Operatsioonijuhtimine konspekt (0)

1. Tootmis(teenindus)süsteem ja operatsioonijuhtimise meetodid 
 
1.1. Tootmis(teenindus)süsteem, selle  sisendid , väljundid ja mõjurid 
Operatsioonisüsteem – organisatsiooni kogu tootmis- või teenindustegevuse süsteem. 
Väljund – eesmärk, kuhu peame jõudma. Väljunditeks on tooted ja teenused. 
Sisend  – ressurss. Näiteks: 
y 
kapital  
y 
materjal  
y 
tööjõud 
y 
energia 
y 
tooraine . 
Mõjuriteks on näiteks: 
y 
teave  väliskeskkonnast  –  teave  toote  või  teenuse  kohta,  ressursside  maksumus,   tehnoloogia  
arengusuunad , valitsuse normatiivaktid jne. 
y 
teave sisekeskkonnast – organisatsiooni eesmärgid, poliitika, arengusuunad jne. 
y 
teave süsteemi seisundi kohta. 
Erinevus tootmis- ja teenindussüsteemi vahel 
Ehe toode on käega katsutav, seda võib varuda, transportida, osta ja hiljem kasutada. Teenus seevastu ei ole 
käega  katsetav  nagu   tarbekaup ,  teenuse  tootmine  ja  tarbimine  toimub  üheaegselt,  teenus  ei  ole  asi,  vaid 
tegevus. 
Kui  teenindusettevõtteid  lähemalt  vaadata,  siis  näeme,  et  enamikul  juhtudel  on  neis  ühendatud  teenuse 
osutamine ja toote valmistamine. Toote valmistamine protsess on tagaplaanil ja harilikult me seda ei näe. Te 
ostate  lennupileti  ja  käsitlete  ostuprotsessi  kui  teenust.  Kuid  selleks,  et  lennuk  lendaks,  peab  ta  läbima 
plaanipärase hoolduse, mis on tööstuslik protsess. 
 
1.2. Tootmis(teenindus)süsteemi toimimise uurimise võimalused (lähenemised) 
Tootmise kitsaskohtade analüüs – vastab küsimusele „Mida kujutab endast optimaalne  tootmisprogramm ?“. 
y 
Kui  tootmises  ei  ole  kitsaskohta,  siis  saab  toodangut  valmistada  soovitavas  koguses.  Kuid  seda  on 
otstarbekas  teha  vaid  siis,  kui  jääktulu  väärtus  (ühiku  realiseerimistulu  –  ühiku  muutuvkulu)  on 
positiivne. 
y 
Kui tootmises on kitsaskoht, tuleb arvutada jääktulu  suhtarv  iga tootegrupi jaoks (jääktulu suhtarv = ühiku 
jääktulu absoluutne suurus/ühiku valmistamise aeg). Väikseima jääktulu suhtarvuga toode jäetakse välja. 
ABC-analüüs  –  kasutatakse  tootmise  võtmemomentide  ja  prioriteetide  määramiseks.  Praktika  näitab,  et  5-
20%  tootmisprotsessi  sisendeist  annavad  75-80%  tulemustest.  Ülejäänud  sisendid  annavad  ainult  5-20% 
kogutulemusest. See tähendab, et väikestel naturaalsetel suurustel on suur rahaline väärtus. Tootmisjuht peab 
neid  teadma  ja  ABC-analüüs  võimaldab  neid  leida.  Juhtkonna  ülesandeks  on  ülesannete,  protsesside, 
materjalide,  tootegruppide  prioriteetide  määramine.  Ülesandeid  jagatakse  A,  B  ja  C  ülesanneteks,  lähtudes 
tähtsuse ja tähtajalisuse kriteeriumidest. Sellest klassifikatsioonist jäävad välja ülesanded, mis ei ole tähtsad 
ega tähtajalised.  
Tootmise alternatiivide analüüs – vastab küsimusele „Kas toota mõni toote koosseisu kuuluv  komponent  ise 
või osta  tarnijalt ?“. Kasutatakse järgmisi hindamismeetodeid: 
Sisu 
Meetod 
Uute  eesmärkide  püstitamine,  olemasolevate 
Kas otsus on kooskõlas ettevõtte eesmärkidega? 
eesmärkide korrigeerimine 
Kui suured on kapitalikulud tootmise ja hangete puhul?  Ettevõtte põhi- ja käibevahendite analüüs 
Kas on tagatud kvaliteet hangete puhul? 
Oma- ja hangitavate toodete analüüs 
Millised on muutuv- ja püsikulud hangete puhul? 
Tootmise ja hangete kogukulude võrdlemine 
Mõlemate  alternatiivide  muutuv-  ja  püsikulude 
Millised on tootmise ja hangete jääktulud? 
arvutamine 
Milline on otsuse mõju personalile? 
Töökohtade säilitamine, personali kvalifikatsioon 
Toorainete   ja  materjalide  kasutamise  seadus-
Milline on otsuse mõju ökoloogiale? 
andlikud normid, tootmise ja turunduse protsessid 
Võrdlusanalüüs – äriprotsessi pideva mõõtmise ja võrdlemise protsess  äriliidrite suhtes kogu  maailmas, et 
saada  informatsiooni,  mis  aitab  organisatsioonil   parendada   oma  äritegevust.  Võrdlusanalüüs  toimub  neljal 
tasandil: 
y 
organisatsiooniline  tasand  –  mõõdetakse  sisemist   efektiivsust ,  selgitatakse  välja  kitsaskohad  ja 
organisatsiooni üksikute osade varjatud arenguvõimalused 
y 
konkurentide  tasand  –  võrreldakse  oma  ja  konkurentide  saavutusi  või  tegevusi;  võrreldakse  toodete 
disaini, administratiivset juhtimist, palgasüsteeme jne 
y 
funktsionaalne tasand – võrreldakse tööstusharu analoogseid funktsioone täitvaid ettevõtteid 
y 
üldine  tasand  –  seire  ületab  konkurentide  ja  tööstusharu  tasandi.  Kriteeriumiks  on  võime  rakendada 
kogemust oma tegevusvaldkonnas. 
Tasuvusanalüüs – määratakse toote kogus, mille puhul toote valmistamise kulud võrdsustuvad kogutuluga ja 
millest alates tekib kasum. 
Projekti hindamine – projekt koosneb aja jooksul toimuvate majanduslike tegevuste jadast. Projekti analüüs 
kujutab endast tulevaste sündmuste hindamist. Hindamine koosneb kahest osast: eeldatavate tulude ja kulude 
kindlaksmääramisest ja hinnangu andmisest investeerimisvõimalustele.  
 
1.3. Operatsioonifunktsioonide kriteeriumid 
Operatsioonifunktsioonide kriteeriumid on: 
y 
kvaliteet 
y 
paindlikkus  
y 
kiirus 
y 
hind ( tootmiskulud ) 
 
1.4. Ettevõtte konkurentsivõime põhitegurid 
Ettevõtte konkurentsivõime põhitegurid on: 
y 
paindlikkus 
y 
kvaliteet 
y 
tootlikkus  = väljundid/sisendid = toodang (teenused,  resultaat )/kulud ( ressursid ) 
y 
innovatsioon  ja informatsioon. 
 
1.5. Operatsioonijuhtimise baasmeetodid  
Otsustusmaatriks 
Väliskeskkonna  seisundid  
Tegevuse 
S1 
S2 
...Sj... 
Sn 
alternatiivid 
Väliskeskkonna seisundite esinemise tõenäosus 
P1 
P2 
...Pj... 
Pn 
a1 
e11 
e12 
...e1j... 
e1n 
a2 
e21 
e22 
...e2j... 
e2n 
...ai... 
ei1 
ei2 
...eij... 
ein 
am 
em1 
em2 
...emj... 
emn 
 
Alternatiiv   –  kõigi   otsustaja   käsutuses  olevate  vahendite  (ressursside)  ja  tema  mõju  all  kujunevate  tegurite 
kõik otsustajast olenevad seisundid. 
Väliskeskkonna  seisundid  –  otsustaja  poolt  mittejuhitavad  (mittemõjutatavad,  mittereguleeritavad) 
tegutsemistingimused, mis alternatiivide tulemuslikkust oluliselt muudavad. 
 
Otsustuspuu  
Otsustuspuu  on  diagramm,  mis  kajastab  loogilist  arutluskäiku  probleemi  üle  otsustamiseks.  See  koosneb 
neljast osast: 
 
x 
Otsuse sõlmpunktid, kus kõik võimalikud sammud ja  valikud  koonduvad otsustaja kätte. See on  punkt, 
kus tuleb langetada otsus. 
x 
Juhuslikkuse/määramatuse  sõlmpunktid,  kus  tuuakse  ära  kõik  esile  kerkida  võivad  määramatud 
sündmused ja nende võimalikud tagajärjed. Selles punktis tuleb määramatused lahendada. 
x 
Lõpp-punktid  (tulemused  või  tagajärjed),  mis  võtavad  kokku  iga  võimaliku  valiku  ja  juhuslikkuse 
kombinatsiooni  tagajärjed. 
x 
Tõenäosused iga juhusliku sündmuse tagajärgede esinemise kohta. 
1. samm. Joonista välja otsustuspuu, et probleemi olemus oleks üheselt arusaadav. Esimese sammuna tuleb 
kronoloogilises  reas  välja  joonistada  eesseisvad  otsused  ja  juhuslikult  esineda  võivad  sündmused. 
Otsustuspuu  puhul  on  täiesti  mõeldav  ja  tavaline,  et  sõlmpunktides  peab  olema  võimalus  valida  ära  tee 
midagi alternatiiv. On vaja meeles pidada, et otsustuspuu jaoks on oluline, et seal joonistuks välja  ainuomane  
tee otsustuspunktist lõpp-punktideni. Otsustuspuu peab olema kujundatud nii, et juhuslikkuse sõlmpunktides 
oleks  näha  kõik  esineda  võivad  sündmused  ja  et  otsustuspunktis  oleksid  kajastatud  kõik  konkureerivad 
valikud.  Need  sündmused  ja  valikuvõimalused  peavad  olema  defineeritud  nii,  et  nad  üksteisega  ei  kattuks 
(tehniliselt öelduna vastastikku välistavad ja koos ammendavad). 
2. samm. Määra juhuslike sündmuste esinemise tõenäosus. Tõenäosuse hindamine peegeldab arvulist lõhet 
olemasoleva ja otsuste  langetamiseks  vajamineva informatsiooni vahel. Tõenäosuslike mudelite  kasutamise 
eesmärgiks  on  vähendada  määramatuse  osakaalu   otsustusprotsessis .  Lisaks  võib  siinkohal  kasutada  ka 
võtteid nagu investeeringu tasuvuse arvutamine ja diskonteerimine. 
3.  samm.  Anna  tulemustele   kvantitatiivne   tähendus  (rahaline  või  kasulikkust  väljendav  väärtus).  Selle 
sammu  mõte  on  näidata  otsustajale,  kui  tähtsa  probleemiga  on  tal  tegemist.  Arvuta  otsustuspuu  väärtus, 
alustades  paremalt  ja  liikudes  vasakule.  Arvuta  määramatuse  tagajärgede  väärtus  nende  sõlmpunktides, 
korrutades tagajärgede väärtused nende esinemise tõenäosusega (so eeldatava väärtusega - EV). Mõnigi kord 
ei ole valikute üle otsustamisel eeldatava väärtuse rahaline väljendamine kohane, kuna erinevad lahendused 
on sisuliselt erineva väärtusega. Rahalisele väärtusele võrdväärset vastet nimetatakse kasulikkuseks (utility). 
Otsustuspuu  juures  on  ühe  sõlmpunkti  väärtust  võimalik  arvutada  vaid  siis,  kui  on  teada  kõigi  sellele 
järgnevate  sõlmpunktide  väärtused.  Ühe  otsustuse  sõlmpunkti  väärtus  on  võrdne  kõigi  sellele  otseselt 
järgnevate  sõlmpunktide  suurima  ühisväärtusega.  Ühe  juhuslikkuse  sõlmpunkti  väärtus  on  võrdne  sellele 
järgnevate  sõlmpunktide  eeldatava  väärtusega,  sõltudes  nende  esinemise  tõenäosusest.  Otsustuspuud 
tagurpidi,  okstest  juureni lahti harutades on võimalik arvutada iga sõlmpunkti väärtus, k.a juure enda väärtus. 
Arvutamisel kasuta parimat eeldatavat väärtust. 
Näide 
Ametnik  peab töötajate ühisfondi raha kogumiseks  korraldama  õhtusöögi. On teada, et sel ajal sajab üheksal 
päeval kümnest ja ta peab otsustama, kas organiseerida õhtusöök sees või väljas. Saadaolev kinnine  paviljon  
on  ebamugav  ja  kogemus  näitab,  et  osavõtt  sees  toimuvatest  üritustest  on  vähene.  Ruumis  toimuval 
õhtusöögil suudetakse 60% tõenäosusega  koguda 1000 krooni ning tõenäosus, et kaotatakse 200 krooni on 
40%. Kui korraldada õhtusöök väljas ja hetkel ei saja, on võimalus koguda 5000 krooni ja saju korral kaotada 
100 krooni. 
 
1.  samm.  Välja  on  joonistatud  kaks  haru  (sees  ja  väljas).  Seda  otsustusetappi  suudab  ametnik  kontrollida. 
Järgnevalt on joonistatud kaks ringi, kus vastus edaspidi toimuva suhtes sõltub juhusest ja taolisel puhul on 
kaks võimalust (sees toimuv õhtusöök saab olla kas mõõdukalt edukas või see  kukub  täiesti läbi). 
2.  samm.  Sees  toimuva  peo  puhul  teame,  et  60%  tõenäosusega  on  see  mõõdukalt  edukas  ning  40% 
tõenäosusega  kukub  see  täielikult  läbi.  Need   numbrid   on   kantud   ka  vastavatele  harudele  joonisel.  Samuti 
teame, mis on  kummagi  võimaluse lõppresultaat: võit või kaotus ja mis ulatuses.  
3.  samm.  Kui  oleks  ametniku  valida,  korraldaks  ta  õhtusöögi  väljas  ja  seda  kuiva  ilmaga.  Kuid  loodust  ei 
suuda  ta  kontrollida.  Kui  ta   otsustaks   peo  läbi  viia  väljas,  peaks  ta  seda  tegema  iga  ilmaga.  See  toob 
ametnikule  kaasa  vajaduse  hinnata  õhtusöögi  korraldamise  mõtte  kust  väljas,  kui  on  teada,  et  90% 
tõenäosusega on võimalik kaotada 100 ja 10% tõenäosusega on võimalus koguda 5000 krooni. Seega on tal 
vaja arvutada sõlmpunkti B keskmine  eeldatav  väärtus (EV). 
EV (sõlmpunkt B) = 0.9 x (-100) + 0.1 x (5000) = 410 
EV (sõlmpunkt A) = 0.6 x (1000) + 0.4 x (-200) = 520 
Seega, lähtuvalt otsustuskriteeriumitest oleks parim valik sõlmpunkt A ja õhtusöök tuleks korraldada sees. 
 
Modelleerimine  
Modelleerimiseks  nimetatakse  mudeli  ehitamist  ja  selle  kasutamist.  Mudelit   defineeritakse   kui  materiaalset 
või  mõttelist  objekti,  mis  on  võimeline  asendama  mingit  teist  materiaalset  või  mõttelist  objekti,  et  seda 
uurides  saada  teadmisi  asendatava  objekti  kohta.  Mudelid  jagunevad  determineeritud  ja  stohhastilisteks 
mudeliteks. Stohhastilisteks nimetatakse mudelit, mille konstruktsioonis ja funktsioneerimisel on oluline osa 
juhuslikkusel  ja  mida  kirjeldatakse  selliste  mõistete  abil  nagu  juhuslik  sündmus,  juhuslik  suurus,  juhuslik 
protsess,  tõenäosuse  jaotus  ja  tõenäosustihedus.  Determineeritud  mudeli  konstruktsioonis  ja  funktsionee-
rimisel ei ole juhuslikkusel olulist osa. 
Modelleerimise  etapid: 
x 
Probleemi sõnastamine 
x 
Oluliste muutujate väljatoomine 
x 
Modelleerimismudeli koostamine 
x 
Muutujate väärtuse täpsustamine 
x 
Tingliku  statistilise kogumi koostamine 
x 
Tulemuste analüüsimine 
x 
Parima  tegevusplaani valimine 
Modelleerimise eelised: 
x 
modelleerida  saab  suuri  ja  kompleksseid  reaalse  maailma  protsesse,  nt  linna  juhtimissüsteeme,  haiglate 
tööd, haridussüsteemi, riigi majandust 
x 
Modelleerimismudelid  arvestavad  reaalse  protsessi  keerukust,  võimaldavad  kasutada  mitmesuguse 
tõenäosuse jaotusi 
x 
modelleerimine hoiab kokku aega, vähendab reaalse protsessi  kulgemise  kestust 
x 
modelleerimine võimaldab lahendada „aga mis siis, kui“ tüüpi probleeme, tuua välja alternatiive 
x 
modelleerimine ei sega tegelikkuses kulgevaid protsesse 
x 
modelleerimine  võimaldab  määrata  iga  üksiku  komponendi  või   muutuja   mõju  tulemusele  ja  järjestada 
neid tähtsuse alusel. 
 
Modelleerimise puudused: 
x 
head modelleerimismudelid on kallid ja mudeli loomine on aeganõudev tegevus 
x 
modelleerimine ei paku optimaalset lahendust, nagu seda teeb  lineaarplaneerimine ; katse kordamisel võib 
modelleerimine anda erinevaid tulemusi 
x 
määrata tuleb uuritava probleemi lahendi tingimused ja piirangud 
x 
iga modelleerimismudel on  unikaalne . 
Monte   Carlo  meetod 
Meetod võimaldab paljudel juhtudel statistiliste andmete puudumisel luua kunstlik statistika, mis on vajalik 
stohhastilise ülesande lahendamiseks. Monte Carlo meetod tugineb juhuslike arvude genereerimismeetodile 
ning  seda  kasutatakse  keerukate  protsesside  simuleerimiseks.  Monte  Carlo  meetodi  puhul  simuleeritakse 
protsessi  palju   kordi ,  saadava  väljundi  väljavõtu  põhjal  uuritakse  protsessi  toimumist,  tehakse  järeldusi 
väljundit kirjeldava tõenäosusfunktsiooni kuju ja selle karakteristikute kohta.  
Monte Carlo meetodi eelised: 
x 
meetod  arvestab  sisendite võimalik väärtuste tõenäosuslikkust ega asenda neid keskmistega 
x 
Monte  Carlo  meetodite  rakendamine  ei  nõua  põhjalike  matemaatiliste  võrrandite  lahendamisvõtete 
tundmist 
x 
sisenditevahelist korrelatsiooni on võimalik ja lihtne modelleerida 
x 
arvuti teeb kogu töö, mis on vajalik väljundi tõenäosusfunktsiooni arvutamiseks 
x 
kasutatavad tarkvarapaketid võimaldavad ülesandeid automatiseerida 
x 
analüüsimudeliteesse on võimalik kerge vaevaga lülitada keerulisi matemaatilisi tingimusi 
x 
mudeli analüüsimine on hõlpsasti teostatav 
x 
mudeli muutmine on lihtne ja kiiresti teostatav. 
Meetodi rakendamine seisneb järgmiste tegevuste sooritamises: 
x 
määrame muutuja väärtuse  jaotumise  ja esinemise sageduse, arvutame sageduse esinemise tõenäosuse 
x 
arvutame muutuja jaotumise kumulatiivse tõenäosuse 
x 
kumulatiivse tõenäosuse abil leiame muutuja väärtustele vastava juhuslike arvude intervalli 
x 
genereerime juhuslike arvude rea või kasutame juhuslike arvude tabelit 
x 
modelleerime uuritava protsessi. 
 
Prognoosimine  
Prognoosimise etapid: 
1.  Prognoosieelne orienteerimine 
o 
prognoosimise eesmärgi ja ülesannete ning prognoosi liigi määratlemine 
o 
baasi- ja prognoosiperioodi esmane fikseerimine 
2.  Retrospektiivne uuring ja  diagnoos  
o 
süsteemi (objekti jne) arengu ajalugu ja eripära  uurimine  
o 
prognoosimise foon ( majanduskeskkond , turusituatsioon jne) 
o 
dünaamika ja taseme analüüs 
3.  Prognoosimine meetodite ja võtete hindamine ning valik 
o 
meetodite ja nende modifikatsioonide uuring 
y 
lihtsustatud  tehnilis -majanduslikud arvutused 
y 
matemaatilis- statistilised  ehk ökonomeetrilised meetodid 
y 
eksperthinnangute meetodid 
y 
kompleksmeetodid 
o 
sobiva meetodi esmane valik 
4.  Prognoosimiseks vajaliku informatsiooni kogumine, töötlemine ja analüüs 
o 
aegridade ettevalmistamine 
o 
aegrea komponentide eristamine (trend, tsükliline komponent, sessoonne komponent, jääkliige) 
5.  Prognoosi arvutamine 
o 
aegridade tasandamine (trendi ja teiste komponentide leidmine 
o 
jääkliikmete analüüs 
6.  Prognoosi  verifitseerimine  
o 
prognoositulemuste analüüs 
o 
verifitseerimismeetodite valik 
o 
prognooside vea, usaldatavuse ja põhjendatuse hindamine 
7.  Prognoosi valik või korrigeerimine. Prognooside süntees 
o 
prognoosi täpsustamine ehk korrigeerimine 
o 
sobivaima prognoosi väljavalimine 
o 
prognooside ühendamine. 
 
Prognoosimise meetodid: 
Prognoosimise meetodid 
Kompleksmeetodid 
Eksperthinnangute meetodid 
Faktijärgsed meetodid 
(eesmärkide süsteemi meetod, 
(individuaalsed, kollektiivsed) 
stsenaariumide meetod, 
süsteemanalüüs) 
Analoogia  meetodid 
Ennetava informatsiooni 
meetodid 
Statistilised meetodid 
(ajaloolise analoogia meetod, 
matemaatilise analoogia 
(patentmeetodi, 
meetod) 
publikatsioonide meetod) 
Prognoositav näitaja aegrea 
alusel 
(ekstrapolatsioon, paindlikud 
funktsioonid, 
eksponenttasamine) 
Mitmeteguriline 
prognoosimine 
(regressioonmudelid, 
faktoranalüüsi mudelid, 
Markovi  ahelmudelid) 
 
 
 
Asukoha valimine 
Asukohavaliku  ees  seistakse  siis,  kui  tootmine  ei  mahu  olemasolevatesse  raamidesse  või  on  mujal 
tootmiskulud väiksemad. Strateegiad: 
y 
uue asukoha valimine  olemasolevat  säilitades 
y 
tegevuse lõpetamine ühes ja alustamine teises kohas 
y 
vanasse  asukohta  jäämine.  
Kui  potentsiaalsete  asukohtade   detailne   analüüs  ei  garanteeri  vaadeldud  variantidele  piisavat  tulu,  võib 
ettevõte jääda äraootavale seisukohale vähemalt lühikeseks ajaks. Asukohavalik koosneb neljast etapist:  
y 
valitakse asukoha hindamise kriteeriumid (tulu, lähedus tarbijale, kulud kokku, tööjõud jne) 
y 
identifitseeritakse tähtsust omavad tegurid, näiteks turgude asukoht või toormaterjalid 
y 
leitakse alternatiivsed asukohad: 
o 
määratakse asukoha paiknemise regioon 
o 
määratakse mitu alternatiivset ehituskrunti 
y 
hinnatakse alternatiive ja tehakse valik. 
Asukoha valimise meetodid: 
y 
Kaalumismeetod  -  hindab  nii  materiaalseid  kui  ka  mittemateriaalseid   kulusid   erinevates  asukohtades. 
Asukoha hindamiseks on vaja:  
o 
määrata olulised kriteeriumid: turu paiknemine, tooraine lähedus,  kommunikatsioonid , juurdepääs jne 
o 
seada kriteeriumid tähtsuse järjekorda ja anda neile osakaal 
o 
hinnata kriteeriume punktisüsteemis iga asukoha kohta eraldi (nt hinnaskaalas 0-100 punkti) 
o 
kasutada ühesugust punktisüsteemi iga asukoha hindamisel 
o 
korrutada kriteeriumide osakaal saadud punktide arvuga ja tulemused summeerida 
o 
valida alternatiiv, mis sai enim punkte. 
y 
Tasuvusanalüüs.  Alternatiivsete asukohtade võrdlemisel arvutatakse iga  asukoha püsi-  ja   muutuvkulud  
ning leitakse neile sobivad tootmismahud. Seda võib teha nii graafiliselt kui ka analüütiliselt.  Graafiline  
analüüs koosneb järgmistest sammudest: 
o 
määratakse iga asukoha püsi- ja muutuvkuulud 
o 
koostatakse kogukulude  graafik  
o 
valitakse asukoht, kus tootmiskulud on vähimad valitud tootmismahu juures 
Meetod põhineb  eeldusel , et 
o 
püsikulud ei olene tootmismahust 
o 
muutuvkulud on  lineaarses  sõltuvuses tootmismahust (NB! Seda tuleb  kontrollida, kas on  tegelikult 
lineaarses sõltuvuses) 
o 
toodetakse ainult ühte tooteliiki. 
y 
Raskuskeskme meetod - kasutatakse asukoha määramiseks üksikule ettevõttele,  mis  teenindab  paljusid 
müüjaid.  Raskuskeskme  meetod  on  arvutusmeetod,  mida  kasutatakse  asukoha  leidmisel  üksikule 
objektile,  mis  teenindab  erinevaid  turge.  Objekti  parima  paiga  leidmisel  võtab  meetod  arvesse  turgude 
asukohad,  turgudele  saadetavate  kaupade  hulga  ja   veokulud .  Esimeseks  etapiks  on  asukohtade 
märgistamine koordinaatide süsteemis. Raskuskese leitakse valemi abil  
¦(asukoha i  k
  oordinaat X ˜  kaubakogus  m
 , is v
  iiakse v
  õi t uuakse i   st)
C  
 
x
¦(kaubakogus m
 , is t uuakse v
  õi v
  iiakse i   st
 
(asukoha i  k
  oordinaa Y
t ˜ kaubakogus m
 , is v
  iiakse v
  õi t uuakse i   st)
C  
 
y
¦(kaubakogus m
 , is t uuakse v
  õi v
  iiakse i   st
Ideaalseks asukohaks on see, kus objekti ja müügikoha vaheline kaalutud  vahemaa  on väiksem. 
y 
Transpordikulu  meetod.  Transpordikulu  meetod  kuulub  erikujuliste  lineaarsete  plaanimisülesannete 
hulka,  mille  lahendamiseks  on  loodud  suhteliselt  lihtsad  lahendusmeetodid.  Transpordikulu  ülesande 
matemaatiline mudel kirjeldab tavaliselt samaliigiliste veoste territoriaalset ümberpaigutamist. On olemas 
m lähtepunkti (tarnijat) Ai ja n sihtpunkti bj. On teada veose mahud lähtepunktides ai ja tarbimismahud 
sihtpunktides bj On teada ka veotariifide  maatriks , mille elemendid cij  tähistavad veose ühiku veotariifi i-
ndast lähtepunktist j-ndasse sihtpunkti. Otsitakse veoplaani, mis minimeeriks summaarse veomaksumuse. 
Üldjuhul võib transpordiülesandes olla antud veotariifi asemel mõni muu  kriteerium  (kogus, kaugus).  
y 
Regressioonmudelid 
y 
Eksperthinnangud 
 
Optimeerimine  
y 
Lineaarplaneerimine - lahendusvõtted: 
o 
graafiline meetod 
o 
simpleksmeetod  
o 
samakasumijoone meetod 
o 
duaalhinnangud 
o 
ekstreemumpunkti meetod 
y 
Mittelineaarne  plaanimine  
y 
Varudejuhtimine  
y 
Dünaamiline  planeerimine  
y 
Teenindusteooria 
y 
Stohhastiline  planeerimine 
y 
Mänguteooria 
y 
Võrkplaneerimine 
Plaanimisülesande koostamine. Lineaarne plaanimine kui matemaatiline meetod võimaldab efektiivsemalt 
kasutada  organisatsiooni  ressursse,  seadmeid,  raha,  aega,  laoruume,  toormaterjali,  aitab  plaanida  ja  vastu 
võtta juhtimisotsuseid.  
Ülesande tingimused: 
y 
ülesanded  taotlevad  mõne  suuruse  maksimeerimist  või  minimeerimist.   Nimetame   selle  nõude 
sihifunktsiooniks(kulude  minimeerimine , hind, maht, töömahukuise minimiseerimine jne);  
y 
soovitavat taset piiravad kitsendused 
o 
investeeringud  
o 
ressursside kulud 
o 
tööaja fond - töötajate  ajafond  ja seadmete ajafond 
o 
kulud,  omahind  
o 
tootmispind jne 
y 
otsustamiseks on vaja alternatiive 
y 
sihifunktsioone ja kitsendusi väljendatakse kas võrrandite või võrratustena. 
Optimeerimismudelite kasutamise tüüpülesanded 
y 
ressursside parem kasutamine toodete (teenuste) vahel (minimiseerida kulusid, maksimeerida kasumit) 
y 
optimaalse tootmisprogrammi koostamine (max kasumit, max toodangut, kitsendus-kulud, seisakud min) 
y 
tootmisprogrammi jaotus allüksuste vahel (max kasumit, max toodangut, min kulusid) 
y 
tootmisprogrammi  jaotus  ajaperioodide  vahel  (max  kasumit,  max  toodangut,  tingimused-tähtajad, 
sesoonsus, puhkuste perioodid) 
y 
töötajate jaotus tööde vahel (erinevatel töötajatel on erinev tööviljakus, kompetentsus, max tööviljakust) 
y 
tootmisvõimsuste koormamine (efektiivne, intensiivne (tehniline võimsus)) - min tootmistsükli kestus 
y 
efektiivsuse (tootlikkuse) suurendamise abinõude plaani optimeerimine (max efektiivsust, tööviljakust) 
y 
materjalide  ratsionaalne  lõikamine (min jäägid) 
y 
segude  (dieedi) ratsionaalne koostamine 
y 
tootmise (teeninduse) ratsionaalne  paigutamine  (min tootmis(teenindus)kulud) 
y 
varude optimeerimine (min kulud) 
y 
transpordiülesanded (min veomaksumus, tarbijad saavad kõik, mida tahavad) 
y 
(mass)teeninduse  ülesanded:  teeninduspersonali  optimaalne  koosseis  (suurus)  -  kui  palju  teenindajat  on 
vaja?  kui  palju  peab  olema  teeninduskanaleid,  punkte?,  teenindavate  ja   teenindaja   keskmine   seisuaeg  
(seisuaja minimiseerimine), teenindavate keskmine arv teeninduse  ootel  (järjekorra pikkus optimeerida), 
optimaalse teenindusnormi arvutamine, teeninduskulude minimeerimine.  
Optimeerimise täpsus ja võimalikud vead:  
y 
mudeli struktuur ei ole õige 
y 
mudel ei sisalda olulised tegureid 
y 
olulised  tegurid  ei  ole  täpselt  määratletud,  info  on  ebausaldav  (u=1-p,  u-info   usaldatavus ,  p- vigade  
tekkimise tõenäosus) 
y 
funktsionaalne seos on liiga lihtne 
y 
ebaõiged arvutusmeetodid või arvutusvead. 
 
Teenindusteooria 
Teenindusteooria  on  juhuslike  protsesside  teooria  üks   rakenduslik   osa.  Tema  objektiks  on  teenindus-
süsteemide   funktsioneerimine   ja  selle  koguselised  näitajad.  Teooria  eesmärk  on  leida  mainitud  näitajate 
arvulised väärtused ning välja selgitada süsteemi  funktsioneerimise  efektiivsus ja selle tõstmise võimalused. 
Iga teenindussüsteem koosneb neljast põhilisest alamsüsteemist: 
x 
sisendvoog 
x 
serverite (teeninduskanalite) arv 
x 
klientide saabumise ja  teenindamise  struktuur 
x 
teenindamiskord. 
Kliendivoog koosneb tellimustest.  Voog  võib olla lõputu ja lõplik suurus. Lõputu voo korral ületab klientide 
arv süsteemi võimalused. Kui klientide arv on piiratud, on tegemist lõpliku vooga.  
Süsteemi  võimsuse  määrab  serverite  läbilaskevõime  ja  arv.  Võime  kujundada  ühe  või  mitme  kanaliga 
süsteeme. 
Saabumise  ja  teenindamise  struktuur  –  teenindussüsteemi  saabumisaegade  ja  teenindusaegade  suur 
juhuslikkus  põhjustab  süsteemi  ülekoormatuse.  Levinuimad  mudelid  eeldavad,  et  ajaühikus  saabuvate 
klientide arvu kirjeldab Poissoni seadus, teenindusaega eksponentseadus. 
Teenindamisjärjekord  –  vaadeldavad  mudelid  peale  ühe  eeldavad,  et  esimesena  saabujat  teenindatakse 
esimesena. Teistsugust teenindamist rakendatakse nt kiirabis jne. 
Olenevalt  teenindava  süsteemi  läbilaskevõimest  ja  tellimuste  saabumise  intensiivsusest  võivad  tekkida  kas 
teenindamata tellimuste järjekorrad või teenindussüsteemi seisakud. Järjekorra likvideerimine nõuab kulutusi 
teenindussüsteemi võimsuse tõstmiseks. 
Sõlmküsimuseks on, kuidas kohaneda tellimuste saabumise ja täitmise rütmiga. Vaja on leida ooteaja kulude 
ja süsteemi läbilaskevõime kulude tasakaal. Peamiseks metodoloogiliseks raskuseks on ooteaja maksumuse 
leidmine  või  prognoosimine.  Teeninduseta   lahkumist   järjekorrast  tuleb  arvestada  kui  süsteemile  tekitatud 
kahju.  Teeninduskanalite  läbilaske  optimumi  leidmiseks  võidakse  teha  eksperimente,  suurendades   kanalite  
arvu ja uurides, mis juhtub  kuludega . 
Tellimuse täitmise  parameetrid : 
x 
Teeninduskestus  –  juhuslik  suurus  ja  oleneb  üldjuhul  nii  tellimuste  iseärasustest  kui  ka  kanalite 
võimsusest.  
x 
Teenindussüsteemi  konfiguratsioon  –  teenindussüsteemi  klassifitseeritakse  lähtudes  kanalite  ja   faaside  
arvust. On ühe kanaliga süsteemid, mitmekanalilised süsteemid, ühefaasiline, mitmefaasiline. 
x 
Teenindajate arv. 
2. Tootmise plaanimine 
 
2.1. Tootmise planeerimise vajadus ja sisu 
Plaanimine  kui   juhtimisfunktsioon   hõlmab  mitmeid  tegevusi:  väliskeskkonna  olukorda  ja  faktoranalüüsi, 
prognoosimist,  eesmärkide  saavutamise  alternatiivide  sõnastamist,  hindamist  ja  optimeerimist  strateegilise 
turunduse  staadiumis,  plaanide  koostamist  ja  täideviimist.  Plaanid  võivad  olla   sisult   probleemsed, 
komplekssed ,  lokaalsed,   strateegilised ,   taktikalised   või   operatiivsed .  Plaanimine  on  eriti  keerukas,  kui 
ettevõte asub aktiivse  innovatsiooni   staadiumist , kus toimuvad kiired muutused määramatuse olukorras. 
Plaanimise põhimõtted: 
y 
strateegiliste ja taktikaliste plaanide järjepidevus 
y 
plaanide sotsiaalne orienteeritud 
y 
plaanimise prioriteetide määramine tähtsuse järgi 
y 
plaaninäitajate adekvaatsus 
y 
plaanitavate parameetrite kooskõlastatus väliskeskkonnaga 
y 
plaanide variantsus 
y 
plaanide stabiilsus 
y 
plaanide majanduslik põhjendatus 
y 
plaanimissüsteemi automatiseeritus 
y 
tagasiside olemasolu plaanimissüsteemis. 
 
2.2. Strateegiline,  taktikaline  ja  operatiivne  planeerimine 
Strateegiline  ja  taktikaline  plaan  koostatakse  ettevõtte  tasemel,  operatiivplaanid  tootmisüksuse  tasemel  ja 
need on dekaadi, ööpäeva ja  vahetuse  plaanide koostamise aluseks.  
x 
Strateegilised  plaanid  kajastavad  firma  arenguperspektiivi.  Strateegilised  plaanid  loovad   firmale   sihi 
selguse  ja  individuaalsuse  kaasata  firma  tegevuse  konkreetset  tüüpi  töötajaid.  Strateegilised  plaanid 
peavad säilitama  organisatsioonilise  ühtsuse pikemaks ajaks ja olema samal ajal paindlikud, võimaldama 
firmal  teisena  ja  ümber  orienteeruda  keskkonna  muutumisel.  Strateegiliste  plaanide  süsteem  on 
kahetasandiline:  firma  teatud  perioodi  strateegia  ja  strateegilised  plaanid,  mis  avava  firma  strateegia  ja 
aitavad  firmal  saavutada  strateegilisi  eesmärke.  Strateegilise  plaanimise  ajaline  ulatus  oleneb 
tootmisharust,  toote  keerukusest  ja  uuendamise  kiirusest,  firma   east   ja  eripärast.  Firma  strateegia  kui 
kompleksne  plaaniline dokument koosneb järgmistest osadest: 
o 
pealkiri 
o 
tootmise varustamise strateegia 
o 
eessõna 
o 
strateegiline  finantsplaan  
o 
firma kirjeldus 
o 
rahvusvahelise tegevuse strateegia 
o 
turunduse strateegia 
o 
juhtimissüsteemi arendamise strateegia 
o 
konkurentsieeliste kasutamise strateegia 
o 
firma strateegia elluviimise kord 
o 
toodangu uuendamise strateegia 
o 
lisad. 
o 
tootmise arendamise strateegia 
x 
Taktikaline plaan võimaldab  uutel  investoritel näha ettevõtte oodatavaid reaalseid tulemusi, hinnata töist 
reputatsiooni,  võlgade   kustutamise   rahavoogusid,  garantiide  olemasolu  ja  omakapitali  osakaalu,  mille 
suurus peab olema üle 50%. Kuna taktikaline plaan on strateegilise plaani realiseerimise  instrument , siis 
on nende struktuur enam-vähem ühesugune. Terviklik taktikaline plaan täidab nelja eesmärki: 
o 
võimaldab ettevõtjal hinnata tegevuse taktikalisi tulemusi 
o 
on kasutatav äritegevuse  kontseptsiooni   arendamiseks  
o 
on uute investeeringute juurdetoomise vahend 
o 
on ettevõtte strateegia teostamise tööriist. 
x 
Tootmise  operatiivse  plaanimise eesmärk on: 
o 
viia plaaniülesanded vahetute täitjateni ja jaotada lühematele ajavahemikele 
o 
korraldada plaaniülesannete täitmise süstemaatiline arvestus ja kontroll 
o 
operatiivselt reguleerida ja juhtida tootmist, et see kulgeks häireteta. 
 
2.3. Tootmisvõimsuse mõiste 
Tootmisvõimsuste  vajaduse  planeerimise  moodul  koosneb  kahest  osast:  üks  määrab  võimsuste  vajaduse, 
teine teeb süsteemis olevate tellimuste finantsanalüüsi. 
Tootmisvõimsuste  planeerimisel  seatakse  eesmärgiks  selgitada  välja  tööd,  mis  võimaldavad  kasutada 
standardseid  tehnoloogilisi  marsruute.  Andmete   summeerimine   võimaldab  kiiresti  avastada  kitsaskohad  ja 
rakendada meetmeid nende kõrvaldamiseks või alternatiivsete tootmismarsruutide leidmiseks. 
Tööstusettevõtte või tema allüksuse tootmisvõimsuseks on suurim toodangu hulk, mida on antud seadmetega 
kindla  ajavahemiku  jooksul  võimalik  valmistada,  kui  kõiki  põhivahendeid  ja  efektiivset  tööajafondi 
maksimaalselt kasutatakse ning tootmine ja töö on eeskujulikult korraldatud. 
Tootmisvõimsuse  arvutamist  alustatakse  seadmetest,  seadmerühmadest  ja  töökohtades.  Pärast  seadmete  ja 
seadmerühmade  tootmisvõimsuse  arvutamist  tehakse  kindlaks  tootmisallüksuste  ja  lõpuks  tööstusettevõtte 
tootmisvõimsus. 
3. Varude mudelid ja väärtusahel 
 
3.1. Väärtusahela mõiste ja vajadus 
Väärtusahel  moodustub  ettevõtte  selliste  tegevuste  ketist,  mille  abil  toodab  ettevõte  lisaväärtust  ja 
konkureerib muude, klientidele samuti väärtusi  tootvate  ettevõtetega. Väärtusahela loomise kriteeriumideks 
on klientide vajadused ja ootused, mida püütakse vastavalt võimalustele rahuldada. 
 
3.2. Varud kui tähtsam väärtusahela komponent 
Varud on kaubaliikide ja artiklite kogu, mida  
x 
hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus 
x 
kasutatakse kaupade ja teenuste osutamisel 
x 
kasutatakse tootmisprotsessi stabiilsuse tagamiseks.  
Kui varusid ei ole, siis ei ole võimalik ka klientide vajadusi ja ootusi rahuldada. 
 
3.3. Varude liigid 
Varud liigitatakse: 
x 
tooraineks ja  materjaliks  
x 
abimaterjaliks 
x 
komplekteeritavateks toodeteks 
x 
ettemakseteks hankijatele 
x 
pooltoodanguks 
x 
inimressurssideks 
x 
lõpetamata toodanguks 
x 
rahalisteks ressurssideks 
x 
valmistoodanguks 
x 
seadmeteks 
x 
ostetud kaupadeks müügiks 
x 
kinnisvaraks. 
x 
taaraks ja pakkematerjaliks 
 
3.4. Varude planeerimise, jälgimise ning analüüsimise mudelid 
Kasutatakse kahte kaubavarude juhtimissüsteemi mudelit: 
x 
püsimahuga mudel (majanduslikult põhjendatud tellimuse suuruse mudel ehk Q-mudel) 
x 
püsiperioodi mudel (perioodilise kontrolli mudel ehk P-mudel) 
Q-mudeli rakendamisel esitatakse uus tellimus varude täiendamiseks siis, kui varu suurus on langenud teatud 
tasemeni. See võib juhtuda igal ajamomendil sõltuvalt varu kasutamise intensiivsusest. See eeldab jääkvaru 
suuruse pidevat kontrollimist. Süsteem on pidevalt toimiv. 
Kasutades püsiperioodiga mudelit, esitatakse uus tellimus varem kindlaksmääratud ajaperioodi järel.  
Süsteemi  valikul  arvestatavad  asjaolud : 
x 
püsiperioodiga  mudeli   kasutamisel   on  varu  keskmisest  suurem,  kuna  materjali  peab  jätkuma  varu 
uuendamiseni aja T pärast; 
x 
püsimahuga   mudeleid   kasutatakse  kallite  materjalivarude   juhtimiseks ,  kuna  varud  on  väiksemad. 
Püsimahuga  mudelid  sobivad  vastutusrikaste  materjalide,  nn  kriitiliste  materjalide  jaoks,  kuna  neis 
nähakse  ette   rangem   varude  kontroll,  järelikult  ka  kiirem  reageerimine  varude  lõppemise  korral. 
Püsimahuga mudelites ei ole kindlat tarneaega; 
x 
püsimahuga mudeli teenindamine on töömahukam, kuna iga toote lisamine või võtmine registreeritakse. 
4. Kvaliteedi juhtimine 
 
4.1. Kvaliteedi erinevad käsitlused ja aspektid 
Kvaliteet  –  määr,   milleni   olemuslike  karakteristikute  kogum  täidab  nõudeid.  Kasutusel  on  neli 
kvaliteedikäsitlust. 
x 
Tootekeskne.  Lähtub  põhimõttest,  et  kvaliteet  on  toote  erinevate  omaduste  summa  ja  seda  saab 
defineerida mõõdetava suurusena. Toote erinevused kajastuvad  kvaliteedis  puudustena. 
x 
Tegevuskeskne. Eesmärk on tootmise vastavusse  viimine  ja  kohandamine  tootele esitatud nõuetega. Kui 
toode  ei  vasta  esitatud  nõuetele  ega  ootustele,  on  tegemist  hälvetega,  mille  kõrvaldamine  nõuab 
lisakulutusi.  Tegevuskeskse  kvaliteedikäsitluse  eesmärk  on  probleemide  ennetamine  ja  kulude 
minimeerimine. 
x 
Kliendikeskne .  Lähtub  kasutamiskõlblikkusest  ja  kliendi  ootuste  ja  nõuete  täitmise  vajadusest. 
Kliendikeskne käsitlus hõlmab lisaks tootele ka  hooldus - ja teenindus-protsessi. 
x 
Väärtuskeskne. Arvestab kvaliteedi ja hinna suhet. Selle käsitluse järgi ei ole väga kallis toode, mis tahes 
omadustega, kvaliteettoode. 
Aspektid: 
x 
filosoofiline  
x 
majanduslik 
x 
sotsioloogiline  
x 
õiguslik 
x 
tehniline 
 
4.2. Kvaliteedi mõõtmine, näitajad ja tegurid 
Kvaliteet – kliendi nõuete täitmise määr, milleni olemuslike karakteristikute kogum täidab nõudeid (näiteks 
ISO 9000 nõudeid), ehk kvaliteet = saadud kvaliteet/oodatud kvaliteet. 
Kui Q >1, siis tarbija ootused on täitunud ja kaupa või teenust võib lugeda kvaliteetseks. 
Kui  Q