Eksami vastused (1)

• Rahvusvaheline majandus- käsitleb riikide vastastikust majanduslikku sõltuvust, ta analüüsib kaubavoolusid, teenuste liikumist ja makseid ühe riigi ning ülejäänud maailma vahel, neid voogusid reguleerivat poliitikat ja selle mõju riigi heaolule; uurib üksikute rahvusriikide vahelisi suhteid maailma nappide ressursside jaotamisel inimvajaduste rahuldamiseks.

• Välismajandus- hõlmab riikidevahelised tehingud , nagu rahvusvaheline kaubandus, teenuste vahetamine, kapitali ja maksete liikumine jmt., mille varal riigid osalevad rahvusvahelises tööjaotuses, et tõsta oma heaolu.
  
• Sisemajandus- selliste majanduslike operatsioonide (tootmine, jaotus/müük, tarbimine) kogum, mis leiavad aset vaadeldava riigi piires.
  

• Maailmamajandus- riike siduv rahvusvahelise tööjaotuse ja majandussuhete süsteem. Maailmamajanduse elemendid on maailmaturg, rahvusvahelised arveldused ja krediit, rahvusvahelised organisatsioonid ning rahvusvaheline tööjaotus.

• Majanduskord- iseloomustab majanduskord inimeste eksisteerimist, kooselu ja tegutsemist ühiskonnas teatud kindlaksmääratud seostes ja suhetes.
  
• Uus rahvusvah. majanduskord- atribuutideks on kapitali suurenenud liikuvus, multinatsionaalsete firmade, pankade ja tööstustegevuse kasvav põimumine, tööstusliku tootmise raskuskeskme kandumine üha heterogeensemaks muutuva Kolmanda Maailma riikidesse.
  

• Rahvusvahelise kaubanduse teooria uurib riikidevahelist kaubavahetust pikaajalise staatilise tasakaalumudeli abil, kus lühiajalise monetaarse kohanemisprotsessi mõju ei arvestata.
  
• Kaubandusteooria analüüsib kaubanduse baasi ja sellest tulenevat kasu. Kaubanduspoliitika teooria uurib kaubanduspiirangute põhjusi ja nende mõju. Rahvusvaheline rahandus tegeleb riikide monetaarsuhetega. Välisvaluuta turud on süsteemiks, mille vahendusel toimub ühe rahvusliku valuuta vahetamine teise vastu.
  

• Rahvusvaheline tööjaotus - riikide spetsialiseerumine mingile kindlale tootmisalale ja selle toodangu vahetamine teiste riikide toodangu vastu, territoriaalse tööjaotuse kõrgeim vorm.
  
• Põh. tunnused. Tootmisprotsess jaotub suhteliselt iseseisvateks faasideks , staadiumideks teatud territooriumi regioonides või eri riikides. Samal ajal toimub eraldunud tootmiste ühendamine vahetuse protsessis.
  

• Rahvusvahelise tööjaotuse kujunemist mõjutab kolm rühma tegureid:
  

• Rahvusvahelise tööjaotuse kujunemise etapid.
  

• Globaliseerumine-
  
• Põhi- Lõuna konflikt- arenenud tööstusriikide ja arengumaade vaheline vastuolu ( nim. valdavalt riikide territoriaalse paigutuse järgi.).
  

• Erinevate riikide arengutasemete võrdlemiseks soovitatakse kasutada arenguindikaatoreid. Arenguindikaatorid peaksid vastama teatud nõuetele ja täitma neilt oodatavaid funktsioone, mida võiks kokku võtta järgnevalt:
  

• Arenguindikaatoritena kasutatavad näitajad:
  

• Majanduslik kasv-
  
• Inimarengu indeks- Inimarengu indeks võeti kasutusele ÜRO Arenguprogrammi ( UNDP ) raames 1990. aastal. Inimareng on abstraktne muutuja , mida ei saa otseselt vaadelda ja mõõta. UNDP on välja arendanud mõõtmiskontseptsiooni, mis koosneb kolmest tasandist :
  

• Mahajäämuse põhjuste erinevatest käsiteludest võib üldistada järgmise loetelu :
  

• P. Samuelsoni kompleksne tegurite klassifikatsioon (looduslikud, demograafilised, tehnoloogilised ja kapitali tegurid). Kõik tegurid seostuvad omavahel ja mõjutavad üksteist.
  

• Vaesuse nõiaring - arengumaade vaesus on iseennast võimendav:
  

• Mahajäämuse paradoks väljendub selles, et kuigi arengumaades võib majanduse kasvutempo olla isegi kiirem kui arenenud riikides ning töö- ja koolikohtade loomine kiire, siis ometi arvestuses ühe elaniku kohta ei tõuse varustatus toiduainetega, kasvab tööpuudus ja napib koolikohti (kasvab kirjaoskamatute absoluutarv ).
  
• Perspektiivid mahajäämuse ületamiseks:
  

• Merkantilism - suund poliitilises ökonoomias ja kapitali esmase akumulatsiooni ajastu (XV - XVIII saj.) riikide majanduspoliitika , mis peegeldas kaubanduskapitali huve. Merkantilistide põhitees oli: kasumit luuakse ringlussfääris ja riigi rikkus peitub rahas.
  
• Varane- poliitika eesmärgiks akumuleerida raha (kulda, hõbedat) oma riigis igasuguste vahenditega, millest peamisena nähti kaupade eksporti.
  
• Hiline - aktiivse rahabilansi poliitika asemele tuli kaubandusbilansi poliitika. Riigil peab olema aktiivne kaubandusbilansi saldo, et kaupade sissevedu antud maale ei tohi ületada nende väljavedu.
  
• Neomerkantilism- e. Uusmerkantilism. Propaganda merkantilistliku majandus­poliitika taaselustamiseks.
  
• Põhiline erinevus- Merkantilism pidas rikkuse allikaks väliskaubandust ning et riigi rikkus peitub rahas. Kasu saab teiste arvelt.
  
• Kriitika- edu kaubandusbilansi ülejäägist võib olla lühiajaline, deindustrialiseerimine( väheneb ekspordi konkurentsivõimelisus, enda valuuta ülehindamine), tagasimõju efekt(kuna kõik rahvusvahelised maksed on tasakaalus, siis tähendab ühe riigi maksebilansi ülejääk, et teised on defitsiidiga. Kellegi pidev ülejääk võib esile kutsuda vastumeetmeid ja panna kaubanduspartnereid rakendama omapoolseid impordipiiranguid, mille tulemusena häirub rahvusvaheline kaubandus tervikuna.), inflatsioon ( ülejääk suurendab raha pakkumist ja viib inflatsioonile), koduse elustandardi langus( surub alla koduse elatustaseme, sest välisvaluuta reserve saab muuta kaubaks ja teenusteks ilma kodumaise ressursikuluta.).
  

• Olemus. Omavahelisest kaubandusest saavad kasu mõlemad partnerid , kui nad spetsialiseeruvad nendele kaupadele, mille tootmiseks neil on absoluutne eelis. Looduslik ja omandatud eelis( vilumuste, tööjõu kõrge tase).
  
• Kitsendused. Absoluutne eelis on vaid üks erijuhtum suhtelise eelise üldteoorias. Mis on see jõud, mis sunnib vahendeid keskendama efektiivsematesse valdkondadesse?
  
• Tekkepõhjused. Tulenes A. Smithi nõue tollide kaotamise ja rahvusvahelise kaubandusvabaduse järele. A. Smith kirjutas: ”Täieliku vabakaubanduse juures on iga maa võistluse tõttu sunnitud tootma kaupa, milleks tema loomulikud eeldused on parimad ja tootmise tingimused odavaimad. Kui mingi võõras maa saab meid varustada teatud hüvistega odavamalt, kui võimaldavad kodumaised tootmiskulud , siis on kasulikum neid hüviseid importida, andes vastu kaupu, mille tootmistingimused kodumaal on soodsamad kui mujal.
  
• Autarkia. Suhtelise eelise kaubaga ülejääk ja teistega puudujääk.
  
• “laissez faire”(tähendab riigivõimu võimalikult vähest sekkumist majandusse).
  

• Olemus. Suhtelise eelise teooria annab vastuse probleemile: mis juhtub siis, kui üks riik omab absoluutset eelisseisundit kõikide kaupade ja teenuste osas. Ka sellises situatsioonis võivad kaks riiki omavahelisest kaubavahetusest mõlemad kasu saada. Selleks peab absoluutses halvemuses olev riik spetsialiseeruma selle kauba tootmisele, mille osas tema mahajäämus on väiksem (siin on tema suhteline eelis) ja importima kaupa, mille osas absoluutne mahajäämus on suurem. Absoluutses eelisseisundis olev riik (mõlema kauba tootmine efektiivsem) spetsialiseerub aga selle kauba tootmisele, kus tema eelisseisund on suurem (siin on tema suhteline eelis).
  

• Kitsendused. Tööväärtusteooriat kõrvale heites kaob aga ka alus suhtelise eelise teooria tõestamiseks sellises vormis nagu seda esitas D. Ricardo.
  
• Erinevus absoluutsest teooriast.Isegi kui ühel riigil olemas absoluutne eelis kõikide kaupade ja teenuste suhtes, on kaubavahetus teiste riikidega võimalik.
  
• Ühised seisukohad. Mõlemad riigid saavad kasu kaubavahetusest. Mõlemal riigil absoluutne eelis. Mõlemad riigid spetsialiseeruvad absoluutse eelise tootele.
  

• Tekkepõhjused. Aitas seletada Ricardo teooriat- Niisiis omab teatud kauba tootmisel suhtelist eelist riik, kus alternatiivkulu antud kauba tootmiseks on väiksem.
  
• Püsivad alternatiivkulud- on muutumatud kogu tootmisvõimaluste raja ulatuses.
  
• Tootmisvõimaluste raja kuju on sirge. Tootmisvõimaluste rada on kõver, mis näitab alternatiivseid kombinatsioone kahest kaubast , mida riik võib toota, kasutades täielikult oma ressursse parima kasutatava tehnoloogia puhul.
  
• Täielik spetsialiseerumine poleks võimalik ilma kaubavahetuseta, sest riik tahab tarbida nii üht kui ka teist kaupa.
  

• Kasvavad alternatiivkulud- tähendavad, et riik peab loovutama kasvavas koguses üht kaupa, selleks et vabastada piisavalt ressursse täiendava ühiku teise kauba tootmiseks.
  
• Tarbimispunkt autarkia tingimustes. Et tarbida teatud kogus ühte kaupa, tuleb loobuda teisest kaubast teatud kogustes .
  
• Kaupade relatiivsed hinnad-
  
• Põhjused. Kumbki riik saab tarbida rohkem seda kaupa, mida ta eelistab. Riigid saavad rohkem kasu kaubavahetusest kui nad spetsialiseeruvad nendele toodetele , mida teised riigid soovivad kõige rohkem.
  

• Kitsendused.
  
• Heckscher -Ohlini teoreem: riik ekspordib kaupu, mille tootmisel suhteliselt intensiivselt kasutatakse antud riigi külluslikke tootmistegureid ja impordib kaupu, mille tootmisel suhteliselt intensiivselt kasutatakse antud riigis nappe tootmistegureid.
  
• Täiendused.
  

• Leontiefi paradoks- USA majandusteadlane W. Leontief kontrollis 1951. aastal Heckscher-Ohlini teooria paikapidavust USA väliskaubanduse andmetel. Leontiefi kuulsaks saanud tulemus oli suureks üllatuseks Heckscher-Ohlini teoreemi põhjal koolitatud majandusteadlastele. Ka Leontief ise oli mõistatuse ees; tema põhjendus oli, et parem haridustase koos praktilise väljaõppe ja paremate juhtimis­tehnikatega tegid USA tööjõu töö vähemalt kolm korda viljakamaks kui välismaiste tööliste töö.
  

• Majanduslikust aspektist võib mastaabisäästu efektile leida järgmisi põhjendusi:
  

• Soodustab väga sügavat spetsialiseerumist - ta teeb väiketootjatel raskeks suurtootmisega konkureerimise.
  

• Homogeensed kaubad-
  
• Diferentseeritud kaubad-
  

• Olemus. Kui toode esmakordselt juurutatakse (sünd) nõuab ta arenenud tehnoloogiat ja asi edeneb paremini, kui teda toodetakse kõrgtehnoloogiat valdaval maal ja tema esimesed tarbijad on kõrge sissetulekuga riikides, sest enamus tõeliselt uusi kaupu on majanduslikus mõttes luksuskaubad. Mõne aja möödudes on toote disain ja tehnoloogia lihvitud nii, et on võimalik kulusid vähendada. . Kui toode muutub standardiseerituks ja tuntuks (küpsus), on järjest vähem põhjust toota teda riigis, mille suhteliseks eeliseks on kõrgtehnoloogia. Toote valmistamine hakkab “emigreeruma” teistesse riikidesse, mis on kerge vaevaga võimelised rakendama nüüd juba standardset tehnoloogiat.
  

• Eksport- Eksport väikeses avatud riigis on vahe kogustes, mida pakutakse ja nõutakse kodusel turul maailmaturu hindades.
  
• Import- Import väikeses avatud riigis on vahe nõudmise ja pakkumise vahel sisemaal maailmaturu hinna juures.
  
• Ei mõjuta maailmaturu hinda.
  
• Väike riik saab ühineda rahvusvahelise kaubandusega maailmaturu hinna juures ja võib vahel endale saada kogu võimaliku kasu kaubandusest.
  

• Vabakaubandus tõstab riigi heaolu
  

• Kokkuvõttes soovitab M. Porter loobuda mõistest “konkurentsivõimeline riik”. Riigi tähtsaim majanduslik eesmärk on luua oma kodanikele kõrge ja jätkuvalt tõusev elatustase. Selleks on vajalik teatud tootlikkuse tase, mida stimuleerib konkurents nii sise- kui ka välisturul. Firmal tuleb valida harus oma positsioon ja selle valiku aluseks on konkurentsieelis . Kauemaks saavutatakse edu püsiva konkurentsieelise korral.
  
• Firmade konkurentsikeskkonna, mis soodustab või pärsib konkurentsieelise loomist, määravad M. Porteri järgi järgmised momendid: teguriolud, nõudlusolud, sidus- ja tugiharud, firmastrateegia ja -struktuur, siseturu konkurents. Seda tegurite süsteemi nimetab M. Porter konkurentsiteemandiks.
  
• Teguristaadiumis ammutavad rahvusvaheliselt edukad tootmisharud oma eelised peaaegu täielikult tootmise põhiteguritest - olgu need siis loodusvarad, soodsad tingimused mõne põllukultuuri viljelemiseks või arvukas ja odav vähekoolitatud tööjõud.
  

• Dilemma. Vabakaubanduse efekti avaldumine nõuab aastaid ja jaotub üle kogu ühiskonna, kuna aga vabakaubanduse kulud, s.t. hind, mida tuleb maksta täna, on vahetud ja mõjuvad spetsiifilistele gruppidele. Välismajandusliku kaitse dilemma-Valitsuste sekkumine turumehhanismi väliskaubanduse reguleerimise võtetega võib olla laiaulatuslik ja sellise tegevuse põhjendused on samuti äärmiselt varieeruvad ning erineva veenvusega.
  
• Kaitsepoliitika eesmärgid. Kahandada või tõkestada väliskeskkonna negatiivset (destruktiivset) mõju riigi majandusele. Suurendada tulu, mida riigi majandus saab ülemaailmsesse tööjaotusse integreerumisest.
  

• Tööpuuduse argument-
  

• Impordi piiramine suurendab nõudlust kohalike toodete järele, niisiis on võimalik luua rohkem töökohti.
  
• Seisukoht on saanud küllalt sageli tugeva kõlajõu, sest töötud võivad moodustada tugeva survegrupi: neil on nii aega kui ka motivatsioon impordipiirangute nõudmiseks, niisiis lähevad käiku kirjad, üleskutsed, piketid, ajalehekampaaniad jms
  

• Tärkava tööstusharu argment-
  

• kodumaise tootmise edendamine ekspordi arendamiseks,
  
• kodumaise tootmise edendamine impordi asendamiseks.
  

• Kulude võrdsustamise argument- Niisiis, kui kulude ja hindade võrdsustumist pidada soovitavaks eesmärgiks, võib rahvusvaheline kaubandus olla just tööriist selle saavutamiseks.
  

• Dumpingu vastu võitlemise argument-
  

• Dumpinguga on tegu, kui kaupu müüakse välismaal odavamalt tootmiskuludest (pro: omahinnast).
  
• Dumping on kaupade müük välisturul hinnaga, mis on oluliselt madalam siseturu hinnast.
  

• Riigieelarve tulude argument-
  
• Ratsionaalse tarbimise struktuuri argument-
  
• Riigikaitse ja ohutuse argument- riik ei saa kunagi olla täiesti isevarustav, sest loodusressursid pole võrdselt üle maailma jaotunud. Isevarustamine läheb tavaliselt ka rohkem maksma.
  

• Kindel tollimaks määratakse kindla summana oma maa valuutas sisseveetava kauba ühikult (kaaluühik või muu ühik, näiteks - tükk). Näitena võiks tuua USA tollimaksu importveinile, mis on 37,5 senti gallonilt ( gallon = 3,89 liitrit) (tollimaksude dünaamika hindamiseks toome võrdluseks, et 1936. aastal oli sama toll 1.25 dollarit gallonilt). Kindla tollimaksu puhul ei tule toote hinnad arvesse ja säärasena on see toll diskrimineeriv ja efektiivne odavate kaupade suhtes, mõjudes vähem kallite kaupade impordile . Samuti pole selline tollimaks seotud inflatsiooniga .
  
• Väärtuseline e. ad valorem tollimaks kehtestatakse teatud kindla protsendina imporditava kauba väärtusest (hinnast), kusjuures transpordikulud võivad olla kaasa arvatud või mitte. Sellise tollimaksu näiteks võib tuua tollid sõiduautodele USA-s - 3%, loomalihale ja juustule Jaapanis vastavalt 25 ja 35%. Väärtuselise tollimaksu iseloomulikuks jooneks on tema absoluutsumma kasv proportsionaalselt imporditavate kaupade hinnaga ja nii pole ta odavamate kaupade jaoks diskrimineeriv. Samuti on ta “isekorrigeeruv” vastavalt inflatsioonile - kuigi ta protsentuaalselt ei muutu, suureneb kaupade hindade tõustes proportsionaalselt ka tollimaksuna sisse kasseeritav summa. Väärtuselise tollimaksu kasutamisel tõusetub tavaliselt ka probleem seoses kaupade hindade deklareerimisega tollis ning maksupettuste ärahoidmiseks tekib vajadus tolliväärtusseaduse rakendamiseks.
  

• Kombineeritud tollimaks kujutab endast kahe eelmise tollimaksu kombinatsiooni, mille puhul kauba hinda arvesse võttes tasutakse väärtuseline tollimaks, millele lisandub veel kindel tollimaks kaubaühikult.
  
• Liikuv tollimaks pole määratletud sarnaselt ühelegi eelpooltoodud viisile, vaid on seotud mingite teiste muutujatega. Liikuva tollimaksu näiteks võib tuua Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika raames põllumajandussaaduste impordile rakendatavad maksud
  

. Tollimaksu mõju seda kehtestanud riigis.Tollimaksu mõju avaldub täielikumalt nn. “väikeses riigis”, mis pole oma toimingutega võimeline mõjutama maailmaturu hindasid. Tollimaksu mõju tuleb hinnata kompleksselt, sest tagajärjed pole ühetähenduslikud riigi kui terviku, antud tootmisharu ettevõtete ega tarbijate jaoks. Illustreerime tollimaksu mõju hüpoteetilise näitega. Olgu meil tegemist “väikese riigiga”, kus mingi kauba tasakaaluhind autarkia tingimustes on 9500 dollarit ning nõudlus selle hinna juures võrdub 50, pakkumine samuti 50

• Mitte-diskrimineerimine kindlustati kõige muu kõrval enamsoodustuspõhimõtetega. Sellega kooskõlas laienes iga võimalik kahepoolne (või ka mitmepoolne) tollisoodustuse kokkulepe automaatselt kõigile GATT’i lepingu liikmesmaadele.
  
• Ära hoidmaks merkantilistlike valitsuste nn. priiküüdi võimalust, juurutati vastastikulisuse printsiip. See printsiip tulenes veendumusest, et riigid käsitlevad oma barjääre kui eelist ning loobuvad neist üksnes siis, kui näevad partnerit millestki loobuvat.
  

• väärtuse norm,
  
• hindade mastaap,
  
• ringlusvahend,
  
• maksevahend,
  
• akumulatsioonivahend
  

• Siin on tegevuse subjektideks riigid.
  
• Sellisel juhul maailmaraha, mis moodustab riikide valuutareservid , kasutatakse maksebilansi defitsiidi katmiseks, laenudeks, krediidiks, abiks jne.
  
• Sellel tasemel on tegu riiklike finants -operatsioonidega, subjektideks on riigid/valitsused.
  

• võttis oluliselt muutmata kujul kasutusele kulla-vahetusstandardi,
  
• täiendades seda kullast ja rahvuslikest valuutadest moodustatava reservfondiga ning
  
• täiesti uue mehhanismiga maksebilansside kohandamiseks.
  

• vabalt ujuvad kursid
  
• reguleeritult ujuvad kursid
  
• koos ujuvad kursid
  
• fikseeritud valuutakursid
  
• paindlikult seotud kursid.
  

• tšekid rahvusvahelise võlgnevuse likvideerimiseks,
  
• raha kaubandustehingute finantseerimiseks, laenud neile, kes raha vajavad.
  

• 1944. aastal paistis erinevus nende kahe plaani vahel tohutu; tegelikult tänapäeval võib vaid imestada, kui palju ühist oli kõikide konverentsist osa võtvate valitsuste seisukohtades.
  

• Kõik nõustusid sellega, et sõdade vaheline kogemus oli andnud neile mitu väärtuslikku õppetundi; kõik olid nõus, et tuleks püüda hoiduda sellest, mida pidasid minevikuvigadeks.
  
• Taheti jõuda selleni , et riigid ei muutuks lootusetuteks võlglasteks või ei koguks hiigelülejääke.
  

• Süsteem võttis oluliselt muutmata kujul kasutusele kulla-vahetusstandardi
  

• Täiendus seisnes kullast ja rahvuslikest valuutadest moodustatavas reservfondis
  
• Koodi täiesti uus mehhanism maksebilansside kohandamiseks.
  

• 1971. aasta augustis loobus USA ametlikult dollari konverteerimisest kullaks ja laskis dollari ujuvale kursile.
  

• See tähendas ühe ajastu lõppu maailma rahasüsteemi korraldamisel.
  
• Oli selgunud , et riigid arenevad erineva kiirusega ja samal ajal kasvab meeletult ka maailma rahakäive, fikseeritud rahakursside süsteemi säilitamiseks oleks olnud tarvis hiigelressursse. Selliseid ressursse maailmal tollal ei olnud.
  

• valitsused ja indiviidid , kes soovivad hoida mingit välisvaluutat pangas;
  
• multinatsionaalsed korporatsioonid, kui nende rahavarud ületavad jooksvaid vajadusi,
  
• Euroopa pangad , millel on välisvaluutat rohkem kui jooksvate operatsioonide teostamiseks tarvis;
  
• reservide kuhjumine suure kaubandusbilansi ülejäägiga riikidesse (Jaapan, Saksamaa).
  

• ujuv ehk paindlik vahetuskurss (ujukurss) kujuneb vastavalt valuutade nõudmisele ja pakkumisele valuutaturul;
  
• fikseeritud vahetuskursi (püsikurss) puhul määrab riigi keskpank kodu- ja välisvaluuta vahelise vahetussuhte.
  

• ostukurss on kurss , millega pank ostab mingit kindlat valuutat teistelt majandussubjektidelt;
  
• müügikurss on kurss, millega pank müüb majandussubjektidele mingit kindlat valuutat;
  
• keskkurssi kasutatakse keskpanga ja kommertspankade vahelistes valuutatehingutes.
  

• sularahakurss on kurss, millega ostetakse või müüakse välismaist sularaha ;
  
• deviisikurss (ülekandekurss) võetakse aluseks siis, kui on tegu nn. arveldusrahaga (näiteks nõudmised välisvaluuta suhtes, maksekorraldused).
  

• Hinnanoteering e. otsene vahetuskurss: selle puhul noteeritakse välisvaluuta hind koduses valuutas (näiteks 1 DEM = 8 EEK);
  
• Mahunoteering e. kaudne kurss: selle puhul noteeritakse koduse valuuta hind välisvaluutas (1 EEK = 0.125 DEM). Kaudset kurssi kasutavad Inglise ja Ameerika pangad oma vahetuskursside tabloodel.
  
• Ristkurss on ühe valuuta vahetuskurss, mis avaldatakse kaudselt , toetudes kahe teise valuuta vahetuskursile. Ristkurss on vajalik, kuna ametlikes valuuta­kursside tabelites tuuakse eri riikide valuutade kursid enamasti vaid USA dollari suhtes, kui aga vajame näiteks Saksa marga kurssi Vene rubla suhtes, tulebki see leida dollari vahendusel.
  

• hetkekurss (ingl. - spot ) kehtib valuuta ostu-müügi tehingute korral, mis lõpetatakse vähemalt kahe tööpäeva jooksul lepingu sõlmimisest.
  
• tähtajalise kursi (ingl. - forward ) puhul lepitakse kokku vahetuskurss, mille alusel arveldatakse mingil ajal tulevikus. Enamavaldatavad tähtajalised kursid: üks kuu ette, kolm kuud, kuus kuud, üheksa kuud jne. Kui tähtajakurss on hetkekursi suhtes soodsam , öeldakse, et see on preemiaga, kui aga tähtajakurss on hetkekursist madalam, öeldakse, et see on diskontoga.
  

• Esiteks, kuna vahetuskursside erinevused eri turgudel pole suured, peab arbitraažist kasu saamiseks tegema tehinguid väga suurte summadega.
  
• Teine arbitraaži iseärasus on operatsiooni teostamise kiirus, sest vahetuskursside vahed ei püsi kaua (valuutaarbitraaž ise silub need).
  

• Jooksevkonto (JK) – tehingud kaupade ja teenuste ostul-müügil ja ülekanded;
  
• Kapitali- ja finantskonto (FK) – kajastab kapitali eksporti ja importi , mis toimub valdavalt otseinvesteeringute, väärtpaberite ostu-müügi, laenude andmise-võtmise jms. vormis;
  
• Reservkonto ( R) – ametlik rahvusvaheliste reservide konto: tehingud monetaarse kulla ja teiste reservvaluutadega, nagu konverteeritavad valuutad, riigi “reserve tranche” IMF-is ja tema osa SDR- ides sealsamas.
  

• Maksebilanss koostatakse kahekordse kirjendamise printsiibil; igal tehingul on kaks võrdset poolt: deebet ja kreedit . Iga tehing (transaktsioon), mis tõstab laekumisi muust maailmast või meie nõudeid välismaa suhtes, kirjendatakse kreeditis. Makse saamine ( receipt ) registreeritakse deebetis . Vastupidiselt, iga tehing, millega tekib maksekohustus muu maailma vastu, võlakohustus välismaa ees, kirjendatakse deebetina; makse (payment) aga kreeditina.
  
• Maksebilansi koostamisel lähtutakse tekkepõhisuse printsiibist, st. kõik tehingud kajastatakse toimumise hetkel.
  

• Füüsiline isik, kes elab alaliselt Eestis (alaliselt Eestis viibiv füüsiline isik);
  
• Füüsiline isik, kellel on tähtajaline elamisluba Eestis vähemalt üheks aastaks;
  
• Juriidiline isik, kes on registreeritud Eestis, sh Eestis paiknevad välisfirmade tütarettevõtted;
  
• Eestis paiknevad välisfirmade iseseisvat juriidilist staatust mitte omavad esindused ja filiaalid ;
  
• Immuniteeti ja diplomaatilisi privileege kasutavad Eesti vabariigi diplomaatilised, konsulaar- ja teised ametlikud esindused, samuti muud majandus- ja kommertstegevusega mittetegelevad Eesti asutuste ja organisatsioonide esindused välismaal.
  

• Füüsiline isik, kes ei ela alaliselt Eesti Vabariigis, ega oma siin tähtajalist elamisluba vähemalt üheks aastaks ( ajutiselt Eestis viibiv füüsiline isik);
  
• Füüsiline isik, kes on Eestist läinud välismaale ja viibinud seal vähemalt ühe aasta;
  
• Juriidiline isik, kes on registreeritud ja paikneb välismaal (k.a. Eesti ettevõtete osalusega), sh Eesti ettevõtete tütarettevõtted välismaal;
  
• Välismaal paiknevad Eesti ettevõtete iseseisvat juriidilist staatust mitte omavad esindused ja filiaalid;
  
• Immuniteeti ja diplomaatilisi privileege kasutavad välisriikide diplomaatilised, konsulaar- ja teised ametlikud esindused, samuti muud majandus- ja kommertstegevusega mittetegelevad välisriikide asutuste ja organisatsioonide esindused Eestis.
  

I + X + G = S + M + T

L

E

i

i’

e

e’

l’

l

E – maksebilansi korrigeerimine eranditult väljapoole suunatud meetmete, nagu tollid, kvoodid ja vahetuse kontroll kaudu. See on alternatiiv nr. 2 eelmisel joonisel. Selle poliitikaga kaasneb kulutuste ümbersuunamine impordilt importi asendavatele tootmisharudele. Ka valuutakursi alanemine (poliitika nr. 4) on samuti kulutusi ümberlülitav.