mälu - E Tulving-1 (0)

Allik, J. (2002). Endel Tulving ja mälu – E.Tulving,Mälu(lk. 9-31). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus   ENDEL TULVING JA MÄLU Elulugu
Teadvuse juurest aju juurde Episoodiline mälu Mälu uurimise algus Praiming
HERA
Kronesteesia
Kolmkümmend aastat hiljem Sellest raamatust
Tõlkest
Viited Mälu uurimise algus
Nii nagu varemgi teaduses on juhtunud, sai ka mälu järjekindel uurimine oma alguse ühest üsna juhuslikust
sündmusest, seekord ühes Pariisi antikvariaadis. Preisi prints Waldemar oli palganud oma lastele prantsuse
keele koduõpetaja, kes seal raamatuid uurides märkas riiulil ühte, mis kohe ta tähelepanu köitis ning mille ta
endale soetas. Selle saksakeelse raamatu autoriks oli Gustav Theodor Fechner ja raamat ise kandis pealkirja
"Psühhofüüsika elemendid". Koduõpetaja, kelle nimi oli muide  Hermann Ebbinghaus, luges selle raamatu
põnevusega läbi ja tal tekkis mõte rakendada taju uurimiseks mõeldud uurimisvõtteid, millest jutustas Fechneri
raamat, ka inimese mälu peal. Selleks, et uurida mälu puhtal, sisust puutumatul kujul, tuli lahendada ülesanne,
millega varem polnud keegi veel hakkama saanud. Ta lahendas sisust lahtisaamise probleemi sellega, et kirjutas
2300-le sedelile mõttetuid kolmetähelisi silpe ja pühendas järgnevad kaks aastat sellele, et iga päev uurida, kui
palju kulub aega ja kordusi, et mõni juhuslikult suurest sedelite hulgast valitud pakk ilma vigadeta meelde jätta.
Ta fikseeris hoolikalt, kui palju muutub meeldejätmine kergemaks sõltuvalt sellest, kui ta oli sama silpide
nimekirja püüdnud eelmistel päevadel meelde jätta ja kui kiiresti nimekiri ununeb, kui seda vahepeal ei korrata.
Nendest katsetustest selgus, et mälu saab üsna täpselt mõõta ja näiteks unustamist õnnestub iseloomustada
peaaegu   sama   valemiga,   mis   kirjeldab   elektrikondensaatori   tühjenemist.   Need   enda   mälu   katsetused   pani
Hermann   Ebbinghaus   kirja   raamatus  Über   das   Gedächtnis,   mis   ilmus   1885.   aastal,   avades   inimese   mälu
jäädavalt katselisele uurimisele. Mälu, mida esialgu oma liigse hingelisuse tõttu taheti üldse katselise teaduse
ukse taha jätta, muutus peagi siduvaks teljeks, mille ümber kogu psühholoogia keerleb. On tähendusrikas, et esimene eestlase kirjutatud raamat psühholoogiast on samuti mälust. 1897. aastal trükiti
Dorpatis   teos,   mille   autoriks   oli  Rudolf   Kallas  ja   see   kandis   pealkirja"Mäluõpetuse  süsteem"  (System  der
Gedächtnislehre).   Kallas   üritas   vastata   küsimusele,   kuidas   on   võimalik,   et   üks   ilma   koolihariduseta   Eesti
rahvalaulik   suudab   meeles   pidada   värsside   hulka,   mis   oma   arvult   ületab   Homerose  Iliase  ja  Odüsseia
kokkuvõetult. Kallas oletas, et regivärsi vorm (alliteratsioon, värsimõõt jne.) ongi abivahendiks, mis aitab sellist
tohutut hulka värsse meeles pidada. Peale   mälu   uurimise   reibast   algust   tuli   aga   seisak.   Kui   tänapäeva   psühholoogia   on   väga   mälukeskne,   siis
möödunud sajandi keskel mälu uurimine praktiliselt hääbus. Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et mälu tundus
mõistuse või isegi kogu looduse paratamatu osana.  Paber hoiab trükivärvi kinni ja säilitab teksti, mis sinna
trükitud. Maapind Kaali kraatri kohal mäletab taevakehade kokkupõrget, mis toimus tuhandeid aastaid tagasi.
Inimese   ajus   toimuvad   imepisikesed   muutused,   millest   aga   siiski   piisab   selleks,   et   mäletada   veel
kolmkümmend aastat hiljem seda, mida talle viiendaks sünnipäevaks kingiti. Need näited, mille loetelu on
lihtne   jätkata,   vihjaksid   nagu   mälule   kui   mateeria   üldisele   omadusele.   Muidugi   võib   sellisest   maailma
ühendavast üldisest omadusest rõõmu tunda, kuid kui palju mõistmist ja selgust sünnib sellest, kui nimetame
näiteks nii jalajälgi liival kui inimese võimet deklameerida peast luuletust ühe ja sama sõnaga “mälu”. Endel
Tulving   kirjutab   oma   klassikaliseks   saanud   raamatus   “Episoodilise   mälu   elemendid”   (1983),   et   üldine
mäluteooria oleks sama sisutühi kui üldine lokomotsiooni teooria. Organism võib ühest kohast teise liikuda
lõpmatul   hulgal   eri   viisidel:   sammudes,   joostes,   roomates,   rulludes,   ronides,   hüpates,   ujudes,   hõljudes,
lennates,   uuristades  ja   nii   edasi.   Mis  ühist   võib  olla   kõigil   nendel   liikumise   vormidel   peale   selle,   et   nad
toimuvad organismi omal jõul ja kulutavad selleks energiat? Peale nende triviaalsete ühisjoonte on erinevatel
ruumilise ümberpaiknemise vormidel vähe midagi ühist. Need kainestavad sõnad on kirjutatud palju hiljem.
Kuid veel 20 aastat enne selle mõtte kirjapanemist tundus, et mälu pole vajagi eraldi uurida, kuna see on


tajumise, õppimise, vilumuste kujunemise ja muu aruka käitumis lahutamat ja paratamatu kaaslane. Seepärast
hajus mälu verbaalse õppimise uurimisse ja muudesse teemadesse. Võimalus, et inimese mälu ei ole üks suur ühetaoline moodustis, mis oluliselt ei erine loomade mälust, oli sel
mälu uurimisele raskel ajal täiesti võõras. Lihtsat mõtet, et mälu võiks koosneda paljudest mäludest, mille
aluseks on erinevad mehhanismid ja mis täidavad erinevaid ülesandeid, oli peaaegu võimatu sõnastada. Just
sellel ajal tuli mälu uurimisse Endel Tulving. Sellest hetkest alates on mälu uurimise ajalugu lahutamatu tema
tegevusest. Kui keegi tahab teada saada, mis juhtus selles valdkonnas viimase 30 aasta jooksul, siis on kõige
lihtsam viis jälgida seda, mida tegi Endel Tulving. See muidugi ei tähenda, et teised mälu uurijad poleks
viimasel paaril kümnendil midagi olulist avastanud või korda saatnud. Kindlasti on, kuid kõik tähtsamad ja
vaieldamatult intrigeerivamad avastused mälu uurimise vallas on seotud Endel Tulvingu nimega. Kuigi Endel
Tulvingu nimi ei vaja eesti lugejale enam eraldi tutvustamist, pole siin ehk liigne anda pilt tema akadeemilisest
elukäigust. Elulugu
Endel Tulving sündis 26. mail 1927. aastal Petseris, kus ta isa oli parajasti kohtunikuna õigust mõistmas. Oma
õpinguid alustas ta Tartus Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetamine jäi ootama Saksamaa põgenikelaagrit.
1949. aastal õnnestus tal emigreeruda Kanadasse, kus ta asus õppima Toronto Ülikooli. Emigrandile kindla ja
turvalise arsti või inseneri ameti asemel valis ta oma erialaks hoopis hingeteaduse – psühholoogia. 1954. aastal
lõpetas ta Toronto Ülikooli ja jätkas doktoriõpinguid Harvardi Ülikooli juures. 1957. aastal saab ta Harvardi
Ülikooli doktorikraadi. Aasta enne seda, 1956. aastal, hakkab ta lektorina tööle Toronto Ülikoolis ja 1965.
aastal valitakse korraliseks psühholoogiaprofessoriks. Viie aasta jooksul (1970-1975) lendab ta praktiliselt iga
nädal Yale'i Ülikooli, kus ta peab rööbiti veel teist professoriametit. Akadeemilise karjääri sisse jääb ka 6 aastat
tööd Toronto Ülikooli psühholoogiaosakonna dekaanina ja ajakirja Journal of Verbal Learning and Verbal
Behavior toimetamine maailma üheks kõige mõjukamaks psühholoogiaajakirjaks. 1985. aastal valitakse Endel
Tulving Toronto Ülikooli ülikooli professoriks (university professor), tunnustus, mille osaliseks saavad vaid
väga vähesed. Vastavalt Toronto Ülikooli sisekorrale peavad kõik professorid 65-aastaselt erru minema. 1992.
aastal pidi Endel Tulving, kes füsioloogilistelt näitajatelt on palju paremas vormis, kui enamus 45-aastaseid
mehi, vastu võtma Toronto Ülikooli emeriitprofessori tiitli. Praegu jätkab ta oma tavalist seitse-päeva-nädalas
tööstiili   Rotmani   Uurimisinstituudis   (Rotman   Research   Institute   at   Baycrest   Centre)   kognitiivse
neuropsühholoogia sektori juhatajana. Igal aastal veedab ta paar kuud Washingtoni Ülikoolis (St Louis), kus ta
hoiab   Clark  Way   Harrisoni   külalisprofessori   õppetooli,   ja   mõned   nädalad  Tallinnas,   kus   ta   huviga   jälgib
imepäraseid   muutusi   Eesti   elus.   Kõik   kolleegid   teavad   tema   Eesti   päritolu,   mis   on   tema  karismaatilisuse
lahutamatuks koostisosaks. See oli ka üheks põhjuseks, miks Tallinn muutus korraks maailma mälu-uurimise
pealinnaks. Tulvingu poolt Tallinnas korraldatud konverents tõi Eestisse koguka osa mälu uurimisega seotud
eliidist. Kuna selle kokkusaamise ettekannete põhjal välja antud raamatu pealkiri kuulutab “Tallinna konverents”,
siis tekitas see mälu-uurimise ja Eesti vahele veel ühe püsiva seose (Tulving, 2000). Endel Tulvingule jagunud akadeemiliste tunnustuste nimekiri on aukartustäratavalt pikk. Siinkohal vaid valik
kõige olulisematest. 1976/77 - Izaak Walton Killami stipendium; 1977/78 - Briti Rahvaste Ühenduse külalisprofessor Oxfordis; 1979 - Kanada Kuningliku Ühingu (Royal Society of Canada) liige; 1982 - Howard Crosby Warreni medal (suurim tunnustus eksperimentaalpsühholoogile, mida jagab elitaarne Eksperimentaalse Psühholoogia Ühing ehk Society of Experimental Psychologists); 1983 - Ameerika  Psühholoogide Assotsiatsiooni  autasu väljapaistvate  teadussaavutuste  eest  (Distinguished Scientific Contribution Award); 1983 - Kanada Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu (Award for Distinguished Contributions to Psychology as a Science); 1986 - Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (American Academy of Arts and Sciences) auliige; 1987/88 - Guggenheimi stipendium; 1988 - Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia (U.S. Academy of Sciences) välisliige; 1989 - Tartu Ülikooli audoktor;


1991 - Rootsi Kuningliku Akadeemia välisliige; 1992 - Londoni Kuningliku Ühingu (Royal Society of London) liige; 1994-   Kuldmedal   elutöö   eest   psühholoogias,   Ameerika   Psühholoogia   Fond   (American   Psychological Foundation); 1996- Academia Europaea, välisliige 1996- McGoverni autasu, Ameerika Teaduse Edendamise Ühing (American Association for the Advancement of Science) 2001- Toronto Ülikooli audoktor Endel Tulving on saanud praktiliselt kõik, mida akadeemik võiks ihaldada. Kui veel üldse millestki unistada,
siis vast ainult Nobeli preemiast, mida ühel psühholoogil on teadagi raske saada, kuid aju uurijal sugugi mitte
võimatu. Kord aastas ilmuv ajakiri Annual Review of Psychology pühendab esimese artikli psühholoogile, kes
on oluliselt muutnud ja kujundanud psühholoogia tänapäevast nägu. Sellel, 2002. aastal anti see suur au Endel
Tulvingule,   kes   pealkirjastas   oma   artikli   paljuütlevalt:   "Episoodiline   mälu:   teadvuse   juurest   aju   juurde"
(Tulving, 2002). Teaduse genoomi moodustavad iga artikli või raamatu taga olevad kirjanduse loetelud. Nende põhjal võib kindlaks
määrata, kes on antud töö "vanemad", kellelt on päritud ideid ja mõtteid. Igas teadlases, kes muidugi tahab endale
seda rolli võtta, on sama palju isekust kui päris geenis – teadlase eesmärgiks on "nakatada" võimalikult palju teisi
artikleid ja raamatuid oma "geneetilise materjaliga", ideedega, mille ajalist ja ruumilist levikut on kõige parem
jälgida viidete põhjal.  Tsiteeritavus  on parim   näitaja,   mis iseloomustab  seda,  kuidas  kellegi   ideed on  teisi
mõjutanud.  Teaduse   absoluutse   eliidi   piiriks   on   1000   tsitaati.Eestis   tegutsevatest   teadlastest   on   selle   piirini
küündinud vaid natuke üle kümne inimese. Tulvingul ei kulunud sellesse teadlaste eliitklubisse jõudmiseks kuigi
palju aega. Veelgi enam, ta on sellesse mõjukate klubisse jõudnud korduvalt, viimasel ajal nii umbes iga paari aasta
järel uuesti.  Näiteks   ajavahemikus   1969-1977   tsiteeriti   Endel  Tulvingu   artikleid   ja   raamatuid   kokku   2018
korral, mis teeb keskmiseks 224 korda aastas, millega ta juba siis kuulus maailma 100 kõige enam tsiteeritud
sotsiaal- ja käitumisteadlase nimekirja (Garfield, 1980, lk. 633-639).  Järgnevatel aastatel tema tsiteeritavus
kasvas   aga   veelgi   ja   jõudis   1990ndatel   aastate   keskel   keskmiselt   500   tsiteeringuni   aastas.   Teaduse
raamatupidamises on olemas selline mõiste nagu mõjukus, mida arvutatakse kui tsiteeringute arvu ja avaldatud
artiklite arvu suhet. Eugene Garfieldi tehtud analüüsi kohaselt oli 225 psühholoogia ajakirjas ajavahemikus
1986-1990 avaldanud autori seas Endel Tulving mõjukuselt kaheksandal kohal, saades keskeltläbi 14,75 viidet
iga selles ajavahemikus avaldatud artikli kohta (Garfield, 1992). Seepärast pole imestada, et ta on juba ammu
ületanud   10000   tsitaadi   piiri,   mis   on   olnud   teaduse   ajaloos   jõukohane   vaid   mõnele   üksikule   geeniusele.
Tavaliselt õnnestub nii suure arvu tsiteeringuteni jõuda vaid kollektiivselt, näiteks mingi Eesti suuruse maa
teadlastel   üheskoos.   Pole   mingit   kahtlust,   et   Endel   Tulving   on   kõige   tuntum   eesti   soost   teadlane   kogu
maailmas, seda nii formaalsete kui ka mitteformaalsete kriteeriumide põhjal. Teadvuse juurest aju juurde
Populaarne kujutlus teadlasest eeldab kohustusliku atribuudina hiiglaslike mõõtmetega kiirendit, teleskoopi,
superarvutit või siis vähemalt mikroskoopi. Pikema osa oma teaduslikust karjäärist on Endel Tulving vajanud
avastuste tegemiseks peale suurepärase aju vaid paberit ja pliiatsit. Isegi nüüd, närviteaduste ajastul, ei pea
uurija tingimata omama juurdepääsu kalli tomograafi või mõne muu aju tööd jälgida lubava seadme juurde.
Väga suur hulk andmeid on vabavara ja avastuse võib teha analüüsides teiste kogutud andmeid. Ometi pole ta
kunagi olnud ainult teoreetik, kes paberi peal oma avastusi teeb, vaid eelkõige eksperimentaator. Teadlase
portree tundub seda respektaablim, mida kaugema ja mõistetamatuma asjaga ta tegeleb. Ka siin rikub Endel
Tulving tavakujutlust teadlasest, sest tema peamiseks uurimisalaks on see, mis on igaühel ja mida igaüks meist
tuhandeid kordi päeva jooksul kasutab – mälu. Kõige tavalisem igapäevane mälu, millele me päeva jooksul
tuhandeid kordi tugineme ja mille unikaalsusest pole meil tegelikult üldse aimu. Inimese võime ajas tagasi
rännata, meenutada ja taas läbielada mõnda varasemat kogemust on ainult inimesele omane unikaalne võime,
mis on üks suurimatest looduse imedest. Kogu Endel Tulvingu akadeemiline elu on pühendatud selle imelise
võime uurimisele, mis tänu tema teravmeelsusele ja läbinägelikkusele hakkab veel ikka arglikult, kuid üha
sagedamini paljastama oma saladusi. Siin pole piisavalt ruumi tutvustamaks kõike, mida Endel Tulving on oma senise teadlase- karjääri jooksul
uurinud ja avastanud. Järgnev pakub vaid kõige üldisemaid pidepunkte ja minimaalselt vajalikku tausta, et
paremini mõista siin raamatus avaldatud uurimuste sisu. Märksõnad, mis tähistavad ehk kõige ilmekamalt


Endel Tulvingu mõtte liikumise trajektoori, on: episoodiline mälu, kodeerimise spetsiifilisus, praiming, HERA
ja kronesteesia. Episoodiline mälu Täpselt 30 aastat tagasi avaldas Endel Tulving artikli, mis põhjustas revolutsiooni mälu uurimise valdkonnas
(Tulving, 1972). Selle artikli sõnumiks oli see, et inimese mälu pole üks, vaid on igati mõistlik ja arukas
eristada  vähemalt  kahte omavahel  põhimõtteliselt eristuvat  mälusüsteemi,  episoodilist  ja  semantilist. Nagu
paljude uuendustega, põhjustas episoodilise ja semantilise mälu eristamine vastuseisu, poleemikat, kuid ka
kaasaminekut uue ideega. Ühe kõige veenvama argumendi kahe mäluliigi eristamiseks mängis kätte puhas
juhus. Jutt on K.C. juhtumist, mis Tulvingu enda sõnade kohaselt muutis oluliselt kogu tema akadeemilist
karjääri. K.C-st tuleb mitmes järgnevas artiklis pikemalt juttu. Siin võib etteruttavalt ütelda, et K.C. erineb
teistest inimestest kahel viisil. Esiteks pole tal episoodilist ehk autobiograafilist mälu: ükskõik kui lihtne ka
ülesanne ei oleks, ei mäleta ta mitte midagi, mis temaga kunagi on juhtunud.  Ta elab ajatus maailmas, kus
valitseb kogu aeg olevik. Ükskõik kui tugevalt ta ka ei pingutaks ja ükskõik kui mõjusaid meenutamiseks
vajalikke vihjeid talle ei antaks, ei suuda ta mõttes rännata ajas tagasi, nii nagu seda terved inimesed teevad.
Samuti ei suuda ta mõelda tulevikule. Kui küsida, mis toimub tema peas kui ta üritab mõtelda tulevikule, siis
suudab ta parimal juhul ütelda, et tema mõistus on selle koha pealt “tühi”, nii nagu ta on “tühi” katsete puhul
mõelda möödanikule. Teiseks on K.C-l suuri raskusi õppimisega ja uue informatsiooni omandamisega. K.C. juhtum näitab, et on suur vahe ‘teadmise’ ja ‘kogemise’ vahel. Meil on olemas mälu, mille abil me teame
fakte maailma kohta, ja hoopis teistsugune elulooline või episoodiline mälu, mis võimaldab taaskogeda seda,
mis meiega on kunagi varem juhtunud, või seda, mida me selle ajal kogesime. Ilmselt ilma semantilise mäluta
poleks episoodiline mälu võimalik, kuid semantiline mälu ei eelda tingimata episoodilise mälu olemasolu.
Unikaalne K.C. juhtum näitab, et inimene võib ühe hetkega kaotada kogu episoodilise mälu, ilma, et tema
arukus ja ebaisikulised teadmised ümbritsevast maailmast oleksid sellega oluliselt kahjustatud. Kodeerimise spetsiifilisus
Keel lausa sunnib meid mälust mõtlema kui ruumilisest mahutist, millesse midagi pannakse ja mida sealt on
võimalik uuesti välja võtta, tõsi, mõnikord peale pikka otsimist. Pole päris selge, miks selline ruumiline mälu
kujutamise viis on tekkinud pea kõigis maailma keeltes, samal ajal kui on teada, et mälu töö on kirjeldatav
kõike muud kui mahutina, millesse midagi pannakse ja siis jälle välja võetakse. Ka kõige lihtsam meenutamise
akt on koostöö päringu ja mälujälje vahel, isegi siis kui see päring näib olevat automaatne (“see asi tuli mul
iseendast meelde”) ja inimese tahtest sõltumatu. Täpsemalt kõneldes ei ole mälestus asi, mis on mingiks ajaks
suletud hoidlasse ja vajadusel võetakse sealt uuesti välja. Mälujäljed on vaid üks osa mälust, teine ja mitte
vähemtähtis   osa   on   see   informatsioon,   mille   abil   midagi   mälust   ammutatakse.   Instruktsioon,   vihjed   ja
kõikvõimalikud   meenutamise   ajendid   kujutavad   endast   päringut,   mis   elustab   mingi   osa   aju   seisundites
salvestatud informatsioonist. Teadvustatud mälupilt mingist sündmusest või faktist tekib alati kahe peamise
teguri, mälupäringu ja mälujälje, vastastikuses koosmõjus. Meenutamine ei ole midagi muud kui subjektiivne
elamus sellest kui need kaks liiki informatsiooni omavahel kokku langevad ja teineteist vastastikku mõjutavad. Miks ei tule meil mõni asi meelde, kuigi me teame ja tunneme, et ta on meil mälus olemas? Kuigi mõnikord
võib see olla sellest, et vajalik mälujälg on muutunud nõrgaks või laguneb, on meenutamise võimetuse kõige
sagedasemaks põhjuseks see, et inimene ei kasuta õigeid vihjeid ja ajendeid, mis ühtiksid sellega, kuidas see
“asi” on mälus salvestatud. Edukaks meenutamiseks on vaja seda, et informatsioon, mille abil püütakse mälust
ammutada, langeks kokku sellega, kuidas on mingi asi mällu salvestatud (Tulving 1983). Siin oleks ehk õige hetk anda sõna Endel Tulvingule endale, kes ühes usutluses, mis toimus 1988. aastal tema
külaskäigu ajal Tartusse, püüdis sõnastada seda, mida ta oli mälu uurimise valdkonnas selleks hetkeks korda
saatnud: "Enne, ütleme 1965. aastat, tegeles suurem osa mälu uurimisest säilitamise (storage) probleemiga. Me
teame:   selleks   et   toimuks   edukas   meeldejätmine,   on   tarvis   informatsioon   kodeerida   ja   see   kodeeritud
informatsioon   tuleb   siis   kuidagi   salvestada,   mälus   alal   hoida   ja   seejärel   kuidagi   taastada.   Kuni
kuuekümnendate lõpuni, seega esimesed 80 aastat mälu uurimist, tegeles suurem osa teooriaid sellega,
kuidas me saame tugeva mälujälje ja mis tegurid seda mõjutavad. Tähendab, kogu fookus oli suunatud
meeldejätmise-meeldetuletamise   esimese   osa   peale.   Ja   keegi   ei   osanud   õieti   vahet   teha   ühelt   poolt
meeldejätmise   ja   teiselt   poolt   meeldetuletamise   (retrieval)   vahel.   Ei   olnud  niisugust   eksperimentaalset


paradigmat. Esimene asi, mis me tegime (pärast seda kui nüüd on kõik läbimõeldud, tundub see lihtlabane)
oli katse, milles me hoidsime kõik mõjurid-tegurid konstantsena kuni mälust väljatoomise momendini ja
siis lihtsalt hea eksperimentaalse loogika kohaselt manipuleerisime seda moodust, kuidas inimesed midagi
mälust   välja   toovad.   Ja   selle   mooduse   muutmine   on   väga   lihtne.   Me   andsime   osale   katseisikutest
meeldetuletamist hõlbustavaid tunnuseid (retrieval cue) ja  teistele ei andnud.  Ja  erinevused tulid väga
suured. Muidugi oli see eksperiment natuke komplitseeritum, aga mõte oli selles. Niisuguseid katseid oli ka
varem tehtud, nii võrdlemisi kasuaalselt, aga keegi ei osanud sellesse midagi teoreetilist sisse lugeda. Mul
oli assistent Pearlstone, kes aitas mul neid katseid teha ja me avaldasime 1966. aastal artikli (Tulving &
Pearlstone,   1966),   milles   tegime   vahet   informatsiooni   olemasolu   (availability)   ja   selle   kättesaadavuse
(accessibility) vahel. Seda artiklit on nüüd küllalt tähele pandud, palju tsiteeritud ja sellest hakkas asi pääle.
Meie ütlesime, et see katse näitab väga kindlalt, et materjali hulk, mida saab mälust välja võtta, ei olene
mitte ainult sellest, mis on sinna kodeeritud ja seal alalhoitud, vaid oleneb ka sellest, kuidas seda otsitakse,
milliste märkide alusel seda otsitakse. Hiljem tuligi sellest mõte, et mälu ei olene mitte ainult sellest, mis on
minevikus   sinna   talletatud,   vaid   oleneb   ka   olevikust.   Tähendab,   mälu   funktsioneerimine   oleneb   nii
minevikust kui ka olevikust. Minevikust, see tähendab sellest, mis juhtus varem ja määras ära mäluseose
tugevuse ja muud kvantitatiivsed omadused, aga ka meenutamise tingimustest. Väga triviaalne mõte. Ma
olen kindel, et kui mina ei oleks seda artiklit tollal kirjutanud, oleks keegi teine seda teinud aasta hiljem. See idee võeti väga hästi vastu. See on niivõrd lihtne mõte, et siin pole suurt midagi vaielda. Vaidlused või
vastulaused olid triviaalsed ja kadusid kohe. Kui me selle avastuse olime teinud, siis mõtlesime, et oleks
väga   huvitav   hakata   vaatlema,   mis   on   need   mõjukad   meeldetulemist   abistavad   tunnused.   Oletame,   et
hakkame tegema katseid, kus hoiame meeldejätmise tingimused konstantsena selliselt, et meil tekiks kaks
gruppi inimesi, mis selle eksperimendi loogika seisukohalt on identsed. Meil on seega kaks rühma identseid
ajusid. Selle katse tulemusel me saame teada, et teatavad meeldetuletamist või meenutamist hõlbustavad
tunnused   aitavad   paremini   andmeid   mälust   välja   võtta   ning   saame   teada,   miks   mõned   tunnused   on
efektiivsed ja teised ei ole. Sellel momendil me jõudsime tõelise vastuoluni. Traditsiooniline vaade oli
täpselt ära määratlenud, miks mõni tunnus on väga efektiivne. Selle põhjuseks on see, et mälust otsitava ja
otsimist hõlbustavate tunnuse vahel oli juba varem seos. Näiteks kui minul on üks sõna, mida ma tahan, et
katseisik mulle seda hiljem ütleks, näiteks sõna "tool", siis ma panen selle nimekirja, mida ta püüab pähe
õppida ja kui hiljem talt küsida "ütle mulle kõik need sõnad, mida sa mäletad", siis ei pruugi sõna "tool"
meelde tulla. Kui ta nüüd tooli ei nimeta, siis ma ütlen talle: "Ma annan sulle väikese näpunäite, vihje.
Mõtle laua peale!" Kuna kõik teavad, et laua ja tooli seos on assotsiatiivselt väga tugev, siis loomulikult
meenutab   laud   inimesele   tooli.   Inimene   mõtleb   toolile   ja   tunneb   ära   oma   varasema   mõtte.   See   oli
standardteooria. Meie ülejäänud tegevus, ütleme 1966. aastast kuni 1973. aastani, seisnes selles, et lihtsalt
näidata, et see universaalselt usutud standardteooria on vale. See on pikk jutt ja sellega oli hirmus ragin.
Seal oli tõesti temperamentide, arusaamade ja eriti põhiliste filosoofiate kokkupõrge. Aga nüüd on see kõik
lahendatud. See uuem võitnud seisukoht ongi kodeerimise spetsiifilisuse printsiip, mille järgi meenutamist
hõlbustava tunnuse aktiivsus ei olene mitte ainult sellest, milline on mäletatav või meenutatav sõna, nii
nagu seda ütles vana teooria, vaid oleneb ka sellest, kuidas (!) seda meenutatavat mõtet, sõna või mõistet
talletati või salvestati. Katsed, mida me tegime, olid üsna drastiliste tulemustega. Väga paljud ei uskunud alguses ja lükkasid need
tulemused ilma pikemata tagasi. Üks näide. Kui katseisikule näidati sõnade nimekirja, milles on ütleme
sõna "tool", siis võib juhtuda seda, et hiljem kui seda sõna talle näidata, siis ta ütleb, et ta seda ei mäleta.
See tähendab, ta ei tunne sõna ära. Aga kui me anname talle sõna enda asemel mingi teise tunnuse ja
küsime,   kas   see   meenutab   talle   midagi,   siis   ta”   annab   vastuseks   "tool".   Nimetasime   selle   tulemuse
“meenutatavate sõnade mitteäratundmise” fenomeniks või printsiibiks. Võrdlemisi paradoksaalne fenomen,
kuna igaüks teab, et palju lihtsam on asju ära tunda kui neid meenutada. Klassikalise teooria kohaselt oli
samuti võimatu, et inimene saaks midagi meenutada ilma, et ta seda samavõrdselt ära ei tunneks. Me
tegime need katsed ära ja sellega oli jälle palju raginat. Esiteks ütlesid inimesed, et seda fenomeni ei
eksisteeri. Ja kui nad pikapeale pidid sellest seisukohast loobuma, siis nad ütlesid, et see fenomen ikka
tõepoolest eksisteerib, kuid ta ta ei tähenda seda, mida meie arvame. Ja kui nad ka sellest seisukohast pidid
loobuma, siis nad ütlesid (ja nii on see teaduses alati!), et kõik on seda niikuinii kogu aeg teadnud. See oli
väga huvitav. Nüüd on asi niikaugel, et see viimane, ma loodan, et viimane, lahing selles sõjas on nüüd
peetud. Üks viimastest vastuväidetest oli see, et see fenomen esineb ainult niisuguste sõnade puhul, millel
on mitu tähendust. Vastuväide oli, et sõnadel nagu “tool” võib olla mitu tähendust. Kui inimesed teevad äratundmistesti, siis
nad mõtlevad sõna ühe tähenduse peale, meenutuse katses tulevad nad aga sõna teiste tähenduste peale.


Kuna sõna tähendus pole sama mõlemas testis, siis pole seal midagi imestada kui mõnikord inimene ei
tunne ära sõna, mida ta on suuteline meenutama. Kriitikud olid kindlad, et kui keegi teeks samasugused
katsed sõnadega, millel on vaid üks tähendus, siis seda enam ei juhtu, et katseisik ei tunne ära sõna mida ta
on võimeline meenutama. 1977. aastal tegime Olga Watkinsiga (Tulving & Watkins, 1977) katseid, kus
kasutasime   meeldejäetavate   sõnadena   ainult   niisuguseid,   millel   on   üksainus   vaste,   nagu   näiteks
MAAVÄRISEMINE, ABIELURIKKUMINE või KÄESURVE. Käesurve on käesurve ja abielurikkumine
on abielurikkumine. Inglise keeles on ADULTERY väga täpne mõiste. Selgus, et tulemused olid täpselt
samasugused kui "tooli" ja teiste sõnadega, millel võiks olla mitu tähendust. Siis ütlesid kriitikud jälle, et
see ei tähenda midagi, kuna on olemas erinevaid abielurikkumisi ja erinevaid maavärisemisi. Ja nad olid
kindlad, et samasugust fenomeni ei saa iialgi korrata tuntud inimeste nimedega. Siis me tegimegi Lars-
Göran Nilssoniga, kes on Umeå ülikooli professor ja kes oli aasta aega Torontos, katsed linnade nimedega,
nagu Toronto, Stockholm, New York või siis kuulsate inimeste täisnimedega nagu näiteks Sigmund Freud,
George Washington, Florence Nightingale jt. Need inimesed on tõesti unikaalsed. Tulemused olid täpselt
samad,   mis   nad   olid   niisusuguste   sõnadega   nagu   “tool”   ja   “abielurikkumine”.   Nii   nagu   varasemates
katsetes,  ei  tüssanud me katseisikuid:  me  kohe alguses ütlesime, et pane tähele, et siin nimekirjas on
George Washingtoni nimi ja me hiljem testime, kas sa seda mäletad. Me andsime neile ka mingi tunnuse,
mis on mõte või idee, mille abil George Washingtoni nimi salvestada mällu. Katses me sugereerime või
anname katsealusele idee, millises struktuuris või kontekstis need nimed tuleks meelde jätta. Näiteks me
ütleme inimesele: "Ta oli kõige esimene omasuguste pikas reas, aga ainuke, kes ratsutas hobuse seljas". See
on   selline   vihje,   mis   George   Washingtoni   kergesti   meelde   ei   tuleta,   aga   kui   see   seostub   George
Washingtoniga, siis hakkab katseisik kohe mõtlema, et ta on esimene Ameerika presidentide hulgas ja kuna
teda sageli kujutatakse hobuse seljas, siis tal tekib ahaa-elamus. Või kui me ütleme: "Ta läks sõtta, kuid
mitte   sinna   laulma",   siis   inimene   järsku   taipab   ütelda   -   Florence   Nightingale.   Kui   me   küsime   nüüd
äratundmise testis George Washingtoni kohta, siis inimene võib vastata "ei". Mõnikord, mitte alati. Meid
huvitavad need korrad kui ta ütleb "ei". Kui me neil kordadel küsime, kes oli  esimene  pikas reas, aga
ainuke hobuse seljas, siis tuleb inimesel meelde - "Ahaaa, George Washington!". Ja tulemused näevadki
täpselt samasugused välja kui teiste sõnade puhul. Niisuguseid   katseid   on   tehtud   nüüd   väga   palju   ja   tulemused   on   alati   ühesugused.   Olenemata   sellest,
missuguseid   sõnu   me   kasutame,   kas   inimesed   teavad   või   ei   tea,   mis   on   selle   eksperimendi   eesmärk,
millised on äratundmise testi tingimused, kui pikk on vahe õppimise ja testimise vahe, mitu korda inimene
näeb sõnade nimekirja, mis tal tuleb meeles pidada ja nii edasi. Olulised on vaid üldised tingimused, mis
määravad   äratundmise   protsendi.   Paljudest   eksperimentidest   kokku   saame   kõvera,   mida   nimetatakse
Tulvingu-Wisemani funktsiooniks (Tulving & Wiseman, 1975). Mõned hakkasid seda nimetama Tulvingu-
Wisemani seaduseks, kuna sellele ei paistnud kaua aega erandeid olevat. Nüüd on mõned erandid selgunud
ja viimase viie aasta tegevus ongi olnud selle uurimine, kuidas nendest eranditest aru saada selle üldise
seaduse piirides. Ja see on meil õnnestunud, nii et meie arvates me teame praegu täpselt, millal need
erandid esinevad ja millal neid ei ole. Psühholoogias on tekkinud selline huvitav olukord, kus looduses
ilmneb teatav regulaarsus, teatav korrapärasus vaatamata paljudele üksikutele faktoritele. See on aga üks
erijuhtum   kodeerimise   spetsiifilisuse   printsiibist.   Selle   üle   oli   palju   vaidlusi,   oli   argumenteerimist   ja
vastuolusid, mis nüüd on tõesti ära jäänud. See printsiip on lõpuks jõudnud kõikidesse õpikutesse ja keegi
ei vaidle enam sellele vastu". Praiming Trauma või mürgituse tulemusel mälu kaotanud inimene suudab suure vaevaga mäletada seda, mis temaga kümme minutit tagasi juhtus. Seda üllatuslikum oli aga tulemus, et raskel kujul amneesiat põdevad patsiendid
on ühes mälutestis sama edukad kui mälukahjustuseta inimesed (Warrington & Weiskrantz, 1968). Selgus, et
amneesikutel puudub mälu vaid sedalaadi ülesannetes, mis nõuavad varem kogetu verbaalset ja teadvustatud
meenutamist. Kuid sellised eksplitsiitsed küsimused nagu "Kas sa mäletad, mida sa tegid eile hommikul kell
kümme" või “Kas sõna TUULELIPP oli selles nimekirjas, mida ma natukene aega tagasi näitasin” ei ole ainus
viis, kuidas inimese mälu küsitleda. Amneesikule, samuti kui tervele inimesele, võib ette näidata jada  sõnu,
nagu TUULELIPP, KROKODILL, VIHMAVARI ja LIBLIKAS, ning siis, lisaks eksplitsiitsetele küsimustele, või
alternatiivina, neid testida ülesandega, milles nad peavad täitma lüngad sõnades, milles mõned tähed puuduvad
nagu "_ U _ _ _ L _ P _" ja "V _ _M_ _ _R_". Huvitaval kombel said Warringtoni ja Weiskrantzi poolt uuritud
amneesikud (kellel oli muidu suuri raskusi  õppimisjadas esinenud sõnade  äratundmisega) sõnalünkade täitmise
ülesandega sama hästi hakkama nagu terved inimesed. Mõlemat liiki katseisikud, amneesikud ja terve mäluga
inimesed, sooritasid loomulikult sealjuures sõnalünkade täitmise ülesande palju paremini sõnadega, mida nad olid


hiljuti   näinud   (näiteks   kõik  sõnad  õppimisjadas).  Tähendab,   nad   toetusid   oma   mälule!  See   avastus,   et
amneesikute mälu võib olla väga hea kui seda erinevalt testitakse, oli täiesti ootamatu ja sellepärast jahmatav.
Kuigi see tähelepanek oli avaldatud parimas ja loetavaimas ajakirjas, oli selle mõju mälu uurimisele üllatavalt
väike, kuna sellel puudus teoreetiline side ülejäänud teadmistega mälust ja selle tegevusest. Kulus hulk aega enne
kui see tähelepanek seostus paljude teiste samalaadsete tähelepanekutega, mis paigutas selle õigele teoreetilisele
taustale. Oli vaja jällegi Endel Tulvingu intuitsiooni, et huvitavas tähelepanekus ära tunda seni kirjeldamata mälu
alaliik, mida tänapäeval tuntakse praimingu (priming) nime all (Tulving & Schacter, 1990). Otsustavaks teguriks
siin olid katse tulemused (Tulving, Schacter, & Stark, 1982), mis näitasid, et ka normaalse mäluga inimeste
(üliõpilaste)   juures   ilmneb   lüngatäitmise   katses   lahknevus   õpitud   sõnade   mäletamises   ja   nende
produtseerimises:   õppurid  täitsid  lünki   sama   hästi   nendel   sõnadel,   mida   nad  mäletasid   õppimisjadast,   kui
nendega, mida nad olid küll näinud, kuid mida nad ei suutnud meenutada. Kuna amneesikutel on episoodiline
mälu oluliselt kahjustunud või -nagu K.C. puhul- täielikult puudu, siis nende praimingu olemasolu samas
ulatuses nagu tavainimestel annab tunnistust iseseisvast ja sõltumatust mälu vormist. Kuna see mälu vorm ei
nõua sõnalist ja teadvustatud meenutamist, siis võib temast kõnelda kui implitsiitsest või ka teadvustamata
mälust. HERA
Endel Tulving jutustas kunagi oma kohtumisest tuntud loodusteadlasega, kes, kuuldes, et tema kaasvestleja on
psühholoog, küsis kõige leebemal ja meeldivamal viisil, kas psühholoogias on ikka veel kohustuslik panna
uuritav lamama kuðetile, nii et ta ei näeks seda, kes talle küsimusi esitab. Läinud sajandi viimast kümnendit
kutsutakse aju dekaadiks, eelkõige sellepärast, et võimalused terve ja puutumatu aju töö jälgimiseks täienesid
ennenägematu ulatuse ja kiirusega. Tänapäeva meetodid võimaldavad hämmastava täpsusega kindlaks määrata,
milline aju osa on aktiivne mingi konkreetse ülesande lahendamise puhul. Paljud psühholoogid vaatasid aju- ja
närviteaduste   edusamme   suure   kahtluse   ja   ka   hirmuga   neile   tundmatu   valkonna   ees.   Teised   nägid   aga
närviteaduste (neuroscience) arengus väljakutset ja uute, seni puudunud võimaluste avanemist. Endel Tulving
oli üks esimeste seas, kes uutest võimalustest kinni haaras ja kes võib oma psühholoogi tiitlile julgelt lisada
närviteadlase oma. Kodeerimise spetsiifilisuse lõigust peaks olema selge, et on võimalik, pealegi üsna lihtsalt, eristada vaimseid
protsesse, mis on seotud mingi informatsiooni mällu salvestamisega ja hiljem sealt ammutamisega. Omades
võimalust jälgida seda, mis toimub inimese ajus, tekib kohe soov teada saada, millised aju osad on seotud
mäluga. Kus mälu asub ajus? Kas mällu salvestamise mehhanismid on needsamad, mille abil mälust andmeid
välja loetakse? Kas salvestamine ja mälust ammutamine toimub ajus samas kohas? Analüüsides üha enam ja
suurema kiirusega kogunevaid katseandmeid, mis on saadud maailma erinevates uurimiskeskustes, pani Endel
Tulving tähele, et “mällu kirjutav” ja “mälust lugev” seade ei asu ajus samas kohas. Kui kogunenud uurimused
kokku võtta, siis selgub üllatav korrapära: vasak prefrontaalne ajukoor on valikuliselt seotud episoodilisse mällu
salvestamisega, samal ajal kui parem prefrontaalne ajukoor on rohkem seotud episoodilisest mälust andmete
väljalugemisega (ammutamisega). See tulemuste muster sai nimeks HERA: ajupoolte salvestamise/ammutamise
asümmeetria (Hemispheric Encoding/Retrieval Asymmetry) (Tulving, Kapur, Craik, Moscovitch & Houle, 1994).
Üha   uued   andmed  kinnitasid  seda   ootamatut   seaduspära   ja   HERA  muutus   pelgast   oletusest   arvestatavaks
hüpoteesiks (Nyberg, Cabeza & Tulving, 1996). Jälle oli Endel Tulving koos oma kolleegidega sattunud millelegi ootamatule ja uuele. Kuigi HERA mudeli teatavaks tegemisest on möödunud vaid 8 aastat, on seda 1994. aastal ilmunud artiklit 2002. aasta alguseks
teiste uurijate poolt tsiteeritud 445 korda. Kronesteesia
Juri Lotman määratles kultuuri kõige sellena, mida kantakse ühest põlvkonnast teise edasi mittepärilikul viisil.
Sellises määratluses ei ole aga kultuur inimesele ainuomane. Näiteks vabas looduses elavatel ðimpansidel on
selles   tähenduses   olemas   kultuur,   kuna   on   olemas   sadakond   erinevat   oskust,   harjumust   ja   þesti,   mis   on
erinevates ðimpanside ühiskondades erinevad ja mida ahvilapsed õpivad jälgides oma vanemaid ja kaaslasi.
Mis aga teeb inimkultuuri teistest loomakultuuridest erinevaks? Endel Tulving pakkus hiljuti välja mõtte, et selleks eristavaks jooneks on meie autobiograafiline mälu, mis
eeldab võimet tajuda ja teadvustada aega (vt artikkel "Kronesteesia: subjektiivsest ajast teadlik olemine" selles
kogumikus). Kui me tahame, siis sulgeme silmad ja mõtleme sellele, mida me tegime kümme minutit tagasi või
kuidas  me   tähistasime   oma   viimast   sünnipäeva.   Samuti   võime   me   mõelda   sellele,   mida   hakkame   tegema


homme   või   järgmisel   nädalal.  See  on  üks  kõige   märkimisväärsemaid võimeid,   millega  loodus on  inimest
varustanud, nimelt tajuda aega, milles eksisteerime. Võime tajuda aega muudab oluliselt seda, kes me oleme ja
kuidas me elame. Tulvingu oletuse kohaselt on kronesteesia – võime tajuda aega – üks inimkultuuri liikumapanevatest jõududest,
võimalik, et kõige kriitilisem. Mõte on lihtne: teadvustatud teadmine tuleviku olemasolust on tarvilik, kui mitte
piisav,   eeltingimus   selleks,   et   muuta   märkimisväärselt   ümbritsevat   keskkonda.   Konkreetsemalt   seisneb
hüpotees (Tulving nimetab seda “kronesteetilise kultuuri hüpoteesiks”) selles, et tsivilisatsiooni ja kultuuri
arenguks   ning   püsimiseks   on   inimesel   hädavajalik   olla   teadlik   iseenda   ja   oma   järeltulijate   jätkuvast
eksisteerimisest ajas, mis sisaldab mitte ainult minevikku ja olevikku, vaid ka tulevikku. Loom, kes ei suuda
ette mõtelda, mis võib juhtuda tulevikus, on vähetõenäoline kandidaat algatamaks tegevusi, mille kasu on
märgatav   vaid   füüsiliselt   veel   mitteeksisteerivas   tulevikus.   Sellise   looma   käitumine   on   täielikult   juhitud
füüsikaliste ja bioloogiliste seaduste poolt. Need seadused toimivad lineaarses ajas: minevik saab mõjutada
olevikku ja olevik saab omakorda mõjutada tulevikku, kuid seal pole mingit võimalust, et tulevik, mida veel ei
eksisteeri,   võiks   mõjutada   seda,   mis   toimub   olevikus.   Pole   mingit   võimalust   peale   üheainsa:   peab   olema
tulevik, mis eksisteerib kellegi teadvuses, mille teeb võimalikuks kronesteesia. Seega on kronesteesia trikk,
mille loodus leiutas selleks, et mööda minna iseenda fundamentaalsest aja ühesuunalisuse seadusest. Kolmkümmend aastat hiljem
Viimase   kolmekümne   aastaga   on   mälu   uurimine   muutunud   märgatavalt.   Me   teame,   et   mälu   pole   lihtne
mehhanism, vaid kogum erinevatest vaimsetest kapatsiteetidest. Ühe mäluliigi olemasolu või puudumine ei
tähenda tingimata, et kõik teised mäluliigid peaksid samuti olemas olema või samaaegselt puuduma. Ühes oma
viimastest artiklites kirjutab Endel Tulving, et nägemine peab olema, võrreldes inimese eluloolise, episoodilise
mäluga, üsna lihtne nähtus, kuna loodus on selle mitmel korral uuesti leiutanud (Tulving, 2002). Inimese mälu,
mis võimaldab selle omajal mitte ainult ajas tagasi, vaid ka edasi rännata, on tekkinud aga vaid üks kord.
Paljude uurijate kannatlik töö ja ka ootamatud geniaalsuse sähvatused on meid viinud palju lähemale selle
unikaalse võime mõistmisele. Praktiliselt kõik olulisem, mida me inimese selle võime kohta tänapäeval teame,
on kokku võetud käsiraamatusse, mille üheks toimetajaks on Endel Tulving (Tulving & Craik, 2000). Sellest raamatust
Viis sellesse kogumikku valitud artiklitest ja raamatu lõpus olev intervjuu on eesti keeles juba varem ilmunud
(Tulving, 1994). Kirjastus “Kupar” näitas omal ajal üles kiiduväärset huvi Endel Tulvingu teoste avaldamise
vastu, kuigi teaduskirjanduse toimetamisoskus jäi sel korral veel selgelt alla heale tahtele. Samuti jäi toonane
tõlge üsna konarlikuks, mida uues redaktsioonis on aidanud oluliselt parandada toimetaja, psühholoog Marika
Rauk. Selles kogumikus ilmub kaheksa erinevat tõlget. (1) Esimene kogumiku artikkel "Mälu" on peatükk Toronto Ülikoolis kasutatavast psühholoogiaõpikust ja on
vist üldse mõeldavaist parim sissejuhatus mäluprobleemidesse. (2) Teine artikkel ilmus ajakirjas  Behavioral and Brain Science  (BBS) ja kujutab endast ülevaadet Tulvingu
1983. aastal ilmunud monograafiast "Episoodilise mälu elemendid" (Elements of episodic memory). BBS on
ainulaadne ajakiri selle poolest, et seal avaldamiseks vastuvõetud artikkel saadetakse paarikümnele vastava ala
spetsialistile, kes kirjutavad selle artikli kohta oma kommentaarid, mis ilmuvad siis koos selle artikli ja autori
vastustega   neile   kommentaaridele.   Mõnikord   võetakse   kriitikute   rünnakute   alla   mitte   mingi   originaalne
artikkel,   vaid   mõni   oluline   raamat.   Tulvingu   "Episoodilise   mälu   elemendid"   (1983)   on   seda   kindlasti   ja
kokkuvõte raamatust (mis on siin avaldatud ilma kommenteerijate arvamusteta) lubab saada ettekujutuse selle
sisust. Raamat ise on märkimisväärne nii oma sisu kui ka ülesehituse poolest. Ülesehituse iseärasuseks on see,
et teaduslike ideede esitus vaheldub erinevas kirjaviisis trükitud tekstiga, milles Endel Tulving valgustab ideede
kujunemise ja mõtete kokkupõrgete isiklikke tagamaid ja oma ettekujutusi teadusest üldse. Kuigi nende ridade
kirjutaja ei ole mälu uurija, on "Episoodilise mälu elemendid" üks kõige põnevamaid raamatuid, mida ta kunagi
lugenud on. Raamatu edukust kinnitab ka see, et 2002. aasta alguseks oli seda tsiteeritud juba 1320 korda.
Mõjukas on olnud ka selle raamatu põhjal kirjutatud ajakirja-artikkel, mida on tsiteeritud 102 korda. (3) Artikkel "Mäletamine ja mineviku tundmine" ilmus ajakirjas  American Scientist  ja on matkimist vääriv
näide   sellest,   kuidas   esitada   oma   uurimisvaldkonna   probleeme   seltskonnale,   kes   sellest   ei   pruugi   midagi
lähemalt teada.


(4) Neljas artikkel, mis kannab pealkirja "Inimese mälu kontseptsioonid", ilmus 1991. aastal ühes kogumikus ja
annab hea pildi sellest, millises suunas on Tulvingu ideed arenenud peale "Episoodilise mälu elementide"
kirjutamist. (5) Viies kogumiku tarbeks tõlgitud artikkel, mis on kirjutatud kahasse Daniel Schacteriga, ilmus 1990. aastal
kõige prestiiþikamas teadusajakirjas  Science  ja esitleb uut, seni tundmatut mälusüsteemi. Artikli ilmumisest
möödunud 12 aasta jooksul on seda tsiteeritud 754 korda ja kuulub sellega klassikaliste hulka. (6)  Artikkel  "Episoodilise   mälu unikaalsus" võtab  kokku selle   mäluliigi  uurimise  ajaloo viimase  30  aasta
jooksul. Täpsemalt on selles juttu ka HERA mudelist. (7) Artikkel kronesteesiast ilmub praktiliselt samal ajal selle ingliskeelse originaaliga. (8) Artiklite seeria lõpetab usutlus, mis loodetavasti aitab luua muljet sellest, kui vaimukas ja teravmeelne
vestluskaaslane on Endel Tulving. Oleks ülekohtune mitte mainida selle raamatu üht nähtamatut kaasautorit, Ruth Tulvingut, kes tähelepaneliku
vestluskaaslasena ja läbinägeliku inimeste hindajana on olnud Endel Tulvingu kaaslaseks mitte ainult eraelus.
Selle   raamatu   puhul   on   aga   tema   diskreetne   osalus,   tõsi   küll   mitte   päris   esimest   korda,   otseselt   nähtav.
Inspireerituna Endel Tulvingu mälu-uuringutest lõi Ruth Tulving, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik,
seeria maale. Raamatu kaas illustreerib mitte üksnes seda, kuidas teadus inspireerib kaunite kunstide muusat,
vaid ka harmoonilist inimlikku kooskõla nende kahe loovinimese vahel. Tõlkest
Ingliskeelse teadusliku teksti tõlkimine eesti keelde on tõlkijale parajaks katsumuseks. Omajagu vaeva on eesti
keele   maailmanägemise   kohandamisega   sellele   viisile,   kuidas   inglise   keel   lahterdab   ja   liigitab   asju   ning
sündmusi. Teiseks probleemiks on terminid. Kuigi igas kahtlusi tekitavas kohas on tõlkele sulgudes lisatud
termini või mõiste originaalkuju, on vist mõtet kohe alguses peatuda olulisematel tõlkeprobleemidel. Encoding  tähendab seda viisi, kuidas midagi pannakse mällu. Enamusel juhtudel, kui just kontekst midagi
muud ei nõua, on selle sõna vasteteks pakutud kas salvestamine või mõnikord ka kodeerimine. Storage viitab selle, kuidas midagi mälus hoitakse ja säilitatakse. Nendel juhtudel, kui pole eriliselt rõhutatud,
et tegemist on mingi kindla mällu kodeerimise viisiga või sellega, et tegemist on seal alalhoidmisega, on
tõlkevasteks kasutatud ka mõistet salvestamine. Retrieval  ähendab   mälust   millegi   kättesaamist.   Juhul   kui   oli   tegu   selle   protsessi   abstraktse   kirjeldusega,
kasutasin vasteks mälust  ammutamist. Juhul kui sama sõna tähistas konkreetset tegevust, siis võis vasteks
sobida kas lihtsalt meeldetuletamine või meenutamine. Engram  on mälusalvestus ja selle kõige täpsemaks tõlkeks on  mälujälg. Seal, kus see stiililiselt sobis, on
kasutatud ka engrammi. Priming on sõna, millele ei õnnestunud sobivat eestikeelset vastet leida. Mõiste ise aga tähistab olukorda, kui
mingi tegu (äratundmine, nimetamine, pooliku sõna lõpetamine jne.) muutub hõlpsamaks seeläbi, et asi, millele
see tegu on suunatud, on vähemalt korra varem juba esinenud. See varasem esinemine toimib teadvustamata
krundina, mis järgmisel korral teeb asja inimesele paremini kättesaadavaks. Sisuliselt ehk olekski kruntimine
see  õige  tõlkevaste,  kuid soov mitte  minna  liialt  kaugele  originaali  kõnepruugist  ja  kõlast  kallutas  otsese
kalkeerimise kasuks. Seega siis praimiminevõipraiming. Retrieval cueson kõik see, mille abil inimene midagi meelde tuletab või mälust ammutab. Loomulikuna tunduv
"tunnused"   oleks   teinud  tõlkelaused   väga   kohmakaks,   kuna   seal   puudub  vähimgi   vihje   selle,   mida   nende
"tunnuste" abil tehakse. Seepärast saigi tunnustele eelistatud meenutamise ajendeid, mis enamusel juhtudest
annab päris täpselt edasi originaali kätketud mõtte. Viited
Garfield, E. (1980). Essays of an information scientist, Vol. 3. Philadelphia: ISI Press. Garfield, E. (1992). Psychology research 1986-1990: A citationist perspective on the highest impact papers, institutions, and authors. Current Contents, 24(41), 5-15. Nyberg, L., Cabeza, R., & Tulving, E. (1996). PET studies of encoding and retrieval: The HERA model. Psychonomic Bulletin and Review, 3, 135-148.


Tulving, E. (1972). Episodic and semantic memory. In E.Tulving & W.Donaldson (Eds.),  Organization of memory  (pp. 381-403). New York: Academic Press. Tulving, E. (1983). Elements of episodic memory. New York: Oxford University Press. Tulving, E. (1994). Mälu. Tallinn: Kupar. Tulving, E. (Ed.) (2000). Memory, consciousness, and brain. The Tallinn Conference. Philadelphia: Psychology Press. Tulving, E. (2002). Episodic memory: from mind to brain. Annual Review of Psychology, 53, 1-25. Tulving, E. & Craik, F.I.M.(Eds.) (2000). The Oxford handbook of memory. New York: Oxford University Press. Tulving, E., Kapur, S., Craik, F.I.M., Moscovitch, M., & Houle, S. (1994). Hemispheric encoding/retrieval asymmetry in episodic memory: positron emission tomography findings. Proceedings of the National Academy of Sciences USA, 91,
2016-2020. Tulving, E., & Pearlstone, Z. (1966). Availability versus accessibility of information in memory for words.  Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior, 5, 381-391. Tulving, E., Schacter, D.L., & Stark, H.A. (1982). Priming effects in word- fragment completion are independent of recognition memory. Journal of Experimental Psychology: Learning, Memory, and Cognition, 8, 336-342. Tulving, E., & Schacter, D. L. (1990). Priming and human memory systems. Science, 247, 301-306. Tulving, E. & Watkins, O.C. (1977). Recognition failure of words with a single meaning. Memory and Cognition, 5, 513- 522. Tulving, E. & Wiseman, S. (1975). Relation between recognition and recognition failure of recallable words. Bulletin of the Psychonomic Society, 6, 79-82. Warrington, E. K., & Weiskrantz, L. (1968). New method of testing long-term retention with special reference to amnesic patients.Nature, 217, 972-974

Document Outline

• Mälu uurimise algus
• Elulugu
• Teadvuse juurest aju juurde
  • Kodeerimise spetsiifilisus
  • Praiming
  • HERA
  • Kronesteesia
  • Kolmkümmend aastat hiljem
• Sellest raamatust
• Tõlkest
• Viited