I EESTI AJALUGU konspekt (0)

I EESTI AJALUGU
EESTI ESIAJA LÕPUL
Esiaja lõpu ja keskaja alguse allikad

• arheoloogilised leiud
  
• rahvaluule , milles sisaldub vanu pärimusi
  
• Läti Henriku kroonika
  

Halduslik korraldus
Esiajal jagunes Eesti ala muinasmaakondadeks ning need omakorda kihelkondadeks.
Elatusalad

• Maaharimine . Maa suurust arvestati adramaades – maa, mida hariti ühe adraga.
  
• Karjakasvatus . Kasvatati hobuseid, veiseid, kitsi , sigu ja lambaid .
  
• Metsmesindus .
  
• Küttimine ja kalapüük.
  
• Hiljem: käsitöö ja kaubandus.
  

Varanduslik ja õiguslik seisund
Vabad inimesed olid Eestis õiguslikult ja varanduslikult enam-vähem võrdsed. Tähtsamaid küsimusi arutati ühiselt rahvakoosolekutel. Ka tehti koos suuremaid töid.
Hiljem kaasnes eraomanduse kasvuga varanduslik ebavõrdsus. Mõned rikastusid sõjakäikude ja kaubanduse teel, tuues sõjavange ka sulasteks. Rikkamateks said külade ja kihelkondade vanemad – arukamad ja mõjukamad mehed, kel oli kõrgem ühiskondlik positsioon. Neist hakkas kujunema teatud ülikkond.
Sõjaline tase ja suhted naabritega
Suhted naabritega olid eestlastel üldiselt rahumeelsed. Aeg-ajalt tuli ette vastastikkusi sõja- ja röövkäike. Hiljem tõsines olukord riiklike ühendustega seoses. Eestlastel oli rohkem konflikte leedulaste ja latgalitega, kus näisid kannatavat latgalid . Soomlaste, karjalaste ja kurelastega olid eestlastel aga väga head suhted.
11.sajandi keskel hakati rajama suuremaid linnuseid – eriti suured maalinnad kerkisid Lääne-Eestis ja Saaremaal.
Eestlaste relvastusel olid tähtsal kohal odad. Kasutati nii viske - kui torkeodasid. Küllaltki paljud omasid ka mõõku, sõjanuiasid ja -kirveid. Varustusse kuulus tavaliselt kilp, jõukamad võisid lubada ka rõngassärke.
Põhiline väeüksus oli maakonnas moodustatud malev. See koosnes nii jalameestest kui ka ratsasalgast. Merel tegutsesid osavalt saarlased oma kiiretel viikingilaeva meenutavatel alustel.
RELIGIOON
Muinasusund
Usuti , et kõik inimesed ja muud elusolendid omavad väge, seda võis leiduda ka teatud paikades või objektides, ka sõnades. Sõnade abil sai ravida, loitsida, needa. Inimesi, kes seda oskasid, pidid ka ise omama erilist väge. Selliseid teadmamehi nimetati nõidadeks või tarkadeks. Väge polnud kõikjal ühepalju, kujunesid välja kindlad pühad paigad – kivid , allikad, hiiepuud. Loomadel ja inimestel oli kõige rohkem väge juustes ja küüntes.
Inimese isikupära kandija oli hing, ilma selleta ei saanud keha elus olla. Usuti ka hauatagusesse ellu, ning oli kujunenud oma matmiskombestik. Surnute hinged aga jäid edaspidi mõjutama oma elava perekonna elu ja käekäiku.
Muinasusk oli tihedalt seotud loodusega. Animism. Kogu loodust peeti samaväärseks ja omataoliseks.
Looduses esines vaime, haldjaid. Need hoidsid ja kaitsesid loodust. Tihti nimetatakse Tõnnu, Pekot, Tarapitat, Ukut. Neile lisandusid ka muistsed hiiud , kangelased.
Vaimudele ja haldjatele ohverdati. Kujunesid välja kindlad ohvriallikad, ohvrikivid, hiied, mis olid pühad paigad. Sealjuures oli oluline eestlaste "püha päev" – neljapäev. Ohvriandideks olid tavaliselt piim, liha, veri , vill , vili, tähtsamatel puhkudel loomad või vangistatud vaenlased.
Tähtis koht muinasusundis oli ennustamisel – ohvriloomade surmamisega (parem-vasak külg). Lisaks oli oluline ka nõidumine ja ravimaaagia.
Ristiusk
Kuigi esiaja lõpus valitses muinasusk, polnud ristiusk Eestis päriselt tundmatu. Oldi üsna elavas läbikäimises ristiusuliste maadega. Ristiusk mõjutas teatud kombeid – põletamise kõrval levis ka laibamatus, ehete seas leidus harva ka väikesi pronksristikesi. Alates 11.sajandist tundis roomakatoliku kirik huvi Eestimaa ristiusustamise vastu. 1070 aasta paiku määrati munk Hiltinus Läänemeremaade rahvastele piiskopiks, kes aga misjonitöös tulemusi ei saavutanud. Ka hilisemad määratud piiskopid ei saavutanud esialgu midagi. Henriku kroonikas mainitakse ainult üksikuid ristituid – näiteks Tabelinus . Võitlust ristiusu vastu samuti esialgu ei puhkenud.
LIIVIMAA RISTISÕDA
Olukord Läänemerel 12.sajandil
12.sajandil algas sakslaste Drang nach Osten. Sakslased jõudsid välja Läänemere lõunarannikule. Kannakinnituseks rajati Lübecki linn. Sealt said Läänemerel võimu saksa kaupmehed . Kaupmehed seilasid ka Soome lahel, kaubeldes nii venelaste, liivlaste, soomlaste kui ka ojamaalastega. Just kaupmeeste vahendusel hakkasid siinsetele aladele liikuma ka teised sakslased.
Esimesed piiskopid
1184a. Tuli augustiinlaste ordust Meinhard liivlaste juurde misjonitööle. Kaks aastat hiljem pühitseti ta Liivimaa piiskopiks. Jäeti mulje, et roomakatoliku kiriku eesmärk ongi ainult usu levitamine. Ükskülla rajati kirik ja kivilinnus. Mõned liivlased lasid end ristida , sealhulgas ka Toreida vanem Kaupo .
1191. läkitas Meinhard oma abilise munk Theoderichi Eestimaale. Kroonika järgi arvanud eestlased, et Theoderich olevat oma tulekul Päikese ära söönud, kuna samale ajale langes päikesevarjutus, ning Theoderichi ähvardanud ohud paganatelt.
Liivlastele aga said varsti selgeks kiriku tõelised plaanid. Pärast Meinhardi surma ametisse pandud piiskop Bertholdil tekkisid liivlastega tõsised vastasseisud ning ta pöördus tagasi Saksamaale.
Paavsti toetusel oli aga Berthold juba hakanud koguma ristisõdijate väge. Ta naasis 1198a. suvel sõjaväega Liivimaale ning langes esimeses liivlastega peetud lahingus.
Vallutussõja juhiks sai uus piiskop Albert , kes oli energiline ja võimuahne. Tema rajas 1201 Riia linna kannakinnituseks.
Eestlaste naabrite alistamine
1202.a asutati Mõõgavendade Ordu. Selle liikmeteks olid elukutselised sõjamehed. Sellise tugeva sõjalise jõuga alistati mõne aastaga liivlased ja latgalid, kelle väed läksid ka ordu poolele üle.
Allajäämine muistses vabadusvõitluses

• Eestlaste väed olid killustatud, puudus ühtne malev
  
• Eestlastel oli halvem relvastus
  
• Liivi ordu oli suures ülekaalus
  
• Ordurüütlid olid väljaõppinud elukutselised sõjamehed
  
• Eestlaste naabrid läksid ordu poolele üle
  

KESKAJA ALGUS EESTIS
Halduslik korraldus
Eesti ala jagati peale Muistset vabadusvõitlust neljaks. Põhja-Eesti sai kuuluma Taani kuningale ning kandma nime Eestimaa Hertsogkond. Lõuna-Eesti ja Põhja-Liivimaa moodustasid Liivi orduriigi ja jäid kuuluma ordumeistrile. Saaremaa ja Lääne-Eesti moodustasid Saare-Lääne piiskopkonna. Kagu-Eestis oli Tartu piiskopkond . Kaks viimast allusid vastavalt oma piiskoppidele.
Kiriklik korraldus
Ristiusustamisega kaasnesid ka "ristiusuliste kohustused". Kirikule läks kümnis, st.kümnendik saagist. Liivi ordu, algselt vaimulik rüütliordu, väljus aga piiskoppide kontrolli alt. Tähtsaimaks vaimuliku võimu kandjaks oli Riia peapiiskop, kellele allusid Tartu piiskop ja Saare-Lääne piiskop ja ka Kuramaa piiskop Lätis.
Talurahva olukord
Ristiusu vastuvõtnud kuulutati isiklikult vabadeks inimesteks. Ometi talurahva olukord halvenes. Kaubandus ja meresõit jäeti sakslaste ajada. Eriti valus oli see Põhja-, Lääne- ja Saare rahvale. Põlluharimise viisid ja tööriistad jäeti endiseks.
Kehtestati koormised – hinnus (naturaalmaks) ja kiriku kümnis. Lisaks pidid talupojad ülal pidama kohalikke preestreid. Kui talupoeg jäi võlgu, piirati tema isiklikku vabadust ja pandi talle võlakohustus. Mõisate rajamisega kaasnes teotöö kohustus.
Lääniaadel
Sõjas osalemise eest anti maatükke ehk lääne. Niimoodi maadsaanuid nimetati läänimeesteks. Nii kujunes välja kohalik aadel . Ainult ordu läänistas maid vähe, kuna ei vajanud sõjaliselt lisaabijõude. Tähtsamad suguvõsad aga haarasid endale mujal rohkem maid. Hakati rajama püsivaid mõisaid. Eesti muinassaegne ülikkond hääbus.
Linnad
Mõned linnalised asulad olid olemas enne sakslaste sissetungi. Linnadeks kujunesid kaubateedel asuvad keskused, kus linnus kaitses soodsat kaubitsemiskohta. Saksamaalt kutsuti ehitajaid ja käsitöömeistreid, linnuste lähedale hakati rajama elamuid ja kaubaladusid. Tallinn sai linnaõigused 1248a., üksteise järel lisandusid seejärel Tartu, Haapsalu, Pärnud, Viljandi, Paide, Narva ja Rakvere.
Jüriöö ülestõus
1340 -ndateks kauplesid Liivi ordu ja Taani kuningas Põhja-Eesti alade pärast. Ostu-müügi tehing oli sisuliselt juba ära otsustatud. Aega, mil võõrvõimud omavahel kauplesid, otsustasid harjulased ära kasutada. Ülestõus valmistati ette hoolikalt ja põhjalikult, hoides seda salajas sakslaste eest.
Jüripäev 23. aprillil oli rahvakalendri tuntumaid tähtpäevi. Jüriööl oli kombeks teha tuld , puhuda pasunaid ja tekitada muul viisil kära, et hoida loomi õnnetuste eest. Seega ei osanud sakslased sel ööl 1343a. süüdatud märgutuledes ohtu näha. Kogu Harjumaal põletati mõisaid ja kirikuid, kättesaadud võõrat tapeti . Vallutati ka hästikindlustatud Padise klooster . Seejärel kogunes umbes 10 000- pealine vägi Tallinna alla. Sarnaselt toimiti ka Läänemaal – rüüstati mõisad ja kirikud ja koonduti Haapsalu alla. Endi seast valiti 4 kuningat ning läkitati saadikud abipalvega Rootsi ja Pihkva venelastele. Sakslased aga pöörasid pilgud Liivi ordu suunas.
Et aega võita ja viivitada orduvägede sõjalist sekkumist, läksid valitud neli juhti Paidesse läbirääkimistele. Eestlaste esindus tapeti.

juulil puhkes ülestõus Saaremaal. See suruti maha ja saarlaste kuningas Vesse poodi üles.
Lüüasaamise põhjused:

• ülestõus ei hõlmanud kõiki maakondi ja korraga
  
• abiväed ei jõudnud kohale
  
• orduväed oli suures ülekaalus
  
• eestlaste juhtide tapmine tekitas suure segaduse
  

Muutused ühiskonnas
Oma võimu kindlustamiseks rajati järjest rohkem mõisaid. Vastuhaku korral kasutati üha enam toorest sõjalist jõudu. Kaubanduse arenedes tõusis nõudmine teravilja järele. Talurahva koormisi tõsteti. Talukoha eest rendi tasategemisel tõusis esikohale teoorjus. Paljud talupojad hakkasid põgenema. Kuna see oli mõisale kahjulik, siis olid eesti talupojad XVI sajandiks pärisorjastatud.
Enne polnud aga kõigi talupoegade seis sugugi ühesugune: eristati adratalupoegi, üksjalgu, vabatalupoegu ja maavabasid. Viimaseid oli küll üksikuid, need olid eesti ülikute järglased, kes omasid ise talu läänikirja alusel ja ei kandnud koormisi.
LIIVI SÕDA 1558-1583

jaanuaril 1558 tungisid Vene väed Tartu piiskopkonda. Juulis vallutati Tartu. Ühe hooga jõudsid venelased ka Tallinna alla, kuid piirama veel ei asutud. Septembris 1559 müüs kartlik Saare-Lääne piiskop oma ala taanlasele hertsog Magnusele. 1560 . aastal asusid Vene väed uuele pealtungile. Härgmäe/Hoomuli lahingus purustasid nad Liivi ordu väed. Seda loetakse keskaja lõpuks Eestis. Sama aastal lõpul valgusid Eestisse poolakad, kes hõivasid enamiku venelaste poolt vallutamata kindlustest. Järgmisel aastal ajasid Toompealt poolakad välja rootsi väed. Põhja-Eestis kehtestati Rootsi ülemvõim. Rootslased ja taanlased sõlmisid rahu, ning Saaremaa jäi Taanile .
Kui Poola kuningaks sai Stefan Batory, algas ulatuslik tegevus Venemaa vastu. Poola ja Venemaa sõlmisid 1582a. Jam Zapolski vaherahu , millega Liivimaa läks Poola valdusesse. 1583 Pljussa vaherahu Rootsi ja Venemaa vahel.
Eesti kolme kuninga valduses
Liivi sõjaga oli Eesti kolme erinevad võimu all. Põhja- ja Lääne-Eesti kuulus Rootsile, Liivimaa alad Poolale ning Saaremaa Taanile.
Liivimaal alustas Batory poolastamist: saadeti omad ametnikud, kõrgeimaks määrati asehaldur . Maa jagati kolmeks presidentkonnaks (hiljem vojevoodkonnad). Kohalikud aadlikud said esindusorgani Maapäev. Poolastamise juures taheti maa muuta "vastureformatsiooniga" taas katoliiklikuks. Selles etendas suurt osa jesuiitide ordu, kes hakkasid preestrite kollegiume kujundama, rajasid gümnaasiumi ja tõlkide seminari , et eestikeelseid jumalateenistusi pidada.
Rootsi ala, Põhja-Eestit, nimetati Eestimaa Hertsogkonnaks, jaotati aga seitsmeks linnuselääniks ja neljaks maakonnaks (kreisiks). Kohalik aadel säilitas suure mõju. Riigimaid haldas kohalik kuberner, kes sõdades täitis pealiku kohustusi. Makse kogusid ja kohut mõistsid mõisate foogtid . Anti korraldus maksude ühtlustamiseks, et foogtid nõrka järelevalvet ei kuritarvitaks. Rootsi aja algul kasvas talurahva teopäevade arv.
Saaremaal kinnitati aadli senised õigused ning aadel moodustas Saaremaa rüütelkonna. Taanlased panid oma võimu aga kindlalt maksma. Teostati reduktsioon , mis tekitas aadlikes pahameelt. Maid haldas asehaldur. Maa oli jagatud aga ametkondadeks.
ROOTSI AEG
Poola-Rootsi sõjad 1600 - 1645
Aastal 1600 puhkes sõda uuesti. Lühikese ajaga haarasid rootslased kogu Eesti ja Põhja-Läti kuni Riiani, kust nad küll varsti tagasi tõrjuti. 1629 a. sõlmisid Poola ja Rootsi Altmargi vaherahu, millega kõik Väina jõest põhja pool läks Rootsile. Saaremaa jäi siis veel Taani koosseisu, kuid 1643 -1645 peeti taanlaste ja rootslaste vahel järjekordne sõda. Aastal 1645 Brömsebro rahuga läks Saaremaa, ja seega kogu Eesti, Rootsi riigi koosseisu.
Haldus
Põhja-Eesti ja Läänemaa moodustasid Eestimaa kubermangu, ülejäänud Liivimaa kubermangu. Saaremaa kuulus vormiliselt küll Liivimaa kubermangu, kuid säilitas senise eriseisundi. Kõrgemaks valitsusametnikuks oli kuninga enda määratud kindralkuberner. Nendega kõrvuti oli võimu ka rüütelkondadel ja linnavalitsustel. Rüütelkonnad käisid koos maapäevadel. Seati sisse eraldi kohtunikud , Eestimaal adrakohtunikud , Liivimaal sillakohtunikud. Raskemad asjad lahendadi Eestimaa Ülemmaakohtus ja Liivimaa Õuekohtus.
Talurahva olukord
Reduktsioon muutis oluliselt talurahva olukorda ja nõrgestas aadlit. Nüüdsest olid talupojad vaid kuninga alamad . Mõisates viidi sisse vakuraamatud, mis fikseerisid iga talupoja kohustused mõisas. Talupojad said õiguse mõisniku peale kaevata kasvõi kuningale endale, kui seda lepet rikuti.
Hariduselu
Esialgu pandi lootusi maalaste lugemaõpetamisel köstritele. Neid aga oli vähe ja nende haridus puudulik. Bengt Gottfried Forselius asutas 1684a seminari koolmeistrite ettevalmistamiseks. Õpetajaks oligi tema ise. Õpiaeg kestis 2 aastat, põhirõhk oli ladusal lugemisel ja usuõpetusel, ent veidi õpiti ka kõike muud. Forselius koostas aastaks 1686 ka omaenda aabitsa . 1687 otsustas Liivi maapäev, et mõisnikud peavad ehitama igasse kihelkonda kooli ja maksma sealsele koolmeistrile.
Rootsi aja lõpuks oli lugemisoskus eestlaste hulgas märkimisväärselt kõrge.
Luteri usu leviku jaoks oli oluline Piibli tõlkimine emakeeltesse. Aastal 1637 koostas Heirich Stahl esimese eesti keele grammatika, mis küll seisnes eesti keele kohandamises saksa reeglistikuga, kasutades ohtralt võõrtähti. Kirjaviisi üle vaieldi nn piiblikonverentsidel. Suutmatus kokku leppida oli ka põhjus, miks eestikeelne piibel rootsi ajal ei ilmunudki. 1686 aga andsid pastor Virginius ja tema poeg välja lõunaeestikeelse Uue Testamendi.
VENE AEG
Põhjasõda
Poola, Taani ja Venemaa olid vastu Rootsi võimule Läänemeremaadel. Juhuse rünnakuks andis Rootsi nõrgenemine: näljahäda oli tabanud riigi olulisi osi, ning 1697 suri Karl XI. Uus kuningas Karl XII oli kõigest 15-aastane ja kogenematu. 1700 aasta sügisel koondusid Vene väed Narva alla. Lahingus aga soosis edu rootslasi, kuna ootamatult puhkenud lumetorm oli neile selja tagant ning venelastele otse vastu. 1704 suvel alustas Peeter I uuesti Narva ja ka Tartu piiramist. Tartu kapituleerus samal aastal.
Sõda oli rahvale raske, sest Rootsi lähtus põhimõttest, et sõjakulud katab maa, kus sõda peetakse. Lisaks värvati vägedesse umbes 15 000 eestlast, kellest nii mõnigi tõusis ohvitseriks.
Pärast rida väiksemaid lahinguid 1710 aastal kapituleerus Tallinn. Sellega otsene sõjategevus peatus , kuigi ametlikult kestis sõda veel 10 aastat. Raskustes Rootsi sõlmis aga 1721. a Uusikaupunki rahu, Eesti läks Vene riigi kooseisu .
Haldus
Teostati restitutsioon balti aadli poolehoiu võitmiseks. See tähendas, et kõik Rootsi võimu riigistatud maad anti tagasi. Kehtima jäid rootsi aja seadused ja maksukorraldus, luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Kuna kõik see erines Vene Impeeriumi üldisest korraldusest, nimetati seda ka Balti erikorraks.
Keskvõimu kõrgemaiks esindajaiks said kindralkubernerid, aga rüütelkonnad säilitasid samuti oma funktsioonid. 1730-40 koostati aadlimatriklid – üksnes immatrikuleeritud aadlid omasid poliitilisi ja majanduslikke õigusi. See pidi kaitsma põlisaadlisse uusrikaste eest.
Asehalduskord
1770-ndate lõpul plaanisid Vene võimud laiendada Venemaa uut haldusseadust ka Baltikumile. Kuna oodata oli aadli vastuseisu, lubas Katariina II mõisad pärusomandiks kuulutada. 1783a. kehtestati asehalduskord. Uute maakondade lisamisega muutus administratiivjaotus. Eestimaa kubermangu neljale maakonnale tekkis juurde Paldiski maakond. Kõik maakonnakeskused said linnaõigused.
Provintside poliitiline korraldus muudeti sarnaseks Venemaa omaga . Rüütelkonnad ja raed saadeti laiali. Mõisnikud said võrdsed õigused, nii ka linnaelanikud kodanikuõigused. Loodi linnaduumad. Kehtestati ühtne pearahamaks, korraldama hingeloendusi. Peale Katariina II surma aga vana kord taastati , et hoida ära konflikte aadliga.
Pärisorjuse kaotamine
1802/1804 võeti vastavalt Eestimaal/Liivimaal vastu esimesed talurahvaseadused. Selle olulisem säte oli talude pärandamisõigus ja õigus omada vallasvara. Liivimaal normeeriti sellega ka teokoormised. Kodukariõigust piirati, kusjuures taluperemehed vabastati selle alt üldse. Loodi vallakohtud , kus kohtumõistjateks olid talupojad ise.
Need seadused ei rahuldanud aga kumbagi poolt – mõisnikud arvasid, et neid on liialt piiratud, talupoegade arvates nendest ei piisanud . Uus talurahvaseadus kinnitati Aleksander esimese poolt Eestimaal/Liivimaal 1816/1819. Sellega kuulutati talurahvas pärisorjusest vabaks. Maa jäi aga mõisnikule, mida tuli rentida. Koormised asendati rendilepingutega, talurahva elus ei muutunud oluliselt midagi. Nad olid küll isiklikult vabad, ent polnud palju võimalusi seda kasutada.
Pärisorjusest vabastamisega kaasnes perekonnanimede panek. Kuna nimed andsid mõisnikud ise, levisid Eestis saksapärased perenimed ehk priinimed.
EESTI VABARIIGI AEG
Iseseisvuse väljakuulutamine
1917a. Veebruarirevolutsiooniga Venemaal loobus tsaar Nikolai II troonist ning võim läks Ajutisele Valitsusele, kes üritas asuda demokraatlike reformide teele. Selles vaimus avaldati märtsi lõpus Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu valitsemise ajutise korra kohta. Eesti sai autonoomia Vene riigi koosseisus . Sellele järgnenud aasta jooksul kujunesid Eestis välja oma erakonnad . Septembri lõpupäevil aga jõudis sõda Eesti pinnale – saksavastases vaimus kogusid populaarsust ja võimu enamlased , Oktoobripöördega tulid nad võimule.
1918 aasta 19. veebruaril loodi aga Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms, mis koostas iseseisvusmanifesti. 24.veebruaril 1918 moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus ja kuulutati välja iseseisvus .
Vabadussõda
Eesti sattus praktiliselt kohe peale iseseisvuse välja kuulutamist sakslaste võimu alla, kes ei tunnustanud Eesti iseseisvust ega Ajutist Valitsust. Novembri lõpul koondas aga Punaarmee väed Eesti piirile. 28. novembril 1918 algas Eesti Vabadussõda. Rahvavägi jäi esialgu alla, aga aastavahetusel hakkas olukord muutuma: edu saavutasid soomusrongid, enamlaste tagalas tekitasid segadust admiral Pitka juhitud meredessandid, suurenes sõdurite arv Eesti vägedes. Mobiliseeritute kõrvale tekkisid vabatahtlike väeosad. Korraldati ümber vägede juhtimine, ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner. Eesti hakkas saama ka välisabi – detsembris maabus Tallinna Inglise laevastikueskaader, aastavahetuseks jõudsid appi ka Soome, Rootsi ja Taani. Samas halvenes Punaarmee olukord: baasidest kaugel oli varustamine raske, väeosad väsisid, suurenes sõjatüdimus, juhtkond ei saatnud täiendavaid vägesid.
Landeswehr
Lätil oli tõsiseid probleeme iseseisvuse kaitsmisega. Varem moodustatud polgud asusid enamlaste poolele, Läti peamisteks kaitsjateks jäid baltisaksa parunitest koosnev Balti Landeswehr ja saksa vabatahtlikes Rauddiviis. Aprillis korraldasid sakslased Riias riigipöörde. Saksa väed kohtusid Võnnupiirkonnas aga Eesti Rahvaväe eelosadega, kes nõudsid nende tagasitõmbimist. Juuni algul puhkes tõsine konflikt. Neljapäevases võitluses Võnnu all aga jäid eesti väed peale ja 23. juunit tähistatakse Võidupühana. Sakslasi jälitati Riiani ja Lätis taastus vana valitsuse võim. Seda eestlaste võitlust Läti pinnal nimetatakse ka Landeswehri sõjaks.
Tartu Rahu
Nõukogude Venemaa valitsus ilmutas soovi sõja lõpetamiseks. Suve lõpul alustati rahuläbirääkimisi. Esimesed neist aga tulemusi ei andnud. Ka veel Tartu rahukõnelustel olid ägedad vaidlused piiride pärast. 2. veebruaril 1920 kirjtati aga alla lepingule, mis on tuntud kui Tartu Rahu.
Vabariik 1920-1934
Presidendiks sai Konstantin Päts, võeti vastu põhiseadus.
1920-ndate algust iseloomustas suur majandustõus, hiljem see peatus.
Kujunesid välja kodumaine kütuse- ja puidutööstus.
1928 aastal hakkas kehtima Eesti kroon.
1929 aastal puhkenud majanduskriis jõudis ka Eestisse, kriis tabas eelkõige põllumajandust. Elujärje halvenemise tõttu tekkis aga ka sisepoliitiline kriis.
Vaikiv ajastu
1929a. moodustatud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit otsustasid avaldada valitsusele survet põhiseaduse muutmiseks. EVKL said tohutu populaarsuse. Valitsus sattus tugeva kriitika alla. Tõnissoni valitsus astus tagasi, moodustati üleminekuaja valitsus eesotsas Pätsiga.
1934 jõustus uus põhiseadus.
Kuna aga EVKL oli nii populaarne , oli nende valimimsvõit peaaaegu kindel. Et seda ära hoida, teostasid K. Päts ja J. Laidoner 12. märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde. Laidonerist said kaitseväe ülem ja riigis kehtestati K. Pätsi autoritaarne diktatuur, mis on ajalukku läinud nimetusega vaikiv ajastu, kestes kuni Nõukogude okupatsioonini.
OKUPATSIOONID
Baasideleping
MRP salajase protokolliga jäi Eesti Nõukogude Liidu huvialasse. 1939 esitati Eestile NSVL -i poolt vastastikkuse abistamise leping, mille sisuna rajatakse Eestisse NSVL sõjavebaasid. Seda nimetatakse ka baasidelepinguks. Mittenõustumisel ähvardati kasutada jõudu, 28.septembril 1939 kirjutas Eesti baasideleppele alla. Sarnased lepingud suruti peale ka Lätile ja Leedule. Oktoobri keskel marssis 25 000 punaväelast Eestisse. Väljaspool baasidelepingut lubati Eesti siseasjadesse mitte sekkuda, ent 1940 aasta juunis ületas piiri 80 000 punaväelast ning algas Nõukogude okupatsioon .
I Nõukogude okupatsioon 1940-1941
NSVL esindajaks saadeti tallinna Andreid Ždanov, kes organiseeris siin nõukogumeelseid meeleavaldusi, nõudes valitsuse asendamist. See tipnes juunipöördega, kus moodustati uus valitsus opositsioonilistest haritlastest ning peaministriks sai Johannes Vares- Barbarus . Algas puhastus riigiaparaadis, mis puudutas kõrgemaid ametnikke, ministreid, sõjaväe- ja julgeolekuorganite juhtkonda. Võtmepositsioonid läksid järk-järgult kommunistide kätte. Varsti kuulutati ainsaks lubatud organisatsiooniks EKP. Juuli alguses kuulutati välja valimised, kusjuures seati üles ainult Moskvas kinnitatud kandidaate ning ei põlatud ka tulemuste võltsimist. Niiviisi moodustatud Riigivolikogu nimetas oma esimesel istungil Eesti ümber Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ning 6.august 1940 inkorporeeriti Eesti Nõukogude Liitu.
Seadusandlikuks organiks sai Ülemnõukogu, täidesaatev oli Rahvakomissaaride Nõukogu, konstitutsioon sätestas EKP juhtiva osa ühiskonnas.
Ümberkorraldused majanduses algasid ettevõtete natsionaliseerimisega. Majandus allutati riigi juhtimisele. Alustati ettevalmistusi kolhooside rajamiseks. Novembris asendati kroon rublaga.
Muutused toimusid ka kultuuris: likvideeriti enamik ajakirjandusväljaandeid; kooliprogrammid täiendati vastavalt Nõukogude meelele; kujutav kunst rakendati propaganda teenistusse, teatrites, kinodes, kontserditel kehtestati Nõukogude programm; kirjandus tsenseeriti, osa raamatuid keelati, ebasoosingusse sattunud loovisikud tapeti või küüditati.
Suurt rolli mängisid ka repressionid. 1940 a lõpuks oli kadunud üle 1000 inimese, peamiselt endine juhtkond ja riigiaparaadi esindajad ning kõrgintelligents. Viidi läbi kulakluse kui klassi likvideerimine. Repressioonid kulmineerusid 1941 a 14.juuni massiküüditamisega, mille käigus viidi Eestist ilma kohtupidamise ja süüdistuse esitamiseta üle 10 000 inimese
Saksa okupatsioon 1941-1944
22.juunil 1941 puhkes Nõukogude – Saksa sõda, mida NSVL nimetas Suureks Isamaasõjaks. Kahe nädalaga vallutasid sakslased Leedu ja Läti, liikudes siis edasi Eesti poole. Sel perioodil tõusid esile ka metsavennad – repressioonide eest metsa põgenenud eesti inimesed, kes olid otsinud võimalused relvastumiseks. Nende eesmärgiks oli Punaarmee vastu võitlemine ja kodumaa vabastamine. Paljud kohalikud abistasid neid salaja . Nende tegevusega kaasnes kahjuks ka õigustamatu terror.
Enamik eestlasi lootis sakslaste abil omariiklust taastada. Seda ei juhtunud. Nõukogude võim asendus Saksa okupatsiooniga. Moodustati Eesti Omavalitsus , mille eesotsa sai Hjalmar Mäe.
Hakati levitama natsiideoloogiat. Massilised repressioonid jätkusid. Arreteeriti ja lasti maha kõik Nõukogude võimudega koostööd teinud inimesed.
Majandus rakendati sõjaväe teenistusse, alustati tööstuse ülesehitamist. Pöörati tähelepanu põlevkivi kaevandamisele ja keemiatööstusele. Ettevõtted jäid endiselt riigile. Üldine elatustase langes. Ometi ei kujunenud välja vastupanuliikumist, sest inimesed paistsid siiski eelistavat Saksa okupatsiooni Nõukogude omale.
II Nõukogude okupatsioon 1944-1991
Saksamaad tabas II maailmasõjas üks kaotus teise järel ning 1944 inkorporeeriti Eesti uuesti Nõukogude Liitu. Taastati esimese okupatsiooni süsteem. EKP-l oli endiselt kõrgeim võim, ning ENSV -s oli selle eesotsas Nikolai Karotamm. EKP allus Moskvale. Seadusandlik võim oli endiselt Eesti NSV Ülemnõukogu.
Moskva korraldusel muudeti nüüd Tartu Rahuga kehtestatud piire – Petserimaa kaotati ja Leningradi oblastile liideti Narva jõe tagused alad. 1950 viidi läbi rajoniseerimine, mille käigus 13 maakonna asemele moodustati 39 rajooni.
Hakkas kujunema aga ka vastupanuliikumine . Aastatel 1944-1953 oli selle põhiliseks vormiks metsavendlus. Loodeti ka Lääne abile, aga seda ei juhtunud. Viimane metsavend tabati 1978a.
Repressioonid jätkusid massiliste arreteerimiste, mahalaskmiste ja vaimse vägivallaga, 1949 toimus veel üks küüditamine. Selle maskiks oli võitlus kodanliku natsionalismi vastu.
Majanduses viidi nüüd läbi sundindustrialiseerimine – laiendati rasketööstust ja kaevandamist. Sellega kaasnes uus võõrtöölise sissevool . Kehtestati käsumajandus. Viidi läbi uus maareform . See tähendas maa sundvõõrandamist ja ümberjagamist. Ümberjaotustest ei kujunenud elujõulisi talusid. 1947 aga loodi nagunii kolhoosid .
70-ndatel alustati venestamist. EKP esimeheks oli moskva-meelne Karl Vaino. Hakati rõhutama vene keele osatähtsust, mis omandas suure ideoloogilis-poliitilise tähtsuse. Vene keelt hakati õpetama juba lasteaedades ja algkoolides vene keelt. Venestuspoliitika pehmenes veidi peale 40 kirja.
Kultuurialad olid tohutu ideoloogilise surve all. Toimus raamatukogude puhastamine "kodanliku ühiskonna pärandist". Suur osa intelligentsi põgenes läände. Uue põlvkonna haritlased murdsid läbi alles 60-ndatel. Jätkus aga laulupidude traditsioon ja isetegevusharrastus (seltsid, näitetrupid, koorid). Järjest kasvas massiteabevahendite tähtsus. ER saatemaht suurenes, 1955 alustas ETV. Kõik massiteabekanalid olid allutatud rangele tsensuurile.
ISESEISVUSE TAASTAMINE
1985-ndaks aastaks oli NSVL ummikseis ilmne. Hiiglaslik riik vajas reforme ja teostajaks sai 85-ndal võimule saanud Mihhail Gorbatšov. Ta alustas NSVL-is ümberkorraldusi – perestroika . See toimus põhimõttel, et kõik reformid toimuvad sotsialismi raames. See ei läinud aga korda, ning sisuliselt lammutas perestroikapoliitika Nõukogude Liidu.
Perestroikaga kaasnes glasnost ( avalikustamine ). Selle vaimus sai fosforiidikampaania esimeseks perestroika proovikiviks Eestis. Kampaania oli avalik, keskvõim võttis ettepaneku tagasi ning eestlased said sellest julgust .
1987 rajati EMS, järgmisel juba ERSP – nad pöörasid tähelepanu tõelise ajaloo õppimisele. Edasi muutus kriitika võimu vastu järjest avalikumaks. Selles vaimus vahetati Karl Vaino välja – EKP esimeheks sai Vaino Väljas.
Rahvuslik tõusulaine kulmineerus 1987 üritusega "Eesti Laul". Samas aga kerkisid ka impeeriumimeelsed jõud – Interliikumine ja Töökollektiivide Ühendnõukogu, kes pooldasid liidulepingut. EMS ja rahvusmeelsed jõud pooldasid omariikluse taastamist.
1988.a võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon ja viidi sisse parandusi ENSV konstitutsiionis. Suveräänsusdeklaratsioon sätestas ENSV seaduste ülimuslikkuse NSVL seaduste ees. 24. veebruar kuulutati konstitutsiooniga iseseisvuspäevaks. Selle tähtpäeva eelõhtul langetati Toompeal ENSV lipp ja hommikul heisati trikoloor.
1990-ndaks olid eestimeelsed jõud juba hästi organiseeritud – oli valitud rahva esindusorgan Eesti Kongress . Suhted keskvõimuga olid aga halvenenud. Kui 30. märtsil samal aastal kuulutati välja üleminekuperiood iseseisvusele ja taastati Eesti Vabariigi nimetus, ähvardas Moskva Eestit majandusblokaadi ja eriolukorra kehtestamisega. 1991a . jaanuaris rakendati Baltikumi vastu sõjalist jõudu, Vilniuses olid suured inimohvrid. Sama aasta augustis tehti viimane meeleheitlik katse impeeriumi säilitada, kuulutati kogu NSVL territooriumil välja erakorraline seisukord, Gorbatšov pandi Krimmi koduaresti, ning võim anti RESKile. See riigipöördekatse Moskvas on ajalukku läinud augustiputšina. Sama päeva hilisõhtul 20 august 1991 võeti vastu "otsus Eesti riiklikust iseseisvusest." Järgmisel päeval alustasid tagurlikud jõud ka Eestis tegevust, ent kuna Jeltsinil õnnestus putš Moskvas peatada, tähendas see ka siinsete konfliktide lõppu.