Vanade pargipuude hooldamine (0)

Aino Mölder
Vanade pargipuude hooldamine
Luua 2010
Trükis ilmub DEVEPARKI projekti (ajalooliste parkide säästlik  haldamine  ja arendamine Soomes ja Eestis 
–  Sustainable  historic park  management  and  development  in Finland and Estonia) raames. Projekti toetab Kesk-
Läänemere programmi Lõuna-Soome – Eesti alamprogramm
Raamatut jagatakse tasuta
Aino Mölder
Vanade pargipuude hooldamine
Retsensent Sulev Järve
Toimetaja   Veiko Belials
Fotod Aino Mölder ja Veiko Belials
Kaanefotod: Veiko Belials (Gooti allee Luua pargis ; arborist ; Pühajärve sõjatamm)
ISBN  
SISUKORD
EESSõNA  ............................................................................................................................................ 
4
1. PuuhooLDuSE BIoLooGILISED ALuSED .......................................................................... 
5
1.1. Puu kui liivakell ........................................................................................................................ 
5
1.2. Puu bioloogiline vastupanuvõime mädanikutekitajatele ............................................................ 
5
1.2.1. Puu anatoomiline ehitus ............................................................................................... 
5
1.2.2. Puude enesekaitsevõime................................................................................................ 
6
1.3. oksalõikuse õige aeg ................................................................................................................ 
7
2. PARGIPuuDE JA -PuISTuTE  MAJANDAMINE  ...................................................................... 
9
2.1. Profülaktika   ............................................................................................................................. 
9
2.2. Puusõbralikud töövõtted pargipuude hooldamisel .................................................................... 
9
2.3. Puude põhjustatud riskid ja nende seos hooldusvajadusega  ......................................................  11
2.4. Pargipuude hooldamise üldalused .............................................................................................  13
2.5. Vanade puude hoolduse eripära ................................................................................................  14
2.5.1.  hooldus - ehk sanitaarlõikus  ........................................................................................  14
2.5.2. Puu võra vähendamine .................................................................................................  15
2.5.3. Tulbastamine kui vägivald   ...........................................................................................  15
2.5.4. õõnes puude majandamine ..........................................................................................  17
2.6. Erinevate pargielementide majandamise põhimõtted ................................................................  19
2.6.1. Üksikpuude majandamine ............................................................................................  19
2.6.2. Puudegruppide majandamine .......................................................................................  19
2.6.3. Vanade pargialleede ja alleepuude majandamine ...........................................................  19
2.6.4. Pargipuistute ja -põõsastike majandamine ....................................................................  20
2.7. Puude toestamise põhimõtted ..................................................................................................  21
2.7.1. Enne ja nüüd ................................................................................................................  21
2.7.2. Puude toestamise reeglid...............................................................................................  22
PuuhooLDuSE KÜMME KÄSKu .................................................................................................  24
KASuTATuD KIRJANDuS ...............................................................................................................  25
3
EESSÕNA
Eestis on üle tuhande  pargi , paljud neist vanad mõisapargid. on ka linnaparke, kirikuparke ning kal-
mistuidki tuleks hoolduse seisukohalt enamasti pargina käsitleda. Parkide väljanägemine ja seisund on väga 
erinev. Intensiivselt kasutatavaid linnaparke, mis on pidevalt valvsate linnakodanike pilgu all ning kus suur 
külastajate arv toob kaasa ka rohkem turvalisusriske, püütakse kas või minimaalsete hooldustöödega korras 
hoida, mõisaparkide seisund aga  varieerub  vastavalt sellele, kuidas nende  omanikud  või haldajad oskavad ja 
jaksavad pargiga toime tulla, sest pargi omamine on pigem kulukas kui tulus . 
Pargid püsivad niikaua, kuni inimesed nende eest hoolt kannavad.  hooldamata  pargis võtab võimust 
võsa  ja peagi ka mets, mistõttu kaotame iga pargi näol justkui kaks parki: pargi kui arhitektuuriobjekti ning 
pargi kui  ainulaadse  koosluse. Pargi kompositsioonilise terviku säilitamiseks on lisaks pargimurude ja -aasade 
niitmisele vaja vaateid  avatuna  hoida, jälgida pargipuistute optimaalset tihedust ning eemaldada isekülvi teel 
tekkinud pargikompositsiooni rikkuvaid puid. oluline on turvalisuse tagamine nii inimestele kui puudele en-
dile, samuti ka võimalikult  paljudele   puudest  sõltuvatele eluvormidele. Pargipuude (nagu kõigi haljasalapuu-
de) hooldamiseks vajalik  töömaht  on väiksem ning tulemus parem, kui puid hooldatakse järjepidevalt kogu 
nende  eluea  vältel. Kahjuks on Eestis väga palju metsistuvaid või  metsistunud  parke, mida pole aastakümneid 
hooldatud. Tihti põhjendatakse hooldamatust pargi nn looduslähedase majandamisega. Park kui kujundatud 
ja hooldatud ala ei ole aga sama mis hooldamata looduspark. Kuna mitmed kasutuseta mõisapargid, kus an-
samblis olnud hoonedki on hävinud, jäävad paratamatult metsistuma, tuleks seda oskuslikumalt majandada 
neid parke, mida inimesed sageli külastavad. 
Et paljudes parkides on  pargipuud   lähenemas  oma bioloogilise eluea ülempiirile või siis hukkumas mit-
terahuldava sanitaarse seisundi tõttu, antakse järgnevatel lehekülgedel praktilisi  soovitusi  just vanade pargi-
puude ja -puistute hooldamiseks, lähtudes puude  bioloogiast . See tähendab puude majandamist nii, et nad 
saaksid kasutada oma loomulikku kaitsevõimet haigusetekitajate vastu. Veel parem oleks aga, kui puid õigesti 
majandades suudaksime nakatumisriski viia miinimumini.
Puude bioloogilist kaitsevõimet on põhjalikult uurinud dr.  Alex  L. Shigo (uSA), kelle tõekspidamisi ja-
gavad ka mitmed teised uSA ja Euroopa teadlased. Alex L. Shigo on analüüsinud mädanike levikut puutüve-
dest lõigatud pakkudel (kokku rohkem kui 15 000 pakul). Maailmas tunnustatud puuhooldusteooriad, mille 
edasiarendamisel ja rakendamisel on esirinnas Rootsi, Saksamaa ja Taani puuhooldusspetsialistid, põhinevadki 
valdavalt Alex L. Shigo töödel, sama kehtib ka enamiku Euroopas aktsepteeritavate õpikute kohta. Eestis on 
Alex L. Shigo töödele tuginevat õppekirjandust koostanud arborist Sulev Järve. 
Käesolev  õppematerjal on koostatud DEVEPARKI projekti raames.  õppematerjali  parema loetavuse hu-
vides ei ole  viiteid  kasutatud allikatele lisatud teksti juurde, vaid kasutatud kirjanduse nimekiri on õppemater-
jali lõpus. Et projekti üheks partneriks on Luua Metsanduskool, pärinevad paljud fotod Luua pargist, mis on 
ökoloogiliselt ja kompositsiooniliselt rikas heade näidete poolest ning just nii vaeghooldatud, et ka halbadest 
näidetest ei ole puudust. 
Autor tänab abi eest retsensent Sulev Järvet!
4
• tagada  pargipuistute  ja  puudegruppide  opti-
maalne tihedus;
• vältida  juurte  vigastamist  tallamise  või   kaeve -
töödega;
1. PUUhOOlDUSE 
• vältida  veerežiimi  muutusi,  hoides   kraavid   ja 
bIOlOOgIlISED AlUSED
muud  liigvee  äravoolu  võimaldavad  rajatised 
töökorras. 
1.1. Puu kui liivakell
1.2. Puu bioloogiline 
Puu  juurestik  ja võra on teineteisest sõltuvad: piisava  vastupanuvõime 
mahuga ning optimaalselt valgustatud võra kasvatab 
juuri  ning   terved   tugevad  juured  kasvatavad  võra.  mädanikutekitajatele
See protsess kordab ennast üha kasvavas  mahus  kogu 
puu eluea jooksul. Järelikult – mida suurem on maa- 1.2.1. Puu anatoomiline ehitus
pealsete osade, sh puidu mass, seda suuremamahulist  Et mõista puu  enesekaitse  toimemehhanismi, on vaja 
juurestikku selle elushoidmine vajab ning vastupidi –  tunda puutüve ehitust ning seda kirjeldavate oskus-
suur juurestik vajab eluspüsimiseks suurt fotosüntee- sõnade sisu.
sivat pinda (rohelisi lehti/okkaid). Pöörates liivakella 
• Puukoor kaitseb puud välismõjude eest. Koo-
ümber, võime järeldada, et rohelise võra mahu vähe-
re väliskihti nimetatakse korbaks ning sisekihti 
nemine  viib  taandarengule  juured  ning   vähenenud  
niineks. Niines paiknevaid  sooni  mööda lasku-
või haiged juured ei suuda varustada vee ning mine-
vad  lehtedes  sünteesitud   toitained   koos  veega 
raalainetega võra, sellesse ilmub järk-järgult üha enam 
allapoole (tarbimis- ja säilituskohtadesse), kuni 
kuivi  oksi. Seegi protsess kordab ennast kasvavas ma-
juurteni välja. 
hus. Võra mahu vähenemist põhjustavad liiga tugev ja 
• Kambium  ehk mähk paikneb koore ja puidu 
järsk lõikus, pargipuistu liigse tiheduse tõttu toimuv 
vahel  ning  seda  on  vaid  imeõhuke  kiht,  mis 
iseeneslik  võra  lühenemine  (laasumine),  tormikah-
on paljale  silmale  nähtamatu.  Kambiumi  pea-
justused,  võra  halb  ehitus  ning  ka  mittekvaliteetne 
ülesandeks  on  hoolitseda  puu  jämeduse   juur -
juurestik. Juurestikuprobleeme põhjustavad seenmä-
dekasvu  eest;  selleks  toodab  kambium  endast 
danikud, veerežiimi muutustest tulenev  õhupuudus , 
väljapoole koort ning sissepoole puitu. Kui aga 
inimese tekitatud mehaanilised vigastused ning rohe-
puutüve või oksa välispinnale on tekkinud me-
lise võrapinna vähenemine võra taandarengu tõttu.
haaniline   vigastus ,  hakkab  kambium  tootma 
Et liivakell ei jookseks tühjaks, tuleks
haavakude  ehk kallust, millest arenev haavapuit 
• vältida  võra  suuremahulist  lõikust  ühe  aasta 
asub haava kinni kasvatama. Kas ja kuidas see 
jooksul;
õnnestub,  oleneb  haava   suurusest .  Kui  puult 
• hoida  võras  optimaalseid  valgustingimusi, 
on  eemaldatud  korraga liiga palju ja liiga suuri 
eemaldades eelkõige ohtlikke ja sobimatuid (nt 
oksi, püüab puu taastada sünteesivat lehepinda. 
kuivi, haigeid, vale nurga all kasvavaid, nõrgalt 
Selleks hakkab kambium moodustama lisapun-
kinnitunuid jms) oksi;
gi. Ka uinuvad  pungad  ärkavad ning puul hak-
• kasutada õigeid töövõtteid, et vähendada  seen -
kavad vohama vesivõsud.
haigustesse nakatumise riski;
5
kasvuaastatel; puuliigist olenevalt tekib säsi üm-
ber esimene aastarõnga paksune kiht lülipuitu 
20–40 aasta vanuses.  Aastarõngas  aastarõnga jä-
rel levib ta sealt väljapoole. Keskmiselt on küp-
se puu lülipuidu ja maltspuidu  mahuline  suhe 
enam-vähem  võrdne.  Lülipuidu  niiskusesisal-
dus on väiksem, kuna ta ei osale enam vedelike 
transpordis . Et lülipuidu näol on tegemist sur-
nud  puiduga , on ta vastuvõtlik surnud orgaani-
lisest ainest toituvate seente ehk saprobiontide 
rünnakutele;  need  pääsevad  tavaliselt  puutüve 
sisemusse  mööda otseteed näiteks suurte, lüli-
puitu sisaldavate okste  eemaldamisel  tekitatud 
lõikehaavade  kaudu.  on  olemas  liike,  millel 
lülipuit  ei värvu, kuid on sellest hoolimata ole-
mas (näiteks  kuusk ). on ka liike, millel lülipuit 
puudub,  neid  nimetatakse  maltspuidulisteks. 
Maltspuidulised on  lepp , kask,  haab , pöök, va-
her jt.
• Säsikiired on pehmema  konsistentsiga  radiaal-
selt kulgevad kanalid, mille kaudu toimub puu 
gaasivahetus   ning  toitainete  liikumine  niinest 
säsi  suunas;  säsikiirte  ülesandeks  on  ka  toita 
kambiumi.  Suvel  ladestuvad  säsikiirtesse  toit-
ained,  millest  saadavat  energiat  kasutab  puu 
järgmisel  kevadel  kasvu  alustamiseks,  aga  ka 
Joonis 1. Haavakoega peaaegu kinnikasvanud oksahaav. 
kahjustuste  ning  vigastustega  toimetulekuks. 
Foto: Veiko Belials
Säsikiired  on  sageli  nähtavad  palja  silmaga. 
Nad paiknevad nii puutüves,  juurtes  kui okstes. 
• Maltspuit  on vahetult vastu kambiumi paiknev 
Erinevate  puuliikide  puidus  on  säsikiirte  ma-
noorematest  aastarõngastest  koosnev  puidu-
huline osatähtsus erinev; lehtpuude puidus on 
kiht. oluline on teada, et maltspuit on puutüve 
säsikiirte maht suurem kui okaspuude puidus. 
elusosa , mis osaleb aktiivselt puu elutegevuses 
Juurepuit  sisaldab  säsikiiri  rohkem  kui  tüve- 
– mööda maltspuidus paiknevaid sooni liigub 
ja  oksapuit.  Meie  enamesinevatel  pargipuudel 
ülespoole mullast võetud vesi selles lahustunud 
kõigub säsikiirte maht 4 ( mänd ) ja 28 (tamm) 
mineraalainetega.  Maltspuidu  vanemad   kihid  
mahuprotsendi vahel.
jäävad  aasta-aastalt  üha  sügavamale  puutüve 
sisemusse ning nende aktiivne osalus puu elu- 1.2.2. Puude enesekaitsevõime
tegevuses raugeb. Vananevad  puidurakud  too- Terved  elujõulised  puud  suudavad  end   lagundaja -
davad  bakteritele  ja   seentele   mürgiseid  ühen- seente rünnakute eest kaitsta juhul, kui inimene sel-
deid,  mis  ladestuvad  rakuseintesse.   Pikkamisi   lele  kaasa  aitab,  st  majandab  puid  lähtuvalt  nende 
puidurakud surevad. Igal aastal kasvab puutüve  bioloogiast.  Puudel  on  lagundajaseentega  võitlemi-
välispinnale juurde uus aastarõngas maltspuitu  seks olemas nii passiivsed kui aktiivsed barrikaadid. 
ning enam-vähem samas  tempos   laieneb  puu- Passiivset kaitset pakuvad sellised  koed  ja ühendid, 
tüve keskosast väljapoole surnud puidu tsoon,  mis on puul juba olemas.
mida nimetatakse lülipuiduks. 
• Esmaseks  ja kindlaimaks tõkkeks on puukoor, 
• Lülipuit  (puu  tumedamat  värvi  südamiku-
mis  ümbritseb  nii  tüve,  oksi  kui  juuri.  Mida 
osa) koosneb surnud puidurakkudest ning see 
õhem  on koor mingis puu osas, seda  haavata -
on maltspuidust kõvem, tihedam ning vähem 
vam ta on. Eriti õhuke on koor peentel juurtel; 
elastne.  Lülipuit  ei  arene  välja  puu  esimestel 
mõnikord  suudavad  agressiivsete  lagundajate 
6
seeneniidid sellest läbi murda isegi siis, kui koor 
on terve ja puu ise täies elujõus.
• Seeneniidistiku  sissetungi takistab ka maltspui-
dus sisalduv niiskus.
• Lülipuidu  rakkudesse  ladestunud  ühendid  on 
seentele sageli kahjulikud.
Aktiivse  kaitse  moodustavad  aga  alles  vigastu-
se  tekkimise  järel  käivituvad  vastureaktsioonid,  mis 
võivad olla nii keemilise kui füüsikalise  iseloomuga . 
Nende reaktsioonide eesmärgiks on isoleerida nakatu-
nud puit tervest puidust. Alex L. Shigo nimetab seda 
puu mädanikukaitse keemiliste ja füüsikaliste mõju-
rite  kompleksi CoDITiks (Compartmentalization of 
Decay in Trees – mädaniku kapseldumine puidus).
• Aastarõngastes vahelduvad kevad- ja sügispuidu 
kihid on tõkkeks seene levikule tüve välispin-
nalt tüve keskosa suunas.
• Radiaalselt  paiknevad  säsikiired  moodustavad 
sektorikujulisi barjääre.
• Vertikaalselt  kulgevad  juhtsooned  ummistu-
vad  täiteainetega  ja  pidurdavad  mingil  määral 
seeneniidistiku  vertikaalsuunalist  arengut.  Sel-
lele vaatamata levib  mädanik  just vertikaalsuu-
nas siiski kiiremini kui horisontaalsuunas, sest 
juhtsooned on väga pikad (kümneid sentimeet-
reid).
• Kõige tõhusamat kaitset pakub vigastuse järgselt  Joonis 2. Mädaniku kapseldumine puidus (CODIT): juht-
kasvanud  aastarõngasse  moodustunud  tõkke-  sooned  (1), aastarõngad (2), säsikiired (3) ning  kahjus -
tuse järgselt reaktiivselt tekkinud kaitsebarjäär (4) mä-
barjäär , kus on palju seentele mürgiseid aineid.  daniku leviku tõkestajatena (allikas: Bäckström 1996)
See  barjäär  eraldab  järgmistel  aastatel  kasvava 
puidu sellest puidust, mis oli olemas kahjustu-
Tuleb aga meeles pidada, et ka bioloogilised  kait -
se tekkimise ajal. See tähendab, et mädanik ei  semehhanismid ei suuda puud sajaprotsendiliselt ega 
pääse levima hiljem kasvanud puidukihtidesse,  lõputult  kaitsta.  Mida  vähem  on  järel  elusat  puitu, 
vaid  jääb  puu  südamikku.  õõnsustega  puude  seda vähem on energiat kaitsebarjääride moodustami-
majandamine tugineb just selle  barjääri  olemas- seks. Seetõttu peaks inimene oma  tegevusega  soodus-
olule.
tama  kaitsebarjääride säilimist ega tohiks neid lõhku-
• Aktiivset  kaitset  pakub  ka  oksakrae  (oksa  ja  da.
tüve ühenduskohas paiknev rõngakujuline pak-
send ). oksa õige eemaldamise järel aktiveerub  1.3. Oksalõikuse õige aeg
oksakraes  puidusisene  keemiline  kaitsevöönd, 
mis  pidurdab  oksalõikusega  tekitatud  haavast  oksalõikusega tekitatavate lõikehaavade kohene kin-
sissetunginud lagundajaseente  levimist  tüvesse.  nikasvamine  on  võimalik  üksnes  ajal,  mil  puu  elu-
Seetõttu ära eemalda lõikuse käigus oksakraed!
tegevus on aktiivne. Ainult sel perioodil toodetakse 
uusi rakke, millega katkisi kohti lappida. Lisaks pea-
vad   haavade   edukaks  kinnikasvamiseks  olema  puu 
energiavarud maksimaalsed. 
7
• Töötajad on hõivatud muude töödega.
• Kasvuvead on halvasti jälgitavad jms.
Teine sobiv lõikuse aeg on märts-aprill, vahetult 
enne kasvuperioodi algust (välja arvatud  mahlajook -
suga puud), sest aega on piisavalt, kuna pole veel teisi 
töid ning kasvuvead on hästi näha. Varakevadel tu-
leb aga arvestada, et sageli esineb veel miinustempe-
ratuure  ja  puit  on  seetõttu   rabe   (temperatuuril  alla 
–10 kraadi ei tohikski lõigata). Ka algab lõikehaavade 
paranemine alles pärast täielikku lehtimist, mistõttu 
võib tekkida kambiumi  nekroos ; sellele võivad  järg -
Joonis  3.  Puu  energiavarude  dünaamika  kuude  lõikes  neda seenhaigused (tõsi küll, sügisese lõikuse puhul 
(allikas: Bäckström 1996)
oleksid lõikehaavad veelgi kauem avatud).
Ära  lõika  pungade puhkemisest kuni täislehtede 
Taimetervise   seisukohast   on  parimaks  lõikuse  saavutamiseni, kuna sel perioodil on
ajaks aktiivne kasvuperiood (juuni keskpaigast  augus -
• puude energiavarud miinimaalsed;
ti lõpuni), mil rakkude kasv ning energiavarud taga-
• noor  koor  on  väga   lahtine   ja  õrn;  vigastuste 
vad lõikehaavade kiire  paranemise , mis omakorda tõ-
kaudu toimub  nakatumine  seenhaigustesse (sel 
kestab  haigusetekitajate  sisenemistee.  Ka  olemasole-
ajal on õhus palju seeneeoseid);
vad mädanikukolded eemaldatavatel kuivadel okstel 
• räsida  saavad  pakatavad  pungad  ning  kasvu 
kapselduvad  kiiresti  ning  kuivad   oksad   on  ka  hästi 
alustanud võrsed .
märgatavad. Lisaks ei teki suuremate okste eemalda-
Tugeva mahlajooksuga  puuliike  lõigatakse ainult 
mise  järel nii palju vesivõsusid kui varakevadise lõi- suvel. Pargipuudest on mahlajooks iseloomulik kas-
kuse puhul.
kedele, vahtratele ja siin-seal aktsentpuuna esinevatele 
Paraku kaasnevad suvise lõikamisega ka mitmed  pähklipuudele.
probleemid 
Alati võib aga teha pisilõikust: eemaldada mur-
• Räsitakse  allesjäävaid  noori,  nõrgalt   puitunud   dunud, haigeid ja väiksemaid segavaid oksi.
võrseid ja lehti.
8
2.2. Puusõbralikud töövõtted 
pargipuude hooldamisel
2. Pargipuude ja -puistute 
• oksa eemaldades on vaja säästa oksakraed. Lõi-
ge tuleb teha oksakrae pealt seda vigastamata; 
majandamine
terveks peab  jääma  ka koorehari. Vältida tuleb 
nn silelõikust, kus koos oksakraega eemaldatak-
2.1. Profülaktika 
se ka puu aktiivne kaitse seennakkuste sissetun-
gi vastu. oksakrae ja koorehari tuleb alles jätta 
Töövõtted, mis tuginevad puude bioloogiale, on puu-
nii siis, kui tüvelt eemaldatakse põhioksa, kui 
sõbralikud; kõige puusõbralikumaks majandamisvõt-
ka madalama järgu oksa eemaldamisel põhioksa 
teks on aga haiguste profülaktika. Üldjuhul on nak-
küljest. 
kustele ja kahjuritele vastuvõtlikumad juba eelnevalt 
• Kui oks kuivab, kasvab oksakrae edasi, venides 
nõrgestatud  puud;  elujõulised  puud  kuuluvad  nn 
sageli  sentimeetrite   pikkuseks .  Ka  kuiva  oksa 
riskigruppi harvem. Mõnikord võib puid nõrgestada 
eemaldamisel  peab  oksakrae  jääma  terveks, 
ilmastik – näiteks varasuvised hallaööd. Puid nõrges-
ükskõik kui pikk ta poleks. Tänu oma  bioloo -
tavaks  teguriks  võib olla ka „alatoitumus”, mis tekib 
gilisele  aktiivsusele  suudab  oksakrae  sulgeda 
siis,  kui  puul  pole   fotosünteesiks   piisavalt  rohelist 
nakatunud oksatüüka õhukindlasse kapslisse ja 
võrapinda,  mille  põhjuseks  omakorda  on  liiga  tihe 
tõkestada sellega mädaniku leviku. Mõistagi ei 
asetus   pargipuistus  või  puudegrupis.  Sageli  on  selle 
ole see võimalik, kui on eemaldatud liiga jäme 
põhjuseks inimene oma oskamatu tegutsemisega, õi-
oks.
gemini   tegemata  jätmisega,  mida  tihti  nimetatakse 
loodussõbralikuks majandamiseks ning mis viib liig-
tihedate pargipuistute soosimiseni. Liiga tihedalt koos 
kasvades lühenevad puuvõrad ning tüved ei saavuta 
liigile iseloomulikku läbimõõtu. Tagajärjeks on oks-
te  kuivamine  ning  tervete  puude  murdumine . Puude 
murdudes  saavad  vigastusi  ka  naaberpuud;  lisaks  ei 
täida  sellised  hooldamata  puud  oma  ülesannet  par-
gielemendina.  Paraku  on  paljudes  parkides  rohkesti 
pikka aega hooldamata puistuid. Need on sellises eas 
ja seisundis, kus ka  valgustingimuste  parandamiseks 
tehtavad harvendusraied ei anna enam tulemusi. Seda 
enam tuleks väärtustada enam-vähem terveid põliseid 
pargipuid.
Nii nagu mitte midagi tegemine on parki kahjus-
tavaks majandamisvõtteks, on seda ka valed töövõt-
ted: oksa lõikamine valel ajal või valest kohast, liiga 
suurte lõikehaavade tekitamine, puu maapealse osa ja 
juurestiku  vahelise tasakaalu  rikkumine , puude bio-
loogiliste  kaitsemehhanismide   eiramine   jms.  Sageli 
avame mädanikutekitajatele  otsetee , tekitades puude-
le  oksa-,  koore-  ja  tüvevigastusi.  Mädanikele  vastu-
võtlikumad on just vanemad puud, kuna vananedes 
suureneb tüve keskosas paikneva surnud ehk lülipui-
du osa. Surnud puit ei ole võimeline mädanikuteki-
tajate sissetungi tõkestama ning seetõttu kahjustavad 
lagundajaseened just tüve siseosa. 
Joonis 4. Pikaks veninud oksakrae kuivanud oksal. Foto: 
Veiko Belials
9
• Üht oksa tohib teise küljest eemaldada üksnes 
harunemiskohast. Kui lõige teha pika oksalõigu 
keskele ,  kuivab  lehestiku  toiteta  jäänud  oksa-
tüügas ning peagi algab lagunemine .
Joonis  6.   Puuseened   jämeda  oksa  lõikepinnal.  Foto: 
Veiko Belials
• Kui on võimalik, siis tuleks eelistada mitut väi-
kest lõikehaava ühele suurele .
Joonis  5.  Valesti  eemaldatud  kuivanud  oks,  millest  on 
• oksa eemaldamisel tuleb vältida puule tekita-
puusse pääsenud mädanik. Tüvel oksast allpool on näha 
tavaid   täiendavaid   vigastusi  (koorerebendid, 
ka puuseente vanu viljakehi . Foto: Veiko Belials
sisselõiked, oksamurrud jm). Selleks tuleks oks 
eemaldada kolme lõikega: esimene lõige suuna-
• Pikema  tüükaosaga  oksalt  tohib  elusaid  oksi 
ga alt üles umbes 30 cm kaugusel tüvest (läbi 
eemaldada  vähem  kui  lühema  tüükaosaga 
lõigatakse  kolmandik  oksa  paksusest),  teine 
oksalt,  sest  pikemas  oksas  on  rohkem  puitu, 
lõige paar cm eelmisest kaugemal (see lõikega 
mis  elus  püsimiseks  vajab  rohkem  toitaineid; 
eraldub oks) ning kolmas lõige on nn „puhas 
toitaineid aga toodavad lehed.
lõige”, mis tehakse oksakrae pealt.
• Suurte  lõikehaavade  tekitamist  tuleks  vältida. 
• Lubamatu on kasutada elusa puu võrasse tõus-
Üle 10 cm läbimõõduga okste eemaldamine ei 
miseks metallteravikega „ kasse ” või ronimisrau-
ole  soovitatav,  sest  jämedate  okste  keskele  on 
du. „Kassidega” võib ronida üksnes täiesti sur-
jõudnud  moodustuda  juba  lülipuit,  mis  lõi-
nud puu otsa, kui on vaja seda langetada näiteks 
ke  tagajärjel  paljastudes  on  sissepääsukanaliks 
osade kaupa kohtades, kus puud täies  pikkuses  
seennakkustele. Puu tervise seisukohast on see-
langetama ei mahu. 
ga  parem  lõigata  pigem  sagedamini ning  pee-
• Puuhooldustöödel tuleb tagada nii enda, abilis-
neid oksi kui harva ja jämedaid oksi. 
te, kui ka juhuslike möödakäijate turvalisus ja 
ümbritseva vara säilimine.
10
Joonis 7. Lülipuitu sisaldav jäme oks, kus on näha mädaniku levik puu tüvesse. Foto: Aino Mölder
2.3. Puude põhjustatud riskid ja 
nende seos hooldusvajadusega
hooldusvajadus ja hooldusviisid sõltuvad sellest, kas 
tegemist  on  üksikpuu,  puudegrupi,  allee  või  pargi-
puistuga ning milline on tema väärtus. hooldustööde 
prioriteedid  olenevad sellestki, millises kohas hoonete, 
rajatiste ja käiguteede suhtes puu kasvab. Kui  prob -
leemikahtlusega puu kasvab kõrge  rohustu  ja rikkali-
ku põõsarindega pargi kaugemas osas, kuhu inimeste 
sattumine  on pigem  erand  kui reegel, võib väiksema 
riskiastmega puu jätta  iseenese  hooleks. olulisimaks 
kriteeriumiks on turvalisusriskid 
• inimestele,
• hoonetele ja rajatistele,
• teistele puudele, 
• puule  endale  tema  jätkusuutlikkuse  seisuko-
Joonis  8.  Oksa  eemaldamine  kolme  lõikega  (allikas: 
halt. 
Järve 2003)
Vanade  puude  hooldusvajaduse  ja  -järjekorra 
kindlakstegemiseks on vaja pidevalt jälgida nende sa-
nitaarset seisundit. Pargipuid soovitatakse üle vaadata 
2–5-aastase intervalliga; sagedamini tuleks kontrolli-
da juba teadaolevate kahjustustega puid. Pargid tuleks 
üle vaadata ka pärast tugevamaid torme. Vaatlusel on 
vaja  tähele  panna  nii  neid  probleeme,  mille  lahen-
11
damisega on kiire, kui ka muutusi puude sanitaarses 
• Kui puu on  viltu  vajunud, võib see olla juure-
seisundis, millest võib probleem kujuneda tulevikus. 
mädaniku tundemärgiks. Sageli vajuvad ära ka 
Riskide hindamisel tuleb arvestada ka puu  asukohta  
kännuvõsudest  tekkinud  puud  või  puudegru-
pargiruumis. Kui nn riskirühma kuuluv puu kasvab 
pid. Igal juhul on vaja jälgida muutusi vajumi-
kohas, kus liiguvad või puhkavad inimesed või paik-
ses ning maandada puu võimaliku langemisega 
nevad pargirajatised või ehitised, siis on ohtude  kõr -
kaasnevad riskid.
valdamisega alati kiire.
• Võrasse ilmunud kuivad oksad võivad olla sig-
Ülevaatuse käigus tuleks tähelepanu pöörata järg-
naaliks juuremädanikest või mulla vee- ja õhu-
mistele seisundiindikaatoritele.
režiimi  halvenemisest. Teinekord  tasub  kõrge-
• Puutüvede või okste välispinnale ilmunud seen-
mal asuvat puuvõra vaadelda binokliga.
te  viljakehad  annavad märku sellest, et seenenii-
• Mitmetüveliste puude tüvede harunemiskohta-
distik on tüve seestpoolt juba vallutanud ning 
desse on tekkinud lõhed. 
puu järelejäänud eluiga võib olla lühike. Selline 
puu võib murduda omaenese võra raskuse all. 
Kui kiiresti tuleks haige puu eemaldada, oleneb 
sellest, millised on tema säilitamisega kaasnevad 
riskid, st puu kasvukohast.
Joonis 9. Võra raskuse all murdunud pärn Luua pargis. Foto: Aino Mölder
12
Tavaliselt tuleb otsuseid teha kaudsete tundemärkide 
järgi. Juuremädanikest võib märku anda okste näili-
selt põhjuseta kuivamine; okaspuude puhul võib juu-
remädanikule  viidata  okkamassi  vähenemine,  leht-
puudel  lehtede  kahvatu  värvus  jm.  Juuremädaniku 
diagnoosile annavad kinnitust ka juurestiku  piirkon -
nas läbi  viidud   kaevetööd  või läheduses esinevad tor-
miheitepuud, mille juurtel võib leida seeneniidistikku 
või viljakehi. Juuremädanikukahtlusega puud vajavad 
hoolikamat jälgimist kui terved puud.
2.4. Pargipuude hooldamise 
üldalused
Erinevalt  metsamajandusest,  kus  optimaalse  raieva-
nuse  ületanud  puud  tähendavad  omanikule  majan-
duslikku  kahju,  väärtustame  pargimajanduses  just 
põlispuid.  Need  on   kaunid   ning  pakuvad  elupaiku 
teistele eluvormidele. 
Joonis 10. Kaheharuline lõhenenud tamm Luua pargist 
Prossa järveni viival alleel . Foto: Veiko Belials
Tähelepanu tuleb pöörata ka 
• murdunud, kuid veel allakukkumata okstele;
• puule pealelangenud või langemisohus olevate-
le naaberpuudele või nende okstele;
• alumiste okste kõrgusele pargiteede kohal;
• puude valgustingimustele ning nende paranda-
mise  võimalustele (sageli kujutavad endast ohtu 
just liiga väheses valguses kasvanud puude pro-
portsioonitult lühikesed  võrad  ning peenikeseks 
jäänud tüved).
Kõiki  ohtusid  ja  riske  pole  võimalik   visuaalselt  
hinnatagi, küll aga annab täpse ülevaate mädaniku-
kahtlusega  puutüve  sees  toimuvast  tüve  uurimine 
resistograafi või tomograafiga. Siiski ei ole enamikul 
juhtudel ka tüvemädanikuga puu kiire eemaldamine 
vajalik  –  oskusliku  hooldamise  tulemusel  ei  pruugi 
õõnsa tüvega puu eluiga olla kuigi palju lühem terve 
puu omast.
Joonis 11. Puutüvel kasvav kopsusamblik Luua pargis. 
Kui  tüve-  ja  oksavigastused  on  ühel  või  teisel  Foto: Veiko Belials
viisil  siiski  tuvastatavad,  siis  juurestiku  seisukorra 
hindamine  on  sageli  väga  raske  kui  mitte  võimatu. 
13
Pargipuud võivad kanda endas 
2.5. Vanade puude hoolduse 
• ajaloolist väärtust;
eripära
• kultuuriloolist väärtust (sh olla erinevate arhi-
tektuurisuundade tunnistajateks);
Kui puid on  noores  eas õigesti hooldatud ja majanda-
• ökoloogilist  väärtust  (konkreetne  puu  kui  lii- tud, on hooldusvajadus hilisemas eas küllaltki väike. 
gilise  mitmekesisuse  kandja  ja  liigispetsiifiliste  Paraku aga ei ole pargipuude eesmärgipärasele ja järje-
elupaikade pakkuja );
kindlale hooldusele kuigi palju tähelepanu pööratud. 
• dendroloogilist väärtust, mis võib seisneda  isen - Seetõttu on sageli valida vaid halbade ja väga halba-
di harulduses, suuruses, elueas, kohenemisvõi- de lahenduste vahel, puude ideaalilähedane tervislik 
mes, kasvukujus jm;
seisund  aga  jääb  kõigest  hoolimata  kättesaamatuks 
• esteetilist väärtust ( esteetiline on eelkõige terve,  – tulemus on  kompromiss  puu turvalisuse, ilu ning 
liigiomaselt arenenud võraga puu). 
järelejäänud eluaastate vahel.
Esitatud  väärtused  võivad  olla  ka  kriteeriumi-
deks , mille põhjal teha otsuseid, kuidas üht või teist  2.5.1. hooldus- ehk sanitaarlõikus 
pargielementi  majandada  –  hooldada,  kaitsta,  taas- Nii  nagu  noorelt  puult  ei  tohiks  ka  vanalt  puult 
tada,  konserveerida  ning  eksponeerida.  Väärtuslike  eemaldada  oksi,  mille  läbimõõt  on  üle  10  cm.  Kui 
puude  eksponeerimiseks  tuleb  teinekord  eemaldada  jämedamate okste lõikuseks on tekkinud möödapääs-
ka vähem väärtuslikke, eksponeeritavale puule vaadet  matu vajadus,  viitab  see aastakümnetetagustele tege-
varjavaid puid. Pikema eeldatava elueaga puude kas- matajätmistele – eemaldamata on jäetud konkurent-
vutingimuste parandamiseks tuleb teinekord eemal- ladvad,  sissekasvanud   koorega   teravnurga  all tõusvad, 
dada  lühiealisemaid  puid;  sageli  ongi   viimased   tek- proportsioonitult jämedad või liiga madalal asetsevad 
kinud pargipuistutesse isekülvi teel ning raskendavad  oksad. Ei ole hoolitsetud ka puude valgustingimus-
ka pargi kompositsiooni tajumist. 
te eest, mistõttu võrad on sageli ühepoolse ehituse ja 
Erinevate puuliikide eluiga on erinev. Nii näiteks  raskusega. 
on  kaskede  bioloogilise  eluea  keskmiseks  pikkuseks 
Kui puuduvad turvalisusriskid, ei olegi sageli vaja 
150 aastat, pärnadel 200–300 (400) aastat, tamme- teha muud, kui kerget näputööd, nagu näiteks
del  kuni  1000  aastat. Tavaliselt  aga  ei  ela  puud  nii 
• võradest kuivade okste eemaldamine;
vanaks  – puude  hukkumise  põhjuseks on keskkonna-
• lumekoorma või tormituulte tõttu murdunud 
tingimustest ja inimtegevusest tulenevad negatiivsed 
okste  tüügaste  mahalõikamine  oksakrae  pealt 
mõjud. Linnas mõjutab puude eluiga tänavasool, liik-
(sellega saavutame, et mädanik ei levi kuivanud 
lusest tingitud vibratsiooni ja pinnase tihenemise ta-
oksatüüka kaudu puutüve sisemusse);
gajärjel kujunev õhuvaene juurekeskkond,  õhusaaste  
• murdumisohtlike, sageli juba rebenenud okste 
ning liiglõikamine. Linnades puudub ka puude oma-
eemaldamine;
vaheline  toetav  mõju üksteisele – see on looduskesk-
• vajaduse korral valgustingimuste parandamine 
konnas kasvavate puude  privileeg . Pargipuude eluiga 
võras;
lühendab sageli hoolduse puudumine – arvatakse, et 
• valgustingimuste  parandamine  puu  kasvuko-
suhteliselt looduslähedastes tingimustes kasvavad par-
has;
gipuud ei vajagi  hooldust . Tegelikkuses aga lühenda-
• vee ärajuhtimine liigniiskusele kalduvates kas-
vad pargipuude eluiga 
vukohtades. 
• liikidele  sobimatud  valgustingimused,  mille 
Meenutuseks, et igasugune lõikus toimugu puu-
põhjuseks on kasvamine liiga tihedates gruppi- sõbralikke  töövõtteid  kasutades  (säilitades  oksakrae 
des, aga ka gruppide vale liigiline koosseis;
ja kooreharja ning lõigates oksi nende harunemisko-
• tormituuled,  mis  räsivad  oksi  ning  murravad  hast). Turvalisusriske aitab maandada ka puuharude 
puid üksteise peale, avades oksarebendite näol  toestamine või kokkusidumine (vt punkt 2.7).
sissepääsu  haigusetekitajatele  ning  jättes  lehi-
hooldamata  puude  majandamisel  ei  pääse  aga 
tuks okskönte, mis kuivavad;
alati suurepinnalistest lõigetest: otsus eemaldada jäme 
• veerežiimi muutused.
oks või külgharu tuleb teha teadlikult ja läbimõeldult. 
Enamikku neist kahjulikest mõjuritest on  võima - Sellega tagame, et bioloogiliselt veel toimiv, väärtus-
lik pargipuid oskuslikult hooldades vältida. 
lik puu ei muutu ohtlikuks  iseendale , inimestele ega 
ümbrusele. Küll aga tuleb arvestada, et jämedate oks-
14
te eemaldamine toimub pikas perspektiivis puu ter- ei eemaldata vahetult tüve lähedusest, vaid vähenda-
vise  hinnaga. Jämedate okste lõikamise vajadus tekib  takse tema massi, lõigates harunemiskohtadest tagasi 
sageli ka uute parke läbivate kergliiklusteede või kõn- külgoksi. Suurema lõikehaava tekitamine kogu oksa 
niteede rajamisega.
eemaldamise  tagajärjel  on  näidustatud  vaid   eespool  
mainitud erandjuhtudel.
2.5.2. Puu võra vähendamine
Kui seni hooldamata puu võra pikkust või mõõt-
Töövõtet,  mille  käigus  võra   tasakaalustamiseks   või  meid on vaja vähendada, ei ole tavaliselt abi väikse-
suuruse vähendamiseks eemaldatakse jämedaid haru- mate  külgokste  eemaldamisest  suuremate  küljest. 
sid või oksi, nimetatakse võra vähendamiseks. 
Tegutseda tuleb vastupidi: eemaldada külgharu ja põ-
Kõige ilusam on puu siis, kui tema võra on vabalt  hiharu harunemiskohast just põhiharu. Siinjuures tu-
kasvanud ning saavutanud liigile iseloomuliku kuju  leb jälgida eemaldatava ja allesjääva oksa läbimõõtude 
ja haabituse.  Kuldlõike  reegli järgi on puu kõrgus ja  suhet  (allesjääva  külgoksa  läbimõõt  peab  olema  vä-
võra pikkus nauditavas proportsioonis, kui võra moo-  hemalt  1/3 eemaldatava põhioksa läbimõõdust). Kui 
dustab ligikaudu 60% ning oksavaba tüvi 40% puu  sellest nõudest kinni ei peeta, näib puu köndistatuna. 
kõrgusest. Sellise suhte saavutamine sõltub mõistagi  Igal  juhul  tuleb  põhioks  külgoksa  pealt  eemaldada 
nii  valgustingimustest  kui  liigi  valgusnõudlikkusest  oksakraed  ja  kooreharja  vigastamata.  Eemaldatavate 
(valgusnõudlike liikide võra on lühem ning varjutalu- okste  valikul  tuleks ka silmas pidada, et okste tüvest 
vate liikide võra on pikem). Enamasti on pargipuude  väljumise  suund  näeks  välja  võimalikult  loomulik. 
võrad siiski palju lühemad, kui peaksid olema, ning  Võra vähendamisel ei tohiks eemaldada korraga roh-
võra  vähendamiseks  ei  peakski  justkui  vajadust  ole- kem kui veerand võra elusokste mahust.
ma. Praktikas muutub võra vähendamine siiski möö-
Pikalt,  laasunud  tüükaosaga  oksalt  tohib  elusat 
dapääsmatuks juhtudel, kui
osa  eemaldada  vähem  kui  lühemalt  oksalt;  sageli  ei 
• puuvõrasse on seenhaiguste või juurekeskkonna  olegi pika oksa  kärpimine  võimalik, kuna sellest  jääks  
sobimatuse  tõttu  tekkinud  rohkesti  kuivi  oksi  järele vaid lehtedeta tüügas.
(võra vähendamine võib  ajutiselt  parandada sel-
Vana, kõrgelt laasunud tüvega ja taandarenenud 
lise puu väljanägemist ning maandada turvali- võraga puu  mõõtmete  vähendamine puule talutaval 
susriske);
viisil ei ole üldjuhul võimalik, kuna oksi lühendades 
• puul on avastatud ulatuslik tüvemädanik, mille  ei jäägi allesjäävale oksaosale elusat osa – selline oks 
tõttu on langenud puu tormikindlus;
kuivab nii või teisiti.
• laiaulatuslike juuremädanike tõttu on langenud 
Võra  vähendamine  ei  lisa  puule  elujõudu,  vaid 
puu seisukindlus;
on pigem võtteks, mis võimaldab puud veel mõnda 
• puuvõra raskus on suunatud ühele poole ( põh - aega säilitada enne tema  lõplikku  eemaldamist. Soo-
juseks kasvukoht tiheda grupi  servaaladel ; mit- me puuhooldusspetsialistid nimetavadki võra vähen-
meladvalisus  või  mitmetüvelisus,  mille  põhju- damist pargipuude või -puistute etapiviisiliseks uuen-
seks  on  tavaliselt  aastakümneid  tagasi  eemal- damiseks. 
damata  jäänud  konkurentladvad;  pärinemine  2.5.3. Tulbastamine kui vägivald 
kännuvõsust vms);
• puu või selle võraharu varjab väärtuslikku par- Tulbastamise ehk latvamise all mõistetakse puu lad-
givaadet;
va ja okste mahasaagimist teatud kõrguselt lootuses, 
• puu on istutatud liiga lähedale hoonetele, tee- et  tüvele  kasvavad  uued  noored  oksad  ning  samas 
dele  või  rajatistele  ning  kujutab  endast  nüüd  vähenevad  puu  mõõtmed.  Seega  samastatakse  puu 
turvalisusriski;
tulbastamine ekslikult tema võra vähendamisega või 
• kaevetöödega  (näiteks  kuivendus,  maa-aluste  noorendamisega. Tulbastamist esineb rohkem tänava- 
kaablite või torustike paigaldamine jm) on läbi  ja aiapuude hooldamisel; pargipuude mõõtmete vä-
lõigatud juured.
hendamiseks puudub üldjuhul vajadus. Ka mõjuksid 
Kui on näha, et võra vähendamine on tulevikus  üksikud tulbastatud puud või puuderead pargimaas-
möödapääsmatu,  tuleb  seda  teha  võimalikult  vara- tikus looduslike võradega puude keskel võõralt ning 
kult. Sellega välditakse suurte lõikehaavade tekitamist  stiiliga sobimatult. 
ning puu suudab taastada oma loomupärase võrakuju. 
Tulbastamise kahjulikud mõjud on füsioloogili-
Suurte lõikehaavade  vältimine  on võimalik, kui oksa  sed, patoloogilised, mehaanilised ning esteetilised.
15
Joonis 12. Aastakümneid tagasi tulbastatud pärnade tüved  Laiuse  kirikupargis on õõnes; mädaniku levik on mää-
ratud katsepuurimisega. Praeguseks on pärnad tulbastatud teist korda. Foto: Veiko Belials
• Tulbastamine  jätab  puu  nälga.  Puu  lehes-
ja raskemaks  muutudes  võivad need murduda 
tik  toidab  kogu puud, sh juuri (meenuta puu 
kas  iseenese  raskuse,  tuule  või  lumekoormuse 
võrdlust  liivakellaga!).  Kui  võra  eemaldatakse, 
tõttu;  lahtimurdumisega  kaasnevad  koore-  ja 
jäävad juured nälga ning hakkavad surema. Vä-
tüverebendid,  mis  omakorda  suurendavad 
henenud  juurestik ei suuda puud varustada vee 
seenhaiguste riski.  Rebendid  võivad tekkida ka 
ning  selles  lahustunud  mineraalainetega  ning 
juba ladva lõikamise käigus.
tagajärjeks on puu tervise järkjärguline halvene-
• Tulbastatud puu ei ole esteetiline. Järsk üle-
mine. Linnade tänavapildis on ladvatute puude 
minek jämedatelt tüvedelt peenikestele okstele 
kuivamine igapäevaseks nähtuseks.
ei ole loomulik.  Tihedad  vesivõsupuhmad pais-
• Tulbastamine  põhjustab  tüvemädanikke, 
tavad eriti hästi välja talvel. Sageli on rasked ja 
kuna  ladva  ja  põhiokste  eemaldamisel  tekivad 
mahlakad  vesivõsud  vajunud  ebaloomulikku 
suured lõikehaavad, mis on avatud seenhaigus-
asendisse. Selline puu ei ole ilus.
tele.  Mõni  aasta  pärast  tulbastamist  katavad 
Seega on ka puu tulbastamine nii nagu võra vä-
lõikepindasid seente viljakehad; lõikepindadelt 
levib mädanik allapoole ja ulatub peatselt juur- hendaminegi vaheetapiks puu olemise ja mitteolemi-
teni.  on  tähelepanekuid,  mille  kohaselt  levib  se vahel. on aga väga palju liike, mis tulbastamist ei 
mädanik puutüves kogu selle läbimõõdu ulatu- talugi  (tulbastamise  tulemusel  saame  tulbakõrguse 
ses, mis puul oli tulbastamise ajal. Terveks jääb   kännu ); liike, mis tulbastamise üle elavad, on oluliselt 
puit vaid nende aastaringide ulatuses, mis kas- vähem.
vasid tulbastamisele järgnevatel aastatel. 
Ainsaks õigustuseks tulbastamisele võib olla va-
• Tulbastamine muudab puuvõra nõrgaks. Puu  jadus väga auväärses eas puud (näiteks ajaloolise või 
reageerib  võra  ja  sellega  kaasnevale  lehestiku  kultuuriväärtusega õõnes haraline pärn) elusana hoi-
kaotusele   nn  vesivõsude  moodustamisega. Ve- da, kui suur võra tooks kaasa murdumise ja puu hä-
sivõsudest moodustunud võra on endisest tihe- vimise. Tulbastamist on kasutatud ka vanade surnud 
dam, kuid seejuures murdumisohtlikum, kuna  alleepuude puhul, et säilitada alleele omane sammas-
vesivõsud on pindmise kinnitusega.  Suuremaks   tikurütm, mis kaoks surnud puude eemaldamisel.
16
Kõik tulbastamise negatiivsed tagajärjed kaasne- muud võimalikku (sageli inimtekkelist) risu. Väikes-
vad ka puu liigtugeva lõikusega, kuigi veidi vähemal  te, üksnes korba sisse ulatuvate naeltega võib õõnsuse 
määral. Seetõttu on parem hooldada puud regulaar- ette kinnitada kerge võrgu, mis kaitseb õõnsust ini-
selt ning vältida ühekordseid liiga tugevaid lõikusi.
mese eest.
Tulbastamist ei tohi segi ajada nudipuuna majan-
damisega. Erinevalt tulbastamisest, mis on hädalahen-
duseks olukorras, kus suurest puust on vaja teha väike, 
algab  nudipuu  sihikindel  kujundamine  juba  noores 
eas, mil lõigatavad oksad on  peened  ning lõiked kul-
gevad maltspuidus. Sellist lõikust talub puu hästi. Ei 
teki ka juurestiku toitumisprobleeme, kuna väikesel 
puul pole kunagi olnudki suure mahuga juurekava. 
Et tulbastatud puu ega ka nudipuu ei leia pargimajan-
duses kuigi laialdast kasutamist, ei peatuta siinkohal 
pikemalt nende kujundamisel ja majandamisel.
2.5.4. Õõnes puude majandamine
Eespool  on  juba   selgitatud   mädanike  tekkepõhjusi. 
Lagundajaseened sisenevad puusse tüve, okste ja juur-
te mehaaniliste vigastuste kaudu ning põhjustavad sü-
dame- ehk lülipuidumädanikku. Väga levinud on na-
katumine oksaharude või konkurentlatvade  rebendite  
kaudu, mille põhjustajaks on sageli oksa enda mass; 
ka  tulbastamisega  kaasneb  südamemädanik.  on  ka 
väga  agressiivseid  seeni,  mis  suudavad  siseneda  ter-
vesse   puusse,  tungides  läbi  peenikeste  narmasjuurte 
koorest  või vett ammutavatest juurekarvadest. Üheks 
selliseks  ohtlikuks, mulla kaudu oma  seeneniidistik -
ku levitavaks  seeneks  on juurepess. olenevalt tüübist 
võib  juurepess   nakatada   nii  okas-  kui  lehtpuid;  na-
katunud puu  tüves  areneb mõne aastaga välja mitme 
meetri kõrgusele tõusev tüvemädanik. Kui lagundaja- Joonis 13. Õõnsusega pöök Luua pargis. Hästi on näha, 
seen on hävitanud tüve keskosas paikneva lülipuidu,  kuidas puu on kaitsebarjäärina mädaniku leviku vastu 
katnud  õõnsuse  sisepinna  kaitsva koorega. Foto: Veiko 
ongi puuõõnsus välja kujunenud.
Belials
Sageli on puutüved õõnes, kuid me ei teagi õõn-
suste  olemasolust.   Kahtluse   korral  kontrollitakse 
Et õõnsuste hooldamise reeglid koosnevad valda-
puutüve seisundit kas resistograafi või tomograafiga.  valt keeldudest, siis allpool  mõningaid  seni veel mai-
Väljapoole avanev õõnsus kujuneb harilikult nendes  nimata keeldusid.
kohtades, kus ka maltspuit on mingil  põhjusel  viga 
• Puuõõnsusi ei tohiks plombeerida, st täita  täi -
saanud.  Sageli   avanevad   õõnsused  näiteks  oksaharu 
teainetega. Puud täitma  asudes  ei ole võimalik 
lahtirebenemise kohtades. Kui nähtav õõnsus on juba 
kätte saada puidus tegutsevat seeneniidistikku. 
kujunenud,  siis  peamine  reegel  on:  teha  pole  vaja 
Avause sulgemisega muudame õõnsuse vähem 
mitte midagi! Punktis 1.2.2 on kirjeldatud puu kait-
tuulutatavaks ja seen vaid võidab sellest. Paljud 
semehhanisme  ja  -barjääre,  sh  CoDITit,  mille  abil 
täiteained (näiteks  betoon , kivid ja  krohvisegu ) 
puu blokeerib mädaniku leviku. Surnud puitu lagun-
seovad vett ning muudavad õõnsuse niiskusre-
dav seen hävitab küll kogu lülipuidu kuni mädaniku 
žiimi  mädaniku  arengut  soodustavaks.  Mitte 
levikut  tõkestava  piirialani,  kuid  puu  elutegevuseks 
kunagi ei  õnnestu  täitmine  selliselt , et iga viim-
vajalik elus maltspuit kasvab aasta-aastalt edasi. Kui 
negi  õnarus oleks  seguga  täidetud. Tagajärjeks 
siiski tahetakse puu heaks midagi teha, võib õõnsust 
on puidu ja kivi (betooni vm) hõõrdumise tõttu 
ettevaatlikult  puhastada , eemaldades sealt  kõdu  ning 
vigastatud  bioloogiline kaitsebarjäär, sest erine-
17
Joonis 14. Betoonist ja kividest ehitatud täidise taga on seen elanud oma elu. Plombeeritud vaher pärast 
murdumist Luua pargis. Foto: Aino Mölder
va  struktuuri  ja  jäikusega  materjalid  liiguvad 
puu kõikumisel erinevalt.
• Puuõõnsusi  ei  tohiks  püüda  desinfitseerida  ei 
ülepõletamise ega -pritsimise teel – niikuinii ei 
ulatu me  mõjutama  puidus paiknevat seenenii-
distikku. Küll aga hävitame kaitsebarjääri – pii-
riala terve ja kahjustunud puidu vahel. 
• õõnsuste  seintesse  ei  tohiks  ventileerimiseks 
auke  puurida  ega  teha  nende  põhja  vee  ära-
vooluavasid. Vesi õõnsuse põhjas mõjub seene 
arengut pidurdavalt ja mitte soodustavalt – vee 
tõttu ei saa seen piisavalt elutegevuseks vajalik-
ku õhku.
Paljud  vanad,  õõnsustega  puud  on  elujõulised 
ja  oskusliku  hooldamise  korral  ka  ohutud.  Murdu-
misohtlikuks  loetakse  puu  alates  hetkest,  kui  tema 
tüve välimise elusa puidukihi paksus on väiksem kui 
kolmandik tüve raadiusest. Seega kui näiteks 50 cm 
läbimõõduga  puul  on  pindmise  terve  kihi  paksus 
8–9  cm,  loetakse  ta  veel  stabiilseks.   Seaduspärasus  
kehtib vaid siis, kui puuduvad teised tüve nõrgesta-
vad kahjustused. õõnsad puud on huvitavad ja sala-
pärased ning pakuvad varjumis- ja pesitsusvõimalusi 
lindudele ja nahkhiirtele. 
Joonis 15. Tamme- kirjurähn  pesaõõnsuse juures. Foto: 
Veiko Belials 
18
Parim,  mida  vanade,  õõnes  puude  jaoks  saa-  gruppideks   on  näiteks  vanad  tamme-  või  pärnarin-
me teha, on parandada nende elutingimusi, tagades  gid. Vähem süsteemipäraselt on puudegruppe rajatud 
küllaldase  kasvuruumi  ning  võimalikult  optimaalse  nõukogude võimu aastatel.
niiskus- ja õhurežiimi juurekeskkonnas. Vajadusel on 
Grupi näol on tegemist ühtselt toimiva tervikuga, 
näidustatud ettevaatlik võra vähendamine.
kus on välja kujunenud spetsiifiline mikrokliima ning 
ratsionaalselt  ära  kasutatud  kõik  valgusnišid.  Puud 
2.6. Erinevate pargielementide 
on kohanenud  grupis  väljakujunenud tingimustega: 
majandamise põhimõtted
erinevatele puudele mõjuva tuule suuna ja tugevuse-
ga  ning  erineva  valgustatusega  grupi  sees.  Vastavalt 
Puude  abil  kujundatakse  erinevaid  pargielemente  konkreetsetele tingimustele on arenenud oksad, lehed 
(üksikpuud,  puudegrupid,  pargialleed,  pargipuis- ja ka juurestik. Just grupis väljakujunenud koosmõju 
tud). Lisaks kuuluvad parkide dendrofloorasse veel ka  tõttu on lähestikku kasvavad puud (eriti  okaspuud ) 
põõsastikud, mis pakuvad rohkelt  pesitsus - ja varju- väga tundlikud järsult muutuva valgusrežiimi suhtes. 
mispaiku lindudele ning väikeimetajatele. Loetletud  Väheneb  ka  tormikindlus  ja  vastupanuvõime  lume-
pargielementide paiknemine ja omavaheline suhestu- vaalimisele; kaob grupi ilu, kuna paljastub kuivanud 
mine tekitab pargiruumid. 
oksi sisaldav võrastiku sisemus. Kui grupp on pargi-
2.6.1. Üksikpuude majandamine
arhitektuuri seisukohalt oma asukoha tõttu perspek-
tiivne, tuleb tema harvendamisse või mõõtmete vä-
Võrreldes  puistus  kasvanud puudega on üksikpuude  hendamisse  suhtuda  väga ettevaatlikult. Näidustatud 
tervislik seisund tavaliselt parem, kuna nad on kasva- meetmeteks on 
nud  heades  valgustingimustes ning selle tõttu on neil 
• vaadete avamine gruppidele;
tugev  tüvi,  enam-vähem  ühtlane,  rohke  lehestikuga 
• kuivanud, haigete ning ohtlike okste eemalda-
võra ning tänu mahukale võrale ka toekas juurestik. 
mine grupi välispiirilt;
Nad on kaunid ning istutatudki tavaliselt pilgupüüd-
• ettevaatlik võra vähendamine, kui puud grupis 
jaks . Suure puu ilu tuleb kõige paremini esile ligikau-
on ohtlikult väljapoole vajunud;
du  tema  kõrguse   kauguselt ,  mistõttu  ei  ole  jaluta-
• vajuvate puude toestussidumine.
jaid otstarbekas juhtida puu vahetusse lähedusse; see 
maandab ka enamiku turvalisusriskidest. Üksikpuude  2.6.3. Vanade pargialleede ja 
majandamisel peaks rõhuasetus olema suunatud
alleepuude majandamine
• nende eksponeerimisele ja kaitsele;
• regulaarsele võra seisundi jälgimisele ning kui- Pargialleede vanuse suurenedes tekivad probleemid. 
vanud või ohtlike okste eemaldamisele;
• Puude juure- või tüvemädanikest tingitud toi-
• kasvutingimuste jälgimisele.
tumishäirete tõttu ilmub võrasse üha enam kui-
Mõnel juhul võib isegi surnud üksikpuu olla es-
vanud oksi ning lõpuks hukkub terve puu. Et 
teetiliselt nauditav;  tingimuseks  on aga selle oskuslik 
pargialleed on elanike poolt enamasti  intensiiv -
eksponeerimine ning säilitamisega kaasnevate riskide 
selt kasutatavad, on kuivanud ja lahtirebenenud 
maandamine . Surnud puu 
oksad ohtlikud. Tõsiseks ohuallikaks on ka kui-
• pakub elupaiku putukatele, sammaldele, samb-
vanud okstelt vihma, tuule ja lumega eralduvad 
likele ning lindudele;
suuremad kooretükid, mille mass ja  langemis -
• loob meeleolu, meenutades kõige elava ajalik-
energia  võivad  olla  märkimisväärsed.  Alleede 
kust;
hoolduse esmaseks ülesandeks ongi tagada ka-
• mõnel  juhul  sobib  aktsentdetailina  pargimil-
sutajate  turvalisus,  mis  tähendab  teede  kohalt 
jöösse; näiteks romantismi jooni kandvate par-
ohtlike  okste  eemaldamist.  Mitmetüveliste 
gistiilide  puhul  olid  varemed  ja  surnud  puud 
puude turvalisus tagatakse toestussidumisega.
lausa kohustuslikud.
• Üksikpuude hukkumise tagajärjel ilmuvad puu-
deridadesse tühimikud, kuni lõpuks kaob puu-
2.6.2. Puudegruppide majandamine
dereast tekkiv sammastikuefekt. Noorte puude 
Vanade  puude  grupid  kui  pargi  kompositsiooniele-
istutamisel väljalangenute asemele pole mõtet, 
mendid on üldjuhul istutatud 19. sajandi lõpuküm-
kuna eriealistest puudest allee ei täida oma ots-
nendeil  parkide  rekonstrueerimise  käigus.  Sellisteks 
tarvet ega mõju alleena. Pealegi on suurte puude 
19
vahele istutatud noorte puude  kasvutingimused  
alleepuude võrad surutakse ühepoolseks – mõis-
sedavõrd  halvad (kasvukoha ebapiisav valgusta-
tagi  pargiteede kohale kokku, sest tee kohal on 
tus ning olemasolevate puude juurkonkurents), 
ruumi.  Ühepoolne  võra  aga  on   riskifaktoriks . 
et istutatud noored puud jäävad kiratsema. 
Alleed   toob  uuesti  esile  nende  tausta  puhtaks 
Alleede uuendamise võimalused.
raiumine    ümbritsevast   puistust  ning  võsastu-
• Säilitada vanu alleepuid nii kaua kui vähegi või-
mist väldib  regulaarne  trimmerdamine. Kui aga 
malik, lõigates ära ohtlikud oksad ja vajadusel 
isetekkeline puu on hõivanud alleest välja lange-
vähendades võra. Surnud ning ohtlikuks muu-
nud puu koha ja on juba piisavalt suur täitmaks 
tunud  puud  eemaldada.  Tegelikkuses  töötab 
tühimikku, tuleb selline puu lugeda teretulnud 
ka lünkadega puuderida alleena, kuna optilise 
asenduspuuks isegi siis, kui ta on mõnest teisest 
efekti  tõttu  näib  perspektiivvaates  iga  järgnev 
liigist. Tingimuseks on, et ta sobib alleesse nii 
kahe puu vahe lühemana kui oli  eelmiste  puude 
liigi, rütmi kui asukoha poolest.
vahe. Tühimikud on märgatavad alles siis, kui 
vaatleja on jõudnud tühimiku vahetusse lähe- 2.6.4. Pargipuistute ja -põõsastike 
dusse. Kui puuderida on sedavõrd hõredaks jää- majandamine
nud, et ei mõju enam alleena, on aeg  uuendada  
kogu rida korraga.
Pargipuistute all mõistetakse käesolevas õppematerja-
• Alleesid on võimalik uuendada lõiguti, alusta- lis pargiruumide kujundamiseks ning pargimaastiku 
des  kohtadest , kus puid on kõige vähem säili- vaheldusrikkamaks muutmiseks kavakindlalt rajatud 
nud. Kindlas rütmis noorte ja vanade puudega  istutusi  või  pärast  nende  väljalangemist  sama  koha 
alleelõikude  vaheldumine  ei  hävita  puuderea  hõivanud puistuid. Seetõttu ei kehti järgnevad soo-
efekti ega mõju süsteemituna. 
vitused  parkmetsade  ja  metsaparkide  majandamise 
• Sageli on alleepuude rida juba algselt istutatud  kohta; viimaste majandamisel lähtutakse sageli met-
liiga  tihedana,  mistõttu  puud  kasvavad  küll  sakasvatuslikest tõekspidamistest. 
kõrgusse,  kuid  laasuvad  lubamatult  kiiresti  ja 
Pargipuistute majandamise põhiprobleemid on 
•
toitvat lehemassi jääb väheks. Sellisel juhul võib 
loodustekkelise järelkasvu pealetung ;
•
abi olla puude eemaldamisest üle ühe. Säilita-
puistupuude  valgustingimuste  halvenemine 
tavatele puudele tuleb eelnevalt anda võimalus 
puistu   liigse  tiheduse  tõttu  (sageli  ongi  liigne 
tihedus põhjustatud isetekkelisest järelkasvust);
kohaneda hõredama seisuga – selleks lõigatakse 
• väärtuslike vaadete  sulgumine  pargipuistute vo-
raiutavad  puud  5–10  aastat  enne  nende  lõp-
hamise tõttu;
likku  eemaldamist tugevalt tagasi. Allesjäävate 
• turvalisusprobleemid  kohtades,  kus  pargipuis-
puude võrad saavad sellega võimaluse külgsuu-
tuid läbivad teed.
nas areneda ning täidavad tekkinud tühimikud. 
Pargipuistutes tuleks hooldustöid teha keskmiselt 
Neile jääb aega uute valgustingimustega koha- 10–12- aastaste  vahedega, tormide ja tugevate lumesa-
neda  ning  allee  lõplikul  harvendamisel  väldi- dude korral ka sagedamini. 
takse nende võimalikku valgusšokki. Selline viis 
Pargipuistute majandamise põhimõtted.
ei sobi väga vanade alleede rekonstrueerimiseks, 
• Pargipuistute servaaladel kasvavad puud erine-
kus nii ladva- kui külgokste juurdekasv on pea-
vad oma võra ehituse poolest puistu keskel kas-
aegu lakanud.
vavatest puudest. Servaalade puud kujundavad 
• Allee uuendamiseks võib ka vahetada puuliiki, 
pargiruumi ning  kaitsevad  kas kogu parki või 
istutades  olemasoleva  allee  kõrvale  varjutalu-
konkreetset  pargipuistut  tugevate  tuulte  eest. 
vast liigist (näiteks siberi nulg) uue rea. Selline 
Kui servaalade puud saavad kahjustada või need 
uuendamine on  asjakohane , kui on ruumi ning 
eemaldatakse,  ei  suuda  puistu  sisemuses  kas-
uus liik sobib kasvukohale ökoloogilisest ja ka 
vavad  puud  nende  kohta  täita.  Seetõttu  tuleb 
kompositsioonilisest seisukohast. 
erilist  tähelepanu  pöörata  servapuudele,  mille 
• Alleede  hooldamisel  on  sageli  probleemiks  ka 
probleemiks on sageli valguse suunas arenenud 
puude alla isekülvi teel tekkinud teise liigi jä-
ühepoolne võra ning rasked oksad.
relkasv või võsa, mistõttu allee ei ole looduses 
• Suuremate pargipuistute keskosast võib eemal-
enam kuigi selgelt  loetav . Alleepuude kasvuruu-
dada vähem väärtuslikke puid ning tekitada sin-
mi ahendavad ka pargipuistute puud, mistõttu 
na häilusid. Sellega parandame valgustingimusi 
20
ka pargipuistu sisemuses ning soosime vanema- viisil  võib  noorendada  näiteks  toompihlakaid,   sire -
te puistute looduslikku uuenemist.
leid, lodjapuid jt. Pikaealisi puukujulisi põõsaid hool-
• Allajäänud puude väljaraiega tuleks parandada  datakse  nagu  puidki  võra  harvendus-  ja  sanitaarlõi-
väärtuslikumate puude valgustingimusi.
kusega. Sellisteks põõsaliikideks on üksikult kasvavad 
• Kui puistus on vanu põlispuid, tuleks neile ava-  viirpuud ,  tüvikuna  majandatavad  sirelid,  kuldvih-
da vaade.
mad, vahtrate põõsakujulised liigid jt.
• Pargipuistust ei pea tingimata eemaldama kõiki 
surnud või kahjustunud puid.  Eeldusel , et need  2.7. Puude toestamise põhimõtted
ei kujuta endast ohtu, võib neid säilitada bio-
loogilise mitmekesisuse suurendamiseks .
Puud,  millele  on  nende  noores  eas  kujundatud  hea 
Pargipuistute  üheks  komponendiks  või  nen- ehitusega võra, ei vaja üldjuhul toestamist. Toestamis-
de  lähinaabriks  on  sageli  ka  põõsastikud.  Erinevalt  vajadus tekib, kui puule on jäänud kasvama üks või 
puudest, mille eluiga ulatub sadadesse aastatesse, on  mitu konkurentlatva või millel on halva väljumisnur-
põõsad  lühiealised ning vananevad juba kümnekon- gaga ning vahelekasvanud koorega oksad. Mõnel ju-
na  aastaga.  Tavaliselt  koosnevad  pargipõõsastikud  hul võib toestamisvajadus tuleneda ka liigi eripärast. 
vähenõudlikest poolvarju või varju taluvatest, juure- Nii näiteks on vahtratele iseloomulikud korduvad te-
võsudega  intensiivselt  levivatest  ning  paljunevatest  ravnurga all harunemised. Kummatigi on ka vahtrate 
liikidest. Sageli esineb parkides lumimarja, taraenelat,  turvalisus  saavutatav,  kui  nende  harunemist  noores 
keskmist enelat, pihlenelat, nutka või lõhnavat vaari- eas jälgida ja suunata. Tegelikult on ka mitmetüveliste 
kat ning kontpuid. Valgusküllasemates kohtades lei- puude toestamine vajalik vaid erandjuhul. Näiteks sir-
dub gruppidena ka ebajasmiine, sireleid ja muid meil  gete paralleelsete tüveharude  raskusjõud  on suunatud 
hästi kohastunud liike. Põõsad on vajalikud nii ruu- mööda tüve pikitelge otse alla ning lahtirebenemiseks 
mi loojatena kui elupaikadena. Eriti olulisel kohal on  vajalik jõuõlg ei ole piisav. Kui siiski tekib  kahtlus , et 
pargi servaaladel kasvavad põõsad, kuna nad loovad ja  suur  oksaharu  või  paralleeltüvi  võib  lahti  rebeneda, 
kindlustavad pargi välisseina.
on õige aeg puu toestada ehk  teisisõnu  – puuharud 
Lühiealisuse tõttu  kaotavad  hooldamata  põõsas - kokku  siduda.   Sidumise   kasuks  tuleb  otsustada  ka 
tikud  kiiresti  oma  dekoratiivsuse.  Nende  sisemuses  juhtudel, kui riskipuu kasvab hoonete või käiguteede 
olevad võrsed kuivavad; põõsaalustesse koguneb kõdu  läheduses. Siduda pole mõtet puid, mida on kahjus-
ja  prahti  ning  sageli  lamanduvad  põõsastikud  lume   tanud  juuremädanik või mille harudel esineb puitula-
gundavaid seeni. Kui sellised puud paiknevad käida-
raskuse  all.  Põõsastikesse  tekib  loodusliku  uuendu- vates kohtades, on õigem nad eemaldada.
sena   noori  puid  või  teist  liiki  põõsaid.  Seetõttu  va-
javad  põõsastikud  aeg-ajalt  noorendamist.  Parimaks  2.7.1. Enne ja nüüd
noorendusvõtteks  on  rikkalikult  võsuvate  põõsaste 
ülepinnaline allalõikus – kogu põõsastiku tagasilõika- Varem toestati puid, 
mine 5–10 cm kõrgusele tüükale. Sobiv aeg selleks on 
• fikseerides  tüveharud  jäigalt  metallvarraste  ja 
varakevad, mil kasv ei ole veel alanud. Et suurte põõ-
-lintidega või
samassiivide eemaldamise tõttu ei jääks park alt läbi 
• riputades  vajumisohus  oleva  haru  raskuse  te-
paistma,  on  allalõikus  soovitatav  teha  osade  kaupa 
rastrossi, metall -lehe või keti otsa.
paari-kolme aasta jooksul, alustades põõsastiku kau-
Tänapäeval   teatakse ,  et  aukude  puurimine  tõs-
gemast servast. Ajaks, mil järg jõuab viimasena kasva- tab  seenhaigustesse  nakatumise  riski  ning  harude 
ma jäänud põõsastikuosa kätte, on esimesena nooren- jäik  ühendamine  välistab  puu   loomulikud   liikumi-
datud põõsad juba uuesti täies kasvujõus. Keskmiselt  sed.  Metallankur  (tüvedesse  puuritud  aukudest  läbi 
võtab põõsastiku täielik  taastumine  kaks aastat, kuid  torgatud  varras)  fikseerib  tüved  jäigalt  oma  paigal-
juba esimese aasta sügiseks on nähtavad lõikusjäljed  duskohas,  mistõttu  tüve  liikumise  iseloom  kujuneb 
kadunud. Allalõikust tuleks  korrata  keskmiselt küm- raiuvaks  ning  tekitab  hõõrdumist  ja  mehaanilisi  vi-
neaastaste intervallidega.
gastusi. Sageli võib selliselt toestatud haru murduda 
Põõsaid,  mille  võsumisvõime  on  väiksem,  võib  toestuskohast kõrgemalt.
noorendada  okste  järkjärgulise  väljavahetamise  teel, 
Praeguseks on välja töötatud mitmeid häid komp-
lõigates igal aastal välja okste arvust kolmandiku. Sel  leksseid tugisüsteeme, mille sünteetiline põhimaterjal 
on kas lindi- või tunnelikujuline ning mis on  varus -
21
tatud   kinnitus -  ja  pingutusvahendite  ning  puuvõra 
mise teel tekkivaid võimalikke vigastusi; selleks 
massi liikumisest tulenevate jõudude tasakaalustamis-
tuleb  asetada  sideme  alla  polster  või  kasutada 
seadmetega.
spetsiaalseid, puusidumiseks ette nähtud mater-
jale.
2.7.2. Puude toestamise reeglid
• Madalal  asetseva  raske  horisontaaloksa  toesta-
Puu efektiivseks toestamiseks on välja töötatud kind-
misel peaksid ankrupunktid  paiknema  võima-
lad  valemid  ja  meetodid,  kus  arvestatakse  puutüve 
likult kõrgel (variant 2).
diameetrit, kõrgust, massi, oksa väljumise nurka jne. 
• Iga harupaari toestamiseks tuleb kasutada eral-
Üheks  põhimõtteks  on, et ka toestussüsteemiga oma-
di sidet; vältida tuleb kõigi harude järjestikust 
vahel  ühendatud  harud  peavad  saama   liikuda   nagu 
kinnitamist  ühe  ja  sama  sidemega.  Lisaks  on 
toestamata   harud.  Tavalisteks  toestussüsteemideks 
soovitatav  kasutada  nn  löögiamortisaatoreid, 
on tüvi-tüvi ja tüvi-oks süsteemid. Toestamisfüüsikat 
mis pehmendavad puuharude loomulikust lii-
aluseks võttes on välja töötatud erinevaid toestusreeg-
kumisest  tulenevaid  lööke  ning  vähendavad 
leid  ( http://www.tree-consult.org/images/pdf/eng/
inertsijõudude mõju – väldivad nn karateefekti 
BracingISA.pdf).  Järgnevalt  kaks  lihtsat  rusikareeg-
(variant 3). 
lit: 
R
•  ohkema  kui  kahe  tüveharu  kokkusidumisel 
1)  sobiv  ankrupunkt  oksaharude  sidumiseks 
on soovitatav kasutada ringjat ühendust; alates 
paikneb harude pikkuse 2/3 kõrgusel. Selliselt 
neljandast harust on otstarbekas paigaldada ka 
valitud kõrgus võimaldab tüveharudel vabalt 
diagonaalne side (variant 4).
liikuda ning samas vähendab tuule surve re-
Enne toestussüsteemide paigaldamist tuleb kind-
bivat mõju;
laks  teha puu sanitaarne seisund – ulatusliku mädani-
2) sobiv ankrupunkt leitakse 1:20 reegli järgi. See  kuga puude toestamisel puudub mõte. Vajadusel tu-
tähendab, et tüvede harunemiskoha diameeter  leb enne toestamist teha hoolduslõikus või vähendada 
sentimeetrites korrutatakse 20-ga; tulemusena  võra.
saadakse sidumiskoha kõrgus meetrites.
Toestatud puid peab üle vaatama sagedamini kui 
Sageli on aga vaja omavahel ühendada mitu tü- terveid puid, kuna toestamine ei too tagasi puu kaota-
veharu.  Sellisest  geomeetriast  juhendavad  lähtuma  tud tervist, küll aga pikendab tema eluiga mõneküm-
järgmised joonised ja reeglid.
ne  aasta  võrra. Toestussüsteeme  on  vaja  regulaarselt 
• Vältida  tuleks  kõrvuti  asetsevate  tüvede  oma- jälgida ning aja  möödudes  vajadusel ka välja vaheta-
vahelist  ühendamist.  Tüved  tuleks  ühendada  da. Kuigi vahetamine on kulukas, on veelgi kulukam 
mööda  diagonaali  (variant  1).  Alati  tuleb  väl-  istutada  ja hooldada uusi puid olukorras, kus vanad 
tida sidumismaterjali sissesoonimist ja hõõrdu- puud suudavad veel oma ülesannet täita. 
22
Joonis 16. Erinevaid puude toestamise võimalusi. Vasakpoolses tulbas valed töövõtted, parempoolses õiged. (alli-
kas: Tree bracing)
23
7. Puud on tervemad, kui nad kasvavad neile 
soodsates  mulla-  ja  valgustingimustes.  See-
tõttu tuleb pargipuude gruppe ja pargipuistuid 
hooldades endalt küsida: mis on parem – kas 
PUUhOOlDUSE KÜMME 
kümme viletsat või üks suur ja korralik puu? 
KÄSKU
Vähese  valgustatuse  korral  liigtihedates   grup -
pides ei saavuta puutüvi vajalikku läbimõõtu 
ega  võra  puu  toitmiseks  vajalikku  võimsust. 
1. Ära  vigasta  oksakraed! Tee lõige alati väljast-
Juurte tervise huvides tuleb vältida kaevetöid 
poolt oksakraed, jättes terveks ka kooreharja. 
ning  tallamist  juurte  piirkonnas  ning  hoida 
See kehtib alati, hoolimata sellest, kas eemal-
korras vee ärajuhtimise süsteemid.
dad  oksa  tüve  või  üht  oksa  teise  küljest.  Ka 
8.  Pea meeles, et suurest puust ei saa väikest! 
kuivanud oks eemaldatakse oksakrae pealt, sest 
Seetõttu  ära  lõika  puid  näotuteks  tulpadeks! 
oksakrae kasvab edasi ning sulgeb mädaniku-
Tulbastatud  puud  tabab  peagi  mädanik,  mis 
algega kuiva oksa kindlasse kapslisse. Toimides 
hävitab  tüve  sisemuse  enam-vähem  selle  lä-
selliselt,  säilitad  puu  loomuliku  kaitsevõime 
bimõõdu  ulatuses,  mis  puul  oli  tulbastamise 
mädaniku vastu.
ajal.
2. Ära  jäta  oksa eemaldades oksatüükaid! Leh-
9. Õõnes puude hooldamisel ära vigasta õõn-
tedeta või okasteta tüükal puudub toitja ( sün -
suse sisemust! Ära tee puuõõnsusega midagi! 
teesiv lehepind) ning ta kuivab. Kuivanud oksa 
Kui õõnsuses on risu ja prahti, võid need et-
kaudu   tungivad   mädanikutekitajad  puutüve 
tevaatlikult  eemaldada.  Ära  ürita  puuõõnsust 
sisemusse.
plombeerida nagu haiget  hammast  – plommi 
3. Lõika oksi alati nende harunemiskohast! Kui 
varjus  leiavad mädanikutekitajad soodsa tegut-
semiskeskkonna ning plombeerimisel võid vi-
lõikad harunemiskohtade vahelt, tekivad tüü-
gastada puu kaitsebarjääri, mis ei taastu !
kad, mis hiljem kuivavad.
10. Jälgi turvalisust! Puu ei tohi  ohustada  ei ini-
4.  Eemalda  suurem  ja  raskem  oks  kolme  lõi-
mesi ,   hooneid ,  teisi  puid  ega  ka   iseennast . 
kega! Toimides nii, väldid koorerebendite te-
Eriti  valvas  tuleb  olla  kohtades,  kus  liiguvad 
kitamist.
või  puhkavad  inimesed.  Lisaks  sissekasvanud 
5.  Väldi  jämedate  okste  lõikamist!  Puu  talub 
koorega  püstistele,  äravajumisohtlikele  puu-
hästi  kuni  5  cm  läbimõõduga  okste  lõikust. 
harudele ja kuivanud, murdumisohus okstele 
Üle 10 cm läbimõõduga lõikehaavu ei tohiks 
võivad ohtlikud olla ka kuivadelt puuharudelt 
tekitada. Võra vähendamine jämedamate okste 
ja okstelt alla langevad suured kooretükid. Puu 
lõikamisega  on  põhjendatud  vaid  erandjuhul 
turvalisuse  eest  kannab  vastutust   maaomanik  
(tavaliselt turvalisuse tõttu). Peab siiski  arves -
või  - haldaja ,  kelle  territooriumil  puu  kasvab. 
tama,  et  võra  vähendamine  on  puu  lõpliku 
Ärgem riskigem asjatult!
eemaldamise   edasilükkamine ,  aga  mitte  noo-  
rendamine . 
6. Pea kinni bioloogiliselt põhjendatud lõikus-
aegadest ! Parim lõikusaeg on puude aktiivne 
kasvuaeg. Sobib ka varakevad. Lõigata ei tohi 
alates pungade puhkemisest kuni täieliku leh-
teminekuni. Mahlajooksuga liike tuleb lõigata 
ainult  kesksuvel .
24
KASUTATUD KIRJANDUS
Aaspõllu, A. 2007. Mida istutada parki. Eesti parkide  almanahh . Muinsuskaitseamet, keskkonnaministee-
rium. 
Bäckström, P.-J. 1996. Puut , niiden biologia ja hoito. Viherympäristöliitto,  helsinki .
Järve, S. 2006. Puuseened pargi- ja ilupuudel. Maalehe Raamat.
Järve, S.; Eskla, V. 2009. Puude ja põõsaste lõikamine.  Varrak , Tallinn.
Kärkkäinen, M. 2007. Puun rakenne ja ominaisuudet. Metsäkustannus OY, hämeenlinna.
Laas , E. 1987. Dendroloogia. Valgus, Tallinn.
Niine , A. 1976.  haljastaja käsiraamat . Valgus, Tallinn.
Nutt , N. 2007. Ükski park ei saa kunagi valmis. Eesti parkide almanahh. Muinsuskaitseamet, keskkonnami-
nisteerium. 
Puude hooldamine. Puude tõhusa ja aruka hooldamise käsiraamat. Husqvarna performance series.
Puunhoidon ABC. 1999. Viherympäristöliitto RY julkaisu 8, Gummerus Kirjapaino, Jyväskylä. 
Shigo,  A.  L.; Vollbrech,  K.;  Hvass,  N.  1987.  Tree  biology  and  tree  care.  A  photoguide.  SITAS,  Ballerup, 
Denmark
Tree bracing: new systems, new techniques.  http://www.tree-consult.org/images/pdf/eng/BracingISA.pdf
25