Eduard Vilde teosed (12)

MÄEKÜLA PIIMAMEES
peategelased
Mari- kena välimusega ja huvitava iseloomuga . Ta tajub meeste võimu kuid hakkab sellele vastu. Tal oli palju eneseväärikust ta ei lubanud ennast pilgata ja käskida. Mari oli mässajaliku iseloomuga.
Prillup - prillupit huvitasid ainult raha rikkus ja võim. Selle nimel oli ta nõus isegi oma naise mõsahärrale andma.raamatu lõpupoole ta siiski hakkas oma tegusi kahetsema ja tundus et tema südametunnistus piinas teda
Kremer -üksik vanapoisist mõisahärra natuke häbelik
Tegevuskohad
Mäeküla mõis-suht lagunenud välisilmega hooned. Peahoone oli poolik ülemine korrus valmis ehitamata võssa kasvanud viljapuuaed kus enam midagi söödavat ei olnud. Kõrvalhooned olid räämas ja lagunemisohtlikud. Rahapuudusel ei olnud võimalik maju korda teha.
Piimakoht-piimakamber. Sinna toodi peale lüpsi alati piim sealt laaditi piimad peale et neid laiali vedada
Tegevuse aeg
Tegevus toimus ajaliselt just enne eesti vabariigi väljakuulutamist siis kui valitsesid mõisad ja ratsanukud maksid teomaksu
Sündmuse aren
Prillupi uus naine mari läks mõisasse tööle ning seal hakkas ta meeldima mõisahärra kremerile.
Kremer tegi prillupile ettepaneku et leo temaga oma naist jagaks ja mõisasse saadaks. Prillup pidi selle eest muidugi head tasu saama
Mari keeldus mõisa minemast sest mehed kohtlesid teda nagu asja ja talle oli vastumeelt et mehed tema eest otsustasid kuigi talle kremer meeldis. Mida rohkem prillup teda sundis seda kindlam mari oli et ta sinna ei lähe
Kui kremer teda sindumast loobus ja marile kremer meeldis siis ta ikkagi läks sinna.
Probleemid
Naiste(mari) kohtlemine ebavõrdselt naisi koheldi sellel ajal kui asju. Nad olid meeste lükata tõmmata. Prillup sundis marit minema teise mehe juurde mõisasse n.ö vahetuskaubaks. Mariküll võitles ja ei lasknud ennast käasutada kuid lõpuks tänu prillupi pidevale pealekäimisele ta terroriseerimisele alistus ka kõige tugevam naine ei oleks sellisel asjal suutnud vastu seista
Taluinimesed tahavad rikastuda
Prillup oli nõus rikastumise nimel isegi oma naise võõrale mehele andma.
Eetika : mõisnikel oli kombeks talupoegade naistega magada ’
Mina arvan et kirjanik on leidnud väga hea viisi tolleaegse ühiskonna kritisseerimiseks läbi nende tegelaskujude
Kokkuvõte
Jutt käib ühest perekonnast ja selle lagunemisest mõisniku süü läi. Näidatakse milleks on talupojad võimelised et rikastuda. Sündmuised toimuvad mäekülas väike küla mida valitseb mõisnik kremer kes iga päev oma talupoegade tegemisi jälgimas käib ning üksildast elu elab. Kremer otsustas slmifda lepingu prillupiga andes enda valduses oleva jaani maa ja ameti prillupile tema naise “kasutamise” eest pärast pikka vastuvaidlemist keeldumistt peab mari sellega leppima. Pärast hakkab prillup siiski kahetemsa ja tahab naist tagasi kuid siis on hilja . Mees joob tihti ning lõpuks jääb magama ja külmub surnuks . Mari põgeneb mõisnikku juurest koos lastega linna elama.
TABAMATA IME
Esimene teos mis valmis täielikult mustandina.
Probleemid:tolle aegne kodanlus ihkas kultuurset kuulsaks saada ja euroopasss jõuda. Leo saalep pidi kirjade järgi olema kuuulus klaverikunstnik tegelikult oli keskpärane.
Vilde : ei panda tähele, et kunst mitte üle öö ei ole teha, vaid aastate pikkuse arengu tulemuseks” saalep naise tuhvlialune autoril tast kahju. Kõik on keskpärane. II probleem:abielu ja armastuse vahekord .
Tegelased: lilli:naine. Egoistlikut seltskonnahiilguse jahil täitmatu naine, laostas mehe nii vaimselt kui füüsiliselt.
Eeva:päikesenaine. Keskpärane talent. Ei ole ennast kunagi ülehinnanud. Loobus kuulsusest vaimse avariiga. Tasakaalukas ja rahulik toeta kõiki kes abi vajavad. Kirjaniku(vilde) vaadete kandja.
Leo Saalep. Pärit metsakülast jõudnud konservatooriumini auahne peale euroopast tulekut kokkuvarissemise äärel.
PISUHÄND:
Probleemid: kunsti ja kodanliku seltskonna vahekord. Keskpärane seltskkond ei olnud kultuuri vastu võtnud.
Kinnisvarade spekulatsioon: käis peterburis kinnivara ostmas võileiva hinnaga). Kirjanduskriitika äraostetavus.
Matilde :auahne väiklane ja õel. Täiesti moraalira mitte midagi pole püha.
Sander:eetikalage. Maksku mis maksab moraal.
Piibeleht :täiuslikkus ja rahaahnus ei huvita
Laura: vaimsel peajagu teistest üle
KÜLMALE MAALE:
Keksne mõte: sellistesse oludesse ei tohi inimest panna see on kuritegevus .
Mädasoo mihkel: kaotas raha ära raha varastati kirikus ära.
Jaan vapper: vene töökas aus häbenes oma vaesust .
Kaarel lind-vaene
Juhan melberg vaene
Ühiskonna kõrgemad klassid ei mõista vaesuse viletsust ja häda
Andres vallavanem :võimukas jõukas. Ahni vodi jõukas.
Vilde:
Eduard Vilde sündis 1865-ndal aastal 20. veebruaril kell 9 õhtul Pudiveres. Ta isa, Jüri Vilde, oli kubjas . Ema Leenu oli toatüdruk. Eduardil oli ka õde, kuid tema sündis 8 aastat hiljem. Mõned nädalad peale Eduardi sündi lahkus pere Pudiverest ning kolis Muuga . Muuga mõisast sai Eduard Vilde kasvukodu. Seal möödus ta lapsepõlv ning alles 1880. aastal kolis pere Tallinna. Isa Jüri oli tagasihoidlik , suure kohusetundega, aus ning pehme iseloomuga. Ema Leenu oli seevastu elavam, jutuhimuline, mõisarahvaga seltsiv . Eduard Vilde nimetab end ema universaalpärijaks, isalt polevat ta midagi saanud.Elu Muuga mõisas kirjeldab Vilde oma mälestustes “Iseenesest” ja “Katked minu elust”. Tema õde kirjeldab ta elu üksikasjalikumalt.Tuli aeg teadmisi omandada. Alguses läks kõik libedasti. Poiss õpis lugemise juba 6 aastaselt selgeks. Ta pandi õppima mõisa metsaülema proua Auguste Treubergi koduõpilaste ringi. 1875. aastal. astus Eduard nn. Kentmanni kooli, mille ametlik nimetus oli Pastor Lutheri Poeglaste Vaestekool. Kahe aasta pärast lõpetas ta selle mitte eriti hästi ning Tallinna kreiskooli pääsemiseks pidi ta kursust kordama . Ta astus Wietingi esimesse elementaarkooli. Seal õpis EV ühe semestri ning pääses kreiskooli (tänapäeva VHK Gümnaasium). Kolme aasta pärast lõpetas ta selle.Peale kooli hakkas Eduard Vilde aega veetma lugemise ja teatris käimise abil. Luges enamasti välismaa autorite teoseid. Eesti kirjandusest luges ta vaid ajalehti. Nii õpis ta eesti kirjakeele ära. Ning ta hakkas tegelema kirjutamisega. 1882. aastal valmis ta esimene jutt “Kurjal teel”. 1883. aastal sai ta ajalehe “ Virulase ” töötajaks. Elas Karjakülas vanemate juures. Keilas tutvus Eduard Vilde August Buschiga, kes oli hiljem tema raamatute kirjastaja. Samamoodi ka J. H. Vahtrikuga.1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu “Postimeest”. Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Pärast seda asus Eduard Vilde töötama “Revalsche Zeitung ”´ isse . Seal töötas ta poolteist kuud ning siis kolis Riiga, kus ta sai “Zeitung für Stadt und Land ”´i liikmeks. Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes. Riias kohtus ta Antonie Gronau`ga. Siis oli Antonie 21-aastane ilus neiu , kes töötas oma ema moeäris. Küllaltki varsti algas Eduardi ja Antonie vahel romaan ning nad põgenesid Berliini. See juhtus 1890. aasta sügisel. Berliinis said nad elada Antonie onu juures. Berliinist saatis EV “Postimehele” “Berliini kirju”, milles ta kirjeldas linna elu. Peamine sissetuleku allikas oli aga lühijutude kirjutamine.Esialgsed suhted Eduardi ja Antonie vahel jäid teadmatuks, kuid 27. augustil 1891 nad abiellusid. Eduard Vilde isiklikust elust Berliinis on vähe teada, kuid 1892. aasta kevadel oli ta juba Eestis tagasi - ilma naiseta. Arvatavasti olid Vildede suhted läinud rasketeks . Antonie tuli aga Eestisse oma mehele järele ning nendel algas uus romaan. Nad elasid Karjakülas, Eduardi vanemate juures. Rahaliselt oli see periood raske, kuid varsti asus Eduard Vilde jälle “Postimehe” toimetusse. Seal pidi ta väga palju töötama ning see töö ei pakkunud talle rahuldust. 1895. aastal sõitsid Vilded Moskvasse, kus Antonie ema oli uue moeäri avanud. Moskvas elamise ajal oli Eduard Vilde peaaegu tegevuseta. Ta ei kirjutanud midagi uut ning ei leinud endale töökohta. Elas peamiselt ämma rahast. Suhted oma naisega olid jälle halvemaks läinud. 1897 . aasta kevadel kolisid Vilded Narvasse, kus Eduard oli kohe kutsutud “ Virmalise ” toimetusse. Peaagu kogu toimetamine oli Vildele langenud. “Virmalisega” lõpetas ta suhted 11. märtsil 1898 . aastal. Samal ajal katkes lõplikult tema kooselu Antonie’ga.
Eduard Vilde sõitis Tallinna ning hakkas “Eesti Postimehe” liikmeks. 1899. aastal 27. mail võttis ta ette reisi, mille sihtpunktiks oli Pariisi maailmanäitus. Reisi marsruut oli Tallinn-Berliin- Leipzig -Köln-Pariis- Viin -Budapest-Poola-Tallinn. 1901. aastal lahkus Vilde “Eesti Postimehest”.Siis tekkis tal mõte alustada uue sotsiaalselt radikaalse ajalehega. Selle mõtega pöördus ta advokaadi K. Pätsi poole. Päts klaaris kõik juriidilised asjad ära, kogus raha ning 10. novembril ilmuski “ Teataja ” esimene number. See ajaleht oli tugeva vasempoolse (revulotsionäärse) kallakuga. “Teatajas” töötamise ajal saavutas EV suurima produktiivsuse. Vilde kirjutas palju naljajutte ja proosat. 1904 . aastal (Vene-Jaapani sõja ajal) tekkis üks intsident sellega, et Eduard Vilde ühes restoranis “elagu Jaapan” ütles. Päts kartis , et see võib ajalehe autoriteedi rikkuda ning Vilde sunniti “Teatajast” lahkuma.Eduard läks “ Uudiste ” juurde toole. See oli juba pahempoolse (kontservatiivse) kallakuga ajaleht. Eduard Vilde proovis samuti toimetada ajakirja “ Reinuvader ” kuid sellest ei tulnud midagi suuremat välja.1904. aastal tutvus Eduard Vilde Linda Jürmanniga, kes oli külaneiu. Ta oli paar aastat tütarlaste koolis õppinud. Eduardi ja Linda vahel tekkis romaan.Kuid abiellumisega tekkis probleeme selles, et Eduard polnud veel Antoniega ametlikult lahutatud. Alles aasta pärast leidis ta Antonie Riiast üles ning nad said lahutatud. Eduard abiellus Lindaga.1905. aasta 14. oktoobril algas Eesti poliitiline üldstreik. Eduard Vilde esines palju kõnemehena ja võttis osa tänavademonstratsioonidest.Kui streik suruti maha, algas suur vangistamise laine. “Uudised” suleti ning selle osalised võeti kinni. Vilded põgenesid Helsinkisse. Tsaari käest olid nad pääsenud, kuid 1. detsembril 1909 toimus protsess “Uudiste” liikmete vastu. Eduard Vildele määrati 6 aastat snnitööd.Vilded põgenesid Berliini. Seal ei saanud nad kauaks jääda ning sõitsid Zürich’i. Peamiseks rahaallikaks oli jutude kirjutamine. Koliti Helsinkisse. Eduard Vilde hakkas toimetama ajakirja “Kaak”. Kuid siis pidid Vilded jälle põgenema, Kopenhaagenisse. See aasta mida nad seal veetsid oli raskeim immigrantide elus. Raha peaaegu polnud.Koliti Stuttgartisse paariks aastaks. Seal rahaline olukord paranes. Üldiselt selle immigreerimise perioodi ajal vahetasid Vilded elukohti väga palju. Lõpuks sai Linda kutse tööle ühte Ameerika ajalehte. Pere läks lahku. Eduard Vilde sõitis Viini ja siis Itaaliasse. Pärast seda otsustas ta sõita oma naisele järele Ameerikasse.Kuid teda arreteeriti ning pandi Ellis Islandi vangi. Naisele maksis palju aega, vaeva ja raha, et teda sealt välja saada. Ameerikas kuhjati Vildele igasuguseid komprometeerivaid süüdistusi. Ja üldse talle ei meeldinud Ameerikas elamine ning varsti sõitsidki Vilded tagasi Euroopasse, täpsemalt Kopenhaagenisse. Seal veetsidki Vilded suurema osa pagulasperioodist (1911-1917). Ükskord juhtus tal õnnetus. Revolvrit välja võttes lasi ta endale kuuli kätte, see jäi sinna elu lõpuni.Kuud parast Veebruari revolutsiooni sõitsid Vilded tagasi Eestisse. Seal ootas neid pidulik vastuvõtt. Pärast seda elas Eduard Vilde enamasti Eestis, ainult kaheks aastaks sõitis Saksamaale. Seal elas ta kaks korda Boden -Boden raviasutuses.1933. aastal hakkas ta hoiatama rahvast uue liikumise, fa?ismi, vastu. Ta kaotas fa?ismivastase miitingu. See kindlasti mõjus ta tervisele halvasti. Tema silmahaigusele lisandus veel haige süda. 26. detsembril, 1933 aastal Eduard Vilde suri. Ta matused toimusid 30. detsembril.
jUHAN LIIV (1864–1913)
Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi.
Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani.
1882. aastal kutsus haigestunud vend Jakob Liiv Juhani enda asendajaks Triigi-Avispea kooliõpetaja kohale Väike-Maarjas. Juhan Liiv veetis seal poolteist aastat. Kuna vend Jakob ja ta sõbrad olid kirjanduslike ja rahvuspoliitiliste huvidega , siis mõjus nendega läbikäimine Juhanile arendavalt. Senise muusikahuvi (Liiv oli harjutanud viiuli- ja klaverimängu) asemele tuli luule. Sel ajal kujunes välja ka pikaajaline vastastikune kiindumussuhe Pandivere mõisa kutsari tütre Liis Goldinguga. Liisale on suunatud ka mitmed Liivi armastusluuletused ja säilinud on üle saja Liivi kirja L.G-le.
tuli Liiv kirjandusse ajakirjanduse kaudu. 1885. aastal ilmus ajalehes Virulane Liivi luuletus “Maikuu öö”. Samal aastal sai ta selle lehe toimetuses Tallinnas esimese töökoha. paar aastat Viljandis ajalehe Sakala juures ja 1890 leidis koha Tartus ajalehe Olevik juures. Oleviku toimetaja oli A. Grenzstein ja toimetusse kuulus rida kirjanduslikult võimekaid noori mehi (nt K. E. Sööt). Ajalehetöö kõrval tegi Liiv edusamme kirjanduslikus loomingus, avaldas jutte ja luuletusi.
1882 sügisel otsustas Liiv täielikult loomingule pühenduda ja vabakutseliseks hakata. Üüris Tartus toa. Ta töötas väga pingeliselt, nt kirjutas üheksa päevaga valmis pikema jutustuse “Vari”. Seadis trükivalmis jutukogu “Kümme lugu” ja uue luulekogu käsikirja, kuid kirjastaja leidmine oli vaevarikas ja lootusetu. Ülepingutuse ja füüsilise kurnatuse tõttu murdus Liivi vaimne tervis. Hakkasid ilmnema kuulmishallutsinatsioonid ja jälitusluulud.
1883 lõpetas ta kodus Alatskivil jutustuse “Käkimäe kägu” ja külajutu “Nõia tütar”. Vaimsed häired läksid aga järjest tõsisemaks. 1894 põletas ta meeltesegadushoos oma luulekogu ja muid käsikirju. Samal aastal viidi ta Tartu närvikliinikusse, kus põdes läbi skisofreenia ägedama järgu, lahkus mõne kuu pärast rahunenuna, kuid parandamatu haigena. Seejärel Liiv pikki aastaid avalikkusele midagi ei kirjutanud. Elas kodus, sugulaste ja tuttavate juures. Oli vallavaese seisuses – pere oli talle vallalt toetuse muretsenud. Siiski kirjutas Liiv edasi ja tema luule parim osa sündis just sellel perioodil.
1902 . aastal ilmus Liivi nimi jälle ajakirjandusse. Ta liikus Tartus ja Tallinnas. Avaldati mõned luuletused.
1904 ilmus Junan Liivi “Kirjatööde kogu”. mis koondas suurema osa enne haigust ilmunud proosateostest ja luuletustest. Psühhiaater ja kirjamees Juhan Luiga võimaldas Liivile eluaseme Tartu närvikliinikus, kus luuletaja sai töötada ja vabalt linnas käia. Noor-Eesti liikmed püüdsid korjanduste abil kirjanikku toetada.
1909 ilmus Gustav Suitsu toimetusel Liivi valikkogu “Luuletused”, mis sisaldas ka hilisemat luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu “Elu sügavusest”
Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus. Liiv suri ränga külmetuse järel 1913. Ta on maetud Alatskivi kalmistule.

JUTULOOMING

Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja .
Tema esimene raamat “Kümme lugu” (1893) sisaldab realistlikke pilte külaelust, karakterportreesid ja pajatusi Kodavere murrakus: “Peipsi peal”, “Pahased naabrid ”, “Igapäevane lugu”
Jutustus “Vari” (1894; esialgse pealkirjaga “Kui seda metsa ees ei oleks”) jälgib andeka ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve ja kujunemist. Villu kaotab mõisniku määratud peksunuhtluse tõttu mõistuse. Villu kasvukodu, Kukulinna-nimelise vaesteküla kirjeldus on eesti varase realismi paremaid näiteid. Liiv suutis nappide sõnadega luua ilmekaid portreesid (nt teomehed Räpsi- Rein ja Veni- Villem ). Samas on Murumäe mõisaga seotud tekstiosa puhul märgata veel romantilist kujutamislaadi, Liiv ei tundnud mõisaolustikku nii hästi, et seda tõetruult kujutada.
Jutustus “Käkimäe kägu” (1883) kujutab üht Villu omale sarnast elusaatust.
Külajutt “Nõia tütar” näitab ebausu raskeid tagajärgi, kuid peategelane, rahvaarsti tütar Leena leiab siiski oma õnne. Ilmekas kõrvaltegelane selles jutus on küla keelekandja Pärälärä-Leenu.

LUULE

Juhan Liiv on üks eesti luuleklassika suuri nimesid . Ta ületas 19. sajandi lõpu epigonismi (jäljendamise) ja temast sai 20. sajandi luuleuuenduse eelkäija.
Liiv hakkas luuletusi avaldama 1880. aastatel tol ajal levinud järelromantilises, epigoonlikus laadis.
Luuletajakuulsuse tagasid talle aga eeskätt hilisemad , haigusaastail valminud luuletused. Liivi luule paremik on ehe ja sundimatu eneseavaldus, siiras ja vaba oma aja kirjanduslikest tavadest .
( Tuglas on öelnud, et Liiv pole oma luuletusi kirjutanud, vaid on need kannatanud.)
Liivi luule on realistlik , lihtne, täpne. Selles puudub liialdatud pateetika, ilutsemine paisutatud tunded. Oma looduslüürikas on ta kujutanud kõiki aastaaegu, aga kõige hingelähedasem aastaaeg tundub Liivile olevat sügis. Kujunditest eelistas Liiv isikustamist, metafoori, võrdlust. Kasutas palju kordusi ja rahvaluulepärast algriimi.
Juhan Liivi luule hilisematesse väljaannetesse on koondatud kokku üle 300 luuletuse ja luulekatkendi.