Külmale maale - Eduard Vilde romaan (9)

"Külmale maale"
E. Vilde  
Jaan, kes oli haige, kuulas nukralt orelimängu. Ta laskus väsinult istmele ja orelimängu tõttu läksid ta silmad niiskeks . Ta palvetas kaua, tänas selle eest, et tema noort elu kaitstud oli. Ta palus ja tänas, tänas ja palus, kuni ta meel vagusaks jäi. Kui tal enam midagi paluda ei olnud, ega mellegi eest tänada, ta vajus kössi ja püüdis jutlust kuulata. Kuid Jaani mõtted olid hajevil ja ta oli väsinud, ning ta jäi lõpuks jutlustuse ajal magama, ta ei olnud ainus magaja . Kuid õpetaja ei pannud seda neile pahaks. Jaan ärkas alles siis, kui orel uuesti mängima hakkas, tal oli häbi magama jäämise pärast. Kui kogu kirikurahvas välja läks, hakkas Jaani pea värsekst õhust ringi käima, ta toetus vastu kirikut ja ootas selle möödumist. Jaani ette seisis Virgu Anni, alguses ei öelnud kumbki sõnagi, vaikides teretasid üksteist. Siis aga tüdruk kurblikult ütles, et Jaan on nõrgaks jäänud, ja et Jaanil on pealagi juustest paljaks jäänud. Jaan arvas , et küll kasvavad tagasi. Nad hakkasid vaikselt mööda kirikut kõndima, Anni vaatas Jaani, ta silmad olid auku vajunud, huuled sinised ja seljas oli Jaanil vaid õhuke kuub. Anni tegi eetepaneku minna leerituppa sooja, kuid Jaan keeldus. Siis võttis Anni kompsiku seest saia, ja hammustas seda, pakkus ka Jaanile , kuid Jaan ei tahtnud. Jaan ei julgenud Annile öelda, kuid ta pidi ise minema saia ostma, kuid tal oli raha vaid kuue väikese saia jaoks, mida ta ise poleks söönud, vaid lastele koju viinud. Jaani nälg oli suur ja ta võttis ikkagi Anni käest saia, pärast veel teisegi. Nad kõndisid ümber kiriku, Anni rõõmsalt, Jaan häbelikult. Anni oli ilus tüdruk, ja kui Jaan ta poole vaatas tundis ta kuumavärinaid. Anni riided olid linnamoelised ja see andis mõista, et ta on jõukast talust. Jaan arvas, et tüdruku pere otsib teda juba, kuid tüdruk ütles, et otsigu, nad on isaga kahekesi. Nad olid veel kaua koos, seisid lume sees. Anni päris Jaani kohta, kuid Jaan ei tahtnud väga oma kodusest olukorrast rääkida, tundis häbi oma vaesuse pärast ja vastas vaid lühikeste vastustega. Siis tuletas ta jälle Annile meelde, et ehk ta isa otsivat juba teda. Anni ei lasknud end aga eksitada, ja küsis, et kas Jaan ikka jala tagasi jaksab minna, ta arvas ka, et Jaan võiks mõnelt külamehelt küüti paluda, siis ütles, et ta tuleb neid vaatama, ja et Jaan teistele tervisi saadaks, ning andis paar saia veel lastele kaasa. Jaan ei tahtnud võtta, kuid Anni ütles, et võib lastele saata, mida ise tahab ja pani saiad Jaani kuuetaskusse. Siis jätsid nad hüvasti ja Anni läks minema. Jaanil ei olnud lootsutki küüti saada, ja ta hakkas jala kodu poole minema.
Paar päeva enne oli olnud kõva tuisk, mis teed lumest umbe ajanud, nüüd oli väljas kõle külm ja puhus kõva tuul. Jaan kõndis üle hangede kodu poole, sõi veel saia, mida ta haigusest väsinud keha vajas. Jaani ees kõndis Mädasoo Mihkel, Jaan läks tema juurde juttu ajama. Jaan tervitas teda, Mihkel andis vaid kätt, ega ölnud midagi, ka siis mitte, kui Jaan küsis, kuidas läheb, Mihkel vaid ohkas, ja kõndis pea norgus edasi. Jaan märkas Mihkli nutetud silmi, ja küsis mis viga, Mihkel hakkas siis jutustama, et ta läinud rõõmsal meelel täna kirikusse, nelikümmend kopikat raha pungas. Selle raha eest tahtis Mihkel osta poest midagi soolast. Ta oli pannud raha kuue taskusse , kuid seda hoolega valvanud, siiski oli raha läinud, kui Mihkel kirikust väljunud oli. See raha oli laenatud Kapa- Kaarli käest, päris näljakopikad olevat. Selle rääkimise peale, hakkas Mihkel uuesti nutma . Kirus, kuidas inimesed on hukka läinud, et hakkavad juba ka kirikuski varastama, ja veel vaese käest. Jaan tähendas, et rikas hoiab oma raha paremini, tal taskud terved . Mihkel kurtis veel edasi, et tal naine voodis haige ja viis näljast last kodus, et tal peremehele, kõik tööpäevad ka pandiks antud. Jaan tähendas, et Mihklil pütis midagi loksub, tema ütles, et seal silgusoolvesi, et kapmees pika nurumise peale oli andnud, ei julgenud Mihkel niisama koju minna, kõik ootavad soolast. Nad kõndisid vaikides kõrvuti edasi. Neist möödusid aegajalt saanid, mille pärast Jaan ja Mihkel kummalegi teepoole hange sisse astuma pidid. Jaani põue kõrvetas igakord, kui mõni uhke ja juhm isand mööda sõitis. Mihklit aga ei häirinud hobusemehed, ega hange põikamised, tema mõtles oma koduste peale, kes Mihklit söögiga koju ootasid. Mihkel jäi äkki seisma, ja küsis Jaani käest, ega ta rohkesti saia koju ei vii. Jaan ütles, et ta ei või ühtku ära anda. Siis natukese aja pärast, aga lubas ühe või äärmisel juhul kaks saia Mihklile anda. Mihkel oli kahega nõus, kui Jaan talle veel paar kopikat raha laenab, siis saab ta veel poest läbi käia. Siis aga möödus neist paar kihutavat saani, nad hüppasid hirmust tee äärde, nabani lume sisse. Ühest saanist löödi neile piitsaga järele, ja Mihkel sai selle otsaga vastu silma, alles tüki aja pärast näitas ta oma punetavat silmalaugu Jaanile, kuid Jaan sai neile saanidele vaid rusikat näidata, mida aga keegi tähelegi ei pannud. Sõitjate hulk hakkas aegamööda vähenema ja nad said mõni aeg rahulikult mööda teed käia. Viimaks lähenes neile kahe hobusega vene mundris habemik kutsariga. Saani sees istusid kaks kallite kasukate sisse mähitud inimest, kongus nina ja pikkade vurrudega mõisnik ja looritud näoga noor daam. Jaan ja Mihkel astusid teelt kõrvale, kui saan neist möödus, tunti vaid üks neist ära, et saanis oli Naarikvere noor parun . Neist möödunud saan sõitis kellelegi otsa, Jaan ja Mihkel läksid vaatama. Hall vanamees istus lumes , oietas ja kirus nutuse häälega. Mehe kõrval oli suur kott, mis tal seljast maha oli kukkunud. Jaan aitas mehe püsti, kuid Jaan ega Mihkel ei rääkinud temaga, sest nad tundsid teda, ta oli kurt. Kuid mees ise, Karja Mart, oli jutukas . Mart oli pärit samast vallast kui Jaan ja Mihkelgi. Mart kirus oma elu, vaene ja vana, kuid jumal teda enda juurde veel ei võta. Siis küsis ta, et kas hingemaa kohta midagi kuulda pole, vastas siis ise sama kiiresti, et "Pärnu Postimehes" sellest räägitakse. Jaan ja Mihkel teda eriti ei kuulanud, olnud mees ju neile kaua tuttav ja sama kaua teadsid ka nad mehe juttu, mida Mart iga kord rääkis. Oli hingemaa mehele ainus lohutus.
Mehed astusid kõrtsi sisse, et sooja saada. Mihkel ja Mart jõid eeskojas lonksu vett, Jaan aga mitte, kuigi ta suu oli suurest söömisest kuiv. Tal oli häbi, et tal õlu jaoks raha ei olnud. Jaan häbenes päris palju oma vaesust ja viletsust. Kõrtsis oli palju joojaid ja nende seas suuri märatsejaid, ühed neist olid Kõverkael- Juku ja Kohi-Kaarel, esimene oli pikk ja kõhn, teine lühike kuid lihastes ja tugev. Kohi-Kaarlil oli kõigiga tegemist ja tema naljad harva läksid täppi, Juku naeris poisi iga teise sõna peale, mis pärast Kaarli naljad aina julgemaks, jõhkramaks ja nilbemaks muutusid. Jaan teadis mõlemat meest, nad olid Lehtsoo valla vabadikkude pojad. Teati ka seda, et nad vahest öösiti varastamas käisid. Kaarel jõi terve klaasitäe õlut ühe lonksuga ära ja läks ahju äärde kolme pobuli juurde nendega tüli norima. Pool nalja ja pool kurjaga karjus ta, et mehed ostaksid kõrtsmiku käest midagi, muidu laseb ta nad välja visata . Juku naeris selle üle peaaegu kõrvuni avatud suuga. Siis tundis Kaarel Jaani ära, ja kutsus nad enda lauda, tegi neile õlut ja viina välja. Alguses ei tahtnud Jaan üldse minna, aga janu oli suur ja ta jõi kolm klaasitäit õlut korraga ära. Viina võttis ta vaid natukese, et mitte Kaarlit pahandada. Pärast läksid Kaarel ja Juku mõne noormehega tüli norima, kui üks neist Kaarlit lõi, lõi Kaarel teda vastu ja hakkas kaklemine, kui Juku noa välja tõmbas siis hoidsid teised mehed eemale. Kohe pärast seda astus kõrtsi urjadnik, kelle munder Kaarlile ja Jukule kohe mõjus ja poisid tagasi tõmbasid. Jaan läks kiiresti ja märkamatult kõrtsist välja, ta kõndis koju. Jaan elas ema, venna ja kahe õega, kellest üks veel imik oli. Isa oli neil surnud ja Jaan oli ainus pere ülalpidaja.
Kodus ootab haige ema poega , kes oli selle väeti pere toitja. Teeb Jaani tulekuks kördi valmis. Mann ja Mikk on kuidagi vaiksed . Külla tuleb koolmeister Aleksander Toots ja valgustab, et lapsed olla varastamisega vahele jäänud, nimelt olevat nad teistelt lastelt sööki võtnud, rääkimata muudest asjadest. Esiti ei taha Jaan ja ema seda uskuda , aga lõpuks usuvad siiski. Jaan lubab lapsi valusasti karistada. Aga viha taltub ruttu, sest lapsed seda ju näljast teinud. Kaua sa ikka leiba ja silguvett sööd. Karistamise asemel annab ta lastele saia, mis ta viimaste kopikate eest ostnud. Muidu on Jaan aus mees, temale on kõige tähtsam just ausus.Kuna Jaanil tööd polnud, polnud ka raha.
Jaan tegi vallas teopäevi, sest peremees vallandas ta kolmel põhjusel. Esiteks: Jaani ema ei jõudnud enam tööpäevi teha, teiseks Jaan luges ilmalikke lehti ja raamatuid, kuid peremees oli igati kristlik mees ja ei sallinud ilmalikke lehti, kolmandaks suhtles Jaan Anniga, kes oli peremehe noorim tütar.
Jaan ja Anni armastasid üksteist, Jaan ise ei teadnud millega ta oli tüdruku armastuse ära teeninud . Annile ja Jaanile meeldisid samad raamatud. Kui Anni ema veel elas, käis Jaan naiste ketramise ajal neile raamatuid ette lugemas, peremehe eest salaja . Jaan mäletas nende armastuse loo algusest vaid paari asja. Päev pärast Anni ema matuseid nägi Jaan Annit, tüdruk leinas ja ta ütles Jaanile, et peale Jaani ei ole tal enam kedagi alles. Sellepeale jäi Jaan sõnatuks ja vaatas tüdrukule järgi. Kord Jaan käis teiste poistega Langu Mari juures, see pahandas Annit natuke ja tüdruk läks Jaani juurde, ta ütles, et tal pole õigust Jaanilt midagi nõuda, aga et tema meel on kurb ja süda põues nagu tapetud , sellepärast et Jaan Mari juures käis. Pärast seda ei läinud Jaan enam ei Mari ega kellegi teise tüdruku juurde. Anni näost oli näha et ta oli rõõmus, kuigi ta seda sõnadega ei öelnud. Ja kui Anni Jaani pühade ajal joobnud olekus nägi, oli poisil tüdruku ees häbi. Pärast neid sündmusi Jaani ja Anni side tõbus koomale. Nad ei öelnud üketeisele sõnadega, et nad armastavad üksteist, nad ei kaisutelnud ega kudistanud üksteisega ja nad ei kujutanud endile ühist tulevikku. Nad lihtsalt tundsid, et nad on lahutamatud. Neil õieti ei olnud selgust oma ühendusest, see lihtsalt oli olemas, nagu olid nad ise olemas ja kõik muu maailmas. Annil käis palju kosilasi, kuid ta peletas nad kõik eemale. Anni ja Jaan ei kohtunud enam avalikult, et arvataks, et nende side on lõdvenemas. Kuid öösiti käis Anni tihtipeale Väljaotsal, ja alati oli tal midagi kaasas, mille ta sauna jättis. Jaanile ei meeldinud sellised armuannid.
Ühel ööl tulid Väljaotsa sauna teekäijad, kes osutusid hoopis Kõverkaela-Jukuks ja Naarikvere-vanaks. Esmalt söödi-joodi, ka Jaani ema kutsuti endaga lauda. Jaani ema läks sängi. Luha Mart nihkus Jaanile lähemale, kui ta lõpuks päris Jaani lähedal oli ja oma kätt ümber Jaani kaela hoidis, siis tehti alles juttu, miks tuldi. Nad tahtsid varastatud hobust ja muud kraami Jaani juures hoida. Jaan sai vihaseks, hoolimata sellest, et talle suurt tasu lubati. Jaan lõi nad koos oma kraamiga saunast välja. Jaan ütles, et tema ei ole varas ja tema varastamisega ei tegele.
Peagi saabusid tema sauna üle vaatama ametnikud, eesotsas Andres Vadiga, kes oli Anni isa ja kellele mitte ei meeldinud see, et Anni ja Jaan omavahel läbi käisid. Alguses oli Jaan sellele vastu, teda häiris, et teda vargaks peeti. Siis lõpuks otsiti saun läbi. Midagi ei leitud. Sauna saabus ka Anni, kes isa põhimõtteliselt minema ajas, sest ei olnud ette nähtud, et Väljaotsa saun tuleks läbi otsida, see oli Andrese oma jonn . Tegelikult pidid nad Mädasoo ja Joosti juurde minema. See käis Jaanile kõvasti au pihta, sest oli ta nii vaene kui tahes, oli talle peamiseks au ja teiste vara ta ei puudutanud. Anni jäi pärast tema isa lahkumist sinna, Jaan istus ja Anni kükitas tema ees, hoides Jaanil käest kinni, Jaan ütles, et midagi viisid need mehed ära, kui mitte au, siis midagi, mida Jaan veel ei teadnud. Anni lahkus natukese aja pärast. Kui Jaan kuulis, et Andres oli Annit karistanud selle eest, et Anni Jaani kaitses, läks Jaan välja jalutama . Ta jalutas kaua, peagi sattus Jaan kõrtsis kokku Kohi-Kaarli ja Kõverkaela-Jukuga ning Hansuga. Koos visati kärakat ning jällegi pakuti Jaanile kerget raha teenimise viisi, et Jaan enda juures varastatud kraami varjaks. Kuna Jaan oli parajalt joonud, hakkas ta teistele meestele sõprust pakkuma ja need nõudsid, et Jaan nendega ühineks, makstes talle isegi kolm rubla käsiraha.
Jaan tuias läbi lume kodu poole, kui äkki märkas inimesi ühe talu poole suunduvat. Uuris siis, et mis asi on. Nimelt Tõnu-Jüri piiblitund, otsustas Jaangi sinna minna. Mees kobis taha nurka ja istus pingi nurgale. Pingutas mis ta pingutas, kuid lõpuks jäi magama ja suust tulid muidugi ka viina aurud . Selle kasutas Virgu Andres oma kõnes ära, et vaest saunikut veel rohkem häbistada. Nii kui jutlus lõppes, kadus Jaan välgu kiirusel kodu poole. Oli ju teda avalikult häbistatud, milles ta mingil määral ka ise süüdi oli. Kodus aitas ema ta riidest lahti. Jaan rääkis, et leidis teenistust ja sai kolm rubla käsiraha, aga keerutas, kust ta selle teenistuse leidis. Jaan rääkis ja rääkis ning lõpuks hakkas lahinal nutma. Kui Jaan oli magama jäänud, saabus Virgu Anni. Ta tõi süüa, andes selle kraami ema Kai kätte. Jaan ei tohtinud sellest midagi teada, sest talle ei meeldinud armuannid. Anni palus, et ema ei räägiks pojale, et neiu siin käinud ja samas paluks Jaanilt, et see enam kõrtsis purjutamas ei käiks.
Kuuldused Jaani tegudest levisid ruttu. Iseäranis Virgu talus , kus kibe tööaeg käsil oli. Oli ju Anni vanem õde, pea abielluv Mari ka aktuaalses piiblitunnis olnud ja ega tema saanud Jaani käitumist kritiseerimata jätta. Pidi ta kõik ju õele nina alla hõõruma ja Jaani mõnitama.
Kui Jaan hommikul ahastades ärkas ja meelde eelneva õhtu tuletas, tabas teda ahastus. Esimene reaktsioon oli raha tagasi viia. Aga ei teadnud ta, kust Kaarlit enne neljapäeva leida. Ja pealegi nägi ta, kui raske oli emal raha käest anda isegi siis, kui Kai sai teada raha päritolu.
Pühapäeval rühkis Jaan taas kirikusse, et pattu kahetseda. Peale kirikut läks poodi perele laenatud kolme rubla eest süüa ostma, kui kohtas Kaarlit. See kutsus Jaani muidugi kõrtsi ja kuigi Jaan tahtnuks keelduda, ta ei saanud, sest oli ta ju Kaarli ees võlglane. Kui nad kodu poole kõndisid, tulid neile vastu Virgu Mari tema peigmees Luige Mölder ja Anni. Jaan kahetses, et teda nähti koos sellise pätiga nagu seda on Kaarel, iseäranis tundis ta häbi Anni ees. Aga mis tehtud, see tehtud. Jaan läks masendunult koju. Öösel saabus talle külaline - Anni. Jaan rääkis, mismoodi lood on. Anni palus, et ta saadaks kellegi teise neljapäeval raha viima, aga Jaani arust poleks see õige. Ja nii lepitigi kokku, et Jaan viib neljapäeval raha tagasi ja ei kohtu Kaarli ega Jukuga enam, sest neil halb kuulsus on. Anni andis jaanile lihtsalt kätt, ka Jaan ei julgenud Annit kaisutada ega suudelda , nii nad jätsid jumalaga nagu sõber ja seltsimees .
Neljapäeval võttis aga Kaarel Jaanilt vastu vaid rubla, jättes ülejäänud tulevikuks. Püüdis Jaani mis püüdis, aga asjatult . Koos visati jälle kõva kärakat ja Jaan oli lubanud neid varastatud kraami hoidmisega aidata. sellest õhtust ta emale rääkida ei tahtnud. Jaan ei lubanud emal ka Annile rääkida, et ta kogu raha ära ei andnud, Jaan andis need kaks rubla emale, siis on tema käest raha ära. Tormisel ööl tulid Jaani juurde Kohi-Kaarel ja Hans Mutsu koos varastatud kraamiga. Oli ju Jaani au ilmaasjata mustatud , nüüd libastuski poiss selles libedal teel ja nõustus kraami varjama. sel öösel ei naanud Jaan magada . Hommikul rääkis ta emale, kelle silmad särasid seda tohutut kraami nähes. Jaan keelas tal miskit sealt võtmast, olgugi, et kauba omanikud olid selleks loa andnud. Kuid kui lapsed koolist tulid ja Jaan nägi, kui näljased nad on, et leib ja soolavesi ei peleta nälga, andis ta emale loa natuke liha praadida. Ise ta seda liha ei puudutanud, olgugi et Mikk, Mann, Kai ja isegi Liisu seda aplalt sõid. Siis astus aga sisse Anni, kes tundis kohe liha lõhna. Kohe leiutas Jaan, et nad tapsid kesiku ja sealt liha tuligi, seda kuuldes ei tahtnud Mikk ega Mann enam liha süüa. Anni tuli teid lihtsalt vaatama. Ka sel ööl ei tulnud Jaanil und.
Peagi viidi varastatud kraam Jaani juurest minema. Samas ütles ta neile, et need siia rohkem ei tuleks, ehk siis, kui Jaan uue elukoha leiab. Sest sellel saunal hoitavat silma peal ja juba jutud vallas käivatki. Pärast seda ei nähtud Kaarlit ega Jukut enam tükk aega. Mikk ja Mann jäid haigeks, peagi ka Liisu ja Kai. Liisu suri. Mikk ja Mann paranesid, aga ema rohtudeks oli ikka veel raha vaja. Jaan hakkas Kaarlit taga igatsema, sest ta oli väga hädas. Jaan kutsus emale kirikuõpetaja, kuna Kai seda nõudis. Kuid Jaanil ei olnud rubla talle maksta, ja kirikuõpetaja pidas talle pika loengu ja tundis ennast solvatuna. Samuti tundis Jaan ennast halvasti. Kirikuõpetaja nõudis ülejäänut kuutkümend kopikat pühapäevaks oma koju.
Jaan istus ema haigevoodi juures ja oli ka ise kui tõbine. Ta unistas suuretst rahadest ja samuti mõtles ta ka Anni peale. Paari päeva pärast ema haigus taandus. Ka Jaan sai terve mõistuse tagasi.
Peagi ilmus Kohi-Kaarel ja andis Jaanile ülesande viia laadale üks hobune ja maha müüa. Jaan läkski öösel teele, kartusest üle õla vahtides. Laadal müüs ta edukalt 80 rubla eest hobuse maha, Hansu vähese abiga. Kui ta peaaegu ära joostes kohtas Hansu, kellega koos kõrtsi mindi. Jaan tegi kõrstis välja ja andis Hansule viis tubla laenugi. Peagi ootas Jaani ees kodutee , kuid siis tuli selline julgus ja suur rahahimu, et kui raha oleks tema, sellest rahast kuulub talle vaid väike osa. Äärepealt oleks ta teepealt ühe hobuse varastanud, aga õnneks teda segati ja asi jäi katki. Selle eest varastas ta ühest saanist midagi ja jooksis ruttu metsa, alles metsas nägi ta, mida ta oli varsastanud, need olid uuest saapad . Ta jõudis peaaegu koju, kui nägi, et Virgu Anni kambris tuli põleb. Ta nägi Annit juukseid kammivat ja nukralt palevatamas oma toas. Jaan pani sauna pole jooksu ja viskas saapad kus seda ja teist, oleks rahagi visanud, kui tuli meelde, et see pole tema oma.
Siis vapustas üldsust suur rööv,  Piivamäe vallas murti sisse elumajja ja kauplusesse, viidi ära raha üle 500 rubla ja kaupa üle 300 rubla väärtuses. Peagi leiti ka esmased süüdlased - Jaan Vapper, Kaarel Lind ja Juhan Melberg. Jaani juures käisid kohtust inimesed, kes Jaani ja ema ülekuulasid. Jaan ütles, et koer olevat teda käest hammustanud. Tegelikult tegi seda Juula, kes oli röövi tunnistaja. Kuid seda ei saadud tõendada, kas hammustajaks oli inimene või koer. Jaan viidi kohtumajja, Anni nägi seda ja läks kohe Jaani ema juurde, ta ütles talle, et kõik saab korda.
Varguse tunnistajate Mart Saare ja Juula Sibula ütlused olid tihti vastandid, kuid kolm meest anti kohtu alla. Kaarel ja Juhan mõisteti süüdi. Jaani päästis aga Anni valetunnistus, et Jaan olevat sellel ööl tema juures olnud ja ta seda ennem rääkida ei julgenud, kuna oma isa kartvat. Jaan ja Anni kõndisid käest kinni mööda teed kodupoole. Tüdruk oli väga rõõmus, et tema tegu õnnestus, Jaan kõndis pea maas . Anni naeratas tihti Jaanile, Jaan oli tõsine. Anni rääkis Jaanile, et Jaani ema ja lapsed aeti majast välja, ja nad jäid vallavaesteks. Anni pigistas Jaani kätt ja see julgustas Jaani. Siis enne küla nad lahkusid üksteisest, et keegi neid koos ei näeks. Kui Jaan üksi oli, langes ta põlvili ja vandus , vandesse pahtus tulevik ja minevik , mis teda pidi vabastama hingepiinast ja häbist igavesti.
Muidugi lõi Andres oma tütre kodunt välja, see läks linna teenijaks. Anni saatis Jaanile kirja, kus ta ütles et tema on rahul ja, et isa ta oli ära ajanud vaid seepärast, et oma mainet rahva seas kaitsta. Anni andis Jaanile ka oma linnatädi aadressi, kus ta kavatses peatuda. Jaan oli õnnelik, et Anni pääses kodust, ta teadis et tüdruk kannatab teenijapõlve rõõmuga ära.
Enne Jaani linnaminekut käidi tema juures et tema kohtuasjast teda saada. ka Kaarli isa käis kord seal, ta kirus poega ja küsis, ega Kaarel talle midagi saatnud. Mees olevat näljas. Kaarli isa teati kui joodikut, kes ise kunagi varas oli ja oma naist peksis, naine olla surnud mehe vägivalla pärast ja mees oli kolm poega varastamise käe läbi üles kasvatanud, vanem poeg saadeti mõrva pärast Siberisse, keskmine poos ennast üles, ja noorim, Kaarel, hoolitses isa eest ja käis varastamas, kes nüüd aga vangis istus.
Ka Juku juures ei olnud asi parem, Juku istus vangis, tema kaks õde, üks lihane teine võõras juba varajases eas linna oma ihu ja tervist müüma läksid, vaid kolmas võõrasõde, Anu, oli vähegi õigel teel, sealsamas saunamajakeses, kuhu Jaan sisse astus. Seal oli viis poolpaljast musta last. Üks vanemnaine istus trepipeal, kes oli nende ema, kuid isa oli paari aasta eest hullumajas surnud. Anu ja ta meest ei olnud kodus. Jaan astus siise ja tõi tervisi Juhanilt, vananaine ei öelnud muud kui mõmises. Viimaks küsis, kas Juhan seal süüa ka saab, Jaan naeratas vastu tahtmist ja ütles, et saab küll. nende jutt nii lühikeseks jäigi ja Jaan läks minema.
Jaan läks metsa, võttis ühe õõnsapuu seest ühe kompsu ja läks kodu poole tagasi. Lähemate päevade jooksul läks Jaan ja ta pere linna. Jaan üüris seal ühe korteri sai ka ehitajana tööd. Esimese asjana käis Jaan Anni tädi juures, kust talle öeldi, et Anni juba teenistust leidis ja, et ta pühapäeval vaba päeva saab, Jaan jättis oma aadressi tädile ja juba lähemal pühapäeval oli Anni Jaani perel külas. Anni ja Jaan lootsid , et kõik läheb hästi, et nad abielluvad Anni isa loaga, sest Jaan on kõrgele pürginud. Lühike oli Anni ja Jaani lootuse aeg.
Vahele jäi kauba varjaja Joosep Vahi , kes oli maa pärisomanik. Ta andis kõikide varaste nimed üles. Muidugi ka Jaani oma ja lisandus Hansu nimi. Jaan ja Anni viidi kohtumajja ülekuulamisele. Anni ei tahtnud uskuda, et Jaan varas on. Anni oli vangis, ta muutus varsti teiste vangide sarnaseks, kes teda näpistasid ja juukseid katkuti, kes teda pilkasid ja pigistasid, kuigi Anni ei muutunud tahtlikult, ta pidi teesklema, et teda rahule jäetaks. Anni mõtles koguaeg Jaani peale. Ka Jaanil oli raske. teda piinati kehaliselt ja hingeliselt.Tuli uus kohtuprotsess . Jaan mõisteti Siberisse, temast jäi maha perekond, kelle toitja ta oli. Kui Jaan tagasi vangikongi liikus, nägi ta Annit, kes oma kohtuotsust ootas. Jaan vaatas tüdrukule silma, kuid seal ei olnud põlgavat ega süüdimõistvat pilku, vaid küsimus, miks sa mind ei usaldanud? tõepoolest Jaan ei olnud Annile tõtt rääkinud. Kuid siis tundis Jaan, et tema tõeline kohtumõistja Anni on ta õigeks mõistnud. Nad kohtusid jaan pigistas ta kätt ja Anni pigistas vastu, see oli leppimine . Jaan ütles vaid, et ta ei raatsinud. Anni lausus vastu, et ta mõistab, et ärgu jaan tega ära unustagu.
ka Annit ootas ees sõit Siberisse. Anni perest ei tulnud keegi kohtusaali. Anni oli nüüd elus üksi, sest ta pere oli ta hüljanud. Ta ei teadnud kui kaugele ta sellest südamest, mis tema poole veel tuksus, elama pidi minema. Anni ja Jaan läksid tagasi vangi.
Kord tuli Anni juurde vangikoja ülem,kes käskis Annil tema järel minna. Anni saadeti ühte tühja kongi, kuhu kohe pärast seda Jaan ilmus. vangala ametnik ütles neile, et nad võivad oma saladused ära rääkida ja oma südamed üksteisele avada. Jaan otsis sõnu, kuid vanglaametnik tuli talle appi, ta rääkis Annile, et Jaan tahaks Annilt luba temaga abiellumiseks. Abielupaar saaks Siberis koos elada, et lahusolek kestab vaid nende korralduste teostuseni. Anni seisis vaikides ta ei oskanud seda uskuda, lõouks küsis ta Jaanilt, et kas see on tõesti tõsi. Poiss kogeles, et kui Anni teda tahab. Anni tahtis ja küsis kust Jaan selle mõtte sai. Jaan rääkis, et ema oli öelnud, et kui Jaanil naine oleks, et siis oleks ta ei muretseks poisi pärast nii palju. Ja Jaan mõtles kohe Anni peale. Siis küsis ta Annilt, et kas tüdruk tahab varga naiseks saada. Anni ütles, et ta tahab. Ja nad saatsid avalduse teele, et neil abielluda lubataks. Kui Anni tagasi kongi läks, elas ta aina oma uuele, nii magusale lootusele. Lõõuks luba tuligi, ka Anni isalt. Lõouks toimusid pulmad ühes vangikongis, Jaani ema kahe lapsega oli vaatama tulnud. Kui Jaan ja Anni üksteisele otsa vaatasid, mahtus nende pilkude vahele kogu maailma armastus, truudus ja vahvus.
Peagi seisis ees Siberisse sõit. Naised olid ühes vagunis, mehed teises. Annit ja Jaani olid saatmas ainult Kai, Mikk ja Mann. Kai jooksis kahe vaguni vahel ja vahetas sõnumeid. Ta muidu ei olekski nii rahul olnud, kui ta poleks teadnud, et Anni jääb Jaaniga. Vagunid hakkasid liikuma ja Jaan teadis, et näeb oma peret viimast korda, ees on uus elu koos Anniga. Kai saatis oma poega ja miniat kaua, teades, et näeb neid viimast korda... kui rong lahkub, hakkab äikest lööma ja müristama, äike lööb järjest kõvemini Kai on jäänud ainukesena vihma kätte, teised on läinud varju. Jaan vaatab veel linna poole, mida äikese välgatused aegajalt valgustavad. Ühe välgatuse tagajärjel tundub nagu üks kirikutorn oleks põlema läinud. Pärast seda torm vaibub, juba järgmise linna juures on ilm vaikne ja selge, justkui tähistaks suurt magusat elulootust.
Inimesel on ausus ja kui keegi kipub põhjuseta selle kallale, võib see vallandada taolise reaktsiooni. See sai alguse Andrese poolt, kes hakkas Jaani taga kiusama, kuna see suhtles Anniga ja oli vaene.