Eesti psühholooge (2)

Lisa 1 Eesti psühholooge
Psühholoogia alused
Talis Bachmann , Rait Maruste
kirjastus ilo, 2003
EESTI PSÜHHOLOOGE
Eestikeelset psühholoogiaraamatut on mõtet kirjutada vaid siis, kui on selle lugejaid. Nimekirjas on neid, kes lõpetanud TÜ ja siirdunud teadusesse ja neid, kes õppinud mujal, olles Eestist emigreerunud. Kõiki eestlasi, kes on teinud psühholoogias uurimistööd, pole siin tutvustatud. Siin on need doktorid-professorid, keda ühendab aastatepikkune kuulumine rahvusvahelisse psühholoogiasse, nende kindel panus psühholoogiasse, iseseisvus teadusloomingus, uurimistöös saadud uutel teadusfaktidel põhinevad teoreetilised konseptsioonid, rahvusvaheliselt tähelepanu äratanud tööde mitmekesisus . Siinkohal on kirjeldatud ainult psühholoogide tegevusvaldkonda.
Endel tulving
Professor mälu: Toronto Ülikooli emeriitprofessor Endel Tulving kuulub 100 maailma tuntuima sotsiaal- ja käitumisteadlase nimekirja. Fotol oma maja tagaaias koos oravakindla linnumajaga. KRISTER KIVI
Teenekaim ja kuulsaim eesti soost psühholoog (viidete koguhulk teadusperioodikas, monograafiates ja õpikutes ulatub kümnetesse tuhandetesse).
Tema teadustegevus ja –saavutused on leidnud tunnustamist väga paljudes erinevates vormides. Ta on olnud paljude teadusajakirjade toimetuskolleegiumides (nt Psychological Research, European Journal of Cocnitive Psychology, Journal of experimental Psychology jmt). Ta oli 1969-1972 Journal of Verbal Learning and Verbal Behaviour peatoimetaja . Avaldatud publikatsioonide hulk ulatub sadadesse. Ta kuulub maailma 10 tsiteerituma kognitiivpsühholoogi hulka ja on mälu- uurijate absoluutses tipus .
Oma publikatsioonides käsitleb ta selliseid küsimusi nagu episoodiline mälu, selle eristus semantilisest mälust ja selle aluseks olevad neuroloogilised mehhanismid ; mälusüsteemide paljususja nende süsteemide erisused ning anatoomilis- füsioloogilised mehhanismid; teadvuse ja mälu vahekorrad ning autonoeetilise teadvuse mehhanismid; mällu salvestamise ja mälust ammutamiseeristamine ja võrdlev analüüs; mälujälje kodeerimis - spetsiifilisuse põhimõtte tõestamine ja juurutamine erialateabes; taastamistunnuste ( retrieval cues) osatähtsuse uurimine ; implitsiitse mälu, eriti praimingu uurimine. Ta on mälupsühholoogia õpikumõistete juurutaja (nt episoodiline mälu, kodeerimis-spetsiifilisus, Tulving-Wisemani funktsioon jmt). Samuti on tema side Eestiga väga mitmekesine .
Nii nagu varemgi teaduses on juhtunud, sai ka mälu järjekindel uurimine oma alguse ühest üsna juhuslikust sündmusest, seekord ühes Pariisi antikvariaadis. Preisi prints Waldemar oli palganud oma lastele prantsuse keele koduõpetaja, kes seal raamatuid uurides märkas riiulil ühte, mis kohe ta tähelepanu köitis ning mille ta endale soetas . Selle saksakeelse raamatu autoriks oli Gustav Theodor Fechner ja raamat ise kandis pealkirja "Psühhofüüsika elemendid". Koduõpetaja, kelle nimi oli muide Hermann Ebbinghaus, luges selle raamatu põnevusega läbi ja tal tekkis mõte rakendada taju uurimiseks mõeldud uurimisvõtteid, millest jutustas Fechneri raamat, ka inimese mälu peal. Selleks, et uurida mälu puhtal, sisust puutumatul kujul, tuli lahendada ülesanne, millega varem polnud keegi veel hakkama saanud. Ta lahendas sisust lahtisaamise probleemi sellega, et kirjutas 2300-le sedelile mõttetuid kolmetähelisi silpe ja pühendas järgnevad kaks aastat sellele, et iga päev uurida, kui palju kulub aega ja kordusi, et mõni juhuslikult suurest sedelite hulgast valitud pakk ilma vigadeta meelde jätta. Ta fikseeris hoolikalt, kui palju muutub meeldejätmine kergemaks sõltuvalt sellest, kui ta oli sama silpide nimekirja püüdnud eelmistel päevadel meelde jätta ja kui kiiresti nimekiri ununeb, kui seda vahepeal ei korrata . Nendest katsetustest selgus, et mälu saab üsna täpselt mõõta ja näiteks unustamist õnnestub iseloomustada peaaegu sama valemiga, mis kirjeldab elektrikondensaatori tühjenemist. Need enda mälu katsetused pani Hermann Ebbinghaus kirja raamatus Über das Gedächtnis, mis ilmus 1885. aastal, avades inimese mälu jäädavalt katselisele uurimisele. Mälu, mida esialgu oma liigse hingelisuse tõttu taheti üldse katselise teaduse ukse taha jätta, muutus peagi siduvaks teljeks, mille ümber kogu psühholoogia keerleb .
On tähendusrikas, et esimene eestlase kirjutatud raamat psühholoogiast on samuti mälust. 1897. aastal trükiti Dorpatis teos, mille autoriks oli Rudolf Kallas ja see kandis pealkirja "Mäluõpetuse süsteem" (System der Gedächtnislehre). Kallas üritas vastata küsimusele, kuidas on võimalik, et üks ilma koolihariduseta Eesti rahvalaulik suudab meeles pidada värsside hulka, mis oma arvult ületab Homerose Iliase ja Odüsseia kokkuvõetult. Kallas oletas, et regivärsi vorm (alliteratsioon, värsimõõt jne.) ongi abivahendiks, mis aitab sellist tohutut hulka värsse meeles pidada.
Peale mälu uurimise reibast algust tuli aga seisak . Kui tänapäeva psühholoogia on väga mälukeskne, siis möödunud sajandi keskel mälu uurimine praktiliselt hääbus. Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et mälu tundus mõistuse või isegi kogu looduse paratamatu osana . Paber hoiab trükivärvi kinni ja säilitab teksti, mis sinna trükitud. Maapind Kaali kraatri kohal mäletab taevakehade kokkupõrget, mis toimus tuhandeid aastaid tagasi. Inimese ajus toimuvad imepisikesed muutused, millest aga siiski piisab selleks, et mäletada veel kolmkümmend aastat hiljem seda, mida talle viiendaks sünnipäevaks kingiti. Need näited, mille loetelu on lihtne jätkata, vihjaksid nagu mälule kui mateeria üldisele omadusele. Muidugi võib sellisest maailma ühendavast üldisest omadusest rõõmu tunda, kuid kui palju mõistmist ja selgust sünnib sellest, kui nimetame näiteks nii jalajälgi liival kui inimese võimet deklameerida peast luuletust ühe ja sama sõnaga “mälu”. Endel Tulving kirjutab oma klassikaliseks saanud raamatus “Episoodilise mälu elemendid” (1983), et üldine mäluteooria oleks sama sisutühi kui üldine lokomotsiooni teooria. Organism võib ühest kohast teise liikuda lõpmatul hulgal eri viisidel : sammudes, joostes , roomates, rulludes, ronides, hüpates, ujudes, hõljudes, lennates, uuristades ja nii edasi. Mis ühist võib olla kõigil nendel liikumise vormidel peale selle, et nad toimuvad organismi omal jõul ja kulutavad selleks energiat? Peale nende triviaalsete ühisjoonte on erinevatel ruumilise ümberpaiknemise vormidel vähe midagi ühist. Need kainestavad sõnad on kirjutatud palju hiljem. Kuid veel 20 aastat enne selle mõtte kirjapanemist tundus, et mälu pole vajagi eraldi uurida, kuna see on tajumise , õppimise, vilumuste kujunemise ja muu aruka käitumise lahutamatu ja paratamatu kaaslane . Seepärast hajus mälu verbaalse õppimise uurimisse ja muudesse teemadesse.
Võimalus, et inimese mälu ei ole üks suur ühetaoline moodustis , mis oluliselt ei erine loomade mälust, oli sel mälu uurimisele raskel ajal täiesti võõras. Lihtsat mõtet, et mälu võiks koosneda paljudest mäludest, mille aluseks on erinevad mehhanismid ja mis täidavad erinevaid ülesandeid, oli peaaegu võimatu sõnastada. Just sellel ajal tuli mälu uurimisse Endel Tulving. Sellest hetkest alates on mälu uurimise ajalugu lahutamatu tema tegevusest. Kui keegi tahab teada saada, mis juhtus selles valdkonnas viimase 30 aasta jooksul, siis on kõige lihtsam viis jälgida seda, mida tegi Endel Tulving. See muidugi ei tähenda, et teised mälu uurijad poleks viimasel paaril kümnendil midagi olulist avastanud või korda saatnud. Kindlasti on, kuid kõik tähtsamad ja vaieldamatult intrigeerivamad avastused mälu uurimise vallas on seotud Endel Tulvingu nimega. Kuigi Endel Tulvingu nimi ei vaja eesti lugejale enam eraldi tutvustamist, pole siin ehk liigne anda pilt tema akadeemilisest elukäigust.
Elulugu
Endel Tulving sündis 26. mail 1927. aastal Petseris, kus ta isa oli parajasti kohtunikuna õigust mõistmas. Oma õpinguid alustas ta Tartus Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetamine jäi ootama Saksamaa põgenikelaagrit. 1949. aastal õnnestus tal emigreeruda Kanadasse, kus ta asus õppima Toronto Ülikooli. Emigrandile kindla ja turvalise arsti või inseneri ameti asemel valis ta oma erialaks hoopis hingeteaduse – psühholoogia. 1954. aastal lõpetas ta Toronto Ülikooli ja jätkas doktoriõpinguid Harvardi Ülikooli juures. 1957. aastal saab ta Harvardi Ülikooli doktorikraadi . Aasta enne seda, 1956. aastal, hakkab ta lektorina tööle Toronto Ülikoolis ja 1965. aastal valitakse korraliseks psühholoogiaprofessoriks. Viie aasta jooksul (1970-1975) lendab ta praktiliselt iga nädal Yale'i Ülikooli, kus ta peab rööbiti veel teist professoriametit. Akadeemilise karjääri sisse jääb ka 6 aastat tööd Toronto Ülikooli psühholoogiaosakonna dekaanina ja ajakirja Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior toimetamine maailma üheks kõige mõjukamaks psühholoogiaajakirjaks. 1985. aastal valitakse Endel Tulving Toronto Ülikooli ülikooli­professoriks ( university professor), tunnustus, mille osaliseks saavad vaid väga vähesed. Vastavalt Toronto Ülikooli sisekorrale peavad kõik professorid 65-aastaselt erru minema. 1992. aastal pidi Endel Tulving, kes füsioloogilistelt näitajatelt on palju paremas vormis, kui enamus 45-aastaseid mehi, vastu võtma Toronto Ülikooli emeriitprofessori tiitli. Praegu jätkab ta oma tavalist seitse -päeva-nädalas tööstiili Rotmani Uurimisinstituudis (Rotman Research Institute at Baycrest Centre ) kognitiivse neuropsühholoogia sektori juhatajana. Igal aastal veedab ta paar kuud Washingtoni Ülikoolis (St Louis), kus ta hoiab Clark Way Harrisoni külalisprofessori õppetooli, ja mõned nädalad Tallinnas, kus ta huviga jälgib imepäraseid muutusi Eesti elus. Kõik kolleegid teavad tema Eesti päritolu, mis on tema karismaatilisuse lahutamatuks koostisosaks. See oli ka üheks põhjuseks, miks Tallinn muutus korraks maailma mälu-uurimise pealinnaks. Tulvingu poolt Tallinnas korraldatud konverents tõi Eestisse koguka osa mälu uurimisega seotud eliidist. Kuna selle kokkusaamise ettekannete põhjal välja antud raamatu pealkiri kuulutab “Tallinna konverents”, siis tekitas see mälu-uurimise ja Eesti vahele veel ühe püsiva seose (Tulving, 2000).
Endel Tulvingule jagunud akadeemiliste tunnustuste nimekiri on aukartustäratavalt pikk. Siinkohal vaid valik kõige olulisematest .
1976/77 - Izaak Walton Killami stipendium ;
1977/78 - Briti Rahvaste Ühenduse külalisprofessor Oxfordis;
1979 - Kanada Kuningliku Ühingu (Royal Society of Canada) liige;
1982 - Howard Crosby Warreni medal (suurim tunnustus eksperimentaalpsühholoogile, mida jagab elitaarne Eksperimentaalse Psühholoogia Ühing ehk Society of Experimental Psychologists);
1983 - Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu väljapaistvate teadussaavutuste eest (Distinguished Scientific Contribution Award );
1983 - Kanada Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu (Award for Distinguished Contributions to Psychology as a Science);
1986 - Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (American Academy of Arts and Sciences ) auliige;
1987/88 Guggenheimi stipendium;
1988 - Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia (U.S. Academy of Sciences) välisliige;
1989 - Tartu Ülikooli audoktor;
1991 - Rootsi Kuningliku Akadeemia välisliige;
1992 - Londoni Kuningliku Ühingu (Royal Society of London) liige;
1994- Kuldmedal elutöö eest psühholoogias, Ameerika Psühholoogia Fond (American Psychological Foundation);
1996- Academia Europaea , välisliige
1996- McGoverni autasu, Ameerika Teaduse Edendamise Ühing (American Association for the Advancement of Science)
2001- Toronto Ülikooli audoktor
Endel Tulving on saanud praktiliselt kõik, mida akadeemik võiks ihaldada. Kui veel üldse millestki unistada, siis vast ainult Nobeli preemiast, mida ühel psühholoogil on teadagi raske saada, kuid aju uurijal sugugi mitte võimatu. Kord aastas ilmuv ajakiri Annual Review of Psychology pühendab esimese artikli psühholoogile, kes on oluliselt muutnud ja kujundanud psühholoogia tänapäevast nägu. Sellel, 2002. aastal anti see suur au Endel Tulvingule, kes pealkirjastas oma artikli paljuütlevalt: "Episoodiline mälu: teadvuse juurest aju juurde" (Tulving, 2002).
Teaduse genoomi moodustavad iga artikli või raamatu taga olevad kirjanduse loetelud. Nende põhjal võib kindlaks määrata, kes on antud töö "vanemad", kellelt on päritud ideid ja mõtteid. Igas teadlases, kes muidugi tahab endale seda rolli võtta, on sama palju isekust kui päris geenis – teadlase eesmärgiks on " nakatada " võimalikult palju teisi artikleid ja raamatuid oma "geneetilise materjaliga", ideedega, mille ajalist ja ruumilist levikut on kõige parem jälgida viidete põhjal. Tsiteeritavus on parim näitaja, mis iseloomustab seda, kuidas kellegi ideed on teisi mõjutanud. Teaduse absoluutse eliidi piiriks on 1000 tsitaati .1[5] Eestis tegutsevatest teadlastest on selle piirini küündinud vaid natuke üle kümne inimese. Tulvingul ei kulunud sellesse teadlaste eliitklubisse jõudmiseks kuigi palju aega. Veelgi enam, ta on sellesse mõjukate klubisse jõudnud korduvalt, viimasel ajal nii umbes iga paari aasta järel uuesti. Näiteks ajavahemikus 1969-1977 tsiteeriti Endel Tulvingu artikleid ja raamatuid kokku 2018 korral, mis teeb keskmiseks 224 korda aastas, millega ta juba siis kuulus maailma 100 kõige enam tsiteeritud sotsiaal- ja käitumisteadlase nimekirja (Garfield, 1980, lk. 633-639). Järgnevatel aastatel tema tsiteeritavus kasvas aga veelgi ja jõudis 1990ndatel aastate keskel keskmiselt 500 tsiteeringuni aastas. Teaduse raamatupidamises on olemas selline mõiste nagu mõjukus, mida arvutatakse kui tsiteeringute arvu ja avaldatud artiklite arvu suhet. Eugene Garfieldi tehtud analüüsi kohaselt oli 225 psühholoogia ajakirjas ajavahemikus 1986-1990 avaldanud autori seas Endel Tulving mõjukuselt kaheksandal kohal, saades keskeltläbi 14,75 viidet iga selles ajavahemikus avaldatud artikli kohta (Garfield, 1992). Seepärast pole imestada, et ta on juba ammu ületanud 10000 tsitaadi piiri, mis on olnud teaduse ajaloos jõukohane vaid mõnele üksikule geeniusele. Tavaliselt õnnestub nii suure arvu tsiteeringuteni jõuda vaid kollektiivselt, näiteks mingi Eesti suuruse maa teadlastel üheskoos. Pole mingit kahtlust, et Endel Tulving on kõige tuntum eesti soost teadlane kogu maailmas, seda nii formaalsete kui ka mitteformaalsete kriteeriumide põhjal.
Teadvuse juurest aju juurde
Populaarne kujutlus teadlasest eeldab kohustusliku atribuudina hiiglaslike mõõtmetega kiirendit, teleskoopi, superarvutit või siis vähemalt mikroskoopi. Pikema osa oma teaduslikust karjäärist on Endel Tulving vajanud avastuste tegemiseks peale suurepärase aju vaid paberit ja pliiatsit. Isegi nüüd, närviteaduste ajastul, ei pea uurija tingimata omama juurdepääsu kalli tomograafi või mõne muu aju tööd jälgida lubava seadme juurde. Väga suur hulk andmeid on vabavara ja avastuse võib teha analüüsides teiste kogutud andmeid. Ometi pole ta kunagi olnud ainult teoreetik , kes paberi peal oma avastusi teeb, vaid eelkõige eksperimentaator. Teadlase portree tundub seda respek­taablim, mida kaugema ja mõistetamatuma asjaga ta tegeleb. Ka siin rikub Endel Tulving tavakujutlust teadlasest, sest tema peamiseks uurimisalaks on see, mis on igaühel ja mida igaüks meist tuhandeid kordi päeva jooksul kasutab – mälu. Kõige tavalisem igapäevane mälu, millele me päeva jooksul tuhandeid kordi tugineme ja mille unikaalsusest pole meil tegelikult üldse aimu . Inimese võime ajas tagasi rännata, meenutada ja taas läbielada mõnda varasemat kogemust on ainult inimesele omane unikaalne võime, mis on üks suurimatest looduse imedest. Kogu Endel Tulvingu akadeemiline elu on pühendatud selle imelise võime uurimisele, mis tänu tema teravmeelsusele ja läbinägelikkusele hakkab veel ikka arglikult, kuid üha sagedamini paljastama oma saladusi.
Siin pole piisavalt ruumi tutvustamaks kõike, mida Endel Tulving on oma senise teadlase- karjääri jooksul uurinud ja avastanud. Järgnev pakub vaid kõige üldisemaid pidepunkte ja minimaalselt vajalikku tausta , et paremini mõista siin raamatus avaldatud uurimuste sisu. Märksõnad, mis tähistavad ehk kõige ilmekamalt Endel Tulvingu mõtte liikumise trajektoori, on: episoodiline mälu, kodeerimise spetsiifilisus, praiming , HERA ja kronesteesia.
Episoodiline mälu
Täpselt 30 aastat tagasi avaldas Endel Tulving artikli, mis põhjustas revolutsiooni mälu uurimise valdkonnas (Tulving, 1972). Selle artikli sõnumiks oli see, et inimese mälu pole üks, vaid on igati mõistlik ja arukas eristada vähemalt kahte omavahel põhimõtteliselt eristuvat mälusüsteemi, episoodilist ja semantilist. Nagu paljude uuendustega, põhjustas episoodilise ja semantilise mälu eristamine vastuseisu , poleemikat, kuid ka kaasaminekut uue ideega. Ühe kõige veenvama argumendi kahe mäluliigi eristamiseks mängis kätte puhas juhus. Jutt on K.C. juhtumist, mis Tulvingu enda sõnade kohaselt muutis oluliselt kogu tema akadeemilist karjääri. K.C-st tuleb mitmes järgnevas artiklis pikemalt juttu . Siin võib etteruttavalt ütelda, et K.C. erineb teistest inimestest kahel viisil. Esiteks pole tal episoodilist ehk autobiograafilist mälu: ükskõik kui lihtne ka ülesanne ei oleks, ei mäleta ta mitte midagi, mis temaga kunagi on juhtunud. Ta elab ajatus maailmas, kus valitseb kogu aeg olevik . Ükskõik kui tugevalt ta ka ei pingutaks ja ükskõik kui mõjusaid meenutamiseks vajalikke vihjeid talle ei antaks, ei suuda ta mõttes rännata ajas tagasi, nii nagu seda terved inimesed teevad. Samuti ei suuda ta mõelda tulevikule. Kui küsida, mis toimub tema peas kui ta üritab mõtelda tulevikule, siis suudab ta parimal juhul ütelda, et tema mõistus on selle koha pealt “tühi”, nii nagu ta on “tühi” katsete puhul mõelda möödanikule.
Teiseks on K.C-l suuri raskusi õppimisega ja uue informatsiooni omandamisega.
K.C. juhtum näitab, et on suur vahe ‘teadmise’ ja ‘kogemise’ vahel. Meil on olemas mälu, mille abil me teame fakte maailma kohta, ja hoopis teistsugune elulooline või episoodiline mälu, mis võimaldab taaskogeda seda, mis meiega on kunagi varem juhtunud, või seda, mida me selle ajal kogesime. Ilmselt ilma semantilise mäluta poleks episoodiline mälu võimalik, kuid semantiline mälu ei eelda tingimata episoodilise mälu olemasolu. Unikaalne K.C. juhtum näitab, et inimene võib ühe hetkega kaotada kogu episoodilise mälu, ilma, et tema arukus ja ebaisikulised teadmised ümbritsevast maailmast oleksid sellega oluliselt kahjustatud.
Kodeerimise spetsiifilisus
Keel lausa sunnib meid mälust mõtlema kui ruumilisest mahutist, millesse midagi pannakse ja mida sealt on võimalik uuesti välja võtta, tõsi, mõnikord peale pikka otsimist. Pole päris selge, miks selline ruumiline mälu kujutamise viis on tekkinud pea kõigis maailma keeltes, samal ajal kui on teada, et mälu töö on kirjeldatav kõike muud kui mahutina, millesse midagi pannakse ja siis jälle välja võetakse. Ka kõige lihtsam meenutamise akt on koostöö päringu ja mälujälje vahel, isegi siis kui see päring näib olevat automaatne (“see asi tuli mul iseendast meelde”) ja inimese tahtest sõltumatu. Täpsemalt kõneldes ei ole mälestus asi, mis on mingiks ajaks suletud hoidlasse ja vajadusel võetakse sealt uuesti välja. Mälujäljed on vaid üks osa mälust, teine ja mitte vähemtähtis osa on see informatsioon, mille abil midagi mälust ammutatakse. Instruktsioon, vihjed ja kõikvõimalikud meenutamise ajendid kujutavad endast päringut, mis elustab mingi osa aju seisundites salvestatud informatsioonist. Teadvustatud mälupilt mingist sündmusest või faktist tekib alati kahe peamise teguri, mälupäringu ja mälujälje, vastastikuses koosmõjus. Meenutamine ei ole midagi muud kui subjektiivne elamus sellest kui need kaks liiki informatsiooni omavahel kokku langevad ja teineteist vastastikku mõjutavad.
Miks ei tule meil mõni asi meelde, kuigi me teame ja tunneme , et ta on meil mälus olemas? Kuigi mõnikord võib see olla sellest, et vajalik mälujälg on muutunud nõrgaks või laguneb, on meenutamise võimetuse kõige sagedasemaks põhjuseks see, et inimene ei kasuta õigeid vihjeid ja ajendeid, mis ühtiksid sellega, kuidas see “asi” on mälus salvestatud. Edukaks meenutamiseks on vaja seda, et informatsioon, mille abil püütakse mälust ammutada, langeks kokku sellega, kuidas on mingi asi mällu salvestatud (Tulving 1983).
Siin oleks ehk õige hetk anda sõna Endel Tulvingule endale, kes ühes usutluses, mis toimus 1988. aastal tema külaskäigu ajal Tartusse, püüdis sõnastada seda, mida ta oli mälu uurimise valdkonnas selleks hetkeks korda saatnud:
"Enne, ütleme 1965. aastat, tegeles suurem osa mälu uurimisest säilitamise ( storage ) probleemiga. Me teame: selleks et toimuks edukas meeldejätmine, on tarvis informatsioon kodeerida ja see kodeeritud informatsioon tuleb siis kuidagi salvestada , mälus alal hoida ja seejärel kuidagi taastada. Kuni kuuekümnendate lõpuni, seega esimesed 80 aastat mälu uurimist , tegeles suurem osa teooriaid sellega, kuidas me saame tugeva mälujälje ja mis tegurid seda mõjutavad. Tähendab, kogu fookus oli suunatud meeldejätmise-meeldetuletamise esimese osa peale. Ja keegi ei osanud õieti vahet teha ühelt poolt meeldejätmise ja teiselt poolt meeldetuletamise (retrieval) vahel. Ei olnud niisugust eksperimentaalset paradigmat. Esimene asi, mis me tegime (pärast seda kui nüüd on kõik läbimõeldud, tundub see lihtlabane) oli katse, milles me hoidsime kõik mõjurid-tegurid konstantsena kuni mälust väljatoomise momendini ja siis lihtsalt hea eksperimentaalse loogika kohaselt manipuleerisime seda moodust, kuidas inimesed midagi mälust välja toovad. Ja selle mooduse muutmine on väga lihtne. Me andsime osale katseisikutest meeldetuletamist hõlbustavaid tunnuseid (retrieval cue) ja teistele ei andnud. Ja erinevused tulid väga suured. Muidugi oli see eksperiment natuke komplitseeritum, aga mõte oli selles. Niisuguseid katseid oli ka varem tehtud, nii võrdlemisi kasuaalselt, aga keegi ei osanud sellesse midagi teoreetilist sisse lugeda. Mul oli assistent Pearlstone, kes aitas mul neid katseid teha ja me avaldasime 1966. aastal artikli (Tulving & Pearlstone, 1966), milles tegime vahet informatsiooni olemasolu (availability) ja selle kättesaadavuse (accessibility) vahel. Seda artiklit on nüüd küllalt tähele pandud, palju tsiteeritud ja sellest hakkas asi pääle. Meie ütlesime, et see katse näitab väga kindlalt, et materjali hulk, mida saab mälust välja võtta, ei olene mitte ainult sellest, mis on sinna kodeeritud ja seal alalhoitud, vaid oleneb ka sellest, kuidas seda otsitakse, milliste märkide alusel seda otsitakse. Hiljem tuligi sellest mõte, et mälu ei olene mitte ainult sellest, mis on minevikus sinna talletatud, vaid oleneb ka olevikust. Tähendab, mälu funktsioneerimine oleneb nii minevikust kui ka olevikust. Minevikust, see tähendab sellest, mis juhtus varem ja määras ära mäluseose tugevuse ja muud kvantitatiivsed omadused, aga ka meenutamise tingimustest. Väga triviaalne mõte. Ma olen kindel, et kui mina ei oleks seda artiklit tollal kirjutanud, oleks keegi teine seda teinud aasta hiljem.
See idee võeti väga hästi vastu. See on niivõrd lihtne mõte, et siin pole suurt midagi vaielda . Vaidlused või vastulaused olid triviaalsed ja kadusid kohe. Kui me selle avastuse olime teinud, siis mõtlesime, et oleks väga huvitav hakata vaatlema, mis on need mõjukad meeldetulemist abistavad tunnused. Oletame, et hakkame tegema katseid, kus hoiame meeldejätmise tingimused konstantsena selliselt , et meil tekiks kaks gruppi inimesi, mis selle eksperimendi loogika seisukohalt on identsed. Meil on seega kaks rühma identseid ajusid. Selle katse tulemusel me saame teada, et teatavad meeldetuletamist või meenutamist hõlbustavad tunnused aitavad paremini andmeid mälust välja võtta ning saame teada, miks mõned tunnused on efektiivsed ja teised ei ole. Sellel momendil me jõudsime tõelise vastuoluni. Traditsiooniline vaade oli täpselt ära määratlenud, miks mõni tunnus on väga efektiivne. Selle põhjuseks on see, et mälust otsitava ja otsimist hõlbustavate tunnuse vahel oli juba varem seos. Näiteks kui minul on üks sõna, mida ma tahan, et katseisik mulle seda hiljem ütleks, näiteks sõna " tool ", siis ma panen selle nimekirja, mida ta püüab pähe õppida ja kui hiljem talt küsida "ütle mulle kõik need sõnad, mida sa mäletad", siis ei pruugi sõna "tool" meelde tulla. Kui ta nüüd tooli ei nimeta, siis ma ütlen talle: "Ma annan sulle väikese näpunäite, vihje. Mõtle laua peale!" Kuna kõik teavad, et laua ja tooli seos on assotsiatiivselt väga tugev, siis loomulikult meenutab laud inimesele tooli. Inimene mõtleb toolile ja tunneb ära oma varasema mõtte. See oli standardteooria . Meie ülejäänud tegevus, ütleme 1966. aastast kuni 1973. aastani, seisnes selles, et lihtsalt näidata, et see universaalselt usutud standardteooria on vale. See on pikk jutt ja sellega oli hirmus ragin. Seal oli tõesti temperamentide, arusaamade ja eriti põhiliste filosoofiate kokkupõrge. Aga nüüd on see kõik lahendatud . See uuem võitnud seisukoht ongi kodeerimise spetsiifilisuse printsiip, mille järgi meenutamist hõlbustava tunnuse aktiivsus ei olene mitte ainult sellest, milline on mäletatav või meenutatav sõna, nii nagu seda ütles vana teooria, vaid oleneb ka sellest, kuidas (!) seda meenutatavat mõtet, sõna või mõistet talletati või salvestati.
Katsed, mida me tegime, olid üsna drastiliste tulemustega. Väga paljud ei uskunud alguses ja lükkasid need tulemused ilma pikemata tagasi. Üks näide. Kui katseisikule näidati sõnade nimekirja, milles on ütleme sõna "tool", siis võib juhtuda seda, et hiljem kui seda sõna talle näidata, siis ta ütleb, et ta seda ei mäleta. See tähendab, ta ei tunne sõna ära. Aga kui me anname talle sõna enda asemel mingi teise tunnuse ja küsime, kas see meenutab talle midagi, siis ta” annab vastuseks "tool". Nimetasime selle tulemuse “meenutatavate sõnade mitteäratundmise” fenomeniks või printsiibiks. Võrdlemisi paradoksaalne fenomen , kuna igaüks teab, et palju lihtsam on asju ära tunda kui neid meenutada. Klassikalise teooria kohaselt oli samuti võimatu, et inimene saaks midagi meenutada ilma, et ta seda samavõrdselt ära ei tunneks. Me tegime need katsed ära ja sellega oli jälle palju raginat. Esiteks ütlesid inimesed, et seda fenomeni ei eksisteeri. Ja kui nad pikapeale pidid sellest seisukohast loobuma , siis nad ütlesid, et see fenomen ikka tõepoolest eksisteerib, kuid ta ta ei tähenda seda, mida meie arvame. Ja kui nad ka sellest seisukohast pidid loobuma, siis nad ütlesid (ja nii on see teaduses alati!), et kõik on seda niikuinii kogu aeg teadnud . See oli väga huvitav. Nüüd on asi niikaugel, et see viimane, ma loodan, et viimane, lahing selles sõjas on nüüd peetud. Üks viimastest vastuväidetest oli see, et see fenomen esineb ainult niisuguste sõnade puhul, millel on mitu tähendust.
Vastuväide oli, et sõnadel nagu “tool” võib olla mitu tähendust. Kui inimesed teevad äratundmistesti, siis nad mõtlevad sõna ühe tähenduse peale, meenutuse katses tulevad nad aga sõna teiste tähenduste peale. Kuna sõna tähendus pole sama mõlemas testis, siis pole seal midagi imestada kui mõnikord inimene ei tunne ära sõna, mida ta on suuteline meenutama. Kriitikud olid kindlad, et kui keegi teeks samasugused katsed sõnadega, millel on vaid üks tähendus, siis seda enam ei juhtu, et katseisik ei tunne ära sõna mida ta on võimeline meenutama. 1977. aastal tegime Olga Watkinsiga (Tulving & Watkins, 1977) katseid, kus kasutasime meeldejäetavate sõnadena ainult niisuguseid, millel on üksainus vaste , nagu näiteks MAAVÄRISEMINE, ABIELURIKKUMINE või KÄESURVE. Käesurve on käesurve ja abielurikkumine on abielurikkumine. Inglise keeles on ADULTERY väga täpne mõiste. Selgus, et tulemused olid täpselt samasugused kui "tooli" ja teiste sõnadega, millel võiks olla mitu tähendust. Siis ütlesid kriitikud jälle, et see ei tähenda midagi, kuna on olemas erinevaid abielurikkumisi ja erinevaid maavärisemisi. Ja nad olid kindlad, et samasugust fenomeni ei saa iialgi korrata tuntud inimeste nimedega. Siis me tegimegi Lars-Göran Nilssoniga, kes on Umeå ülikooli professor ja kes oli aasta aega Torontos, katsed linnade nimedega, nagu Toronto, Stockholm , New York või siis kuulsate inimeste täisnimedega nagu näiteks Sigmund Freud , George Washington, Florence Nightingale jt. Need inimesed on tõesti unikaalsed . Tulemused olid täpselt samad, mis nad olid niisusuguste sõnadega nagu “tool” ja “abielurikkumine”. Nii nagu varasemates katsetes, ei tüssanud me katseisikuid: me kohe alguses ütlesime, et pane tähele, et siin nimekirjas on George Washingtoni nimi ja me hiljem testime, kas sa seda mäletad. Me andsime neile ka mingi tunnuse, mis on mõte või idee, mille abil George Washingtoni nimi salvestada mällu. Katses me sugereerime või anname katsealusele idee, millises struktuuris või kontekstis need nimed tuleks meelde jätta. Näiteks me ütleme inimesele: "Ta oli kõige esimene omasuguste pikas reas, aga ainuke, kes ratsutas hobuse seljas ". See on selline vihje, mis George Washingtoni kergesti meelde ei tuleta , aga kui see seostub George Washingtoniga, siis hakkab katseisik kohe mõtlema, et ta on esimene Ameerika presidentide hulgas ja kuna teda sageli kujutatakse hobuse seljas, siis tal tekib ahaa-elamus. Või kui me ütleme: "Ta läks sõtta, kuid mitte sinna laulma", siis inimene järsku taipab ütelda - Florence Nightingale. Kui me küsime nüüd äratundmise testis George Washingtoni kohta, siis inimene võib vastata "ei". Mõnikord, mitte alati. Meid huvitavad need korrad kui ta ütleb "ei". Kui me neil kordadel küsime, kes oli esimene pikas reas, aga ainuke hobuse seljas, siis tuleb inimesel meelde - "Ahaaa, George Washington!". Ja tulemused näevadki täpselt samasugused välja kui teiste sõnade puhul.
Niisuguseid katseid on tehtud nüüd väga palju ja tulemused on alati ühesugused. Olenemata sellest, missuguseid sõnu me kasutame, kas inimesed teavad või ei tea, mis on selle eksperimendi eesmärk, millised on äratundmise testi tingimused, kui pikk on vahe õppimise ja testimise vahe, mitu korda inimene näeb sõnade nimekirja, mis tal tuleb meeles pidada ja nii edasi. Olulised on vaid üldised tingimused, mis määravad äratundmise protsendi. Paljudest eksperimentidest kokku saame kõvera, mida nimetatakse Tulvingu-Wisemani funktsiooniks (Tulving & Wiseman, 1975). Mõned hakkasid seda nimetama Tulvingu-Wisemani seaduseks, kuna sellele ei paistnud kaua aega erandeid olevat. Nüüd on mõned erandid selgunud ja viimase viie aasta tegevus ongi olnud selle uurimine, kuidas nendest eranditest aru saada selle üldise seaduse piirides. Ja see on meil õnnestunud, nii et meie arvates me teame praegu täpselt, millal need erandid esinevad ja millal neid ei ole. Psühholoogias on tekkinud selline huvitav olukord, kus looduses ilmneb teatav regulaarsus, teatav korrapärasus vaatamata paljudele üksikutele faktoritele. See on aga üks erijuhtum kodeerimise spetsiifilisuse printsiibist. Selle üle oli palju vaidlusi, oli argumenteerimist ja vastuolusid, mis nüüd on tõesti ära jäänud. See printsiip on lõpuks jõudnud kõikidesse õpikutesse ja keegi ei vaidle enam sellele vastu".
Praiming
Trauma või mürgituse tulemusel mälu kaotanud inimene suudab suure vaevaga mäletada seda, mis temaga kümme minutit tagasi juhtus. Seda üllatuslikum oli aga tulemus, et raskel kujul amneesiat põdevad patsiendid on ühes mälutestis sama edukad kui mälukahjustuseta inimesed (Warrington & Weiskrantz, 1968). Selgus, et amneesikutel puudub mälu vaid sedalaadi ülesannetes, mis nõuavad varem kogetu verbaalset ja teadvustatud meenutamist. Kuid sellised eksplitsiitsed küsimused nagu "Kas sa mäletad, mida sa tegid eile hommikul kell kümme" või “Kas sõna TUULELIPP oli selles nimekirjas, mida ma natukene aega tagasi näitasin” ei ole ainus viis, kuidas inimese mälu küsitleda. Amneesikule, samuti kui tervele inimesele, võib ette näidata jada sõnu, nagu TUULELIPP, KROKODILL, VIHMAVARI ja LIBLIKAS, ning siis, lisaks eksplitsiitsetele küsimustele, või alternatiivina, neid testida ülesandega, milles nad peavad täitma lüngad sõnades, milles mõned tähed puuduvad nagu "_ U _ _ _ L _ P _" ja "V _ _M_ _ _R_". Huvitaval kombel said Warringtoni ja Weiskrantzi poolt uuritud amneesikud (kellel oli muidu suuri raskusi õppimisjadas esinenud sõnade äratundmisega) sõnalünkade täitmise ülesandega sama hästi hakkama nagu terved inimesed. Mõlemat liiki katseisikud , amneesikud ja terve mäluga inimesed, sooritasid loomulikult sealjuures sõnalünkade täitmise ülesande palju paremini sõnadega, mida nad olid hiljuti näinud (näiteks kõik sõnad õppimisjadas). Tähendab, nad toetusid oma mälule! See avastus, et amneesikute mälu võib olla väga hea kui seda erinevalt testitakse , oli täiesti ootamatu ja sellepärast jahmatav. Kuigi see tähelepanek oli avaldatud parimas ja loetavaimas ajakirjas, oli selle mõju mälu uurimisele üllatavalt väike, kuna sellel puudus teoreetiline side ülejäänud teadmistega mälust ja selle tegevusest. Kulus hulk aega enne kui see tähelepanek seostus paljude teiste samalaadsete tähelepanekutega, mis paigutas selle õigele teoreetilisele taustale. Oli vaja jällegi Endel Tulvingu intuitsiooni , et huvitavas tähelepanekus ära tunda seni kirjeldamata mälu alaliik , mida tänapäeval tuntakse praimingu (priming) nime all (Tulving & Schacter, 1990). Otsustavaks teguriks siin olid katse tulemused (Tulving, Schacter, & Stark , 1982), mis näitasid, et ka normaalse mäluga inimeste (üliõpilaste) juures ilmneb lüngatäitmise katses lahknevus õpitud sõnade mäletamises ja nende produtseerimises: õppurid täitsid lünki sama hästi nendel sõnadel, mida nad mäletasid õppimisjadast, kui nendega, mida nad olid küll näinud, kuid mida nad ei suutnud meenutada. Kuna amneesikutel on episoodiline mälu oluliselt kahjustunud või -nagu K.C. puhul- täielikult puudu, siis nende praimingu olemasolu samas ulatuses nagu tavainimestel annab tunnistust iseseisvast ja sõltumatust mälu vormist . Kuna see mälu vorm ei nõua sõnalist ja teadvustatud meenutamist, siis võib temast kõnelda kui implitsiitsest või ka teadvustamata mälust.
HERA
Endel Tulving jutustas kunagi oma kohtumisest tuntud loodusteadlasega, kes, kuuldes, et tema kaasvestleja on psühholoog, küsis kõige leebemal ja meeldivamal viisil, kas psühholoogias on ikka veel kohustuslik panna uuritav lamama kušetile, nii et ta ei näeks seda, kes talle küsimusi esitab. Läinud sajandi viimast kümnendit kutsutakse aju dekaadiks, eelkõige sellepärast, et võimalused terve ja puutumatu aju töö jälgimiseks täienesid ennenägematu ulatuse ja kiirusega. Tänapäeva meetodid võimaldavad hämmastava täpsusega kindlaks määrata, milline aju osa on aktiivne mingi konkreetse ülesande lahendamise puhul. Paljud psühholoogid vaatasid aju- ja närviteaduste edusamme suure kahtluse ja ka hirmuga neile tundmatu valkonna ees. Teised nägid aga närviteaduste (neuroscience) arengus väljakutset ja uute, seni puudunud võimaluste avanemist. Endel Tulving oli üks esimeste seas, kes uutest võimalustest kinni haaras ja kes võib oma psühholoogi tiitlile julgelt lisada närviteadlase oma.
Kodeerimise spetsiifilisuse lõigust peaks olema selge, et on võimalik, pealegi üsna lihtsalt, eristada vaimseid protsesse, mis on seotud mingi informatsiooni mällu salvestamisega ja hiljem sealt ammutamisega. Omades võimalust jälgida seda, mis toimub inimese ajus, tekib kohe soov teada saada, millised aju osad on seotud mäluga. Kus mälu asub ajus? Kas mällu salvestamise mehhanismid on needsamad, mille abil mälust andmeid välja loetakse? Kas salvestamine ja mälust ammutamine toimub ajus samas kohas? Analüüsides üha enam ja suurema kiirusega kogunevaid katseandmeid, mis on saadud maailma erinevates uurimiskeskustes, pani Endel Tulving tähele, et “mällu kirjutav” ja “mälust lugev” seade ei asu ajus samas kohas. Kui kogunenud uurimused kokku võtta, siis selgub üllatav korrapära: vasak prefrontaalne ajukoor on valikuliselt seotud episoodilisse mällu salvestamisega, samal ajal kui parem prefrontaalne ajukoor on rohkem seotud episoodilisest mälust andmete väljalugemisega (ammutamisega). See tulemuste muster sai nimeks HERA: ajupoolte salvestamise/ammutamise asümmeetria (Hemispheric Encoding/Retrieval Asymmetry) (Tulving, Kapur, Craik, Moscovitch & Houle, 1994). Üha uued andmed kinnitasid seda ootamatut seaduspära ja HERA muutus pelgast oletusest arvestatavaks hüpoteesiks (Nyberg, Cabeza & Tulving, 1996).
Jälle oli Endel Tulving koos oma kolleegidega sattunud millelegi ootamatule ja uuele. Kuigi HERA mudeli teatavaks tegemisest on möödunud vaid 8 aastat, on seda 1994. aastal ilmunud artiklit 2002. aasta alguseks teiste uurijate poolt tsiteeritud 445 korda.
Kronesteesia
Juri Lotman määratles kultuuri kõige sellena , mida kantakse ühest põlvkonnast teise edasi mittepärilikul viisil. Sellises määratluses ei ole aga kultuur inimesele ainuomane . Näiteks vabas looduses elavatel šimpansidel on selles tähenduses olemas kultuur, kuna on olemas sadakond erinevat oskust, harjumust ja žesti, mis on erinevates šimpanside ühiskondades erinevad ja mida ahvilapsed õpivad jälgides oma vanemaid ja kaaslasi. Mis aga teeb inimkultuuri teistest loomakultuuridest erinevaks?
Endel Tulving pakkus hiljuti välja mõtte, et selleks eristavaks jooneks on meie autobiograafiline mälu, mis eeldab võimet tajuda ja teadvustada aega (vt artikkel "Kronesteesia: subjektiivsest ajast teadlik olemine" selles kogumikus ). Kui me tahame, siis sulgeme silmad ja mõtleme sellele, mida me tegime kümme minutit tagasi või kuidas me tähistasime oma viimast sünnipäeva. Samuti võime me mõelda sellele, mida hakkame tegema homme või järgmisel nädalal. See on üks kõige märkimisväärsemaid võimeid, millega loodus on inimest varustanud, nimelt tajuda aega, milles eksisteerime. Võime tajuda aega muudab oluliselt seda, kes me oleme ja kuidas me elame.
Tulvingu oletuse kohaselt on kronesteesia – võime tajuda aega – üks inimkultuuri liikumapanevatest jõududest, võimalik, et kõige kriitilisem. Mõte on lihtne: teadvustatud teadmine tuleviku olemasolust on tarvilik, kui mitte piisav, eeltingimus selleks, et muuta märkimisväärselt ümbritsevat keskkonda. Konkreetsemalt seisneb hüpotees (Tulving nimetab seda “kronesteetilise kultuuri hüpoteesiks”) selles, et tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguks ning püsimiseks on inimesel hädavajalik olla teadlik iseenda ja oma järeltulijate jätkuvast eksisteerimisest ajas, mis sisaldab mitte ainult minevikku ja olevikku , vaid ka tulevikku. Loom, kes ei suuda ette mõtelda, mis võib juhtuda tulevikus, on vähetõenäoline kandidaat algatamaks tegevusi, mille kasu on märgatav vaid füüsiliselt veel mitteeksisteerivas tulevikus. Sellise looma käitumine on täielikult juhitud füüsikaliste ja bioloogiliste seaduste poolt. Need seadused toimivad lineaarses ajas: minevik saab mõjutada olevikku ja olevik saab omakorda mõjutada tulevikku, kuid seal pole mingit võimalust, et tulevik, mida veel ei eksisteeri, võiks mõjutada seda, mis toimub olevikus. Pole mingit võimalust peale üheainsa: peab olema tulevik, mis eksisteerib kellegi teadvuses, mille teeb võimalikuks kronesteesia. Seega on kronesteesia trikk, mille loodus leiutas selleks, et mööda minna iseenda fundamentaalsest aja ühesuunalisuse seadusest.
Kolmkümmend aastat hiljem
Viimase kolmekümne aastaga on mälu uurimine muutunud märgatavalt. Me teame, et mälu pole lihtne mehhanism, vaid kogum erinevatest vaimsetest kapatsiteetidest. Ühe mäluliigi olemasolu või puudumine ei tähenda tingimata, et kõik teised mäluliigid peaksid samuti olemas olema või samaaegselt puuduma. Ühes oma viimastest artiklites kirjutab Endel Tulving, et nägemine peab olema, võrreldes inimese eluloolise, episoodilise mäluga, üsna lihtne nähtus, kuna loodus on selle mitmel korral uuesti leiutanud (Tulving, 2002). Inimese mälu, mis võimaldab selle omajal mitte ainult ajas tagasi, vaid ka edasi rännata, on tekkinud aga vaid üks kord. Paljude uurijate kannatlik töö ja ka ootamatud geniaalsuse sähvatused on meid viinud palju lähemale selle unikaalse võime mõistmisele. Praktiliselt kõik olulisem, mida me inimese selle võime kohta tänapäeval teame, on kokku võetud käsiraamatusse, mille üheks toimetajaks on Endel Tulving (Tulving & Craik, 2000).
Viited
Garfield, E. (1980). Essays of an information scientist , Vol. 3. Philadelphia: ISI Press.
Garfield, E. (1992). Psychology research 1986-1990: A citationist perspective on the highest impact papers, institutions, and authors . Current Contents, 24(41), 5-15.
Nyberg, L., Cabeza, R., & Tulving, E. (1996). PET studies of encoding and retrieval: The HERA model. Psychonomic Bulletin and Review, 3, 135-148.
Tulving, E. (1972). Episodic and semantic memory . In E.Tulving & W.Donaldson (Eds.), Organization of memory (pp. 381-403). New York: Academic Press.
Tulving, E. (1983). Elements of episodic memory. New York: Oxford University Press.
Tulving, E. (1994). Mälu. Tallinn: Kupar.
Tulving, E. (Ed.) (2000). Memory, consciousness, and brain . The Tallinn Conference. Philadelphia: Psychology Press.
Tulving, E. (2002). Episodic memory: from mind to brain. Annual Review of Psychology, 53, 1-25.
Tulving, E. & Craik, F.I.M.(Eds.) (2000). The Oxford handbook of memory. New York: Oxford University Press.
Tulving, E., Kapur, S., Craik, F.I.M., Moscovitch, M., & Houle, S. (1994). Hemispheric encoding/retrieval asymmetry in episodic memory: positron emission tomography findings. Proceedings of the National Academy of Sciences USA, 91, 2016 -2020.
Tulving, E., & Pearlstone, Z. (1966). Availability versus accessibility of information in memory for words . Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior, 5, 381-391.
Tulving, E., Schacter, D.L., & Stark, H.A. (1982). Priming effects in word- fragment completion are independent of recognition memory. Journal of Experimental Psychology: Learning, Memory, and Cognition, 8, 336‑342.
Tulving, E., & Schacter, D. L. (1990). Priming and human memory systems. Science, 247, 301-306.
Tulving, E. & Watkins, O.C. (1977). Recognition failure of words with a single meaning . Memory and Cognition, 5, 513-522.
Tulving, E. & Wiseman, S. (1975). Relation between recognition and recognition failure of recallable words. Bulletin of the Psychonomic Society, 6, 79-82.
Warrington, E. K., & Weiskrantz, L. (1968). New method of testing long-term retention with special reference to amnesic patients. Nature , 217, 972-974.
Jaak panksepp
J. Panksepa peamiseks panuseks psühholoogiateaduses on aju opioidsete süsteemide osa selgitamine sotsiaalse käitumise arengus ja säilitamises, uute andmete tootmine autismi tekkepõhjuste seletamiseks, emotsioonide psühhobioloogilise originaalse teooria loomine, afektiivse neuroteaduse kui teadusdistsipliini arendamine, teadvuse ja emotsioonide vahekorra uurimine, psühhobioloogilise seletuse andmine lõbu- (sh naeru) ja mängunähtustele, hüperaktiivse sündroomi seletamine mängulist ja uurivat käitumist pärssivate kasvutingimustega, müramiskäitumise olemuse selgitamine jpm. Uurimismeetoditest on kasutanud peaaegu kõike- vaatlust, käitumuslikku eksperimenti, aju mikroelektroodstimulatsiooni, ajukahjustuste meetodeid , psühhofarmakoloogilisi meetodeid jm.
Oma uurimustes püüab ta mõista, kuidas aju korraldab emotsionaalseid ja motivatsiooniprotsesse. Lisaks üldteoreetilistele tähendustele aitavad Panksepa tulemused arendada praktilist psühhiaatriat ja meditsiinipsühholoogiat.
Veel Panksepa leide , avastusi ja täpsustusi: hüperaktiivsuse seos 5% väiksema ajukoore otsmikusagara ja selle aluste osadega, lapseea mängulisuse seos hilisemas elus avalduva tasakaalukuse ja enesekontrolliga, viitamine kognitiivteaduse arvutuslike mudelite ühekülgsusele orgaaniliste protsesside evolutsioonilise olemuse valguses, tibude ja üliõpilaste reaktsioonide uurimine vastusena erinevat laadi muusikalisele stimulatsioonile, melatoniini kasulik mõju emotsionaalsele stabiilsusele jne.
Jaan valsiner
Raamatute kirjutamise ja toimetamise tšempion. Tal on rahvusvahelise leviga kirjastustes publitseeritud kümneid raamatuid. Valsner tegeleb arengupsühholoogiaga ning on kultuurilise ja sotsiogeneetilise isiksuse arengu koseptsiooni propageerija.
TRÜ psühholoogia osakonnas , õppis individuaalprogrammi järgi üldpsühholoogiat ja eriline huvi tekkis lapsepsühholoogia ja nägude emotsionaalsete väljenduste küsimuste vastu. Üha enam on ta keskendunud üldmetodoloogilistele küsimustele arengu- ja kultuuripsühholoogias, samuti psühholoogia ajaloos. Ta on skeptiline valdava paradigma -sisese andmekogumise traditsiooni suhtes tänapäeva psühholoogias ning on nihkunud fenomenoloogilise lähenemisviisi suunas. On skeptiline ka intelligentsuse testimise osas ja pole rahul ka enamiku suundadega, mis nimetavad ennast arengupsühholoogiaks, sest tegemist on lihtsalt erinevate ealiste gruppide võrdlusega.
Jüri allik
Allik on eesti tedlastest eesti keeles enim teaduslikku psühholoogiat populariseerinud, kuid tema mõju ulatub ka rahvusvahelisse mastaapi.
Tema väärtuste absoluutses tipus on teadus ja sellega seonduv. Erinevalt Valsinerist kaldub aktsepteerima mudelit „publish or perish”, tehes ka vastavat propagandat pressis ning läbi viies publikatsioonide ja tsiteeringute analüüse.
Tema teaduslikud uuringud ja publikatsioonid on pühendatud eelkõige tajupsühholoogiale ning isiksusepsühholoogiale. Taju-uuringutes kasutab Allik psühhofüüsikalist eksperimentaalset lähenemist liikumise avastamise mehhanismide , kuulmistaju kanalite, arvukuse hindamise mehhanismide, silmaliigutuste regulatsiooniprotsesside, visuaalse latentsi liikide väljaselgitamiseks. Isiksuse uuringutes kasutab eelkõige faktoranalüütilist meetodit, keskendudes „suure viisiku” teooria jmt kontrollile Eesti tingimustes, individualismi- kollektivismi uuringutele, intelligentsuse testimisele.
Allik on tegelenud ka semiootikaga, arengupsühholoogiaga, psühholingvistikaga, kultuuriantropoloogiaga.
Tema uuringute olulisemad tulemused on äratundmise üleolek avastamisest teatud tingimustel esitatud ruumiliselt (ümber)paigutuvate stiimulobjektide tajus, eesti keele õ-hääliku kodeerimiskanalite olemasolu demonstratsioon , okupatsioonimudeli väljaarendamine objektide arvukuse hindamiseks, liikumiskiiruste muutuste taju konseptsioon .
Peeter tulviste
Tema õppejõutöös on domineerinud mõtlemispsühholoogia, psühholoogia ajalugu, kultuuripsühholoogia, varem ka sotsiaalpsühholoogia. Peamisteks uurimisvaldkondadeks on kultuuriti võrdlev psühholoogia (ekspeditsioonid Kesk- Aasiasse , Siberisse nganassaani hõimude juurde, Lõuna-Ameerikasse), mõtlemise sõltuvus kultuurist ja kooliharidusest, mõtlemise arengupsühholoogia, ajalooline ja poliitiline teadvus.
Tulviste kuulub Lev Võgotski (ja ka Aleksander Luria ) kultuurilis-ajaloolise koolkonna esindajate hulka. On mõjutatud Juri Lotmani semiootika- koolkonnast . Tema töödes otsitakse kinnitust põhimõttele, et psühholoogilises arengus omandatud mõtlemisvõime ja vilumused ning oskused on aegade jooksul inimkultuuris talletatud ja keeleprotsesside vahendatud teadmiste ja oskuste omandamise tulemus. Laps omandab kultuurispetsiifilised teadmised suheldes ja keele kaudu, kusjuures formaal -loogilise mõtlemise mallid jäävadki omandamata, kui laps ei läbi formaalset kooliharidust, mis vahendab sellist kultuurispetsiifilist teadmist. Traditsioonilistes kultuurides väljaspool euroopalikku haridussüsteemi üles kasvanud inimeste mõtlemine pole ei halvem ega parem, see on lihtsalt teistmoodi. Sotsiaal-kultuurilist paradigmat rakendab Tulviste ka ideoloogiliste ja poliitiliste nähtuste ning sündmuste lahtimõtestamisel ja seletamisel.
Talis bachmann
Bachmanni teaduslik uurimistöö on keskendunud taju, tähelepanu ja teadvuse mehhanismide ning tajufenomide uurimisele. Lisaks sellele on ta tegelenus psühhofüsioloogia, eksperimentaalesteetika ning reklaamipsühholoogiaga. Suur osa tema uurimustest on interdistsiplinaarsed, jäädes eksperimentaalse kognitiivpsühholoogia, psühhofüüsika ja neuroteaduse ühisalale. Ta on lisaks eksperimentaalsele kasutanud ka modelleerivat lähenemist. Uurimisteemadest olulisimana tasub mainida taju (sh vormitaju) mikrogeneesi, maskeerimisnähtust, ruumiliselt kvanditud kujutiste taju, selektiivset ruumitähelepanu, tähelepanu moduleerivat mõju tajule, flash -lag efekti, visuaalsete objektide teadvustamise mehhanisme , illusoorseid kontuure. Üldteoreetilistest küsimustest huvitavad Bachmanni aja ja ruumi suhted tajukujundi tekkes (protsessid, mis kulgevad tosina tuhandiksekundi jooksul), teadvustamata ja teadvustatud infotöötluse vahekord inimajus ja –psüühikas, teadvustatud subjektiivse tajumuse tekke etappide eripärad ja järgnevus (metafoorina saab seda protsessi võrrelda fotopildi ilmumisega pärast paberi uputamist ilmutivannis).
Tema teaduslikud originaaltulemused: taalamuse mittespetsiifiliste neuronituumade ja ajukoore spetsiifiliste teabekodeerimismoodulite interaktsioonil põhineva pertseptiivse retušeerimise teooria loomine (see teooria aitab viia ühisnimetaja alla paarkümmend esmapilgul üksteisest lahus seisvat taju ja tähelepanu fenomeni); originaalse, maailmas tunnustatud visuaalse maskeerimise teooria esitamine; avastus, et flash-lag –efekti tekkimiseks ei pea visuaalsed objektid oma ruumitunnustelt muutuma; proaktiivsete kiirendus- ja võimendusfenomenide uurimisel saadud originaalsed tulemused (ajas eelnev objekt kiirendab ja kirgastab ajas temale kiiresti järgneva naaberobjekti tajumist); ruumiliselt kvanditud kujutiste (sarnanevad TV-s ja ajalehtedes praktiseeritud anonüümsust taotlevatele „ruudustatud” kujutistega) tajumise paradoksid, kus tajumistingimuste paranemine ning tähelepanu koondamine hoopis halvendavad originaalkujutise äratundmist ming kus vaid väikese kvandiastmega muutusega kriitilises ruumirastri sageduspiirkonnas kaasneb dramaatiline muutus kujtise äratundmisastmes; maletajate kujtluses Stroop tüüpi interferentsi leidmine malendite sümboolse tähenduse ja nendega tehtavate aktuaalsete käikude vastuolu korral; demonstratsioon McGurki efekti suurest tolerantsist ruumilise kvantimise poolt sisse viidud kujutise vasestamisele ja „jämendamisele”.
Jaanus harro
Jaanus Harro esindab seda osa psühholoogiast, mis on samavõrd psühhofüsioloogia kui ka käitumisteadus (mille hulka psühholoogia kuulub), kuid mitte nii väga humanitaarteadus. Lähimaks määratluseks Harro eriala(de)le oleks psühhobioloogia ja psühhofarmakoloogia. Tema teadusetegemise laadile on kõige lähemal eeltutvustatutest Panksepp.
Tema teadustöö põhimeetodeiks on psühhofarmakoloogilised, käitumuslikud ja psühhoanatoomilised meetodid on kasutanud loomkatseid (pm rottidel) ning uurinud ka inimeste psühhobioloogiat. Peamised uurimisteemad on tundeelamuste ja ajejõudude aluseks olevad neurokeemilised protsessid ajus, psühhoaktiivsete ühendite toime käitumisele, kehalise aktiivsuse, meeleolu ja isiksuseomaduste seosed. Harrot on huvitanud neuropeptiidide roll emotsionaalsete seisundite geneesis ja uurimiskäitumises, vastavate vastutavate ajupiirkondade väljaselgitamine, depressiivsete seisundite neurokeemiline modulleerimine loomkatsete abil, sotsiaalse käitumise psühhobioloogia, serotoniini mehhanismide osa mainitud protsessides. Tema teadustöö oluliseks teemaks on saanud monoamiinoksüdaasi jt biomarkerite kasutamine ülemääraselt riskeeriva ja impulsiivse käitumise analüüsil ja ennustamisel, eriti seoses tervisekäitumisega (suitsetamine, alkoholi ja/või narkootikumide tarbimine, ühiskonnavastane käitumine, osalus õnnetusjuhtumites). Harro grupis on välja töötatud originaalne stressiloome protseduur, mis kutsub esile katseloomadel tüüpilised stressireaktsioonid (ainevahetuse häired, adrenaliinhüpertroofia, otsingu/uudishimukäitumise pärssimine, sotsiaalse käitumise pidurdamine ja impulsiivsuse kasv jm). Kasutades selliste loomade juures uusi psühhofarmakoloogilisi aineid (nt antidepressante), on võimalik välja selgitada nende toimet ja kasutamisperspektiive (või modifikatsioonisuundi). Biomarkerite uurimine seoses isiksuseomadustega (sh kohanemiskäitumise kontekstis) on väga aktuaalne teoreetilis- rakenduslik uurimissuund.
1
Eesti psühholooge 15