Maksebilanss, rahvusvaheline valuutaturg, välisinvesteeringud (0)

MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
55 
10.   Maksebilanss  
Varasemates  peatükkides  käsitleti  rahvusvahelist  majandust  mikroökonoomilisest  vaatenurgast,  kus 
tähelepanu  oli  pööratud  eelkõige  ressursside  jaotusele.  Alternatiivseks  võimaluseks  oleks 
makroökonoomiline  rahvusvahelise  majanduse  käsitlemine,  pöörates  tähelepanu  sellistele   agregeeritud  
suurustele nagu  kogutoodang , tarbimine  investeerimine , inflatsiooni määr jne. 
Maksebilanss ja rahvusvaheline võlgnevus 
Maksebilanss on statistiline kokkuvõte, mis summeerib konkreetse riigi poolt teatud perioodi jooksul 
sooritatud  majandustehingud  ülejäänud  maailmaga . 
Maksebilanss: 
•  kirjeldab välismajandustegevusest saadava sisemajanduse  koguprodukti  (SKP – ingl. GDP), 
•  rahvusliku  koguprodukti  (RKP  –  ingl.  GNP)  ning  majanduses  kasutada  oleva  tulu  (ingl.  GDI) 
kujunemist;  
•  näitab välisfinantseerimisallikate struktuuri;  
•  aitab riigi välismajandusliku positsiooni hindamisel ja võrdlemisel teiste riikidega;  
•  aitab kaasa välisvaluutareservide muutumise põhjuste  selgitamisel .  
Maksebilansi   tehing  on  üldjuhul  RESIDENDI  JA  MITTERESIDENDI  VAHELINE  tehing,  mis  ei  pruugi 
olla  seotud  üksnes  raha  liikumisega.  Maksebilanss  ja  rahvusvaheline  investeerimispositsioon  on  koostatud 
lähtudes KAHEKORDSE KIRJENDAMISE PÕHIMÕTTEST ning TEKKEPÕHISEL ALUSEL. 
Maksebilansi  jooksevkontol  on  kreedit-  ja  deebetkirjed  välja  toodud  eraldi,   finantskontol   aga  koos,  s.t. 
netokirjetena. 
Maksebilansis  kajastatakse  välisaktivate  suurenemine  (k.a.   reservid )  "-"  märgiga  ning  vähenemine  "+" 
märgiga. Välispassivate suurenemine kajastub "+" märgiga ning vähenemine "-" märgiga. 
Välisaktiva (välisnõuded) –  residentide  nõuded mitteresidentidele; nõudeks on näiteks residentsete pankade 
välismaal asuvad korrespondentarved, residentide poolt antud välislaenud jne.  
Välispassiva  (väliskohustused)  –  mitteresidentide  nõuded  residentidele;  näiteks   majandussektorite  
välisvõlgnevus, mitteresidentide valduses olevad residentide väärtpaberid jne.  
F.o.b. hind (ingl. – free on  board ) – kauba rahvusvaheline  tarneklausel , mis näitab kauba maksumust ning 
kulutusi, mis on seotud kauba veo- ja kindlustamisega eksportiva maa tollipiirini; 
C.i.f.  hind  (ingl.   Cost ,   insurance ,  freight)  –  kauba  rahvusvaheline  tarneklausel,  mis  väljendab  kauba 
maksumust ning kulutusi, mis on seotud kauba veo ja kindlustamisega importiva maa tollipiirini.  
Üldise  kaubanduse  süsteemi  (ingl.  General  trade  system)  –   kaubad   võetakse  arvele,  kui  nad  ületavad 
tollipiiri.  
Põhikaubanduse  süsteem  –  (ingl.   Special   trade  system)  –  kaubad  võetakse  arvele,  kui  nad  ületavad 
sisekäibe ehk vaba ringluse piiri.  
Otseinvesteeringutena  käsitatakse  Eesti  maksebilansis  investeeringuid,  millega  kaasneb  investori  oluline 
osalus,  ning  mis  moodustavad  10%  ja  enam  investeeringuettevõtte   aktsia -  või  osakapitalist.  Vastavalt 
rahvusvahelistele  standarditele  kajastatakse  otseinvesteeringuna  ka  laenusuhted  ja  muud  rahapaigutused 
ettevõtte ja temas olulist osalust  omavate  investorite vahel, kaasa arvatud  kaubakrediit . 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
56 
Tütarettevõte  –  emaettevõtte  poolt  kontrollitav  ettevõte;  emaettevõte  omab  tütarettevõttes  üle  50% 
lihtaktsiatest või osadest.  
Sidusettevõte – ettevõte, kus teine ettevõte omab 20-50% hääleõigusega aktsiatest või osadest.  
Portfellinvesteeringud  on  üldjuhul  väärtpaberiinvesteeringud,  mis  jaotatakse  omandiväärtpaberi-  ja 
võlaväärtpaberiinvesteeringuteks.  Omandiväärtpaberi-investeeringutest  on  portfellinvesteeringud  need, 
millega  ei  kaasne  olulist  osalust.  Võlaväärtpaberi-investeeringutena  käsitatakse  investeeringuid  tagatud  ja 
tagamata  võlakirjadesse.  Kuna  Eestis  on  tuletisväärtpaberite  (ostu-ja  müügiõigust  või  ostu-  ja 
müügikohustust  tõendavad  väärtpaberid)  osakaal  väike,  käsitletakse  neid  praegu  võlaväärtpaberi-
investeeringutena.  
Muud   investeeringud   on  kõik  ülejäänud  investeeringud,  mis  ei  ole  otse-  ega  portfellinvesteeringud: 
kaubakrediit  –  müüdud  kaupade  ja  teenuste  eest  laekumata  või  tasumata   summad   ning  ettemaksed,  mis 
kajastatakse tekkepõhiselt nii maksebilansi kui rahvusvahelise investeerimispositsiooni arvestuses;  
laenud – majandussektorite laenusuhted, kui need ei ole seotud otseinvesteeringuga;  
sularaha   ja  deposiidid  ( hoiused )  –  mitteresidentide  pangahoiused  Eestis  ning  Eesti  residentide 
pangahoiused välismaal (ka need on oma  olemuselt  investeeringud välisriiki).  
Muud  nõuded  ja  kohustused  –  muud  tähtajaks  laekumata  või  tasumata  summad  (muu  debitoorne  ja 
kreditoorne välisvõlgnevus), mis tulenevad tekkepõhisest majandusarvestusest.  
Reservid  –  riigi  keskpanga  kulla-  ja  välisvaluutareservid,  mis  moodustavad  Eesti  rahasüsteemis  krooni 
kattevara.  
Majandussektorid   on  maksebilansis  ja  rahvusvahelise  investeerimispositsiooni  arvestuses  jaotatud 
järgnevalt: valitsussektor –  keskvalitsus , kohalikud  omavalitsused , riiklikud  fondid ;  
•  rahandusinstitutsioonid – Eesti  Pank  kui riigi  keskpank ;  
•   pangad  – kommertspangad  
•  muud  sektorid  – ülejäänud  erasektor  (ettevõtted ja kodumajapidamised).  
 
Rahvusvaheline  investeerimispositsioon  on  riigi  kõikide  majandussektorite  finantsvarade  ja 
finantskohustuste konsolideeritud koondbilanss teatud kuupäeva seisuga. 
Netoinvesteerimispositsioon – riigi kõikide majandussektorite välisaktivate ning välispassivate vahe.  
Lühiajaline positsioon – netoinvesteerimispositsioon, mille arvestuse aluseks on lühiajalised (maksetähtaeg 
1 aasta ja vähem) välisnõuded ja –kohustused; portfellinvesteeringuid ja keskpanga  reserve  loetakse nende 
iseloomu tõttu kokkuleppeliselt lühiajalisteks, olenemata tegelikest tähtaegadest.  
Pikaajaline positsioon – netoinvesteerimispositsioon, mille arvestuse aluseks on pikaajalised (maksetähtaeg 
üle 1 aasta) välisnõuded ja –kohustused; otseinvesteeringuid loetakse nende iseloomu tõttu kokkuleppeliselt 
pikaajalisteks.  
Netovälisvõlg  –  riigi  kõikide  majandussektorite  tagasimaksmisele  kuuluvate,  s.t.  võla   iseloomuga  
välisnõuete  ja  –kohustuste  vahe.  Võla  iseloomuga  ei  ole  investeeringud,  millega  kaasneb  omandiõigus 
(kirjendatakse  investeerimisobjekti  omakapitali   koosseisus ).  Nendeks  on  aktsia(osa)  kapitali  tehtud 
portfellinvesteeringud  ning  reinvesteeritud  tulud  (eelmise  aasta  jaotamata  kasum/ kahjum ,  reservid  ning 
fondiemissioon).  Välisvõla  koosseisu  ei  arvata  ka  keskpanga  kullavarusid  ja  osalust  Rahvusvahelises 
Valuutafondis (SDRid). 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
57 
Kapitalikonto ja  jooksevkonto  
Kapitali  liikumise  (juhul  kui  võetud  laenud  mõjutavad  raha  pakkumist)  majanduslikku  mõju  saab 
iseloomustada järgmise tuntud identsusvõrrandi abil: 
Y = C + I + G + (X − M ) ,  
kus  Y,  C,  I  ja  G  on  vastavalt  sisemajanduse   koguprodukt ,  eratarbimine,  erainvesteeringud  ja  valitsuse 
kulutused. X-M on kaupade ja teenuste bilansi ülejääk. Sissetulek mida ei tarbita (Y-C), kas säästetakse (S) 
või makstakse  maksudeks  (T), seega: 
Y − C = S + T = I + G + X − M , 
siit 
(S − I ) + (T − G) = (X − M ) , 
mis  tähendab,  et  erasektori  (S-I)  ja  avatud  sektori  (T-G)  säästude  ülejääkide  summa  peab  olema  võrdne 
jooksevkonto (X-M) ülejäägiga. 
 
 
Ülevaade Eesti maksebilansist 
1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004
25 000
20 000
15 000
10 000
5 000
0
-5 000
-10 000
-15 000
-20 000
Reservid
Jooksevkonto
Kapitali- ja finantskonto
Vead ja täpsustused
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
58 
Välisvõla piirid ja pidev defitsiit 
Riigi  võimet  võtta  laenu  rahvusvaheliselt  ning  laenu  võtmise  tingimused  määrab  ära  nii  poliitilistel  kui  ka 
majanduslikel  teguritel  põhinev  krediidireiting.  Olulist  rolli  mängib  poliitiline  stabiilsus  ning  sellised 
majanduslikud näitajad nagu: 
•  Rahvusvahelise likviidsuse ja impordi suhe 
•  Intressimaksete suhe eksporti 
•  Ekspordi ja sisemaise koguprodukti suhe 
•  Välisvõla (D) ja sisemaise kogutoodangu (Y) suhe 
Viimane näitaja selles nimekirjas iseloomustab võlakoormat: 
D
 
b =
 
Y
Seega  võib  öelda,  et  isegi  juhul  kui  võlakoorem  ei  saa  enam  suureneda,  võib  maksebilansi  defitsiit  siiski 
jätkuda.  Kui  välisvõla  muutus  on  võrdne  koguprodukti  muutuse  ja  võlakoormat  iseloomustava  kordaja 
korrutisega,  s.t.  D
∆
= b × ∆Y ,  siis  näiteks  koguprodukti  4  protsendilise  kasvu  korral  võib  ka  välisvõlg 
kasvada protsentuaalselt samas  mahus . 
Samas  on  küsitav,  et  kas  riik  võib  omada  pidevat  jooksevkonto  defitsiiti  ilma,  et  võlakoorem  kasvaks. 
Põhjuseks  on  asjaolu,  et  teatav  osa  jooksevkonto  defitsiidist  kulutatakse  intressimakseteks.  Seega 
iseloomustaks muutust võlgnevuses järgmine seos: 
∆D = i × D − (X − M ) , 
kus i on laenu teenindamisega seotud  nominaalne  intressimäär. 
Eeldades, et võlakoorem ei muutu võib võlgnevus suureneda vastavalt järgmisele seosele: 
D
∆
= b × Y
∆
= b × g × Y , 
kus g on sisemaise koguprodukti kasvumäär. 
 
 
Kombineerides kaht eelmist seost omavahel saame: 
M − X
 D 
= bg − i
 = b(g − i) 
Y
 Y 
Riik  võib  omada  pidevat  jooksevkonto  defitsiiti  (nii  et  võlakoorem  ei  muutuks)  vaid  siis  kui  sisemaise 
koguprodukti  kasvumäär  on  kõrgem  kui  laenu   teenindamise   keskmine   intress .  Arvestades  inflatsiooniga 
saame tingimuse mille kohaselt reaalne kasvumäär peab ületama reaalset (rahvusvahelist) intressimäära. 
 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
59 
11. Rahvusvaheline  valuutaturg  
Importijad  ja  eksportijad  vajavad  tehingute  sooritamiseks  välisvaluutat.  Üldisemas  käsitluses  kasutatakse 
mõistet  deviisid,  mis  iseloomustab  omandi-  või  kasutamisõigust  välisriikide  raha  suhtes.  Enamus 
igapäevastest  valuutatehingutest  on  sooritatud  investorite  poolt.  Tavapäraselt   defineeritakse   turgu  lähtudes 
selle  geograafilisest  ulatusest,  müüjate  ja  ostjate  arvust  ning  toote  iseloomust.  Valuutaturgu  ei  saa 
geograafiliselt  määratleda,  sest  valuutatehingud  leiavad  aset  kõikjal  maailmas.  Lähtudes  turul   osalejate  
arvust  ja  toote  iseloomust,  võib  öelda,  et  valuutaturg  on  kõige  lähedasem  täieliku  konkurentsiga  turu 
kontseptsioonile .  Kaup  millega  kaubeldakse  on   homogeenne ,  sest  kaubeldakse  raha  ostujõuga.  Samuti  on 
valuutaturul  teostatavate  tehingute  arv  ja  maht  väga  suur.  Hinnanguliselt  tehakse  ühel  päeval  valuutaturul 
tehinguid   500  miljardi  kuni  ühe  triljoni  dollari  väärtuses.  Kaupade  ja   teenustega   kaubeldakse  igapäevaselt 
ligikaudu 70 miljardi dollari ulatuses. Seega viivad suurema osa tehingutest valuutaturul läbi just investorid 
aga mitte importijad ja eksportijad. 
Tasakaal valuutaturul 
Nõudmise ja pakkumise tasakaaluna  kujuneks  valuutaturul tasakaal punktis E (vt. joonis 11.1), mis näitab, et 
päeva keskmine  vahetuskurss  kujuneks välja tasemel OA ning käive oleks OB. Mõõtes dollarites oleks käive 
võrdne piirkonnaga OAEB.  
 
Vahetuskurss 
(USD/EUR) 
Pakkumine (EUR) 
E 
A 
Nõudmine (EUR) 
O 
B 
Valuuta  hulk (EUR) 
Joonis 11.1  Valuuta nõudmine ja pakkumine (EUR) 
 
Maksebilansi tasakaalu iseloomustab järgmine seos: 
CA + B = L
∆  
kus  CA  on  jooksevkonto  ülejääk,  B  on  välislaenamine  ja  ∆L  iseloomustab  muutust  rahvusvahelises 
likviidsuses.  Maksebilansi   tehingud   iseloomustavad  välisraha  liikumist.  Seega  on  valuutaturgu  arvestades 
antud tingimus täidetud. 
Vabalt  ujuvate  vahetuskursside  puhul  keskpank  valuutaturule  ei  sekku  ning  vahetuskurss  kujuneb  valuuta 
nõudmise  ja  pakkumise  tulemusena.  Seega  võime  oma  rahvusvahelist  likviidsust  pidada  konstantseks,  mis 
tähendab et muutus rahvusvahelises likviidsuses (∆L) on null. Ujuvate vahetuskursside tingimustes: 
CA + B = 0  
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
60 
Avatud  sektori  välislaenamist  mõjutavad  tihti  vahetuskursi  stabiilsus  ja  rahvusvaheline   likviidsus .  Ujuvate 
vahetuskursside  režiimi  korral  valitsus  sellise  laenamisega  ei  tegele.  Seega  valitsussektori  poolne 
välislaenamine puudub (Bg=0) ning kehtib järgmine seos: 
CA + B = 0  
p
Sellise  käsitluse  kohaselt  mõjutab  valuutaturgu  ja  vahetuskursi  kujunemist  vaid  erasektori  välislaenamine. 
Seega mõjutavad valuutaturu tasakaalu maksebilansi jooksvad tehingud ( eksport ,  import  jne.) ja erakapitali 
liikumine (välislaenamine, välisvõla tagasimaksed jne.). 
Arbitraaž 
Arbitraaž lähtub geograafilistest kursierinevustest. Kui ühe riigi raha  vahetatakse  n-1 teise riigi raha vastu, 
siis  tekib  meil  n-1  vahetuskurssi.  Omavaheliselt  on  kõigil  riikidel  seega  n(n-1)/2  vahetuskurssi.  Seega  20 
enim  kaubeldava  valuuta  puhul  oleks  tegemist  190  erineva  vahetuskursiga.  Näiteks  kui  Frankfurdis  saab 
eurosid  osta  0,91  dollari  eest  ja  New   Yorkis   0,94  dollari  eest,  siis  on  kasulik  osta  eurosid  Frankfurdist  ja 
müüa neid New Yorkis. Tulemusena hakkab  kurss  New Yorkis  langema  ja Frankfurdis tõusma. 
Ilma sellise arbitraažita ei saaks rääkida ühtsest valuutaturust vaid tegemist oleks erinevate valuutaturgudega 
iga valuuta jaoks. Tabel 11.1 iseloomustab kolme punkti arbitraaži. 
Tabel 11.1. 
Kolme punkti arbitraaž 
 
 
Turg  
 
Vahetuskurss 
New  York  
Frankfurt 
London 
EUR/USD 
0,95 
0,95 
- 
USD/GBP 
0,70 
- 
0,70 
GBP/EUR 
- 
1,60 
1,60 
Kolm samaaegset tehingut tooksid praegu kasumi arbitraažist: 
1)  Ostes 1 miljoni  naela  eest eurosid saame 1,6 miljonit eurot 
2)  Edasi vahetame need  eurod  dollariteks (kursiga 0,95) ja saame 1,52 miljonit dollarit 
3)  Vahetades dollarid tagasi naelteks (kursiga 0,70) saame 1,064 miljonit naela 
Tulemusena  oleme   teeninud   64  000  naela.  Arbitraaži  mõte  on  müüa  kaupa  kõrgema  hinnaga  kui  see  on 
ostetud. 
Tulemuseks 
on 
hinnaerinevuste 
neutraliseerumine. 
Arbitraaži 
efektiivsus 
sõltub 
transaktsioonikuludest  ja  kauba  homogeensusest.  Meie  näites  hakkab  naela  väärtus  euro  suhtes  ning  euro 
väärtus dollari suhtes langema ning naela dollari väärtus naela suhtes tõusma. 
 
Fikseeritud vahetuskurss 
Ajalooliselt on ujuvate vahetuskursside kasutamine olnud vähelevinud. Riigipoolne sekkumine valuutaturule 
on  muutnud  selle  turu  üheks  enamreguleeritud   turuks .  Selle  põhjuseks  võib  pidada  vahetuskursi  olulisust 
majandus  eduka  toimimise   tagamisel   ning  uskumust,  et  riik  suudab   fikseerida   vahetuskursi  sobivamal 
tasemel kui  teeks  seda turg. 
Fikseeritud  vahetuskursside  süsteemi  korral  fikseeritakse  sisemaine  valuuta  mingisugusel  pariteedi  tasemel 
mõne muu valuuta, valuutakorvi või kulla suhtes. Samuti määratakse ära lubatavad kõikumise piirid pariteedi 
väärtusest.  Joonise  11.2  esimene  pool  iseloomustab  kursi  kõikumist  pariteedi  kursi  ümber  ja  määrab  ära 
interventsiooni  piirid  ehk  vahemiku  mille  ulatuses  vahetuskurss  võib  muutuda  ilma,  et  keskpank  peaks 
valuutaturule sekkuma. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
61 
Joonise  11.2  teine  pool  iseloomustab  olukorda  kus  valuuta  pakkumine  on  vähenenud  (pakkumiskõvera  S 
nihkumine  asendisse  S’).  Tulemusena  peaks  vahetuskurss  tõusma   tasemele ,  mis  ületab  ülemist 
interventsiooni  piiri.  Vahetuskursi  hoidmiseks  lubatud  piirides  on  nüüd  keskpanga  ülesandeks  sekkuda 
valuutaturule ja  katta  tekkinud defitsiit (AB) välisvaluuta reservide arvelt. 
Juhul  kui  defitsiit jääb,  on  võimalik  vahetuskurssi  kaitsta  seni  kuni  lubatakse  reservide  vähenemist  avatud 
sektori  välislaenamise  arvelt.  Kui  välislaenamine  ei  ole  võimalik  siis  varem  või  hiljem  saavad 
valuutareservid otsa. Jõuame järgmise seoseni: 
CA + B = ∆L − B  
p
g
Eeldades,  et  valuuta  nõudlus  tuleneb  jooksevkonto  tehingutest  ja  erakapitali   liikumisest ,  saab  öelda  et 
defitsiit valuutaturul (AB) vastab ülejäägile ülejäänud kapitali liikumise osas (∆L-Bg). 
 
  Vahetuskurss 
Vahetuskurss 
(USD/EUR) 
(USD/EUR) 
S’ 
S 
S 
C 
B 
Kriitiline ülempiir 
A 
Kriitiline ülempiir 
Pariteedi kurss 
Kriitiline alampiir 
D 
D 
Valuuta kogus (EUR) 
Valuuta kogus (EUR) 
Joonis 11.2  Fikseeritud vahetuskurss 
 
Erinevad vahetuskursi süsteemid 
Erinevaid vahetuskursi süsteeme eristatakse administratiivsuse astme järgi. Äärmuslikeks süsteemideks oleks 
kas  vabalt  ujuv  vahetuskurss  või  fikseeritud  vahetuskurss  ent  puhtal  kujul  ei  ole  sellised  äärmuslikud 
süsteemid levinud. Rahvusvaheline valuutafond eristab kaheksat vahetuskursi süsteemi. 
•  Riigil ei ole kasutusel oma raha ( exchange   arrangements  with no separate  legal   tender ) – kasutusel 
on kas mõne teise riigi raha või kuulutakse rahaliitu, kus on kasutusel ühine raha. 
•   Valuutakomitee   süsteem  ( currency   board  arrangements)  –  monetaarsüsteem  on  seotud  kohustusega 
vahetada  kodumaist  valuutat  fikseeritud  kursi  alusel  mingi  teise  riigi  valuuta  vastu.   Kodumaine  
valuuta  peab  olema  täielikult  tagatud  välisvaluuta  või  kullaga.  Tulemusena  ei  ole  keskpangal 
võimalik täita traditsioonilisi keskpanga funktsioone ja raha pakkumine sõltub välisvaluutareservide 
mahust. 
•  Fikseeritud  vahetuskurss  kitsaste  kõikumispiiridega  ( other   conventional   fixed   peg  arrangements)  – 
kurss  fikseeritakse  kas  ühe  valuuta  või  valuutakorvi  suhtes.  Valuutakorvi  koostamisel  võetakse 
aluseks peamised partnerriigid. Sellisel juhul erinevate valuutade osakaal valuutakorvis iseloomustab 
kaubanduse  ja  kapitali  liikumise  geograafilist  jaotust.  Maksimaalne  lubatav  kursikõikumine  on 
vähem kui üks protsent keskkursist. Ka sellisel juhul on keskpanga  monetaarne  vabadus piiratud ent 
siiski suurem kui valuutakomitee süsteemi korral. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
62 
•  Fikseeritud  vahetuskurss  laiemate  kõikumispiiridega  (pegged  exchange  rates   within   horizontal 
bands)  –  valuuta  väärtust  hoitakse  teatud  vahemikus,  määrates  kindlaks   lubatava   kõikumise  piirid. 
Tavapäraselt  on  lubatavaks  kõikumiseks  üks  protsent  keskkursist.  Keskpanga  monetaarne 
tegevusvabadus sõltub lubatavatest kõikumispiiridest. 
•  Libisev  vahetuskurss  (crawling  peg)  –  vahetuskurssi  muudetakse  perioodiliselt  ette  teatatud 
vahemikus või reageerimaks teatud majandusnäitajate muutumisele (näiteks inflatsiooni erinevused 
võrreldes  peamiste  kaubanduspartneritega  või  oodatava  ja  tegeliku  inflatsiooni  erinevus).  Libiseva 
vahetuskursi  usaldusväärsuse  hoidmine  seab  monetaarpoliitikale  fikseeritud  kursiga  sarnased 
piirangud. 
•  Kindlates  piirides  ujuv  vahetuskurss  (  exchange  rates  within  crawling  bands)  –  vahetuskursile  on 
määratud lubatavad kõikumispiirid ning keskkurssi muudetakse perioodiliselt. 
•  Reguleeritult  ujuv  vahetuskurss  (   managed    floating   with  no  predetermined   path   for  the  exchange 
rate )  –  vahetuskursi  muutmiseks  sekkutakse  aeg-ajalt  valuutaturule  ent  püsivat  kekkurssi  ei  ole 
määratud.  Valuutaturule   sekkumise   ja  vahetuskursi  muutmise  põhjuseks  võib  olla  näiteks 
maksebilansi või rahvusvaheliste reservide halvenemine. 
•  Vabalt  ujuv  vahetuskurss  (independent  floating)  –  vahetuskurss  kujuneb  vastavalt  nõudmisele  ja 
pakkumisele  valuutaturul.  Valuutaturule  sekkutakse  vaid  soovimatute  kursikõikumiste  vältimiseks. 
Vabalt ujuvate vahetuskursside süsteemi korral monetaarpoliitika sõltumatu vahetuskursi  poliitikast . 
 
Vahetuskursside pikaajaline kujunemine 
Ostujõu  pariteet  
Vahetuskursside  pikaajalist  kujunemist  on  võimalik  kirjeldada  ostujõu  pariteedi  teooria  abil.  Vastavalt 
ostujõu  pariteedi   teooriale   hakkavad  vahetuskursid   muutuma   sellises  suunas,  kus  ühe  rahaühiku  ostujõud 
erinevates riikides on võrdne. Kui kaupade hulk, mida on võimalik osta 1000 krooni eest Lätis on suurem kui 
sama  raha  eest  saadavate  kaupade  hulk  Eestis,  siis  hakatakse  Lätist  rohkem  importima  ja  sinna  vähem 
eksportima.  Impordi  suurenemine  suurendaks  nõudlust  valuuta  järele  ning  ekspordi  vähendamine  tooks 
kaasa  valuuta  pakkumise  vähenemise.  Ujuvate  vahetuskursside  korral  viiks  see  kodumaise  raha  väärtuse 
vähenemisele.  Säilitamaks  sama  ostujõudu  erinevates  riikides,  peab  vahetuskurss  vastama  järgmisele 
tingimusele: 
P
E p =
 
Pf
kus P ja Pf on vastavalt kodumaised ja välismaised hinnad. Ep on ostujõu pariteedi vahetuskurss, mis tagab et 
kaubad, mis on ostetud kahes  erinevas  riigis, maksaksid samas valuutas mõõtes sama palju. Seega kui Eestis 
on hinnad kaks korda kõrgemad kui Lätis, peaks üks Läti latt võrduma kahe Eesti  krooniga . Eelmise seose 
saame esitada ka teistsugusel kujul: 
P = E × P  
p
f
Vahetuskursside  kohandumine  toimub  kaupade  arbitraaži  kaudu  mille  tulemusena  kujuneb  välja  ühtne 
maailmaturu  hind.  Ostujõupariteedi  teooria  ehk  ühe  hinna  seadus  kehtib  täieliku  konkurentsiga  turul 
kaubeldavate standartsete kaupade puhul (väärismetallid, toorained). 
Ühtse  maailmaturu  hinna  välja  kujunemist  takistavad  nii   loomulikud   kui  ka  inimese  poolt  seatud 
kaubanduspiirangud.  Samuti  ei  kujune  ühtset  maailmaturuhinda  välja  selliste  kaupade  puhul  kus  turul  on 
tegemist mittetäieliku konkurentsiga. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
63 
Seega  peaks  absoluutse  ostujõu  pariteedi  asemel  kasutama  suhtelist  ostujõu  pariteeti.  Sellise  lähenemise 
kohaselt  ei  huvita  meid  mitte  konkreetne  vahetuskurss  vaid  vahetuskursi  muutused.  Kui  hinnad  Eestis 
tõusevad  4  protsenti  samal  ajal  kui  hinnad  mujal  maailmas  tõusevad  6  protsenti,  peaks  ostujõu  pariteedi 
säilimiseks tõusma Eesti krooni väärtus 2 protsenti. Seega: 
e = p − p  
p
f
Väikesed tähed iseloomustavad antud seoses  muutuja   protsentuaalset  muutumist. Täpne valem oleks: 
1 + p
e =
− 1 
p
1 + p f
 
Reaalne vahetuskurss 
Kui  ostujõu  pariteedi  teooria  kehtiks  ning  muutused  hindades  iseloomustaksid  muutuseid  kulutustes,  oleks 
riigi konkurentsivõime kogu aeg  konstantne .  Lähtuvalt joonisest 11.2 saab aga öelda, et ostujõu pariteet  ei 
kehti  absoluutselt.  Erinevusi  ostujõu  pariteedist  saab  mõõta  reaalse  vahetuskursi  (Er)  abil.  Reaalse 
vahetuskursi leidmiseks  jagame  siserahasse konverteeritud välismaised hinnad kodumaiste hindadega: 
E × P
E
f
 
r
P
Reaalne  vahetuskurss,  mis  seob  omavahel  välismaise  ja  kodumaise  ostujõu,  võimaldab  hinnata  riigi 
konkurentsivõimet.  Reaalse  vahetuskursi  tõus  tähendab,  et  võrreldes  kodumaiste  hindadega  on  hinnad 
välismaal tõusnud (hinnatuna kodumaises rahas) ning riigi konkurentsivõime on suurenenud. 
 
Hamburgeri pariteet 
Ajakiri The Economist on pakkunud välja idee, et kasutada Big  Maci  hindasid ostujõu pariteedi hindamiseks. 
Antud  indeks  baseerub  ostujõu  pariteedi  teoorial.  Big  Maci  hindade  alusel  leitud  vahetuskurss  on  selline 
mille korral  hamburger  maksaks  väljaspool Ameerika  Ühendriike sama palju kui Ameerika Ühendriikides. 
Võrreldes  neid  kursse  tegelikega  saab  anda  hinnangu,  kas  mingi  valuuta  on  dollari  suhtes  üle-  või 
alahinnatud. 
Tabeli 11.2 esimene  tulp  iseloomustab hamburgeri hinda kohalikus valuutas. Teises tulbas on konverteeritud 
need hinnad dollaritesse. Hamburgeri hind USA-s on $2,49 Kolmas tulp iseloomustab sellist vahetuskurssi, 
mis  baseerub  ostujõu  pariteedil.  Neljandas  tulbas  on  tegelik  vahetuskurss  ning  viies  tulp  iseloomustab, 
kuivõrd on kohalik valuuta dollari suhtes üle- või alahinnatud. 
Kui  hamburger  maksab  $2,49  USA-s  ja  28,5  krooni  Eestis,  siis  ostujõu  pariteedil  baseeruv  vahetuskurss 
oleks 28,5/2,49=11,4. Kui tegelik vahetuskurss on kõrgem (antud juhul 17,6), siis Big Maci teooria ütleb, et 
antud valuuta on dollari suhtes alahinnatud (antud juhul 35 protsenti). 
Kahtlemata   ei  saa  öelda,  et  selline  lähenemine  ostujõu  pariteedile  oleks  väga  objektiivne,  sest 
hamburgeritega ei kaubelda rahvusvaheliselt (nad ei ületa  piire ). Samuti mõjutavad hindu kohalikud  maksud , 
erinevused  kasumi  marginaalis  ja  fikseeritud  kuludes.  Sellegipoolest  annab  selline  käsitlus  pildi 
vahetuskursside pikaajalisest kujunemisest ja sellest, missuguses suunas vahetuskursid peaksid liikuma. 
 
 
 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
64 
Tabel 11.2 
Hamburgeri standard 
  
Big Maci hinnad 
Tegelik 
PPP*** 
Hinnang 
vahetuskurss 
  
kohalikus 
dol ari suhtes 
valuutas 
dol arites 
23.04.2002 
  
 
 
 
 
  
USA 
2,49 
2,49 
- 
- 
- 
Argenti na 
2,50 
0,78 
1,00 
3,13 
-68 
UK 
1,99 
2,88 
1,25* 
1,45* 
+16 
Hi na 
10,50 
1,27 
4,22 
8,28 
-49 
Tšehhi 
56,28 
1,66 
22,60 
34 
-33 
Euro pi rkond 
2,67 
2,37 
0,93** 
0,89** 
-5 
Ungari 
459 
1,69 
184,00 
272 
-32 
Jaapan 
262 
2,01 
105,00 
130 
-19 
Poola 
5,90 
1,46 
2,37 
4,04 
-41 
Venemaa 
39,00 
1,25 
15,70 
31,2 
-50 
Rootsi 
26,00 
2,52 
10,40 
10,3 
+1 
Šveits 
6,30 
3,81 
2,53 
1,66 
+53 
Türgi 
4000000 
3,06 
1606426,00 
1324500 
+21 
Norra 
35,00 
4,09 
14,10 
8,56 
+64 
Eesti 
28,5 
1,62 
11,40 
17,6 
-35 
 
 
 
 
 
 
* Dol arit naela kohta 
 
 
 
 
** Dol arit euro kohta 
 
 
 
 
*** Kohalik hind jagatud hinnaga Ameerika Ühendri  kides  
 
Al  ikas : www.economist.com  
 
 
 
 
Intressierinevused ja vahetuskursiootused 
Tulenevalt kapitali rahvusvahelisele seatud piirangute vähenemisest saab öelda, et rahvusvaheline finantsturg 
on  kõige  lähedasem  täielikult  konkureeriva  turu  kontseptsioonile.  Transaktsioonikulud  on  madalad, 
kaubeldav   kaup  on  homogeenne  ja   kauplemise   mahud  on  väga  suured.  Seega  võiks  oodata,  et 
riikidevahelised  intressierinevused  peaksid  kaduma.  Sellegipoolest  on  lühiajaliselt  tegemist 
intressierinevustega riikide lõikes. 
Soovigu  Eesti  ettevõte  investeerida  miljon  krooni  parimal  võimalikul  moel.  Oletame,  et  selleks  on  kaks 
võimalust.  Eesti   kroonides   tehtud   deposiidi   aastane  intress  oleks  10  protsent  ning  poola  zlottides  tehtud 
deposiidi  aastane  intress  oleks  6  protsenti.  Kui   deposiit   teha  kroonides  kasvab  summa  aasta  jooksul  1,1 
miljoni  kroonini.  Kui  deposiit  teha  zlottides,  arvestades,  et  vahetuskurss  on  neli  krooni  ühe  zloti  eest, 
kasvaks summa 0,265 zloti võrra [=0,25(1+0,06)] sama perioodi jooksul. 
Zlottides  tehtud  investeeringut  saab  võrrelda  kroonides  tehtud  investeeringuga  vaid  siis  kui  me  oleme 
konverteerinud  selle  samasse  valuutasse.  Kui   vaatlusaluse   perioodi  jooksul  vahetuskurss  ei  muutu,  siis 
saaksime zlottides tehtud investeeringult 1,06 miljonit krooni [=4*0,265] perioodi lõpuks, mis on vähem kui 
kroonides  tehtud   investeering .  Samas,  kui  ettevõte  ootab  krooni  väärtuse  vähenemist  zloti  suhtes  näiteks 
seitsme protsendi ulatuses, siis oleks uueks vahetuskursiks 4,28 krooni ühe zloti eest. Sellisel juhul kasvaks 
zlottides tehtud investeering 1,1342 miljoni kroonini [=0,265*4,28] olles seega suurem kui kroonides tehtud 
investeering.   Kapital   kasvab  0,1342  miljoni  krooni  võrra,  ehk  13,42  protsenti,  mis  jaguneb  omakorda 
intressimääraks (6%) ja vahetuskursi tuluks (7,42%). Vahetuskursi tulu jaguneb omakorda põhiosa (7%) ja 
intressi tulu (0,42%) vahel. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
65 
Seega  peab  investeeringult  saadava  oodatava  tulu  arvutamisel  arvestama  ka  vahetuskursi  ootustega. 
Välisvaluutas tehtud investeeringu oodatavat tulu on võimalik arvutada järgmise valemi abil: 
e
e
i + e + i e  
f
f
kus if on välismaine intressimäär ja ee on oodatav vahetuskursi muutus: 
E e
e
− E
e =
 
E
kus E on vahetuskurss ja Ee on oodatav vahetuskurss. 
Viimane liige oodatava tulu leidmise valemis (ifee), mis iseloomustab vahetuskursi muutmisest tekkivat tulu 
intressilt  on  väga  väike  ning  edasises  käsitluses  jätame  selle  välja.  Seega  oleks  oodatav  tulu  välisrahas 
tehtavalt investeeringult väljendatud järgnevalt: 
e
i + e  
f
Juhul  kui  kapitali  liikumisele  rahvusvaheliselt  ei  ole  kehtestatud  mingisuguseid  piiranguid  liigub  kapital 
sinna, kus tema  tulukus  on kõrgem. Kui turul osalejad ei ole riskikartlikud, toob turuosaliste poolt läbi viidav 
intressiarbitraaž  kaasa  tulukuse  võrdsustumise  kodumaistelt  ja  välismaistele  investeeringutelt.  Kui  i 
iseloomustab kodumaist intressimäära saab arbitraaži tasakaalu väljendada järgmise seose abil: 
e
i = i + e  
f
See  tasakaalutingimus  on  tuntud  kui   katmata    intressipariteet .  Intressipariteediga  on  tegemist  seetõttu,  et 
oodatav  tulu  erinevates  riikides  on  sama  ja  katmata  on  see  seetõttu,  et  välisinvesteering  on  seotud 
vahetuskursi riskiga. Katmata intressipariteet on tuntud ka kui rahvusvaheline Fisheri efekt. 
Viimase valemi saab teisendada  kujule : 
e
e = i − i  
f
mis  tähendab,  et  intressierinevused  kodu-  ja  välismaal  võrduvad  oodatava  vahetuskursi  muutusega.  Antud 
tingimust  iseloomustab  joonis  11.3.  Investeeringud,  mis  jäävad  allapoole  45  kraadi  joont  on  tulusamad 
tehtuna välisrahas. Näiteks kui aastane raha väärtuse  vähenemine on kaks protsenti ja aastane intressimäär 
kodumaal  on  vaid  ühe  protsendi  kõrgem  kui  vastav  intressimäär  välismaal  on  kasulikum  investeerida 
välismaale. 
 
Intressierinevus 
(i-if) 
Katmata intressi pariteedi kõver 
2 
Investeeri  
1 
koduvaluutasse 
0 
Investeeri 
-1 
välisvaluutasse 
-2 
45° 
-2 
-1 
0 
1 
2 
Oodatav kursimuutus 
Joonis 11.3  Katmata intressi pariteet 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
66 
Kui siduda omavahel nii intressipariteet  e
e = i − i  kui ka ostujõu pariteet  e = p − p  on võimalik tuua 
f
p
f
välja pariteedi seos: 
i − i = p − p  
f
f
Antud  seos   viitab   asjaolule,  et  intressimäärade  erinevused  riikide  vahel  vastavad  inflatsioonimäärade 
erinevustele.  Tulemusena  on   reaalsed   intressimäärad  erinevates  riikides  sarnased.  Oodatava 
inflatsioonimäära tõus toob kaasa oodatava vahetuskursi muutuse ja muutused nominaalses intressimääras ei 
mõjuta  reaalset  intressimäära.  Fisheri  efekti  kohaselt  hakkavad  pikaajaliselt  intressimäärad  erinevates 
riikides võrdsustuma. 
 
 
Kursitabel (detsember 2006) 
 
 
EEK 
EUR 
GBP 
LTL 
LVL 
RUB 
SEK 
USD 
EEK 
1,0000 
15,6466  23,1647 
4,5316 
22,4040 
0,4493 
1,7293 
11,7856 
EUR 
0,0639 
1,0000 
1,4805 
0,2896 
1,4319 
0,0287 
0,1105 
0,7532 
GBP 
0,0432 
0,6755 
1,0000 
0,1956 
0,9672 
0,0194 
0,0747 
0,5088 
LTL 
0,2207 
3,4528 
5, 1118  
1,0000 
4,9440 
0,0992 
0,3816 
2,6008 
LVL 
0,0446 
0,6984 
1,0340 
0,2023 
1,0000 
0,0201 
0, 0772  
0,5260 
RUB 
2,2256 
34,8231  51, 5554   10,0855  49,8623 
1,0000 
3,8487 
26,2300 
SEK 
0,5783 
9,0480 
13,3955 
2,6205 
12,9556 
0,2598 
1,0000 
6,8153 
USD 
0,0848 
1,3276 
1,9655 
0,3845 
1,9010 
0,0381 
0,1467 
1,0000 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
67 
12. Välisinvesteeringud 
Rahvusvaheliste kapitalivoogude mõju heaolule 
Joonis  12.1  iseloomustab  rahvusvaheliste  kapitalivoogudega  kaasnevaid  heaoluefekte  nii  investeeriva  kui 
investeeringuid  vastu  võtva  riigi  seisukohalt.  Kahe  riigi  (Riik  A  ja  Riik  B)  kapitalivarud  kokku  on  OAOB. 
Riigile A kuuluvad kapitalivarud on OAK0 ja Riigile B kuuluvad kapitalivarud on OBK0. Kapitali piirprodukti 
iseloomustavad vastavalt kõverad AN ja BM. 
Autarkia  tingimustes investeerib Riik A kogu oma kapitalivaru OAK0 kodumaal tulumäära ra juures ning Riik 
B oma kapitalivaru tulumäära rb juures. Kuivõrd kapitali tulukus Riigis A on madalam kui Riigis B siis vaba 
kapitali  liikumise  korral  hakkab  kapital  liikuma  Riigist  A  Riiki  B.  Selline  protsess  toimub  kuni  kapitali 
tulukus mõlemas riigis võrdsustub ning kapitalikogus K0K1 on liikunud Riiki B. 
Riigis  B  toob  selline  kapitali  ümberpaigutamine  kaasa  kogutoodangu  kasvu,  mida  iseloomustab  piirkond 
K1CDK0, kompenseerides ühtlasi rohkem kui täielikult Riigi A kogutoodangu vähenemise mahus K1CFK0. 
Tulemuseks on heaolu suurenemine piirkonna CDF võrra. 
Kui  vaadata  maailma   tervikuna   siis  võidavad  mõlemad  riigid.  Tasakaalu  situatsioonis  (rw)  maksab  Riik  B 
piirkonna K1CEK0 Riigi A kapitaliomanikele intressidena. Kuivõrd see ala on väiksem kui oli kogutoodangu 
suurenemine  Riigis  B  (K1CDK0),  siis  puhastulu  Riigile  B  oleks  piirkond  CDE.  Samamoodi  kujuneb 
puhastuluks Riigile A piirkond CEF, mis iseloomustab erinevust intressitulude (K1CEK0) ja kogutoodangu 
vähenemise vahel (K1CFK0). Võidavad mõlemad riigid. 
 
 
A 
Riik A 
Riik B 
B 
D 
r
C 
b 
E 
rw 
rw 
L 
F 
ra 
M 
N 
O
K1 
K0 
OB 
 
Joonis 12.1 
Kapitali mobiilsuse mõju 
 
Samas tuleb panna tähele, et Riigis B kapitalistid  kaotavad , sest sissetulekud kapitalilt vähenevad piirkonna 
EDrbrw võrra. Küll aga võidavad töölised piirkonna CDrbrw. 
Riigis A toimub  vastupidine  heaolu ümberjaotamine. Töölised kaotavad seal piirkonna rarwCF ning kapitali 
omanikud  võidavad piirkonna rarwEF. 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
68 
Otsesed  välisinvesteeringud 
Otseinvesteeringutena  käsitletakse  Eestis  investeeringuid,  millega  kaasneb  investori  oluline  osalus,  mis 
moodustab  10%  või  enam  ettevõtte  aktsia-  või  osakapitalist.  Vastavalt  rahvusvahelisele  standardile 
kajastatakse  otseinvesteeringutena  ka  laenusuhteid  ja  muid  rahapaigutusi  ettevõtte  ja  temas  olulist  osalust 
omavate investorite vahel, k.a kaubanduskrediit. 
Portfelliinvesteeringud 
on 
üldjuhul 
väärtpaberiinvesteeringud, 
mis 
jaotatakse 
omandi- 
ja 
võlaväärtpaberiinvesteeringuteks. 
Omandi-väärtpaberiinvesteeringuga 
ei 
kaasne 
olulist 
osalust. 
Võlaväärtpaberi-investeeringutena  käsitletakse  investeeringuid  tagatud  ja  tagamata  võlakirjadesse.  Kuna 
Eestis on tuletisväärtpaberite (ostu- ja müügiõigust või -kohustust tõendavate väärtpaberite) osatähtsus väike, 
käsitletakse neid seni võlaväärtpaberi-investeeringutena. 
Portfelliinvesteeringute olulised tunnused: 
•  need  võivad  väga  kiiresti  ümber  (vastassuunalisteks)  pöörduda.  See  risk  võib  põhjustada  ohtlikke 
kõikumisi  vahetuskurssides,  aktsiahindades  ja  intressimäärades,  mis  suurendavad  määramatust  ja 
ohustavad seega investeeringuid.  
•  reageerimine majandustsüklite erinevatele faasidele. Aktsiainvestorid hoiduvad aktsiate müügist liig 
madalate  hindade  korral  (või  ostmisest  kõrgete  hindadega).  Sellise  käitumise  tulemuseks  on 
majandustsüklite  endogeenne  tasandumine. 
Otseste välisinvesteeringute liikumist seletavad teooriad 
Otseseid  välisinvesteeringuid  seletavad  teooriad  lähtuvad  nii   mikro -  kui  makromajanduslikest  teguritest. 
Nende hulgast on raske välja tuua ühte,  parimat  teooriat, kuna kõik püstitatud hüpoteesid on küll mõningast, 
aga mitte täielikku  empiirilist  kinnitust leidnud. 
Täielikke turge eeldavad teooriad 
Erinevused tulunormis – otsene välisinvesteering tekib seoses kapitali liikumisega madalama tulunormiga 
piirkonnast   kõrgema  tulunormiga  piirkonda.  Teooria  puuduseks  on  ebareaalne  eeldus,  et  kapitali 
päritoluriigis on tulunorm kõigis majandusharudes sama ning madalam tulunormist välismaal. 
Portfelli mitmekesistamine – firmad lähtuvad alternatiivsete investeerimisprojektide hindamisel oodatavast 
tulust ja riski hajutamise võimalikkusest. Kuna riigid on alati teatud määral üksteisest eraldatud, saab OVI-t 
vaadelda  kui  firma  rahvusvahelise  investeerimisportfelli  mitmekesistamist  riski  hajutamise  eesmärgil.  See 
lähenemine ei seleta OVI ebaühtlast jaotust majandusharude vahel. 
Kogutoodang  ja  turu  suurus  –  see  teooria  seob  OVI  rahvusvahelise  firma  tegevusnäitajatega  sihtriigis 
(võrreldakse MNK kogutoodangu ja  sihtriigi  potentsiaalse turumahu suurust). 
Mittetäielikke turge eeldavad teooriad 
Hymeri  tööstusorganisatsiooni  teooria  –  OVI  tegemiseks  peavad  investoril  olema  teatud  eelised 
(juhtimises,  turustamises,  tootmises,  finantseerimises  või   tehnoloogias )  võrreldes  sihtriigi  kohalike 
firmadega . 
Siseturu loomine (internalization) – OVI tehakse eesmärgiga säilitada kontroll  tehnoloogia  ja  juhtimisteabe  
üle (s.t. ei soovita sõlmida litsentsi- ega frantsiisilepinguid). 
J.  Dunning’u   eklektiline  teooria on süntees tööstusorganisatsiooni-, siseturu loomise ja asukohateooriast. 
Selle  kohaselt  peab  OVI  teostumiseks  olema  üheaegselt  täidetud  kolm  tingimust:  1)  investori  omandieelis 
tootmises, 2) siseturu loomise võimalus sihtriigis ja 3) sihtriigi asendieelis investori ligimeelitamiseks. 
Toote  elutsükli  teooria  –  OVI  tegemise  eesmärgiks  on  uue  toote  loomise  või   tehnoloogia   täiustamisega 
kaasneva   konkurentsieelise   ärakasutamine.  Toote  küpsusfaasi  jõudes  tehakse  investeeringuid 
arengumaadesse, et kasutada sealseid odavamaid tootmisvõimalusi. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
69 
Oligopolistliku  reaktsiooni  teooria  –  oligopoolse   turustruktuuri   korral  toob  ühe  firma  poolt  tehtud  OVI 
kaasa  analoogsed  investeeringud  teiste  sama  tootmisharu  suuremate  ettevõtete  poolt,  et  mitte  kaotada 
turuosa. 
Muud OVI liikumist seletavad teooriad 
Likviidsusteooria  –  esialgne  OVI  on  suhteliselt  väike,  kuid  kasvab  seejärel  reinvesteeritud  kasumi  arvel. 
Põhjuseks on asjaolu, et firmasisese kapitali hind võib olla madalam võrreldes väliste kapitaliallikatega. 
Valuutapiirkonna  teooria  –  OVI  tegemine  on  seda  tõenäolisem,  mida  tugevam  on  investori  koduriigi 
valuuta võrreldes sihtriigi  omaga . 
Kojima hüpotees – OVI toimub tehnoloogia, kapitali või juhtimisoskuste ülekandumisel sihtriiki. K.Kojima 
arvates võib OVI olla kahte liiki: a) kaubavahetust  soodustav  (trade-oriented) või b) kaubavahetust pärssiv 
(anti-trade-oriented). 
 
 
 
Otsesed välisinvesteeringud Eestis 
 
12 000
10 000
sisse
välja
8 000
6 000
4 000
2 000
0
1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
70 
13.  Väliskaubanduspoliitika 
Vaatamata  sellele,  et  vaba  kaubandus  suurendab  ühiskonna  heaolu,  kasutavad  riigid  siiski  kaubandust 
piiravaid  vahendeid.  Seega  tuleb  uurida,  missugused  on  need  põhjendused,  miks  selliseid  vahendeid 
kasutatakse  ning  missugused  on  erinevate  kaubanduspoliitikate   teoreetilised   põhjendused.  Vastamaks 
küsimusele,  miks   kaubanduspoliitika   eksisteerib  vaatame  kõigepealt  ekspordi  ja  impordiga  kaasnevaid 
heaoluefekte. 
Ekspordiga kaasnevad heaoluefektid 
Ekspordiga  kaasnevaid  heaoluefekte  iseloomustab  joonis  13.1.  Nõudluskõver  DH  ja  pakkumiskõver  SH 
iseloomustavad kodumaist nõudmist ja pakkumist mingi toote järele. PW iseloomustab hinda maailmaturul. 
Eeldame,  et  sellise  hinna  juures  saaksid  kodumaised   pakkujad   müüa  kogu  oma  toodangu.  Ilma 
rahvusvahelise kaubanduseta kujuneks kodumaiseks hinnaks PH. Võimalus müüa maailmaturu hinnaga toob 
endaga kaasa kodumaise nõudluse vähenemise koguselt Q0 koguseni Q1. Samas suureneks tootmine koguselt 
Q0 koguseni Q2, mis tähendab, et kogus  Q1Q2  läheb ekspordiks. Teiste sõnadega tähendab see, et tarbijad on 
nõus  maksma  koguse  Q0  eest  hinda  PH.  Selle  koguse  võib  aga  müüa  maailmaturul  hinnaga  PW.  Võimalus 
müüa  maailmaturul  toob  endaga  kaasa  piirkonna  c,  mis  iseloomustab  võitu  ühiskonna  jaoks.  Tulu 
ühiskonnale tuleneb siin sellest, et selle koguse juures ekspordi koguväärtus ületab tarbijate kogukasulikkuse 
piirkonna  c  võrra.  Tarbijate  kogukasulikkuse  vähenemist  iseloomustab  nõudluskõvera  alla  jääv  piirkond 
(b+e+f). 
 
 
 
d
in
Kodumaine 
H
pakkumine 
P
Hind 
W 
maailmaturul 
a 
c 
d 
b 
PH 
e 
Kodumaine 
f 
nõudmine 
0 
Q1 
Q0 
Q2 
Kogus 
Joonis 13.1 
Ekspordiga kaasnevad heaoluefektid 
 
Tootmise  laiendamine  tasemeni  Q2  toob  endaga  kaasa  täiendava  tulu  ühiskonnale piirkonna  d  näol.  Seega 
toob tarbimise vähenemine ja tootmise suurenemine kaasa tulu, mida iseloomustab piirkond c+d. Võrreldes 
kaubanduseelse olukorraga, iseloomustab see ala heaolu  suurenemist  tulenevalt ekspordist. 
 
 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
71 
Impordiga kaasnevad heaoluefektid 
Joonis  13.2  iseloomustab  impordiga  kaasnevaid  heaoluefekte.  Kui  kodumaist  nõudlust  kaetaks  vaid 
kodumaise  pakkumisega,  saavutataks  tasakaal  koguse  Q0 juures hinnaga PH. Kui lubada importi suureneks 
kodumaine  tarbimine  tasemeni  Q2  ning   kauplemine    toimuks   maailmaturu  hinna  PW  juures.  Samal  ajal 
väheneb  kodumaine  tootmine  tasemelt  Q0  tasemele  Q1.  Vaatame  eraldi  nii   tarbijaid   kui  tootjaid.  See  osa 
impordist (Q1 Q2), mis asendab kodumaist tootmist oleks  Q1Q0 . Selle impordi maksumus on (Q1Q0)*PW, ehk 
piirkond  d,  mis  on  väiksem  kui  kulutused  tootmiseks  kodumaal.  Kulutusi  tootmiseks  iseloomustab 
pakkumiskõvera SH alune ala. Meie näites on selleks  piirkonnaks  b+d. Seega iseloomustab tulu piirkond b. 
Tarbimine  suureneb  tasemeni  Q2  ning  tarbijate  soovi  maksta  iseloomustab  piirkond  c+e.  Tarbija  ülejääk, 
mida iseloomustab ala c, on erinevus kulude ja valmisoleku maksta vahel. Seega on impordiga kaasnev tulu 
ühiskonnale võrdne piirkonnaga b+c. 
 
 
 
d
in
H
Kodumaine 
pakkumine 
PH 
a 
b 
c 
Hind 
PW 
maailmaturul 
d 
e 
Kodumaine 
nõudmine 
0 
Q1 
Q0 
Q2 
Kogus 
Joonis 13.2 
Impordiga kaasnevad heaoluefektid 
 
Jaotuse probleem 
Seega  saab  öelda,  et  rahvusvaheline  kaubandus  toob  endaga  kaasa  positiivse  tulemuse  kõigile 
rahvusvahelises  kaubanduses  osalevatele  riikidele.  Selge  on  see,  et  sellega  kaasnevad  ka  kaotused,  ent 
võitjad  kompenseerivad  selle  ja  kokkuvõttes  saavutatakse  ikkagi  kõrgem  heaolu  tase  kui  ilma 
vabakaubanduseta.  Importivas  harus  toob  see  endaga  kaasa  tootmise  vähenemise  ning  eksportivas  harus 
tootmise suurenemise. Samuti peavad hakkama liikuma töö ja kapital nii eri tööstusharude vaheliselt kui ka 
geograafiliselt. 
Teatud ümberjaotamine toimub ka tarbijate  seisukohast  lähtudes. Joonisel 7.2 iseloomustab tarbijate  lisakasu  
suurenemist importkauba osas piirkond a+b+c, ning joonisel 7.1 iseloomustab tarbijate lisakasu vähenemist 
piirkond a+b. 
See tähendab seda,  et vaba kaubandus paneb osa sotsiaalseid gruppe halvemasse seisu  kui  nad oleksid siis 
kui  kaubandust  piirataks.  See  ongi  tihti  põhjuseks,  miks  leidub  neid,  kes  soovivad  kasutada 
protektsionistlikke meetmeid. 
 
 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
72 
Loomulikud kaubanduspiirangud 
Senises käsitluses eeldati, et pärast kaubanduse algust toimub hindade võrdsustumine ja hakatakse  kauplema  
maailmaturu  hinna  juures.  Ent  tegelikkuses  ei  toimu  hinda  absoluutset  võrdsustumist,  sest  eksisteerivad 
ülekandekulud  (näiteks  transpordikulu).  See  tähendab,  et   impordile   lisatud  transpordikulu  suurendab 
importkauba  hinda,  mille  tulemusena  importkauba  hind  on  kõrgem  kui  maailmaturu  hind.   Esmaseks  
järelduseks  siit  on,  et  transpordikulud  vähendavad  väliskaubanduse  mahtu  ning  ei  võimalda  hindadel 
tasakaalustuda. 
 
Kaubanduspoliitika eesmärgid ja vahendid 
Tehes otsust kaubanduspiirangute kasutamiseks, mängivad rolli kolm olulist tegurit: tootmistegurite jaotus, 
heaolu  ümberjaotamine  ning  stabiliseerimine.  Kahe  esimese  teguri  vahelist  seost  sai  käsitletud  varasemalt 
kui analüüsiti, kuidas mõjutab majanduse avamine üldist heaolu. Rahvusvahelise kaubanduse  lubamine  tõstis 
küll  ühiskonna  üldist  heaolu  ent  see  mõjutas  erinevalt  erinevaid  sotsiaalseid  gruppe.  Seega  ilma 
kompensatsioonimehhanismideta,  mis  harva  töötavad  ideaalselt,  on  alti  selliseid  gruppe  kes  osutuvad 
kaotajateks. 
Kaubanduspoliitikat  võib  kasutada  ka  kaubanduslike  tsüklite  stabiliseerimiseks  (tootmine,  tööpuudus  ja 
maksebilanss).  Tavaliselt  on  fiskaal-,   monetaar -  ja  vahetuskursipoliitika  abil  võimalik  saavutada  paremaid 
tulemusi, kui kasutades kaubanduspoliitika vahendeid. 
Kaubanduspiirangute õigustamise taga seisavad teatud sotsiaalsed huvigrupid. 
Järgnev  tabel  loetleb  mitmeid  selliseid  eesmärke,  kus  tuleb  teha  otsus  tootmistegurite  jaotuse,  heaolu 
ümberjaotamise ning stabiliseerimise osas: 
 
•  Maksutulu 
•  Maksebilanss 
•  Tööhõive 
•  Efektiivsus 
•  Kaubandustingimused 
ehk  •  Areng  (areneva  tööstusharu 
rahvusvaheline  sissetulekute 
kaitse) 
jaotus 
•  Rahvuslik sissetulekute jaotus  •   Moraal  
•  Sõjalised kaalutlused ( NATO )  •  Tervis ja keskkond 
•  Muud 
välispoliitilised  •  Kaitse 
ehk 
ise 
endaga 
eesmärgid (ÜRO) 
toimetulek 
 
Nii  nagu  kaubanduspoliitika  eesmärke,  on  ka  kaubanduspoliitika  vahendeid  palju.  Kaubanduspoliitilisi 
vahendeid,  mis  mõjutavad  kaupade  vaba  liikumist  saab  jagada  kahte  suurde  gruppi:  importi  mõjutavad 
vahendid  ja  eksporti  mõjutavad  vahendid.  Vaatamata  sellele,  et  importi  mõjutavaid  vahendeid  kasutatakse 
sagedamini,  omavad  eksporti  mõjutavad  vahendid  samuti  suurt tähtsust.  Sellisteks  vahenditeks  võivad  olla 
näiteks  erinevad  ekspordi   subsiidiumid .  Kaubanduspoliitilisi  vahendeid  võib  jagada  ka  vastavalt  sellele,  et 
need kas (1) reguleerivad hindu või koguseid ( toll   versus   kvantitatiivsed  impordi piirangud), (2) või, kas neid 
rakendatakse  piiril  või mujal (toll versus tehnilised barjäärid), (3) ning kuivõrd nähtavad nad on (toll versus 
tehnilised barjäärid). Järgnev tabel loetleb erinevaid kaubanduspoliitilisi vahendeid: 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
73 
Import 
Eksport 
Toll 
Ekspordimaks  
Dumpinguvastane toll 
Ekspordi  subsiidium  
Vastastikkused kohustused 
   Otsesed subsiidiumid 
Tolliliit  
    Kaudsed  subsiidiumid 
Vabakaubandustsoon 
   Finantsabi 
Impordikvoot 
   Marketingiabi 
Impordi subsiidium 
Transpordipiirangud 
Tehnilised piirangud 
Tehnilised piirangud 
Transpordipiirangud 
Vabatahtlikud ekspordi piirangud 
Embargo  
Embargo 
 
Tollimaks  
Tollimaks on maks imporditavalt  kaubalt , millega püütakse muuta kaupade suhtelisi hindu ja sellega muuta 
ka  rahvusvahelise  kaubanduse  struktuuri.  Samuti  loodetakse  tollimaksuga  muuta  toote  valmistamise 
asupaika. 
On  olemas  mitmeid  erinevaid   tollimaksu   liike.  Levinumateks  tollimaksu  liikideks  on  kindel,  väärtuseline, 
kombineeritud  ja liikuv tollimaks. 
Kindel  tollimaks  on  määratud  kindla  koduses  valuutas  väljendatud  rahasummana  imporditava  kauba 
ühikult: (P+tk). 
Kindla tollimaksu suhteline suurus väheneb kui  inflatsioon  antud riigis on kõrge. Samuti on kindel tollimaks 
luksuskaupade puhul suhteliselt väiksema toimega. 
Väärtuseline  (ad  valorem)  tollimaks  kehtestatakse  teatud  kindla  protsendina  imporditava  kauba   hinnast : 
(1+tv)*P. 
Väärtuseline tollimaks ei sõltu inflatsioonitempost, sest hindade taseme tõusu korral suureneb automaatselt 
ka  tollimaks  samas  ulatuses.  Samuti  on  väärtuseline  tollimaks  absoluutväärtusena  suurem  kallimatelt 
kaupadelt. 
Kombineeritud tollimaks on esitatav summana, kus esialgu tasutakse väärtuseline tollimaks ja lisaks sellele 
kindel tollimaks: P+tk+P*tv. 
Liikuv tollimaks ei ole määratletud kindla rahasummana või protsendina kauba hinnast, vaid see on seotud 
mingite  teiste teguritega. 
Alates 1.  jaanuarist  2000 hakkas Eestis kehtima enamsoodustusrežiimi tollimaksu seadus. Seaduse kohaselt 
maksustatakse  tollimaksuga  kolmandatest  riikidest  pärinevad   toidukaubad .  Kolmandateks  maadeks 
nimetatakse riike, millega Eestil ei ole sõlmitud vabakaubanduslepingut. 
Tollimaksust  vabastav  vabakaubandusleping  on  sõlmitud   Ukrainaga ,  Tšehhiga,  Slovakkiaga,  Türgiga, 
Lätiga, Leeduga, Poolaga, Sloveeniaga, Ungariga, EFTA- riikidega - (Norra,  Island , Šveits, Lichtenshtein), 
EL-riikidega ja Fääri saartega. 
Alates Euroopa Liiduga liitumisest kehtivad Eestis kõik EL-i väliskaubanduspiirangud. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
74 
Tollimaksu mõju tarbijatele, tootjatele ja rahvamajandusele tervikuna 
Vaatame tollimaksu mõju väikeriigi seisukohalt lähtudes. Kuivõrd väikeriik ei suuda mõjutada maailmaturu 
hinda PW, siis on impordi pakkumine SW horisontaalne kõver hinna PW juures (vaata joonis 13.3). 
Impordiga  on  tegemist  siis  kui  maailmaturu  hind  PW  on  madalam  kui  kodumaine  hind  PH.  Selles  kohas 
vastab import kogusele  Q0Q1 . See on kogus mille võrra kodumaine nõudlus ületab pakkumist maailmaturu 
hinna juures. 
Kui  lisatakse  tollimaks  (antud  käsitluse  kohaselt  on  meil  tegemist  kindla  tollimaksuga),  siis  impordi 
pakkumine nihkub asendisse PW+t. See võimaldab kodumaistel tootjatel tõsta hinda. Hind tõuseb tollimaksu t 
võrra ning hakkab olema Pt. 
Kodumaise  tööstusharu  kaitseks  konkureerivatele  importkaupadele  tolli  kehtestamisel  tõuseb  imporditava 
kauba  hind  tollimaksu  võrra.  See  toob  endaga  kaasa  mitmeid   efekte   nii  tarbijatele,  tootjatele  kui  ka 
valitsusele. 
Kaitse  efekt  seisneb  selles,  et  kodumaine  tootmine  suureneb  tasemelt  Q0 tasemele Q2.  See  toob  omakorda 
kaasa tööhõive kasvu selles valdkonnas. Täishõive tingimustes tähendab see aga tööhõive vähenemist teistes 
harudes.  Välismaal  toimub  aga  vastupidine  protsess,  sest  impordi  maht  vähenes  tasemelt  Q0Q1  tasemele 
Q2Q3 . 
 
 
 
d
in
H
Kodumaine 
pakkumine 
PH 
Hind 
tollimaksuga 
Pt 
a 
b 
c 
d 
Hind 
PW 
maailmaturul 
i 
j 
Kodumaine 
nõudmine 
0 
Q0 
Q2 
Q3 
Q1 
Kogus 
Joonis 13.3 
Tollimaksu mõju majandusele 
 
 
Maksebilansi tulu on võrdne aladega i ja j, sest imporditakse ikka veel hinna PW juures. Selle efekti kestvus 
on  piiratud,  sest  aktiivsuse  tõus  kaitstavas  sektoris  toob  endaga  kaasa  sisendite  hinna  tõusu  ning  seoses 
sellega vähendab teiste sektorite ekspordi võimalusi. See on põhjus, miks imporditolle on võimalik vaadelda 
ka kui maksu ekspordile. 
Nüüd  vaatame  lähemalt  heaoluefekte,  mis  on  seotud  tarbijate,  tootjate  ja  valitsusega.  Tarbijate  heaolu 
vähenemine  on  võrdne  tarbija  lisakasu  vähenemisega.  Joonisel  iseloomustab  tarbijate  heaolu  vähenemist 
piirkond  (a+b+c+d).  Tootjate   kasumid   suurenevad.  Tootjate  lisakasu  iseloomustab  piirkond  a.  Tootjate 
kasumite suurenemine tuleneb läbimüügi suurenemisest a+b+i ulatuses, millest omakorda tuleb maha arvata 
muutuvkulude suurenemine, mis moodustab b+i. 
Valitsus  saab  endale  tollimaksu  tulu,  mis  on  võrdne  imporditava  koguse  ja  tollimaksu  määra  korrutisega. 
Joonisel iseloomustab seda piirkond c. Tegelikkuses omab see küllaltki väikest tähtsust, sest arenenud riikide 
valitsuste tuludest moodustavad tollimaksutulud suhteliselt väikese osa. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
75 
Kuivõrd tootjad ja valitsus ei võida piisavalt selleks, et kompenseerida tarbijate kaotust, siis saame rääkida 
ka  tollimaksust  tulenevast  kaotusest  ühiskonna  jaoks.  Kaotust  ühiskonnale  ehk  täiskoormuse  kaotust 
iseloomustavad  alad  b+d.  Piirkonna  b  kaotame  seetõttu,  et  peame  tarbima  kallimat  kodumaist  toodangut. 
Piirkonna d kaotame sellepärast, et seda kaotust ei kata mingisugused muud tulud. 
 
Tollimaksu efektiivne tase 
Enamuse toodete tootmiseks on vaja kasutada tooraineid või pooltooteid. Näiteks on vaja arvutite tootmiseks 
pooljuhtisid,  juhtmeid  jne.  Klassikalises   teoorias  tavaliselt ei eeldata, et riigid impordivad mitmeid erinevaid 
kaupu, milledele kehtivad erinevad tollimaksumäärad. Sellised erinevused muutuvad oluliseks siis kui meil 
on tegemist pooltoodetega. Näiteks sisaldub auto  hinnas  nii terase hind kui ka (kasum) lisandunud väärtus. 
Oletame, et ettevõte toodab  masina,  mille hinnaks vabakaubanduse korral oleks 20 000, millest 10 000 on 
terase  maksumus  ja  10  000  on lisandunud  väärtus  ( palgad ,  rent,  kasum  jne.).  Oletame,  et  imporditakse  nii 
autosid kui ka terast.  Esimesel juhul oleks toll  autodele  20% ja terasele 0%. Sellisel juhul oleks auto hind 
kodumaal 24 000, millest 10 000 tuleb maksta terase eest. See tähendab, et lisandunud väärtus on nüüd 14 
000.  Teisel  juhul  oleks  toll  autodele  0%  ja  toll  terasele  20%.  Tootja  peab  nüüd  müüma  oma  auto 
maailmaturu  hinna  20  000  juures.  Ent  teras  maksab  nüüd  12  000  ja  lisandunud  väärtus  moodustab  8  000. 
Seega  võib  öelda,  et  iga  tööstusharu  peab  arvestama  mitte  ainult  tema  poolt  toodetavatele   toodetele  
kehtestatud tollimaksu vaid ka pooltoodete tollimaksusid. 
Seega on oluline uurida, et missugune on ühe toote kaitsmise mõju kogu tootmisele lähtuvalt tollimaksude 
struktuurist. 
Vaatame  teist  näidet,  kus  ühe  ülikonna  tegemiseks  vajatakse  5m  riiet  ning  sisendite  (töö,  kapital,  maa, 
kasum)  maksumus  on  500  krooni  ühe  ülikonna  kohta  (see  on  kodumaine  lisandunud  väärtus).  Riiet  on 
võimalik osta nii kodust kui välismaalt hinnaga 200 krooni meeter. Vabakaubanduse ja täieliku konkurentsi 
korral oleks ülikonna hind 1500 krooni (5*200+500). 
Oletame,  et  valitsus  viib  sisse  tolli  20%  imporditavatele  ülikondadele.  Seega  tõuseb  ülikonna  hind  300 
krooni  võrra  (0,20*1500).  Nüüd  saavad  kodumaised  tootjad  iga  müüdud  ülikonna  eest  1800  krooni,  ent 
maksavad  riide  eest ikka vaid 1000 krooni. Ülejäänud 800 krooni läheb kodumaistele tootmisteguritele. 
Nominaalne kaitse määr näitab, kui palju kodumaised pakkujad saavad hinda tõsta, et ikkagi konkureerida 
välismaise toodanguga. 
t
 
Nominaalne kaitse määr  =
 
p
Efektiivne  kaitse  määr  näitab,  et  kui  palju  kodumaine  lisandunud  väärtus  võib  tõusta  võrreldes 
vabakaubandusega. 
(v'−v)
 
Efektiivne kaitse määr  =
 , kus 
v
 
t – toll lõpptootele 
 
P – vahekauba hind 
 
v – kodumaine lisandunud väärtus 
 
v’ – kodumaine lisandunud väärtus  tollide  korral 
 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
76 
 
Meie näites saab tänu tollidele suurendada tegurite kompenseerimist 60% ulatuses. 
Oletame, et valitsus viib sisse teise tolli 10%, mis on kehtestatud riidele. Seega tõuseb riide hind 200  kroonilt  
220 kroonile meetri kohta. 
Siinkohal tekib küsimus, et kas tootja saab seda kulutust tarbijale üle kanda. Ilmselt mitte, sest välismaised 
ülikonnad on ikka 1800 krooni. Efektiivse kaitse määr väheneb ja on nüüd (700-500)/500=40% 
Seega  tollimaks  vähendas  efektiivset  kaitse  määra.  See  näitab  seda,  et   protektsionism   ühes  tööstusharus  ei 
sõltu mitte ainuüksi tollidest selles vaid ka tollidest teistes harudes. 
Kvantitatiivsed kaubanduspiirangud 
Impordi  kvoot  kujutab endast teatud kauba lubatud impordi mahtu aastas. See tähendab, et pakkumine turul 
koosneb  kodumaisest  pakkumisest  ja  impordi  kvoodist  (IQ),  mis  on  kõrgemal  maailmaturu  hinnast. 
Impordikvoodi  kehtestamine  toob  endaga  kaasa  hinna  tõusu.  Esialgne  hind  maailma  turul  on  PW  (vaata 
joonis 13.4). Hind pärast impordikvoodi kehtestamist oleks PIQ. 
Import  väheneb  esialgselt  tasemelt  Q0Q1  tasemele  Q2Q3   kvoodi   IQ  võrra.  Nagu  oli  näha  juba  tollimaksu 
analüüsis toob ka impordikvoot endaga kaasa ümberjaotamise tootjate kasuks, mida iseloomustab piirkond a. 
Lubatava impordi (piirkond c) hinna tõus iseloomustab tulude ümberjaotamist tarbijatelt litsentsi jagajatele 
(valitsus) või impordi vahendajatele. 
 
 
 
d
in
Kodumaine 
H
pakkumine 
Pakkumine 
kodumaal 
impordi 
kvoodiga 
PIQ 
a 
b 
c 
d 
PW 
i 
j 
Kodumaine 
nõudmine 
0 
Q0 
Q2 
Q3 
Q1 
Kogus 
Joonis 13.4 
Impordikvoodi mõju majandusele 
 
Täiskoormuse  kaotus  ehk   rahvamajanduse   kaotus  on  sarnaselt  tollimaksule  piirkond  b+d.  Ent  kvoodi 
rakendamine võib olla halvem juhul, kui: 
•  kvoot loob teatud ettevõttele monopoolse seisundi 
•  importi lubavate litsentside jaotamine toimub  ebaefektiivselt . 
 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
77 
Muud kaubanduspoliitilised vahendid 
Kaubanduspoliitilisi vahendeid ei saa jagada vaid tollideks ja kvootideks. Lisaks eelnimetatutele on kasutusel 
ka  terve  rida  muid  rahvusvahelist  kaubandust  piiravaid  vahendeid.  Sellisteks  vahenditeks  on  näiteks 
vabatahtlikud ekspordipiirangud, ekspordisubsiidiumid ja ekspordimaksud ning mitmed muud  mittetollilised  
piirangud. 
Vabatahtlik ekspordipiirang 
Vabatahtlikud  ekspordipiirangud  iseloomustavad  olukorda,  kus  importiv  riik  ja  eksportiv  riik  lepivad 
omavahel  kokku,  et  eksportiv  riik  piirab  oma  eksporti  mingi  toote  osas.  Erinevus  impordikvoodi 
kasutamisega  seisneb  siin  eelkõige  selles,  et  kasu  mida  iseloomustas  piirkond  c  joonisel  13.4  läheb  nüüd 
välismaistele  eksportijatele.  Vabatahtlikke  ekspordipiiranguid  kasutatakse  eelkõige  seetõttu,  et 
impordikvootide kasutamist piiravad mitmed rahvusvahelised  lepingud . 
Eksportiva  riigi  seisukohalt  on   vabatahtliku   ekspordipiirangu  kasutamine  kasulikum,  kui   eksportimine  
impordikvoodi tingimustes. 
Ekspordisubsiidiumid ja ekspordimaks 
Kui  eesmärgiks  on  parandada  maksebilanssi,  tõsta  tööhõivet  jne.  Ei  pea  kasutama  impordi  piiranguid. 
Võimalik  on  kasutada  mitmeid  erinevaid  ekspordi  subsideerimise  vahendeid.  Vaatamata  asjaolule,  et 
ekspordisubsiidiumite 
kasutamist 
piiratakse 
erinevate 
rahvusvaheliste 
kokkulepetega 
on 
ekspordisubsiidiumid siiski laialt kasutuses. 
Joonis 13.5 iseloomustab ekspordi subsideerimise mõju. SX on kodumaiste eksportijate ekspordi pakkumine. 
DM  on  selle  sama  toote  impordi  nõudlus.  Eeldame,  et  kodumaised  tootjad  omavad  mingit  mõju  hinna  üle 
juhul kui nad tegutseksid koos, aga mitte individuaalselt. See on põhjuseks, miks meil on tegemist  langeva  
nõudluskõveraga. 
Enne subsiidiumide kasutamist oleks ekspordi maht X0 ja hind PW0. Kui eksportijaid subsideeritakse mahus 
s,  nihkub  ekspordi  pakkumise  kõver  alla  subsideeritavas  mahus.  See  toob  endaga  kaasa  ekspordi  kasvu 
koguseni X1 ning hinna languse tasemele PW1. 
 
 
 
d
in
i h
ord
SX 
sp
k
E
C 
SX-s 
PW2  B 
E 
PW0  F 
PW1 
D 
A 
DM 
0 
X0  X1 
Ekspordi kogus 
Joonis 13.5 
Ekspordisubsiidiumi mõju majandusele 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
78 
Valitsuse  poolt  tehtavaid  kulutusi  subsiidiumile  iseloomustab  piirkond  ABCD  (ehk  kogus  korrutatud 
subsiidium). Piirkond FBCE iseloomustab eksportijate kasumi suurenemist ja tarbijate lisakasu vähenemist. 
Piirkond AFED iseloomustab kodumaiste maksumaksjate raha ümberjaotamist välismaistele tarbijatele. ECD 
on see osa valitsuse kulutustest, mis ei kandu üle kellegi kasuks ja on efektiivsuse kaotus. See kaotus tuleneb 
sellest,  et  tootmise  suurendamisega  seotud  kulutused  on  suuremad,  kui  on  importkaupade  tarbijate 
tarbijaülejääk.  Eksportija  seisukohalt vaadates kaotatakse lisaks piirkonnale ECD ka piirkond AFED, sest see 
läheb välismaistele tarbijatele. 
Eelnenud   analüüs  näitas,  et  ekspordisubsiidiumite  kasutamine  on  täieliku  konkurentsi  tingimustes  toob 
endaga kaasa negatiivse efekti, mis kehtib nii suurte kui ka väikeste riikide puhul. On üllatav, et vaatamata 
negatiivsetele  tagajärgedele,  mida  toob  endaga  kaasa  ekspordisubsiidiumite  kasutamine  soovitakse  neid 
siiski üha rohkem kasutada. 
Joonist  13.5  saab  kasutada  ka  ekspordimaksu  (tx)  mõju  iseloomustamiseks,  kui  me  arvestame,  et 
ekspordimaks  ei  ole  midagi  muud  kui  negatiivne  subsiidium.  Seega  tähendaks  ekspordi  maks  kõvera  SX-s 
nihkumist  asendisse  SX.  See  tooks  endaga  kaasa  maailmaturu  hinna  tõusu  tasemelt  PW1  tasemele  PW0  ja 
kodumaiste tootja ja tarbija hindade languse mahus PW0-tx.  
Muud mittetollilised piirangud. Sellisteks piiranguteks võivad olla näiteks  
•  avalike hangete  diskrimineerimine ,  
•  tehnilised ja administratiivsed kaubanduspiirangud, 
•  kodumaise tööstuse osaluse kohustus, 
•  rahvusvahelised kaubanduslepingud jne. 
Kaubanduspiirangute kasutamist põhjendavad argumendid 
Mis on need tegurid, mis mõjutavad kaubanduspoliitika kujundajaid: 
Esiteks:  Eeldades,  et  turg  on  täielikult  konkureeriv,  on  valitsuse  parimaks  poliitikaks   vabakaubandus  
(mittesekkumine),  kui  eesmärgiks  on  kõrgeima  võimaliku  heaolu  taseme  saavutamine.  v.a.  optimaalne 
tollimaks suure riigi puhul (vt. joonis 13.6). 
 
 
 
eaolu
 h
slik
vu
ah
R
0 
topt 
Keelutoll  Tollimaksu määr 
Joonis 13.6 
Optimaalne tollimaks 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
79 
Erinevalt  väikesest  riigist  on  suur  riik  võimeline  mõjutama   omapoolsete   kaubanduspoliitiliste  vahenditega 
maailmaturu hinda. Seost tollimaksu määra ja rahvusliku heaolu vahel suure riigi korral iseloomustab joonis 
13.6. 
Teiseks:  Kui  valitsus  soovib  kindlustada  mingit  teatud  tootmise  taset,  on  mõistlikum  kasutada  näiteks 
subsideerimist aga mitte tollimaksu. 
Kolmandaks : Kui valitsus on oma eesmärkide saavutamiseks otsustanud piirata importi, on tollimaks parem 
vahend kui kvantitatiivsed piirangud. 
Neljandaks:  Tollimaksu  (või  mõne  muu  vahendi)  kasutamine  peab   tooma   kaasa  muutuse  sissetulekute 
jaotuses (on nii kaotajaid kui ka võitjaid). 
Viiendaks:  Kes  kaotavad  ja  kes  võidavad  ning  missuguse  aja  jooksul,  sõltub  tootmistegurite  liikumise 
kiirusest. 
Kuuendaks:  Muutused  kaubanduspoliitikas  mõjutavad  rohkem  neid  valdkondi  (tegurite  kasutamist  nendes 
valdkondades),  kus  on  tegemist  tootmisharude  vahelise  kaubandusega  ja  vähem  seal  kus  on  tegemist 
tootmisharu sisese kaubandusega. 
Miks siiski valitsused, kelle ülesandeks on heaolu  suurendamine , kasutavad protektsionistlikke vahendeid? 
Nõudlus protektsionistlike vahendite kasutamiseks tuleb  eeldatavasti  ühiskonnalt. Kas siis üksikindiviididelt 
(tarbijad) või organiseeritud gruppidelt (ettevõtted, ametiühingud, aktsionärid), kes võivad sellest kasu saada. 
Pakkumine tuleb aga valitud seadusetegijatelt.  Poliitikuid  motiveerib soov saada uuesti valitud. Seega viivad 
poliitikud  eeldatavasti ellu selliseid poliitikaid, mis tagavad nende valimise või uuesti valimise. 
 
Kaubanduspiiranguid õigustavatest argumentidest võib välja tuua sellised nagu:  
Häired  siseturul,  mis  tähendab,  et  valitsuse  sekkumine  on  oluline  selleks,  et  kõrvaldada  moonutused 
kodumaises  tööstusest,  mis  takistavad  Pareto-efektiivse  tootmise  saavutamist.  Õigustatud  on  sekkumine 
ainult  nendel   turgudel ,  kus   moonutus    ilmnes ,  ning  sekkumise  ulatus  peaks  olema  võrdne  moonutuse 
ulatusega. 
Tärkava tööstusharu kaitse argumendi kohaselt võib riigil olla küll suhteline eelis millegi tootmiseks, kuid 
kuna  tegemist  on  tärkava  tööstusharuga,  siis  ei  ole  piisavalt  oskusteavet  ja  tehnoloogiat  ning  optimaalne 
tootmistase ei ole saavutatav. Sellest tulenevalt jääb see tööstusharu loomata või on ta sunnitud oma tegevuse 
lõpetama.  Tärkava  tööstusharu  kaitsmine  on  õigustatud  ainul  juhul,  kui  tööstusharu  kasvab  ning  suudab 
lõpuks ise efektiivselt eksisteerida.  
Valitsuse  tulude  suurendamine  tähendab  seda,  et  tollimaksude  kehtestamisega  püütakse  suurendada 
valitsuse  tulusid.  Sellise  argumendi  kasutamine  on  küsitav  kuna  arenenud  riikide  valitsuste  tuludest 
moodustavad  tollimaksutulud  väga  väikese  osa.  Seega  võib  selline  kaubanduspiirangute  kasutamise 
põhjendus olla oluline vaid vähearenenud riikides. 
Mittemajanduslikud  argumendid  iseloomustavad  situatsiooni,  kus  kaubanduspoliitilisi  vahendeid 
kasutatakse  kultuurilistel,  poliitilistel  ja  sotsiaalsetel  eesmärkidel.  Sellisteks  eesmärkideks  võivad  olla 
näiteks: 
•  minimaalse tootmistaseme säilitamine, et suudetaks suletuse korral ise endaga toime tulla; 
•  ühiskondlikult optimaalse tarbimise taseme säilitamine; 
•  teatud tööhõive taseme säilitamine mingis harus; 
•  rahvuslikkust uhkusest ja traditsioonidest tulenevad põhjendused. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
80 
Strateegiline kaubanduspoliitika 
Mitmed  arenenud  tööstusriigid  on  1980ndail  ja  järgneval  aastakümnel  kasutanud  ekspordi  edendamiseks 
subsiidiume.  Põhjendamaks  subsideerimist  on   eelduseks ,  et  maailmaturul  on  tegemist  mittetäieliku 
konkurentsiga.  Mittetäieliku  konkurentsi  põhjuseks  on,  kas  liiga  väike  turul  osalejate  arv  või  toote 
diferentseeritus.  Subsiidiume  on  kasutatud  eelkõige  lennunduses,  telekommunikatsioonivahendite  turul, 
energeetika-  ja  rasketööstuses.  Need  on  tööstusharud  mida  iseloomustab  väike  pakkujate  arv.  Valitsuse 
eesmärgiks on omapoolsete vahenditega suurendada rahvuslikku heaolu.  
Kaasaegsed  uurimused  rahvusvahelises  kaubanduses  väidavad,  et  kaubandus  on  rohkem  seotud 
mastaabisäästuefektiga  kui  suhtelise  eelisega.  Arvestades  tööstusorganisatsioonide  oligopolistlikku 
struktuuri,  väidavad  kaasaegsed  rahvusvahelise  kaubanduse  teooriad,  et  täielikku  konkurentsi  ja  vaba 
kaubandust  eeldavad  argumendid,  mis  moodustavad  traditsioonilise   kaubandusteooria   aluse  ei  ole 
realistlikud .  Sellest  käsitlusest  on  välja  arenenud  strateegilise  kaubanduspoliitika  argument.  Strateegilise 
kaubanduspoliitika  kontekstis  käsitletakse  ka  nende  tööstusharude  valitsusepoolset  abistamist,  kes  ei  ole 
suutelised  konkureerima  välismaiste tootjatega. 
Mitmed  majanduspoliitikud  on  propageerinud  erinevaid  protektsionistlikke  vahendeid  lähtuvalt 
strateegilisest  kaubanduspoliitikast.  Tegemist  on  teooriatega,  mis  lubavad  oligopolistlikku  konkurentsi  ja 
firmade  vahelisi  strateegilisi  vastasmõjusid.  Need  teooriad    väidavad,  et  valitsusepoolsete  meetmete 
kasutamine  ekspordisubsiidiumide  või  ekspordimaksude  näol,  võib  tuua  kaasa  kasumite  ülekandumise 
välismaistelt   firmadelt   sisemaistele  firmadele,   tuues   endaga  kaasa  rahvusliku  heaolu  kasvu  (seda  vähemalt 
siis kui välismaine valitsus ei võta kasutusele mingisuguseid vastumeetmeid). 
Strateegilise kaubanduspoliitika argumenti kasutatakse seletamaks ja õigustamaks valitsusepoolset ekspordi 
subsideerimist ja toetusi  uurimis - ja arendustöö vallas. Seega on oluliseks küsimuseks piisavate tingimuste 
kindlaks  määramine  optimaalsete  kaubanduspoliitiliste  otsuste  vastuvõtmiseks  oligopolistliku  konkurentsi 
tingimustes.  Oluliseks  uurimisvaldkonnaks  on  muutunud  maailmaturul  ja  kaubanduspoliitikas  aset  leidvad 
strateegilised  interaktsioonid. 
Strateegilise  kaubanduspoliitika  argument  on  kasvanud  välja  Branderi  ja  Spenceri  (Brander  1983,  1985) 
uurimustest,  mis  käsitlesid  kasumite  ülekandumise  efekti  välismaistelt  tootjatelt  sisemaistele  tootjatele. 
Mitmed strateegilise tähtsusega  turud  on oligopolistlikud. Seega võivad valitsuse poolt antavad subsiidiumid 
parandada sisemaiste firmade konkurentsivõimet välismaiste firmade suhtes nii sise- kui ka välismaisel turul. 
Selline tegevus toob endaga kaasa kasumite ülekandumise välismaistelt firmadelt sisemaistele firmadele. 
Seega  on  strateegilise  kaubandusteooria  puhul  tegemist  olukorraga,  kus  valitsus  subsideerib  sisemaiseid 
ettevõtteid,  mis  võib  tuua  kaasa  väliskonkurentide  lahkumise  rahvusvaheliselt   turult .  Oletades,  et  teiste 
riikide  valitsused  ei  võta  kasutusele  vastuabinõusid,  tekib  võimalus  kasumite  ülekandumiseks  välismaistelt 
tootjatelt  sisemaistele  tootjatele.  Strateegiline  kaubanduspoliitika  võimaldab  sisemaistel  ettevõtetel  saada 
tulu mittetäieliku konkurentsi tingimustes välismaiste ettevõtete arvelt. 
Vastavalt  teooriale  peaks  valitsus  subsideerima   suuremaid   kodumaiseid  ettevõtteid,  et  seeläbi  tekiks 
kasumite  ülekandumise  efekt  välismaistelt  tootjatelt  sisemaistele  tootjatele.  Seega  on  tegemist  olukorraga, 
kus  rikkamad  riigid saavad subsideerida oma tootjaid  niikaua , kuni konkurendid on sunnitud turult  lahkuma . 
Üheks  sellisest  subsideerimisest  tulenevaks  järelduseks  on,  et  turud  kus  tuleb  konkureerida  suurriikide 
subsideeritud tootmisega on keskmistele ja väikestele riikidele sisuliselt suletud. Seega, kui mõni keskmise 
suurusega  või  väikeriik  peaks  hakkama  läbi  viima  aktiivset  strateegilise  kaubanduse  poliitikat,  võib  see 
endaga  kaasa  tuua  tugeva  vastureaktsiooni  suurriikide  poolt.  See  on  üheks  peamiseks   piiranguks   eduka 
strateegilise kaubanduspoliitika läbiviimiseks keskmise suurusega ja väikestes riikides. 
Tööstuspoliitilised otsused mittetäieliku konkurentsi tingimustes 
Lisaks  kasumite  ülekandumise  võimalusele  läbi  ekspordi  edendamise,   arvavad   strateegilise 
kaubanduspoliitika  toetajad,  et  on  olemas  ka  teistsuguseid  võimalusi  edendamaks  kõrgtehnoloogilisi 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
81 
tööstusharusid. Paljude oskustöölisi ja kaasaegset tehnoloogiat omavate tööstusharude iseärasuseks on see, et 
ühes sektoris tehtava uurimis- ja arendustöö osas on oluline ülejääk võrreldes ülejäänud majandusega. Üheks 
seletuseks  sellistele  teoreetilistele  arutlustele  on,  et  valitsusel  on  kasulik  suunata  oma  tähelepanu  sellistele 
tööstusharudele  ja  võimaldada  neile  subsiidiume,  kasutamaks  nende  eelisolukorda.  Seda  nimetatakse 
tööstuspoliitika   vanaks   põhjenduseks.  Sellise  tööstusliku  eesmärgiseadmise  või  suunamise  vaatekohast  on 
strateegilise  kaubanduspoliitika   pooldajad   laiendanud  tööstuspoliitika  põhjenduse  rahvusvahelisse 
kaubandusse.  Tööstuspoliitika  on  valitsuse  püüe  soodustada  ressursside  liikumist  mingisse  kindlasse 
valitsuse poolt nähtavasse, tulevaseks majanduskasvuks olulisse, sektorisse.  
Vastavalt  Bardachile  (1984)  võib  tööstuspoliitika  hulka  lugeda  järgmisi  väliskaubanduspoliitikaga  seotud 
instrumente. Kümne põhilise tööstuspoliitika instrumendi hulka kuuluvad: 
•  protektsionism tollide ja mittetolliliste barjääride vormis; 
•  ekspordisubsiidiumid; 
•  rahalised  toetused  töötajate  ümberpaigutamiseks  tööstusharudes,  kus  on  tegemist  toote  elutsükli 
langusfaasiga; 
•  subsiidiumid ja muud toetused uurimis- ja arendustöö vallas; 
•  tööjõu väljaõppe ja  inimkapitali  arendamise programmide läbiviimine; 
•  monopolidevastane poliitika; 
•  kapitalivahendite infrastruktuuri arendamise toetamine tööstuslikuks arenguks; 
•  riskide jagamiseks otseste laenude ja laenugarantiide andmine; 
•   maksupoliitika , mis on suunatud kapitali investeerimisele; 
•  valitsuse kulutuste poliitika. 
Nende tööstuspoliitika instrumentide puhul on  peaasjalikult  tegemist pakkumisele orienteeritud poliitikaga.  
Vastavalt varasemale käsitlusele võib öelda, et tööstuspoliitikat läbi  viiva  valitsuse tegevuse teoreetiline alus 
põhineb  tururiketel.  Arenenud  riikide  puhul  tulevad  vaatluse  alla  kahte  tüüpi  tururikked.  Rikked,  mis  on 
seotud mittetäieliku konkurentsiga ning rikked, mis on seotud väliste mõjutajatega.   
Mittetäielik   konkurents   kontsentreeritud  turgudel  toob  endaga  kaasa  lahknevuse  isikliku  ja  ühiskondliku 
tulususe  vahel.  See  on  üks  turu  kõrvalekalle,  mis  toob  endaga  kaasa  ressursside  ebaühtlase  paigutuse. 
Sõltumata  valitsusepoolsetest  mõjutustest  on  monopoolsed  sissetulekud  rahvusvahelistel  turgudel  üheks 
selliste tööstusharude valitsusepoolse suunamise põhjuseks. 
Tööstusliku suunamise poliitika soodustab alati teatud sektorite arengut teiste sektorite arvelt. Seega on siin 
küsimuseks,  et  kuidas  teha  valik  mingi  sektori   arendamiseks   teiste  arvelt?  Turumajandust  mõjutavate 
loomulike  jõudude  puhul  on  meil  tegemist  olukorraga,  kus  mõned  valdkonnad  kasvavad  ja  mõned 
kahanevad .  Sobiva  tööstuspoliitika  leidmiseks  on  valitsusel  tarvis  teha  rohkem  kui  lihtsalt  otsustada,  et 
missugused  on  tulevikus  eelisarendatavad  tööstusharud,  või  missugused  tööstusharud  tagavad  suuremaid 
sissetulekuid. Vastata tuleb oluliselt keerulisemale küsimusele, et missugused valdkonnad peaksid kasvama 
või vähenema kiiremini, kui nad teeksid seda valitsusepoolse vahelesekkumiseta? Ressursside ülekandumist 
puudutavate valitsuse programmide õigustamiseks on oluline näidata, et mingisugustel põhjustel toimub see 
ülekandumine liiga aeglaselt. Võitjate välja valimine eeldab, et valitsusel on parem informatsioon, tagamaks 
ressursside  efektiivset  ülekandumist.  Sellised  valitsusepoolsed  interventsioonid  peavad  olema  põhjendatud 
vaatluse all oleva tööstusharu põhjaliku uurimisega. Sisuliselt peavad nii kaubandus kui ka tööstuspoliitika 
olema suunatud  situatsioonile , kus  kerkib  esile turu  rike .  
Tööstuspoliitiliste otsustega kaasnevad välismõjud 
Teine tururikete tüüp leiab aset olukorras, kus meil on tegemist väliste mõjutajatega. Uurimis- ja arendustöö, 
kõrgtehnoloogia  ja  mitmete  teiste  tööstusharude  puhul  saame  me  rääkida  ka  positiivsetest  välismõjudest. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
82 
Arenenud  riikides  suunavad  ettevõtted  suure  osa  oma  ressurssidest  uurimis-  ja  arendustöö  valdkonda. 
Siinkohal  on  probleemiks,  et  investeeringud  uurimistöösse  ei  too  kasu  mitte  ainult  investeerijale,  vaid  ka 
tema  konkurentidele,  mida  nimetatakse  klassikaliseks  ülevooluefektiks  (spillover  efekt).  Tulenevalt 
suhteliselt nõrgast kaitsest, mida pakuvad patendiseadused, võib arvata, et kõrgtehnoloogilised ettevõtted ei 
ole  motiveeritud  innovaatilisteks  investeeringuteks.  Seega  on  tegemist  olukorraga,  kus  turul  on  vähem 
ressursse kui oleks optimaalselt vajalik selliste tööstusharude  arenguks ja  tekkib   küsimus  valitsusepoolsete 
kaitsevahendite kasutamiseks. Siin tulevad vaatluse alla kolm olulist küsimust. 
Esiteks,  kuivõrd  on  valitsus  võimeline  suunama  oma  poliitikat  õigetesse  valdkondadesse?  Valitsusepoolne 
poliitika  tuleks  suunata  valdkondadesse,  kus  on  tegemist  uurimis-  ja  arendustööga,  mida  firma  ise  ei  ole 
suuteline läbi viima.  
Teiseks,  kui  oluline  on  tehnoloogiline  ülejääk  antud  tööstusharus?  Sisuliselt  tähendab  see  seda,  et  tuleb 
otsustada subsiidiumi optimaalse suuruse üle, mis on keeruline  empiiriline  probleem. Välistele mõjutajatele 
on iseloomulik, et nendega kaasnenud tulul ei ole turuhinda ja neid on raske mõõta.  
Kolmandaks,  tööstuspoliitika  pooldajad  kontsentreeruvad  uurimis-  ja  arendustööle,  mis  on  suunatud 
tootmissektorisse. 
Vaatamata kriitikale on ülevooluefekt üks mõjusamaid argumente aktiivse tööstuspoliitika kaitseks 
Samuti  on  tööstuspoliitika  pooldajad   toonud   välja  terve  rea  olukordasid,  kus  valitsus  peaks  soodustama 
tööstusharu kasvu. Sellisteks argumentideks on:  
•  kõrget lisandunud väärtust andvad tööstusharud; 
•  sisemajanduslike võtmetööstusharude edendamine; 
•  oodatava kasvupotentsiaaliga tööstusharude edendamine; 
•   reaktsioon  teiste riikide tööstuspoliitikale. 
 
Regionaalne  integratsioon  
Majandusliku koostöö vormid 
Lisaks  eelpoolkäsitletud  võimalustele  rahvusvahelise  kaubanduse  piiramiseks  on  võimalik  kasutada  ka 
selliseid vahendeid, mis piiravad kaubandust ainult teatud riikides. Näiteks võib otsustada mingi grupp riike 
kasutada  ühiseid  piiranguid  kolmandate  riikide  suhtes.  Seega  tuleks  lähemalt  vaadata,  missugused  on 
erinevad  riikidevahelised  koostöövormid.  Sellisteks  koostöövormideks  on  näiteks   vabakaubanduspiirkond , 
tolliliit, ühisturg ja majandusühendus. 
Vabakaubanduspiirkond  on  koostöövorm,  mille  raames  liikmesriigid  kõrvaldavad   omavahelise  
kaubavahetuse tõkked, ent säilitavad need igaüks eraldi kaubavahetuses kolmandate riikidega. 
Tolliliit  iseloomustab  koostöövormi,  kus  lisaks  omavaheliste  kaubandustõkete  kõrvaldamisele,  töötavad 
liikmesriigid välja ühised tollieeskirjad kolmandatest riikidest imporditavate kaupade osas. 
Ühisturg  erineb  kahest  eelmisest  selle  poolest,  et  lubatud  on  ka  liikmesriikide  vaheline  tööjõu  ja  kapitali 
vaba liikumine. 
Majandusühendus  on  koostöö  vorm,  mille  raames  liikmesriigid  ühtlustavad  oma  majanduspoliitikad, 
sealhulgas monetaar-, fiskaal- ja  sotsiaalpoliitika  ning tootmistegurite liikumisega seotud probleemid. 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
83 
 
 
Vabakaubandus  Ühised  
Tootmistegurite  Majanduspoliitikate 
liikmete vahel 
välistollid 
vaba liikumine  harmoniseerimine 
Vabakaubandus-
X 
 
 
 
piirkond 
Tolliliit 
X 
X 
 
 
Ühisturg 
X 
X 
X 
 
Majandusühendus 
X 
X 
X 
X 
 
Tolliliit 
Tolliliidu  liikmesriigid  kasutavad  ühtset  väliskaubanduspoliitikat.  Juba  1950.  Aastal  näitas   Jacob   Viner,  et 
diskrimineerivad  kaubanduskokkulepped  toovad  endaga  kaasa  nii  positiivseid  kui  ka  negatiivseid  efekte. 
Neid tolliliidu  loomisega  kaasnevaid muutusi heaolus iseloomustab joonis 13.7. 
Järgnev  joonis  iseloomustab  tolliliidu  loomisega  kaasnevaid  heaoluefekte.  Tollimaksu  puhul  oleks  import 
Q1Q2.  Toote  hind,  PEU,  tolliliidus  on  kõrgem  kui  on  seda  maailmaturu  hind  Pw.  Integratsiooni  mõjul  hind 
alaneb, sest kaotatakse sisemised tollid. 
 
 
ind 
Kodumaine 
H
pakkumine 
P
Hind tollimaksuga 
t 
a 
b 
c 
d 
PEU 
Hind tolliliidus 
e 
PW 
Hind maailmaturul 
Kodumaine 
nõudmine 
0 
Q3 
Q1 
Q2 
Q4 
Kogus 
Joonis 13.7 
Tolliliidu majanduslik mõju 
 
Tarbija  võitu  integratsioonist  iseloomustab  ala  a+b+c+d.  Tootjad  kaotavad  piirkonna  a.  Valitsus  kaotab 
tollimaksu  tulude  vähenemise  tulemusena  piirkonna  c.  Kaubavahetuse  loomine  toob  endaga  kaasa 
piirkonnad  b+d  ja  kaubavahetuse  ümbersuunamine  –e.  Seega  võit  kaubavahetuse  loomisest  ja  kaotus 
ümbersuunamisest  väljendub  aladena  b+d-e.  Kogukaotus  on  seega  e+c,  kus  e  iseloomustab  kaotust,  mis 
tuleneb kaubavahetuse ümbersuunamisest odavamalt kolmanda riigi kaubalt kallimale partnerriigi kaubale. 
 
 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
84 
 
Tolliliidu loomisega kaasnev dünaamiline mõju: 
•  suuremast konkurentsist tulenev tootmise efektiivsuse ja innovatsioonide kasv; 
•  turu laienemisest tingitud mastaabisäästu efekti ilmnemine; 
•  kolmandate riikide investorite huvi kasv regioonisiseste investeerimisvõimaluste vastu; 
•  tehniliste normide ja standardite ühtlustamine; 
•  tolliformaalsuste ja transpordiga seotud kulude alanemine. 
 
Kokkuvõtvalt on tulud tolliliidust seda suuremad, mida: 
•  suurem on impordi nõudluselastsus; 
•  erinevamad on  tootmiskulud  kodu- ja partnerriigis; 
•  väiksemad  on  tootmiskulude  erinevused  partnerriigi  ja  ülejäänud  maailma  vahel  (s.t.  mida 
efektiivsem tootja on partnerriik); 
•  kõrgemad on esialgsed  tariifid ; 
•  rohkem riike on liitunud (see suurendab tõenäosust, et ka kõige efektiivsem tootja on nende hulgas).