Ettevõtluse alused kordamiseks (0)

Ettevõtlusmüüdid
1. Ettevõtjaks sünnitakse, mitte ei saada.
2. Ettevõtjaks olemine on ainus võimalus olla täielikult sõltumatu, iseenese boss .
3. Ettevõtlusega võib üleöö rikkaks saada.
4. Parem on olla ettevõtte ainuomanik, kuna siis jääb kogu teenitav tulu endale.
5. Ettevõtte võib rajada, kasutades teiste inimeste raha (nt võttes pangalaenu või saades hankijatelt krediiti) ja riskides ise vähesega.
6. Raha teeb raha.
7. Ettevõtja edu määrab suuresti õnn – ta oli kogemata õigel ajal õiges kohas. Teadmised ja oskused on seejuures vähe olulised.
8. Ettevõtja peamine motivaator on raha, ta tahab teenida suurt kasumit, et saaks seda kulutada.
9. Ettevõtja on tegutseja , mitte mõtleja. Ettevõtja võtab suuri riske.
10. Ettevõtte rajamise järel saab oma ärist kohe ära elada
ETTEVÕTLUS on tulu saamisele suunatud iseseisev
(majandus)tegevus (mis on kooskõlas seaduse ja moraalinormidega)
• peale ettevõtjate võivad ettevõtlusega tegeleda (ehk tulu saada) ka muud subjektid (isikud) nagu mittetulundusühingud, avaliku sektori asutused jm;
• igasugune ettevõtjate tegevus ei pruugi olla ettevõtlus.
Ettevõtluse eeldused
1. Ettevõtjaks võib hakata igaüks
2. Ettevõtlusega saab hakata kohe pihta
3. Ettevõtluse ei tähenda ühe idee külge klammerdumist
4. Ettevõtja ei küsi, kui palju ta ärist teenib
5. Ettevõtja räägib oma ideest paljudele
6. Ettevõtja loob aktiivselt võrgustikku
7. Korrektne äriplaan ei taga riskivaba ettevõtlust
8. Ettevõtluses on suur roll õnnel
9. Ettevõtja õpib, kuidas toime tulla ebakindlusega
10. Ettevõtja loob tulevikku
Ettevõtlus kui akadeemiline distsipliin
... on märksa "noorem“ kui üldine ettevõttemajandus.
Ettevõtluse põhikategooriad (1)
Ettevõtluse kõrval olulised veel vähemalt kaks kategooriat:
• Ettevõtja on ettevõtlusega tegelev isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu ja/või teenuseid, mille müük on talle püsivaks tegevuseks
Ettevõtja võib olla:
• füüsiline isik (teovõimeline, seaduses sätestatud juhtudel ka piiratud teovõimega),
• seaduses sätestatud äriühing.
Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb, see koosneb
ettevõtjale kuuluvatest asjadest, õigustest ja kohustustest, mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks. (ÄS)
Sageli saab ettevõtte samastada tegevuskohaga. NB! Ühel ettevõtjal võib olla kaks või enam ettevõtet ning ühel ettevõttel võib olla ka kaks või enam omanikku.
Ettevõtluse põhikategooriad (2)
Ettevõttemajandusõpetuses üldlevinud laiemas tähenduses on ettevõtte defineeritud kui plaanipäraselt organiseeritud majandusüksus, mis toodab ning turustab materiaalseid esemeid või teenuseid (Reiljan 2002)
Süsteemkäsitluse alused
Sõna süsteem tuleneb kreeka sõnast systēma, mis tähendab “ühendust” või “ tervikut ”.
Süsteemidel on kaks eriti olulist omadust:
1) mitteamorfsus (väljendub selles, et süsteemis saab eristada erinevaid osiseid);
2) terviklikkus ehk ühtsus (väljendub selges eraldatavuses teistest süsteemidest).
Mitteamorfsus: osadeks mittejaotuvat objekti ei saa käsitleda süsteemina .
Terviklikkus/ühtsus: seosed süsteemi osiste vahel peavad olema mingis mõttes tugevamad kui antud süsteemi ja teiste süsteemide (ehk teiste süsteemide elementide) vahel.
Süsteemi üldmõiste rajaneb kahel madalamat järku mõistel – element ja suhe / seos, mille kaudu väljenduvad süsteemide põhitunnused:
(1) süsteemi igal elemendil on suhe vähemalt ühe teise sama süsteemi elemendiga,
(2) mingi üks suhe ühendab või seob omavahel alati kaht elementi,
(3) süsteem peab olema ühtne ehk terviklik.
Süsteemides saab eristada kahesuguseid osiseid:
a) elemente (süsteemi elementaarosi, mida enam edasi jaotada ei saa või ole vaja),
b) allsüsteeme (mis koosnevad omakorda elementidest ja/või allsüsteemidest). Üldjuhul võib iga süsteemi vaadelda mingi kõrgemat järku süsteemi allsüsteemina (või siis elemendina). Selles väljendub süsteemide üldine omadus – avatus . Suletud süsteeme peaaegu ei esine.
Üldise süsteemiteooria üks põhiidee on: tervik on rohkem kui osade summa, mis on tuntud ka kui sünergia-efekt. Üldise süsteemiteooria ühe klassiku Ludwig von Bertalanffy (1969) üldtuntud aforism kõlab:
„Süsteem on elementide summa pluss veel midagi”.
See „veel midagi” on eeskätt struktuur – igasuguste süsteemide oluline komponent , mis väljendab süsteemi osiste vahelisi suhteid / seoseid .
Süsteem on elementide ja elementidevaheliste suhete terviklik kogum.
Üks süsteemide (peaaegu et universaalne) omadus on hierarhilisus, mida väljendab rohkem kui ühetasandiline struktuur. Selles eristuvad tasandid moodustavadki hierarhia . Teine (isegi veel universaalsem) omadus on avatus. Elementide arvus väljendub süsteemi liigendatus: mida rohkem elemente, seda liigendatum. Süsteem on seda seostatum, mida suurem on selle elementide vaheliste vastavate suhete hulk.
Ettevõtete liigitus ettevõtte suuruse järgi
Mikroettevõte – kuni 9 töötajat
Väikeettevõte – 10-49 töötajat
Keskmise suurusega ettevõte – 50-249 töötajat
Suurettevõte – 250 ja rohkem töötajat
Ettevõtlusvormi (ettevõtte õigusliku vormi) järgi eristatakse Eestis füüsilisest isikust ettevõtjaid (FIE) ja äriühinguid.
Füüsilisest isikust ettevõtja on füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks.
Äriühinguteks on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. Äriühinguid saab jaotada isikuühinguteks, kapitaliühinguteks ja ühistuteks
Isikuühingud
Täisühing on äriühing, milles kaks või enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga.
Usaldusühing on äriühing, milles kaks või enam isikut tegutsevad ühise ärinime all ja vähemalt üks neist isikutest (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga ning vähemalt üks neist isikutest ( usaldusosanik ) vastutab ühingu kohustuste eest oma sissemakse ulatuses.
Kapitaliühingud
Kapitaliühinguteks on osaühing (OÜ) ja aktsiaselts (AS). Kapitaliühinguid iseloomustab piiratud vastutus, st. et osanikud vastutavad ühingu kohustuste eest ainult oma sissemakse ulatuses.
Kapitaliühingutel on kehtestatud minimaalse kapitali nõue, osaühingu osakapital vähemalt 2 500 eurot ja aktsiaseltsi aktsiakapital vähemalt 25 000 eurot.
Ettevõtlusega alustamine
• Vajaduspõhine – sunnitud ettevõtlikkus
• Võimaluspõhine – nn loov ettevõtlus – arenenud ühiskonna iseloomulik
Ettevõtluse alustamiseni viivad sündmused
1. Töökoha kaotus
2. Õppeasutuse lõpetamine
3. Konfliktid või lahkarvamused tööl
4. Elukoha vahetus
5. Isiklikus elus toimuvad muutused
Ettevõtluse arengut mõjutavad kohalikud tegurid
1. Kapitali kättesaadavus
2. Tööjõu kättesaadavus
3. Poliitiline olukord
Ettevõtlusega tegelemist soodustavad oskused ja isikuomadused
• vaimne võimekus – loovus , intelligentsus , analüüsivõime;
• saavutusvajadus ning teotahe – valmisolek midagi ära teha koos sooviga ka vastutada - ideed on vaja ellu viia;
• sõltumatuse taotlus – ettevõtja tahab olla “ise enda boss”, ta on sageli küllaltki individualistlik tüüp;
• suhtlemisoskus – ettevõtja suhtleb sageli isiklikult nii hankijate , pangatöötajate, klientide kui ka muidugi oma töötajatega, hea suhtlemisoskus soodustab edu;
• enesekindlus koos otsustusvõimega, optimism ;
• eesmärkide seadmise oskus, millega kaasneb agressiivne, fookustatud ja sihikindel tegutsemine nende eesmärkide saavutamise nimel;
• valmisolek riskida ning tegutseda ebakindluse tingimustes;
• kalduvus kiiresti otsuseid langetada ja tegutseda
Isikutunnused, mis mõjutavad ettevõtlusega tegelemise tõenäosust:
Sündimise järjekord; Sugu; Rahvus; Töökogemus; Haridus ; Vanemate tegelemine ettevõtlusega
Kasud ettevõtlusest
1. Sissetulek
2. Huvitav töö
3. Iseseisvus ja vabadus
4. Maine
5. Ideede teostamine
Ettevõtja olemus
• Tegutseb äris kasu saamise eesmärgil
• Investeerib raha ettevõtlusesse
• Kannab rahalisi riske
• Näeb uusi võimalusi
• Genereerib ideid
• Mis vahe on palgatöötajaga?
Ettevõtja ja palgatöötaja võrdlus
Ettevõtja

• Ostab tööjõudu ja maksab selle eest palka, samas kasutab ka enda tööjõudu ettevõttes
  
• On ettevõtte omanik ja saab endale ettevõtte kasumi
  
• Sissetulek on ebastabiilne, tulevane kasum ei ole ette teada
  
• Piiramatud võimalused sissetuleku kasvuks
  
• On ettevõttesse paigutanud isiklikke rahalisi vahendeid
  
• Ettevõtte ebaõnnestumise korral võib isiklikest vahenditest ilma jääda
  
• Suur tegevusvabadus
  
• Tööaeg ei ole konkreetselt piiritletud
  
• Edu saavutamiseks on vajalik eelkõige tegelikud oskused ja teadmised
  
• Peab omama mitmekülgseid oskuseid ja teadmisi
  

Palgatöötaja

• Müüb tööjõudu ettevõtetele, saab selle eest palka
  
• Üldjuhul ei ole ettevõtte omanik ning ettevõtte kasumist otseselt tulu ei saa
  
• Sissetulek on suhteliselt stabiilne ja eelnevalt kokkulepitud
  
• Võimalused sissetuleku kasvuks on enamasti piiratud
  
• Enamasti ei ole ettevõttesse paigutanud isiklikke rahalisi vahendeid
  
• Ettevõtte ebaõnnestumise või isikliku halva töösoorituse korral kaotab töö kuid tal ei isiklikke rahalisi vahendeid ettevõttes mida oleks võimalik kaotada
  
• Täidab ülemuse poolt määratud tööülesandeid
  
• Tööaeg on konkreetselt kokku lepitud
  
• Hea töökoha saamiseks on sageli vajalik hea haridus ja formaalne kvalifikatsioon
  
• Võimalik rakendada spetsiifilisi teadmisi kitsamas valdkonnas
  

Ettevõtjate tüübid
1. Isikuomadustelt ettevõtja
2. Professionaal
3. Idee realiseerija
4. Sundettevõtja
5. Ettevõtja konflikti/eriarvamuse tagajärjel
6. Ettevõtja hobi baasil
7. Teise põlvkonna ettevõtja
Elustiili ettevõte

• Väike töötajate arv
  
• Stabiilne tegutsemine, ei rõhuta innovatsioonile
  
• Eesmärk piisav kasum ja püsimajäämine
  
• Valmis mõõdukaid riske võtma
  

Kasvupotentsiaaliga ettevõte

• Orienteeritud kasvule, suurem töötajate arv (perspekt.)
  
• Innovaatilisus, uute võimaluste otsimine
  
• Eesmärk kasvav kasum ja tegevuse laiendamine
  
• Valmisolek uute võimaluste ja kasvuga kaasnevateks riskideks
  

Ettevõtet ümbritsev keskkond:
Globaalne keskkond
Makrokeskkond
Poliitiline
Majanduslik
Tehnoloogiline
Sotsiaalne
Mikrokeskkond
Konkurendid
Hankijad
Tarbijad
Globaalkeskkond
• rahvusvaheline poliitika
• maailmamajanduse arengu tsüklid
• globaalsed pikaajalised demograafilised trendid
• maailma muutuvad innovaatilised tsüklid
Poliitiline keskkond
• Maksuseadused
• Konkurentsiseadus
• Ettevõtluse toetamisega seotud seadusandlus
• Keskkonnakaitse
• Töökeskkond ja ohutusnõuded
• Väliskaubanduse regulatsioon
• Riigihangete regulatsioon
Majanduslik keskkond
1. Majanduskasv eri regioonides ja riikides
2. Olukord tööturul
3. Kapitaliturgude areng ja intressimäärad
4. Valuutakursid
5. Välisturgude hinnatase
Sotsiaalne keskkond
• sissetulekute jagunemine
• rahvastiku vanuseline struktuur
• elanike haridustase
• elanik tervis
• elanike eelistused ja suhtumised
• kultuurilised tegurid
Tehnoloogiline keskkond
Tehnoloogilised muutused toovad endaga kaasa:
• muutused toodetes ja teenustes
• muutused protsessides, jaotuskanalites, müügiviisides
• muutused äritegevuse ülesehituses
Valdkonna põhitrendid:
• tehnoloogilise ja ka tehnilise arengu ( muudatuste )
kiirenemine
• toodete elutsüklite lühenemine, st. vanad tooted
asendatakse uutega järjest kiiremini
• tehnika ja tehnoloogia kõrge osakaal kuludes (uute
lahenduste kõrge hind)
• uurimis- ja arenduskulude tõus ning seonduvate riskide kasv
Mikrokeskkond
• ettevõte ise koos oma sisekeskkonnaga

• finantsressursid – ettevõtte rahalised vahendid,
  

ettevõtte laenuvõime

• füüsilised ressursid – ettevõtte tootmisvahendid ,
  

materjalid, kinnisvara;

• tehnoloogilised ressursid- patendid , oskusteave,
  

äriprotsessid;

• inimressurss – ettevõtte töötajad, nende oskused, ka töötajate vahelised suhted, usaldus;
  

• ettevõtte tuntus ja maine
  

• hankijad
• konkurendid
• tarbijad
Innovatsioon
• Uudsus
• Konkurentsivõimelisus
• Toode, teenus, tehnoloogia, meetod või
protsess
• Patendid!
• Turustamine, rakendamine ühiskonnas
• Ettevõtja vs leiutaja
• Uudsus ei tähenda alati patenti – see võib
olla uudne ka kohalikul või tasandil
Küsimused alustavale ettevõtjale
• Kes ma olen isiksusena, millisena tahan ennast näha, mis on minu missioon ?
• Mis mind innustab?
• Mida ma tahan oma elus ära teha, kas olen valmis pühenduma?
• Kas ma talun määramatust?
• Kuidas ma soovin saavutada oma eesmärke (üksi või meeskonnaga)?
Äriidee
Idee 2 põhipunkti
• Ei ole vaja jahtida biljon dollari ideed. Enamus ettevõtjate eesmärk on teenida head elamist (?). Sel juhul on miljon dollarit ka päris hea.
• Häid ideid saab oma igapäevasest elust. Mis teeks SINU elu lihtsamaks või lõbusamaks? Mis toodet või teenust tahad sina saada? Tee see teoks ja hakka pakkuma.
Kuidas ärgitada enda loovust ?
• Leiduri abiküsimused
• Vaata pilte
• Sirvi katalooge
• Alusta lõpust
• Jäta ideed laagerduma
• Uuri nutikaid ja tobedaid ideid
Äriidee leidmine (1)
• oskusteabe valdamine ,
• töö vilumused ja kogemused,
• erialane ettevalmistus,
• tellimustega kindlustatus (turu tagamine),
• „lobitöö“ võimukoridorides
Äriidee leidmine (2)
• usaldusväärsed koostööpartnerid,
• ettevõtluse perekondlikud traditsioonid,
• materiaalsed eeldused: tehnika, ruumid, maa, vaba
raha jm,
• isiklik motivatsioon - entusiastlik püüd mingil alal äri
teha,
• ettevõtja vaim - loov algatusvõime, teiste inimeste
juhtimise võime jne.
Äriidee leidmine (3)
• seotult senise tööga
• hobi või huviga seoses
• vastus küsimusele „Miks ei ole olemas…?
• isiklik rahulolematus , vajakajäämine mõne
toote või teenuse juures
• rahuldamata vajadus turul
• tehnoloogiline paremus
• uus viis vana asja kasutada
Idee hindamine
• Vajadus
• Turg
• Maksujõuline klient
Ettevõtja kui organisaator ja juht
Ettevõtete tegevuse võib järjestada loogilisse 5-faasilisse protsessi:
• finantsvahendite (oma- ja/või võõrkapitali) hankimine raha- ehk kapitaliturgudelt ehk
FINANTSEERIMINE (ärirahandus);
• tootmistegurite hankimine (varustamine ja logistika ):
– tööjõu värbamine, palkamine ja rakendamine
– põhivara soetamine (tootmispotentsiaali loomine ja arendamine),
– materjalide ja kütuse soetamine,
tehnovõrkudesse liitumine jms,
– informatsiooni hankimine ( turundus , tehnoloogia )
• tootmis- ja/või teenindusprotsess (tootmistegurite kombineerimine);
• toodangu (toodete ja teenuste) müük
• finantsvahendite (taas)vabastamine.
Tegelikkuses toimib taoline järjekord vaid ettevõtete loomisel, edaspidi kulgevad faasid paralleelselt, täidetakse pidevalt kõiki funktsioone.
Ettevõtted on olemuslikult avatud süsteemid, neid seovad teiste majandussubjektidega:
• eraõiguslikud suhted: vabatahtliku iseloomuga , toimivad turu kaudu;
• avalik-õiguslikud suhted: sunniviisilise iseloomuga (nt maksud ).
ETTEVÕTTE FUNKTSIOONID (tegevused, toimingud ) võib jaotada:
• kaupade (teenuste) liikumisega seonduvateks – varustamine, tootmine,
turustamine, logistika jm (ehk reaalprotsessid) ning
• raha liikumisega seonduvateks – finantseerimine ( rahastamine ),
arveldamine , majandusarvestus (ehk rahaprotsessid).
NB! Kaubad ja raha liiguvad ettevõttes alati vastassuunaliselt!
Lisaks on võimalik välja tuua:
+) organisatsioon ja juhtimine (ettevõtte struktuuri ja protsesside
kujundamine, kõigi tegevuste ja tegevusvaldkondade koordineerimine jm);
+) personalifunktsioon (seotud inimeste ja nende tegevuse juhtimisega).
VARUSTAMINE hõlmab kõik ettevalmistavad ning realiseerivad (täitvad)
tegevused, mille eesmärk on tootmiseks vajalike asjade, õiguste või teenuste
hankimine. See toimub eraõiguslikes suhetes hanke -, teenindus-, rendi-, laenu
jm. lepingute alusel.
TOOTMINE (toodangu ja/või teenuste materiaalsete komponentide
valmistamine) on käsitletav kui tootmistegurite kombineerimine.
TURUNDUS hõlmab kõik ettevalmistavad ning täitvad tegevused, mille
eesmärgiks on loodud (või omandatud) hüvede realiseerimine (vahetamine
raha vastu) kas (lõpp)tarbija- ja/või tööstusturgudel.
LAOMAJANDUS + TRANSPORT = LOGISTIKA(SÜSTEEM).
FINANTSEERIMINE hõlmab kõik ettevalmistavad ja täitvad tegevused, mille
eesmärgiks on tegevuseks vajaliku raha ehk kapitali hankimine. Üldjuhul
toimub see pideva protsessina, millega seondub ARVELDAMINE ja
MAJANDUSARVESTUS.
TOODANG sisaldab nii tooteid kui ka teenuseid.
TEENUSED on olemuselt (erilised) tooted!
Tootmisvahendid (tootmispotentsiaali) moodustab tehnika ( masinad , seadmed , tööriistad
jms), krundid ja hooned, transpordi- ja bürooseadmed ( arvutid ) jm.
Põhiprobleem: tootmisvahendeid ei “tarbita ära” korraga, vaid aastatega.
Tootmisvahenditel on teatud eluiga, mida iseloomustavad:
• tehniline kasutusaeg — ajaperiood , mille jooksul seade annab tehniliselt laitmatuid
tulemusi;
• majanduslik kasutusaeg — ajaperiood, mille jooksul on majanduslikult otstarbekas mingit
seadet (masinat vm tootmisvahendit) kasutada.
Tuleb õigesti hinnata tootmisvahendi majanduslik kasutusaeg ning aastatega toimuv väärtuse
vähenemine. Majandusarvestuses on see kulum .
Probleemid amortisatsiooni ( kulumi ) arvestuses:
• seadmete jms väärtuse vähenemine nende kasutusaja jooksul on erinev,
• tarbimisväärtus väheneb kasutusaja alul tunduvalt aeglasemalt kui lõpul,
• turuväärtus langeb järsult kohe pärast masina kasutuselevõttu (kasutatud seadet tahetakse
osta märksa odavamalt ka siis, kui selle tarbimisväärtus on praktiliselt esialgsel tasemel),
• väärtus väheneb (lisaks kasutamisele jm normaalsetele mõjuritele nagu ilmastik jms) ka
tehnilise progressi tulemusel (ilmekaks näide on siin IKT).
Seadmel on tehniline maksimaalvõimsus, mille jaoks ta on konstrueeritud ja mida ei saa (või
ei tohi) ületada, kuid see ületab tavaliselt majandusliku võimsuse ehk tootluse, mis on
majanduslikult optimaalne.
Lihtstruktuur on ilma formaalse struktuurita, seega vaid mitteformaalsel
strktuuril (ehk suhetel ) põhinev, ainuomanik (või omanikud ) on ka
tegevjuht (kond), mis on levinud alustavates mikro - ja väikeettevõtetes.
Selle organisatsioonitüübi peamised plussid ja miinused on:
+ kiire ja paindlik otsustusprotsess ,
+ ülim koordineeritus,
+ odavus ja lihtsus;
– kasvu piir (mida alati ei tunnetata!),
– juhte ei “kasva” organisatsiooni sees.
Personalitöö ettevõttes
Enamasti eristatakse kaht peamist tootmistegurit:
• kapital (kõik, mida raha eest saab soetada, sh maa), aga v.a
• töö(jõud) (inimtöö) – inimeste füüsiliste ja vaimsete võimete rakendamine.
Tööjõu sobivuse mingite tööalaste ülesannete täitmiseks määravad:
• füüsilised võimed,
• vaimsed võimed ( andekus ( talent ), õppimis- ja kohanemisvõime jm),
• vanus, sugu, tervislik seisund... (Oht kalduda diskrimineerimisele!)
• erialane ettevalmistus ja praktilise töö kogemused.
Inimvõimed muutuvad inimese eluea (ka lühemate perioodide) jooksul. Kuna
inimvõimete summa on suurim keskeas, on kasutusele tulnud mõiste
"inimese elukaar ".
Kaasaja trend: personalitöö tähtsus suureneb, kuna:
• tehnoloogia kiire areng tingib kvalifikatsiooninõuete tõusu;
• kvalifitseeritud töötajad on arenenud isiksused, kel on suuremad ootused,
• kasvavad kulutused tööjõule - palgad ja koolituskulud, sobimatute töötajate
asendamine raskeneb nii juriidiliste kui muude (sotsiaalsete) piirangute tõttu.
Motivatsioon tekitamisel põhitegurid:
• personali valik – omavahel sobiva kollektiivi kujundamine;
• töötingimuste loomine, sh töökoha:
– loomine – tööülesannete (töövaldkonna) ehk kompetentsi piiritlemine,
– kujundamine – varustamine kõige vajalikuga tööjõu rakendamiseks,
– kindlustamine – ebasoovitavate muutuste vastu tulevikus,
• õiglase töötasu kehtestamine;
• soodustuste ja täiendavate sotsiaaltagatiste kehtestamine.
PERSONALIVALIK on otsustusprotsess, milles valitakse töökoha taotlejate hulgast
sobivaimad kandidaadid nende täitmiseks peab – on võrdluse abil:
• peab - objekt on vaba töökoht, mis esitab teatud nõudmised kohataotlejale,
• on - objekt on potentsiaalne töötaja ( subjekt ), kellel on teatud omadused.
Ideaal on, kus peab ja on langevad enam-vähem kokku, kuid reaalsuses on
seda raske saavutada – st potentsiaalse töötaja kvalifikatsioon on kas:
• liiga madal > ei suuda täita temale (st töökohale ) kavandatud ülesandeid,
• liiga kõrge > töötaja ei ole rahul oma tööga ehk piisavalt motiveeritud.
Personalivaliku juhtmõte on töötaja ja ettevõtte huvide maksimaalne ühitamine.
Kaks põhialternatiivi personali valikul on täita uued / vabanevad töökohad kas:
• oma töötajaga (sisese ümberpaigutamise või edutamisega), misjuures on:
– valik piiratum (vähem kvalifitseeritud (motiveeritud) töötaja, suurem koolituskulu),
– suletus (ei tule värsket lähenemist, ideid, infot jm),
+ motivatsioon (kõigile töötajatele), vähendab voolavust,
+ väiksem risk pettuda valikus ;
• kandidaadiga väljastpoolt ettevõtet, misjuures on:
– oht tekitada pingeid kollektiivis (keda edutatakse, keda mitte), kuid
+ valik avaram (kogu regioon) - võimalik enam kvalifitseeritud (motiveeritud) töötaja.
Personalivaliku tüüpilised etapid on:
• nõudmiste (peab) analüüs — töökoha kirjelduse (profiili) koostamine abstraktsele
töötajale, mis määrab ka kvalifikatsiooni- ja kutsesobivusnõuded:
• kandidaatide värbamine ja arvelevõtt
• kandidaatide võimete analüüs ehk sobivuse kontroll peab – on võrdlusega
Nõudmiste (peab) analüüsis määratakse kvalifikatsiooni- ja kutsesobivusnõuded, milles eristuvad:
• erialased – üld- ja erialane haridus ning töökogemus,
• füüsilised – nt vastupidavus jm vajalik, mitte vanus, sugu jm diskrimineeriv,
• vaimsed (psüühilised) - usaldatavus , tähelepanu- ja keskendumisvõime jms,
• sotsiaalpsühholoogilised — suhtlemisoskus, sotsiaalne staatus jms.
Kandidaatide värbamine ja arvelevõtt võib toimuda kas:
• ettevõtte siseselt – siseinfosüsteemi (teadetetahvel, andmebaas jm) abil,
• ettevõtte väliselt – suunatud või kaudse reklaami, tööturu institutsioonide jne
vahendusel.
Kandidaatide võimete analüüs (sobivuse kontroll peab – on võrdlusega) võib olla
vastuoluline: peab on üldiselt teada, on aga (osaliselt) määramatu.
Hindamise tüüpilised etapid on:
• formaalsete näitajate analüüs dokumentide (avaldus, CV jm lisad) alusel,
• vestlus ja lisakatsed– isiksuse testid, proovitööd jm,
• katseaeg – tingimuslik töölevõtmine;
• valikuotsuse tegemine (võib olla paljuvariandiline või nn ja/ei (võtta/jätta) valik).
OPTIMAALSETE TÖÖTINGIMUSTE LOOMINE tähendab inimese ja töö objektide ning vahendite koostoime optimeerimist kahel võrdsel eesmärgil:
• inimese võimetele ja vajadustele sobivate tingimuste loomiseks ja
• ettevõtte eesmärke järgiva süsteemi kujundamiseks.
Eelduseks on tööprotsessi analüüs – soodustavate ja pärssivate tegurite ning nende
mõju vähendamise (kõrvaldamise) võimaluste selgitamine . Sellega tegelevad
tööpsühholoogia (tööprotsessi psüühilised mõjud) ja tööfüsioloogia (tööprotsessi mõju
inimkehale, sh ergonoomika). OLULISI PIIRANGUID SEAB TÖÖÕIGUS!
Töötingimuste optimeerimise kolm peamist võimalust:
• tööaja reguleerimine, mille juures arvestada, et:
– töönädala pikkus jm piiravad tingimused tulenevad tööalastest õigusaktidest,
– tööaja ( vahetuse ) ülemäärane pikendamine vähendab töö efektiivsust ,
– olulist mõju avaldavad tööaja algus ja töövaheajad – nt libisev graafik, töökoha jagamine (job sharing ),
individuaalsed töövaheajad (kui protsess võimaldab).
• töökoha (tööruumi) kujundamine, mille juures mängivad rolli:
– liikumisvabadus (sobiv keha asend ja selle muutmise võimalikkus ),
– valgustus , õhu temperatuur ja niiskus, puhtus , müra , vibratsioon jms,
– kujundus — värvid, mööbel, masinad jms ning töövahendite otstarbekas paigutus .
• mikrokliima kujundamine, milles on määravaimad alluvussuhted
TÖÖ TASUSTAMINE on mitmekülgne probleem - sellega tegelevad rahva- ja
ettevõttemajandusõpetus, (töö)õigus, ka sotsiaal- jm teadused .
Töötasu on kõik töötulemuste alusel makstavad tasud : aja- ja tükipalgad, lisa- ja
ületunnitasud, jm. See on ka kulu tootmistegurile, mis mõjutab kasumit (eriti töömahukate tootmisprotsesside puhul), kuid ei ole alati otseselt seostatav tootmismahu (sissetulekuga). Järjelikult on töötasu (suures osas) püsikulu.
Eristada tuleb töötaja töö tulemusega otseselt mitteseotud tasusid — nt kasumi suurusest sõltuv kasumiosa, staaži- jm taolised tasud.
Ülim printsiip on ÕIGLUS , aga see on mittemõõdetav subjektiivne kategooria.
Reegel: tasu peab vastama tööpanuse väärtusele, mille töötaja ettevõttes loob.
Üldjuhul on tasu korrelatsioonis töö keerukusega – rakendatavate ja eeldatavate vaimsete ja füüsiliste võimetega; lisandub kompensatsioon töö kahjustava mõju (müra, vibratsioon, mürgid jne) ja/või ohtliku iseloomu (seega riski) eest. Töötasu suuruse määravad peamiselt:
• töö keerukus (ehk töötajale esitatavad nõuded);
• tegelik töötulemus (tööhulk);
+ sotsiaalsed tegurid – sotsiaaltasud:
– tavadest tulenevad – nt staaž, vanus, perekonnaseis , laste arv jne (nt Jaapanis ),
– seadusest tulenevad - nt puhkusetasud, miinimumpalga tagamine
PALGAVORMID on tasu arvutamise meetodid töö muutumatu keerukuse juures.
1. Ajapalk on töö tasustamine töötatud aja alusel: kuu-, tunni-, päeva- jne palk.
Töötasu ajaühikule on konstantne , kuid mitte toodanguühikule.
Ajapalga tüüpilised rakendusvaldkonnad on:
• tulemi kvaliteet on palju olulisem kui kvantiteet (kiirus) – nt täpistööd,
• töötaja panus ei ole või on väga raskesti mõõdetav – nt juhtimine,
• erineva iseloomuga ja ebakorrapärased tööülesanded – nt büroo- ja abitööd,
• kõrge töötempo on kahulik või ohtlik tervisele ja/või tootmisvahenditele,
• töö intensiivsus kõikuv, kuid vajalik on pidev valmisolek – nt tuletõrje
Ajapalga (ajatöö) eelised (+) ja puudused (-):
+ palgaarvestuse lihtsus,
+ pingete vältimine (erineva võimekusega töötajate vahel),
+ tootmisvahendite (ka looduse jm ressursside) säästlikum kasutamine,
+ kõrgest tempost tingitud kvaliteedimöönduste vältimine;
– kontrollimise vajadus, kuna palk ei stimuleeri tootlikkuse tõusu,
– (suhteline) võrdsustamine (tulenev paremate töötajate rahulolematus),
– tulemust ei mõõdeta objektiivselt, vaid hinnatakse subjektiivselt.
2. Tüki- ehk akordpalk on tasumine töö (toodangu) hulga alusel. Eeldused:
• töö (tulemus) täpselt mõõdetav ja protsess reeglipäraselt korduv,
• töötaja saab tulemust ise vahetult mõjutada (paraku jääb võimalusi jääb tehnoloogia
ning automatiseerimise arenedes üha vähemaks ).
Eristuvad:
• aja-akord ehk kindel (ka kokku lepitud) aeg (norm) teatud töö tegemiseks,
• raha-akord ehk kindel tasu ( rahasumma ) teatud tulemuse eest
Tüki- ehk akordpalga eelised ja puudused:
+ stimuleerib tootlikkuse tõusu
+ lihtsustab kulude arvestust (palgakulu tooteühikule konstantne)
– ülemäärane töötempo ( > väsimus > kvaliteedi langus (kontrolli vajadus) >
õnnetuste oht > tootmisvahendite ülekoormamine ja kiirem kulumine)
– vähem võimekate töötajate rahulolematus
– töö(aja)normide määramise keerukus – sageli ei leidu objektiivset kriteeriumi, võib
viia lähtumisele normi määraja (normeerija) subjektiivsest hinnangust.
3. Preemiapalk = kokkulepitud põhipalk + palgalisa ehk preemia, mis sõltub
otseselt töötaja töö hulgalistest ja/või kvalitatiivsetest tulemustest ning võib olla
kas lineaarne või progressiivne (või ka regressiivne ).
Preemiate liigid:
• kvantiteedi ehk hulgapreemiad – kui pole võimalik määrata ajanorme,
• kvaliteedipreemiad – nt praagi % vähenemise vms näitaja eest,
• kokkuhoiupreemiad – tootmistegurite säästliku kasutamise eest,
• intensiivsuspreemiad – lühemate seisu- ja remondiaegade vms eest
LISASOODUSTUSED JA TÄIENDAVAD SOTSIAALTAGATISED
Lisasoodustused on kõik praegustele (ka endistele) töötajatele ja pereliikmeteletagatav mis ei sõltu otseselt töötaja tööpanusest ega ettevõtte tegevuse tulemustest, vaid võimaldatakse kõigile personali hulka kuulujatele.Lisasoodustuste hulka kuuluvad rahalised, mitterahalised (materiaalsed) hüved
ning mittemateriaalsed hüved nagu (tasuta või soodushinnaga) teenused jm.
Lisaks sotsiaalsetele ja eetilistele on ka majanduslikud motiivid: töötulemuste parandamine, töötajate kinnistamine ja ettevõtja maine kujundamine.
Lisasoodustuste arv ja kulud töötaja kohta on tavaliselt suurem suurettevõtetes, kuna nende võimalused on suuremad ja teatud vormidel on mastaabiefekt (st on minimaalne tasuvuse piir). Liigitamise peamised alused on:
• eesmärk ja vorm ning
• saajate ring ja pakkumise sagedus.
KAPITALIOSALUS on töötajate osasaamine ettevõtte tegevuse lõpptulemist (mis on kasum või kahjum ); tavaliselt makstakse seda aktsiates või võlakirjades, aga mitte rahas.
Turundus ettevõttes
TURUNDUS on ettevõtte tegevusvaldkond , mis lisaks müügile hõlmab turuuuringud, tootearenduse, reklaami, suhtekorralduse, müügitoetuse, hinnakujunduse .
Turundussüsteem on ettevõtte olulisim allsüsteem, mille toimimine peab tagama:
• tarbijatele õiged kaubad õige hinnaga, õigel ajal ja õiges kohas, samuti õige
reklaami, müügitoetusmeetmed jm;
• plaanitud (soovitud) müügikäibe ja kasumi saavutamise
Turunduskontseptsioonide (-teooriate) areng on jaotatav 3 etappi :
1) klassikaline (toote- või transaktsioonidekeskne) turundus ehk 4 P
– toode (product)
– koht ( place )
– hind ( price )
– edendamine / toetus ( promotion ) ( Philip Kotler )
2) teenusteturundus ehk 4 P (klassikaline) + 5 P (spetsiifiline) = 9 P
– inimesed (people)
– positsioonimine (postitioning)
– programmimine (programming)
– pakettimine (packaging)
– partnerlus (partnership)( Christian Grönroos, Evert Gummesson jt)
3) suhteturundus ( relationship marketing ), mille (põhi)komponendid on:
– suhted (relationships)
– võrgustikud ( networks )
– vastasmõju (interaction) (Christian Grönroos, Evert Gummesson jt)
Organisatsioonide (ettevõtete) vahelised suhted
Klassikaline arusaam — eraettevõtjad on (eelkõige) konkurendid.
Bengtsson jt (2000) eristavad nelja tüüpi suhteid:
• kooseksisteerimine (pole majanduslikke, on infovahetus- ja sotsiaalsed
suhted);
• koostöö (on sagedased majanduslikud, ka infovahetuse ja sotsiaalsed
suhted);
• konkurents (on paremini iseloomustatav kui nullsumma mäng);
• kooperents (co-opetition) – mis on tänapäevale üha iseloomulikum suund.
Ettevõtte positsioneerimine turul
Positsioneerimise eeldus on klientide vajaduste tundmine – ehk sellekohase
informatsiooni valdamine ja kasutamine.
Turuinformatsiooni neli olulisimat aspekti:
• turgude üldine areng (kasvab, kahaneb, on stabiilne vms);
• tarbijate vajaduste areng (muutuste suunad, kiirus ja ulatus);
• konkurentsi areng (NB! head majandustulemused > hoiatus konkurentsi
tihenemisest!);
• klientide võrdlevad hinnangud oma ja konkurentide toodetele
Järeldused (turu positsioneerimine):
1) turg tuleb segmenteerida, milleks kasutatavad peamised alused on:
• geograafiline — kohalik, regionaalne, üleriiklik, rahvusvaheline;
• demograafiline — vanus, haridus, sugu, keel (kultuur), töö, eluviis jne.
• muud - professionaalid/ asjaarmastajad , erivajadustega inimesed jne.
2) leida oma sihtturg , milleks tuleb leida vastused järgmistele küsimustele:
• millised kliendid juba tarbivad meie tooteid (teenuseid);
• kas kogu nende potentsiaal on kasutatud — st kas meie toodetega on võimalik rahuldada kõik nende sarnased vajadused;
• kas meil on potentsiaalseid kliente, kes võiks meie tooteid tarbida ja miks nad seda seni teinud ei ole:
• kas meie toodetel on täiendavaid rakendusvõimalusi.
Levinumate turu töötlemise meetoditena võib nimetada müügiesinduste loomist,
isiklikku ja telefonimüüki, klientide nõustamist, reklaamkirju jne.
Iga ettevõtte jaoks on strateegilise tähtsusega järgmised küsimused:
• mida pakkuda ehk milliseid tooteid toota (teenuseid osutada),
• kellele pakkuda ehk millistel turgudel oma tooteid (teenuseid) müüa ja
• kuidas toota — kuhu suunata ressursid ja investeeringud
Toote-turu-, konkurentsi- ja ka ettevõtte üldstrateegia väljatöötamiseks on vaja
head informatsiooni turu kohta. Selleks tuleb teha TURU-UURING: vastused põhiküsimustele:
– kes on antud toodete tõenäolised ostjad (teenuste kasutajad),
– kas neid on piisavalt palju ja nende ostujõud piisav (mõjutab kasumiläve!),
– kuidas nad antud toodet (teenust) hindavad ,
– kuidas nendeni jõuda.
– kas ja kuidas on nende vajadused juba rahuldatud.
Turu-uuring tuleks teha enne, kui käivitada uus ettevõte või projekt.
Turu-uuringu tüüpilise etapid on:
– turundus- ehk äriidee genereerimine (sobib ajurünnakuna)
– tööhüpoteesi kujundamine
– infovajaduse määramine
– teiseste infoallikate uurimine
– esmaste infoallikate uurimine
– andmete töötlemine, analüüs ja interpreteerimine
– tööhüpoteesi kontroll (kui ei sobi, tagasi etappi b > uus hüpotees )
– turundusplaani (äriplaani, strateegia) koostamine
Turundusplaan tuleb seostada finantsplaaniga ja kavandada konservatiivselt!