1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne
Morfoloogiline analüüs KÄÄNDSÕNA MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD 1. Arvukategooria: ainsus ja mitmus Mitmuse tunnused: -d (mitmuse nimetavas), -de, -te (alates mitmuse omastavast de- mitmuses); -e (jalg/e, rind/e, silm/e); -sid (mitmuse osastavas: tubli/sid, seppa/sid); -i (aglutinatiivne vokaalmitmus alates mitmuse osastavast: sipelga/i/d, hamba/i/d); tüvemitmus (alates mitmuse osastavast – sulandunud tüvevokaal ja mitmuse tunnus: kurté, huulí, pärní, leibú). 2. Käändekategooria (14 käänet) 1) nimetav e nominatiiv (kes? mis?) Lõputa; 2) omastav e genitiiv (kelle? mille?) Lõputa; 3) osastav e partitiiv (keda? mida?) -da (te/da, mõn/da); -d (puu/d, mer/d); -t (soolas/t, hapu/t, peenar/t, kät/t); 0 (pesa, sõpra); 4) sisseütlev e illatiiv (kellesse? millesse? kuhu?) -ha (ma/ha), -he (pä/he); -hu (su/hu); -sse (pesa/sse, soolase/ss
24. MORFOLOOGILINE PARADIGMA Morfoloogiliseks paradigmaks nimetatakse kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulka. Sõna paradigma koosseis sõltub sellest, missugusesse morfoloogilisse sõnaklassi sõna kuulub. Sel alusel võib eristada käändsõna, pöördsõna ja tingimisi ka võrdlussõna paradigmat. Ühe sõnaklassi paradigma koosseisu määravad morfoloogilised kategooriad, millega see sõna seostub. Paradigma maht ehk liikmete arv oleneb sellest, kui palju omavahelisi kombinatsioone vastavate kategooriate liikmed annavad. Konkreetse sõna sõnavormide hulk võib paralleelvormide võrra suurem olla. Käändsõna paradigma Eesti keele käändsõna paradigmas on kahe arvu ja 14 käände kombinatsioonina 28 liiget. Nt sõna kala paradigma on järgmine: kääne arv ainsus mitmus Nimetav kala kalad Omastav kala kalade Osastav kala kalasid ~ kalu Sisseütlev kalasse kaladesse Seesütlev kalas kalades Sees
Grammatiline analüüs Käändsõnad Tunnused: *Mitmus: -i, -de, -d, tüvemitmus (sulandunud, nt pesi’), -sid, -e (silm/e), vokaalmitmus *Võrdekategooria: ülivõrde –im, keskvõrde –ma (nb! Jälgi hoolega kõiki omadussõnu) Lõpud: nimetav - *Käänded: omastav - osastav -t (-sid), -da sisseütlev -sse, -de, -he, -ha, -hu seesütlev -s seestütlev -st alaleütlev -le alalütlev -l alaltütlev -lt saav -ks rajav -ni olev -na ilmaütlev -ta kaasaütlev -ga Pöördsõnad Verbi tüve puhta vormi leiab: oleviku eitus (
konkreetne esinemisjuht tekstis, nt majadeni, majale. Morfoloogia Morfoloogia põhimõisted põhimõisted Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. jõgedes jõge +de +s Probleeme morfeemi määratlemisel Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. Kommunikatiivne ideaal oleks üks tähendus üks vorm. Aga: (sa) jooksid, (nemad) jooksid majasid, majja kibedale, habemele Morfoloogia põhimõisted Tüvi on sõna leksikaalset tähendust kandev morfeem. Juurtüvi, nt tööle, tööni, töödega Liitsõnatüvi, nt elutööle, elutööni, elutöödega Tuletatud tüvi, nt töölisele, tööliseni, töölistega; töökatele, töökateni, töökatega Morfoloogia põhimõisted Tunnus e grammatiline morfeem on sõna grammatilist tähendust kandev morfeem. tööle, tööni, tööde-ga Morfoloogia põhimõisted Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või nähtustele reaalses maailmas
Morfoloogia Pöördekategooria liikmed Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood, aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa kunagi ühes pöördsõnavormis väljenduda. Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid. Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsed vormid on niisugused pöördsõnast regulaarselt moodustatavad vormid, mis normaaljuhul ei saa lauses iseseisvalt öeldisena esineda ning milles pöördsõna morfoloogilised kategooriad saavad väljenduda vaid puudulikult. Seevastu võivad mõnes infiniitses vormis väljenduda hoopis käändsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsetel vormidel puuduvad mitmed tegusõnale omased tunnused ning nad lähenevad sõnaliigil
36. Kaudne kõneviis e kvotatiiv, iseloomustus ja näited. Kaudne kõneviis ehk kvotatiiv väljendab kaudset väidet. Teade pärineb kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, näiteks Jüri olevat eile maale sõitnud. Kaudse kõneviisi tunnus on vat, näiteks ela/vat, ole/vat elanud, ela/nu/vat, ela/ta/vat. 37. Möönev kõneviis e jussiiv, iseloomustus ja näited. Möönev kõneviis ehk jussiiv on arenenud käskiva kõneviisi 3. pöörde vormist, mis on laienenud kõikidele pöördevormidele. Möönev kõneviis võib väljendada kaudset (kelleltki kolmandalt pärinevat) käsku, näiteks Ema ütles, et tulgu Jüri homme meile. Aga möönvat kõneviisi võib kasutada ka möönvas* tähenduses, näiteks Olgu te pealegi oodanud siin juba kaks tundi, mina ei saa teid millegagi aidata. * möönma = nõustuma, tunnistama Möönva kõneviisi tunnusel on isikulises tegumoes kaks kuju: gu ja ku (ela/gu, haka/ku), mis valitakse sõltuvalt da-tegevusnimest. gu kui da-tegevusnim
numeraal arvsõna 4. pronoomen asesõna 5. verb- tegusõna 6. adverb määrsõna 7. konjunktsioon sidesõna 8. interjektsioon hüüdsõna 9. prepositsioon eessõna 10. postpositsioon MORFEEM Morfeem on väikseim keeleüksus millel on tähendus, morfeemid on: kõik sõnajuured ehk tüved aga ka liited, tunnused ja lõpud. SÕNAJUUR Sõnatüvi millele ei ole liidetud tunnuseid. Liitsõna peab olema kaks juurt. ALLOMORFID On morfeemide variandid. Nad annavad edasi üht tähendust aga eri kujul. Aosastav d ; t ; o osastava käände allomorfid ( kuu/d; tütar/t; pesa).
Tegusõnad väljendab tegevust Määrsõnad väljendavad kohta, aega, viisi, seisundit, määra, suhtumist Kaassõnad kuuluvad nimisõna juurde, jagunevad ees- ja tagasõnadeks NB! Mõned kaassõnad funktsioneerivad ka määrsõnana (läbi, pärast, üle, alla, alt) Sidesõnad ülesanne siduda lauseosasid ja lauseid omavahel Hüüdsõnad väljendavad tundeid või millega püütakse tähelepanu äratada 17. Morfeem väikseima tähendusega keeleüksus Ühe morfeemi erinevaid variante nimetatakse allomorfideks. 18. Sõnajuur sõnatüvi, millele ei ole liidetud teisi tüvesid ega tuletusliiteid 19. Aglutinatsioon sõnavormide moodustusviis, mille puhul tüvele lisatakse liiteid (kapsas/kapsast) 20. Tüvevaheldus sõnavormide moodustamisviis, mille puhul muudetakse sõnatüve (jalg/jala/jalga) 21
A-tüvi (ainsuse omastav) lamba (tugev aste, sest siin on alles klusiil b). B-tüvi (ainsuse osastav) lammas-t (nõrk aste, sest siin on klusiil b kadunud). Võrdled pöördsõnade juures mina-vormi ja nud-vormi. A-tüvi (mina-vorm) hüppa-n (tugev aste, kaks p-d). B-tüvi (ta-vorm) hüpa-ta (nõrk aste, üks p). sõnadel on kaks kuju: vokaalkuju (nt vaese) ja konsonantkuju (nt vaes-t) b) Vokaalivaheldus tüvevokaal on vokaal, millega lõppeb sõna A-tüvi. Vokaalivahelduse teel moodustatakse mitmuse osastava käände vorme ja võrdlusastmeid. A u, i, e. U e. I e. E i (pesa:pesi) c) Kujuvaheldus sõnadel on kaks kuju: vokaalkuju (nt vaese) ja konsonantkuju (nt vaes-t) d) AV-mall nõrgeneva tüvega sõnad (A-tüvi nõrgas astmes) ja tugevneva tüvega sõnad (A-tüvi tugevas astmes). VÕRDLUSASTMED:
~ `aasta/i/sse, `aasta/te/s ~ `aasta/i/s, `aasta/te/st ~ `aasta/i/st, `aasta/te/le ~ `aasta/i/le, `aasta/te/l ~ `aasta/i/l, `aasta/te/lt ~ `aasta/i/lt, `aasta/te/ks ~ `aasta/i/ks. Teatud juhtudel toob i liitumine kaasa teisendusi tüve lõpuvokaalis. 1. Kui i liitub i- lõpulisele tüvevariandile, toimub tüve lõpus teisendus i e, nt `voodi : `voode/i/d, kanal : kanali : kanale/i/d. 2) Kui i liitub pika vokaaliga lõppevale tüvevariandile, siis pikk vokaal lüheneb, nt `maa : `ma/i/d, i`dee : i`de/i/d. Kui sõna kasutab tüvemitmust, on vokaalmitmuse vormide esinemus tüübiti erinev. VI käändkonna sõnadel (v.a õnnelik-tüüp) ja pesa-tüübis piirdub tüvemitmuse kasutus tavaliselt osastava käändega, nt `siil : `siile, pesa : pesi. Teistes käänetes esineb tüvemitmus nende sõnade korral vaid fraseologismides ja liitsõnades, nt `jalg : `jalgu, jalu/s (olema), käsi : käsi,
Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. Aluseks eesti kirjakeelele -> palju kirjakeelepäraseid jooni. Tähtsaimad erijooned hilisdiftongid: ea < hää, pia < pää, peastab, jeal ‘hääl’, mua ‘maa’, võeras ‘võõras’; algupäraste diftongide osal. assimilatsioon: poeg < poig, laev, päev, sõitma : sõedab; morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi: a) de-mitmus (jalgadel, majade); b) si-tunnusega mitm os (jalgasi(d)); c) sse-illatiiv (jalasse); d) si-lihtminevik (pidasin); e) da-tunnusega infinitiiv (pidada); f) diftongiline mitm os (vedelaid); pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades): mua ’maa’, jeal ’hääl’, vuasta ’aasta’; pikkade keskkõrgete vokaalide diftongistumine: üö ’öö’, suo ’soo’, tie ’tee’, Krõet ’Krõõt’; kaasrõhuline pikk silp: toredaid, toredalle;
SILP Silp on kõnes esinev kõige väiksem hääldusüksus. Silpidest kombineeritakse sõnu, seepärast pole ka häälikul üksi tähendust vaid ta saab selle sõnas. Silbi ülesanne on muuta häälikud kõnes kergesti hääldavaks ja tajutavaks. Silbiosad: serv ehk lävi, tuum, sõlm ehk seina serv ehk lõpp. Tähtsaim on tumm ja see on kõigil silpidel, silp võib ka ainult tuumast koosneda. Sest lävi ja sõlm võivad ka puududa. Kui silbi tuumaks võib olla ainult vokaal, siis servad võivad ka olla konsonandid. Silpide liigitamine on oluline, et määrata väldet. Silpide liigid: lühikesed ja pikad silbid. Lühikestele silpidel puudub sõlm ja pikkadel on sõlm olemas. Silbipiir (silbitamine): Silbipiiri tajumine on oluline, sest sellel põhineb sõnade poolitamine. Silbipiiri õige tundmine on ka oluline selleks, et õigesti määrata liike. Sõnade silbitamise tuleb meeles pidada järgmisi asju: 1
kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5
vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, Helilised Helitud (h ja s) ü. L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. (C täishäälik ehk vokaal, V- konsonant ehk kaashäälik) Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Rõhuliite reegel: k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi, kellelegi) Võõrhäälikud: f, s Võõrtähed- f,s,c,q,w,x,y,x,z Foneetika on teadus, mis uurib häälikuid ja nende füüsilisi omadusi. Palatalisatsioon-peenendus naaberhäälikute mõjul. Näiteks kass-kas, kõdu-kõdi,
omavahelisi suhteid. Foneetika – häälikuõpetus. Uurib heli teket, hääliku helilisust. SEOSED: kõik on keeleteaduse harud, mis uurivad erinevaid sõnaosi. Fonoloogia, morfoloogia ja süntaks on kokku grammatika, sest nad tegelevad keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega. 3. Morfoloogia uurimisvaldkond. Morfoloogia kui grammatika osa tegeleb sõnavormidega. Uurib nende moodustamist ning nendest arusaamist. 4. Morfeem (k.a jagunemine), allomorf, sõnavorm. Morfeem on keele kõige väiksem tähendust kandev üksus. Iga sõna on vähemalt üks morfeem. Morfeemid jagunevad vastavalt tähendusele tüvedeks (leksikaalne tähendus), liideteks (muudavad tüve leksikaalset tähendust) ja tunnusteks (grammatiline tähendust). Allomorf – morfeemil võib olla mitu välist kuju. Kui morfeem tähendab üht ja sama, ent esinemiskuju erineb, siis eri kujusid e morfeemivarianti nimetatakse allomorfideks.
MORFOLOOGIA Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi-
– grammatiline või leksikaalne. Allomorfi definitsioon - Ühe morfeemi erinevaid konkreetsetes sõnavormides esinevaid variante nimetatakse allomorfideks. Võivad olla kas üksteist välistavad ehk komplementaarses distributsioonis (oma ümbrusest tingitud) või vabalt varieeruvad. Leksikaalset tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tüvimorfeemideks ehk lihtsalt tüvedeks, ka juurmorfeemideks. Tüved võivad esineda koos liidetega, liide on samuti leksikaalset tähendust kandev omaette morfeem. Grammatilist tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tunnusmorfeemideks ehk tunnusteks. Eesti keele vormiõpetuses on käände- ja pöördetunnuseid nimetatud ka lõppudeks selle põhjal, et nad esinevad alati sõnavormi lõpus, nt raamatutele, kirjutasime. Formatiiv: Ühes sõnavormis kajastub enamasti mitu grammatilist tähendust. Kõigi ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendust nimetatakse formatiiviks. 2
Päris ühtset murret ei
ole kujunenud: erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Viimastel sajanditel on
levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele.
Keskmurde tähtsamad erijooned
· Hilisdiftongid: ea < hää, pia
tõusvat intonatsiooni, et moodustada üldküsimust (jah/ei küsimus) • Implikatsioonilised - kui on nii, siis on nii, nt Greenbergi 4. Universaal: SOV- keeled on enamasti postpositsiooni-keeled Võimalikke põhjuseid: mingid keeled on omavahel suguluses (üks keel on teisest eeskuju võtnud), ilma täishäälikuteta ei oleks võimalik rääkida 6. Sõnaliigid. Avatud ja suletud sõnaliigid. Sõnade liigitamise alused. sõnaliigid – substantiiv, verb jne semantilised rollid – agent, patsient, retsipient jne grammatilised suhted (rollid) – subjekt, objekt, predikaat, kaudobjekt jne Substantiiv e nimisõna (noun) Verb e tegusõna Adjektiiv e omadussõna Pronoomen e asesõna (kas ongi sõnaklass?) Adpositsioon: prepositsioon, postpositsioon Abiverb (auxiliary verb) Määratleja (determiner) the, those, some,
Eesti keele lõputöö Sõnaliigid Sõnaliigid on käändsõnad, pöördsõnad ja muutumatud sõnad. Käändsõnad on sõnad mida saab käänata kõigis 14 käändes. NT: poisid, punane, hääl, koer... Pöördsõnad on sõnad mida saab pöörata: ma, sa, ta, me, te, nad. NT: töötavad, teevad, õppima... Muutumatud sõnad on sõnad mida ei saa käänata ega pöörata, kuid paljudes kohamäärsõnades on äratuntav 3 kohakäänet(alla,all,alt). NT: hästi, ohtrasti, mossis, alla... Õigekiri Käändsõna tüvi, tunnus ja lõpp Tüvi on sõna kõige tähtsama osa, mis jääb järgi peale tunnuse ja lõpu eraldamist. Käändsõna tunnus näitab, kas sõna on ainsuses või mitmuses. Ainsusel tähistus puudub, mitmusel on d, -de, -te Käändsõna lõpp näitab, mis käändes sõna on, tähistuseks on käände lõpud. Käändsõna lõpus võib esineda ka rõhuliide gi/-ki. NT:Võluri|te|ga, ranna|ni, kaunitari|lt|ki Laadivaheldus Laadivahelduses muutub s�
Eesti keele lõputöö Sõnaliigid Sõnaliigid on käändsõnad, pöördsõnad ja muutumatud sõnad. Käändsõnad on sõnad mida saab käänata kõigis 14 käändes. NT: poisid, punane, hääl, koer... Pöördsõnad on sõnad mida saab pöörata: ma, sa, ta, me, te, nad. NT: töötavad, teevad, õppima... Muutumatud sõnad on sõnad mida ei saa käänata ega pöörata, kuid paljudes kohamäärsõnades on äratuntav 3 kohakäänet(alla,all,alt). NT: hästi, ohtrasti, mossis, alla... Õigekiri Käändsõna tüvi, tunnus ja lõpp Tüvi on sõna kõige tähtsama osa, mis jääb järgi peale tunnuse ja lõpu eraldamist. Käändsõna tunnus näitab, kas sõna on ainsuses või mitmuses. Ainsusel tähistus puudub, mitmusel on d, -de, -te Käändsõna lõpp näitab, mis käändes sõna on, tähistuseks on käände lõpud. Käändsõna lõpus võib esineda ka rõhuliide gi/-ki. NT:Võluri|te|ga, ranna|ni, kaunitari|lt|ki Laadivaheldus Laadivahelduses muutub s�
Nt: lükkan (III välde) lükanud (II välde) · Vokaalivaheldus: 1. See on seaduspära, mille abil saab nimetavast sõnast moodustada lühike mitmuse osastav (Keda? Mida?) sõna. Nt: koer koeri Selle leidmiseks peab teadma tüvevokaali [vokaal, millega lõppeb ainsuse omastav (Kelle? Mille?)]. Nt: koera Tüvevokaali muutumisel on omad reeglid (tUlEb tIgE pEnI jA UrIsEb): kui sõna tüvevokaal on u, on mitm.osastavas e (tUlEb): laulu - laule kui sõna tüvevokaal on i, on mitm.osastavas e (tIgE): kassi - kasse kui sõna tüvevokaal on e, on mitm.osastavas i (pEnI): luige luiki kui sõna tüvevokaal on a, on mitm.osastavas u, i või e (jA UrIsEb): koera koeri · Eesti keeles on 14 käänet: 1. Nimetav Kes? Mis? Nt: laps 2. Omastav Kelle? Mille? Nt: lapse 3. Osastav Keda? Mida? Nt: last 4
nõrgaastmelisemaks. Siiras, siira, siiras t (hääldus) kämmal, kämbla, kämmal t (kirjapilt) hüppa n, hüpa ta (kirjapilt) 2. Vokaalivaheldus tüvevahldus, milles tüvevokaal asendub teise vokaaliga õnnelikum, õnnelikem silma, silmi pärna, pärni 3. Kujuvaheldus tüvevaheldus, mille käigus sõnade käänamisel ja pööramisel on sõnatüvel nii vokaalkuju kui ka konsonantkuju mida teen, mida teha? akna, aken de (ains om, mitm om) (võrdle : matka, matka de) anna n, an da (võrdle : jahi n, jahti da) Astmevaheldus jaguneb 1. Laadivaheldus 2. Vältevaheldus Laadivaheldus 1. on seotud häälikutega K, P, T, G, B, D, S võivad tüvest kaduda, võivad juurde tulla või mõne teise häälikuga asenduda (enamasti tüve teise silbi alguses) 2. nende olemasolu sõna tüves viitab tüve tugevale astmele 3. nende puudumine tüves viitab tüve nõrgale astmele
eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Foneetika põhimõisteid: • Mõisteid häälikute moodustusviisist tulenevalt o heliline / helitu, konsonant, vokaal o klusiil (k, p, t) o frikatiiv: sibilant (s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)), o afrikaat (ts, ks), nasaal (n,m,ŋ), lateraal (l), tremulant (r), poolvokaal (w,j) o dentaalne, palataalne, larüngaalne, labiaalne o aspireeritud • Häälikute kombinatsioonid o diftong ehk täishäälikuühend o konsonantühend o geminaat • Veel foneetilisi nähtusi
on hüperonüüm ja hüponüüm, õnnelik ja õnnetu on antonüümid, ehk vastandtähendusega sõnad. Sõna rohi `ravim' ja `muru' on polüseem, kuna selle eri tähendused on omavahel seotud; soe `mitte külm' ja soe `hundi' aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik. Vormiõpetus ehk morfoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemide hulka kuuluvad sõnajuured ehk tüved, tuletusliited ja grammatilised tunnused. Nt sõnavorm majadeni koosneb tüvest maja, mitmuse tunnusest de ja rajava käände tunnusest ni. Morfeemid võivad kanda mitmesuguseid tähendusi. Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või nähtustele reaalses maailmas. Seda tähendust kannab sõna tüvi. Grammatiline tähendus suhestab leksikaalseid tähendusi
Kõneviisid: · Kindel KV tegevus on reaalne, toimub/toimus tõesti, tunnust pole (umbisikuline kse olevik). Ema ütles, et vend on trenni läinud. · Tingiv KV tegevus pole reaalne, vaid teatud tingimustel toimuv, katsetatav, käsu pehmendamiseks (kas komposteeriksite mu talongi?), tunnusel kaks kuju: -ks, ja ksi puhkaksin = ma puhkaks; vaataksid = sa vaataks · Käskiv KV väljendab käsku otsest (ains.ja mitm 2.pööre) v kaudset, 3. Isikule suunatut (ains ja mitm. 3.pööre): Täida ül korralikult. Täitke ül korralikult!, Täitku nad ül korralikult. Pidulik stiil Mingem, Astugem (neutraalses stiilis kasut selle asemel kindlat kõneviisi lähme kõik koos, astume!) Tunnusel on 5 kuju: -ge, -ke, -gu, -ku, 0-variant (ains.2 pöördes Õpi rohkem! Mine metsa! Kuula tähelepanelikult!).
ASTMEVAHELDUS Astmevahelduse liigid: Laadivaheldus: sõna tugeva astme teise silbi alguses klusiil või „s“. LV liigid on kadu, asendumine, assimilatsioon (sarnastumine). Vältevaheldus: II ja III astme vaheldumine (ainult II ja III, mitte I). Jaguneb vältemuutuseks ja pikkusmuutuseks (nõrgenev ja tugevnev). Määramine: LV – tugevas astmes on klusiil või „s“ säilinud, nõrgas astmes pole või on asendatud VV – tugevas astmes III välde, nõrgas astmes II välde LN – laadivahelduse nõrk vorm LT – laadivahelduse tugev vorm VN – vältevahelduse nõrk vorm VT – vältevahelduse tugev vorm V? – jääb lahtiseks, nt eranditega I välte puhul Testvormid AV leidmiseks: Käändsõnad: ainsuse nimetav – omastav – osastav Erandid : põder (I) - põdra (II, nõrk) - põtra (III, tugev) nali – nalja – nalja Pöördsõnad: ma-tegevusnimi – da-tegevusnimi – oleviku a
Implikatsioonilised keeleuniversaalid: · Greenberg 4. universaal: SOV-keeled on üldiselt postpositsioonikeeled · Greenberg 3. universaal: VSO-keeled on alati prepositsioonikeeled Komplekssed implikatsioonilised keeleuniversaalid: · Greenberg 5. universaal: kui domineerib SOV ja peasõnale järgneb genitiiv, siis tõenäoliselt ka adjektiiv järgneb oma peasõnale 6. Sõnaliigid. Avatud ja suletud sõnaliigid. Klassifikaatorid sõnaliigina · Substantiiv nimisõna · verb tegusõna · adjektiiv omadussõna · adpositsioon, prepositsioon ja postpositsioon (vahel, sees, ümber) · abiverb pidama, tegema, olema · determinant määratleja (need, mõned, see) · adverb (hästi, kiiresti, õnneks · proadverb adverbi asendaja (kuidas või sedaviisi) · modaalverb võima, tohtima, saama, pidama, tulema, näima · afiksaalverb ühendverbid (peale käima, üle ajama, juurde lõikama, üles ütlema)
kaudu tuleva õhuga ja kuidas keele ja huulte asend kujundab tekkivat heli. Moodustuskoha puhul tuleb jälgida, millises kõnetrakti osas häälik moodustatakse. Mis on koartikulatsioon? Koartikulatsioon ehk kaasahääldus on ühe hääliku mõju teise, lähedal asuva hääliku hääldamisele. Mis kirjeldab assimilatsiooni? Millised erinevad variandid selleks on? Assimilatsiooni puhul muutub häälik lähedal asuva hääliku sarnaseks. Vokaalharmoonia, kus esimese silbi vokaal määrab ära kõigi järgnevate silpide vokaalide laadi. Nt võro keeles hõbõhõnõ. Palatalisatsioon ehk pehmendus, mis märgib tähendust. Nt palk vs palk. Mis kirjeldab dissimilatsiooni? Dissimilatsiooni puhul sunnib samasugune või sarnane häälik teise hääliku endast erinevaks. Haploloogia ehk kahest kõrvutiolevast silbist või häälikust ühe ärajätmine. Nt lihulane mitte lihulalane. Kuidas jagunevad vokaalid?
morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Kreekast sai alguse keeleteadus. filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses „Kratylos“ keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale – defineeris substantiivi ja verbi, substantiiv on see, mille koha midagi öeldakse ja verb on see, mida substantiivi kohta öeldakse. Aristoteles (4. saj eKr) arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse (liikmete) kohta (alus, öeldis). Lõi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika, poeetika, retoorika. Lause põhikuju X=Y (Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv). Aleksandria periood: Dionysios Thrax (2. saj eKr). Esimene säilinud kreeka keele täieliku grammatika autor. Antiikaja tähtsaim pärand lingvistikasse on grammatika kirjeldamise süsteem.
mitm.os. ohtlikke ohtlikuid toorikuid *toorik-tüüpi kriitilised sõnad Tuleb meelde jätta! püknik:püknikut:püknikuid , elektrik: elektrikut:elektrikuid, stoik:stoikut:stoikuid, paranoik:paranoikut:paranoikuid: taldrik:taldrikut:talrikuid *kontsert-tüüpi õige väär õige nim kontsert toorik om kontserdi tooriku os kontserti kontserdit toorikut mitm.om. kontsertide kontsertite toorikute mitm.os. kontserte kontserteid toorikuid *da-lõpuliste om-sõnade käänamine *-da liitub vaid neile omadussõnadele, mille lõpus on -e! Keskvõrdes lihtsalt -m! (nadim poiss, nürim nuga jne) (nadi,nudi,lödi,nüri,kribu,vilu,niru,loru,mõru,näru,südi,tragi - ei tule -da lõppu!) 7.Ainsuse nim.,os. ja mitmuse om.,os. moodustamine. *Mitm. os. 1.-id 2.-sid 3.vokaal 1.-id liidetakse A-tüvele (nt
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
