Operatsioonijuhtimine (5)

§ 1. Ratsionaalne otsustusprotsess
1.1. Otsustamise olemus ja otsustusprotsessi elemendid
Otsustamise-tegutsemisviisi leidmine, probleemi lahendamise protsess ja tegevuse tulemus. Kolm aspekti: probleemi lahendamiseks vajalike tegutsemisvariantide ettevalmistamine, leidmine, soodsaima variandi väljavalimine ja rakendamine otsusega(juhtimisaparaadi tööetapp). Juhtimisaparaadi tegutsemisviis juhtiva süsteemi mõjutamiseks (kavandatavate tegevuste kirjeldus). Juhi praktiline tegevus juhtimissüsteemis. Juhtimisprotsess operatsioonide ahelana, mis eeldab analüüsimist, prognoosimist, optimeerimist, majanduslikku põhjendamist ja sobiva alternatiivi valimist mitmete võimaluste seast. Juhtimisotsuse liikid * intuitiivsed stohhalised otsused *ratsionaalsed stohhastlised otsusused *optimalsed...*individuaalsed tõenäolised otsused *ratsionaalsed ..*optimaalsed...Juhtimisotsuste vastuvõtmise protsessi elemendid: probleemsituatsioon ; aeg; ressursid ; eesmärgid; juhtivad tegurid (neist formeeruvad tegevuste alternatiivid) (x); mittejuhtivad (väliskeskkonna) tegurid; väliskeskkonna seisundite esinemistõenäosused; piirangud(aeg, ressursid, juriidilised, sotsiaalsed jne); resultaadid ehk tulemused (y); seosed juhtivate tegurite ja resultaadite vahel (x, y seos); seosed mittejuhtivate tegurite ja resultaadite vahel; kriteeriumid, et hinnata resultaadite vastavust eesmärkidele; resultaadite kasulikkuse hindamise näitajad (kriteeriumid, meetodid); optimaalne juhtimisotsus; Probleemi aitab lahendada vastamine küsimustele: miks on vaja seda teha; mida selleks teha; kuidas seda teha; kelle jaoks teha; milliste tootmiskuludega seda teha; millises koguses teha; milliseks tähtajaks teha; kus teha; kellele tarnida; millise hinnaga ja millal tarnida; mida see annab investorile, ühiskonnale. Otsuseid analüüsitakse, et tõsta nende kvaliteeti. Analüüsitakse: toote elutsükli staadiume; juhtimissüsteemi allsüsteeme; tegutsemisvaldkondi; eesmärke; juhtimistasandeid; mastaapsust; otsuse väljatöötamise korraldust; otsuse toimimise kestust; mõjutusobjekte; formaliseerimismeetodeid; esitamisvorme; keerukust; üleandmisviise.
1.2. Otsustusprotsessi etapid
1.probleemi määratlemine – mis on probleem, millal ja kus esineb, kellega seotud? 2.eesmärkide ja kriteeriumide määramine – eesmärk:konkretne, reaalne, süsteemne, kompleksne , kooskõlastatud. 3.alternatiivide väljatöötamine – peaksid olema reaalsed , vastuvõetavate kuludega, tähtajaga, peaksid domineerima kasulikud effektid. 4.alternatiivide analüüs ja võrdlemine 5. parima alternatiivi valimine 6.valitud alternatiivi teostamine 7.tulemuste kontroll.
1.3. Otsustusmaatriks. Otsustamismaatriks - alternatiivsete võimaluste hindamiseks. Parimat alternatiivi määramatuse olukorras aitavad selgitada Waldi , Bayes- Laplace ja Savage kriteeriumid. Alternatiiv – kõigi otsustaja käsutuses olevate vahendite ja tema mõju all kujunevate tegurite kõik otsustajast olenevad seisundid . Väliskeskkonna seisundid – otsustaja poolt mittejuhtivad tegutsemistingimused, mis alternatiivide tulemuslikkust oluliselt muudavad.
1.4.Otsuste väljatöötamise lähenemisviisid. Struktuurne lähenemisviis- Nähtusi vaadeldakse koostoimes, süstemina. Määratakse nähtuste prioriteedid. Turundusalane lähenemisviis – juhtimine on orienteeritud tarbijale. Firma strateegia rajaneb olemasolevate ja tulevaste trbijavajaduste prognoosile, turu strateegilisele segmenteerimisele. Funktsionaalne lähenemisviis – juhtimisele vaadeldakse vajadust kui funktsioonide kogumit. Valitakse majanduslikult otstarbekam toode. Toote arendusskeem on järgmine: vajadus, funktsioonid, uue toote näitajad, süsteemi struktuuri muutmine. Kompleksne lähenemisviis – arvestavad juhid tehniliste, ökoloogiliste, majanduslike, organisatsiooniliste, sotsiaalseteja psühholoogiliste aspektidega ja nendevaheliste seostega. Kui mõnd aspekti ei arvestata, siis ei ole lahendus täiuslik. Integratsiooniline lähenemisviis – integratsiooni all mõistame juhtimissubjektide koostöö süvendamist ja arendamist , juhtimissüsteemi komponentide ühendamist ja nendevaheliste sidemete tugevdamist. Dünaamiline lähenemisviis -toodet vaadeldakse dialektilises arengus, uuritakse põhjus-tagajärg- seoseid . Tehakse analoogsete toodete retrospektiivanalüüse ja prognoositakse arengut. Protsessina kulgev lähenemisviis – vaatleme juhtimisprotsessi kui pidevat omavahel seotud strateegilise juhtimise, planeerimise, protsesside korraldamise, arvestuse ja kontrolli, motiveerimise ja reguleerimise ahelat . Kogu ahelat koordineeritakse ühest kohast. Optimeeriv lähenemisviis – optimeerides juhtimistegevust, asendame kvalitatiivsed hinnangud kvalitatiivsete näitajatega. Kasutatakse inseneriteaduste, matemaatilisi ja statistilisi meetodeid , eksperthinnanguid jne. Ülesandeks on leida optimaalsed seosed organisatsiooniliste , tehniliste ja majanduslike seoste vahel. Direktiivne lähenemisviis – direktiivse juhtimise olemus seisneb selles, et reglementeeritakse funktsioonid, õigused, kohustused, määratakse kvaliteedi, kulude ja tegevuste kestuse normatiivid, juhtimissüsteemi elemendid normatiivsete aktide kujul. Direktiivne lähenemine rajaneb sunnil. Käitimuslik lähenemisviis – juhtimisviisi eesmärgiks on aidata töötajatel arendada oma loomingulisi võimeid. Seda võimaldab käitumisteaduse kontseptsioonil põhinev firma ülesehitus ja juhtimine. Käitumisteaduse õige kasutamine võimaldab tõsta firma ja üksoktöötaja töö efektiivsust . Situatsiooniline lähenemisviis- Objekti juhtimisviise ei saa ette määrata. Sobiv meetod valitakse lähtudes konkreetsest situatsioonist, mis erinevad sisu poolest ( tehnilised, majanduslikud, poliitilised, psühholoogilised jt), kestuse poolest( streteegilised, taktikalised , operatiivsed), ressursside ja juhtimisotsuste realiseerimise poolest, juhtimisotsuste realiseerimise meetodite poolest.
1.5. Probleemide modellerimine üldpõhimõtted. Majandusmatemaatilise modellerimise etapid ja nende omavahelised seosed- 1.probleemi püstitamine ja analüüs: probleemi kirjeldamine, formuleerimine, tegurite avamine 2.mudeli konstrueerimine 3.mudeli matemaatiline analüüs 4.alginfo ettevalmistamine: statistika, vaatlus, info töötlus: andmete filtreerimine 5.mudeli arvlahendus 6.mudeli lahendustulemuste analüüs ja kasutamine(analüüs, prognoosimine , plaanimine ), + arveksperiment. Niisugustel skeemidel on min 3 põhielementi: 1. subjekt (uurija)-viga: inimtegur 2. uurimisobjekt (mis probleem)-viga:teadmised objektist 3. mudel ise-viga:väljatöötluse prots. ming . põhjustel ei tööta Matematiliste mudelite ksutamise raskused: 1. mudel ei ole kasutatav konkreetses olukorras 2. mudel ei ole arusaadav 3. mudel ei sisalda kõiki majandusarvestuse andmeid 4. mudelis kasutatavad algandmed ei ole usaldusväärsed. Modelleerimine : 1.füüsiline – tulemusena saadakse mudel, mis kirjeldab kõige pareminioriginaalobjekti põhilisi füüsikalisi, geomeetrilisi, dünaamilisi ja teisi funktsionaalseid tunnuseid. Mudel luuakse siis, kui originaaliga toimetamine on kallis, ohtlik või võimatu.
2.ideaalne(mõtteline) Ideaalne mudel: 1.kujutlusmudel, 2. märkmudel(matemaatilised:otsustusmudel, prognoosimismudel, kirjeldav mudel)
1.6. Otsustamine erinevates olukordades Kindel(määratud) olukord – otsenemeetod – determeneeritud mudelite(ei sisalda tõenäosuse, riske) kasutamine. Võime kasutada: *kasumianalüüsi, *tulu- ja kuluanalüüsi, *matemaatilist programmeerimist Riskiolukord – on olemas teatud tõenäosus protsesside ja tegurite kohta. Võib kasutada: *stohhastilist analüüsi, *modelleerimist, *võrkanalüüsi, * kasulikkuse teooriat, *eesmärgipuu(alternatiividepuu) meetod. Diskreetse juhusliku suuruse keskväärtus-E(x)= ∑ x(i) P(x(i))-muutuja võimalik arvväärtus, P(x(i)) – esinemissagedus . Standardhälve-hälve keskmisest väärtusest. Mida suurem on standarrhälve, seda suurem risk ja seda suurem on mängu ruum. Konkreetse ettevõtte seisukohalt tuleks hinnata kui olulised on järgmised riskid : tururisk, juhtimisrisk , krediidi- ja finantsrisk , inflatsiooni risk, kinnisvararisk, personalirisk , kuritegevus, pollitiline risk, mitmesugused erakordsed sündmused –loodusõnnetused, tulekahjud, tööõnnetused. Võimalused riski kontrollida: riski vältida või vähendada, kanda risk kellegi üle (nt kindlustus , alltöövõtja, pank ), mõnikord tuleb riskiga lihtsalt arvestada. Otsustamine määramatuse olukorras (võib kasutada *mänguteooriat, *mündiviskamist) toimub mäng inimese ja stiihilise jõu vahel. Meetodid:maksimini ehk Waldi kriteerium kasutatakse olukorras, kus tuleb olla ülimalt ettevaatlik. Valitakse max minimaalsete väärtuste seast. minimaksi valitakse min maksimaalsete väärtuste seast. maksimaksi kasutatakse äärmiselt optimistlikus olukorras ja valitakse variant, mis võimaldab saada parimat tulemust.Hurwiczi meetod soovitatakse valida kuldne kesktee , valime iga variandi kõige väiksema ja kõige suurema tulemuse ning arvutame nende keskmine. Bayesi -Laplace kriteerium – leitakse iga strateegia tulemuste aritmeetiline keskmine, valitakse strateegia, mille aritmeetiline keskmine on suurim.Savage kriteerium e. kahetsusmaatriks – püüakse minimiseerida kahetsust.






§2. Simulatsioon (modelleerimine) Modelleerimine on laiem mõiste kui simulatsioon. Modelleerimine – mudelite koostamine ja uurimine (analüüs). Mudel on töövahend. Simulatsioon – tegelikku olukorra modelleerimine, protsesside matkimine , immiteerimine, õppimine läbi tegutsemise. Mudelid:1.materiaalsed(füüsilised)ehk ainelised , 2.mõttelised (ideaalmudelid):a)kujutlusmudelid, b)märkmudelid. 2.1.Mudelite klassifitseerimine 1.sihipärase kasutuse järgi: *teoreetilis-analüütilised mudelid, *rakenduslikud mudelid 2.tasandi ja problemaatika järgi:*makromudelid, *mikromudelid, *problemaatikamudelid 3.matemaatiliste seoste järgi: * funktsionaalsed (determeneeritud), * stohhastilised (juhulikkust arvestavad), *lineaarsed,*mittelineaarsed:-kitsendusega/ kinsenduseta mudelid, -multiplikatiivne/aditiivne 4.aja arvestamise järgi(3 ajahorisonti: *lühiajaline-1 aasta( operatiivne ), *keskpikkusega-kuni 5 aastat(taktikaline plaanimine), *pikaajaline (strateegiajuht., -plaanimine)): *staatilised, *dünaamilised 5.kasutatavate mõõtühikute järgi:*naturaalsed(vaba inflatsiooni mõjust), *väärtuselised(rahaühikud), *sega, *standartiseeritud, * protsentuaalsed. 6.lihsustatuse aste järgi: * agregeeritud , *detailiseeritud, *punktmudelid, *ruumilised mudelid. 7.eesmärgi järgi: *üheeesmärgilised, * mitmeeesmärgilised.
2.2. Determineeritud ja stohhastilised mudelid Stohhaslitised mudelid sõltuvad juhuslikkusest.Tuntum s.mudel on regressioonimudel y=a0+a1x1+a2x2+....+a(n)x(n), R*R=, F=, E= Determineeritud mudelite koostamise meetodid: Lähtemudel: R= a/b 1. pikendamise meetod(aditiivse mudeli loomine) kui a=l+m+n+p, siis R=a/b=( l+m+n+p)/b, l/b+m/b+n/b+p/b=x1+x2+x3+x4 2.formaalse liigendamise meetod kui b= l+m+n+p, siis R= a/b=a/( l+m+n+p) 3.laiendamise meetod (multiplikatiivse mudeli loomine) R=a/b=a(l*m*n*p*)/b(l*m*n*p*)=a/l*l/m*m/b*n/p*p/n=x1x2x3x4x5 4.taandamise meetod R=a/b=(a/l)/(b/l)=x1/x2
2.3 Simulatsiooni Modelleerimise etapid (skeem) 1.probleemi määretlemine (sõnastamine); 2.mudeli loomine (konstrueerimine, andmete kogumine, töötlemine); 3.mudeli kontroll (katsetamine,testimine); 4.mudeli kasutamise tingimuste täpsustamine; 5.mudeli käivitamine (rakendamine); 6.resultaatide hindamine; Modellerimise etapid (õppik)- 1.Probleemi sõnastamine 2.Oluliste muutujate väljatoomine 3.Modellerimismudeli koostamine 4.Muutujate väärtuste täpsustamine 5.Tingliku statilise kogumi koostamine 6.Tulemuste analüüsimine 7.Parima tegevusplaani valimine
2.4.Modelleerimise eelised ja puudused / Prooblemi määratlemine Eelised: 1.lihtsus ja paindlikkus ; 2.modellerimine hoiab kokku aega; 3.modelleerida saab suuri ja komplekseid reaalse maailma protsesse, nt. linna juhtimisüsteeme, haiglate tööd, haridussüsteemi, riigi majandust; 4.ei ole vaja katkestada tegelikku süsteemi tegevust; 5.saab kasutada personali väljaõppes; 6.saab kasutada standartiseeritud mudelid. 7.modellerimismudelid arvestavad reaalse protseesi keerukust 8.võimaldab tuua välja alternatiive 9. ei seega tegelikkuses kulgevaid protsesse 10. võimaldab määrata iga üksiku komponendi mõju tulemusele ja järjestada neid tähtsuse järgi Puudused: 1.head modelleerimismudelid on kallid ja mudeli loomine on aeganõudev tegevus ja pole garantiid ; 2.ei ole alati võimalik tõestada, et mudel vastab reaalse süsteemile; 3.võib olla ebatäpsem kui matem .analüüs; 4.praktikas leidab vähe analoogilisi/standartiseeritud mudeleid , iga mudel on unikaalne .5. m. ei paku optimaalset lahendust, 6.määrata tuleb uuritava probleemi lahendi tingimused ja piirangud
2.5. Monte carlo meetod tugineb juhuslike arvude genereerimismeetodile ning seda kasutatakse keerukate protsesside simuleerimiseks. MC meetodil on mitmeid alaliike . Klassikaline MC meetod põhineb ühtlase jaotusega juhuslikel väärtustel. Meetodi rakendamine seisneb järgmiste tegevuste sooritamises: *määrame muutuja väärtuse jaotumise ja esinemise sageduse, arvutame sageduse esinemise tõenäosuse; *arvutame muutuja jaotumise kumulatiivse tõenäosuse; *kumulatiivse tõenäosuse abil leiame muutuja väärtustele vastava juhuslike arvude intervalli; *genereerime juhuslike arvude rea või kasutame juhuslike arvude tabelit; *modelleerime uuritava protsessi; Eelised: *meetod arvestab sisendite võimalike väärtuste tõenäosuslikkust ega asenda neid keskmistega; *MC meetodite rakendamine ei nõua põhjalike matemaatiliste võrrandite lahendamisvõtete tundmist; *sisendivahelist korrelatsiooni on võimalik ja lihtne modelleerida; *arvuti teeb kogu töö, mis on vajalik väljundi tõenäosusfunktsiooni arvutamiseks; *kasutatavad tarkvarapaketid võimaldavad ülesandeid automatiseerida; *analüüsimudelitesse on võimalik kerge vaevaga lülitada keerulisi matemaatilisi tingimusi; *mudeli analüüsimine on hõlpsasti teostatav; *mudeli muutmine on lihtne ja kiiresti teostatav
§3. Prognoosimine.
3.1.Prognoosimise olemus ja liigitus. Prognoosimine on sündmuste ettenägemise teadus ja kunst . Ta sisaldab minevikust võetud andmeid ja projitseerib neid tulevikku, kasutades erinevaid mudeleid. Liigitus: Prognoosid sisu järgi:*otsinguline, * normatiivne (mida tuleb teha, et saavutada eesmärki), * segatud ; Täpsuse järgi:* intervall prognoos, *punkt prognoos; Aja järgi:*operatiivne(1 kuu-1 aasta), *keskmine(1-5aastat), *pikaajaline(üle 5 aasta)-strateegia küsimused; Mõõtmelisuse järgi: *mitmemõõtmelised, *ühemõõtmelised; Haarde ulatuse järgi:*globaalne, * lokaalne Valdkonna prognoosid Ettevõtte prognoosid(majandus prognoosid, tehnoloogilised , ökoloogilised, nõudluse)
3.2.Prognoosimise meetodid Kvantitatiivsed : Faktijärgsed meetodid: * statistilised : - prognoositava näitaja aegrea alusel:ekstrapolatsioon, paindlikud funktsioonid, autoregressiivsed mudelid(autoregressioon-arvestab inertsust), eksponenttasandamine, harmooniliste kaalude võte, splain -meetod, Box-Jenkins mudelid, - mitmeteguriline prognoosimine: regressioonmudelid, faktoranalüüsi mudelid, Markovi ahelmudelid. *analoogiameetodid:ajaloolise analoogia meetod, matemaatilise analoogia m. *ennetava informatsiooni meetodid:patentmeetod, publikatsioonide m.*Juridilise ühisarvamuse m.(lähtutakse väikese rühma kõrgetasemeliste juhtide arvamusest) *Müügivõime m. (tehakse kindlaks ja sumeeritakse piirkonnati turunõudluse ja koostatakse kõikehaarava prognoosi) * Delphi m. (m. seisneb problemi kohta süstemaatilises usaldusväärse üldistuse saamises eksperdite järjeldusest. Koosneb 3-5 voorust , kusjuures iga vooruga väheneb eriarvamuste arv ja aheneb ajahinnangute diapasoon ) *Turunõudluse uurimine. Kvalitatiivsed meetodid: *Kompleksmeetodid: eesmärkide süsteemi (puu)m., stsenaariumide m., süsteemanalüüs, siht(kompleks) programm-meetod. *Eksperthinnangute meetodid: individuaalsed, kollektiivsed.*Libiseva keskmise meetod *tasandatud eksponentfunktsiooni m. *trendi projekteermise m. *lineaarse regressi m.
3.3.Prognoosimise etapid. 1)prognoosieelne orienteerimine:*prognoosimise eesmärgi ja ülesannete ning prognoosi liigi määratlemine, *baasi- ja prognoosiperioodi esmane fikseerimine. 2)retrospektiivne uuring ja diagnoos:* susteemi (objekti jne) arengu ajalugu ja eripära uurimine, *prognoosimise foon( majanduskeskkond , turusituatsioon), *dünaamika ja taseme analüüs. 3)prognoosimise meetodite ja võtete hindamine ning valik:*meetodite ja nende modifikatsioonide(võtete)uuring:-lihtsustatud tehnilis-majanduslikud arvutused, -matemaatilis-statistilise ehk ökonomeetrilised meetodit, -eksperthinnangute meetodid, -kompleksmeetodid.*sobiva meetodi(te) esmane valik. 4)prognoosimiseks vajaliku informatsiooni kogumine, töötlemine ja analüüs:*aegridade ettevalmistamine(andmete fikseerimine, inter- ja ekstrapoleerimine ), *aegrea komponentide eristamine(trend, tsükliline komponent, sesoonne komponent, jääkliige) 5)prognoosi(de) arvutamine (väljatöötamine):*aegridade tasandamine (trendi ja teiste komponentide leidmine), *jääkliikmete analüüs 6)prognoosi(de) verifitseerimine:*prognoosi tulemuste analüüs, *verifitseerimismeetodi(te) valik, *prognoosi(de) vea, usaldatavuse ja põhjendatavuse hindamine 7)prognoosi(variandi) valik või korrigeerimine. Prognooside süntees:*prognoosi(de) täpsustamine ehk korrigeerimine, *sobivaima prognoosi väljavalimine, *prognooside ühendamine(sünteesimine). 8.Tulemuste läbivaatamine
3.4.Aegridade analüüs ja prognoosimine. Aegread koosnevad andmetest, mis iseloomustavad nähtuste ajalist muutumist. Neid jaotatakse moment- ja perioodridadeks.Momentrea iga arv on seotud ajamomendiga, perioodrea iga liige mingi ajavahemikuga. Eesmärgid: perioodiliste võngete selgem esiletoomine . Etapid:* aegrea graafiline uurimine; * aegrea koostiselementide väljaselgitamine (trend, sessoonne ja tsükliline komponent); * jääklikmete uurimine ja modelleerimine; * prognoosimine; * erinevate aegridade vastastikuse mõju uurimine. Analüüsi meetodid: - korrelatsioonanalüüs; - tasandamine ja filtreerimine; - autoregressioni ja libiseva keskmine mudelid; - spektraalanalüüs; - prognoosimine. * libisev keskmine= eelnenud perioodide nõudluste summa/perioodide arv, *kaalutud libisev keskmine=∑(perioodi kaal*perioodi nõudlus)/kaalude summa, *tsentreeritud libisev keskmine, *aegridade analüütiline tasandamine, *tasandatud eksponentfunktsiooni meetod (uus prognoos=eelnenud perioodi prognoos + α(eelnenud perioodi tegelik nõudlus – eelnenud perioodi prognoos)), *tasandatud eksponentunktsiooni trendi parandusega(=prognoos+trendi parandus), *trendi projekteerimine .






4. Asukoha valimine.
4.1.Asukoha valimise strateegiad ja etapid Asukohavaliku ees seistakse siis, kui tootmine ei mahu olemasolevatesse raamidesse või on mujal tootmiskulud väiksemad. Strateegiad:
1)uue asukoha valimine olemasolevat säilitades; 2)tegevuse lõpetamine ühes ja alustamine teises kohas; 3)vanasse asukohta jäämine. Kui potentsiaalsete asukohtade detailne analüüs ei garanteeri vaadeldud variantidele piisavat tulu, võib ettevõte jääda äraootavale seisukohale vähemalt lühikeseks ajaks. Asukohavalik koosneb neljast etapist: 1)valitakse asukoha hindamise kriteeriumid(tulu, sotsiaalsete teenuste hulk, lähedus tarbijale, kulud kokku, tööjõud, infrastruktuur ja kommunikatsioonid, hankijad , ärikliima, maj. ja pol. stabiilsus, maksundus, ametiühingud, õkoloogia); 2)identifitseeritakse tähtsust omavad tegurid, näiteks turgude asukoht või toormaterjalid; 3)leitakse alternatiivsed asukohad: *määratakse asukoha paiknemise regioon, *määratakse mitu alternatiivset ehituskrunti; 4)hinnatakse alternatiive ja tehakse valik.
4.2.Asukoha valimise meetodid. Kasutatakse peamiselt 1)kaalumismeetodit, mis hindab nii materiaalseid kui ka mittemateriaalseid kulusid erinevates asukohtades; 2)asukoha tasuvusanalüüsi meetodit, mis on eri osa kasumiläve analüüsist; 3)raskuskeskme meetodit kasutatakse asukoha määramiseks üksikule ettevõttele, mis teenindab paljusid müüjaid. Kaalumismeetod:asukoha valimisel kasutatakse nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid sisendeid, mis varieeruvad sõltuvalt organisatsiooni vajadustest. Asukoha hindamiseks on vaja: *määrata olulised kriteeriumid:turu paiknemine , tooraine lähedus, kommunikatsioonid, juurdepääs, maksud , kulud jne; *seada kriteeriumid tähtsuse järjekorda ja anda neile osakaal; *hinnata kriteeriume punktisüsteemis iga asukoha kohta eraldi(nt hinnaskaalas 0-100 punkti); *kasutada ühesugust punktisüsteemi iga asukoha hindamisel; *korrutada kriteeriumide osakaal saadud punktide arvuga ja tulemused summeerida; *valida alternatiiv, mis sai enim punkte. Tasuvusanalüüsi meetod: Alternatiivsete asukohtade võrdlemisel arvutatakse iga asukoha püsi- ja muutuvkulud ning leitakse neile sobivad tootmismahud. Seda võib teha nii graafiliselt kui ka analüütiliselt. Graafiline analüüs koosneb järgmistest sammudest: *määratakse iga asukoha püsi- ja muutuvkuulud; *koostatakse kogukulude graafik ; *valitakse asukoht, kus tootmiskulud on vähimad vlitud tootmismahu juures; Meetod põhineb eeldusel, et *püsikulud ei olene tootmismahust; *muutuvkulud on lineaarses sõltuvuses tootmismahust(NB!! Seda tuleb kontrollida, kas on tegelikult lineaarses sõltuvuses); *toodetakse ainult ühte tooteliiki. Raskuskeskme meetod: RK meetod on arvutusmeetod, mida kasutatakse asukoha leidmisel üksikule objektile , mis teenindab erinevaid turge.Objekti parima paiga leidmisel võtab meetod arvesse turgude asukohad, turgudele saadetavate kaupade hulga ja veokulud . Esimeseks etapiks on asukohtade märgistamine koordinatide süsteemis. Raskuskese leitakse valemi abil Cx=∑(asukoha i koordinaat X * kaubakogus , mis viiakse või tuuakse i-st)/∑(kaubakogus, mis tuuakse või viiakse i-st) Cy =∑(asukoha i koordinaat Y*kaubakogus, mis viiakse või tuuakse i-st)/ ∑( kaubakogus, mis tuuakse või viiakse i-st) Ideaalseks asukohaks on see, kus objekti ja müügikoha vaheline kaalutud vahemaa on väiksem. Transpordikulu meetod Transpordikulu meetod kuulub erikujuliste lineaarsete plaanimisülesannete hulka, mille lahendamiseks on loodud suhteliselt lihtsad lahendusmeetodid. Transpordikulu ülesande matemaatiline mudel kirjeldab tavaliselt samaliigiliste veoste territoriaalset ümberpaigutamist. On olemas m lähtepunkti (tarnijat) Ai ja n sihtpunkti bj. On teada veose mahud lähtepunktides ai ja tarbimismahud sihtpunktides bj On teada ka veotariifide maatriks, mille elemendid cij tähistavad veose ühiku veotariifi i-ndast lähtepunktist j-ndasse sihtpunkti. Otsitakse veoplaani, mis minimeeriks summaarse veomaksumuse. Üldjuhul võib transpordiülesandes olla antud veotariifi asemel mõni muu kriteerium (kogus, kaugus). On loodud rida häid lahendus-meetodeid: loodenurga reegel, vahima elemendi reegel, Vogeli meetod jt võtted. Regressionnimudelid. Eksperthinnangud
5. Laovarude juhtimine, mudelid ja arvutused.
5.1.Varude vajalikkus ja liigitus. Varud on kaubaliikide ja artiklite kogu, mida *hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus, *kasutatakse kaupade ja teenuste osutamisel, *kasutatakse tootmisprotsessi stabiilsuse tagamiseks. Varud liigitatakse:* tooraineks ja materialiks, *komplekteeritavateks toodeteks, *pooltoodanguks, *lõpetamata toodanguks, *valmistoodanguks, *ostetud kaupadeks müügiks, *taaraks ja pakkematerjaliks, *abimaterjaliks, *ettemakseteks hankijatele, *inimressursid, *rahalised ressursid, * seadmed , *kinnisvara. Varud os seotud väljunditega ja sisenditega. Varud põhjustavad lisakulusid, mistõttu on nad majanduslikult ebasoovitavad, kuid vajalikud tarbijate nõudluse operatiivseks rahuldamiseks, tootmisprotsessi kulgemise tagamiseks, püsiva tööjõutaseme säilitamiseks hooajaliste kaupade tootmisel ja mõnel muul juhul. Varude juhtimine võimaldab: *tagada ratsionaalse suhte kaubaliikide vahel, *korraldada paremini inimsuhteid tootmises ja teenindamisel, * tõsta administratsiooni töö effektiifsust, *vähendada tootmiskulusid, *vähendada hankekulusid. Laonduses esineb kolme liiki kulusid: tellimiskulud, hoidmiskulud ja ebapiisavast laovaru suurusest põhjustatud rahuldamata nõudluse kulud. Laovarude tase on õige, optimaalne, kui nimetatud kolme kululiigi summa on minimaalne. Laovarusid mõjutavad: *tootmismaht, *toodangu materjalimahukus(materjali kulud toodangu ühiku kohta), *varustamistingimused, *hindade tase, hinnad.
5.2Kaubavarud ja ettevõtte käive Kaubandusettevõtte jaoks on kaubavarud suurimaks investeeringuks ja aktivaks bilansis. Kaubavarud kuuluvad käibevara hulka ja neil on oluline koht ettevõtte likviidsuspotentsiaalis. Likviidsust võib deflneerida kui ettevõtte võimet täita õigeaegselt kõik oma kohustused. Kuna kaubavarud on oma likviidsuse poolest käibevarade seas viimasel kohal, kuid nende osatähtsus kaubandusettevõtte käibevaras on suur, siis on eriti oluline kaubavarude koosseisu jälgimine, s.t kaupade realiseeritavuse tõenäosuse arvestamine . Seisvate ja liigseks osutuvate varude korral on raha valesse kohta investeeritud. Kaubavarusid võib liigitada 1) majandusliku sisu järgi • normaalvarudeks (töövarudeks) • hooajalisteksja kestevvarudeks • ennetusvarudeks (kindlustusvarudeks) • sihtvarudeks 2) aja järgi • algvarudeks • lõppvarudeks 3) suurusejärgi • minimaalvarudeks • optimaalvarudeks • maksimaalvarudeks Ajutised vahendid (käibevara) finantseeritakse lühiajaliste kohustuste ja püsivad vahendid (põhivara) pikaajaliste kohustuste arvel. Antud seostest tulenevalt on võimalikud kaks äärmuslikku finantsstrateegiat: Konservatiivne . Panus tehakse riski minimeerimisele. Agrcssiivne. Panus tehakse tulu maksimeerimisele. Kaubandusettevõtte käibeprotsessi all mõistetakse kitsamas mõttes ainult müüki. Laiemas tähenduses on selle osategevused järgmised:1) sisseost, 2) laondamine,3) laosisesed operatsioonid 4) müük. V1+S=M+V2 (V1 -varud perioodi algul; V2 -varud perioodi lõpul; S -kaupade sissetuiek; M –kaupade müük.)
5.3.Laomudelid. ja varude arvutused 1)majanduslikult põhjendatud tellimuse suurus. Mudel võimaldab arvutada optimaalse hankekoguse, mis minimeerib laovarude hoidmis - ja tellimiskulude summa. Olulised tingimused:*nõudlus on teada ja konstantne , *tellimuse täitmise kestus on teada ja konstantne, *kaup võetakse saabudes kohe arvele, *koguse allahindlus pole võimalik, *kauba puudujääk on välditav, kui tellimused esitatakse õigel ajal. Tellimiskulud aastas D/Q*S, D-nõudlus aastas, Q tellimuse maht, S-tellimuse esitamise kulu.
Hoidmiskulud aastas Q/2*H, H-ühe ühiku hoidmiskulu aastas. Kogukulud on minimaalsed, kui tellimiskulud võrduvad varude hoidmiskuludega.Q= корень из 2DS/H 2)Tellimus täidetakse kokkulepitud aja jooksul Partii optimaalne suurus Q= корень из 2DS/H(1-d/p), d-nõudlus päevas, p-tootmismaht ajaühikus 3)tellimuse jaotamine eel- ja järeltellimuseks. Tellimuse suurus Q= корень из 2DS(H+B)/HB, B-järeltellimiskulu, Eeltellimuse suurus b= корень из 2DSB/H(H+B), järeltellimiskulu Q-b 4)Suurema koguse tellimine hinnasoodustusega.Optimaalse tellimuse suurus iga variandi jaoks Q= корень из 2DS/IP, P-ühiku hind, I-hoidmiskulu, mis on väljendatud protsendina tooteühiku hinnast P. 5)Tõenäosusmudelid, mis arvestavad nõudluse muutumist tarne ajal. 6)Tõenäosusmudel, mis arvestab tarnejaja muutumist. Nõudlus tarne ajal ei muutu kuid muutub tarneaeg d-konst. nõudlus,ja- keskmine juhtaeg, - juhtaja standarthälve 7)Tõenäosusmudel, mis arvestab nõudluse ja tarneaja muutumist. 8)Marginaalanalüüsil rajanev tellimuse mudel.(ABC analüüs) Kui ühe täiendava ühiku müümisel tulu ja kulu võrdsustavad ja müük ei ole enam otstarbekas p- tõenäosus, MT- marginaaltulu, MK - marginaalkulu
Puhas käibekapital = käibevara — lühiajalised kohustused; Keskmine kaubauvaru=( algvaru +lõppvaru) / 2
5.4. Just in time meetod 1) null lao seis, 2)tellimuste lühikesed tähtajad, 3) suhteliselt väikesed aga tihedad tarnijad, 4)kõrge kvaliteet.







6. Projektijuhtimine .
6.1. Projektijuhtimise olemus ja projektide liigid. Projektijuhtimine on juhtimismeetod, mis võimaldab lahendada ettevõtte ees seisvaid keerulisi ülesandeid eesmärgikindlalt ja efekiivselt. Projektijuhtimise kolm olulist edutegurit on * organisatsioon , *inimesed, *meetodid. Kui õnnestub leida tasakaal nimetatud kolme eduteguri vahel, tekivad eeldused projekti õnnestumiseks.Projektiks nimetatakse konkreetse eesmärgi tähtaegseks saavutamiseks kavandatud tegevuste kogumit, mille elluviimisel on rahalised piirangud. Projektide liigid: Arendusprojekt on praktiline väljund koos arvutusliku majandusliku ja ühikondliku tulemi ning projektist huvitatud isiku osalemist : tootearendus - ja konstrueerimisprojektid, haldusprojektid, kvaliteediprojektid, hindamisprojektid, infotehnologilised, uurimuslikud projektid , teaduslikud uurimisprojektid. Toetusprojektid: on vähem unikaalsed kui arendusprojektid, eesmärgid on selgemad ja konkreetsemad, projekti ülesandeid teatakse hästi ja ülesannete kestuse määramine on suhteliselt lihtne. Need on ehitusprojektid, firma investeerimisprojektid laiendamise mõttes, järelvalve projektid. Tellimusprojektid:firma tellib projekti projekteerimisbüroost. Lähtuvalt sellest, kas projekti teostajaks on üksikisik, riik, ettevõte, võib projekte liigitada *isiklikuks(remontimine, raamatu kirjutamine, puhkureisi korraldamine), *riiklikuks(maanteede või ametiasutuste ehitamine, rahvaloenduse korraldamine), *ettevõtte projektiks(uue toote väljatöötamine, kliendipäevade korraldamine).
6.2. Projekti tsükkel. 1)projekti identifitseerimine(mis laadi see projekt on?, mis on eesmärk ja ülesanded?, kellele sihitud?kulud, kestus, mis teha kui projekt ei käivitu?) 2)projekti ettevalmistamine:planeerimine(kulud, ökoloogia...) ja teostatavus uuring(võib olla nagu alam projekt-majandusklikud, sotsiaalsed aspektid, kogemus, poliitised aspektid) 3)projekti alased läbirääkimised ja finantseerimine, koostamine 4)projekti realiseerimine 5)projekti järelhindamine, lõpparuande koostamine(1-3% projekti eelarvest)
6.3. Projektijuht ja – meeskond . Projektijuht vastutab projekti ohjamise, plaanimise, tööde koordineerimise ja lõpetamise eest. Selleks fikseeritakse projektijuhile esitatavad nõuded, ülesanded, õigused, vastutus. Projektijuhil peaks olema eelnev projektitöö kogemus. Ta peab tundma projektijuhtimise meetodeid, tehnikaidja abivahendeid,. Projektijuhi esimeseks ülesandeks on ette valmistada esialgne eelarve ja ajagraafik , komplekteerida meeskond, õppida tundma kliente, leida tööks sobivad vahendid, inventar . Meeskond: 1)puhas projekteerimisorganisatsioon luuakse ettevõtte juurde nii, et ta ei sega ettevõtte teiste funktsioonide sooritamist või tegevusvaldkondade funktsioneerimist.Projektijuhi õigused ja kohustused on samad, mis teiste valdkondade juhtidel, ja ta allub otse kõrgemale juhile. Projekti meeskond töötab ainult projekti heaks. „+“:*efektiivne, kui on tegemist suure prijektiga, *on võimeline kiiresti reageerima muutustele, *seob projektis osalejate edukuse projekti edukusega. „-„: *raske värvata töötajaid, kuna iga projekt lõpeb ja osalejad peavad otsima uue töö, *projektijuhivolitused on suured ja valitseb autoritaarse juhtimise oht. 2)funktsionaalne prijekt – tehnoloogia arendamine, kvaliteedi juhtimine, tootmiskorraldus. „+“: *projekt grupiliikmed võivad osaleda mitmes projektis, *kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid, *liikmetel on arenguvõimalus. „—„ *pööratakse vähe tähelepanu muu aspektidele, * meeskonnatöö motivatsioon on nõrk. 3)maatriksorganisatsioon – luuakse ettevõtte juurde, meeskond koostatakse ettevõtte töötajatest. „+“: *projektijuht ja meeskond tunnevad vastutust projekti edukuse eest, *projektirühma liikmetel on kindlustunne töökoha püsimise suhtes, *paindlikkus projektis osalejate kaasamisel „-„ : *konfliktide oht allüksuse- ja projektijuhtide vahel, *teatud abakindlus nii juhtides kui ka alluvates, mis on tingitud kahekordsest alluvusest.
6.4. Projektikäivitamine, kontroll ja lõpetamine. Käivitamine: *probleemi sõnastamine, *olukorra anlüüs * alternatiivsete lahendusvariandite väljatöötamine *teostatavuse hinnang *eesmärkide sõnastamine, *projekti plaanimine, *tähtaegade plaanimine ja ajagraafiku koostamine, *kulude plaanimine ja eelarve koostamine, *projekti riskide kalkuleerimine ja nendega arvestamine, *läbirääkimised, *vastuvõtu – ja kasutamisfaas.P. kontrolli all hoidmise all mõeldakse meetmeid, mis tagavad projekti kulgemise vastavuse kavandatule.Eesmärgiks on luua hoiatussüsteem, mis võimaldab õigeaegselt avastada ja kõrvaldata tekkinud hälbed, võimaldan projektijuhil juhtida sündmuste kulgu. Projekti lõpetamine: Projekti lõpetatakse kui eesmärk on saavutatud. Lõpetamisel *antakse hinnang projekti tulemuslikkusele, *fikseeritakse tehtud vead, et neid tulevikus mitte korrata . Hinnatakse projekti *teostuse kvaliteeti, * efektiivsust(tootlkkus), *tulemuslikkust(finantsnäitajad).
6.5 Ajagraafikute koostamine Loendi-ja lintdiagrammtehnikad Ajagraafik konverteerib tegevused ajaliseks plaaniks, mis on projekti ohjamise aluseks ning koos plaani ja eelarvega on projektide juhtimise peamine töövahend. Projekti plaanimise esimesel etapil otsustatakse kas projekt teostatakse ühe voi mitme projektigrupiga. Kui projektülesanne vajab projektigruppide loomist. siis käsitletakse neid kui alamprojekte. Üldjuhul jaotatakse ülesanne osadeks, mille teostamise aega osatakse määrata. Loenditehnika kasutamisel fikseeritakse iga tegevuse kestus, algus-ja lõpptähtaeg. Lintdiagrammis ehk nn Gantti graafikus kajastub tööde loetelu tööde toimumise järjekorras. Tööde algus-ja lõpptähtajad esitatakse graafiliselt, diagrammina.
6.6. Võrkplaanimine. Võrkplaanimise tehnikad arendadi välja suurprojektide kavandamiseks ning nad rajanevad kriitilise tee meetodil. Kriitiline tee moodustab ajaliselt kõige kauem kestvatestsündmustest või toimingutest. Seega on kogu projekti kestus võrdne kriitilise tee ülesannete kestuse summaga .Kriitilise tee teadmine võimaldab *määrata tööde ajavaru olemasolu *määrata projekti ülesannete prioriteetsus *õigeaegselt raakendata meetmeid projekti tähtaegseks lõpetamiseks *kulutada vähem aega projekti kontrollile Võrkanalüüs jaguneb kaheks etapiks:1)andmete kogumine kompleksi kuuluvate tööde ajalise järgnevuse ja kestuse kohta ning tulemuste graafiline kujutamine võrkskeemina, 2)töötähtaegade tabeli koostamine ja analüüsimine. Esimesel etapil jaotatakse uuritavad protsessid üksikuteks toiminguteks. Iga toiming algab ja lõpeb sündmusega. Võrkmudeli koostamisel tehakse vahet nelja põhimõtteliselt erinevat laadi tpimingu vahel. Need on:* tegelikud toimingud (praktilised tööd), *ootetoimingud – (betooni kivistumine, värvi kuivamine ), *haldustoimingud(projektide ja muude dokumentide hankimine, kooskõlastamine ja kinnitamine), *näivtoimingud – eeldus võo nõue, mille kohaselt mingi toiming ei või alata enne, kui mingi teine konkreetne paralleltoiming pole lõppenud. Alg-ja lõppsündmuse tähtpäevade vahe on toimingu kestus. Võrkmudelid põhinevad kriitilise tee meetodil (*PERT * nooldiagramm *sõlmdiagramm) Võrkmudeli optimeerimine toimub kriitilise tee minimeerimise kaudu.
7.Lineaarplaanimine ja optimeerimismudelid.
7.1. Plaanimisülesande koostamine. Lineaarne plaanimine kui matemaatiline meetod võimaldab efektiivsemalt kasutada organisatsiooni ressursse, seadmeid, raha, aega, laoruume, toormaterjali, aitab plaanida ja vastu võtta juhtimisotsuseid. Ülesande tingimused: 1)ülesanded taotlevad mõne suuruse maksimeerimist või minimeerimist. Nimetame selle nõude sihifunktsiooniks(kulude minimeerimine , hind, maht, töömahukuise minimiseerimine jne);
2)soovitavat taset piiravad kitsendused(* investeeringud , *ressursside kulud, *tööaja fond- töötajate ajafond ja seadmete ajafond, *kulud, omahind , *tootmispind jne; 3)otsustamiseks on vaja alternatiive; 4)sihifunktsioone ja kitsendusi väljendatakse kas võrrandite või võrratustena.
7.2.Lahendusvõtted. 1)piirangute graafiline esitus; 2)samakasumijoone meetod(graafiline m.); 3)ekstreempunkti meetod(graafiline); 4) simpleksmeetod ; 5)transpordikulu meetod;
7.3.Optimeerimismudelite kasutamise tüüpülesanded. *ressursside parem kasutamine toodete(teenuste) vahel(minimiseerida kilusid, maksimiseerida kasumit); *optimaalse tootmisprogrammi koostamine(max kasumit, max toodangut, kitsendus-kulud, seisakud min); *tootmisprogrammi jaotus allüksuste vahel(max kasumit, max toodangut, min kulusid); *tootmisprogrammi jaotus ajaperioodide vahel(max kasumit, max toodangut, tingimused-tähtajad, sesoonsus, puhkuste perioodid); *töötajate jaotus tööde vahel(erinevatel töötajatel on erinev tööviljakus, kompetentsus, max tööviljakust); *tootmisvõimsuste koormamine (effektiivne, intensiivne(tehniline võimsus))- min tootmistsükli kestus; *efektiivsuse (tootlikkuse) suurendamise abinõude plaani optimeerimine(max efektiivsust, tööviljakust); *materjalide ratsionaalne lõikamine(min jäägid); * segude (dieedi) ratsionaalne koostamine; *tootmise(teeninduse)ratsionaalne paigutamine(min tootmis(teenindus)kulud); *varude optimeerimine(min kulud); *transpordiülesanded(min veomaksumus, tarbijad saavad kõik, mida tahavad); *(mass)teeninduse ülesanded: Teeninduspersonaali optimaalne koosseis(suurus)(kui palju teenindajat on vaja?kui palju peab olema teeninduskanaleid, punkte?), teenindavate ja teenindaja keskmine sesuaeg(seisuaja minimiseerimine), teenindavate keskmine arv teeninduse ootel(järjekorra pikkus optimeerida), optimaalse teenindusnormi arvutamine, teeninduskulude minimeerimine. Optimeerimise täpsus ja võimalikud vead: 1)mudeli struktuur ei ole õige, 2)mudel ei sisalda oluliseid tegureid, 3)olulised tegurid ei ole täpselt määratletud, info on ebausaldav (u=1-p, u-info usaldatavus, p- vigade tekkimise tõenäosus), 4)funktsionaalne seos on liiga lihtne, 5) ebaõiged arvutusmeetodid või arvutusvead
8. Teenindusteooria mudelid.
8.1.Teenindusüsteemid ja nende parameetrid . Teenindusteooria on juhuslike protsesside teooria üks rakenduslik osa. Eesmärgiks on välja selgitada süsteemi funktsioneermimse efektiivsus ja selle tõstmise võimalused Iga teenindussüsteem koosneb neljast põhilisest alamsüsteemist. Nendeks on * sisendvoog , *järjekord, *teenindamine, *väljundvoog. Sisendvoog koosneb teenindatavatest objektidest , mida nimetatakse tellimusteks.Tellimused saabuvad teenindussüsteemi regulaarselt või juhuslikult. Olenevalt teenindava süsteemi läbilaskevõimest ja tellimuste saabumise intensiivsusest võivad tekkida kas teenindamata tellimuste järjekorrad või teenindussüsteemi seisakut. Järjekord on negatiivne nähtus.Sõlmküsimus on kuidas optimaalselt kohaneda tellimuste saabumise ja täitmise rütmiga.Tuleb leida tellimuste järjekorra maksumuse ja teenindava süsteemi seisakute maksumuse minimaalne summa. Sisendvoogu iseloomustavad 3 näitajat:1)teeninduspiirkonna suurus, 2)järjekorra moodustamise mudel, 3)järjekorra distsipliin . Statsionaarseks nimetatakse niisugust voogu, mille juures teatud tellimuste arvu saabumise tõenäosus mingis ajavahemikus ei olene selle ajavahemiku algmomendist, küll aga tema pikkusest. Ordinaarseks nimetatakse voogu, mille puhul kahe või enama tellimuse saabumine küllalt väikese ajavahemiku jooksul on äärmiselt ebatõenäoline. Järjemõjuta vooks nimetatakse voogu, mille korral teatud arvu tellimuste saabumise tõenäosus pärast mingit suvalist ajamomenti ei olene tellimuste arvust, mis saabusid enne nimetatud ajamomenti. Tellimuste täitmise parameetrid. Teeninduskestus on juhuslik suurus ja oleneb üldjuhul nii tellimuste iseärasustest kui kak kanalite võimsusest. Teenindussüsteemi konfiguratsioon: teenindussüsteemi klassifitseeritakse lähtudes kanalite ja faaside arvust. On ühe kanaliga süsteemid, mitmekanalilised süsteemid, ühefaasiline, mitmefaasiline.Teenindajate ar,
8.2. Ooteaja mudelid.Formuli Mudel A- ühe kanaliga süsteemis kirjeldab järjekorra moodustamist Poissoni jaotusseadus, teenuste osutamise aega- eksponentfunktsioon .Seda tüüpi mudelit iseloomustab, et 1)kliente teenindatakse saabumise järjekorras, 2)järjekorda saabutakse juhuslikult, 3)saabumist kirjeldab Poissoni jaotusseadus, 4)iga kliendi teenindamise aeg on erinev, 5)teenindusaega kirjeldab negatiivse eksponentsiaalse tõenäosuse jaotumise seadus, 6)teenindamise kiirus on suurem saabumise kiirusest. Mudel B- Mitme kanaliga teenindusüsteem. Teenuseid osutab kaks või rohkem mehaanikut. Kliendid ootavad ühes järjekorras ja pöörduvad mehaaniku poole, kes esimesena vabaneb. Saabujate kohta kehtib Poissoni jaotuseadus, teeninduse aja kohta eksponentsiaalne jaotuseadus. Teenindamine toimub saabumise järjekorras. Mudel C- Teenindusaeg on konstantne Mudel D- Väike lõplik tarbijaskond.
8.3 Teenindussüsteemi optimaalse variandi valik ja majanduslik efekt Sõlmiküsimus on kuidas optimaalselt kohaneda tellimuste saabumise ja täitmise rütmiga. Tuleb leida tellimuste järjekorra maksumuse ja teenindava süsteemi seisakute maksumuse minimaalne summa. Peamine metodoloogiline raskus on siin järjekorra maksumuse kindlaks tegemine või prognoosimine. Järjekorda tekkimine teenindussüsteemis kutsub esile mõne tellija järjekorrast lahkumise, mida tuleb arvestada kui süsteemile tekitatud kahju. Massilise teenindamise teooria ei uuri ega käsitle teenindamise kvaliteeti, vaid ainult selle koguselist kulgemist .