VARASE ROOMA KEISRIRIIGI SÕJAVÄGI (0)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Miks oli Rooma armee nii edukas?
Kui Rooma armee oli tavaliselt nii edukas?

Lõik failist

PÄRNU SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUM
Arne Vunk

VARASE ROOMA KEISRIRIIGI SÕJAVÄGI

Aastatöö
Tertia aste
Juhendajad Siim Ruul ja Kristiina Vunk
Pärnu 2012
SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1. ARMEE 4
1.1. Relvastus 4
1.2. Ülesehitus 5
1.3. Taktika 5
1.4. Toitumine 8
2. TEUTOBURGI JA WESERI JÕE LAHING 9
2.1. Teutoburgi lahing 9
2.2. Weseri jõe lahing 14
2.3. Teutoburgi ja Weseri jõe lahingu võrdlus 18
3. ALLIA JA ALESIA LAHING 19
3.1. Allia lahing 19
3.2. Alesia lahing 22
3.3. Alesia ja Allia lahingu võrdlus 24
KOKKUVÕTE 25
THE EARLY IMPERIAL ROMAN ARMY SUMMARY 26
LISAD 27
KASUTATUD KIRJANDUS 29

SISSEJUHATUS

Selle aastatöö teemaks on varajase Rooma Keisririigi armee. Sellist teemat ärgitas mind valima fakt, et tundides ja kodus olen kuulnud väga palju sellest kuidas Rooma armee vallutas tohutu impeeriumi ja võttis vastu väga vähe kaotusi, aga keegi ei osanud päris täpselt ära seletada kõiki taktikaid, ülesehitust ja relvastust. Olen kindel, et veel palju inimesi ei tea sellest teemast midagi põhjalikult.
Töö eesmärgiks on uurida Rooma armee ülesehitust ja analüüsida, kuidas leegionärid erinevates lahingutes käitusid. Aastatöös on kirjeldatud leegionäride relvastust, taktikat ja ülesehitust ning analüüsitud nelja lahingut: Teutoburgi, Weseri jõe, Allia ja Alesia. Selleks on iga lahingut kirjeldava lõigu järel lühike analüüs ja kommentaarid. Teutoburgi lahingu valisin sellepärast, et see toimus esimese Rooma keisri valitsusajal ja roomlased kaotasid seal täielikult, sellega paaris olevalt Weseri jõe lahingu. Allia lahingu valisin, sest nagu Teutoburgiski kaotati ka seal vägagi suurelt ja tagajärjed olid veelgi katastroofilisemad. Allia lahinguga paaris on Alesia lahing, kus roomlased saavutasid hiilgava võidu.
Probleemiks on küsimus, miks oli Rooma armee nii edukas? Ja teine, miks taluti nii häbiväärseid kaotusi, kui Rooma armee oli tavaliselt nii edukas?
Hüpoteesid: roomlased saavutasid palju hiilgavaid võite oma relvade ja taktika paremuse pärast ja palju häbiväärseid kaotusi väejuhtida asjatundmatuse ja ebasobiva taktika, ehk vastase alahindamise pärast.
Uurimiseks on kasutatud mitmeid Inglise ja Ameerika ajaloolaste koostatud artikleid ning ka Rooma ajaloolaste kirjutisi, mis on primaarsed allikad. Kõrgema usaldusväärsusega on kahtlemata Rooma kirjanike teosed, aga ka artiklitel on mitu huvitavat ja originaalset mõtet.
Aastatööd võiks edasi arendada lisades ka hilise keisririigi ja varase vabariigi leegionäride varustuse, taktika ja ülesehituse ning võrreldes iga ajastu erinevusi ja eeliseid teiste ajastute ees. Võiks ka võtta kolm erineva ajastu lahingut ja analüüsida nendes kasutatud taktikate erinevust, eeliseid ja puudusi.

1. ARMEE

Varases Rooma keisririigis oli, nagu hilises vabariigiski, palgasõjavägi. Selleks ajaks ei olnud Rooma armee enam nii palju rünnakule suunatud kui varem – pärast luhtunud rünnakut sõjakate germaani hõimude vastu hakati järjest rohkem keskenduma piiride kaitsmisele. Selleks ehitati linnuseid ja pandi patrullima leegione. Igal leegionil oli oma kindel piirilõik, millel ta pidi korda hoidma. Lisaks leegionitele mõeldud kindlustatud baasidele olid piiridel ka abivägede rügementidele mõeldud kivikindlused. (Imperial Roman Army 2012)

1.1. Relvastus

Esimesel sajandil oli leegionäride põhirelvastuseks paar viskeoda (pilum), lühike sirge mõõk (gladius), kujult gladiusele sarnanev pistoda (pugio), ristküliku kujuline painutatud kilp (scutum), kaela kaitseva kraega ja kõrvu ning ülevalt tulevate löökide vastu kaitseva äärega ‘‘ Galli kiiver ‘‘ ja metallplaatidest koosnev keha ja õlgu kaitsev turvis (lorica segmentata). Mõned sõdurid võisid kaasas kanda ka väikeseid viskenooli (plumbatae), aga see ei olnud laialt levinud. (Roman Legions 2012)
Pilum (lisa 1) oli umbes 2 meetri pikkune viskeoda, mis koosnes kahest osast. Esimene osa oli puust vars, mis oli umbes pooleteise meetri pikkune. Teine osa oli raudpulk, mis lõppes kidalise teravikuga- see pidi vastase kilbi külge kinni jääma, et vastasel oleks raske oma kilpi käsisteda. Raudosa pidi viskamisel ära painduma või murduma, et seda ei saaks tagasi visata ja selle pärast tehti see pehmest terasest või rauast. Pilum visati vaenlase pihta umbes 15 kuni 20 meetri kauguselt ja pärast seda rünnati vastaseid mõõgaga. ( Ibid )
Gladius (lisa 2) oli 64-81 cm pikkune kaheteraline mõõk. See sobis nii raiumiseks kui ka torkamiseks, aga lahingurivis kasutati seda põhiliselt torkerelvana. Gladiust kasutati nii Rooma vabariigis kui Rooma keisririigis. Pugio (lisa 3) oli 17,5 kuni 25 cm pikk ja oli oma omaduste ja kasutusviiside poolest väga sarnane gladiusele. (Ibid)
Scutum (lisa 4) oli 92,5 kuni 105 cm kõrge ja 60 kuni 82,5 cm lai painutatud kilp. Selle keskel oli enamasti metallist kausikujuline ‘‘shield boss ‘‘, mis kaitses kilbi omaniku kätt. Kilp värviti enamasti punaseks ja peale värviti kollasega välgunooled ja tiivad. (Roman Legions 2012)
‘‘Galli kiiver‘‘ (lisa 5) oli ilma näokatteta ja kõrvakaitsmeteta, kuna ilmselt peeti Rooma sõjaväes, kus oli tähtsaim distsipliin, kasulikumaks, et sõdurid kuulevad neile karjutud käske ja saavad paar kriimu või haava kui et ei kuule midagi ja saavad surma. (Ibid)

1.2. Ülesehitus

Augustuse sõjaväereformidega ehitati leegionid ümber. Iga leegion koosnes umbes 5000 mehest (lisaks preestrid , puussepad, pesupesijad jne.), sest kuigi standartne suurus oli 5240 meest, ei olnud leegionid kunagi täies koosseisus . Iga standartne leegion koosnes 9 tavalisest ja ühest eliitkohordist ning 120 hobusemehest. Ratsavägi ei olnud eraldi üksus, vaid jagunes tsentuuriate vahel. Neid kasutati rohkem luureks kui võitluseks. Tavalised kohordid koosnesid 6 tsentuuriast ja eliitkohort (mida nimetati esimeseks kohordiks) 5 maniipulist. Eliitkohorti juhtis kõige vanem ja kogenum sõdur, keda kutsuti esimeseks odaks (centurio primus pilus). Tema oli ka vastutav vägede igapäevaelu juhtimise eest. Rännakrivis said tsentuuriod ratsutada hobuste seljas ja distsipliini hoidmiseks sõdureid ka sauaga peksta. Igas tsentuurios oli ka optiod, kes said tsentuuriodeks pärast eelmise tsentuurio surma või erruminekut. Kaks tsentuuriat moodustasid 1 maniipuli. 10 kontuberniat moodustasid 1 tsentuuria. 1 kontubernium koosnes 8 mehest. Leegioni juhtis legaat e. kindral , kes oli ümbritsetud 6 sõjatribuunist. Legaat oli ametis umbes 3 kuni 4 aastat – see oli ettevalmistus provintsi juhtimiseks . (Cavazzi 2012)

1.3. Taktika

Testudo (lisa 6) on tüüpiline kaitsetaktika, kus leegionärid hoiavad oma kilpe peakohal, välja arvatud need, kes esimestes ridades on, luues nii koorikulaadse kaitse, mis kaitseb neid eest või ülevalt tulevate noolte ja ka kindlusest kukutatavate kivide eest. (Ibid)
Kiil (lisa 7) on üldiselt kasutatav ründavate leegionäride poolt – leegionärid moodutavad kolmnurga, tipus üks mees, suunaga vastaste poole – see võimaldab väikestel gruppidel hästi vaenlase rividesse tungida ja, kui nende taktikad segi lähevad, vaenlased piiratud postsioonidele lükata, tehes lähivõitluse raskeks. See on koht, kus lühike leegionäri gladius on kasulik, hoituna madalal ja kasutates torkerelvana, samal ajal kui pikemaid Keldi ja Germaani mõõku on võimatu kasutada. Kuna vastase asetuse lõhkumine on väga tihti lahingu võitmise võti, siis oli Kiilu taktika eluliselt oluline Rooma armee asetus . (Cavazzi 2012)
Saag oli kiilu vastastaktika. See on eraldunud üksus, kohe esiliini taga, võimeline kiireks küljetsi liikumiseks, et täita iga auku või lõhe, mis võivad tekkida ja tugevdada iga kohta, kus on märgata nõrgenemist. (Ibid)
Kobarateks jagunenud taktika (lisa 8) on laialt paigutunud üksuste rida, vastuseks tihedalt pakitud ridadele, mis on väga tüüpilised leegionäride taktikale. See võimaldas suuremat liikuvust ja oleks leidnud palju kasutusi Rooma kindralite käsiraamatutes. (Ibid)
Ratsaväe tõrjumise taktika (lisa 9) moodustakse nii. Esimene rida moodustab kilpidest müüri, kilpide vahelt torgatakse läbi pilumid, moodustades väga ebameeldiva rea teravatest odadest kilbimüüri ees. Hobune, olgu ta kui tahes treenitud, ei suuda sellisest tõkkest läbi murda. Teine rivi kasutab siis oma odasid , et minema tõrjuda või tappa toppama jäänud vastased. Selline taktika võis kindlasti osutuda väga effektiivseks, eriti halvasti distsiplineeritud vaenlase ratsaväe vastu. Kui sellises grupis juhtuvad olema ka vibukütid, siis on tulemus ilmselt täiesti hävitav. (Ibid)
Kera (lisa 10) on ringikujuline kaitsetaktika, mida kasutati meeleheitlikes olukordades . Tavasõdurid moodustavad ringi, seljaga üksteise poole ja vibukütid ning ohvitserid on ringi sees. See võimaldab üpris effektiivset kaitset isegi kui armee on lahingus tükkideks jagatud ja nõuab väga head ettevalmistust ja üksiksõdurite distsipliini. (Ibid)
Vegetiuse seitse armee paigutusviisi enne lahingut:

Tasasel väljal on tsentrum paigutatud keskele , tiivad külgedele ja reserv taga. Tiivad ja reserv peavad olema piisavalt tugevad, et takistada väe ümberpiiramist.

Viltune eesliin koos vasaku tiivaga on kaitsepositsioonis, parem ründab vastase vasakut tiiba. Sellisele asetusele vastuseks saab tugevdada oma vasakut tiiba ratsaväe ja reserviga, aga kui mõlemad pooled on lahingus võidukad, siis liiguks lahing vastupäevalises suunas ja lahingu saatus sõltuks maapinnast.

Sama taktika kui nr. 2, aga vasak tiib on nüüd tugevamaks tehtud ja proovib vastase väge sisse piirata. Seda taktikat kasutati ainult juhul kui oli teada, et vastase parem tiib on nõrk.

Mõlemad tiivad on eespool rünnakul ja tsentrum nende taga. Selline taktika võib vastast ootamatult tabada ja jätta tema keskkoht nõrgaks ja demoraliseerituks. Kui aga vastane suudab oma tiibu hoida, siis on see väga riskantne taktika kuna su vägi on jagatud kolmeks ja oskuslik vastane võib seda ära kasutada.

Sama taktika mis nr. 4, aga keskele on koondunud kergejalaväelased ja vibukütid kes hoiavad vastase tsentrumit segaduses samal ajal kui tiivad ründavad.

Sama taktika mis nr. 2, aga vasak tiib ja tsentrum hoiavad ennast tagasi kuni parem tiib proovib vastast küljelt sisse piirata. Kui see õnnestub, siis tungivad vasak tiib ja tsentrum edasi ja piiravad vastase täielikult sisse.

Seitsmes taktika hõlmab endas maastiku kasutamist, et mitte lasta end siise piirata. (Cavazzi 2012)
Seitsmenda taktika kohta leidsin ma Vegetiuse De Re Militaris sellise lõigu: ,, Armee lahinguks ette valmistamisel on vaja silmas pidada kolme asja: päikest, tolmu ja tuult. Päike, mis sulle silma paistab, pimestab sind, kui tuul on sinu vastu, siis ta keerab kõrvale ja vähendab sinu relvade jõudu ja aitab neid, kes on sinu vastas ja sinu ees keerlev tolm täidab su meeste silmad ja pimestab nad. Isegi kõige oskusetum peaks püüdma vältida neid ebamugavusi oma otsuste tegemisel, aga ettevaatlik kindral peaks laiendama oma vaadet olevikust kaugemale, ta peaks kasutusele võtma meetmeid, et mitte lasta end segada päeva kulgemisest päikese asenditest või vastuolulistest tuultest, mis tihti tekivad teatud tunnil ja võivad olla kahjulikud võitluse ajal. Meie üksused peaksid olema nii paigutatud, et need ebamugavused oleks nende taga, samal ajal kui nad oleks meie vastaste ees.‘‘ (Vegetius 390:13)

1.4. Toitumine

Üks peamisi probleeme suure seisva armee ülalpidamisel on toit. Rooma armee ei olnud mingi erand . Iga sõdur sõi aastas umbes 1/3 tonni nisu. On välja arvutatud, et ainult Suurbritannias paiknevad üksused sõid 33,5 tonni nisu päevas. Iga sõdur marssis alati korraliku hulga peekoni , kuivikute ja hapu veiniga. Armeed saatis tavaliselt loomakari, liikuv toiduvaru. Kui sõdurid olid pikkadel sõjaretketel nagu Caesari Gallia vallutamine, siis said toiduvarud tavaliselt otsa ja neid võeti kõigilt, keda armee kohtas. Kui sõdurid kindlustustes paiknesid, siis sõid nad märkimisväärselt paremini. Neil oli alati olemas lehmaakari, mõnikord karjatati ka teisi loomi näiteks lambaid ja kitsi, kasvatati vilja ja söödi mitmekesist toitu. Loomulikult toit ka varieerus mõnevõrra kuna pinnamood oli erinev ja nisu ei kasvanud kõikjal ning kohalik loomastik erines samuti. Teine toiduallikas oli saadetised sõpradelt ja sugulastelt. On leitud mitu kirja sellel teemal ja maksmise küsimuses. Tegelikult tulebki nendest kirjadest suur osa informatsiooni sõdurite toitumise kohta. Kõige tähelepanuväärsem fakt Rooma sõdurite toitumise kohta on vahest see, et ei ole mingeid jälgi sellest, et nad oleks toidu üle kaevelnud. (Army Food 1998)

2. TEUTOBURGI JA WESERI JÕE LAHING

Selles peatükis vaatlen kahte lahingut, Teutoburgi ja Weseri jõe, analüüsin neis kahes lahingus Rooma väejuhtide poolt tehtud käike ja võrdlen kahe lahingu vägede arvu, germaanlaste taktikat ja roomlaste väejuhi võimekust.

2.1. Teutoburgi lahing

Euroopa jaguneb kaheks kultuuripiirkonnaks: rooma ja germaani. Põhjus, miks osad alad sattusid germaani kultuuripiirkonda ja mitte rooma, on Varuse kaotus Teutoburgi lahingus, kus kaotati tervelt kolm leegioni ja lisaks veel hulgaliselt tsiviilisikuid. Esimeseks sajandiks pKr oli Rooma riik jõudnud oma suuruse tipule. Selle koosseisu kuulusid nii Itaalia, Gallia, Hispaania , Kreeka, Egiptus , Türgi, alad Põhja–Aafrikas ja veel mitmed germaani hõimude alad. Germaani hõimude vastu oli tehtud mitmeid sõjaretki ning sunnitud mõned hõimud Roomale andamit maksma ja see piirkond tundus ilmselt keiser Augustusele piisavalt kindel, sest aastal 7 pKr saatis ta sinna oma asevalitseja provintsi haldama . Asevalitseja nimi oli Publius Quintilius Varus ja ta oli enne olnud Süüria provintsi asevalitseja, kus ta oli maha surunud mässu, mis tekkis pärast juutide kuninga Herodotose surma, ja oli tuntud oma kõrgete maksunõuete pärast. Rooma ajaloolane Velleius Paterculus kirjutas tema kohta: ,, Vaesena tuli Varus rikkasse Süüriasse ja rikkana lahkus Varus vaesest Süüriast.‘‘ (Publius Quinctilius Varus 2012)
Tähele tuleb panna, et kuigi Varus oli lahendanud Süürias puhkenud mässu kiirelt ja otsustavalt, puudus tal siiski reaalne lahingukogemus – ta polnud elukutseline väejuht, vaid poliitik, ja kuigi provintside asevalitseja käsutas ka sõjaväge, ei olnud see piisav, et võistelda reaalsetes lahingutes ennast tõestanud kindralitega. Asja ei teinud paremaks ka see, et tal varem germaanlastega kokkupuudet polnud. On ka võimalik, et kohalikud germaani hõimude juhid teadsid Varuse minevikust ja kartsid, et ta võib samamoodi talitada ka nendega, mis võib väga hästi olla ka põhjus miks ülestõus toimus.
9 pKr saadi sõna, et ümberkaudsed germaani hõimud plaanivad roomlasi rünnata, nii et Varus, kes ei uskunud, et germaanlased rooma leegionite vastu midagi suudavad teha, kogus kokku oma kolm leegioni ( XVII , XVIII, XIX – neid leegione loeti sel ajal Rooma armee parimateks), mis olid nende alade kaitseks tema käsutada antud, ja marssis germaanlasi hävitama. Talle olid toeks ka veel mitmed germaani hõimude abiväe üksused, nende hulgas ka Arminius, heruskide hõimu pealik , kes salaja kavandas leegionite hävitamist. Enne minekut proovis üks teine heruski pealik Segestes Varust Arminiuse eest hoiatada, aga Varus ei kuulanud teda, öeldes, et see ei ole võimalik, kuna Arminius on tema sõber. (Publius Quinctilius Varus 2012)
Sellest avaldub minu meelest väga hästi kui sobimatu oli Varus juhtima armeed germaanlaste vastu. Teda pimestasid uskumine Rooma kõikvõimsatesse leegionitesse ja ta ei suutnud mõelda võimalusele, et Arminius võiks käituda nii autult ja juhtida armee, kus ta ise ohvitser oli, varitsussse. Oli ju Arminius Rooma kodanik ja ratsaniku seisuses. Mõni teine kindral oleks ilmselt Arminiuse vähemalt üle kuulanud, aga Varus seda ei teinud. Minu arvates oli Varus selleks liiga harjunud Süüriaga, kus kohalike peale võis palju kindlamalt loota , kuna Süüria oli olnud Rooma provints palju kauem kui Germaania alad. Samuti ei olnud ta elukutseline sõjaväelane ja ilmselt seepärast ta ei mõistnud, mis võib juhtuda kui tema armee tõesti otse vastase varitsusse läheb.
Enne rahutuste algamist oli Varus saatnud üle kogu provintsi laiali väikseid väeüksusi. Kohalikud hõimud palusid neid appi kõiksugu tööde jaoks: kaubavoore kaitsema, korda pidama ja kurjategijaid arreteerima. Nüüd kogus ta nad kiiresti kokku, kuna ta ei tahtnud marssida rahutusi maha suruma väiksearvulise sõjaväega. (The Battle in the Teutoburg Forest 2006)
Sellest küljest näitas Varus end väga võimekana. On ainult loomulik saata üle provintsi laiali väikseid väeüksusi, et provintsi üle efektiivsemalt valitseda , aga neid on jälle väga raske kokku koguda ja neist jälle üks suur armee teha. Varus suutis sellega hakkama saada õigeaegselt, kuigi ilmselt ei kutsunud ta siiski kõiki üksusi tagasi, vaid jättis osad küladel silma peal hoidma.
Pärast armee kokku kogumist marssis Varus loodesse, ehitades sildu ja teid. Cassus Dio kirjutab: ,,Mägedes oli ebatasane maastik , lõigatud jõeorgudega, ja puud kasvasid tihedalt ja kõrgelt. Seepärast oli roomlastel juba enne vastaste rünnakut palju tööd puude langetamise, teede ehitamise ja neile kohtadele sildade ehitamisega, mis seda vajasid.‘‘ Kuigi Dio maastikukirjeldus ei ole täpne, võib siiski arvata, et roomlased tegelesid ehitustöödega. Nad tegid Germaniast siiski tõelist provintsi ja tee ehitamine läbi Põhja-Germaania rabade oleks olnud niikuinii vajalik. Ilmselt liikus Varuse armee tänapäeva Mindenist (sealt leiti Barkhauseni lähedalt väljakaevamistega rooma päritolu objekte) läände, kust nad tahtsid jõuda Hase jõeni. Oma marsruuti järgides oleks nad jõudnud Em’ideni, kust ta armee oleks saanud toitu ja varustust seal olevalt laevastikult, ja Chauci. Maastik Mindeni ja Kalkriese vahel on üpris soine, nii et on üpris tõenäoline, et roomlased pidid puid langetama ja teid ning sildu ehitama. (The Battle in the Teutoburg Forest 2006)
Siinkohal võib täheldada veel üht märki sellest, et Varus alahindas oma vastast. Kui ta oleks suhtunud germaanlastesse kui suurde ohtu poleks ta raisanud aega teede ehitusega. See andis tema vastastele veelgi rohkem aega veel mitte liitunud hõimude veenmiseks ja seeläbi oma armee tugevdamiseks. Sildade ehitus oli ilmselt küll vajalik, aga tõenäoliselt ehitasid roomlased suuri ja püsivaid sildu, mis pidid pikaks ajaks püsima jääma – sealt oleksid roomlased saanud palju aega kokku hoida kui nad oleks ehitanud väikseid ajutisi sildu.
,,Nad palusid end vabandada pikemast saatmisest selleks et, nagu nad väitsid, kokku koguda liitlassõdurid, et siis vaikselt talle appi tulla. Siis võtsid nad juhtimise alla oma üksused, mis olid juba kusagil ootel, ja pärast [oma linnadesse] saadetud [Rooma] sõdurite tapmist ründasid nad Varust keset metsi, mis olid sellel ajal läbipääsmatud.‘‘ (Dio:56)
Järjekordne märk sellest, et Varus alahindas oma vastast. Kui ta oleks uskunud, et tegu on laialdase ülestõusuga, poleks ta jätnud oma sõdureid vaenlaste keskele, kus neid oli kerge ülekaaluga tappa, jättes nii ka vastasele varustust relvastuse ja muu osas. Varius näitas ka oma võhiklikkust selles suhtes, et ta võttis endaga kaasa suure hulga mittesõdureid ja loomi. Cassus Dio kirjutab: ,,Neil oli endaga kaasas palju vankreid ja palju loomi koormaks nagu rahuajal, lisaks veel mitte vähe naisi ja lapsi ja suur hulk teenreid järgnes neile (Dio:56) Loomi oli vaja vankrite vedamiseks ja ka toiduks, sellest mööda vaadata ei saa, aga suur hulk naisi, lapsi ja teenreid sõjakäigule kaasa võtta oli täielik hullumeelsus. Piiramise puhul ei oleks nad mingiks abiks, vaid lisasuudeks. Lahingus peavad sõdurid neid kaitsma, jättes niiviisi vastasele suurema eelise.
Tänapäeva Bohmte juures püstitasid roomlased kindlustatud laagri (vt. kaarti ). Seda mainib Tacitus : ,,Varuse esimene laager oma suure ümbermõõdu ja keskse ruumi mõõtmetega näitas selgelt kolme leegioni kätetööd.‘‘(Tacitus 14:61) Sealt ilmneb ka, et Tacituse arvates olid kõik kolm leegioni täies koosseisus. Kui roomlaste valvepunktid külades oleks kinni püütud, ei oleks Varuse armee nii suur, ning seega võib oletada, et kõiki roomlasi kätte ei saadud ja neil õnnestus liituda põhiarmeega.
Varuse sõjakäigu kaart
(The Battle in the Teutoburg Forest 2006)
Pärast Laagri maha jätmist jagunes Varuse armee kaheks. Seda tõendavad arheoloogilised leiud Kalkriese väljakaevamistelt (vt. kaarti). Peamine osa liikus edasi Hase poole ja sai varsti rünnaku osaliseks . Cassus Dio kirjutab sellest nii: ,,Alguses nad heitsid oma odasid kaugelt, siis, kuna keegi ennast ei kaitsnud ja paljud olid haavatud, tulid nad lähemale. Roomlased liikunud oma tavapärases lahingurivis vaid olid segamini vankritega ja relvastamata, ning, olles võimetud moodustama kaitserivi, ja olles kõikjal oma ründajatest vähemuses, kannatasid nad raskeid kaotusi ja ei suutnud osutada mingit vastupanu.‘‘ (Dio:56)
Väljakaevamiste kaart
(The Battle in the Teutoburg Forest 2006)
Selline taktika oli väga hästi germaanlaste poolt läbi mõeldud: roomlased ei saanud korralikku rivi moodustada, kuna neid segasid naised ja lapsed, ning ei saanud ka vaenlasele vastu astuda, sest siis oleks nad jätnud voori kaitseta. Roomlased tegid ainuvõimalku teo ja kindlustasid ennast. ,,Vastavalt vajadusele nad püstitasid laagri, pärast sobiva koha leidmist, nii kaugele kui see võimalik oli puudega kaetud mäel ja pärast nad kas põletasid või jätsid maha enamuse oma vankritest ja muust, mis neile absoluutselt vajalik ei olnud. Järgmisel päeval liikusid nad edasi natuke paremas korras ja jõudsid isegi avatud lagendikule kuigi nad ei pääsenud ilma kaotusteta.‘‘ (Dio:56) Tekstist paistab, et Varus võttis germaanlasi täiesti tõsiselt ja kasutas nende vastu kõike, mida ta suutis, kuigi oli juba liiga hilja . Germaanlased olid enamuses ja nad täielikult lõksu püüdnud.
,,Sealt teele asudes sisenesid nad jälle metsa, kus nad kaitsesid end ründajate vastu, aga kandsid raskeid kaotusi seda tehes. Kuna nad olid paigutunud kitsastesse ridadesse, et ratsavägi ja jalavägi saaksid korraga vastast rünnata, põrkasid nad kokku nii üksteise kui puudega.‘‘ (Ibid)
Nüüd oli juba täiesti selge, et roomlased olid hukule määratud. Kalkriese väljakaevamisetelt on leitud ainult Rooma päritolu esemeid (Kalkriese 2012), mistõttu võib üsna julgelt oletada, et Arminius oli varustanud oma sõdurid paremate relvadega, mis nad roomlaste laipadelt võtsid. Cassus Dio kirjutab ka, et sadas ja kuna võib üsna julgelt oletada, et seal korralikku teed ei olnud, vaid äärmisel juhul sissetallatud rada, mis vihmaga täielikuks mudavanniks muutub. Sellistes oludes ei ole kõige paremaks kaitseks raskejalaväelased, kes mutta kergesti kinni jäävad, ega ka ratsaväelased, kes ei suuda ebatasasel ja libedal maastikul kiirust arendada, vaid kergejalaväelased, kellest koosnes germaanlaste armee enamus.
,,Varus ja kõrgemad ohvitserid kartes, et nad kas võetakse elusalt kinni või tapetakse nende vihaseimate vaenlaste poolt (kuna neid oli juba haavatud), langetasid raske otsuse, mis oli küll hirmus , aga paratamatu: nad sooritasid enesetapu.‘‘ (Dio:56) Varuse otsusele end mitte vaenlase kätte vangi anda, kust tal oleks olnud võimalus lunaraha vastu vabaneda , võib tuua kaks põhjendust: 1) ta oli roomlane ja pidas enda barbarite kätte vangi andmist ja oma elu pärast kauplemist häbiväärsemaks kui enesetappu või 2) kuna ta isa ja isegi vanaisa olid sooritanud enesetapu pärast häbisse langemist (Publius Quinctilius Varus 2012) tundus ka Varusele see ainumõeldava teona.
Kokkuvõttena võib öelda, et Varus kaotas oma võimetusest hoomata vastase tugevust, organiseeritust ja kavalust, ettevalmistamatusest vastase alale tungides ja suutmatusest ära tunda reetmist, mis toimus otse ta nina all.

2.2. Weseri jõe lahing

Varuse hävitamine muutis rohkem kui ainult ühe provintsi saatust: see muutis ka roomlaste arvamust germaanlastest. Kui enne oli suhtutud germaanlastesse üleolekuga, mis on omane kõigile suurtele rahvustele, siis nüüd suhtuti neisse kui ohtlikesse ja probleeme tekitavasse hõimu, kellega tuleb koheselt tegutseda.
Pärast Varuse häbiväärset kaotust Teutoburgi lahingus olid roomlased germaanlaste aladelt välja tõrjutud. Kolm leegioni, mis olid ühed parimad Roomas, olid hävitatud ja Augustus , kes soovis germaanlaste alasid enda käes hoida, ja ka oma soositud Varuse eest kätte maksta, saatis ta 16. aastal vallutusretkele Germanicuse, ning andis ta käsutusse 29 000 leegionäri, 30 000 abiväelast, 7500 ratsaväelast ja 5000 Batavia liitlassõdurit. (Idistaviso 2012)
Erinevalt Varuse sõjakäigust võeti nüüd germaanlasi tõsiselt. Germanicusele anti 3 korda suurem armee kui Varuse käsutada oli olnud ja Germanicus oli ka Germanicus kogenud väejuht, kes oli varemgi germaanlastega võidelnud ja neid võitnud. Seega võib öelda, et võrreldes Varuse sõjakäiguga olid nüüd roomlased palju paremas olukorras kui germaanlased. Samuti olid nad ka ülekaalus (germaanlasi oli umbkaudu 55 000 (Ibid).
,,Germanicus oli innukas kätte maksma sõdurite ja nende au eest, samas kui kogu kohalolev armee oli liigutatud kaastundest langenute sugulaste ja sõprade, ning, tõesti sõdade katastroofi ja inimkonna saatuse üle. Olles saatnud Caecina ette, et ta laiendaks ebakindlaid metsateid ja ehitaks sildu ja teid üle soode ja reetlike tasandike, jõudsid nad kurbade stseenideni, õudsate piltide ja seostega.‘‘ (Tacitus 14:61)
Juba sellest, et Germanicus saatis ette väikese väehulga oma teed kindlustama, ilmneb suur lõhe Varuse ja tema väejuhi võimetes. Erinevalt Varusest teadis ta, et suure väehulgaga mööda ebakindlaid radu liikudes kulutab ta rohkelt aega, mis võib olla vaenlasele just vajalik viivitus .
,,Ja nüüd oli Rooma armee seal, 6 aastat pärast katastroofi, vihas ja kurbuses, hakates matma kolme leegioni konte , mitte ükski sõdur teades kas ta matab mõne lähedase või võõra jäänuseid, aga vaadates kõiki kui samast rahvusest ja veresugulasi, ja nende viha tõusis kõrgemaks kui ühegi teise vaenlase vastu. Kääbast püstitades viskas Caesar (Germanicus) ise esimese peotäie, pakkudes nii kõige teretulnumat surnute aule ja jagades kohalolijate kurbust .‘‘ (Tacitus 14:62)
Selline rituaal oli Germanicuse poolt vägagi kaval nüke: näidates, et miski ei takista neid oma surnuid matmast tõstis ta meeste julgust ja lastes näha neil oma silmaga germaanlaste hävitustööd äratas ta neis vihkamise, mida oli lihtne ära kasutada, kuna nii oli kindel, et sõdurid ei alistu vaenlasele, vaid proovivad kõigest hingest kätte maksta.
,,Germanicus aga jälitas Arminiust, kes taganes metsikusse loodusesse , ja nii pea kui tal võimalus oli, käskis oma ratsaväel edasi tungida ja läbi kammida lagendik , mis oli hõivatud vaenlase poolt.‘‘ (Tacitus 14:63) Nüüd oli tekkinud olukord, mis oli täpselt vastupidine Varuse olukorrale. Roomlased olid ülekaalus ja jälitasid vastast. Sellise edu põhjuseks võib pidada fakti, et ei sadanud, nagu Teutoburgi lahingus ja roomlasi podud ka varitsetud vaid roomlased ründasid germaanlasi ise. Kui võrrelda germaanlaste ja roomlaste relvade ja turviste erinevust, siis tundub, et varitsus oligi ainuke viis roomlaste alistamiseks. Samas ei olnud roomlaste ratsavägi nii efektiivne kui jalavägi ja sellest oli germaanlastel võimalik jagu saada ka otseses lahingus. Seda tõestab ka järgmine lõik. ,,Arminius, olles palunud oma meestel end kokku võtta ja puude lähedusse hoiduda, pööras äkitselt ümber ja andis varsti märku neile, keda ta oli saatnud metsateede sissepääse valvama, märku, et nad ründaksid. Sellepärast oli meie ratsavägi paisatud kaosesse selle uue väe poolt ja mõned kohordid tagalast saadeti neile appi kes, murtuna shokist lendavate kehade poolt, suurendasid paanikat. Neid tõrjuti sohu, mis oli nende ründajatele hästi tuntud ja ohtlik inimestele, kes seda ei tundnud , kuni Caesar (Germanicus) juhtis edasi oma leegionid lahingukorras. See süstis hirmu vaenlastesse ja andis enesekindlust meie sõduritele ja mõlemad pooled eraldusid ilma kumbagi eeliseta.‘‘ (Tacitus 14:63) Siit on eriti selgelt näha roomlaste jalaväe paremust, mis oli suutnud nii kaua vallutajatena omale nime teha.
,,Varsti pärast seda juhtis Germanicus oma armee Amisiasse, võttes oma leegionid laevadega nagu ta nad kaasa oli toonud . Osale ratsaväest tehti ülesandeks jõuda Reini jõeni piki rannikut. Caecinale, kes juhtis omaenda väeüksust, soovitati, kuigi ta liikus piki teed, mida ta tundis, läbida Pikad Sillad võimalikult kiiresti. See oli kitsas tee keset soid, mis oli ehitatud Lucius Domitiuse poolt: igal küljel olid mullitavat muda täis soomülkad, või ohtlikud ojad. Ümberringi olid järk-järgult tõusvad puud, mida Arminius nüüd täielikult kontrollis, niipea kui lühikese marsruudi ja kiire marsiga ta oli ületanud üksustega, mis olid raskesti koormatud relvade ja kottidega. Caecina oli kimbatuses, kuidas ta suudaks asendada vanaks jäänud sildu ja samal ajal kaitsta end vaenlase eest, ja otsustas peatuda kohapeal, et osad võiksid alustada parandustega ja osad rünnakuga.‘‘ (Tacitus 14:63)
Sellest informatsioonist lähtudes saame koostada väga lihtsalt Germanicuse strateegia: ta ilmselt arvas, et germaanlased on juba kaotanud ja saatis oma mehed piire kindlustama, et ta ise saaks rahulikult ümber piiratud vaenlased järjest hävitada. Oli ainult aja küsimus, millal üks neist üksustest vastastega kokku puutub ja lõpuks kohtuski nendega Caecina. Caecina oli vähemuses ja ümber piiratud: ,,Barbarid üritasid nende kaitsetest läbi tungida ja end ehitajate peale heita, keda nad piirasid ja korduvalt ründasid.‘‘ (Tacitus 14:64) See oli germaanlaste viimane katse vastast hävitada, kuna nad ei olnud suutnud põhiarmeed hävitada. Selles kohas olid nad edukad , kuna nad tundsid sealset soist maastikku, kus roomlastel polnud võimalustki. Siinkohal võib näha väiksemas mastaabis Varuse hävingu kordumist . Ka Varuse puhul olid roomlased vähemuses ja maastik oli raskejalaväele, Rooma armee tuumikule, sobimatu, kuigi selles olukorras ei toonud see kaasa roomlaste hävingut.
,,Arminius soovitas neil lasta roomlastel oma positsioonid hüljata ja, kui nad need hüljanud on, neid uuesti rünnata soisel ja ebakindlal maapinnal.‘‘ (Tacitus 14:68) Arminius oli nähtavasti taibanud, et see olukord ei ole sama, kus ta Varust nii kergelt võitnud oli. Lastes vastasel taganeda neile ebasoodsale maa-alale ja siis uuesti rünnata ei saa ründav pool mitte ainult kasu vastase ebakindlast olukorrast, vaid saab ka ise oma ridu korrastada, et effektiivsemalt uuesti peale tungida. ,,Kui nad (roomlased) olid vaevu jõudnud kindlustustesse, anti signaal kohortidele ja sarved ja trompetid kõlasid. Järsku, hüüete ja kiirusega viskusid meie mehed germaanlastele selja tagant peale, mõnitustega, et siin pole soid ega metsi, vaid kõik võitlevad võrdsel tasapinnal ja tingimustel.‘‘ (Tacitus 14:68) Sellises olukorras, äkiline kallaletung ja ilma mingi eeliseta, ei pidanud germaanlased kaua vastu. Neil ei olnudki mingit võimalust võitmiseks kui roomlased saavutaksid samad tingimused kui germaanlased ise. Edasi oli roomlastel eelis ja nad kasutasid seda täiel rinnal ära: ,,Arminius ja Inguiomerus (teine germaanlaste väejuht) põgenesid lahingust, esimene haavamata ja teine tõsiselt vigastatud . Nende järgijad tapeti, seni kuni meie viha ja päevavalgus kestis.‘‘ (Tacitus 14:68) Selle järgi võib öelda, et germaanlased väljusid sellest sõjakäigust raskete kaotustega, mis roomlaste kaotustega Varuse sõjakäigul võrreldes olid üüratud.
Lõpuks, Germanicus võitis selle pärast, et ta ei alahinnanud oma vastast, varus küllaldaselt vägesid enne vaenlase territooriumile minemist ja kasutas oma vägesid otstarbekalt, ühesõnaga käitus nagu tõeline Rooma väejuht.

2.3. Teutoburgi ja Weseri jõe lahingu võrdlus

Teutoburgi ja Weseri jõe lahing toimusid mõlemad esimesel sajandil peale Kristust. Mõlemas lahingus mängisid olulist rolli erinevad faktorid , mille mõjul tõi üks neist kaasa kolme leegioni hävingu ja teine Rooma Keisririigi laienemise germaanlaste aladele . Võrrelda saab väejuhti, vastaspoolte arvude vahekorda , germaanlaste taktikat ja vastaspoolte relvastust.
Väejuht Teutoburg lahingus oli Varus. Varus oli senaator , kes oli enne Germaania provintsi olnud asevalitseja Süürias. Väejuht Weseri jõe lahingus oli Germanicus. Germanicus oli väejuht, kes oli juba varem germaanlastega sõdinud ja neid võitnud, vastupidiselt Varusele, kelle väejuhi minevik piirnes Süürias mässu maha surumisega. Need kaks meest ei olnud kaugeltki samaväärsed, mida tõestab ka nende poolt peetud lahingute lõpptulemus.
Vägede rohkuse vahekord oli Teutoburgis 20 000 roomlast ja 30 000 germaanlast. Selline jõudude vahekord oleks pidanud töötama isegi roomlaste kasuks, kuna suuremat väge on raskem ülal pidada ja roomlaste üksused olid üks-ühele võitluses palju tugevamad. Germanicuse poolt juhitud Weseri jõe lahingus oli roomlasi umbes 72 000 ja germaanlasi umbes 55 000. Selline jõudude vahekord töötas ülihästi roomlaste kasuks, isegi kui neil ei oleks olnud sellist vägede kvaliteedi paremust nagu neil oli.
Germaanlaste taktika oli mõlemal juhul erinev: Teutoburgi lahingus meelitasid germaanlased roomlased metsa ja korraldasid neile varitsuse ja äkkrünnaku alla sattunud roomlastel ei jäänud enda kaitsmiseks eriti palju võimalusi. Raskendav asjaolu oli ka see, et siis oli roomlastel kaasas ka palju mittesõdureid, keda pidi kaitsma sünkroonselt vaenlase tõrjumisega. Weseri jõel aga läksid kaks väge kokku otse, ilma mingisuguste varitsuste, äkkrünnakute ja üllatusteta. Avatud maastikul ei pakkunud germaanlased roomlastele mingit konkurentsi.
Teutoburgi lahingus olid germaanlastel enamasti oma traditsioonilised relvad: odad , mõned mõõgad ja vibud . Arminiuse meestel, kes olid eelnevalt teeninud Rooma abiväes, olid ilmselt relvad ja turvised , mis sarnanesid roomlaste omadega, aga enamik võitles ilmselt korraliku kaitsevarustuseta. Weseri jõel oli germaanlastel ilmselt aega ka relvi varuda, niiet üldine olukord võis olla parem, aga kindlasti mitte nii hea kui korraliku väljaõppe ja varustusega roomlastel.

3. ALLIA JA ALESIA LAHING

Järgnevalt kirjeldan ma kahte lahingut, Allia ja Alesia, ning võrdlen kahe lahingu relvastuse, organiseerituse ja kaitseporitsiooni ehk laagri ettevalmistatust.

3.1. Allia lahing

Roomlased on korduvalt võtnud liitlasteks hõime, mis elutsesid nende piiride läheduses. Laienedes kohtusid nad ka gallidega, kes sõdisid nende liitlaste kluusiumlastega. Selle kokkupõrke tulemusena ründasid ja vallutasid gallid Rooma. Selline tagasilöök pidurdas Rooma arengut pikaks ajaks.
,,Kluusiumi elanikud olid šokeeritud sellest veidrast sõjast kui nad nägid (vastaste) arvu, meeste imelikku väljanägemist ja relvi, mida nad kasutasid ning kuulsid, et Etruuria leegionid on nende poolt suunatud Po-de mõlemal küljel. Kuigi neil ei olnud mingeid nõudmisi Roomale, ei liidulepinguid ega sõbralikke suhteid, kui mitte arvestada, et nad polnud kaitsnud oma hõimlasi Veiis Rooma vastu, aga nad siiski saatsid oma saadikud Senatilt abi paluma. Aktiivset abi nad ei saavutanud. Kolm M. Fabiuse Ambustus poega saadeti gallidega läbirääkimisi pidama ja neid hoiatama, et nad ei ründaks neid, kellelt nad pole kannatanud haavu , kes olid Rooma liitlased ja keda, kui olukord seda nõuab, kaitstakse Rooma relvajõul. Nad soovisid , et tegelik sõda oleks välditud ja et nad teeksid gallidega, kes olid neile võõrad, tutvust pigem rahulikult kui sõjaga.‘‘ (Patavinus 27-25 eKr. :35)
Sel ajal tundusid Rooma kavatsused pigem rahumeelsed kui agressiivsed, mida tõestab fakt, et nad ei saatnud teele ühtki relvastatud üksust. Galle nähti ilmselt võimalike tulevaste liitlastena, kellega tuleks suhted vähemalt algul head hoida.
,,See oleks olnud rahumeelne missioon kui see poleks sisaldanud saadikuid vägivaldse iseloomuga , rohkem nagu gallid kui roomlased. Pärast seda kui nad olid toimetanud oma nõukogu otsuse gallidele, anti neile vastus:,, Kuigi me kuuleme roomlaste nime esimest korda, usume me siiski, et te olete vaprad mehed, kuna kluusiumlased paluvad teie abi oma hädaaegadel. Kuna te eelistate kaitsta oma liitlasi pigem läbirääkimiste teel kui relvajõuga, siis meie omalt poolt ei keeldu teie pakutud rahust, tingimusel et kluusiumlased annavad meile, gallidele, kes vajavad maad, tüki maad, mida nad omavad suuremal määral kui nad sellest kasu saavad. Teistel tingimustel ei ole rahu võimalik. Me soovime saada nende vastust teie juuresolekul ja kui meile maad keelatakse, siis me võitleme teie juuresolekul, et te saaksite koju teatada kui kaugelt gallid ületavad teisi vapruses.‘‘ (Patavinus 27-25 eKr. :36)
See oli gallide poolt väga oodatav käik. Nad soovisid maad juurde, nagu kõik vallutajahõimud ja olid valmis seda relvajõul saavutama . Roomlaste kohale kutsumisega taheti saata sõnum ka roomlastele, et juhuks kui roomlastega kunagi tegemist tuleb, oleks neid lihtsam veenda oma tingimustega nõustuma.
,, Roomlased küsisid, mis õigusele toetudes nad nõuavad, sõjaga ähvardades, maad neilt , kes on selle omanikud ja mis asju gallid Etruurias ajavad. Kiire vastus saadeti, öeldes, et nad kannavad oma õigust oma relvades ja et kõik kuulub vapraile. Kired lõid lõkkele mõlemal poolel – nad võtsid relvad ja liitusid lahinguga.‘‘ (Patavinus 27-25 eKr. :36)
Siin võib näha kahe kultuuri, seadust ja korda armastavate roomlaste ja metsikute vallutajate gallide, konflikti. Roomlased ei saanud aru, kuidas võivad gallid sellise ähvardusega nõuda maad, mis pole neile kunagi kuulunud ja gallid omakorda ei mõistnud, mispärast roomlased selle üle nii suurt kära tõstavad. Sellistel puhkudel tundubki pahatihti kahele vaenutsevale ja üksteist mitte mõistvale poolele, et pole muud teha, kui sõdida.
,,Siis, vastupidiselt rahvaste vahelistele seadustele, saadikud relvastusid – Saatus viis Roomat varemeteni. Q. Fabius ratsutas galli sõjapealiku juurde, kes sööstis tormakalt otse Etruskia lippude poole, torkas oma oda ta küljest läbi ja tappis ta. Kui ta oli parasjagu ametis laiba paljaks röövimisega tundsid gallid ta ära ja üle terve armee levis sõna, et see oli roomlaste saadik. Unustades oma viha kluusiumlaste vastu, ja sisistades ähvardusi roomlaste vastu, nad taganesid.‘‘ (Patavinus 27-25 eKr. :36)
Selliste saadikute valimisega ei olnud Senat just kõige parema otsuse teinud. Saadikuteks oleks sobinud mõned vanemad, tasakaalukad ja väärikad patriitsid, mitte noored uljaspead. Saadikud ei oleks tohtinud midagi sellist teha, mis neile antud instruktsioonidega vastuollu lähevad, sõda kaasa arvatud. Nad kaitsesid küll kluusiumlasi, aga samas tegid gallidest vaenlased.
,,Mõned olid Roomale kohese pealetungi poolt. Vanemad mehed arvasid, et kõigepealt tuleks saata saadikud Rooma, et esitada ametlik kaebus ja nõuda Fabii (kluusiumlaste linna) loovutamist kompensatsioonina rahvaste seaduse rikkumise eest. Pärast seda kui saadikud olid oma tuleku põhjusest teatanud, siis Senatit, Fabii intsidenti pahaks pannes ja tunnistades õiglust nõudmises, mida barbarid esitasid, mõjutati poliitiliste huvide poolt mitte süüdistada mehi sellise kõrge auastmega. Selleks et igasugune kaotus, mis võiks kaasneda sõjas gallidega, ei langeks nende õlule, edastasid nad gallide nõudmised rahvale. Seal isiklik populaarsu ja mõjuvõim omasid nii palju suuremat kaalu, et mehed, kelle karistus oli arutluse all, valiti järgmise aasta konsul -tribuunideks. Gallid võtsid sellist protseduuri, nagu seda võtta tuli, ehk vaenutegevusena, ja peale avalikku sõjaga ähvardamist, naasesid oma rahva juurde.‘‘ (Patavinus 27-25 eKr. :36)
Tagantjärele vaadatuna oli see roomlaste poolt väga rumal käik. Kui enne oleks saanud seda juhtumit veel siluda, siis nüüd oli see täiesti võimatu ja sõda oli vältimatu. Seda võib ka pidada üheks roomaliku valitsemisviisi puuduseks: kui rahvas soovis, et rahvaste vahelise leppe rikkujaid tasustataks, siis seda ka tehti, tagajärgedele mõtlemata.
Varsti algaski sõda ja kaks armeed kohtusid, kusjuures roomlased ilmutasid äärmiselt üleolevat suhtumist . ,,Konsul-tribuunid ei olnud ette valmistanud oma laagrit, neil ei olnud mingeid kaitserajatisi mille taha varjuda, ega polnud ka välja näidanud vajalikku austust ei vaenlase ega ka jumalate suhtes – nad moodustasid lahingrivi ilma soodsat ennustust saamata. Nad pikendasid oma ridu mõlemal küljel, et vältida ümberpiiramist, aga isegi nii ei suutnud nad oma rinnet vastasega võrdseks teha ja nii tehes olid nad oma tsentri, niiet nad ainult hädavaevu suutsid seda koos hoida. Neist paremal oli väike kõrgendik, mida nad ostsustasid kaitsta reserviga ja see asetus, kuigi oli paanika ja põgenemise algus, osutus ainsaks põgenike kaitse meetmeks. Bennus, gallide sõjapealik, kartis mingit riugast vaenlase nappides numbrites ja arvates, et kõrgem koht oli hõivatud selleks, et reserv võiks rünnata gallide tiiba ja tagalat kui nende esirinne on hõivatud leegionitega, juhtis oma rünnaku reservi pihta, arvates, et kui ta ajaks need sealt minema, siis saavutaks tema väed kerge võidu tasasel maapinnal. Nii ei olnud ainult õnn vaid ka taktika barbarite poolel. Teises armees ei jäänud järgi midagi, mis meenutaks üht roomlastest, ei kindralitest ega lihtsõduritest. Nad olid kohutatud ja kõik, millest nad mõtlesid, oli põgenemine ja nii põhjalikult olid nad pea kaotanud, et palju rohkem põgenes Veiisse, vaenulikku linna, kui Rooma, oma naiste ja laste juurde.‘‘ (Patavinus 27-25 eKr. :38)
Roomlaste ülbus maksis neile valusal viisil kätte. Kui nad oleksid kaubelnud gallide käest rohkem aega oma vägede kogumiseks, või veel parem, poleks seda ebavõrdset sõda üldse provotseerinud, oleks säästetud palju elusid .

3.2. Alesia lahing

Alesia lahing oli võtmetähtsusega Gallia sõdades. Tänu sealsele võidule suutsid roomlased vallutada terve Gallia. See võit saavutati tänu Caesari plaanile , mida galli väejuhid ei suutnud ületada.
Pärast kaotust Gergovia all taganes Vercingetorix Alesiasse. Caesar jälitas teda ja tappis need, keda kätte sai. Kui nad Alesiasse jõudsid, siis roomlased piirasid kõrgendikul paikneva linna ümber. Vercingetorix saatis välja ratsaüksused, et nood läheksid oma hõimude juurde ja rivistaksid üles kõik need, kes on piisavalt vanad, et relva kanda. Nad ratsutasid läbi kohtade , kus roomlased oma kindlustusi polnud veel lõpetanud. Nende kindlustused ei olnud mõeldud ainult selleks, et seesolijaid kinni hoida. Roomlased panid piinavaid esemeid (maasse torgatud odad jms.) väljaspoole müüri, mis saaks haavata armed , mis selle vastu end pressib. ( Gardner 1983)
Sellistes olukordades (ülekaaluka vastase poolt ümber piiratud) on kõige raskem ja samas ka kõige tähtsam saata sõna liitlasetele, kes saaksid teele saata vabastussalga. Peaaegu sama raske on vastu pidada, kuni liitlased lõpuks saabuvad. Kui liitlased lõpuks saabuvad, siis tuleb kuidagiviisi oma tegevust koordineerida, et piiratavad ja vabastajad saaks korraga vastast rünnata. Caesar teadis seda väga hästi ja see oli ka põhjus, miks ta lasi püstitada kaks rida kindlustusi. Selleks kulus tal ilmselt võrdlemisi vähe aega, mis pole ka imestamistväärt, kuna tal oli 60 000 (arv võetud Battle of Alesia 2012) meheline armee, mida ta sai kasutada ehitustöödeks.
Osad roomlased kogusid toitu ja puitu. Teised töötasid kaitserajatiste ehitamise kallal, mis tähendas seda, et Caesari väed olid hajutatud . Sellepärast toimusid ka mõned rünnakud, kuigi Vercingetorix ootas teiste gallide liitumist , enne kui ta alustab täieulatuslikku rünnakut. (Gardner 1983)
Alesia piiramise kaart
(Battle of Alesia 2012)
Kuna Caesari taktikat polnud raske ära arvata, võib oletada, et Vercingetorix oli sellest ka enam-vähem aru saanud. Sellest ka rünnakud. Vercingetorixi jaoks oli ainus võimalus roomlasi piisavalt kaua viivitada, et abijõud kohale jõuaksid ja saaksid veel valmimata kindlustuste vahelt kerge jõuga läbi murda.
Arveenia liitlased saatsid vähem üksusi kui oli palutud, aga siiski suure hulga Alesiasse, uskudes, et roomlased alistatakse kergesti gallide poolt kahel rindel. Roomlased ja germaanlased seadsid end nii seespoolse müüri äärde, et võidelda väljatungivate piirajate vastu, ja väljaspoolse müüri äärde, et võidelda saabuvate abivägedega. (Gardner 1983)
Lihtne, aga efektiivne paigutus. Selline taktika töötab küll ainult sel juhul kui mõlemad väed on umbes võrdsed, muidu jäävad mõlemad küljed liiga nõrgaks ja vaenlane murrab läbi.
Saabuvad gallid ründasid öösel, visates relvi kaugelt, et teatada Vercingetorixit oma saabumisest. Järgmisel päeval tulid liitlased lähemale ja paljud said haavata roomlaste kindlustustest ning nad taganesid. Järgmisel päeval ründasid gallid mõlemalt poolt. Mõned roomlaste kohordid lahkusid kindlustustest ja tiirlesid ümber väljaspoolsete vastaste tagala , üllatasid neid ja tapsid need, kes proovisid põgeneda. Vercingetorix nägi, mis oli juhtunud ja alistus, loovutades oma relvad. (Gardner 1983)
Järjekordne näide sellest kuidas kahekordne ülekaal ei olnud piisav roomlaste võitmiseks otseses lahingus. Kindlasti aitas roomlastele kaasa ka nende püstitatud müür.

3.3. Alesia ja Allia lahingu võrdlus

Nende kahe lahingu puhul saab võrrelda organiseeritust, relvastust ja laagri ettevalmistust.
Organiseerituses oli Alesia lahingus palju parem kui Allia lahingus. Alesia all oli juhtimine tervenisti Caesari käes, kes oli armee kõrgeim juhataja ja ei pidanud teiste arvamustest üldse hoolima kui ta seda ei tahtnud. Allia lahingus aga oli juhtimine hajutatud konsulite vahel, kes püüdsid igast olukorrast endale kasumit teenida või kuulsust koguda.
Relvastus oli Alesia lahingus mitmeid kordi parem kui Allia lahingus, kus sõdurid ei kandnud ilmselt peaaegu mingit kaitserüüd. Enne Alesia lahingut oli välja kujunenud juba turvis (lorica segmentata) ja ka sõdurite väljaõpe oli parem.
Allia lahingus ei olnud roomlased suvatsenud ette valmistada isegi elementaarset kaitset, kuna oldi nii kindlad oma võidus ja see sai ka neile hukatuseks, aga Alesias valmistasid roomlased ette pika ja rohkesti kindlustatud müüri, mis pakkus neile vägagi tõhusat kaitset. Võib öelda, et Alesia lahingu ettevalmistatus roomlaste poolt oli mitmeid kordi kõrgem Allia lahingu omast.

KOKKUVÕTE

Tööst selgus, mis relvastust ja taktikat roomlased kasutasid ning et Rooma armee valitses nii suurt maa-ala tänu rangele korrale, mis nende armees valitses ning arenenud ja kvaliteetsele varustusele, mis on vallutavale armeele hädavajalik.
Hüpoteesidele, roomlased saavutasid palju hiilgavaid võite oma relvade ja taktika paremuse pärast ja palju häbiväärseid kaotusi väejuhtide asjatundmatuse ja ebasobiva taktika, ehk vastase alahindamise pärast, saab vastata, et roomlaste taktika oli tõesti parem võrreldes teiste rahvaste omadega, kuna neil oli peaaegu igaks olukorraks eelharjutatud manöövrid ja et roomlased kaotasidki lahingud väejuhtide sobimatuse pärast, kuna Varus ja Allia lahinguks valitud konsulid olid poliitikud , kes ei olnud võimelised sõjaväge juhtima.
Teemat võiks uurida ka lähtudes ainult arheoloogilistest leidudest ja mitte kirjalikest allikatest.
Vaatluse alla võib ka võtta geneetilised erinevused keltide , germaanlaste ja roomlaste vahel, et uurida, mis juhtuks kui roomlastelt relvastuse eelis ära võtta. Täpsemalt võiks uurida relvade ja turviste valmistamise tehnikat ja võrrelda seda teiste rahvaste tehnikatega, ehk siis milliseid lisandeid kasutati relvade tugevdamiseks ja milliste relvatüüpide (torkerelvad, raiumise relvad ja lömastamise relvad) vastu oli selline kaitserüü kõige efektiivsem ja miks.
Uurimuses kasutatud metoodika sobis minu arvates just sellist tüüpi uurimusele. Kõige parema ülevaate lahingust saab kasutades lahinguga samal ajal või natuke hiljem kirjutatud teostest.

THE EARLY IMPERIAL ROMAN ARMY SUMMARY

The aim of this year paper was to get an overview of the early Imperial Roman army, the reasons behind it’s many victories and some disastrous losses . The battles were taken from the 4th, 1st century BC and 1st century AD.
In the 1st century AD, the territory of the Roman Empire was too large to be controlled while also expanding the borders. So the army started to move from offensive to defensive after serious loss at the Germany .
The importance of the Roman army was it’s powerful tactics and order , that allowed it to defeat the enemies who had many times greater numerical advantage . It has inspired many great generals throughout the history In the first part of the year paper there is an overview of the early Roman Empire army’s soldiers ‘ equipment, tactics and how the army was built up, the size of the military units, ranks of the officers etc.
In the second and the last part of the year paper I analyzed the battles of Teutoburg forest, Weser river , Allia and Alesia, from which the Teutoburg forest and Allia were lost and Weser river and Alesia were won. I found out that both Teutoburg forest and Allia were lost because of the leading general’s overconfidence and, in the Teutoburg forest, because of the enemy’s tactic, which found a way to match the heavily armed Roman infantry. However , the battle of Weser river may have been won not because of the Germanicus’s cleverness, but because of the numerical advantage of his army.

LISAD

Lisa 1 Lisa 2
Pilum Gladius
(Imperial Roman Army 2012) (Ibid)
Lisa 3 Lisa 4 Lisa 5
Pugio Scutum Galli kiiver
(Ibid) (Ibid) (Ibid)
Lisa 6 Lisa 7
Testudo Kiil
(Cavazzi 2012) (Ibid)
Lisa 8
Kobarateks jagunenud taktika
(Ibid) Lisa 9 Lisa 10

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 30 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-04-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti

6 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

192923 Õppematerjali autor

Minu Secunda uurimistöö 1. saj. eKr kuni 1. saj. pKr Rooma armeest ja tähtsamatest lahingutest.

Rooma Weser Teutoburg Allia Alesia armee roomlased galli leegion teutoburg VARASE ROOMA KEISRIRIIGI SÕJAVÄGI

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

docx

Gaius Julius Caesar

100-44 eKr Referaat Tallinn 2012 Sisukord Sissejuhatus....................................................................................................................................3 Lapsepõlv ja isiklik elu..................................................................................................................4 Caesar kui riigimees, väejuht ja sõjakunsti arendaja................................................................5 Caesar ja Rooma õigus.................................................................................................................. Juliuse kalender............................................................................................................................... Caesar kui salakirja looja............................................................................................................... Sissejuhatus Gaius Julius Caesarit võib pidada oma aja üheks väljapaistvaimaks isiksuseks

Õigus

doc

Vana-Rooma ajalugu ja kultuur

Vana-Rooma ajalugu ja kultuur Kirjandus: ,,Vana Rooma inimene" Sissejuhatus Milleks on vaja Rooma ajalugu tunda? Milleks üldse ajalugu tunda? Selle küsimuse tõstatasid esmakordselt kreeklased. Üheks vastuseks oli see, et ajalugu on vaja tunda, sest see teeb meist paremad inimesed ja aitab meil ennast paremini tunda. Ajalugu on õpetanud inimest ennast ja ühiskonda paremini mõistma. Aga Rooma ja Kreeka ajalugu on vaja tunda, sest nendest on kujunenud terve tänapäeva ühiskond. Rooma ajalugu hõlmab endas perioodi, mis vältab umbes 4000 aastat. Vana-Rooma ajaloo põhiperioodid

Ajalugu

docx

Vana-Rooma ajalugu kokkuvõte

Vana-Rooma Rooma riik ehk Vana-Rooma oli vanaaja riik, mis sai alguse Rooma linnast Itaalias Latiumis. Roomlased vallutasid kõigepealt Itaalia ning seejärel enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid. Rooma riigi territoorium oli suurim Traianuse valitsemisajal (98117), mil impeeriumi alla kuulusid peale Itaalia ja Vahemere saarte ka Britannia (Inglismaa), Gallia (Prantsusmaa, Belgia, Holland, Luksemburg, Sveits, osa Saksamaast), Hispaania, alad lõunapool Doonaud (Baieri, Austria, Ungari, Albaania, Bulgaaria, Serbia, Horvaatia, Sloveenia ), Daakia (Rumeenia), Makedoonia, Ahhaia (Kreeka), Väike-Aasia, Mesopotaamia ja Armeenia (Türgi, Iraan, osa Iraaki, Gruusia, Armeenia ja

Ajalugu

doc

Keltide muistne kultuur ja usund. Kordamisküsimused

sündmustest. Roomlased ei pidanud kelte kultuurseks rahvaks ja ei tundud vajadust nende kohta midagi lähemalt uurida. Druiidide kohta: Peamiselt kirjalikud allikad, jaotatakse Poseidoniose ja Aleksandria traditsiooniks: · Poseidoniose traditsioon kreeklase Poseidoniose andmeid kasutasid Caesar, Strabon, Diodoros Sitsiiliast, Cicero, Pomponius Mela, Plinius Vanem ning Ammianus Marcellinus, Lucanus; kõik on Rooma autorid. · Aleksandria traditsioon põhiliselt kreeka autorid alates 1. saj pKr: Dion Chrysostomos, Hippolytos, Diogenes, Laetrios · Kolmandana kasutatakse mingil määral Vana-iiri saagasid, mis puudutavad ainult druidismi Iirimaal. Kõige vanemad keltide materiaalse kultuuri leiud, alates hilispronksiajast (12001000; 1000800 eKr). Austria Alpides koht, kus kaevandati soola (Hallstati kultuur).

Keltide muistne kultuur ja usund

doc

Antiikaja armee ja sõjapidamine

Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium Antiikaja armee ja sõjapidamine Referaat Martin Aron 10.a klass Juhendaja: Jaan Õispuu Tallinn 2009 Sisukord 1. Tiitelleht lk.1 2. Sisukord lk.2 3. Sissejuhatus lk.3 4. Kreeka lk.4-6 5. Rooma sõjavägi lk.7-10 6. Kasutatud kirjandus lk.11 Sissejuhatus Sõjad said alguse eraomanduse tekkides ja ühiskonna jagunedes antagonistlikeks klassideks. Klassiühiskonnas on seaduspärane nähtus. Relvavõitlus, mida peetakse klassiomaste majandus või poliitilise eesmärkide saavutamiseks ja mis on sisuliselt klassiomase poliitika jätkamine vägivallavahenditega, võib toimuda eri maade klasside või ka ühe maa eri klasside vahel

Kunstiajalugu

docx

Rafaello Giovagnoli "Spartacus"

Tallinna 21. Kool Spartacus Tallinn 2010 I peatükk Sulla heldus Lucius Cornelius Sulla Õnnelik, Itaalia valitseja, Rooma hirm, kuulutas, et ta võõrustab ja lõbustab rooma rahvast kolm päeva vaatemängudega. 10. novembril, rooma ajaarvamise 675. aastal (meie ajaarvamise järgi 78. A. e.m.a), olid Rooma tänavad juba koidikust alates rahvast täis. Kõik olid tulnud Suurde Tsirkusesse vaatama gladiaatorite võitlust. Suur Tsirkus on määratu suur majesteetlik ehitis, mille pikkus oli 2180 ja laius 988 rooma jalga ja mis mahutas üle 120 000 pealtvaataja. Enam kui sada tuhat kodanikku ootas rooma rahva armastatuimat vaatemängu gladiaatorite võitlust. Amfiteatris sõi lihtrahvas kaasatootud toitu. Seni kuni pealtvaatajad ootasid konsulite ja Sulla

Kunstiajalugu

doc

Vanaaeg

MESOPOTAAMIA Eeldünastiline periood VI IV aastatuhandel VI aastatuhandest pärinevad esimesed kindlad tõendid ulatuslikumast püsiasustusest Lõuna-Mesopotaamias. Samast ajast pärinevad ka varaseimad tõendid irrigatsioonist. V aastatuhandest (nn Ubaidi periood saanud nimetuse leiukoha järgi hilisema Uri linna lähedal) on tõendeid suurematest asulatest (proto-linnadest). Kõige silmapaistvam oli nähtavaste Eridu, kuhu perioodi lõpul (u 4000) oli rajatud monumentaalne ehitis arvatavasti Enki tempel. Kasutati vaske (halkoliitiline periood); perioodi lõpust pärineb varaseim laeva kujutis. IV aastatuhandel metallikasutus laienes aastatuhande lõpp tähistab pronksiaja algust. Silmapaistvaim asula oli Uruk (seetõttu on ajajärk tuntud Uruki perioodina), millest aastatuhande teisel poolel kujunes tõeline linn koos selle keskmes paikneva kahe templikompleksiga hilisemate Eanna ja Anu templitega. Tol perioodil võeti kasutusele ratas ja sai alguse kedrakeraamika. Sai

Ajalugu

odt

Rooma

Küsimused Rooma kohta Iseloomusta Rooma geograafilisi tingimusi, võrdle Kreekaga . Itaalia oli Kreekaga võrreldes vähem mägine ja põlluharimiseks sobivaid tasandikke leidus seal rohkem. Ka rannajoon pole sedavõrd liigendatud nagu Kreekas. Selle tõttu tegelesid Itaalia hõimud peamiselt põlluharimisega, pidasid omavahel ühendust eelkõige maismaad mööda ja sõitsid merd märgatavalt vähem, kui kreeklased. Itaalia terviklikkus lõi ka paremad eeldused ühtse riigi tekkeks. Kes olid vanemad asukad?

Ajalugu

Rohkem sarnaseid