhus hõljuvate olenditena. Mõnes komöödias jäeti näitleja lava kohale rippuma kogu stseeniks
KREEKA SKULPTUUR
Vana-Kreeka kõige iseloomulikumaks kunstiliigiks on peetud skulptuuri. Kujurite ainsaks aineks oli inimene ja just inimese kujutamise juures jõuti täislikkuseni.
Tähtsaimad objektid on reljeefid ja vabafiguurid . Materjalina kasutati peamiselt puud ja savi, kulda ja elevandiluud, pronksi ja marmorit . Viimast kahte eelistati eriti. Ka skulptuuris eristatakse kolme ajajärku.
Arhailisel ajajärgul, mis kestis 7-5 saj e.m.a., on figuurid võrreldes hiljem loodutega veel algelised ja kohmakad. Kehade proportsioonid on ebaloomulikud ning kujude sirge ja tardunud olek räägib Egiptuse kunsti mõjudest. Tähtis on aga see, et kreeklased õppisid esimestena tegema tõeliselt vabalt seisvaid inimfiguure. Siiani olid kujud rohkem kiviga seotud või "kasvasid välja" kaljudest. Kreeka kujud aga seisavad jalgadel, mis on teineteisest lahutatud. Kõige enam olid levinud alasti noormeeste kujud e kuros `ed ja maani riietes naisefiguurid e kore `d (kreeka keeles tütarlaps). Kujud värviti hiljem kirevate toonidega. Ka Kreekas tehti alguses kujud nn egiptuse poosis , vasak jalg sammu võrra eespool , käed sirgelt kõrval, huulil kerge naeratus.
5 saj. algul e.m.a. toimus kreeka plastikas murrang. Hakati kasutama krüselefantiintehnikat - puufiguuri osad, mis kujutasid rõivaid, kaeti kuldplekiga. Katmata kehaosad kaeti elevandiluuga. Inimkeha kujutamises mindi vabamaks. Leiutati ka nõjajala poos e kontrapost s.t. et keha raskus on suunatud ühele jalale , teine jalg on vabaks jäetud.
Üks kuulsamaid liikumist kujutavaid figuure oli 5.saj.e.m.a. MYRONI Kettaheitja.
5. saj. keskel e.m.a. algas klassikaline ajajärk kreeka skulptuuris. Saavutati suur meisterlikkus loodusvormide kujutamisel. Suurimaks kunstikeskuseks sel ajal oli Ateena ja kuulsaimaks kunstnikuks PHEIDIAS. Tema on teinud eelkõige Parthenoni skulptuurid. Tema töö on ka hiiglaslik 12 m kõrgune jumalanna Athena kuju Parthenoni templis. See oli kaetud kulla ja elevandiluuga. Senini pole aga suudetud täpselt kindlaks teha, millised on Pheidiase enda ja millised tema õpilaste tehtud figuurid. Teine kuulus kunstnik sellest ajajärgust on POLYKLEITOS . Tema on teinud Odakandja (kontrapost).
4. saj. e.m.a. haaras kreeka ühiskonda kriis. Seda perioodi nimetatakse ka teiseks õitsenguperioodiks. Käsitluslaad läheb rahutumaks, inimesed ise muutuvad ükskõiksemaks ja kahtlevamaks. Samad meeleolud väljenduvad ka kunstis. Kujutama hakati rohkem naisi ja kangelasi. Figuurid lähevad saledamaks, kergemaks ja graatsilisemaks. Kolm kuulsaimat kunstnikku 4. sajandist e.m.a. olid SKOPAS, PRAXITELES ja LYSIPPOS . Kasutama hakati tunduvalt rohkem marmorit. SKOPAS oli see, kes hakkas kujutama ka inimese individuaalseid jooni. Nii saavutas ta oma töödes seniolematu emotsionaalse väljenduse. Kõige tuntumad on tema töödest Halikarnassose mausoleumi friisi reljeefid ja Herakles.
Praxitelese looming on võrreldes Skopasega väga erinev. Praxiteles vältis paljufiguurilisi kompositsioone. Tema tegi rohkem rahulikke ja tasakaalustatud üksikfiguure. Väga hästi õnnestus tal just noore inimese keha ilu kujutamine. Aphrodite ja Hermes on Praxitelese kuulsaimad tööd.
Lysippos on kuulsaks saanud oma Kaapijaga. Selle kuju proportsioonid on 1/8. Lysippos oli silmapaistev eriti just portreekunstis, ta oskas väga hästi järele teha välist sarnasust. Ta on loonud ka suure hulga Alexander Suure portreid ja kujusid.
HELLENISM
4.saj. II poole e.m.a. alistasid Makedoonlased Kreeka. Makedoonia valitseja peale Philippos II oli Aleksander Suur (tema poeg). Suur hulk kreeklasi rändas koos Aleksandriga Aasiasse sõjaretkele ja nende kaudu levis ka kreeka kultuur sinna. Aleksander Suur oli kartmatu sõjamees, kuigi ta sai sageli haavata. tal olid heledad juuksed ja eri värvi silmad - üks pruun, teine hall. Aleksander Suur lahkus võitjana suurest lagingutest, alistades ühe riigi teise järel. Talle anti tiitel SUUR ning ta abiellus Pärsia printsessiga. Aastal 323 e Kr ta suri äkitselt ja peale seda kujunes Kreekas välja terve rida hellenistlikke riike. Nendes riikides oli nii aasialikke kui ka kreekalikke kultuurilisi segusid.
Hellenistlikul ajajärgul domineerisid kreeka arhitektuuris joonia ja korintose stiil. Tekkisid ka mitmed stiilide segud, mille näiteks on komposiitkapiteel . See kapiteel on sarnane nii joonia kui ka korintose stiiliga. Mõõtmetelt olid ehitised sageli kolossaalsed ja kreekalikke proportsioone rikuti üha rohkem. Sammas kaotas järk-järgult oma senise funktsiooni ja muutus rohkem kaunistavaks elemendiks. Tihti oli hoone alus 1/3 terve hoone kõrgusest. Ka katused tehti kas hästi lamedad või hoopis terava viiluga.
Hellenistlikus skulptuuris hakati rohkem tähelepanu pöörama inimlikele kirgedele, kannatustele ja piinadele. Nüüd sai domineerivaks rahutu ja visklev inimtüüp. Varem oli see rahulik ja optimistlik. Kuulsamaid skulptuure sellest ajajärgust on Samothrake Nike ja Milose Veenus . Dünaamilisemat laadi sellest ajast esindab Zeusi altar Pergamonis. Altarit ümbritses 130 m pikkune friis kõrgreljeefidega. Kaks kuulsamat tööd on veel ka Farnese härg (kaks noormeest seovad metsiku härja sarvede külge kuninganna Dirke, kes oli piinanud nende ema) ja Laokoon `i grupp ,millel näeme Trooja preestri Laokooni tema poegade tapmist.
Kreeka kunstil on olnud tohutu mõju Euroopa kunstile ja selle kaudu ka kogu maailma kunstile.