Eesti realism/Eduard Vilde/Eesti draama tõus/August Kitzberg (0)

1)Eesti realism
Ärkamisaja eesti kirjandus
Ärkamisajal oli pandud alus eesti kirjandusele tema kõigis põhiliikides. Patriootiline paatos leidis kirjandusliku väljenduse rahvusromantismis, mis tõusis kõige eredamalt esile lüürikas ja lüroeepikas, hiljem ka ajalooainelises jutustuses. Kaasaja elust jutustav proosa ja näitekirjandus ei teinud kaasa romantilist kõrglendu. Neile omane maalähedane asjalikkus probleemistikus ja tõepära taotlus olukujutuses hakkas järk-järgult tugevnema ja 19. sajandi viimasel aastakümnel sai eesti kirjanduses valdavaks realism .
Realistlik kirjandusvool
Realism (sõnast realis – ld k esemeline, tegelik) kirjandus taotleb tegelikkuse tõepärast, objektiivset kujutamist, elunähtuste oluliste külgede ja põhjuslike seoste esiletoomist. Eesti realism on hilistekkeline, temas ilmnevad puhtrealistlike tunnusjoonte kõrval ka naturalismi mõjud. Nende kahe voolu vahel ei olegi alati selget vahet tehtud. 19. sajandi lõpul oli realismi küpsemine eesti kirjanduse kõige olulisem nähtus. See avardas kirjanduse võimalusi elu mõtestamisel ja tõi kaasa uue kunstitaseme. Arvustava, elu pahupooli ja ühiskonnakorralduse ebaõiglust rõhutava hoiaku tõttu on eesti realistlikku kirjandust nimetatud kriitiliseks realismiks. Realismi esiletõusu tingis elutunnetuslik murrang, milleni viisid Euroopas levinud uuemate mõttevoolude mõju, realistliku väliskirjanduse eeskuju, kõigepealt aga muutused eesti ühiskonnas endas.
Venestusaeg
Venestusaeg sai alguse 1881. aastal Aleksander III trooniletulekuga. Eesmärk oli piirimaade venestamine , et neid kindlamalt liita impeeriumiga põhimõttel: üks keiser , üks usk, üks isamaa ja üks rahvas. Ametiasutustes, ka nendes, kus enne oli kasutusel eesti keel, kehtestati venekeelne asjaajamine . Senistesse eestikeelsetesse koolidesse tuli vene õppekeel. Paljud õpetajad ja ametniku vallandati ja asemele toodi umbkeelsed ja oskamatud. Tartu ülikoolilt võeti senine autonoomia ja õppekeeleks kehtestati vene keel. Ühtlasi soosisid võimud igati vene õigeusu levikut. Senised vaimsed juhid oli kas surnud ( Kreutzwald , Jakobson , Koidula), muude hädadega eemal ( Jannsen halvatud ) või asunud võõrsile ( Hurt , Veske ). Alles jäänud inimesed võtsid omavahelises väiklases võimuvõitluses kasutusele intriigid ja salakaebused. Nendega paistis eriti silma ajalehe “Valgus” toimetaja Jakob Kõrv. Tartu “ Oleviku ” toimetaja Ado Grenzstein jõudis lõpuks poliitilise kahekeelsuse ja venestuse õigustamiseni (kaks viimati nimetatut pidid lõpuks kodumaalt lahkuma ). 1893. aastal suleti sisevastuoludest lõhestatud Eesti Kirjameeste Selts ja keelati eesti rahva ajaloost rääkivate jutustuste avaldamine. Samal aastal läks juhtide võhikluse ja kuritarvituste tõttu pankrotti eestlaste esimene äriline ühisettevõte, suurejooneliselt rajatud laevanduse aktsiaselts “ Linda ”.
Kultuurielu
Hoolimata venestusajast toimusid rahvarohked üldlaulupeod ( 1891 , 1894, 1896). Rahvaluule kogumine jätkus ka hoolimata Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemisest. Jakob Hurdale saatis kaastööd ligemale 1400 inimest. Mattias Johann Eisen koostas ja andis välja hulga folklooriainelisi rahvaraamatuid. 1904 . aastal asus rahvaluuleteadlane Oskar Kallas üliõpilaste abiga üles kirjutama eesti rahvaviise. Rahvakunsti- ja käsitööesemete kogumist korraldas Kristjan Raud. Need nn vanavara kogud said aluseks Eesti Rahva Muuseumile (1909).
19. sajandil olid eesti kultuurielu kandvaks jõuks väheste tippharitlaste kõrval peamiselt külakooliõpetajad, köstrid ja vallakirjutajad, kelle tegevus jäi heast tahtest hoolimata ikkagi asjaarmastajalikule tasemele.
Esimeste eesti kunstnikena asusid kodumaal tööle vennad Paul ja Kristjan Raud ning Ants Laikmaa . Viimane asutas 1903. aastal Tallinnas, K. Raud järgmisel aastal Tartus ateljeekooli. Peatselt hakati korraldama juba eesti kunsti ülevaatenäitusi (esimene 1906).
Kiire arengu tegi läbi teatrielu. Tartu “Vanemuise” seltsis pikka aega (1878-1903) küllaltki menukalt tegutsenud August Weira näitetrupp jäi küll ajast maha, kuid peale uue teatrihoone avamist (1906; vana hävis põlengus) asus seal tööle Tartu seltside parimaist näitlejaist moodustatud kutseline näitetrupp, mida juhtis Karl Menning . 1906. aasta sügisel alustas Tallinnas kutselise teatrina tegevust “Estonia”, kus mängisid ja lavastasid andekad näitlejad Paul Pinna ja Theodor Altermann. “Estonia” uus hoone valmis 1913. aastal. Veidi varem (1911) oli avatud Pärnu “Endla” teatrihoone. Teatrite professionaliseerumine sai stiimuliks näitekirjandusele.
Ajakirjandus
1896. aastal ostsid rahvusmeelsed Tartu haritlased K. A. Hermannilt ajalehe “ Postimees ”. Toimetaja Jaan Tõnissoni juhtimisel sai “Postimehest” tähtsaim eesti ajaleht, mis koondas enda ümber võimekaid kultuuritegelasi, nagu August Kitzberg , Anna Haava ja Karl August Hindrey . Tõnisson toonitas kõlbuse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu. Üldpoliitilistes küsimustes oli “Postimees” mõõdukalt liberaalne , pooldades riigi reformimist seaduslikul teel. Tõrjuvalt suhtus ajaleht moodsasse ühiskonnaõpetustesse ja revolutsioonilisse tööstusliikumisesse. Kirjandusküsimustes jäädi konservatiivseteks.
1901. aastal hakkas Tallinnas ilmuma “ Teataja ”, mis kujunes juhtivaks ajaleheks seni mõnevõrra mahajäänud Põhja-Eestis. “Teataja” väjaandja ja peatoimetaja oli noor jurist Konstantin Päts. Kirjandusinimestest kuulusid “Teataja” toimetusse näiteks sellised suurkujud nagu Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare . “Teataja” seadis oma programmis esikohale “uue sureliku suuruse” – majanduse, pidades seda ka rahvuse arengu võtmeküsimuseks. Elulähedaselt praktilise, materialistliku hoiaku tõttu tekkis “Teatajal” äge poleemika “Postimehe” aatemeestega.
Ajakirjandus mängis tol perioodil suurt rolli. Nüüd kui Eesti Kirjameeste Selts oli suletud, kandis rahvuskirjanduse propageerimise, tutvustamise ja väljaandmise osa just ajakirjandus. Kuna ajalehed olid ka väga populaarsed , nende tiraaž oli tavaliselt väga suur, siis kindlustati ka ilukirjanduse laialdane levik.
Proosa esiletõus
Realism võttis eesti ilukirjanduses maad järk-järgult, ilma järskude hüpeteta. Realismiajajärgul tõusis juhtivaks kirjandusliigiks lüürika asemel proosaeepika. Arenes jutustuse, romaani ja novelližanr. Eesti küla kõrval olid sageli tegevuspaikadeks lähemad ja kaugemad linnad. Lisaks talu- ja mõisarahvale ilmusid tegelaskonna sekka käsitöölised ja haritlased.
Eesti kirjanduskriitika oli väga algeline ja tihti väga subjektiivne. Tihti kirjutati lihtsalt kas meeldis või mitte. Realismi esiletõusuga kaasnes juba põhjalikum arutlus kirjanduse olemuse ja tähenduse üle. Uudsete kirjandusteoste ümber puhkes elav poleemika. Kuna Vilde eemaldus senisest laadist kõige enam, siis tema ümber oli ka kõige rohkem poleemikat. Võib öelda, et Vilde uudsus aitas palju kaasa eesti kirjanduskriitika arengule.
Realismi ajastu esimese perioodi tähtsamad kirjanikud olid Vilde, Karl August Hermann , Juhan ja Jakob Liiv, August Kitzberg, Ernst Peterson -Särgava.
Eesti esimese põlvkonna realistide kõrvale tõusis 20. sajandi algusaastail rida noori kirjanikke. Need olid Jakob Mändmets, Tammsaare, Friedebert Tuglas , Mait Metsanurk, Jaan Lintrop, Oskar Luts . Kuigi nende looming hargnes hiljem eri suundadesse, alustasid nad kõik realismi voolusängis. Uue põlvkonna realistidele oli iseloomulik, et tegelaste elusaatust ei määra enam eeskätt välised olud, vaid vähemalt samaväärselt tema enda individuaalsus – iseloom, eluhoiak, kompleksid ja elueesmärgid.
2) Eduard Vilde elu ja looming ( romaanid "Külmale maale" ja "Mäeküla piimamees ", ajalooliste romaanide triloogia , näidendid "Tabamata ime" ja "Pisuhänd")
Elulugu
Eduard Vilde oli meie suurim kriitilise realismi perioodi kirjanik. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 17-aastaselt ja oli äärmiselt viljakas. Ta kirjutas peaaegu kõike – jutustusi, näidendeid, naljajutte, romaane. Kesiseks võib pidada ainult Vilde luuletuste kirjutamist.
Eduard Vilde sündis Virumaal Pudivere mõisas 1865. aastal mõisa kupja perekonnas. Veidi aega pärast Vilde sündi kolis perekond elama Muuga mõisasse. Kolmandaks mõisaks, kus Vilde elas, oli Karjaküla mõis. Siin kirjutas Vilde ka oma esimesed jutustused.
Esmase kooliõpetuse sai Vilde kodust. 1875. aastal läks ta Tallinnasse kooli, kõigepealt Saksa Elementaarkooli ja hiljem Saksa Kreisikooli. 1882. aastal on Vilde sunnitud aga koolist lahkuma (vahetult enne kooli lõpetamist) ja üritas tööd leida Peterburis. See ei õnnestunud ja Vilde tuli tagasi vanemate juurde Karjaküla mõisasse ning hakkas seal kirjutama.
1882. aastal ilmus esikteos „Kurjal teel“ – tegemist on kriminaalse teosega , mis räägib Peterburi elust. Teiseks teoseks oli „Musta mantliga mees“ – eesti esimene kriminaaljutustus. Sel perioodil töötas ka Vilde mitmesuguste ajalehtede juures. 1887. aastal otsustab ta  „Postimehe“ endale osta, kuid see katse ebaõnnestub. 1889. aastal Vilde lahkus „Postimehe“ juurest ja läks Tallinnasse. Tallinnasse ei jäänud ta kauaks ja peagi naases Vilde Karjakülla, kus ta hakkas hoogsalt kirjutama nüüd juba saksakeelseid teoseid.
1890. aastal sõitis Vilde koos ema ja tulevase naise Antonie Gronauga Berliini. Vilde püüdis saada osa sealsest kultuurist. Peamiselt kirjutas ta sellel perioodil lühikesi naljalugusid. 1891. aastal Vilde abiellus, kuid juba 1892. aastal tuli ta ilma naiseta tagasi Eestisse. 1898 . aastal abielu lahutati.
90-ndatel aastatel hakkas Vilde kirjutama tõsisemaid realismitöid. Ta sekkus aktiivselt ühiskondlikku ellu, võttis osa pipkaloonia tegevusest (haritlaste ring, mis organiseeris populaarteaduslikku loomingut).
1898. aastal hakkas „Virmalises“ ilmuma tema romaan „ Raudsed käed“. Vastuolude tõttu toimetajaga oli aga Vilde sunnitud peagi „Virmalistest“ lahkuma. Seejärel käis Vilde ära Pariisis maailma näitusel ja 1901. aastal läks ta tööle „Teataja“ juurde. „Teataja“ näol on tegemist radikaalse ajalehega (töölisleht). 1904. aastal asus Vilde tööle uudiste toimetuses.
1905. aastal abiellus ta uuesti noore ajakirjaniku Linda Jürmaniga. Samal aastal võttis Vilde aktiivselt osa ka revolutsioonist ning rahvaasemike kongressist. 1906. aastal Vilde lahkus uuesti Eestist, minnes kõigepealt Peterburi, seejärel Helsingisse ja Stockholmi. Eestisse naases ta  alles 1912.aastal. 1906. aasta suvel Helsingis olles andis Vilde koos Tuglasega välja poliitilist pilkeajalehte „ Kaak “ (seda ilmus kokku kolm numbrit). 1911. aastal käis Vilde ära Ameerikas ja peale seda asus ta elama Kopenhagenisse ning hakkas kirjutama näidendeid.
1917. aastal naases Vilde Eestisse ja hakkas tööle teater „Estonia“ dramaturgina. Seejärel töötas ta ka  Eesti Vabariigi diplomaadina, pressiesindajana Kopenhagenis ja Eesti saadikuna Saksamaal. Suurimaks tööks pidas Vilde siiski oma kogutud teoste välja andmist. 1927. aastal ostis Vilde endale Kadriorus korteri (praegu asub seal majamuuseum ). 1929. aastal valiti Vilde filosoofia audoktoriks.
Vilde suri 26. detsembril 1993. aastal ja surma põhjuseks oli südametromboos. Vilde on maetud Metsakalmistule.
 
Looming
Vilde oli Eesti esimene kutseline kirjanik. Tema loomingu võib jagada kolme perioodi.
 
1) 1882- 1895 aasta põnevus ja naljajuttude periood
1883  „Musta mantliga mees“
1885  „ Teravad nooled“
1891 „Suguvend Johannes“, „Kondivalu kõrtsirahvas“
1893  „ Karikas kihvti“
1894 romaan „Linda aktsiad“
Järgnesid naljajutustused „Vigased pruudid“, „Ärapõlatud peigmehed“ ja „ Kosilane Rakverest“. Nendes teostes naeruvääristatakse peamiselt inimeste nõrkusi.
 
2) Vilde võttis omaks realismi põhimõtted, ta kirjutas kodanluse ja maatöölise vastoludest.
1896. aastal kriitilise realismi romaan „Külmale maale“  - Eesti elu enim mõjutanud raamat. Kaasaega kõlbulik suurteos kirjeldab elutruult Eesti maarahva elu eelmise sajandi alguses. Teravalt ühiskonnakriitilises teemas ja vaimus kirjutatu räägib vaese , kuid ausa külanoormehe kuritegevuse teele langemisest. Maatamehe kurblugu, kus omandivastane kuritegevus on seoses majandusliku hädapalvega. Tookordne Eduard Vilde lehemehena suutis võimalikult tõetruult edastada Eesti elus esinevat ja toimuvat. Ajaloolise materialismi huvilisena, andis tookordne uus liikumine Vildele uutmoodi lähenemisnurga sotsiaalsete pahede põhjustele. Nimelt leiab kirjanik, et teose peategelase Jaani puhul ei ole süüd inimese isiklikul ebamoraalsusel, vaid valitseval majanduslikul ebavõrdsusel, millest omakorda on tekkinud ühiskonna ebamoraalsus.
1898. aastal „Raudsed käed“ – esimene Eesti töölisromaan, mille tegevus toimub Narvas.
Vilde üks tuntumaid teoseid on ajalooline romaan „ Mahtra sõda“ 1902 – selles on kirjutatud talurahva ja mõisnike vahelistest võitlustest. Väljapääsmatusse olukorda viidud talurahval pole teist teed, kui võidelda oma õiguste eest. Vilde kasutas selle teose kirjutamiseks Ant Tetriuse mälestusi.
Teiseks ajalooliseks romaaniks oli 1903. aastal ilmunud teos „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ – romaan käsitleb talurahva probleeme ja Tallinna rahva eluolu.
Kolmandaks ajalooliseks romaaniks oli 1905. aastal ilmunud  „Prohvet Maltsvet“ – teos käsitleb samuti talupoegade vaest elu. Peategelaseks on Juhan, kes on rikkaks saanud puskariajamisega. Teoses väljendatakse peamiselt sulaste ja peremeeste vastuolusid.
Oma revolutsiooniteemalisi novelle „Seaduse mees“ ja „ Tooma tohter“ kirjutas Vilde Helsingis. Töölisliikumise probleeme käsitleb Vilde teoses „ Lunastus “, mis ilmus 1909. aastal.
 
3) Loominguperiood aastatel 1912-1933 oli Vilde väikseima loomingumahuga periood.
1912. aastal ilmus „Tabamata ime“ - see on lugu, traagiline lugu kunstidesperaadost. Kunstidele andujate kuulsuseiha piirdus enne seda lugu vaid tunnustusega kodumaal, isegi kodulinnas, siis nüüd hakati kirglikult kippuma "Euroopasse". Alles sealne loorber tundus küllalt kohasena geeniustele, kelle surematuse avastajad nad olid peamiselt ise. Tegemist on üldjuhul andelise keskpärasusega nagu Leo Saalepil, siis saab sellest ainult enda ja kunstisõgedate teiste tunnustatud geeniusest vaene hukkuv kunstimärter, kelle saatus võib olla traagiline, ent ka tragikoomiline. Näiteks Leo Saalep, ihuterviselt, eriti närvidelt, läbipõlenud isik, kaotab selle tõttu mõistuse, teised temataolised, kes tarvitavad samu võtteid eesmärgi kiirendatud saavutuseks, resigneeruvad tasahiljukesi ja vegeteeruvad meie keskel tosina kunstnikkudena edasi. Näidend võeti kirjaniku sõnul kodanliku intelligentsi poolt, eriti väikelinnas Tartus, üpris vaenulikult vastu. Vaatamata sellele, et positiivsed, sümpaatsed iseloomud draama otsustavate tegelaste hulgas on ülekaalus negatiivsete vastu ning ühiskonnakriitiline ollus leiab kõigiti tagasihoidlikku käsitlust, peetakse teost siiski tigedaks rünnakuks seltskonnale, mida oli vaja jõudsasti tagasi lüüa. Seda meeleolu peab teadma, et taibata. Tegelikult on tegemist eesti klassikaga selle kõige paremas tähenduses, näitemänguga, mida koolipingis loetud ja mitmelt lavalt nähtud. Uuesti tekstiraamatut avades hämmastab tänapäeva lugejat aga hoopis miski muu. Hämmastab värskus. Kaasaegsus. Vaimunõtkus. Aegumatus. Tõdemus, et elu on küll edasi läinud, kuid inimene ikka samaks jäänud.
 
1913. aastal ilmus „Pisuhänd“- komöödia konflikt tekkib tõusikkodanluse ihast ümbritseda end iga hinna eest kultuursuse aupaistega. Vestmanni tütar Matilde tahab iga hinna eest, et tema abikaasa Ludvig Sander silmapaistva kirjanikuna ühiskonnas tuntuks saaks. Sander ilmutab oma nime all klassivend Piibelehe romaani "Pisuhänd". Vestmanni teine tütar Laura ja Piibeleht on selles rahaahnes miljöös esialgu vaid kõrvaltvaatajad. Olgugi boheemlane, mõtleb Piibeleht eelkõige praktilise kasu peale, otsustades Sandrile müüdud "Pisuhänna" oma kosjavankri ette rakendada.
Vilde viimaseks tippteoseks on 1916. aastal ilmunud „Mäeküla piimamees“ - tegemist on psühholoogilise romaaniga. Teos räägib eesti talupojast, tema naisest ja mõisnikust, põimudes suhetest, kokkuleppest ja psühholoogilistest läbielamistest. Tõnu Prillup oli kogu aeg uskunud, et oma karvasuse tõttu saab ta veel kunagi rikkaks. Vaese talupoja suur unistus näikse täituvat siis, kui mõisnik teeb talle ühe ettepaneku. Tal pole aimugi, et ta müüb maha oma naise, kaotab inimväärikuse ja südametunnistuse. Mari on väga enesekindel noor naine, kes ei ole lubanud meestel end käsutada. Prillup pole tihti päri, et Mari on ise tegutseja on ja tema soovidele risti vastu tegutseb. Hukatus saabub siis, kui Kremer ja Prillup sõlmivad lepingu, millele Mari vastu võitleb, sest tema eneseväärikus saab kannata, pole ta ju miski ese, millega kaubelda. Marile küll Kremer meeldib, aga lõpuks, ei armasta ta kumbagi meest, mistõttu sünnib pärast Prillupi surma kindel otsus, et Mari ei jää mõisniku juurde, vaid sõidab linna. Ehk nagu Mari ütleb: “Ma tahan linnas olla varblane , mitte kanaarilind .” Kui Tõnu ka piimamehena läbi põrub, siis tundub see kõik talle kui üks kohutav unenägu. Prillup oli kaotanud peaaegu kõik, mis talle tähtis. Üks viib teiseni. Et kõrtsis ilkumisest rahu saada, mätsib ta külameeste suu õllega kinni, mis omakorda tähendab ka seda, et ta ka ise hakkab üha rohkem jooma …
Vilde tähtsus
Oma ajaviitejuttudega pidurdas Vilde sentimentaalse tõlkekirjanduse levikut. 90-ndatel jõudis ta kriitilise realismini ja kujunes selle suuna kandvamaks autoriks . Tema loomingut läbivaks probleemiks on aadli ja talurahva suhete jälgimine. Ta õhutab talurahvast võitlusele vabaduse eest. Näitekirjanduses oli ta komöödiažanri arendaja.
3)Vilde eurooplus
Vilde eurooplus tähendas mitte ainult isiklikku kohalolu ja soovi leida eluõhtuks sobiv elupaik Euroopas, vaid ka kirjaniku loomingu jõudmist Euroopa keeltesse.
4)Eesti draama tõus ja August Kitzberg, tema elu ja looming (näidendid "Tuulte pöörises", " Libahunt ", " Kauka jumal")
August Kitzberg sündis Pärnumaal, Puldre talus . Sünniaeg oli 1855. Ta käis Niitsaadu koolis, kus tema vend Jaan oli õpetaja. Hiljem läks ta koos oma vennaga Pööglesse, Maie kooli elama.
Kitzberg pidas mitu ametit: ta oli valla- ja kohtukirjutaja, "Postimehe" ärijuht, kirjutas ja lavastas näidendeid "Vanemuises", Viljandis pidas puhvetit ja oli ökonoom ning Lätis tegi ta kirjatööd vabrikutes .
Ta oli kaks korda abielus. Esimesena abiellus 24-aastasena, kuid see lõppes kurvalt, sest naine pettis teda. Teises abielus oli üks poeg. Kitzberg elas koos oma teise naisega elu lõpuni.
Aastal 1927 suri A. Kitzberg ja maeti Tartu Raadi kalmistule.
1906 tuli Kitzbergi draama “Tuulte pöörises” Vanemuise avamiseks korraldatud näidendivõistlusel esikohale. (Pärast auhindamist tegi Kitzberg näidendisse K. Menningu nõuannete järgi veel muudatusi.) See näidend on armastus- ja ideedraama. Armastuskolmnurk – kaks meest, Soosaare talu sulane Jaan ja naabertalu peremees Kaarel, võistlevad Soosaare Leena pärast. Sotsiaalne vastuolu tekib sellest, et Jaan teenib sulasena oma endises isatalus ning usub, et temal on sellele talule õigus. Näidend on psühholoogiliselt keerukas ja tegelasi võib tõlgendada mitmeti.
Kitzbergi loomingu tipuks on tragöödia “Libahunt” (1911/1912). Näidendi aluseks on Kitzbergi varasem jutustus. “Libahundi” lavastusega avati 1911 Pärnus Endla teatri hoone. See näidend on üks enam lavastatud teos eestis näitekirjandusest, sellest on tehtud ballett ja film. “Libahundi” tegevus toimub pärisorjuse ajal, kuid mõis jääb siiski taustaks. Konflikt hargneb külas, talurahva keskel. Peategelane Tiina, hukatud “nõia” tütar, ei suuda omaks võtta kasupere alandlikku, tundevaest ja rõõmutut meelelaadi. Tekib jällegi armastuskolmnurk – perepoja ja kahe kasutütre vahel.
1912 lavastati Vanemuises karakterdraama “Kauka jumal”. Karakterdraama on näidend, mis keskendub peategelasele ja selle karakteri avamisele. Peategelaseks on Mogri Märt, kelle elueesmärk on koguda varandust, raha on tema silmis ainus väärtus ja mõõdupuu. Ta on ülbe ja jõhker mees, kes ei hooli isegi oma pereliikmetest . Mogri Märdi tegelaskuju ületab realistlikud piirid ja mõjub ürgkurjuse kehastusena. Märt kaotab mõistuse, kui maja koos rahaga pikselöögist põlema süttib ja poeg tules hukkub – temast saab abitu ja leebe ullike.
5)Juhan Liivi elu ja luule, epigonismi ületamine, isamaa- temaatika , võrdlus Koidulaga.
Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi luuletaja – vanem vend Jakob Liiv. Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks olemisi on ta ise meenutanud kui oma elu kõige õnnelikumat aega.
Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani.
1882. aastal kutsus haigestunud vend Jakob Liiv Juhani enda asendajaks Triigi-Avispea kooliõpetaja kohale Väike-Maarjas. Juhan Liiv veetis seal poolteist aastat. Kuna vend Jakob ja ta sõbrad olid kirjanduslike ja rahvuspoliitiliste huvidega , siis mõjus nendega läbikäimine Juhanile arendavalt. Senise muusikahuvi (Liiv oli harjutanud viiuli- ja klaverimängu) asemele tuli luule. Sel ajal kujunes välja ka pikaajaline vastastikune kiindumussuhe Pandivere mõisa kutsari tütre Liis Goldinguga. Liisale on suunatud ka mitmed Liivi armastusluuletused ja säilinud on üle saja Liivi kirja L.G-le.
Nagu teisedki 19. sajandi eesti kirjanikud tuli Liiv kirjandusse ajakirjanduse kaudu. 1885. aastal ilmus ajalehes Virulane Liivi luuletus “ Maikuu öö”. Samal aastal sai ta selle lehe toimetuses Tallinnas esimese töökoha.
1886 . aastal püüdis Liiv oma haridust täiendada Tartus H. Treffneri eragümnaasiumis, kuid ei suutnud seal kohaneda. Elas seejärel omaste juures ja tegi kaastööd ajakirjandusele, pani kokku luulekogu , mida ei õnnestunud avaldada.
Hiljem töötas paar aastat Viljandis ajalehe Sakala juures ja 1890 leidis koha Tartus ajalehe Olevik juures. Oleviku toimetaja oli A. Grenzstein ja toimetusse kuulus rida kirjanduslikult võimekaid noori mehi (nt K. E. Sööt). Ajalehetöö kõrval tegi Liiv edusamme kirjanduslikus loomingus, avaldas jutte ja luuletusi.
1882 sügisel otsustas Liiv täielikult loomingule pühenduda ja vabakutseliseks hakata. Üüris Tartus toa. Ta töötas väga pingeliselt, nt kirjutas üheksa päevaga valmis pikema jutustuse “Vari”. Seadis trükivalmis jutukogu “Kümme lugu” ja uue luulekogu käsikirja, kuid kirjastaja leidmine oli vaevarikas ja lootusetu. Ülepingutuse ja füüsilise kurnatuse tõttu murdus Liivi vaimne tervis. Hakkasid ilmnema kuulmishallutsinatsioonid ja jälitusluulud.
1883 lõpetas ta kodus Alatskivil jutustuse “Käkimäe kägu” ja külajutu “Nõia tütar”. Vaimsed häired läksid aga järjest tõsisemaks. 1894 põletas ta meeltesegadushoos oma luulekogu ja muid käsikirju. Samal aastal viidi ta Tartu närvikliinikusse, kus põdes läbi skisofreenia ägedama järgu, lahkus mõne kuu pärast rahunenuna, kuid parandamatu haigena. Seejärel Liiv pikki aastaid avalikkusele midagi ei kirjutanud. Elas kodus, sugulaste ja tuttavate juures. Oli vallavaese seisuses – pere oli talle vallalt toetuse muretsenud. Siiski kirjutas Liiv edasi ja tema luule parim osa sündis just sellel perioodil.
1902. aastal ilmus Liivi nimi jälle ajakirjandusse. Ta liikus Tartus ja Tallinnas. Avaldati mõned luuletused.
1904 ilmus Junan Liivi “Kirjatööde kogu”. mis koondas suurema osa enne haigust ilmunud proosateostest ja luuletustest. Psühhiaater ja kirjamees Juhan Luiga võimaldas Liivile eluaseme Tartu närvikliinikus, kus luuletaja sai töötada ja vabalt linnas käia. Noor-Eesti liikmed püüdsid korjanduste abil kirjanikku toetada.
1909 ilmus Gustav Suitsu toimetusel Liivi valikkogu “Luuletused”, mis sisaldas ka hilisemat luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu “Elu sügavusest”
Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus. Liiv suri ränga külmetuse järel 1913. Ta on maetud Alatskivi kalmistule.

Jutulooming

Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja .
Tema esimene raamat “Kümme lugu” (1893) sisaldab realistlikke pilte külaelust, karakterportreesid ja pajatusi Kodavere murrakus: “Peipsi peal”, “Pahased naabrid”, “Igapäevane lugu”
Jutustus “Vari” (1894; esialgse pealkirjaga “Kui seda metsa ees ei oleks”) jälgib andeka ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve ja kujunemist. Villu kaotab mõisniku määratud peksunuhtluse tõttu mõistuse. Villu kasvukodu, Kukulinna-nimelise vaesteküla kirjeldus on eesti varase realismi paremaid näiteid. Liiv suutis nappide sõnadega luua ilmekaid portreesid (nt teomehed Räpsi- Rein ja Veni- Villem ). Samas on Murumäe mõisaga seotud tekstiosa puhul märgata veel romantilist kujutamislaadi, Liiv ei tundnud mõisaolustikku nii hästi, et seda tõetruult kujutada.
Jutustus “Käkimäe kägu” (1883) kujutab üht Villu omale sarnast elusaatust.
Külajutt “Nõia tütar” näitab ebausu raskeid tagajärgi, kuid peategelane, rahvaarsti tütar Leena leiab siiski oma õnne. Ilmekas kõrvaltegelane selles jutus on küla keelekandja Pärälärä-Leenu.

Luule

Juhan Liiv on üks eesti luuleklassika suuri nimesid . Ta ületas 19. sajandi lõpu epigonismi (jäljendamise) ja temast sai 20. sajandi luuleuuenduse eelkäija.
Liiv hakkas luuletusi avaldama 1880. aastatel tol ajal levinud järelromantilises, epigoonlikus laadis.
Luuletajakuulsuse tagasid talle aga eeskätt hilisemad, haigusaastail valminud luuletused. Liivi luule paremik on ehe ja sundimatu eneseavaldus, siiras ja vaba oma aja kirjanduslikest tavadest.
( Tuglas on öelnud, et Liiv pole oma luuletusi kirjutanud, vaid on need kannatanud.)
Liivi luule on realistlik, lihtne, täpne. Selles puudub liialdatud pateetika, ilutsemine paisutatud tunded. Oma looduslüürikas on ta kujutanud kõiki aastaaegu, aga kõige hingelähedasem aastaaeg tundub Liivile olevat sügis. Kujunditest eelistas Liiv isikustamist, metafoori, võrdlust. Kasutas palju kordusi ja rahvaluulepärast algriimi.
Juhan Liivi luule hilisematesse väljaannetesse on koondatud kokku üle 300 luuletuse ja luulekatkendi.
6)" maale" Külmale
E.Vilde "Külmale maale"
Raamat algab sellega, et peategelane Jaan on kirikus ja tukub, sest on väsinud raskest tööst ja pikast teest kirikusse, mille ta pidi läbima jalgsi . Peale kirikut satub ta kokku Anniga, tüdrukuga, kellega nad on juba ammused sõbrad. Anni pakub Jaanile saia, aga see ei taha seda esialgu vastu võtta, sest häbeneb oma vaesust ja nälga. On ju Anni rikka mehe tütar, aga Jaan kõigest vaene pops ja elab lagunenud saunas koos ema ja õdede-vendadega.
Jaan satub koduteele koos teise vaesega. Tee on pikk ja külm, hanged sügavad. Pidevalt on nad niueteni lumes , sest tuleb kõrvale astuda jälle mõne kihutava ree eest. Ega sõitjatele ole need jalakäijad keegi. Kaaslane Mihkel räägib, et talt varastati 40 kopikat ja nurub Jaani käest laenu, aga mida sa annad, kui pole teist eneselgi.
Kodus ootab haige ema poega , kes oli selle väeti pere toitja. Teeb Jaani tulekuks kördi valmis. Mann ja Mikk on kuidagi vaiksed , peagi selgub ka, miks. Külla tuleb koolmeister Aleksander Toots ja valgustab, et lapsed olla varastamisega vahele jäänud, nimelt olevat nad teistelt lastelt sööki ja muudki võtnud. Esiti ei taha Jaan ja ema seda uskuda, aga valel on lühikesed jalad. Jaan lubab lapsi valusasti karistada . Aga viha taltub ruttu, sest lapsed seda ju näljast teinud. Kaua sa ikka leiba ja silguvett sööd. Karistamise asemel annab ta lastele saia, mis ta viimaste kopikate eest ostnud. Muidu on Jaan aus mees, temale on kõige tähtsam just ausus.
Kuna Jaanil tööd polnud, polnud ka raha. Esiteks viidi laadale lehm . Lapsed nutsid, aga süüa oli vaja. Lehm müüdigi hädise seitsme rubla eest maha, sest kes see sellise lahja looma eest ikka rohkem annab.
Ühel ööl tulid Väljaotsa sauna teekäijad, kes osutusid hoopis Kõverkaela-Jukuks ja Naarikvere- vanaks . Tuli välja, et need tahtsid Jaani juures peita oma varastatud kraami. Esmalt söödi-joodi, siis tehti alles juttu , miks tuldi. Jaan sai vihaseks, hoolimata sellest, et talle suurt tasu lubati. Jaan lõi nad koos oma kraamiga saunast välja. Õieti tegi, sest peagi saabusid tema sauna üle vaatama ametnikud eesotsas Andres Vadiga, kes oli Anni isa ja kellele mitte ei meeldinud see, et Anni ja Jaan omavahel lävisid. Midagi ei leitud, sest midagi ei olnud leida. Sauna saabus ka Anni, kes isa põhimõtteliselt minema ajas, sest ei olnud ette nähtud, et Väljaotsa saun tuleks läbi otsida, see oli Andrese oma jonn . See käis Jaanile kõvasti au pihta, sest oli ta nii vaene kui tahes, oli talle peamiseks au ja teiste vara ta ei puudutanud. See oli talle väga solvav ja mõnes mõttes andiski tõuke tema tulevasele elule.
Peagi sattus Jaan kõrtsis kokku Kohi- Kaarli ja Kõverkaela-Jukuga ning Hansuga. Koos visati kärakat ning jällegi pakuti Jaanile kerget raha teenimise viisi, et Jaan enda juures varastatud kraami varjaks. Kuna Jaan oli parajalt joonud, hakkas ta teistele meestele sõprust pakkuma ja need nõudsid, et Jaan nendega ühineks, makstes talle isegi kolm rubla käsiraha.
Jaan tuias läbi lume kodu poole, kui äkki märkas inimesi ühe talu poole suunduvat. Uuris siis, et mis asi on. Nimelt Tõnu-Jüri piiblitund, otsustas Jaangi sinna minna. Mees kobis taha nurka ja istus pingi nurgale. Pingutas mis ta pingutas, kuid lõpuks jäi magama ja suust tulid muidugi ka viina aurud . Selle kasutas muidugi Virgu Andres oma kõnes ära, et vaest saunikut veel rohkem häbistada. Nii kui jutlus lõppes, kadus Jaan välgu kiirusel kodu poole. Oli ju teda avalikult häbistatud, milles ta mingil määral ka ise süüdi oli. Kodus aitas ema ta riidest lahti. Jaan rääkis, et leidis teenistust ja sai kolm rubla käsiraha, aga keerutas, kust ta selle teenistuse leidis. Jaan rääkis ja rääkis ning lõpuks hakkas lahinal nutma . Kui Jaan oli magama jäänud, saabus Virgu Anni. Ta tõi süüa, andes selle kraami ema Kai kätte. Jaan ei tohtinud sellest midagi teada, sest talle ei meeldinud armuannid. Anni palus , et ema ei räägiks pojale, et neiu siin käinud ja samas paluks Jaanilt, et see enam kõrtsis purjutamas ei käiks.
Kuuldused Jaani "vägitegudest" levisid ruttu. Iseäranis Virgu talus. Oli ju Anni vanem õde, pea abielluv Mari ka aktuaalses piiblitunnis olnud ja ega tema saanud Jaani käitumist kritiseerimata jätta. Pidi ta kõik ju õele nina alla hõõruma ja Jaani mõnitama.
Kui Jaan hommikul ahastades ärkas ja meelde eelneva õhtu tuletas, tabas teda ahastus. Esimene reaktsioon oli raha tagasi viia. Aga ei teadnud ta, kust Kaarlit enne neljapäeva leida. Ja pealegi nägi ta, kui raske oli emal raha käest anda isegi siis, kui Kai sai teada raha päritolu.
Pühapäeval rühkis Jaan taas kirikusse, et pattu kahetseda. Peale kirikut läks poodi perele laenatud kolme rubla eest süüa ostma, kui kohtas Kaarlit. See kutsus muidugi kõrtsi ja kuigi Jaan tahtnuks keelduda, ta ei saanud, sest oli ta ju Kaarli ees võlglane. Neile sattusid peale aga Virgu Mari, Andres ja Anni. Jaan kahetses, et teda nähti koos sellise pätiga nagu seda on Kaarel, iseäranis tundis ta häbi Anni ees. Aga mis tehtud, see tehtud. Jaan läks masendunult koju. Öösel saabus talle külaline - Anni. Jaan rääkis, mismoodi lood on. Anni palus, et ta saadaks kellegi teise neljapäeval raha viima, aga Jaani arust poleks see õige. Ja nii lepitigi kokku, et Jaan viib neljapäeval raha tagasi ja ei kohtu Kaarli ega Jukuga enam, sest neil halb kuulsus on.
Neljapäeval võttis aga Kaarel Jaanilt vastu vaid rubla, jättes ülejäänud tulevikuks. Püüdis Jaani mis püüdis, aga asjatult . Koos visati jälle kõva kärakat ja peagi oli tagajärg käes. Tormisel ööl tulid Jaani juurde Kohi-Kaarel ja Hans Mutsu koos varastatud kraamiga. Oli ju Jaani au ilmaasjata mustatud , nüüd libastuski poiss selles libedal teel ja nõustus kraami varjama. Hommikul rääkis ta emale, kelle silmad särasid seda tohutut kraami nähes. Jaan keelas tal miskit sealt võtmast, olgugi, et kauba omanikud olid selleks loa andnud. Kuid kui lapsed koolist tulid ja Jaan nägi, kui näljased nad on, et leib ja soolavesi ei peleta nälga, andis ta emale loa natuke liha praadida. Ise ta seda liha ei puudutanud, olgugi et Mikk, Mann, Kai ja isegi Liisu seda aplalt sõid. Siis astus aga sisse Anni, kes tundis kohe liha lõhna. Kohe leiutas Jaan, et nad tapsid kesiku ja sealt liha tuligi.
Peagi viidi varastatud kraam Jaani juurest minema. Samas ütles ta neile, et need siia rohkem ei tuleks, ehk siis, kui Jaan uue elukoha leiab, sest saunast pidid nad välja kolima Andrese käsul. Mikk ja Mann jäid haigeks , peagi ka Liisu ja Kai. Liisu ei toibunudki, vaid suri. Mikk ja Mann paranesid, aga ema rohtudeks oli ikka veel raha vaja. Jaan hakkas Kaarlit taga igatsema, sest häda ajab härja kaevu . Jaan kutsus emale kirikuõpetaja, kuna Kai seda nõudis. Kuid Jaanil ei olnud rubla talle maksta, ja kirikuõpetaja pidas talle epistli maha ja tundis ennast solvatuna. Samuti tundis Jaan ennast halvasti. Peagi ilmus Kohi-Kaarel ja andis Jaanile ülesande viia laadale üks hobune ja maha müüa. Jaan läkski öösel teele, kartusest üle õla vahtides. Laadal müüs ta edukalt 80 rubla eest hobuse maha. Ta kohtas Hansu, kellega koos kõrtsi mindi . Peagi ootas Jaani ees kodutee , kuid siis tuli selline julgus ja suur rahahimu, et kui raha oleks tema, sellest rahast kuulub talle vaid väike osa. Äärepealt oleks ta teepealt ühe hobuse varastanud, aga õnneks teda segati ja asi jäi katki, sest tõenäoliselt oleks ta vahele jäänud. Selle eest varastas ta ühest saanist saapad. Ta jõudis peaaegu koju, kui nägi, et Virgu Anni kambris tuli põleb. Ta nägi neidu palvetamas ja nukrana oma toas. Jaan pani sauna pole jooksu ja viskas saapad kus seda ja teist, oleks rahagi visanud, kui tuli meelde, et see pole tema oma.
Siis vapustas üldsust suur rööv,  Piivamäe vallas murti sisse elumajja ja kauplusesse, viidi ära raha üle 500 rubla ja kaupa üle 300 rubla väärtuses. Peagi leiti ka esmased süüdlased - Jaan Vapper, Kaarel Lind ja Juhan Melberg. Tunnistajate Mart Saare ja Juula Sibula ütlused olid tihti vastandid, kuid kolm meest anti kohtu alla. Kaarel ja Juhan mõisteti süüdi. Jaani päästis aga Anni vale tunnistus , et Jaan olevat sellel ööl tema juures olnud ja ta seda ennem rääkida ei julgenud , kuna oma isa kartvat. Muidugi lõi Andres oma tütre kodunt välja, see läks linna teenijaks ja oli ise vägagi rahul. Jaan korjas oma pere kuskilt talu nurgast kokku ja suundus linna, kus leidis ühe kitsukese korteri ja läks ehitusele tööle.
Ilus elu aga ei kestnud kaua. Vahele jäi kauba varjaja Joosep Vahi , kes muidugi kõik nimed üles andis. Muidugi ka Kaarli oma ja lisandus Hansu nimi. Tuli uus kohtuprotsess . Kaarel mõisteti Siberisse, temast jäi maha perekond, kelle toitja ta oli.
Vahistati ka Anni. Vale tunnistuse andmise eest, ka teda ootas ees sõit Siberisse. Annile oli vanglaelu eriti raske, aga ta oli kange tüdruk ja sai hakkama. Küll tuli neil võimalus abielluda , mida nad kasutasid, et siis koos Siberisse sõita. Laulatus toimus ühes hallis kongis, kus olid kohal mõned vangid ja Jaani pere.
Peagi seisis ees Siberisse sõit. Naised olid ühes vagunis, mehed teises. Annit ja Jaani olid saatmas ainult Kai, Mikk ja Mann. Kai jooksis kahe vaguni vahel ja vahetas sõnumeid. Ta muidu ei olekski nii rahul olnud, kui ta poleks teadnud, et Anni jääb Jaaniga. Vagunid hakkasid liikuma ja Jaan teadis, et näeb oma peret viimast korda, ees on uus elu koos Anniga. Kai saatis oma poega ja miniat kaua, teades, et näeb neid viimast korda...
Inimesel on ausus ja kui keegi kipub põhjuseta selle kallale, võib see vallandada taolise reaktsiooni. See sai alguse Andrese poolt, kes hakkas Jaani taga kiusama, kuna see suhtles Anniga ja oli vaene.