Rooma (1)

Küsimused Rooma kohta

• Iseloomusta Rooma geograafilisi tingimusi, võrdle Kreekaga.
  

Itaalia oli Kreekaga võrreldes vähem mägine ja põlluharimiseks sobivaid tasandikke leidus seal rohkem. Ka rannajoon pole sedavõrd liigendatud nagu Kreekas. Selle tõttu tegelesid Itaalia hõimud peamiselt põlluharimisega, pidasid omavahel ühendust eelkõige maismaad mööda ja sõitsid merd märgatavalt vähem, kui kreeklased . Itaalia terviklikkus lõi ka paremad eeldused ühtse riigi tekkeks.

Kes olid vanemad asukad ?

I aastatuhandel eKr elas seal päritolult, keelelt ja kultuurilt erinevaid rahvaid. Poolsaare kesk- ja lõunaosa asustasid peamiselt itaalikud - arvatavasti põhjapoolt sisserännanud indoeuroopa hõimud. Nad jagunesid mitmeks keelelt lähedaseks rühmaks. Kesk-Itaalias Latiumi maakonnas elas üks itaalikute haru – latiinid . Eeskätt nendest pärisneski hilisemad roomlased ja nende keelest sai Rooma riigi ametlik keel.

Mida on teada etruskide päritolust? Milline on nende pärand Rooma kultuuris?

Etruskide päritolu on tundmatu, kuid kindlasti ei kuulunud nad indoeurooplaste hulka ega olnud seega itaalikute ega kreeklaste sugurahvas. Pärimuse järgi olevat nad kunagi tulnud Väike-Aasiast, osa teadlasi aga peab neid Itaalia muistseteks põliselanikeks. Juba varasest ajast käisid nad läbi nii foiniiklaste kui ka kreeklastega ning nende kultuurist võib leida mõjutusi kummaltki poolt. Nad võtsid üle kreeka tähestiku, kohandades selle oma keelele. Seetõttu on võimalik nende kirja lugeda, kuid nende keel, mida teadlased pole suutnud kindlalt seostada ühegi tänapäeval kõneldava keelega, jääb arusaamatuks. Etruskide ajalugu ja kultuur on tuntud üksnes arheoloogiliste mälestiste ja kreeka ning rooma autorite teoste kaudu.

Milline on Rooma linna asutamise legend?

Pärimuse järgi oli Rooma linna rajaja Romulus roomlaste sõjajumala Marsi ja tema noore preestrinna poeg. Legend jutustab, et tütarlapse isa, jõhker ja jumalakartmatu kuningas, käskis visata Romuluse ja tema kaksikvenna Remuse korviga Tiberisse. Vool aga uhtus poisid kaldale, kus nad sattusid emahundi hoole alla, ja kui see oli neid mõnda aega imetanud, kasvatas nad üles kohalik karjus . Suureks sirgunud, kukutasid vennakesed oma vanaisa võimult ja asusid endale uut linna rajama. Töö käigus puhkenud tülis tappis Romulus Remuse ja lõpetas ehitamise üksi. Tema järgi saanudki linn Rooma nime.

• Puunia sõjad
  

Esimeses Puunia sõjas (264-241 eKr) käis võitlus peamiselt merel ja Sitsiilia saarel. Sõja puhkedes polnud roomlastel laevastikku ja seetõttu said esialgu ülekaalu kartaagolased. Kuid sõja kestel suutis Rooma jõudude vahekorda muuta. Rajanud tugeva laevastiku ja omandanud merelahingute kogemusi, saavutasid roomlased mitu tähtsat võitu ja sundisid vaenlase rahu paluma. Kartaagol tuli osa oma valdusi roomlastele loovutada. Teises Puunia sõjas (218-201 eKr) püüdsid kartaagolased oma positsioone taastada. Nende väepealik Hannibal tungis hästi väljaõpetatud sõjaväega Hispaaniast läbi Gallia (tänapäeval Prantsusmaa) ja üle Alpide Itaaliasse ja purustas Rooma väe Cannae lahingus. Kuid ta ei suutnud oma edu ära kasutada. Roomlased seadsid võitlusvalmis uued väekoondised, viisid oma armee Põhja-Aafrikasse ja sundisid nii Hannibaligi kodumaale tagasi pöörduma. Põhja-Aafrikas asetleidnud otsustavas lahingus said kartaagolased hävitavalt lüüa. Roomlaste võimu alla langes sõja käigus ka kreeklaste Sürakuusa riik Sitsiilias. Teise Puunia sõja tagajärjel kaotas Kartaago kogu laevastiku, kõik valdused väljaspool Aafrikat ja ühtlasi oma sõjalise tähtsuse. Kuid vana vaenlase ja püsivalut jõuka kaubalinnana tekitas ta roomlastes jätkuvalt umbusku. Seetõttu päästis Rooma valla Kolmanda Puunia sõja. Kartaago vallutati ja hävitati 146 eKr.

• Milliste vallutuste tulemusena sai Roomast impeerium , I suurriik ?
  

Aastal 510 eKr kehtestati Rooma vabariik. Vabariigi algul oli Rooma üks paljudest Latiumi maakonna linnriikidest, kuid lühikese ajaga kehtestas ta hegemoonia teiste Latiumi linnade üle ja võttis nende sõjaväe oma juhtimise alla. 5. sajandi lõpuks oli Rooma Kesk-Itaalia tugevaim riik. Ootamatu tagasilöögi andis Rooma võimsuse kasvule gallide sissetung aastal 387 eKr (roomlased nimetasid gallideks keldi hõime). Gallid olid juba varem asunud Po jõe tasandikule (tänapäeva Põhja-Itaalias) ja vallutasid nüüd lõunasse tungides Rooma. Linna rüüstavatest ja põletavatest sissetungijatest vabanemiseks pidid roomlased maksma suurt lunaraha . Pärast sellest rüüstest toibumist alustas Rooma võitlust Kesk-Itaalia mägismaal elava sõjaka itali hõimurühma – samniitidega. Roomlased pidasid nende vastu kolm rasket sõda. Kuigi samniite toetasid etruskid ja gallid, õnnestus roomlastel lõpuks neist jagu saada. Nii samniidid kui ka etruskid alistati Rooma võimule, gallid aga tõrjuti tagasi Po tasandikule. Roomast sõltumatuks jäid veel Lõuna-Itaalia kreeka linnad eesotsas Tarasega. Aastaks 265 eKr oli kogu Itaalia Rooma võimu all. Kogu Itaalia vallutamisega oli Rooma tõusnud üheks tugevamaks riigiks Vahemere ääres. Seeläbi sai ta aga endale tõsiseks vastaseks Põhja-Aafrikas asuva Kartaago, kunagisest foiniiklaste kolooniast väljakasvanud võimsa mereriigi, mis oli endale alistanud nii saari kui ka ulatuslikke rannikualasid Vahemere lääneosas. Rooma ja Kartaago pidasid omavahel kolm sõda. Et roomlased nimetasid kartaagolasi puunlasteks, siis on need sõjad ajaloos tuntud Puunia sõdade nime all. Võitlus Kartaagoga kestis alles, kui Rooma riik hakkas oma võimu laiendama ka ida poole. Sealsetest hellenistlikest suurriikidest langes esimesena tema löögi alla Makedoonia . Aastal 149 eKr saavutas Rooma makedoonlaste üle otsustava võidu ja liidendas seejärel nii Makedoonia kui ka Kreeka. Aastal 133 eKr pärisid roomlased Pergamoni kuningalt testamendiga tema Väike-Aasias asunud riigi. Nii jõudis Rooma võim Aasiasse . Roomast oli saanud Vahemere valitseja.

Caesar , Antonius ja Octavianus

Pärast Itaalia liitlaslinnade ülestõusu Rooma vastu kerkis esile kolm võimsat riigimeest ja väepealikut – Crassus , Pompeius ja Caesar. Esialgu moodustasid nad riigi ühiseks juhtimiseks liidu – triumviraadi („kolme mehe liit“). Pompeius oli saanud kuulsaks vallutustega Väike-Aasias ja Süürias, Caesar aga alistas Rooma võimule Gallia (tänapäeva Prantsusmaa). Pärast seda kui Crassus oli Aasias sõjakäigul langenud, puhkes Pompeiuse ning Caesari vahel kodusõda. Caesar hõivas oma vägedega Rooma ja purustas seejärel Kreekas toimunud otsustavas lahingus Pompeiuse väe. Põgenemist üritanud Pompeiuse tapsid tema senised toetajad. Nii sai Caesarist Rooma riigi ainuvalitseja. Et oma võimu seadustada, laskis ta end nimetada diktaatoriks. Kuid suur osa Rooma nobiliteedist polnud rahul senati võimu langusega ja 44. aastal eKr tapsid senaatoritest vandenõulased Caesari senati istungi ajal.
Taaspuhkenud kodusõdades tõusid nüüd esile kaks senist Caesari pooldajat – Antonius ja Octavianus. Pärast esialgset ühist võitlust oma poliitiliste vaenlastega läksid nad tülli ja pöördusid teineteise vastu. Antoniust toetas seejuures hellenistliku Egiptuse riigi valitsejanna Kleopatra . Aastal 31 eKr sai Antoniuse laevastik Kreeka ranniku läheduses suures merelahingus Octavianuselt lüüa. Marcus Antonius ise põgenes Egiptusse, kus tappis end koos toetaja ja armastatu Kleopatraga. Octavianus hõivas 30 eKr Egiptuse, liitis selle Rooma riigiga ja ühendas seega kõik vahemeremaad oma ainuvõimu alla. Seda sündmust võib lugeda Rooma vabariigi lõpuks.

Milline oli riigikorraldus keisririigi ajal?

Augustuse võimuletulek ei tähendanud ametlikult vabariigi lõppu. Otse vastupidi, Augustus nimetas ennast vabariigi taastajaks pärast kodusõdu ja ebaseaduslikke võimuhaaramisi. Rooma riik oli ametlikult endist viisi res publica . Väliselt jätkus kõik nii nagu enne – igal aastal seati ametisse magistraadidm senat pidas korrapäraselt oma istungeid jne. Ent tegelik võim kuulus nüüd siiski ühele isikule. Valitsejal polnud küll sellist ametit, mis lubanuks tal üksi kogu riiki valitseda , kuid ta oli mitmes eri ametis ja need koos andsid talle võimutäiuse kõigi olulisemate asjade määramiseks. Nii oli Augustus aastaid konsul ja tähtsamate provintside asevalitseja ning rahvatribuunina võis ta kasutada vetoõigust nii senati kui ka kõigi teiste magistraalide otsuste suhtes. Loomulikult oli Augustus ka senati liige. Ta võttis endale aunimetuse princeps („esimene“), mida oli juba ammusest ajast kasutatud kõige auväärsema senaatori tiitlina. Provintside asevalitseja ja väepealikuna kandis ta ka imperaatori („käskija“) tiitlit, millest sai edasipidi ainuvalitsejate peamisi nimetusi. Caesari lapsendatud pojana kandis Augustus rooma tava kohaselt muude nimede hulgas ka kasuisa nime. Samamoodi talitasid kõik Augustuse järeltulijad ja nii sai Caesari nimest samuti ainuvalitseja tiitel . Sellest tulenebki sõna keiser ( klassikalises ladina keeles oli „Caesari“ hääldus „kaesar“)