Grammatiline analüüs Käändsõnad Tunnused: *Mitmus: -i, -de, -d, tüvemitmus (sulandunud, nt pesi’), -sid, -e (silm/e), vokaalmitmus *Võrdekategooria: ülivõrde –im, keskvõrde –ma (nb! Jälgi hoolega kõiki omadussõnu) Lõpud: nimetav - *Käänded: omastav - osastav -t (-sid), -da sisseütlev -sse, -de, -he, -ha, -hu
*Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide
Pöördsõna paradigma Pöördsõna paradigma on palju keerukama koosseisuga kui käänd-sõna paradigma, sest pöördsõnal on rohkem kategooriaid ning nende võime omavahel kombineeruda on erinev. Pöördsõna paradigma koos- seisu teeb keerukaks seegi, et pöördsõna vormide hulka arvatakse infiniitsed vormid, mis ei pruugi pöördsõna kategooriatega seostuda, ning liitvormid. 25. Käändsõna аrv Arv ehk nuumerus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab asjade, olendite jms hulka. Eesti keeles on arvukategoorial kaks liiget – ainsus ehk singular jamitmus ehk pluural –, mis eristavad üht (ainsus) kahest või enamast (mitmus), nt Mees vehkis käega. Mees vehkis kätega. Arvuvastandus on ainult loendatavatel nimisõnadel, nagu mees, laud, tegevus (vt M 4). Loendamatutel nimisõnadel, nagu ilu, tõde, vanadus, gripp, leetrid, tavaline arvuvastandus puudub. Lisaks loendama-
mineviku kesksõnast, näiteks oleksin elanud, oleks elatud, olevat elanud, olevat elatud, olgu elanud, olgu tehtud. Kõrgstiilsemas tekstis võib üldminevik avalduda isikulise tegumoe korral ka lihtvormina, milles ajatähendust kannab tunnus nu, mis järgneb tüvele ja eelneb kõneviisitunnusele, näiteks ela/nu/ksin, ela/nu/vat. Umbisikulises tegumoes üldmineviku lihtvorme ei kasutata. 44. Tegumoekategooriast üldiselt. (Morfoloogiline) tegumood ehk geenus on eesti keeles pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab tegevussubjekti suhteid grammatilise subjektiga (alusega). Eesti tegumoekategoorial on kaks liiget: isikuline tegumood e personaal ja umbisikuline tegumood ehk impersonaal. 45. Isikuline tegumood e personaal, iseloomustus ja näited. Isikuline tegumood ehk personaal on tegumoekategooria markeerimata liige, mille korral tegevussubjekt langeb tavaliselt kokku alusega, näiteks Jüri käis eile linnas. Isikulise tegumoe
tegevusega samaaegselt toimuvat ja seda iseloomustavat tegevust. Pööre Pööre on pöördsõna kategooria, mis näitab, et tegevus lähtub täisalusega tähistatavast tegijast (subjektisikust), samuti selle tegija seost kõneleja ning kuulajaga. Pöördekategoorial on kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku liiget ehk pööret, mis avalduvad pöördetunnustena. Tegumoekategooria liikmed (Morfoloogiline) tegumood ehk geenus on eesti keeles pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab tegevussubjekti vahekorda grammatilise subjektiga (alusega). Morfoloogiliselt avalduv tegumood on laiemalt mõistetud tegumoekategooria erijuhtum. Tegumoekategoorial laiemas mõttes on kaks liiget: aktiiv ja passiiv. Morfoloogilist aktiivi ja passiivi on nende eripärasest tähendusest johtuvalt tavaks nimetada isikuliseks tegumoeks ehk personaaliks ja umbisikuliseks tegumoeks ehk impersonaaliks. Isikuline tegumood
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid.
KÄÄNETE TABEL Käände nimi Küsimus Näide: ains ; 1. NIMETAV Kes? Mis? 2. OMASTAV Kelle? Mille? 3. OSASTAV Keda? Mida? 4. SISSEÜTLEV Kellesse? Millesse? 5. SEESÜTLEV Kelles? Milles? 6. SEESTÜTLEV kellest? Millest? 7. ALALEÜTLEV kellele? Millele? 8. ALALÜTLEV Kellel? Millel? 9. ALALTÜTLEV Kellelt? Millelt? 10. SAAV Kelleks? Milleks? 11. RAJAV Kelleni? Milleni? 12. OLEV Kellena? Millena? 13. ILMAÜTLEV Kelleta? Milleta? 14. KAASAÜTLEV Kellega? Millega? mitmus PEAKÄÄNDED KES SA OLED? KELLE OMA SA OLED? KEDA SA OTSID? SISEKOHAKÄÄNDED - SSE -S - ST VÄLISKOHAKÄÄNDED - LE -L
Kõik kommentaarid