Diskursusanalüüs_üldine_fail

Diskursusanalüüs on tekstianalüüsi erijuht. Diskursusanalüüs pole konkreetne meetod, vaid eklektiline meetodite kogum, kuhu kuuluvad erinevad analüüsistiilid, -tüübid ja ‑ koolkonnad . Sellest tulenevalt on diskursusanalüüsi ja ka diskursuse mõistet võimalik määratleda mitmeti. Selles käsitluses lähtume kriitilise diskursusanalüüsi suurkujude Teun A. van Dijki (2005) ja Norman Faircloughi (1989, 1992) määratlustest. T. A. van Dijki lühikese, ent täpse definitsiooni kohaselt on diskursus „tekst kontekstis“. Analoogiline on N. Faircloughi määratlus: diskursus on „keel sotsiaalse tegevusena , mille määravad sotsiaalsed struktuurid “. Nendest definitsioonidest tulenevalt on diskursusanalüüs teksti ja kõne uurimine kontekstis – see on „teksti ja kõne tegelike struktuuride süstemaatiline, üksikasjalik ja teoorial põhinev analüüsimine“ (van Dijk , 2005: 236). Laiemas ja sotsiaalteaduslikumas tähenduses keskendub diskursuseuurimine teksti ja kõne laiadele sotsiaalsetele ja kultuurilistele funktsioonidele, tingimustele ja tagajärgedele, k.a diskursuse rollile ideoloogias (samas).
Diskursusanalüüs aitab vastata küsimusele, kuidas kasutavad inimesed keelt, kujutamaks reaalsust ja konstrueerimaks arusaamu sotsiaalsest maailmast. Diskursusanalüüsi tegemisel huvitab uurijaid nii tekst kui ka sellest väljaspool olev – analüüsitakse kõikvõimalikes kirjalikes, suulistes või multimodaalsetes tekstides öeldut, kuid konstrueeritakse analüütiliselt ka mitteöeldut (nt implitsiitseid, vaikimisi eeldusi ). Analüüsis on kesksel kohal teksti lingvistiliste omaduste sotsiaalsed funktsioonid, st vastatakse küsimusele, missugust semantilist ja ideoloogilist rolli teksti detailid ja omadused kommunikatsioonis täidavad.
Diskursusanalüüsi pole võimalik n-ö valmismeetodina kasutada – seda tuleb teha sõltuvalt analüüsi eesmärkidest ja andmetest, valides ja/või kohandades konkreetsele uurimusele sobivad analüütilised lähenemised ja tööriistad.

Ülevaade diskursusanalüüsi kujunemisloost ja koolkondadest

Diskursusanalüüsi filosoofilised juured ulatuvad retoorika uurimise kaudu juba antiikautorite, eeskätt Aristotelese töödesse. Lähenemise epistemoloogiat on mõjutanud Prantsuse valgustusfilosoofid ( Voltaire ja Jean- Jacques Rousseau ) ning Saksa filosoofia suurkujud Immanuel Kant , Georg W. F. Hegel , Karl Marx , Ludwig Wittgenstein ja Martin Heidegger . Veelgi otsesemad lätted paiknevad 20. sajandi sotsiaalfilosoofias – Louis Althusseri ja Antonio Gramsci ideoloogiakäsitlustes, Mihhail Bahtini žanriteoorias ning Frankfurti koolkonna, eelkõige Jürgen Habermasi töödes. Olulisi diskursusanalüüsis rakendatavaid teoreetilis-metodoloogilisi kontseptsioone pakuvad Michel Foucault ’ ja Julia Kristeva teosed.
Tänapäevane diskursuseuurimine interdistsiplinaarse uurimisväljana hakkas arenema 1960ndatel erinevates humanitaar - ja sotsiaalteaduste valdkondades, nagu strukturalism ja semiootika, lingvistika , sotsiolingvistika ja pragmaatika , etnometodoloogia ja etnograafia , kirjandusteadus ja antropoloogia , ning levis peatselt kognitiivsesse ja sotsiaalpsühholoogiasse, kommunikatsiooni- ja meediateadusse, sotsioloogiasse, politoloogiasse, ajalooteadusse ja teoloogiasse. Nüüdseks on diskursuseuurimine kujunenud ühelt poolt tõeliselt multidistsiplinaarseks uurimisvaldkonnaks ja teiselt poolt iseseisvaks distsipliiniks (vrd van Dijk, 2005).
Tulenevalt äärmiselt kirevast kujunemisloost leidub arvukalt diskursusanalüüsi vorme ja koolkondi ning nende liigitusi ehk tüpoloogiaid. Esitame siinkohal eri allikate (sh Laherand, 2008, Phillips ja Jørgensen,2002, Volt, 1997) sünteesi põhjal koostatud loetelu tänapäevase diskursusanalüüsi peamistest tüüpidest ja koolkondadest (sulgudes on toodud lähenemisviise tähistavad levinud lühendid ja/või põhiautorite nimed; vt ka soovitatava kirjanduse nimekirja mõne koolkonnaga lähemaks tutvumiseks).

• Vestlus- ehk konversatsioonianalüüs (CA)
  
• Ajalooline ehk foucault’lik diskursusanalüüs (FDA)
  
• Retoorika analüüs (Michael Billig)
  
• Argumentatsiooni analüüs ( Frans H. van Eemeren, Rob Grootendorst)
  
• Laclau ja Mouffe’i diskursuseteooria ( Ernesto Laclau, Chantal Mouffe)
  
• Diskursiivne psühholoogia või diskursusanalüüs sotsiaalpsühholoogias, mõnedes käsitlustes ka diskursusanalüüsi briti suund (DASP; Jonathan Potter , Margaret Wetherell, Derek Edwards), sh
  
  • Kriitiline diskursiivpsühholoogia (Nigel Edley, Margaret Wetherell)
    
• Kriitiline diskursusanalüüs (CDA), sh
  
  • Prantsuse diskursusanalüüs (Michel Pecheux)
    
  • Kriitiline lingvistika (Michael A. K. Halliday )
    
  • Sotsiaalsemiootika, sh kujutiste lugemine (Robert Hodge, Günther Kress , Theo van Leeuwen)
    
  • Sotsiokultuuriliste muutuste ja diskursiivsete muutuste suhte analüüs (Norman Fairclough)
    
  • Sotsiokognitiivne meetod (Teun A. van Dijk)
    
  • Lugemisanalüüs (Utz Maas )
    
  • Duisburgi koolkond (Siegfried Jäger)
    
  • Diskursiajalooline meetod ehk Viini koolkond ( Ruth Wodak)
    

Diskursusanalüüsi üldpõhimõtted ja läbiviimine

Diskursusanalüüsi tegemiseks ei ole n-ö valmisretsepte – enamasti tuleb uurijal välja arendada oma meetod ja analüüsitehnikad, lähtudes konkreetse uurimuse eesmärkidest, küsimustest ja andmetest. Ehkki sageli on otstarbekas kombineerida ühes uurimuses erinevate koolkondade ja analüüsitüüpide pakutavaid analüütilisi tööriistu, tuleb arvestada eklektilisuse ohuga – selle vältimiseks peavad kasutatavate lähenemiste filosoofilised eeldused, teooriad, mõisted ning analüüsistrateegiad, ‑võtted ja ‑ tehnikad omavahel sobima .
Konstruktsionistlikule uurimisparadigmale omaselt ei eeldata diskursusanalüüsi tehes, et on võimalik teada midagi maailma kohta, vaadates maailma eraldi selle diskursiivsest konstruktsioonist, ning et üks ja õige diskursuse tõlgendus oleks võimalik. Sestap pole analüüsi korratavuse ja täpsuse kriteeriumid diskursusanalüüsis otseselt rakendatavad. Veelgi enam: vastavalt diskursusanalüüsi ontoloogilistele ja epistemoloogilistele eeldustele ei eksisteeri analüüsitavad diskursused reaalsuses, vaid uurija konstrueerib need analüütiliselt (Phillips ja Jørgensen, 2002), seetõttu tuleb analüüsi tulemitena väljajoonistatavate diskursuste nimetamist ja piiritlemist analüüsitulemuste esitamise osas alati põhjendada – neid ei saa esitada enesestmõistetavalt, antutena.
Diskursusanalüüsi ühikud võivad ühes uurimuses varieeruda – nendeks võivad olla sõnad, fraasid , laused , lõigud, ka suuremad tekstiüksused. Analüüsi tehes pole eesmärgiks niivõrd rakendada kategooriaid, vaid teha kindlaks viisid, kuidas diskursuses osalejad ise konstrueerivad ja kasutavad kategooriaid kõnes või kirjas. Erinevalt kontentanalüüsist ei toimu diskursusanalüüsis ranget (üksteist välistavatesse) kategooriatesse kodeerimist, kuna analüüsitaval üksusel võib olla mitu funktsiooni või tähendust.
Diskursusanalüüsi uurimisküsimused operatsionaliseeritakse lingvistiliste (sh semantiliste, grammatiliste, retooriliste) analüüsikategooriatena vastavalt sellele, millised diskursuse struktuurid (st teksti omadused, aspektid, detailid) väljendavad eeldatavasti kõige selgemini erinevusi või muutusi sotsiaalsetes struktuurides. Võib ka öelda, et analüüsitavad diskursuse struktuurid peavad aitama kõige otsesemalt vastata uurimisküsimustele. Operatsionaliseerimisel ehk analüüsikategooriate paikapanekul tasub võimalusel toetuda teoreetilistele käsitlustele ja varasematele analoogilistele uurimustele, aga ka analüüsitavate tekstide esialgsele lähi- ehk analüütiliselt tähelepanelikule lugemisele.
Tavaliselt järgib diskursusanalüüs hermeneutilisele lähenemisele omast tsirkulaarset protsessi: esmane lähilugemine annab uurijale üldise arusaamise uuritavast materjalist, järgneb analüüsiks valitud tekstiliste aspektide (diskursuse struktuuride) lähivaatlus ja uurimisküsimuste täpsem fookustamine, mis võib viia muutusteni üldises arusaamises analüüsitavatest tekstidest. Uurija peab lubama analüüsitaval materjalil oma esialgsetele „hüpoteesidele“ – oletustele ja eeldustele võimalike tulemuste kohta – vastu vaielda . Selleks peavad uurimisküsimused olema piisavalt täpsed, et esialgset interpretatsiooni oleks võimalik vajadusel ümber lükata või täpsustada. Ühtlasi aitab see vältida sedavõrd üldisi tõlgendusi, mis võiks olla teada juba enne analüüsi alustamist.
Diskursusanalüüsis on lubatud tulemuste mitteformaalne ehk pseudo - või etnokvantifitseerimine (sõnaliste hinnangute valdavalt, tavaliselt, aeg-ajalt jne abil). Uuritavate nähtuste olulisust ei hinnata statistiliselt, vaid n-ö tähtsuse mõttes – mis „jääb silma“.
Diskursusanalüüsi tehniliseks hõlbustamiseks võib kasutada kvalitatiivse andmeanalüüsi tarkvara, samas on oluline vältida programmidesse „sisseehitatud“ teoreetilisi eeldusi, mis sobivad pareminipõhistatud teooria loomiseks.

Diskursusanalüüsi strateegiad

Louise Phillips ja Marianne Jørgensen (2002) on välja pakkunud rea analüüsistrateegiaid ja põhimõtteid, mis on rakendatavad erinevate diskursusanalüütiliste lähenemiste puhul. 

• Võrdlemine – vaatluse alla võetakse vähemalt kaks teksti. Strateegia aitab uurijal materjalist distantseeruda, nägemaks enesestmõistetavaid eeldusi.
  
• Asendamine – võrdluse vorm; võrreldava teksti loob uurija (nt asendab sõna mõne teisega , mida teksti autor ei kasutanud), nägemaks, kuidas valitud sõnad või muud diskursuse struktuurid loovad teatud tähendusi.
  
• Detaili esiletõstmine – olulise või kummalisena tunduva tekstilise detaili vaatlemine kogu tekstikorpuses, vastamaks küsimusele, millised on selle detaili kasutamise alternatiivid.
  
• Multivokaalsuse analüüs – erinevate häälte (teatud tegelasi või sotsiaalseid rühmi või identiteete esindavate kõnelejate ja nende keelekasutusviiside) väljatoomine, selgitamaks ühtlasi välja intertekstuaalsust. Multivokaalsuse analüüsimisel tasub vastata järgmistele küsimustele.
  

• Mis eri hääli iseloomustab?
  
• Millal hääled räägivad?
  
• Mis tähendusi eri hääled kannavad?
  

• Subjektipositsioonide analüüs: missugustes subjektipositsioonides on erinevad osalejad? Näiteks oli võimalik eristada eesti- ja venekeelse kooli 9. klassi õpilaste esseedes kaht vastastikuste subjektipositsioonide paari – ohustatud enamus  versus  üleolev vähemus ning kehtestunud enamus versus leppinud vähemus ( Kalmus , 2003).
  
• Diskursuste eristamine: kas saame visandada teatud diskursuste piirjooni, mis konstrueerivad teadmisi, identiteete ja sotsiaalseid suhteid teatud viisidel ?
  

Diskursusanalüüsi valimid

Diskursusanalüüsi valimi koostamisel ei eeldata selle üldistatavust. Analüüsi põhjal tehtavad järeldused kehtivad üksnes valimi kohta, kusjuures arvesse võetakse igat olulist üksikjuhtu ning erandeid .
Analüüsiks valitakse huvipakkuva nähtuse seisukohast olulised või esinduslikud objektid. Üldjuhul on diskursusanalüüsi huvifookus