Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Majandus - Operatsioonijuhtimine

5 VÄGA HEA

Küsimused ja vastused

Ratsionaalne otsustusprotsess
Otsustamise olemus ja otsustusprotsessi elemendid ning etapid.
Otsustamise all mõistame tegutsemisviisi leidmist , probleemi lahendamise protsessi ennast ja tegevuse tulemust. Mõiste sisaldab omavahel seotud aspekti.
Esiteks, otsustamine on tegevus, mis toimub juhtimissüsteemis ja on seotud probleemi lahendamiseks vajalike tegutsemisvariantide ettevalmistamise, leidmise, soodsaima variandi väljavalimise ja rakendamise otsusega. Seega on tegemist juhtimisaparaadi tööga ja juhtimisprotsessi teatud etapiga.
Teiseks, otsustamine on juhtimisaparaadi tegutsemisviis juhitava süsteemi mõjutamiseks. Selles mõttes on otsustamine kavandatavate tegevuste kirjeldus.
Kolmandaks , otsustamine on juhi praktiline tegevus juhtimissüsteemis.
Juhtimisotsuste vastuvõtmise protsessi elemendid on:

Probleemsituatsioon
Aeg
Ressursid
Eesmärgid
Juhitavad tegurid (neist formuleeruvad tegevuste alternatiivid) (x)
Mittejuhitavad (väliskeskkonna) tegurid
Väliskeskkonna seisundite esinemistõenäosused
Piirangud (aeg, ressursid, juriidilised, sotsiaalsed jne)
Resultaadid ehk tulemused (y)
Seosed mittejuhitavate tegurite ja resultaatide vahel
Kriteeriumid, et hinnata resultaatide vastavust eesmärkidele
Resultaatide kasulikkuse hindamise näitajad (kriteeriumid, meetodid)
Optimaalne juhtimisotsus

Otsustusprotsessi etapid:

probleemi määratlemine (identifitseerimine)

eesmärkide ja kriteeriumide määramine

alternatiivide väljatöötamine

alternatiivide analüüs ja võrdlemine

parima alternatiivi valimine

valitud alternatiivi teostamine

tulemuste kontroll
Otsustusmaatriks.
Tegevuse
alternatiivid
Väliskeskkonna seisundid
S1
S2
...Sj...
Sn
Väliskeskkonna seisundite esinemise tõenäosus
P1
SP2
...Pj...
Pn
a1
e11
e12
...e1j...
e1n
a2
e21
e22
...e2j...
e2n
ai
ei1
ei2
...eij...
ein
am
em1
em2
...emj...
emn
eij – tulemus; eij = e (ai Sj)
Alternatiiv – kõigi otsustaja käsutuses olevate vahendite (ressursside) ja tema mõju all kujunevate tegurite kõik otsustajast olenevad seisundid.
Väliskeskkonna seisund – otsustaja poolt mittejuhitavad (mittemõjutatavad, mittereguleeritavad) tegutsemistingimused, mis alternatiivide tulemuslikkust oluliselt muudavad.
Otsuste väljatöötamise lähenemisviisid.
Struktuurne lähenemisviis
Struktuurset lähenemist kasutatakse laialdaselt majanduses, nt kulude struktuuri tundmaõppimisel. Selline lähenemine on ka juhtimises, ehkki harva, ja seda keerukuse tõttu. Nähtusi vaadeldakse koostoimes, süsteemina. Määratakse nähtuste prioriteetsus . Rakendades juhtimises struktuurset lähenemist, määrame kasutatavate tegurite, meetodite, põhimõtete ja teiste juhtimisinstrumentide omavahelised prioriteedid , osakaalud, et suurendada ressursside jaotamise põhjendatust.
Turundusalane lähenemisviis
Juhtimine on orienteeritud tarbijale. Firma strateegia rajaneb olemasolevate ja tulevaste tarbijavajaduste prognoosile, turu strateegilisele segmenteerimisele, uute kaupade elutsükli prognoosile, firma ja konkurentide kaupade analüüsile, konkurentsieeliste prognoosile, konkurentsiseaduse toimemehhanismile.
Juhtimiskriteeriumite valikul on prioriteetideks: süsteemi väljundi kvaliteedi tõstmine vastavalt tarbija vajaduste arengule, tarbija kulude vähendamine, tõstes toote kvaliteeti, teenindustaset jne, tootmisressursside vähendamine, suurendades mastaabiefekti, täiustades juhtimissüsteemi.
Funktsionaalne lähenemisviis
Funktsionaalsel lähenemisel juhtimisele vaadeldakse vajadust kui funktsioonide kogumit. Kuid vajaduse funktsioone saab kokku panna mitmel viisil, moodustades toote erinevaid variante . Nende seast valitakse majanduslikult otstarbekam. Toote arendusskeem on järgmine: vajadus, funktsioonid, uue toote näitajad, süsteemi struktuuri muutmine.
Kompleksne lähenemisviis
Komplekssel lähenemisel arvestavad juhid tehniliste, ökoloogiliste, majanduslike, organisatsiooniliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste aspektidega ja nendevaheliste seostega. Kui mõnda aspekti ei arvestata, siis ei ole lahendus täiuslik.
Integratsiooniline lähenemisviis
Integratsiooniline lähenemine juhtimisele on suunatud erinevate allsüsteemide ja komponentide, aga ka toote elutsükli staadiumite omavaheliste sidemete uurimisele ja tugevdamisele.
Integratsiooni all mõistame juhtimissubjektide koostöö süvendamist ja arendamist , juhtimissüsteemi komponentide ühendamist ja nendevaheliste sidemete tugevdamist. Firma funktsionaalsete ülesannete konkretiseerimine erinevates allsüsteemides ja täitmise tagamine võimaldavad saavutada püstitatud eesmärke. Andmete analüüs võimaldab teha olulisi järeldusi konkurentsivõime säilitamiseks ja tõstmiseks.
Dünaamiline lähenemisviis
Toodet vaadeldakse dialektilises arengus, uuritakse põhjuse-tagajärje seoseid . Tehakse analoogsete toodete retrospektiivanalüüse (nt 5 viimast aastat) ja prognoositakse arengut.
Protsessina kulgev lähenemisviis
Kui käsitleda juhtimist protsessina, siis huvitavad meid juhtimisfunktsioonid ja nendevahelised seosed. Vaatleme juhtimisprotsessi kui pidevat omavahel seotud strateegilise juhtimise, plaanimise, protsesside korraldamise, arvestuse ja kontrolli, motiveerimise ja reguleerimise ahelat . Kogu ahelat koordineeritakse ühest kohast.
Optimeeriv lähenemisviis
Optimeerides juhtimistegevust, asendame kvalitatiivsed hinnangud kvalitatiivsete näitajatega. Kasutatakse inseneriteaduste, matemaatilisi ja statistilisi meetodeid , eksperdihinnanguid jne. Ülesandeks on leida optimaalsed seosed organisatsiooniliste, tehniliste ja majanduslike seoste vahel.
Administratiivne lähenemisviis
Reglementeeritakse funktsioonid, õigused, kohustused, määratakse kvaliteedi, kulude ja tegevuste kestuse normatiivid, juhtimissüsteemi elemendid normatiivsete aktide kujul. Direktiivne lähenemine rajaneb sunnil.
Käitumuslik lähenemisviis
Juhtimisviisi eesmärgiks on aidata töötajatel arendada oma loomingulisi võimeid. Seda võimaldab käitumisteaduse kontseptsioonil põhinev firma ülesehitus ja juhtimine. Käitumisteaduse õige kasutamine võimaldab tõsta firma ja üksiktöötaja töö efektiivsust .
Situatsiooniline lähenemisviis
Objekti juhtimisviise ei saa ette määrata. Sobiv meetod valitakse lähtudes konkreetsest olukorrast. Olukorrad erinevad: sisu poolest (tehnilised, majanduslikud, poliitilised, psühholoogilised jt), kestuse poolest ( strateegilised , taktikalised , operatiivsed ),
Ressursside ja juhtimisotsuste realiseerimise poolest, juhtimisotsuste realiseerimise meetodite poolest.
Probleemide modelleerimise üldpõhimõtted.
Probleemi identifitseerimine
Sobiva mudeli valik
Mudeli analüüs
Mudeli testimine Ebarahuldav tulemus, siis uuesti sobiva mudeli valik
Mudeli rakendamine
Otsustamine erinevates olukordades (kindlas olukorras, riski olukorras, määramatuse tingimustes).
Otsustamist normatiivses olukorras on statistiline otsustamisteooria, operatsiooni- ja süsteemianalüüs, ratsionaalse isiku kontseptsioon, mänguteooria, koalitsioonide teooria jt.
Otsustamine riski olukorras
Riskist räägitakse siis, kui tuleviku oodatav muutuja väärtus on juhuslik suurus, mis allub teatud kindlale tõenäosusfunktsioonile. Juhusliku suuruse jaotusseadus mitmesugusel kujul kirjeldab täielikult juhuslikku suurust väärtuste esinemise võimalikkuse seisukohalt. Sageli pole eesmärgiks juhusliku suuruse üldiste seaduspärasuste tundmaõppimine, vaid tema üksikute aspektide esiletoomine . Selleks kasutatakse mitmesuguseid arvulisi parameetreid, mida nimetatakse juhuslike suuruste arvkarakteristikuteks. Üheks tähtsamaks juhusliku suuruse asendit kirjeldavaks karakteristikuks on keskväärtus ehk matemaatiline ootus.
Otsustamine määramatuse tingimustes
Otsustamisel määramatuse tingimustes toimub mäng inimese ja stiihilise jõu vahel. Probleemiks on teha mõistlikud otsused mängus mittemõistlike vastastega. Valiku tegemisel soovitatakse rakendada mitmesuguseid otsustamiskriteeriume, mis aitavad selgitada parimat varianti määramatuse olukorras. Maksimini meetod ehk Waldi kriteerium . Kasutatakse olukorras, kus tuleb olla ülimalt ettevaatlik. Valitakse maksimaalne väärtus minimaalsete väärtuste seast.
Minimaksi meetod. Leitakse variant maksimaalsete võimaluste seast, mille väärtus on minimaalne.
Maksimaksi meetod. Kasutatakse äärmiselt optimistlikus olukorras ja valitakse variant, mis võimaldab saada parimat tulemust. Hurwitzi meetod. Lähtutakse põhimõttest, et kõige optimistlikum ja pessimistlikum hinnang on vaevalt õigustatud. Seepärast soovitatakse valida kuldne kesktee . Selleks valime iga variandi kõige väiksema ja kõige suurema tulemuse ning arvutame nende keskmise. Bayesi -Laplace´i kriteeriumi puhul loetakse kõikide olukordade esinemissagedused võrdseiks, seega leitakse iga strateegia tulemuste aritmeetiline keskmine. Valitakse strateegia, mille aritmeetiline keskmine on suurim. Nimetatakse mitteküllaldase aluse printsiibiks. Savage`i kriteeriumi rakendamiseks arvutame kahetsusmaatriksi, püüdes minimeerida kahetsust. Kahetsusmaatriksi arvutamisel on aluseks järgmine loogika : kui teatud olukorras on kindla strateegia abil saadud maksimaalne tulemus, siis kahetsus puudub. Iga teise tulemuse puhul tekib kahetsus, mis kujutab endast maksimaalse tulemuse ja vaadeldava tulemuse vahel. Mida suurem on kaotus vale otsuse tulemusena, seda suurem on ka kahetsus.

Simulatsioon ( modelleerimine )
Modelleerimiseks nimetatakse mudeli ehitamist ja selle kasutamist.
Mudelite klassifitseerimine tunnuste järgi.

Sihipärase kasutuse järgi

teoreetilis-analüütilised meetodid
rakenduslikud mudelid

Tasandi ja problemaatika järgi

makromudelid
mikromudelid
problemaatikamudelid

Matemaatiliste seoste järgi

funktsionaalsed (determineeritud)
stohhastilised (juhuslikkust arvestavad)
lineaarsed
mittelineaarsed

Aja arvestamise järgi

staatilised
dünaamilised

Kasutatavate mõõtühikute järgi

naturaalsed
väärtuselised
sega
standardiseeritud
protsentuaalsed

Lihtsustatuse aste

agreeritud
detailiseeritud
punktmudelid
ruumilised mudelid

Determineeritud ja stohhastilised mudelid.
Mudelid jagunevad determineeritud ja stohhastilisteks mudeliteks. Stohhastilisteks nimetatakse mudelit, mille konstruktsioonis ja funktsioneerimisel on oluline osa juhuslikkusel ja mida kirjeldatakse selliste mõistete abil nagu juhuslik sündmus, juhuslik suurus, juhuslik protsess, tõenäosuse jaotus ja tõenäosustihedus. Determineeritud mudeli konstruktsioonis ja funktsioneerimisel ei ole juhuslikkusel olulist osa.
Modelleerimise etapid.
Etapid on:

Probleemi määratlemine

Mudeli loomine (konstrueerimine)

Mudeli kontroll (katsetamine)

Mudeli kasutamise tingimuste täpsustamine

Mudeli käivitamine (rakendamine)

Resultaatide hindamine
Modelleerimise peamine eelis on lihtsus ja paindlikkus :
I modelleerida saab suuri ja kompleksseid reaalse maailma protsesse, nt linna juhtimissüsteeme, haiglate tööd, haridussüsteemi, riigi majandust
II modelleerimismudelid arvestavad reaalse protsessi keerukust, võimaldavad kasutada mitmesuguseid tõenäosuse jaotusi
III modelleerimine hoiab kokku aega, vähendab reaalse protsessi kulgemise kestust
IV modelleerimine võimaldab lahendada „aga mis siis, kui“ tüüpi probleeme, tuua välja alternatiive
V modelleerimine ei sega tegelikkuses kulgevaid protsesse
VI modelleerimine võimaldab määrata iga üksiku komponendi või muutuja mõju tulemusele ja järjestada neid tähtsuse alusel
Modelleerimise puudused:

head modelleerimismudelid on kallid ja mudeli loomine on aeganõudev tegevus
modelleerimine ei paku optimaalset lahendust, nagu seda teeb lineaarplaneerimine; katse kordamisel võib modelleerimine anda erinevaid lahendusi
iga modelleerimismudel on unikaalne

Monte Carlo meetod.
Meetod võimaldab paljudel juhtudel statistiliste andmete puudumisel luua kunstlik statistika, mis on vajalik stohhastilise ülesande lahendamisel. Meetod tugineb juhuslike arvude genereerimismeetodite ning seda kasutatakse keerukate protsesside simuleerimiseks. Protsessi simuleeritakse palju kordi , saadava väljundi väljavõtu põhjal uuritakse protsessi toimumist, tehakse järeldusi väljundit kirjeldava tõenäosusfunktsiooni kuju ja selle karakteristikute kohta.
Monte Carlo eelised:

meetod arvestab sisendite võimalike väärtuste tõenäosuslikkust ega asenda neid keskmistega
Monte Carlo meetodite rakendamine ei nõua põhjalike matemaatiliste võrrandite lahendamisvõtete tundmist
sisenditevahelist korrelatsiooni on võimalik ja lihtne modelleerida
arvuti teeb kogu töö, mis on vajalik väljundi tõenäosusfunktsiooni arvutamiseks
kasutatavad tarkvarapaketid võimaldavad ülesandeid automatiseerida (nt uute andmete laadimist enne uut simulatsiooni ja andmete ekspordi peale igat simulatsiooni)
analüüsimudelitesse on võimalik kerge vaevaga lülitada keerulisi matemaatilisi tingimusi
mudeli analüüsimine on hõlpsasti teostatav
mudeli muutmine on lihtne ja kiiresti teostatav

Monte Carlo meetodil on mitmeid alaliike. Klassikaline Monte Carlo meetod põhineb ühtlase jaotusega juhuslikel väärtustel.
Meetodi rakendamine seisneb järgmiste tegevuste sooritamises:

määrame muutuja jaotumise ja esinemise sageduse, arvutame sageduse esinemise tõenäosuse
arvutame muutuja jaotumise kumulatiivse tõenäosuse
kumulatiivse tõenäosuse abil leiame muutuja väärtustele vastava juhuslike arvude intervalli
genereerime juhuslike arvude rea või kasutame juhuslike arvude tabelit
modelleerime uuritava protsessi

Prognoosimine
Prognoosimise olemus ja liigitused .
Prognoose kasutatakse kahel viisil. Esimene võimaldab operatsioonijuhil planeerida süsteemi, teine planeerida süsteemi kasutamist. Süsteemi planeerimine toimub pikaajaliste plaanide abil, mis kajastavad toodete ja teenuste nõudlust, vajalikke tootmisvõimsusi ja seadmete vajadust, tootmisvõimsuste paiknemist. Süsteemi kasutamise planeerimine toimub pikaajaliste plaanide abil, mis kajastavad toodete ja teenuste nõudlust, vajalikke tootmisvõimsusi ja seadmete vajadust, tootmisvõimsuse paiknemist. Süsteemi kasutamise planeerimine hõlmab keskmise kestusega ja lühiajalisi plaane . Siia kuulub materjalivarude ja tööjõu vajaduse planeerimine, ostude ja toodangu (teenuste) planeerimine, eelarvete koostamine, töögraafikute koostamine. Prognoosimise aluseks võetakse oletus , et sama põhjuse-tagajärje süsteem, mis kehtis minevikus, kehtib ka tulevikus. Prognoosid on harva täiuslikud. Faktilised andmed erinevad prognoositutest. Keegi ei suuda ennustada, kuidas suur hulk tegureid mõjutab vastavat muutujat. Tulemust mõjutavad ka juhuslikud tegurid. Seega peame leppima prognoosivea olemasoluga. Objektide grupi prognoosid on täpsemad üksikobjektide prognoosidest. Prognoosi täpsus väheneb ajahorisondi kaugenedes. Seega on lühiajalised prognoosid pikaajalistest täpsemad.
Prognoose kasutatakse kahel viisil. Esimene võimaldab operatsioonijuhil planeerida süsteemi, teine planeerida süsteemi kasutamist.
Prognoosimise meetodid ja etapid.
Meetodid on:
1) kvalitatiivsed meetodid (subjektiivsed, hinnangulised ; toetuvad hinnangutele ja arutlustele).

„rohujuuretasandi meetod“ nt võib määrata nõudluse suuruse, kogudes kokku kõikide müüjate prognoositava müügimahu,
turuuuringute meetodid. Kogutakse andmeid turuseisu hüpoteesi kontrollimiseks, kasutades selleks erinevaid meetodeid (küsitlused, intervjuud jt),
grupiarvamuse meetod. Prognoos tugineb grupiarvamusel,
ajalooline analoogimeetod. Meetod toetub analoogse toote elutsüklile,
Delfi meetod. Ekspertide rühm vastab küsimustele. Rühma juht töötab vastused läbi ja koostab rühmale uued küsimused. Arutelus puudub domineeriv arvamus.

2) Aegridade analüüs

libiseva keskmine,
eksponentsilumine,
regressioonianalüüs jt.

Etapid on:

Prognoosieelne orienteerimine

prognoosimise eesmärgi ja ülesannete ning prognoosi liigi määratlemine
baasi- ja prognoosiperioodi esmane fikseerimine

Retrospektiivne uuring ja diagnoos

süsteemi (objekti jne) arengu ajalugu ja eripära uurimine
prognoosimise foon ( majanduskeskkond , turusituatsioon jm)
dünaamika ja taseme analüüs

Prognoosimise meetodite ja võtete hindamine ning valik

meetodite ja nende modifikatsioonide (võtete) uuring

lihtsustatud tehnilis- majanduslikud arvutused
matemaatilis- statistilised ehk ökonomeetrilised meetodid
eksperthinnangute meetodid
kompleksmeetod

sobiva meetodi(te) esmane valik

Prognoosimiseks vajaliku informatsiooni kogumine, töötlemine ja analüüs

aegridade ettevalmistamine (andmete fikseerimine, inter- ja ekstraplaneerimine)
aegrea komponentide eristamine (trend, tsükliline komponent , sesoonne komponent, jääkliige)

Prognoosi(de) arvutamine (väljatöötamine)

aegridade tasandamine (trendi ja teiste komponentide leidmine)
jääkliikmete analüüs

Prognoosi(de) verifitseerimine

prognoositulemuste analüüs
verifitseerimismeetodi(te) valik
prognoosi(de) vea, usaldatavuse ja põhjendatuse hindamine

Prognoosi (variandi) valik või korrigeerimine. Prognooside süntees

prognoosi(de) täpsustamine ehk korrigeerimine
sobivaima prognoosi (variandi) väljavalimine
prognooside ühendamine (sünteesimine)

Aegridade analüüs ja prognoosimine.
Aegrida on ajas korrastatud vaatluse järjekord. Vaatlused tehakse kindla ajaintervalli järel. Andmeteks võib olla nõudlus, tulu, kasum, õnnetusjuhtumid, tootmismaht , tarbijaindeks. Prognoosimismetoodika eeldab, et rea tulevasi väärtusi saab hinnata mineviku väärtuste seisukohast . Aegrea andmete analüüs nõuab, et analüütik uuriks andmete käitumist. Sageli saab seda teha andmete esitamisel graafiliselt ja graafiku visuaalsel uurimisel . Graafikul võib märgata ühte või mitut seaduspärasust:

Tendentsid (trendid) – andmete pidev liikumine pikema ajaperioodi jooksul. Elanikkonna migratsioon , tulude, kultuurifooni muutumine on sageli tendentside põhjustajaks.

Sesoonsus kuulub lühiajaliste, sageli regulaarsete muutuste hulka

Tsüklid on lainekujulised muutused perioodi kestusega üle aasta. Sageli on seotud majanduslike, poliitiliste, ka põllumajanduslike tingimustega.

Ebaregulaarsed muutused toimuvad ebaharilike olukordade tõttu: rasked ilmastikutingimused, streigid või kardinaalsed muutused tootmis- või teenindusprotsessis .

Juhuslikud muutused on sellised, mis jäävad järele peale eelmiste arvestamist.

Asukoha valimine
Asukoha valimise strateegiad ja etapid.
Asukohavaliku ees seistakse siis, kui tootmine ei mahu olemasolevatesse raamidesse või on mujal tootmiskulud väiksemad. Eristatakse kolme strateegiat:

uue asukoha valimine olemasolevat säilitades,

tegevuse lõpetamine ühes ja alustamine teises kohas,

vanasse asukohta jäämine.
Asukoha valimise protseduurid. Meetodid, mida organisatsioonid kasutavad asukoha hindamisel, sõltuvad sageli organisatsiooni suurusest , tegevusest ja võimalustest. Asukoha valik koosneb neljast etapist:

valitakse asukoha hindamise kriteeriumid (tulu, sotsiaalsete teenuste hulk),

tehakse kindlaks tähtsust omavad tegurid, nt turgude asukoht või toormaterjalid,

leitakse alternatiivsed asukohad, määratakse asukoha regioon, määratakse mitu alternatiivset ehituskrunti

hinnatakse alternatiive ja tehakse valik.
Asukoha valimise meetodid (kaalumismeetod, raskuskeskme meetod, tasuvusanalüüs, transpordikulu meetod, regressioonimudelid, eksperthinnangud).
Peamiselt kasutatakse:
1) kaalumismeetod, mis hindab nii materiaalseid kui ka mittemateriaalseid kulusid erinevates asukohtades. Asukoha valimisel kasutatakse nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid sisendeid, mis varieeruvad sõltuvalt organisatsiooni vajadustest . Asukoha hindamiseks on vaja:
- määrata olulised kriteeriumid ( turu paiknemine, tooraine lähedus, kommunikatsioonid , juurdepääs, maksud , kulud)
- seada kriteeriumid tähtsuse järjekorda ja anda neile osakaal
- hinnata kriteeriume punktisüsteemis iga asukoha kohta eraldi (nt hinnaskaala 1-10)
- kasutada ühesugust punktisüsteemi iga asukoha hindamisel
- korrutada kriteeriumide osakaal saadud punktide arvuga ja tulemused summeerida
- valida alternatiiv, mis sai enim punkte.
2) asukoha tasuvusanalüüsi meetodit, mis on eri osa kasumiläve analüüsist. Alternatiivsete asukohtade võrdlemisel arvutatakse iga asukoha püsi- ja muutuvkulud ning leitakse neile sobivad tootmismahud. Seda võib teha graafiliselt kui ka analüütiliselt. Graafiline analüüs koosneb järgmistest sammudest: määratakse iga asukoha püsi- ja muutuvkulud, koostatakse kogukulude graafik , valitakse asukoht, kus tootmiskulud on vähimad valitud tootmismahu juures. Meetod põhineb eeldusel, et püsikulud ei olene tootmismahust, muutuvkulud on lineaarses sõltuvuses tootmismahust, toodetakse ainult ühte tooteliiki.
3) raskuskeskme meetodit asukoha määramiseks üksikule laohoonele, mis teenindab paljusid müüjaid. Seda arvutusmeetodit kasutatakse asukoha leidmisel üksikule objektile, mis teenindab erinevaid turge. Laohoonele parima paiga leidmisel võtab meetod arvesse turgude asukohad, turgudele saadetavate kauba hulga ja veokulud . Esimeseks etapiks on asukohtade märgistamine koordinaatide süsteemis. Koordinaadistiku skaala ja alguspunkt on võetud just niisugused, et tegelikud vahemaad oleksid korralikult esitatud. Kuigi konteinerite arv mõjutab iga kuu veokulusid , ei ole vahemaa esmane kriteerium. Raskusastme meetod eeldab, et veokulud on kindlalt proportsionaalsed vahemaaga ja hulgaga . Ideaalne asukoht on selline, kus laohoone ja müügikoha vaheline kaalutud vahemaa on väikseim.
4) transpordikulu meetodit, mis seob materiaalsed kulud seadmete, tööjõu ja materjalide kasutamisega. Siia kuuluvad riiklikud ja kohalikud maksud.

Laovarude juhtimine, mudelid ja arvutused
Varude vajalikkus ja liigitus.
Varude juhtimise mudel võimaldab analüüsida ja korrigeerida varude suurust, koostada aruandeid, saada soovitusi , plaanida tsükliliste inventuuride tegemist. Moodul võimaldab jaotada olemasolevaid varusid tellimustele, vähendades vaba varu suurust, jälgida nõudluse rahuldamiseks vajaliku reservvaru suurust. Iga toote kohta arvutatakse reserve- ja maksimaalvaru suurus, tellimismahu kordus (maht peab võrduma toodete arvuga ühes pakendis), minimaalne, maksimaalne, püsi või optimaalne tellimismaht, tellimispunkt, tellimiste intervall ja reservaeg- laomajanduse põhiparameetrid. Tootmisvarud jagunevad reeglikohaselt toorme (raw materials), valmistoodangu, komplekteeritavate toodete ( component parts), abimaterjalide ja lõpetamata toodangu varudeks ( work in process).
Kaubavarud ja ettevõtte käive.
Kaubavarude tekitamisel firmad lähtuvad vajadustest: tagada tootmistegevuse sõltumatus, tagada töökohtade sõltumatus, arvestada nõudluse kõikumisega, tagada tootmise paindlikkus, tagada kaitse tarneperioodide kõikumise eest, kasutada majanduslikult põhjendatud tellimuse eeliseid ostude sooritamisel. Valides kaubavaru suurust, tuleb arvestada kuludega : hoidmiskulu, uue toodangu juurutamiskulu, seadistamiskulu ühe toodangu asendamisel teisega, tellimuste paigutamiskulu, kulud, mis tekivad toodangu puudumisel. Tehakse vahet sõltuva (erinevad tooted, mis ei sõltu üksteisest) ja sõltumatu (mingi toote nõudlus on sõltuvuses mingi teise toote kogusest) nõudluse vahel. Varude juhtimissüsteemi abil toimub tellimuste paigutamisgraafiku koostamine, tellimuste paigutamine ja materjalide saamine, kontroll tellimuste täitmise üle.
Laomudelid ja varude arvutused.
Kasutatakse püsimahuga mudelit (majanduslikult põhjendatud tellimuse suuruse mudel e Q-mudel) ja püsiperioodi mudel (perioodilise kontrolli mudel e P-mudel). Q-mudeli rakendamisel esitatakse uus tellimus siis, kui varu suurus on langenud teatud tasemeni, see eeldab jääkvaru suuruse pidevat kontrollimist, süsteem on pidevalt toimiv. Kasutades P-mudelit (joon 218), esitatakse uus tellimus varem kindlaksmääratud perioodi järel, varu on keskmisest suurem, kuna materjali peab jätkuma varu uuendamiseni aja T pärast; kasutatakse kallite materjalivarude juhtimiseks , kuna varud on väiksemad; sobib vastutusrikaste materjalide, nn kriitiliste materjalide jaoks, kuna neis nähakse ette rangem varude kontroll, järelikult ka kiirem reageerimine varude lõppemise korral; puudub kindel tarneaeg ; P-mudel on töömahukam, kuna iga toote lisamine või võtmine registreeritakse. Samuti on püsimahu ja teenindustaseme mudel (esitame uue tellimuse, kui varu suurus on kahanenud tellimispunkti väärtuseni); püsiperioodiga mudelid (joon 222. varude suurusi kontrollitakse kindla perioodi järel, nt kord kuus või nädalas; kasut olukordades, kus tarnija külastab tarbijat perioodsusega ja võtab vastu tellimusi kogu oma nomenklatuuri ulatuses või ostja püüab sobitada tellimusi transpordi võimalustega); Spetsiaalsed mudelid: tellimusmudel reservvaruga (joon lk 224), diskonteeritava kogusega mudel, üheperioodi mudel. ABC analüüs – meetod sortimendi klassifitseerimiseks ja seeläbi ka abivahend plaanimiseks ja kontrollimiseks. Klass A- väga tähtsad tooted, mis moodustavad 15-20% hangitavatest materjalidest ja teenuste nimekirjast ning 80% osturahast. Klass B – tähtsad tooted, 30-40% hangitavate materjalide ja teenuste nimekirjast ja 15% osturahast. Klass C – vähetähtsad tooted, moodustavad 40-55% hangitavate materjalide ja teenuste nimekirjast ja 5% osturahast.

Projektijuhtimine
Projektijuhtimise olemus ja projektide liigid.
Projektijuhtimine on abinõu, mis võimaldab org. probleeme lahendada ja eesmärke saavutada. Projektijuhtimine on juhtimismeetod, mis võimaldab lahendada e/v ees seisvaid keerulisi ülesandeid eesmärgikindlalt ja efektiivselt. Olulised edutegurid: organisatsioon , inimesed, meetodid. Kui õnnestub leida tasakaal nim. kolme eduteguri vahel, tekivad eeldused projekti õnnestumiseks. Projekti mõiste def. 1. Projektiks nim. konkreetse eesmärgi tähtaegseks saavutamiseks kavandatud tegevuse kogumit, mille elluviimisel on rahalised piirangud. 2. Proj. nim. ühekordset, tavaliselt valdkondade piire ületavat ettevõtmist, mis on nii tähtis, kriitiline või vajalik, et seda ei ole võimalik tavajuhtimisega korrektselt teostada, ning mille käsitlemine vajab spetsiaalset organisatsiooni. Projekti iseloomustavad tunnused: uudsus, ühekordsus, ajaline piiritletus, interdistsiplinaarsus- ülesande lahendamiseks ei piisa ühe valdkonna spetsialistidest, keerukas plaanimine ja juhtimine (varem pole sellist proj esinenud , otsused täpsed ja kiired), riskirohkus, konfliktsus, olulisus- proj realiseerimine aitab saavutada firma eesmärke.
Projekte jaotatakse arendus-, teostus- ja tellimusprojektideks.
Arendusprojekt- on praktiline väljund – uue konkurentsivõimelise toote, tehnoloogia jms evitamine. Arendusprojektideks on tootearendus - ja konstrueerimisprojektid, haldusprojektid, kvaliteediprojektid, hindamisprojektid, infotehnoloogilised p, uurimuslikud p ja teaduslikud uurimisprojektid. Toetusprojektid – on vähem unikaalsed kui arendusprojektid. Eesmärgid selgemad ja konkreetsemad. Proj ül teatakse hästi ja ül lahendamiskestuse määramine on suhteliselt lihtne. Need on ehitusp, firma investeerimisp laiendamise mõttes, järelvalve p.
Tellimusprojektid – firma tellib p projekteerimisbüroost. Tellimusp võib omakorda olla arendus- või toetusp. Lähtuvalt sellest, kas teostajaks on üksikisik, riik või e/v p liigitatakse: isiklikuks p (remontimine, raamatu kirjutamine, puhkusereisi korraldamine); riiklikuks p (maanteede või ametiasutuste ehitamine, puhkusereisi korraldamine), e/v p (uue toote väljatöötamine, kl päevade korraldamine).
Projektijuht ja – meeskond .
Projektijuht vastutab projekti ohjamise, plaanimise, tööde koordineerimise ja lõpetamise eest. Projektijuhile esitatavad põhinõuded: paindlikkus ja kohanemisvõime, initsiatiivikus, juhtimisoskus, konfidentsiaalsus , oskus veenda inimesi, oskus vältida intriige, peab olema pigem üldistaja kui spetsialist, juhtimisoskused, erialaoskused. Meeskonna edukust tagavad tegurid: juhtimine, kvalifikatsioon , osavõtlikkus, mikrokliima, saavutuste tase, töö metoodika, enesearendamine, loomingulisus.
Projekti käivitamine, kontroll ja lõpetamine.
Projektide käivitamise faas: probl sõnastamine, olukorra analüüs, alternatiivsete lahendusvariantide väljatöötamine ja teostatavuse hinnang. See lõpeb proj plaanimise või kõrvalelükkamise otsusega. Kontroll: proj kontrolli all mõeldakse meetmeid, mis tagavad projekti kulgemise vastavuse kavandatule. Eesmärgiks luua hoiatussüsteem, mis võimaldab õigeaegselt avastada ja kõrvaldada tekkinud hälbed, võimaldab projektijuhil juhtida sündmuste kulgu , mitte reageerida juba toimunud sündmustele. Lõpetamine: proj lõpetatakse, kui eemärk saavutatud. Lõpetamisel antakse hinnang proj tulemuslikkusele (hinnatakse proj teostuse kvaliteeti, efektiivsust, tulemuslikust) ja tehakse kindlaks tehtud vead, et neid tulevikus mitte korrata .
Ajagraafikute koostamine.
Ajagraafik on proj tegevusplaan . Määratakse kindlaks proj peaül ja nende täitmise jrk. Tegevus koosneb ül analüüsist ja proj kulgemise analüüsist. Sõnastades püstitatud probl ül, analüüsides neid, jaot proj osadeks . Tekib ül plaan. Loenditehnika kasutamisel fikseeritakse iga tegevuse kestus, algus ja lõpptähtaeg. Lintdiagrammis e nn gantti graafikus kajastub tööde loetelu tööde toimumise jrk-s. töde algus ja lõpptähtaja esitatakse graafiliselt, diagrammina.
Võrkplaanimine.
Võrkplaneerimise tehnika on arendatud suurproj. kavandamiseks ning nad rajanevad kriitilise tee meetodil (need on PERT , nooldiagramm ja sõlmdiagramm). Vp pannakse tegevusvõrgustik kokku sündmustest (määratud seisundi või eesmärgi saavutamine) ja toiminutest (kõik tööd, mis tehakse jõudmaks ühest seisundist teiseni). Vp jaguneb 2 etapiks: andmete kogumine kompleksi kuuluvate tööde ajalise järgnevuse ja kestuse kohta ning tulemuste graafiline kujundamine; töötähtaegade tabeli koostamine ja analüüsimine. VP eelised: võimaldab luua vajalikul määral detailiseeritud kalendriplaani, mis on piisavalt näitlik ja ülevaatlik; tagab plaani sisemise ajalise kooskõlastatuse; võimaldab läbi arutada suure arvu erinevaid variante ja leida optimaalse plaani; võimaldab koondada tähelepanu hetkel kõige tähtsamatele töölõikudele; on kriitiliste toimingute suhtes jäik, mittekriitiliste suhtes aga elastne; võimaldab töid töödelda arvutil.

Lineaarplaanimine ja optimeerimismudelid.
Plaanimisülesande koostamine.
Lineaarne planeerimine kui matemaatiline meetod võimaldab efektiivsemalt kasutada organisatsiooni ressursse, seadmeid, raha, aega, laoruume ja toormaterjali, aitab plaanida ja
vastu võtta juhtimisotsuseid. Ülesannetel on neli omadust:
1) Ülesanded taotlevad mõnesuuruse maksimeerimist või minimeerimist. Nimetame selle nõude sihtfunktsiooniks, tootmis- ja teenindus organisatsioonid maksimeerivad tavaliselt kasumit, transpordiorg. Tavaliselt minimeerivad veokulusid.
2) Soovitatavat taset piiravad kitsendused. Tootmisplaani kitsendusteks on saada olev tööjõud ja olemasolevad seadmed , kasutatavad ruumid.
3) Otsustamiseks on vaja alternatiive. Nt tootes kolme erinevat toodet, tuleb otsustada, kuidas jaotada nende vahel ressursse, et maksimeerida kasumit.
4) Sihifunktsioone ja kitsendusi väljendatakse kas võrrandite või võrratustena.
Lahendusvõtted.
Graafiline lahendamine – kasut siis, kui on kaks muutujat. Koostame võrrandid, mis kirjeldavad kasumi maksimeerimist/kahjumi minimeerimist ning kitsenduste võrrandid. Ala, mis rahuldab kõiki kitsendusi ongi lahendite piirkond. Optimaalse lahendi hulga leidmiseks on mitu võimalust: samakasumijoone meetod ja ekstreemumpunkti meetod.
Simpleksmeetod - enam kui kaks muutujat. See on algoritm (instruktsioonide kogum), mille abil leitakse ekstreemumpunktid ja nende kaudu jõutakse parima lahendini- suurema kasumi või väiksema kahjumini.
Duaalhinnangud- vastab lineaarplaneerimise ül-le, see on lähte ül-ga sümmeetriline. Duaalhinnangud võimaldavad koondada ökonomistide tähelepanu defitsiitsete ressursside efektiivsemale kasutamisele. Selle tulemus on 0 siis, kui ta ei mõjuta ülesande optimaalset lahendit, s.t kui vastavaid ressursse on olemas külluses.
Optimeerimismudelite kasutamise tüüpülesanded.
Eesmärgiks on leida komponentide suhe, mis minimeerib tootmiskulu. Dieediülesanne nt haigla , ostu - müügiplaani, tootmisplaani koostamine, teenistujate ratsionaalne kasutamine, töögraafiku koostamine.

Teenindussüsteemid ja nende parameetrid .
Koosneb: sisevoog, serverite (teeninduskanalite) arv, kl saabumise ja teenindamise struktuur, teenindamiskord. 1.Kliendivoog koosneb tellimustest. Voog võib olla lõputu ja lõplik suurus, lõputu voo korral ületab kl arv süsteemi võimalused (nt supermarket , pank , puhkekohad); lõpliku vooga on tegemist, kui kl on lõplik arv (remontija). 2. Süsteemi võimsuse määrab serverite(kanalite) läbilaskevõime ja arv. Võime kujundada ühe või mitme kanaliga süsteeme.3.Saabumise ja teenindamise struktuur. Ajaühikus saabuvate kl arvu kirjeldab Poissoni seadus, teenindusaega eksponentseadus. 4. Teenindamisjärjekord. Enamus mudeleid eeldab, et esimesena saabujat teenindatakse esimesena. ( pank , kauplus). Teissugune teenindamine kasutusel kiirabis, arvutiprogrammide töötlemisel, kus ooteaja maksumus on erinev. Jrk likvideerimine nõuab kulutusi teenindussüsteemi võimsuse yõstmiseks. Joonis lk 42. Peamiseks metodoloogiliseks raskuseks on ootaja maksumuse leidmine või prognoosimine. teeninduseta lahkumist jrk-st tuleb arvestada kui süsteemile tekitatud kahju. Teeninduskanalite läbilakse optimumi leidmiseks võidakse teha eksperimente, suurendada kanalite arvu ja uurides, mis juhtub kuludega.
Ooteaja mudelid.
Mudel A. Lihtne teenindusmudel. Ühe kanaliga süsteem, järjekorra moodustamist iseloomustab Poissoni jaotusseadus, kl teenindatakse saabumise jrk-s, jrk-da saabutakse juhuslikult, iga kl teenindamise aeg on erinev, teenindamisaega kirjeldab negatiivse eksponentsiaalse tõenäosuse jaotumise seadus, teenindamise kiirus on suurem saabumise kiirusest, tüüpnäide: panga kassiir, tasuline üherealine sild . Mudel B. Mitme kanaliga, järjekorra moodustamist iseloomustab Poissoni jaotusseadus, teenindusaja – kspotentsiaalne jaotusseadus, teenindab 2 või enam töötajat, kl ootavad ühes jrk-s ja pöörduvad esimese töötaja poole, kes vabaneb, nt lennupiletite müügikassa. Mudel C. Teenindusaeg on konstantne, järjekorra moodustamist iseloomustab Poissoni jaotusseadus. Tüünide automaatne autopesula. Mudel D piiratud lähtekogus, väike lõplik tarbijaskond. Järjekorra moodustamist iseloomustab Poissoni jaotusseadus, teenindusvoo suurus piiratud, tüüpnäide kindla suurusega hooldatav seadmepark.
Teenindussüsteemi optimaalse variandi valik ja majanduslik efekt.
17

.DOC Laadi alla originaalfail 17 lk · .doc · 51 allalaadimist

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #1

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #2

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #3

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #4

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #5

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #6

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #7

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #8

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #9

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #10

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #11

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #12

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #13

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #14

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #15

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #16

Operatsioonijuhtimise kordamisküsimused ja vastused #17

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-01-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

51 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

AnnaAbi Õppematerjali autor

Ratsionaalne otsustusprotsess, simulatsioon, prognoosimine, asukoha valimine, laovarude juhtimine, projektijuhtimine, lineaarplaneerimine, teenindussüsteemid.

tellimus lähenemisviis meetodid nõudlus planeerimine muutuja kriteeriumid modelleerimine varu suurus prognoosid jaotusseadus carlo monte carlo juhtimisotsus

Sarnased õppematerjalid

doc

Operatsioonijuhtimine

§ 1. Ratsionaalne otsustusprotsess §2. Simulatsioon (modelleerimine) Modelleerimine on laiem mõiste kui simulatsioon. 4. Asukoha valimine. 1.1. Otsustamise olemus ja otsustusprotsessi elemendid Modelleerimine mudelite koostamine ja uurimine(analüüs). Mudel on töövahend. 4.1.Asukoha valimise strateegiad ja etapid Asukohavaliku ees seistakse siis, kui tootmine Otsustamise-tegutsemisviisi leidmine, probleemi lahendamise protsess ja tegevuse tulemus. Simulatsioon tegelikku olukorra modelleerimine, protsesside matkimine, immiteerimine, ei mahu olemasolevatesse raamidesse või on mujal tootmiskulud väiksemad. Strateegiad: Kolm aspekti: probleemi lahendamiseks vajalike tegutsemisvariantide ettevalmistamine, õppimine läbi tegutsemise. Mudelid:1.materiaalsed(füüsilised)ehk ainelised , 2.mõttelised 1)uue a

Operatsioonisüsteemid

pdf

Operatsioonijuhtimine konspekt

kindlaksmääramisest ja hinnangu andmisest investeerimisvõimalustele. 1.3. Operatsioonifunktsioonide kriteeriumid Operatsioonifunktsioonide kriteeriumid on: y kvaliteet y paindlikkus y kiirus y hind (tootmiskulud) 1.4. Ettevõtte konkurentsivõime põhitegurid Ettevõtte konkurentsivõime põhitegurid on: y paindlikkus y kvaliteet y tootlikkus = väljundid/sisendid = toodang (teenused, resultaat)/kulud (ressursid) y innovatsioon ja informatsioon. 1.5. Operatsioonijuhtimise baasmeetodid Otsustusmaatriks Väliskeskkonna seisundid Tegevuse S1 S2 ...Sj... Sn alternatiivid Väliskeskkonna seisundite esinemise tõenäosus P1 P2 ...Pj... Pn

Operatsioonijuhtimine

pdf

Operatsioonijuhtimine kordamisküsimused

Operatsioonijuhtimine Kordamisküsimused 2012 Tootmis(teenindus)süsteem, selle sisendid, väljundid ja mõjurid Operatsioonisüsteem organisatsiooni kogu tootmis- või teenindustegevuse süsteem. Väljund eesmärk, kuhu peame jõudma. Väljunditeks on tooted ja teenused. Sisend ressurss. Näiteks: y kapital y materjal y tööjõud y energia y tooraine. Mõjuriteks on näiteks:

Operatsioonijuhtimine

pdf

Analüüsimeetodid äriuuringutes loengukonspekt

1. KVANTITATIIVSED JA KVALITATIIVSED ANALÜÜSI MEETODID 1.1. Analüütiliste mudelite liigitamine, eripära ja kasutusvõimalused ärikorralduses 1. Sihipärase kasutuse järgi: teoreetilis-analüütilised mudelid (teooria mudelid, kirjeldused, pigem doktoritöö), rakenduslikud mudelid (kvantitatiivset laadi, ei välista eelnevat teoreetilist käsitlust) 2. Tasandi ja problemaatika järgi: makromudelid (regioon); mikromudelid (ettevõte või selle allosa); problemaatikamudelid (rahandus, logistika v muu valdkond) 3. Matemaatiliste seoste järgi: funktsionaalsed (determineeritud) mudelid; stohhastilised (juhuslikkust arvestavad); lineaarsed mudelid; mittelineaarsed; aditiivsed ja multiplikatiivsed 4. Aja arvestamise järgi: staatilised mudelid (konkreetse hetke sisu); dünaamilised mudelid. Staatilisest võib tekitada dünaamilise kui lisada aegrida 5. Kasutatavate mõõtühikute järgi: naturaalsed mudelid (töökoha tasand); väärtuselised; segamudel

Analüüsimeetodid äriuuringutes

docx

Operatsioonijuhtimine eksami vastused

 Millised on operatsioonijuhtimise ülesanded ? 1. Organisatsiooni operatsioonisüsteemi üldise arengustrateegia kavandamine ja elluviimine – millised on eesmärgid, kes on kliendid (sellest peab ettevõte lähtuma) 2. Operatsioonistrateegia ja taktika – kuidas toodame, milliste ressurssidega 3. Operatsioonisüsteemi arendamine ja juurutamine (tootmisprotsess, tootmisvõimsus, asukoht, tootearendus, standardid, töökorraldus..) 4. Süsteemi talitluse planeerimine ja kontroll plaanide täitmise üle (varude juhtimine, tarneahela juhtimine, tootmisplaanid, kvaliteedikontroll..) 5. Kvaliteedi tõstmine (kvaliteedijuhtimine, protsesside parendamine, riskijuhtimine..)  Operatsioonisüsteemi sisendid ja väljundid. Muudetavad sisendid: •Materjal – kasutavad tootmisettevõtted; jaekaubandus; posti- ja transpordiettevõtted, laoteenuste pakkujad. •Info – raamatupidamisteenuse pakkujad; turu-uuringute ettevõtted; finantsanalüütikud; telek

Operatsioonijuhtimine

doc

RAKENDUSLIK SÜSTEEMITEOORIA 2012

Probleemide lahendamise üldine skeem: 1 ülesande otstarbekohane püstitamine 2 matemaatilise mudeli koostamine ja selle adekvaatsuse kontroll 3 lahendi leidmine mudelil 4 lahendi sobivuse kontroll 5 lahendi realiseerimine (elluviimine) Seejuures tuleb tähele panna, et: · Püstitage ülesanne õigesti valesti püstitatud ülesande alusel ei ole võimalik saada õiget lahendust. Ülesande püstitamisel leidke vastused küsimustele: Mis on eesmärgiks? Mis on otstarbeks? Mis on antud? Millised on ülesande tingimused? · Probleemi tuleb vaadelda ja analüüsida kui süsteemi arvestada tuleb kõiki olulisi faktoreid · Ülesande püstitamisel ja lahendamisel tuleb arvestada info mittetäielikkust · Tuleb uurida optimeerimise võimalusi ja kui võimalik püstitada optimeerimisülesanne · Kui probleem on liiga keeruline, tuleb see jagada osadeks ja moodustada alamülesannetest

Süsteemiteooria

doc

Eelarvestamise spikker

I OSA EELARVE on vahend. Kirjendatakse tulevasi tegevusi, finantsallikaid, teostamiseks kulusid. Fikseeritud struktuuri ja hierarhilise ülesehitusega süsteem. Realistlikel prognoosidel põhinev tegevusplaan. VISIOON-(Milliseks me tahame saada?)avalik kirjalik kokkuvõte org-i tulevikust, milliseks soovitakse org-i arendada. Määrab tegutsemise põhisuuna. MISSIOON-(Miks me eksisteerime?)kirjeldab org peamise ül-i. Mida asutus teeb ja kelle jaoks? Ei tohi tihti muutuda. Lühike, selge ülevaade. STRATEEGIA-definitsioon tuleneb tegevuse tulemuslikkusest(e/v teeb õigeid asju). Vahendid ja meetodid e/v ülima eesmärgi saavutamiseks vajalike tingimuste täitmiseks. Saavutada otsustaval hetkel otsustavas lõigus otsustav ülekaal(olla konkurentidest samm eespool). Strateegiline planeerimine- järgmise 3-5a jooksul käivitatavate programmide ja nendesse suunatavate ressursside ligikaudse mahu üle otsustamise protsess. FIRMAPORTFELL-firma tooted/tegevusvaldkonnad, mis on antud kindlas s

Eelarvestamine

docx

OPERATSIOONIJUHTIMISE EKSAM

kohta. Tarnekindlus sõltub kiirusest, paindlikkusest ning ta mõjutab kuluefektiivsust. Kuluefektiivsus- eesmärgiks on maksimaalne lisandväärtus minimaalsete kuludega. Seda mõjutavad kõik neli eelpool nimetatud kriteeriumit – kvaliteet, tarnekindlus, kiirus ja paindlikkus Kvaliteedi-tootlikkuse-paindlikkuse vahel võivad tekkida vastuolud (nende lahendamiseks vaja operatsioonijuhtimise meetodeid). Vastuolud:  Tootlikkuse ja kvaliteedi vahel – kui tahta kõrget tootlikkust, siis võib selle all hakata kannatama kvaliteet. Toodetakse kiiresti ja palju aga lohakalt ja ebakvaliteetselt. Kvaliteetne tootmine nõuab kulutusi ja selle tulemusena tootlikkus väheneb.  Paindlikkuse ja kvaliteedi vahel – kui olla väga paindlik, siis võib kvaliteet kannatada. Vajaliku kvaliteedi saavutamine nõuab aega

Operatsioonijuhtimine

Rohkem sarnaseid