Üks suurimaid müsteeriumeid (0)

ESSEE

Üks suurimaid müsteeriumeid

Tuntud Kanada -eestlasest teadlane , mälu-uurija Endel Tulving (Tulving, 2002) on öelnud: „Mälu on üks kolmest alustalast, millel tugineb arukas elu; taju ja mötlemine on kaks ülejäänut... Kõik, mida inimene ja teised kõrgemad loomad teevad, sõltub sellest, millist informatsiooni nad ümbrusest ammutavad ja kasutavad oma suhete korraldamiseks ümbritseva maailmaga, milles nad elavad.“
Tulving sõnastab küll mälu tähenduse päris huvitavalt ja asjakohaselt, aga tavapärane mälu definitsioon on siiski selline: Mälu on elusa organismi võime omandada ja säilitada kasulikke oskusi, teadmisi ja harjumusi. Mälu on selline huvitav, müstiline ja kindasti väga keerukas asi. Mälu ilmneb kõigil elu evolutsiooni etappidel, kuid on saavutanud suurima keerukuse inimese puhul. Teadlased on mitmete uuringutega tõestanud, et inimese ajus on olemas mitu mälusüsteemi, mis on omakorda seotud aju eri osadega. Mälusüsteemide rohkus tagab selle, et kui inimese mingisugune ajupiirkond kahjustada saab, siis eiole ta täielikult mälust ilma, vaid tema üks mälusüsteemidest on kas ajutiselt või pöördumatult rivist väljas.
Kõige vanem mäluliikide eristus pärineb 19. sajandist, selle alusel jaotatakse mälu lühimäluks ja pikaajaliseks mäluks. Tänapäeval on viimase 30 aasta uuringute põhjal veel avastatud, et eristatada võiks ka semantilist, episoodilist, protseduurilist ning eksplitsiitset mälu ja implitsiitset mälu.
Lühimälus püsib materjal väga lühikest aega, mõnest sekundist, kuni poole minutini, ja selle maht on samuti väga väike, umbes 9-10 ühikut. Materjali püsimist lühimälus, mõjutab uue materjali juurdevool. Lühimälu töötab erinevatel inimestel erinevalt, mõnel paremini, teistel halvemini. Inimesed on võimelised õiges järjekorras meelde jätma 7+-2 elementi, vähesed suudavad meelde jätta üle kümne. Lühimälu saab siiski treenida, ja jätta meelde rohkem. Parim meetod selleks on känkimine ehk informatsiooni kokkupakkimine mälus. Känkideks vöivad olla nii numbrid , sõnad ning lühendid. Põhimõtteliselt näeb känkimine välja nii, et inimene jaotab suurema infohulga väiksemateks ja lihtsamateks tuttavateks ühikuteks. Känke on inimene vöimeline meelde jätma 5-9, seega saab suurendada mäluühiku mahtu, kuid mitte mäluühikute arvu.
Pikaajalises mälus seevastu püsib info väga kaua ja selle maht on ka väga suur, osad teadlased ütlevad isegi, et see on piiramatu. Arvatakse, et kõik millega inimene on kokkupuutunud säilib talle mällu. Kahjuks on seda väga raske tõestada. Uuringute põhjal on selgeks tehtud, et inimesel eksisteerib ka nn püsimälu. Püsimälu talletab väga pikka aega ja väga täpselt infot. Näiteks arvatakse, et täiskasvanutel, kes on ammu kooli löpetanud on mälus endiselt suur osa õpitud vöörkeele- ja matemaatikateadmistest. Selle põhjal võib järeldada, et asjad, mis on inimesel meeles 3 aastat peale õppimist on ka 30 aasta pärast mälus olemas.
Episoodiline mälu on mälu isiklikult kogetud sündmustest ja neil on selge subjektiivne ajamõõde. Semantiline on mälu üldistest teadmistest maailma kohta ja see materjal pole seotud isiklike mälestustega. Peamiseks eristavaks tunnuseks on subjektiivne kogemus, mis kaasneb episoodilise mäluga, mitte erinevat tüüpi informatsioon. Semantilisel teabel on tõeväärtus – kas see, mida inimene teab, on õige või vale. Näiteks – tiiger on kiskja, raha on maksevahend, saabas on jalanõu. Semantilist informatsioon võib omandada üsna kiiresti ja nende teadmiste ilmutamine võib olla kahesugune, sõltudes konkreetse teadmise iseärasustest. Protseduuriline mälu sisaldab oskusi ja harjumusi mille meenutamiseks ja kasutamiseks ei ole vaja nende tegevuste peale mõelda. Protseduurilisse mällu salvestub materjal konkreetse harjutamise käigus ning teoreetilised teadmised mingi teema kohta ei anna inimesele veel selleks vajalikku oskust, näiteks auto juhtumine. Kui aga need oskused on omandatud väga professionaalselt, püsivad nad kaua nn liigutusmälus.
Aga kuidas inimesed üldse mäletavad? Ka kõige lihtsam meenutamise akt on koostöö päringu ja mälujälje vahel, isegi siis kui see päring näib olevat automaatne (“see asi tuli mul iseendast meelde”) ja inimese tahtest sõltumatu. Täpsemalt kõneldes ei ole mälestus asi, mis on mingiks ajaks suletud hoidlasse ja vajadusel võetakse sealt uuesti välja. Mälujäljed on vaid üks osa mälust, teine ja mitte vähemtähtis osa on see informatsioon, mille abil midagi mälust ammutatakse. Instruktsioon, vihjed ja kõikvõimalikud meenutamise ajendid kujutavad endast päringut, mis elustab mingi osa aju seisundites salvestatud informatsioonist. Teadvustatud mälupilt mingist sündmusest või faktist tekib alati kahe peamise teguri, mälupäringu ja mälujälje, vastastikuses koosmõjus. Meenutamine ei ole midagi muud kui subjektiivne elamus sellest kui need kaks liiki informatsiooni omavahel kokku langevad ja teineteist vastastikku mõjutavad.
Kuidas täpselt mälu füüsiliselt toimib, ei osata isegi kõige täpsemates teadustöödes öelda. Üldiselt võib väita, et mis muutub, on sünaptilised ühendused närvirakkude vahel. Kuid see, kuidas inimese vaimne maailm muundub närviühendusteks aju rakkude vahel, on siiani müsteerium.

Kasutatud kirjandus:

Rauk , M. jt. 2002. Psühholoogia gümnaasiumile. Mälu. Tartu: TÜ Kirjastus.
http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4lu (24.11.2012)
http://veebiakadeemia.ee/puramiidi-tipus/endel-tulving/mis-on-malu/ (24.11.2012)