Kirjanduslik rühmitus Noor-Eesti (5)

Noor-Eesti

"Noor-Eesti" oli kirjanduslik rühmitus Eestis. Esindab 20. sajandi alguse kultuurimurrangut ja tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena.
Rühmitus "Noor-Eesti" sai alguse 20. sajandi alguses loodud salajastest õpilasringidest. 1903. aastal loodi Tartu õpilaste kirjanduslik-poliitiline ring "Eesti Ühisus", mille nimi muudeti "Kiirte" neljanda albumi "Noor-Eesti" väljaandmisel.
Aastal 1905 ilmus koguteos "Noor-Eesti" ning selle ümber kogenenud inimesi hakati nimetama nooreestlasteks. Tähtsamatest ja tuntumatest kuulusid sellesse rühmitusse Gustav Suits, Friedebert Tuglas , Johannes Aavik, Bernhard Linde ja Villem Grünthal- Ridala . Vähemal määral on sellega seotud olnud ka Anton Hansen Tammsaare. Kaastöid tegid kunstnikud Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Konrad Mägi, kelle kujundused illustreerivad väljaandeid.
Noor-Eesti jaguneb kolme ajajärku:

• Kujunemisperiood (2 esimest albumit, looming seotud rahvusromantika ja realismiga )
  
• Esteetiline kõrgperiood (süvenemine kunsti, filosoofiasse, looming kaldub impressionismi, sümbolismi)
  
• Hilisperiood (loomingus avaldub modernism)
  

Noor-Eesti rühmitus süvenes ka vene, saksa ja soome kirjandusse, võttes oma kirjandusse üle uusi jooni.
Nooreestlased tõid unustuse hõlmast välja Kristjan Jaak Petersoni luule ja hoolitsesid majanduslikult haiglase luuletaja ja proosakirjaniku Juhan Liivi eest.
Rühmituse „Noor-Eesti” tegevus vaibus kantult Esimese maailmasõja tunnetest, edasi tegutses vaid kirjastus „Noor-Eesti”

Tähtsus

• "Noor-Eesti" elavdas 1905.–1919. aasta kultuurielu
  
• Tõstis kirjanduse vormi- ja stiilikultuuri
  
• Viis kirjanduskriitika paremale tasemele
  
• Tõstis raamatukujunduse taset
  
• Elavdas kunstielu
  
• Arendas eesti keelt ja rikastas sõnavara
  
• Tutvustas Eesti lugejaskonnale maailma filosoofilisi suundi.
  
• Sellest kasvas välja rühmitus Siuru
  
• Rühmituse ridades alustas oma keeleuuendaja tööd Johannes Aavik.
  

Esimese "Noor-Eesti" albumi (1905) ava-artiklis "Noorte püüded" kuulutas Gustav Suits:
"Ennemalt öeldi: Noblesse oblige – a a d e l kohustab! Meie ütleme: Jeunesse oblige – noorus kohustab! Ja meie seisame teelahkmel. On paljugi sihtisid ja püüdeid meie maal, aga noorte ülesanne ja püüe olgu: kui aeg kitsas ja madal on, siis tuleb seda laiendada avaramaks, tarvituste kohasemaks teha! See, mis olusid inimestele ja rahvastele aitab tarvituste kohasemaks teha, mis inimesi kannab ja tõstab, on haridus. Ja meie hüüe on: Enam kultuuri! See on kõigi vabastavate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased aga saagem ka eurooplasteks!

Gustav Suits

Gustav Suits — (1883-1956) luuletaja, toimetaja ja tõlkija, kirjandusteadlane. F. Tuglase kõrval oli jäänud sajandi kolme esimese aastakümne eesti kirjanduse monumentaalseimaks tegelaseks. Lõpetas Tartu Aleksandri Gümnaasiumi ( 1904 ) ja Helsingi ülikooli cand filos kraadiga ( 1910 ), töötas Soomes, 1917-1919 võttis esseeride partei liikmena aktiivselt osa poliitilisest elust, koostas läkituse "Eesti Töövabariik" (1918). Asus tööle Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjanduse professori kt-na (1921), valiti esimeseks korraliseks professoriks eesti kirjanduse alal ( 1931 ), milleks jäi kuni siirdumiseni eksiili (1944). Prof Suitsu nõudliku õppejõu käe alt on kasvanud kaks põlvkonda eesti kirjandusteadlasi. Kirjanduslikku ellu astus gümnasistina ajalehes "Uus Aeg" (1889), avaldades arvukalt sõnumeid, arvustusi, raamatute tutvustusi jms. Värsse hakkas avaldama ajalehes "Uus Aeg" ja ajakirjas "Linda", esimene luuletus " Vesiroosid " ilmus 1899; luuletajana kasutas varjunime K(ustas) Wahur jm. Toimetas kirjanduslikke vihikuid "Kiired" I-III (1901-1903) ning almanahhe ja ajakirja "Noor-Eesti" (1905-1915). Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "Noor-Eesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "Noor-Eesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu " Tuulemaa " (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja " Tarapita " toimetamisest (1921-1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel (nt elulähedusliikumine 1920/1930). Töötades ülikoolis ühendas prof. Suits pedagoogilised ülesanded teadusliku uurimistööga, põhiteemadeks olid eesti vanema kirjanduse ajalugu, allikakriitika, poeetika (K. J. Peterson , F. R. Kreutzwald, L. Koidula), samuti valitud peatükid maailmakirjandusest (nt Molière, R. Rolland , G. Brandes jt). Suitsu elutööde hulka kuuluvad mitmed antoloogiad jpm., tema tööde loetelu sisaldab üle tuhande nimetuse.

Friedebert Tuglas

Friedebert Tuglas (Friedebert Mihkelson , kuni 1923) — ( 1886 - 1971 ) prosaist , kriitik , kirjandusteadlane ja tõlkija. Kujunes G. Suitsu kõrval XX sajandi alguse eesti kultuurielu juhtivaks tegelaseks, oli pöördelist rolli mänginud rühmituse "Noor-Eesti" keskseid kujusid. Oma sotsiaaldemokraatilike veendumuste pärast oli Fr. Tuglas peale 1905. aasta revolutsiooni kuni tsaarivõimu kukutamiseni poliitiline pagulane (1906-1917), asus põhiliselt Soomes, Pariisis ja Saksamaal, kuid reisis võõraste nimede all veel paljudes teistes Euroopa riikides, millest talletas rikkaliku kultuurikogemuse. Kodumaale jõudes kujunes Tuglas eesti kirjanduselu juhtfiguuriks. Tema eestvedamisel rajati legendaarsed kirjandusühingud "Siuru" (1917-1919) ja "Tarapita" (1921-1922). Fr. Tuglas oli Eesti kultuurkapitali mõtte üks algatajaid (1919), Eesti Kirjanikkude Liidu idee ellukutsujaks ning selle juhatuse esimeheks (1922, 1925-1927). Kirjanikkude Liidu ajakirja "Looming" esimese toimetajana (1923-1926) kujundas Tuglas väljaande demokraatliku suuna, mille traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja žüriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940). Novellistina debüteeris Fr. Tuglas aastal 1901, esimese raamatuna ilmus novell " Hingemaa " (1906). Noorusloomingus on realistlik kujutamislaad põimunud romantilise nägemuslikkuse või eleegilis-pateetilise sümboolikaga. Varasemad tööd on koondatud raamatuks " Liivakell " I-II (1919, 1920). 1905. aasta revolutsiooni meeleolusid peegeldab Toompea vanglas kirjutatud poeem "Meri" (1908). Edaspidi kirjutas Tuglas psühholoogiliselt viimistletud impressionistlikke novelle (kogud "Kahekesi", 1908 ja "Õhtu taevas", 1913); kunstifilosoofiline suvitusromaan "Felix Ormusson" (1915) peegeldab ajajärgu vastuolusid ja paradokse. Uusromantilised kogud "Saatus" (1917), "Raskuse vaim" (1920) ja "Hingede rändamine" (1925) sisaldavad kompositsioonikindlaid, stiililt viimistletud ning kontrastidele, groteskile või sümboltegelastele rajatud novelle. Autori ideaaliks oli arendada oma novellitehnika müüdilähedaseks, kuid 1920. aastate keskel jättis selle suuna varju realistliku proosa hoogne pealetung , millega Fr. Tuglas esialgu kaasa ei läinud. Selleni jõuab autor alles 1930. aastate lõpus lapsepõlveromaaniga "Väike Illimar " (I—II, 1937). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, sädelev kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus, teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt.

Johannes Aavik

Johannes Aavik — (1880-1973) eesti juhtiv keelemees, kes tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist , mida ta nimetas keeleuuenduseks. Eesmärkideks olid keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu. Nende ideaalideni jõudmiseks rikastas Aavik sõnavara murde- ja laensõnadega, kasutas ohtralt sõnaloomet, täiustas morfoloogiat ja ortograafiat jne. Oma keeleuuendust rakendas ta viljakas tõlketegevuses, juurutades nii eesti keelde palju uusi sõnu ( laip , mõrv). Oli "Noor-Eesti" aktiivne liige ning rühmituse albumite kaastööline (keelealased kirjutised , ilukirjanduslikud tõlked ja arvustused). Vanameelseid arvustajaid šokeeris tema jutustus "Ruth" (1909, pseudonüüm J. Randvere ), milles kirjeldatakse moodsas eesti keeles kaasaegse naise ideaalkuju. Hiljem, 1920. aastatel jäi kirjanduslikelt vaadetelt konservatiivseks.

Bernard Linde

Bernhard Linde (4. aprill 1886, Järvakandi vald - 23. august 1954, Tallinn) oli eesti publitsist ja tõlkija.Lõpetas 1927 Tartu Ülikooli slaavi filoloogina . 1912 - 1915 oli Noor-Eesti Kirjastuse juhataja, 1914 - 1915 ajakirja Vaba Sõna väljaandja. 1920 - 1924 töötas kirjastuse Varrak juhatajana ning 1944 -1949 TPI keelekateedri juhatajana. Aastast 1951 oli stalinliku terrori ohvrina vangis, kust vabanes 1954. aastal surmahaigena.Avaldanud jutustusi, esseesid, biograafiaid, reisivesteid, kirjandus-, kunsti- ja teatriarvustusi ja tõlkeid. Lisaks toimetas ka mitut teost ja kirjutas ülevaate "Noor-Eesti kümme aastat" (1918, uustrükk: LR 2005, nr 1–2, järelsõna: Jaanus Kulli ).
Kasutatud kirjandus:

http://www2.kirmus.ee/nooreesti/?id=1238&sub=262

http://www.kirmus.ee/erni/autor/tugl_b.html

http://www.kirmus.ee/erni/autor/aavi_b.html

http://et.wikipedia.org/wiki/Bernhard_Linde

http://et.wikipedia.org/wiki/Noor-Eest i

http://www.kirmus.ee/erni/autor/suit_b.html