Eesti realism/Eduard Vilde/Eesti draama tõus/August Kitzberg (0)

1)Eesti realism
Ärkamisaja eesti kirjandus
Ärkamisajal oli pandud alus eesti kirjandusele tema kõigis põhiliikides. Patriootiline paatos leidis kirjandusliku väljenduse rahvusromantismis, mis tõusis kõige eredamalt esile lüürikas ja lüroeepikas, hiljem ka ajalooainelises jutustuses. Kaasaja elust jutustav proosa ja näitekirjandus ei teinud kaasa romantilist kõrglendu. Neile omane maalähedane asjalikkus probleemistikus ja tõepära taotlus olukujutuses hakkas järk-järgult tugevnema ja 19. sajandi viimasel aastakümnel sai eesti kirjanduses valdavaks realism .
Realistlik kirjandusvool
Realism (sõnast realis – ld k esemeline, tegelik) kirjandus taotleb tegelikkuse tõepärast, objektiivset kujutamist, elunähtuste oluliste külgede ja põhjuslike seoste esiletoomist. Eesti realism on hilistekkeline, temas ilmnevad puhtrealistlike tunnusjoonte kõrval ka naturalismi mõjud. Nende kahe voolu vahel ei olegi alati selget vahet tehtud. 19. sajandi lõpul oli realismi küpsemine eesti kirjanduse kõige olulisem nähtus. See avardas kirjanduse võimalusi elu mõtestamisel ja tõi kaasa uue kunstitaseme. Arvustava, elu pahupooli ja ühiskonnakorralduse ebaõiglust rõhutava hoiaku tõttu on eesti realistlikku kirjandust nimetatud kriitiliseks realismiks. Realismi esiletõusu tingis elutunnetuslik murrang, milleni viisid Euroopas levinud uuemate mõttevoolude mõju, realistliku väliskirjanduse eeskuju, kõigepealt aga muutused eesti ühiskonnas endas.
Venestusaeg
Venestusaeg sai alguse 1881. aastal Aleksander III trooniletulekuga. Eesmärk oli piirimaade venestamine , et neid kindlamalt liita impeeriumiga põhimõttel: üks keiser , üks usk, üks isamaa ja üks rahvas. Ametiasutustes, ka nendes, kus enne oli kasutusel eesti keel, kehtestati venekeelne asjaajamine . Senistesse eestikeelsetesse koolidesse tuli vene õppekeel. Paljud õpetajad ja ametniku vallandati ja asemele toodi umbkeelsed ja oskamatud. Tartu ülikoolilt võeti senine autonoomia ja õppekeeleks kehtestati vene keel. Ühtlasi soosisid võimud igati vene õigeusu levikut. Senised vaimsed juhid oli kas surnud ( Kreutzwald , Jakobson , Koidula), muude hädadega eemal ( Jannsen halvatud ) või asunud võõrsile ( Hurt , Veske ). Alles jäänud inimesed võtsid omavahelises väiklases võimuvõitluses kasutusele intriigid ja salakaebused. Nendega paistis eriti silma ajalehe “Valgus” toimetaja Jakob Kõrv. Tartu “ Oleviku ” toimetaja Ado Grenzstein jõudis lõpuks poliitilise kahekeelsuse ja venestuse õigustamiseni (kaks viimati nimetatut pidid lõpuks kodumaalt lahkuma ). 1893. aastal suleti sisevastuoludest lõhestatud Eesti Kirjameeste Selts ja keelati eesti rahva ajaloost rääkivate jutustuste avaldamine. Samal aastal läks juhtide võhikluse ja kuritarvituste tõttu pankrotti eestlaste esimene äriline ühisettevõte, suurejooneliselt rajatud laevanduse aktsiaselts “ Linda ”.
Kultuurielu
Hoolimata venestusajast toimusid rahvarohked üldlaulupeod ( 1891 , 1894, 1896). Rahvaluule kogumine jätkus ka hoolimata Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemisest. Jakob Hurdale saatis kaastööd ligemale 1400 inimest. Mattias Johann Eisen koostas ja andis välja hulga folklooriainelisi rahvaraamatuid. 1904 . aastal asus rahvaluuleteadlane Oskar Kallas üliõpilaste abiga üles kirjutama eesti rahvaviise. Rahvakunsti- ja käsitööesemete kogumist korraldas Kristjan Raud. Need nn vanavara kogud said aluseks Eesti Rahva Muuseumile (1909).
19. sajandil olid eesti kultuurielu kandvaks jõuks väheste tippharitlaste kõrval peamiselt külakooliõpetajad, köstrid ja vallakirjutajad, kelle tegevus jäi heast tahtest hoolimata ikkagi asjaarmastajalikule tasemele.
Esimeste eesti kunstnikena asusid kodumaal tööle vennad Paul ja Kristjan Raud ning Ants Laikmaa . Viimane asutas 1903. aastal Tallinnas, K. Raud järgmisel aastal Tartus ateljeekooli. Peatselt hakati korraldama juba eesti kunsti ülevaatenäitusi (esimene 1906).
Kiire arengu tegi läbi teatrielu. Tartu “Vanemuise” seltsis pikka aega (1878-1903) küllaltki menukalt tegutsenud August Weira näitetrupp jäi küll ajast maha, kuid peale uue teatrihoone avamist (1906; vana hävis põlengus) asus seal tööle Tartu seltside parimaist näitlejaist moodustatud kutseline näitetrupp, mida juhtis Karl Menning . 1906. aasta sügisel alustas Tallinnas kutselise teatrina tegevust “Estonia”, kus mängisid ja lavastasid andekad näitlejad Paul Pinna ja Theodor Altermann. “Estonia” uus hoone valmis 1913. aastal. Veidi varem (1911) oli avatud Pärnu “Endla” teatrihoone. Teatrite professionaliseerumine sai stiimuliks näitekirjandusele.
Ajakirjandus
1896. aastal ostsid rahvusmeelsed Tartu haritlased K. A. Hermannilt ajalehe “ Postimees ”. Toimetaja Jaan Tõnissoni juhtimisel sai “Postimehest” tähtsaim eesti ajaleht, mis koondas enda ümber võimekaid kultuuritegelasi, nagu August Kitzberg , Anna Haava ja Karl August Hindrey . Tõnisson toonitas kõlbuse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu. Üldpoliitilistes küsimustes oli “Postimees” mõõdukalt liberaalne , pooldades riigi reformimist seaduslikul teel. Tõrjuvalt suhtus ajaleht moodsasse ühiskonnaõpetustesse ja revolutsioonilisse tööstusliikumisesse. Kirjandusküsimustes jäädi konservatiivseteks.
1901. aastal hakkas Tallinnas ilmuma “ Teataja ”, mis kujunes juhtivaks ajaleheks seni mõnevõrra mahajäänud Põhja-Eestis. “Teataja” väjaandja ja peatoimetaja oli noor jurist Konstantin Päts. Kirjandusinimestest kuulusid “Teataja” toimetusse näiteks sellised suurkujud nagu Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare . “Teataja” seadis oma programmis esikohale “uue sureliku suuruse” – majanduse, pidades seda ka rahvuse arengu võtmeküsimuseks. Elulähedaselt praktilise, materialistliku hoiaku tõttu tekkis “Teatajal” äge poleemika “Postimehe” aatemeestega.
Ajakirjandus mängis tol perioodil suurt rolli. Nüüd kui Eesti Kirjameeste Selts oli suletud, kandis rahvuskirjanduse propageerimise, tutvustamise ja väljaandmise osa just ajakirjandus. Kuna ajalehed olid ka väga populaarsed , nende tiraaž oli tavaliselt väga suur, siis kindlustati ka ilukirjanduse laialdane levik.
Proosa esiletõus
Realism võttis eesti ilukirjanduses maad järk-järgult, ilma järskude hüpeteta. Realismiajajärgul tõusis juhtivaks kirjandusliigiks lüürika asemel proosaeepika. Arenes jutustuse, romaani ja novelližanr. Eesti küla kõrval olid sageli tegevuspaikadeks lähemad ja kaugemad linnad. Lisaks talu- ja mõisarahvale ilmusid tegelaskonna sekka käsitöölised ja haritlased.
Eesti kirjanduskriitika oli väga algeline ja tihti väga subjektiivne. Tihti kirjutati lihtsalt kas meeldis või mitte. Realismi esiletõusuga kaasnes juba põhjalikum arutlus kirjanduse olemuse ja tähenduse üle. Uudsete kirjandusteoste ümber puhkes elav poleemika. Kuna Vilde eemaldus senisest laadist kõige enam, siis tema ümber oli ka kõige rohkem poleemikat. Võib öelda, et Vilde uudsus aitas palju kaasa eesti kirjanduskriitika arengule.
Realismi ajastu esimese perioodi tähtsamad kirjanikud olid Vilde, Karl August Hermann , Juhan ja Jakob Liiv, August Kitzberg, Ernst Peterson -Särgava.
Eesti esimese põlvkonna realistide kõrvale tõusis 20. sajandi algusaastail rida noori kirjanikke. Need olid Jakob Mändmets, Tammsaare, Friedebert Tuglas