Anatoomia: siseelundid (0)

Siseelundid – splanchna, viscera
Tavaliselt loetakse siia:
a) Seede - ja hingamiselundid,
b)Kuse– ja suguelundid .
Sageli ka:
c) Ringeelundid (vere- ja lümfielundid),
d) Sisesekretsioonielundid.
Mõnikord koguni pea- ja seljaaju !
Siseelundid jaotatakse:
a)Parenhümatoossed elundid – töötav kude täidab enam-vähem kogu elundi
Näiteks: maks, põrn , keel, munasarjad jne.
b)Õõneselundid – torukujulised, tööorganiks on sein, sees on valendik , milles liigub töödeldav või transporditav sisaldis.
Näiteks: neel, magu , sooled, kusejuha jne.
Õõneselundi seina ehitus:
Klassikalistel õõneselunditel on alati 3 kesta ja nende vahel vahekihid:
1. Limaskest ehk mukoosa ( tunica mucosae)
a) Limaskesta alune kiht ehk submukoosa ( lamina submucosae)
2. Lihaskest (tunica muscularis)
b) Väliskesta alune kiht ehk subseroosa (lamina subserosa – kui on serooskate!)
3.Väliskest (kas serooskelme –serosa või väliskate ehk adventiitsia - adventitia)
Tavalise limaskesta ehk mukoosa ehitus:
1. Epiteel (epithelium) – igas elundis erinev, koosneb ühest või mitmest rakukihist; selle all on alus- ehk basaalmembraan (membrana basalis): tihe rakuvaheaine kiht
2.Limaskesta päriskiht (lamina propria mucosae): sidekude, milles on vere- ja lümfisooned, närvilõpmed, lümfifolliikulid, mõnda liiki näärmed jne.
3. Limaskesta lihaskiht (lamina muscularis mucosae): õhuke kiht silelihasrakke (ei ole kõigis elundeis!).
Limaskesta alune kiht ehk submukoosa:
-koosneb peamiselt kohevast sidekoest
-erinevates elundites erineva paksusega
-siin paiknevad:
suuremad vere- ja lümfisooned, närvipõimikud,
suuremad näärmed,
sõltuvalt elundist võib olla ka muud.
Siseelundi lihaskest:
-koosneb silelihaskiududest
-Tavaliselt 2 kihti: üks ringi ümber elundi, teine piki elundit , nende vahel sidekude.
-Seede- ja hingamiselundites seespool ringkiht, väljaspool pikikiht;
-Kuse- suguelundites seespool pikikiht, väljaspool ringkiht
-Kui on kolmas kiht, siis on see tavaliselt põikikiht, võib olla nii kõige välimine kui kõige sisemine.
Serooskest:
-On õhuke, läikiv, libe kile
-Eritab vähesel hulgal seroosvedelikku
-Võib imendada vedelikke ja gaase
-Peaülesanne on võimaldada elunditel üksteise suhtes liikuda (libiseda) NB! Põletike järel aga võib kokku kleepuda – tekivad liited .
-Erinevates piirkondades erinevad nimetused: kõhuõõnes – kõhukelme ehk peritoneum , rinnaõõnes – rinnakelme ehk pleura , südame ümber – südamepaun ehk perikard
Väliskest ehk adventiitsia:
-Koosneb sidekoe kiududest, mis algavad ühelt elundilt ja kinnituvad teisele elundile
-Peaülesanne on siduda elundid üksteise külge
-Võimaldab elunditel siiski ka pisut liikuda (tänu sidekoe elastsusele!)
-Läbi tema kulgevad tihti suured närvid ja veresooned elundite vahel
Seedeelundid (organa digestoria)
Ülesanded: toidu mehaaniline töötlemine, toidu keemiline lagundamine, toitainete imendamine, jääkainete väljutamine.
Suuremad piirkonnad:
-suuõõs ( cavitas oris);
- neel ( pharynx ),
-söögitoru ( oesophagus )
-magu (gaster, ventriculus)
- peensool (intestinum tenue)
- jämesool (intestinum crassum)
Suuõõs
- Algab suupiluga (rima oris), lõpeb kurgukitsusega (isthmus faucium)
2 osa: suuesik (vestibulum) ja pärissuuõõs (cavitas oris proprium), nende vahel hambad ja igemed.
Seinad: ülal suulagi ( palatum ), külgedel põsed (buccae), ees huuled ( labia ), all suupõhi ( fundus oris)
Suulagi (palatum):
a)Kõvasuulagi (palatum durum) – eesmine 2/3
Sees luud , submukoosa tihe ja liitunud periostiga.
b) Pehmesuulagi (palatum molle) – tagumine 1/3, lõpus kurgunibu (uvula).
Sünonüüm : suulaepuri (velum palatinum)
Sees lihased (kokku 5 paari):
a) Suulaepurje tõstur ja suulaepurje pingutaja – koljupõhimikult suulakke – tõmbavad üles
b) Suulae -keele lihas ja suulae- neelu lihas – suulaest keelde ja neelu seina – tõmbavad alla
c)Kurgunibulihas – kurgunibu sees
Suupõhi (fundus oris)
Moodustatud peamiselt lihaste poolt:
a)Alt tugevdab kakskõhtlihase eesmine kõht b)Tähtsaim: alalõualuu- keeleluu lihas (m.mylohyoideus), mida sageli nimetatakse ka suu diafragmaks. c) Seespoolt tugevdab lõuatsi-keeleluu lihas.
Suupõhja lihased on enamuses kaetud keelelihaste poolt, vaid väike osa on vaba ja kaetud limaskestaga. Suupõhja limaskest on õhuke ja liikuv, submukoosa paks ja kohev – kergelt tekivad vigastused ja tursed!
Pinnal on näha: keskel – keelekida (frenulum linguae), sellest kahel pool keelealused lihakesed (caruncula sublingualis) ja keelealune kurd (plica sublingualis).
Kurgukitsus (isthmus faucium)
See on suuõõne tagumine osa, üleminek neelu.
Kurgukitsust piiravad:
ülalt – pehmesuulagi; alt – keelejuur; külgedelt – kurgukaared.
Kurgukaared:
eespool – suulae-keele kaar, tagapool – suulae-neelu kaar. Kaarte sees on samanimelised lihased.
Kurgukaarte vahel on mandliurge ( sinus tonsillaris), kus paikneb suulaemandel (ka kurgumandel) (tonsilla palatina ).
Hambad (dentes, odontes)
A) Jäävhambad (dentes permanentes) : Kokku 32, igas suuveerandis 8:
-2 lõikehammast ( dens incisivus)
-1 silmahammas (dens caninus)
-2 eespurihammast (dens premolaris)
-3 purihammast (dens molaris)
B) Piimahambad (dentes decidui): Kokku 20, igas suuveerandis 5:
2 lõikehammast, 1 silmahammas ja 2 purihammast; eespurihambaid pole.
Hamba osad:
a)(Hamba) kroon (corona dentis)
Krooni kujud: lõikehammas – peitel ; silmahammas – teravik +lõikeservad; eespurihammas – lõikeserv ees+mälumispind; purihammas – peal lai mälumispind
b) (Hamba) kael (cervix dentis) – kitsam osa
c) (Hamba) juur (-ed) (radix dentis)
Juurte arv: lõikehambad ja silmahambad – 1 juur;
eespurihambad – 1-2 juurt; purihambad – 2 või 3
(vahel rohkem!)
Hamba siseehitus :
a)Dentiin – tugev luu, põhiaine – annab kuju
b) Email – väga kõva luuaine, katab krooni pinda
c) Tsement – pehmem, kiududerikas luu, katab juurte pinda, tema sisse kinnituvad hamba hoidesidemed, mis tulevad alveooli seinast
Krooni ja kaela piirkonnas on hambaõõs ,
juurtes – juurekanalid.
Kõiki õõsi hamba sees täidab hambasäsi e. pulp (pulpa) - kohev sidekude, milles on palju vere- ja lümfisooni ning (!)närviharusid.
Keel ( lingua , glossa)
Osad: tipp, keha, juur ( pära ).
Limaskest: ülapinna keskel - keskpidine vagu (selle all sees on vahesein); keha ja juure piiril – piirivagu. Piirivaost eespool on pind kaetud keelenäsade e. papillidega (papillae).
Keelenäsade põhitüübid:
a)Niitnäsad – mehaaniline ja temperatuuritundlikkus
b)Vallnäsad (6-15) – maitsetundlikkus (järelmaitse)
c)Seennäsad – põhilised maitsetundlikkuse kandjad
d)Lehtnäsad – inimesel nõrgad, kibe maitse ( mürgid !)
Piirivaost tagapool on lümfifolliikulid – keelemandel!
Keele lihased:
Keele lihased kinnituvad keele vaheseinale ja –aponeuroosile (paksenenud submukoosa).
A.Keelesisesed lihased: kokku 4 paari: 1)keele ristilihas – kiud servadest vaheseinani; 2)keele püsti( vertikaal -)lihas – kiud ülalt alla; 3) ülemine keele pikilihas – kiududekimp tipust juureni ülal; 4) alumine keele pikilihas – kiududekimp tipust juureni all.
B.Keele välised lihased: kokku 3 paari: 1) lõuatsi-keele lihas – alalõualuult keelde; 2) keeleluu-keele lihas – keeleluult keelde; 3) tikkeljätke-keele lihas – oimuluult keelde.
Süljenäärmed (glandulae salivariae)
A.Väikesed süljenäärmed: kõikjal suuõõnes limaskesta epiteelis, päriskihis ja submukoosas.
B.Suured süljenäärmed: 3 paari:
1)Kõrvasüljenääre (glandula parotidea), ka parootis; asub kõrvast eespool, alalõualuu ümber; kaal ca 30 g; juha avaneb suuesikusse, põse sisepinnale.
2)Lõuaalune nääre (glandula submandibularis), asub alalõuluu-keeleluu lihase tagumise ääre all, ca 15g, juha avaneb keele alla (keelealusel lihakesel).
3)Keelealune nääre (glandula sublingualis), asub keele all keelealuses kurrus, ca 5g, mitu juha, mis avanevad keele alla (kurru ja lihakese pinnale).
Sülg (saliva)
Sülg on süljenäärmete nõre ( sekreet ), olemuselt valkude vesilahus .
Eristatakse: a) seroosne sülg – vähem valke, vedel, läbipaistev; ja b) mukoosne sülg – palju valke, lima.
Sülje ülesanded:
-suuõõne puhastamine (“pesulahus”)
-kuiva toidu niisutamine (limaskesta kaitse!)
-peenestatud toidu kokkukleepimine neelamiseks
-süsivesikute lõhustamine
-mikroorganismide hävitamine
Neel (pharynx)
Neel on ca 12 cm pikk, naaberelunditega koheva adventitsiaalkesta abil seotud õõneselund lülisamba kaelaosa ees, algab otse koljupõhimiku alt ja ulatub VI kaelalülini.
Neelu osad:
a)Ninaosa – ninaõõne taga, õhutee, ühendusavad: eesseinas koaanid e. tagasõõrmed ja külgseinas kuulmetõrved (keskkõrva ventileerimiseks).
b)Suuosa – suuõõne taga, ühendus suuõõnega kurgukitsuse kaudu, õhu – ja toiduteede ristmik.
c)Kõriosa – kõri taga, ühendus kõriõõnega kõrijuurdekäigu kaudu, toidutee.
Neelu seina ehitus:
Neelu limaskest: tavalised kihid , ninaosas ripsepiteel (nagu ikka hingamisteedes), mujal lameepiteel. Neelu laes ja kuulmetõrvede avade ümber on lümfifolliikulite kogumikud – mandlid (vt. neelurõngas!).
Neelu lihaskest: (vöötlihaskoest!)
A.Pikilihased, 3 paari: a) suulae-neelu lihas; b) tõrve-neelu lihas; c) tikkeljätke-neelu lihas.
B.Ringlihased e. konstriktorid, 3 paari: a) ülemine-; b) keskmine- ja c) alumine neelu konstriktor.
Neelust algab peristaltika – rütmiliste kokkutõmmete lained õõneselundi sisu edasi viimiseks .
Neelurõngas
Sünonüümid : tonsillaarrõngas; Waldeyeri rõngas, Pirogovi rõngas jne.
Siia loetakse 6 lümfifolliikulite kogumikku:
a)Keelemandel (tonsilla lingualis) – keele tagapinnal
b)Suulaemandlid (tonsilla palatina) – kurgukaarte vahel (2tk. – parem ja vasem!).
c)Neelumandel (tonsilla pharyngis) – neeluõõne laes
d)Tõrvemandlid (tonsilla tubaria) – neelu külgseinal, kuulmetõrve avade ümber.
Lümfifolliikulid on lümfoidkoe kogumikud, mis toodavad organismi kaitserakke – lümfotsüüte.
Söögitoru (oesophagus).
Söögitoru on ca 25 cm pikkune , ümbritsevate elunditega adventiitsia abil seotud õõneselund, algab neelust VI kaelalüli kõrguselt ja lõpeb suubumisega makku ca XI rinnalüli kõrgusel.
Söögitoru kitsused (3): a) kõrikitsus e. larüngeaalne kitsus – alguskohas; b) aortaalne – ristumisel aordiga; c) diafragmaalne – diafragmast läbiminekul.
Söögitoru seina ehitus:
Limaskest: tavalised kihid, pikikurrud – võib palju laieneda, submukoosa väga kohev ja limaskesta lihaskiht arenenud – võib neelata ka teravaid esemeid!
Lihaskest: tavaline, algul vööt-, lõpus silelihaskoest.
Neelamine :
Neelamiseks nimetatakse toidupala viimist suust makku. Neelamine toimub läbitavate organite seinte lihaste poolt tekitatud peristaltilise laine jõul.
Neelamisel on 3 faasi:
I faas: suus formeeritud toidukämp surutakse keele ja suulae lihaste abil suust neelu; tavaliselt reflektoorne, kuid vajadusel tahtele alluv; kestus ca 1 sek.
II faas: toidukämp viiakse neelulihaste abil neelu suuosast söögitorusse; reflektoorne; kestus alla 1 sek.
III faas: toidukämp viiakse söögitoru lihaste abil makku, reflektoorne; kestus 2... 8 sek, olenevalt toidupala iseloomust – kuiv toit aeglasemalt, vedelik kiiresti jne.
Magu (gaster, ventriculus).
Mao asend ja kuju:
Magu asub kõhuõõnes, diafragma all; suurem osa - 5/6 - vasakul pool keskjoont; algab ca XI rinnalüli kõrgusel (söögitoru suubumiskoht!), lõpp ca I – II nimmelüli kõrgusel (üleminek peensooleks!).
Maol eristatakse: a) 2 pinda - eesmine ja tagumine ; b) 2 serva – suur kõverik (vasakul) ja väike kõverik (paremal).
Elav magu – kuju pidevalt muutuv (peristaltika!)
Surnud magu: 3 kujutüüpi – a) sarvmagu (väike, eriti lastel); b) konksmagu (keskmine, tavaline tüüp) ja c) sukakujuline (väljaveninud).
Mao osad:
a)Lävis (cardia) – söögitoru suubumiskoht
b)Põhi (fundus) – lävisest kõrgemale ulatuv osa
c)Keha (corpus) – suurim, keskosa
d) Lukuti (pylorus) – lõpposa, ülenev
Mao seina ehitus:
A.Mao limaskest:
-pind kurruline, väikesel kõverikul tekib pikikurdude vahele nn. maotänav
- kogu pind kaetud kõrgendike – maoväljadega, milledel maolohukesed – väljade all olevate näärmete avad
Mao näärmed:
a)Lävise ja lukuti osas massiliselt limanäärmeid
b)Põhja ja keha osas nn. mao pärisnäärmed, mis toodavad maonõret.
Maonõre (succus gastricus):
-seedefermendid (- ensüümid ) – toiduainete lõhustamiseks
-soolhape (HCl) – valkude denatureerimiseks (selle abil: 1) aktiveerib ensüümid, 2) muudab valgud seeduvaks, 3) tapab baktereid)
-lima – mao seina kaitseks eneseseedimise eest – kui lima hulk väheneb, tekivad maohaavandid
Mao lihaskest – 3 kihti:
a)Põikikiudude kiht – sisemine
b)Ringkiht – üle kogu mao, eriti arenenud lukutiosas, mille lõpus moodustab lukutisulguri (sphincter pylori )
c) Pikikiht – välimine, enamik kiude koondunud kõverikele (nn. maopaelad), ees- ja tagaseinas vähem
Seedimine maos kestab 3 - 4 tundi, selle ajal liiguvad peristaltilised lained edasi-tagasi, seedimimise lõpus tugevnevad ülalt alla kulgevad lained, mis hakkavad maosisu edasi soolde lükkama .
Mao väliskest: serooskest – peritoneum – katab igast küljest – intraperitoneaalne.
Peensool:
Peensool on seedekanali pikim osa – laibal (lihaskest pole toonuses!) 5-7m, elaval – 2-3m, läbimõõt alguses 4-5 cmm, lõpus 2-2,5 cm. Peensoole ülesanneteks on toitainete lõplik lõhustamine ja valkude (peptiidide), rasvade (rasvhapete+rasvlahustuvate vitamiinide) ning süsivesikute ( suhkrute ) imendamine.
Peensoolel on 3 osa:
a)Kaksteistsõrmiksool e. duodeenum (duodenum) (siit on arenenud ka maks ja kõhunääre !)
b)Tühisool e. jejunum (jejunum)
c) Niudesool e. ileum (ileum)
Peensoole seina ehitus:
A.Limaskest:
Tavalised kihid, pind kaetud ühekihilise epiteeliga (hea imendamisvõime!).
Lisaks suurendavad imendumispinda:
a)ring- e. tsirkulaarkurrud ( plicae circulares)
b) soolehatud (villi intestinales) – mikroskoobis väikesel suurendusel nähtavad, sõrmekujulised, keskel vere- ja lümfisooned (luubi all meenutab peensoole limaskesta pind froteerätikut)
c)mikrohatud (microvilli) – väikesed karvakesed epiteelirakkude pinnal
Peensoole limaskest (jätk):
Peensoole limaskestas on rohkesti mitut tüüpi soolenäärmeid (glandulae intestinales), mis toodavad soolenõret - seedeensüüme sisaldavat vedelikku.
NB! Soolenõre on aluselise reaktsiooniga, seega peensoole alguses (kaksteistsõrmiksooles!) maohape neutraliseeritakse!
Peensoole limaskestas on rohkesti lümfifolliikuleid, niudesoole lõpposas on lümfifolliikulite kogumikud – koondlümfifolliikulid e. Peyer`i naastud.
Peensoole lihaskest:
Ringkiht (seespool) tugevamini arenenud, pikikiht nõrgem ja jaotunud ühtlaselt üle kogu soole.
Lihaskest kõige tugevam tühisoole algusosas, kaksteistsõrmikus keskmine, kõige nõrgem niudesoole lõpus.
Peristaltika intensiivne, sageli esinevad edasi-tagasi liikuvad (nn. pendel-)lained (nagu maoski!).
Peensoole väliskest:
Kaksteistsõrmiksool on retroperitoneaalne (peritoneum katab vaid eespoolt ), tühi- ja niudesool intraperitoneaalsed (peritoneum ümbritseb igast küljest).
Duodeenum:
Ca 25 cm pikk, paikneb hoburauakujuliselt ümber kõhunäärmepea.
Eristatakse 4 osa: ülemine -, alanev -, alumine- ja ülenev osa.
Seina ehitus: Vt! peensoole sein – kõik komponendid hästi arenenud!
NB! Alaneva osa tagaseinal on pikikurd, millel paikneb suur kaksteistsõrmiku näsa (papilla duodeni major, enam tuntud kui Papilla Vater). Sellel avanevad koos kõhunäärmejuha ja ühissapijuha.
Duodeenumi ülemist osa nimetatakse “ sibul ” ( bulbus ) – siin 90% haavanditest (pH muutus!).
Tühisool e. jejunum:
Ca 2/5 peensoole pikkusest, tema algus on peensoole kõige jämedam osa. Limaskesta kõik struktuurid väga hästi arenenud. Lihaskest kõige paksem peensooles – lükkab valendiku tühjaks veel pärast surma – siit nimi!
Verevarustus väga hea, seedimine ja imendamine väga intensiivne.
Niudesool e. ileum:
Ca 3/5 peensoolest, tema lõpposa on peensoole kõige peenem ja nõrgem osa.
Lõpp suubub külje pealt jämesoolde, kusjuures tekib niude-umbsoole klapp .
Kõhunääre (pancreas):
Ca 100 g kaaluv parenhümatoosne elund kõhuõõne tagaseinal, ulatub paremalt, kaksteistsõrmiksoolest (maksa alt) vasakul põrnani (mao taga).
Pankreasel on 3 osa: a)pea – selle ümber on kaksteistsõrmiksool; b)keha – keskmine pikk osa, aordi ja alumise õõnesveeni ees; c)saba – suhteliselt vaba, liigub põrna pinnal.
Pankrease rakud on: a) suured näärmerakud – paiknevad sagaratena, toodavad pankreasenõret; juhad moodustavad pankreasejuha (avaneb duodeenumisse!) ja b) väikeste rakkude saarekesed (insulae) – toodavad hormoone ( insuliin jne.).
Maks (hepar, jecur ):
Ca 1,5 kg parenhümatoosne elund paremal pool kõhuõõnes diafragma all. Maks on keha suurim nääre ja peamine “laboratoorium”.
Maksa ülesandeid:
a)Ainete sünteesimine – maksarakud võtavad verest lihtsaid keemilisi ühendeid ja toodavad neist kehale vajalikke aineid
b)Mürkide lõhustamine – veres ringlevad mürkained kas lõhutakse, muudetakse või eritatakse ( sappi ).
c)Ainete ladustamine – kui veres on vajalikke aineid palju, siis maks ladestab need endasse, kui vähe, siis antakse neid verre. (jne., jne.)
Maksa välisehitus:
Ülemine pind kumer , alumine siledam, sellel H – tähe kujuline vagude süsteem. Vagudes paiknevad: ees paremal vaos - sapipõis ; taga paremal – alumine õõnesveen ; keskel, ristivaos on maksavärat (porta hepatis); vasakus vaos sidemed.
Maksa siseehitus:
2 sagarat: parem – (suurem) ja vasak (ulatub üle keskjoone vasakule), 4-8 segmenti.
Väikseimad ühikud on kas maksasagarikud, portaalsagarikud või aatsinused – oleneb sellest, millist funktsiooni uuritakse!
Maksasagariku ehitus:
Maksasagarikud on 6 (5)- kandilised, tornikese kujulised rakukogumikud, läbimõõt 1-2 mm, kõrgus 2-3 mm.
Maksasagariku keskel on tsentraalveen , nurkades sagarikevahearter, - veen ja – sapijuha . Maksarakud paiknevad 2-kihiliste plaatidena, millede vahel on sinusoidid – peened pilud ( kapillaarid !)
Nurkades olevate veeni ja arteri harude kaudu läheb veri sinusoididesse, seal seda töödeldakse, edasi läheb veri tsentraalveeni ja sealt maksaveenide kaude maksast välja.
Iga rakuplaadikese keskelt (kahe kihi vahelt) algavad sapikapillaarid, need ühinevad edasi juhadeks.
Sapp (chole; bilis; fel):
Kollakas (pruun) vedelik, sisaldab sapphappeid, kolesterooli, Hgb laguprodukte (värv!), mis on vajalik: a) rasvade emulgeerimiseks sooles, b) sapi abil lähevad laguproduktid maksast soolde (ja selle kaudu organismist välja!).
Sapp viiakse lõpuks ühissapijuha kaudu kaksteistsõrmiksoolde.
Sapipõis (vesica biliaris; vesica fellea):
Ca 50 ml sapireservuaar, siin toimub sapi säilitamine ja kontsentreerimine. Osad: põhi – vastu kõhu eesseina (siin on nn. sapipõiepunkt); keha; kael – lõpeb sapipõiejuhana, mis suubub ühissapijuhasse.
Maksa veresooned:
Maksa tuleb veri kahe soone kaudu:
a)Värativeen (vena portae) – kogub vere maost ja sooltest (imendunud toitained !)
b)Pärismaksaarter ( arteria hepatica propria) – toob arteriaalse vere (maksarakkude toitmiseks)
Maksast lahkub veri maksaveenide (2-3) kaudu.
Maksatriaad:
Maksa sees kulgevad alati kõrvuti 3 soont – arteri haru, värativeeni haru ja sapijuha – maksakolmik e. triaad . Maksaväratis on suurimad triaadi sooned : värativeen, pärismaksaarter ja ühissapijuha ( ductus choledochus).
Jämesool (intestinum crassum):
Pikkus (laibal) ca 1,5 m, läbimõõt ca 8cm alguses, ca 4 cm lõpus; paikneb kõhuõõnes raamina ümber peensoole.
Ülesanneteks on vee (+ veeslahustuvate vitamiinide) ja mineraalsoolade imendamine, jääkainete väljutamine.
Jämesoole osad ja alaosad:
A. Umbsool ( caecum ) + ussripik ( appendix vermiformis) s.o. rahvakeeles “pimesool”
B. Käärsool (colon) – 4 alaosa – ülenev-, risti-, alanev- ja sigmakäärsool.
C. Pärasool ( rectum )
Jämesoole seina ehitus:
A.Limaskest:
Limaskestal tavalised kihid (vt.!), iseloomulikud: soolenäärmed on peamiselt limanäärmed, soolehatte ei ole, ussripikus koondlümfifolliikulid – nn. soolemandel (tonsilla intestinalis)
B. Lihaskest:
Ringkiht ühtlaselt paigutunud, pikikiht koondunud kolmeks paelaks (taenia) – jooksevad kokku ussripiku alguskohta, pärasoolel pole näha. Lihaskest tekitab poolkuukurrud (plicae semilunares) – ulatus ca 1/3 ümbermõõtu (ei ole pärasooles), ja nende vahele jäävad kopad (haustra).
c. Jämesoole väliskest:
Umbsool (ja ussripik), ristikäärsool ja (tavaliselt) sigmakäärsool on intraperitoneaalsed; ülenev- ja alanev käärsool – mesoperitoneaalsed; pärasool suuremalt osalt ekstraperitoneaalne. Umbsoole ja käärsoole pinnal, paelte kõrval on peritoneumiga ümbritsetud rasvripikud (appendices epiploicae) – väga iseloomulikud jämesoolele!
Pärasoole eripärad :
Pärasoole lõpposa on anaalkanal, mis lõpeb pärakuga ( anus ). Anaalkanalis on anaalsambad (kaetud pärisnahaga!), nende vahel sinusoidid (kaetud soole limaskestaga), submukoosas palju veenipõimikuid – laiendid ! Päraku ümber sulgurlihas
Kõhuõõs (cavitas abdominalis):
Kõhuõõnt piiravad ülalt vahelihas , eest ja külgedelt kõhusein, tagant lülisammas ja sellele kinnituvad lihased; allpool läheb kõhuõõs üle vaagnaõõneks.
Kõhuõõs jaguneb kaheks osaks: a) kõhukelmeõõs e. peritoneaalõõs (cavitas peritonealis) – nii seinad kui elundid kaetud kõhukelmega;
b)kõhukelmeväline ruum e. ekstraperitoneaalruum (cavitas extraperitonealis) – elundid ümbritsetud sidekoega, kõhukelme võib katta vaid elundite ühte pinda
Kõhukelme:
Kõhukelme jagatakse kaheks:
a)Seinmine kõhukelme e. parietaalne peritoneum (peritoneum parietalis) – see osa vooderdab seinu
b)Sisusmine kõhukelme e. vistseraalne peritoneum (peritoneum visceralis) – see osa läheb seinast eemale, ümbritseb elundeid ja moodustab elundite kinnisteid ning rasvikuid ( omentum ).
Enamike elundite kinnisteid nimetatakse meso- (näiteks: mesocolon sigmoideum – sigmakäärsoole kinnisti ; mesoappendix – ussripiku kinnisti jne.); peensoole kinnistil on aga erinimetus mesenterium.
Kõhukelmeõõs :
Kõhukelmeõõs on parietaalse ja vistseraalse peritoneumiga piiratud pilude labürint kõhuõõne elundite ja seinte vahel. Normaalselt on selles ruumis vaid mõni ml seroosvedelikku!
Mõnes kohas on elundite vahel väga sügavad sopised (recessus); suurim on mao taga – sel on omaette nimetus: rasvikupaun (bursa omentalis).
Kõige sügavam koht peritoneaalõõnes on naisel pärasoole ja emaka vahel – pärasoole-emaka õõnestis e. Douglas `e õõs ( proovide võtmine!). Mehel piiravad sügavaimat kohta pärasool ja kusepõis.
Elundite asend peritoneumi suhtes:
a) Intraperitoneaalne: peritoneum ümbritseb elundit (praktiliselt) igast küljest, moodustades tavaliselt ka kinnisti. N.: magu, peensool.
b)Mesoperitoneaalne: peritoneum ümbritseb elundit suuremas osas, kuid mingi (suur) osa elundist ei ole peritoneumiga kaetud ja seega seina (vm.) küljes kinni. N.: maks, ülenev käärsool.
c) Ekstraperitoneaalne: elund asub väljapool peritoneaalõõnt (peritoneum võib katta ühte külge); suur osa ekstraperitoneaalseid kõhuõõne elundeid on peritoneumiõõne taga – neid nimetatakse retroperitoneaalseteks. N.: pankreas – retro-; pärasoole lõpp – ekstraperitoneaalne.