Diskursuse kord. Michel Foucault (1)

Diskursuse kord. M. Foucault

I seminar
Diskursus kui kõne, keeleakt ja diskursus, kui mingi struktureeritud süsteem, mis on nii iseenda kontrollmehhanismide poolt kui ka teistest diskursustest või subjektidest juhitud . Seega diskursus kui juhuslik kord ja diskursus kui midagi tekitatud, juhitud.
Diskursus on nii ideaalne kui ka materiaalse tegelikkuse kaudu avalduv.
Sündmus on miski, mille toimumist muidu ei olekski olemas, kui oleks diskursust, mis selle tähele panemise ja interpreteerimise meile võimalikuks teeb.
Tähendused tekivad diskursuse sees, diskursus kui semiosfäär.
Diskursuse lubavad käima panna tihtipeale juhuslikud olukorrad, mis tänu kontekstile saavad juhitud diskursuse poolt.

Diskursuse välised eristuse erinevad strateegiad: keeld. Kuidas see väljendub ja miks arvab Foucault, et just seksuaalsus ja poliitika toimivad siin käsikäes? Mõelge ka teistele keeludele-tabudele ühiskonnas, mis seotud nt toitumisega. Mis funktsiooni kannavad need?
Keeld väljendub tabu määramises, situatsiooni rituaalis või kõneleva subjekti positsioonis. Need keelutüübid moodustavad omavahel võrgu, kus ristumiskohad ja avavused pidevalt muutuvad. Avaldub teatud grammatiliste reeglite kaudu ja aegruumilises kontekstis.
Ühtset ja regulaarset seksuaalsuse diskursust ei ole veel loodud, poliitika oma aga küll. Poliitika diskursus on justkui neutraalne element, mille varjus iha ja võimu püüded teostuvad. Diskurust paljastavad aga tema keelud nendega (iha ja võim) seoses, millede eesmärgiks on korrastamine.
Ühiskonnas valitsevad keelud toitumisega sõltuvad tavaliselt paljuski situatsiooni rituaalist. Näiteks ei ole lubatud või ei peeta heaks tavaks süüa loengutes, see juhib eemale sööja tähelepanu, muudab ta nii mõneski mõttes oma enese mõistuse kaudu juhitamatuks ja häirib ka teisi, nende isumeelt ärgitades, kadedaks muutes.

Diskursuse välised eristuse erinevad strateegiad: väljajäetus. Kuidas te seda mõistate ja võrrelge seda näiteks mingi semiootilise teooria valguses. Oluliseks Piiri mõiste. Välise sisemiseks kodeerimine. Semiootiline ära tundmine jne.
Väljajätmine on normaalist kõrvalekalduva nähtuse ühiskonnast eraldamine või mitte nn tähele panemine, mitte tõsiselt võtmine. Kõrvalekalduvat nähtust peetakse eraldiseisvaks diskursuseks, see milles teda aga vaadeldakse või analüüsitakse on aga ikka seesama diskursus, mis ta esialgu endast eraldas.
See võiks kaudselt vastavuses olla omailma teooriaga ja Uexkülli funktsiooni ringiga, kus välise mõistmiseks, me dekodeerime selle sisemiseks ja seejärel vastame ümberkodeerituna selle välisesse tagasi.
Semiootiline äratundmine võiks lühidalt olla kattuvate semiosfääride ära kasutamine kommunikatsiooniaktis. Süsteem ehk diskursus, mis arvab end äratundvat teist diskursust toob selle enda diskursuse välja ja püüab seekaudu mõista ja mõnes mõttes allutada seda enesele.
Samuti strukturalistlikud lähenemised – Saussure ja Lotman . Sisemine kommunikatsioon ja teise järgi enda äratundmine, enda identiteedi määramine.

Diskursuse välised eristuse erinevad strateegiad: tõetahe. Kuidas mõistate ja miks arvab et tõetahe ja tõde on esmapilgul vastanduvad nähtused. Kuidas tänapäeval tõde iseloomustatakse ja mis valdkonnad sellega tegelevad. Tõde ja ideoloogia küsimus.
Esmapilgul näib tõde peituvat vaid selles, kuidas see on esitaud ja kuidas see mõjub, tõetahe aga soov leida esituse sees peituvat tõde ennast, selle tähendust, lausungi objekti suhet sellele osutavaga. Tõetahe aga siiski ei või olla lahus tõe esitamisviisidest ehk diskursustest, seda valitsevad ikkagi iha ja võim.
Tänapäeval tõega tegelevad reaalteadused ja mõneti ka positivistliku kallakuga sotsiaalteadused. Tõetahetest lähtub pedagoogika, kirjastamise süsteem jms. Religioon tegeleb tõeküsimusega. Subjektifilosoofia lähtub subjektikesksest lähtekohast, subjektiivsest tõest.
Ideoloogia marksistlikus tähenduses lubab võimuteostuse ühiskonnas ilma repressioone kasutamata, tõe funktsiooni võib panna vastavusse ideoloogia omaga. Ühiskond ise soovib järgida mingisugust ideoloogiat ja samuti on olemas mingisugune tõetahe.

Kas on olemas isoleerituid diskursusi? Vastates sellele püüdke jällegi pilgus hoida neid esimesi üldiseid küsimusi.
Diskursus ei ole isoleeritud. Ta on mõjutaud teistest diskursustest ja moodustab laia võrgustiku, kus erinevad diskursused põimuvad, ristuvad, lõikavad üksteist.

Diskursuse sisemised kontroll mehhanismid : kommentaar. Mis funktsioon on kommentaaril diskursuse konstitutsioonis? Kas ja kuidas eristab Foucault diskursust ja teksti? Kas diskursusel on Foucaulti jaoks käesoleva teksti raames alati ühene tähendus (mõelge, mis on pr. keeles discourse )? Kui ei, siis mida see taotleb?
Kommentaari funktsiooniks on piirata diskursuse juhuslikkust korduse ja samasuse kujul (identiteedi mäng).
Foucault` jaoks ei tundu teksti ja diskursuse eristamine iseenesest tähelepanu all olevat. Arvan, et tekst saab olla diskursuse osa ja samuti saab ka diskursus olla teksti osa. Diskursus kui tekst tundub minu silmis ainult võimalik sel juhul, kui paralleelselt silmas pidada, et diskursused ei ole isoleeritud.
Diskursuse mõiste on Foucault`kahemõtteline, tähistades ühel hetkel kõne, keeleakti, mis diskursuse kui süsteemi kõrval on vaid selle avaldumisvormiks või kontrollmehhanismiks. Diskursus kui juhuslik kord, samas midagi tekitatud, institutsioonide poolt juhitud.

Diskursuse sisemised kontroll mehhanismid: autor. Mis on autori funktsioon? Kas ja kuidas autori positsioon erineb konkreetse indiviidi omast ja mida selline eristus Foucault diskursuse määratlemisel aitab seletada?
Autori funktsiooniks on samuti piirata diskursuse juhuslikkust identiteedi mängi abil, mis võtab isikustatud kuju. Autori positsioon erineb indiviidi omast, kuna indiviid võtab teatud diskursuse (diskursuste) raames autori rolli, mis on mõjutaud traditsioonist või kultuurilisest kontekstist või publiku ootusest (nii nagu Lotmani teksti mõistegi), lisaks kasutab ta autori rolli ära selleks, et enda individuaalsest kogemustepagasist sobivat teose jaoks välja selekteerida.

Diskursuse sisemised kontroll mehhanismid: distsipliin . Kuidas vastandub see autori ja kommentaari funktsioonile? Kuidas on distsipliin seotud tõeväärtusega – vale ja tõega? Tooge Mendeli näite asemel muid näiteid (ka poleemika erinevate teaduskeelte segunemisest)?
Autori funktsioonile vastandub ta kuna ei toetu isikule, kes diskursuse välja mõtleks, vaid keskendub objektile, meetodile jms.
Kommentaari funktsioonile vastandub distsipliin selle kaudu, et distsipliinile ei ole oluline lähte-eeldus, mis tuleks uuesti üles leida, ega identiteet , mida tuleb üle korrata, vaid võimalus uute lausungite loomiseks.
Tõeväärtused kehtivad ainult mingi distsipliini enda raames. Seepärast ei saa väita valeks Jumala olemasolu arvamist usklikult, kuigi neurobioloogia on suuteline ära tõestama meie kujutluse Jumalast kui millestki , mis on tingitud meie ajuehitusest.

Kuidas on eeltoodud kontrollmehhanismides loovus seotud kontrolliga ?
Loovus on kontrollitud erinevate diskursuste ja ende kaitsemehhanismide kaudu, mis aga ei ole alati negatiivne, vaid võib olla just see, mis loomisakti võimalikuks teeb.
Sisemistes kontrollmehhanismides toimub loovuse taastootmine ja kui loovus hakkab piire ületama tulevad appi välised kontrollmehhanismid.

Diskursuse rakendamise tingimused: rituaal . Mis funktsioon neil on kommunikatsiooni toimimisel? Tooge näiteid.
Rituaal võimaldab kommunikatsioonis osalejatel üldse selles osaleda. Rituaal määrab ära kõnelevate subjektide rollid, žestid, käitumised, olukorrad ja märkide rea, mis peavad diskursust saatma ja viimaks fikseerib sellegi, kuidas märkide tähendus mõju avaldab kommunikatsioonis osalejatele.
Huvitav oleks mõelda siin kohal kommunikatsiooniaktis kõrvalseisja rollile (näiteks mingit akti dokumenteeriv isik), et kuivõrd tema, kui isik kommunikatsioonis osaleb; see diskursus kindlasti, mis teda algselt üldse kõrvalseisja rolli pani ja teised kommunikatsioonis osalejad juhtrolli.

Diskursuse rakendamise tingimused: diskursiivsed kogukonnad . Püüdke leida näiteid, kuidas analüüsimaterjalides võiks diskursiivsete kogukondade mõiste olla uurimisvahendina rakendatav.
Diskursiivne kogukond on miski, mis justkui omab infot vaid privilegeerituile, kasutades seega nii enda, omatava info kui ka selle diskursuse reklaamimiseks, ihaldamiseks oma suletud staatust ära. Nii võib üheks väga võimsaks diskursiivseks kogukonnas pidada kuulumist erinevatesse internetiportaalidesse (nagu facebook.com või twitter .com), milledes levitatakse nii indiviididega seonduvat informatsiooni, kui ka erinevate ürituste jms reklaami, mis paljude jaoks on esimene ja kiireim koht kust infot hankida ja nii juhtubki, et võib nalja pärast öelda, et kui sa ei kuulu ühessegi taolisse eelpool mainitud portaalidesse, siis indiviidi ei eksisteerigi, sest sa lihtsalt ei tea, mis toimub.

Diskursuse rakendamise tingimused: õpetused. Kuidas õpetused eristuvad teadusdistsipliinidest? Kas teadusdistsipliin võib saada õpetuseks ja vastupidi? Kuidas on õpetus on seotud luasungi subjektiga ja kuidas teadusdistipliinides lausungi subjekt erineb?
Õpetus vajab eristumiseks teadlikkust eelnevast traditsioonist, mitte ei saa koheselt uut distsipliini luua. Õpetus seab kahtluse alla nii kõneleva subjekti lausingi kaudu, kui ka seab lausungi kõneleva subjekti kaudu. Õpetus seob indiviidi teatavat tüüpi lausungitega ja keelab seeläbi kõik ülejäänud.
Teadusdistsipliin võib saada õpetuseks, kui seda kantakse edasi indiviidi või koolkonna kaudu, kui ta siseneb keskkonda, kus ta ei allu otseselt ühelegi teisele diskursusele. Saamamoodi võib õpetus kasvada teadusdistsipliiniks kogukonna suurenemisel ja diskursuse iseseisvumisel ja suurema võimu omandamisel subjektide üle.

Kriitilise analüüsi põhimõtted?
Tegeleb diskursuse hõrendamise mänguga ehk sisemiste kontrollmehhanismidega, milledeks on autori, kommentaari ja distsipliini printsiip. Samuti välistamise funktsioonid.
Diskursust tuleb käsitleda vägivallana, mida me asjadele peale surume.

Genealoogilise analüüsi põhimõtted?
Tegeleb diskursuse tegeliku formeerumise analüüsiga, olgu seespool kontrollipiire või väljaspool. Sihiks on analüüsida lisaks hõrendamisprintsiipidele ka ümbergrupeerumise ja ühendamise printsiipe . Ajalooline telg .

Kuidas vastandub Foucault tekst strukturalismile, kuidas seostub? (subjekti positsioon; struktuurid vs seeriad; universaalne tähendus vs sündmus ja võimalikkuse tingimused ...)
Subjektile annab Foucault märksa suurema vabaduse ja võimuteostuse diskursuse vastu, kui seda võiks teha strukturalism oma struktuuri jäikuses.
Kui struktuurid on ettemääratud kindlaid käitumismudeleid lubavad üksused, siis diskursused omavad seeriaid, mis lubavad diskursuseid omavahel mõjutada, seguneda, ümbergrupeeruda jms.
Diskursuse toob esile juhuslikult tekkiv sündmus, ilma diskursuseta me aga ei oskaks seda arvatavasti tähenduslikustada, mis vastandusb univeraalsele tähendusmõistele.
Samas leidub Foucault teoorias huvitav tõik sellisest nähtusest, nagu alustrajav subjekt, mis ainimeerib keele tühjad vormid. See tähendab, aga et on olemas algseid tähendusi kogemuse tasandil, mis on äratuntavad ka ilma diskursuse korrata.