Hooldusjuhend (0)

Iluõunapuud (malus)
Haljastuses koguvad populaarsust iluõunapuud. Sageli küsivad inimesed, kas nende viljad ka süüa kõlbavad. Kõlbavad küll, aga on väiksemad, kõvemad ja hapumad kui aedõunapuu sortidel. Seevastu õitsevad iluõunapuud enamasti igal aastal ennastunustavalt, õied on imetlusväärselt kaunid , ja kollased või punased viljad püsivad söögiõuntest kauem, vahel uue aasta või kevadeni välja.
’Van Eseltine’ – puhkedes on õienupud nagu fuksial, rasked ja rippuvad, poolenisti täidetud. Puu ei kasva väga suureks ning on meie talvede suhtes leplik .
Iluõunapuu seast on valida ka rippuva võraga nn leinaõunapuu sorte, nt ’Red Jade ’. Suureks ja laiavõraliseks kasvab ida-mariõunapuu. Alles hiljuti sai eestikeelse nimetuse meil haruldane japani õunapuu. Kes aga paradiisiõunapuud tahab istutada, peab taimeärist küsima sorti ’Dolgo’. Üleni tumepurpurpunase lehestiku ja tumepunaste õitega on iluõunapuu ’Royalty’. Loodusele on omane perioodiline kliimaolude kõikumine. Ohtlikud on liiga külmad talved , mida on juhtunud viimase sajandi jooksul kümmekond korda. Taimedele mõjub kehvasti ka järsk temperatuurimuutus, nagu oli 1940. Aasta jaanuari keskel, kui ühel päeval oli sula ja järgmine päev -27 kraadi. Paari päevaga langes temperatuur koguni 44 külmakraadi lähedale. Kui puud on korralikult talveks ette valmistatud ning väga järsku temperatuurilangust ei esine, talub enamiku Eesti õunasortide maapealne osa ilma märgatavate kahjustusteta ka lühiajalist 30.-50 kraadist külma. Kui aga puud on talveks ebasoodsalt valmistunud, võib ka leebem talv neile suurt kahju teha, nagu 1990. aasta talvel langes sooja talve käigus temperatuur mõnel päeval -25 kraadini ja hävitas nõnda palju õunapuid. Lumeta pakane võib saada ohtlikuks õunapuu juurtele, sest need talubvad üksnes 12-15 kraadist külma. Seepärast on lume olemasolu juurte piirkonnas vägaoluline. Juba 5cm paksune kohev lumekiht kaitseb mõnel määral lühiajalise pakase eest, 20cm lumekiht päästab juba pikemaajalise külma eest. Eriti tundlikud on madalakasvulised vegetatiivalusel õunapuud, sest nende juurestik on väga pinnalähedane. Suurt kahju võivad tekitada ka hiliskevadised külmad, kui maikuus täies lehes olevatele puudele sajab peale paks lumekord ja sellega oksad murrab ning kui maapinnal on kuni 7 kraadi külma. Samuti on puudele ohtlik varajane jahenemine. Kui vegetatsiooniperioodil on vähe soojust, siis ei kasva viljad normaalselt, ei värvu korralikult ega saavuta head maitset . Suured sajud ujutavad üle madalates kohtades asuvaid aedu või nende osi, põhjustades juurte lämbumist. Kõige tundlikumad on taimed kasvu ajal ning võivad jääda pärast sadusid kiratsema.
Haiguse ja kahjurite tõrjesüsteemid:

Talvel tallatakse lumi sulailmade korral noorte puude ümber korduvalt kinni, takistamaks hiirte liikumist ja puukoore närimist.

Veebruaris või märtsi algul sulailmaga valgendatakse nooremate (veel korbata) õunapuude tõved ja võraharude hargnemiskohad lubjapiimaga, vältimaks sel ajal ööpäevase temperatuuri suurest kkõikumisest põhjustatavaid koorekahjustusi. Kleepuvuse parandamiseks lisatakse lubjapiimale veidi jahukliistrit, seenhaiguste algmete ja samblike vastase toime tugevdamiseks ka vask- või raudvitrioli.

Märtsis- aprillis lõigatakse puudelt välja kuivanud, vigastatud ja haiged (viljapuu-seenvähi haavanditega ja kasvetega) oksad, samuti üleliigsed terved oksad. Eemaldatakse ka puudel säilinud puuvilja mädanikust mumifitseerunud viljad. Tüvedelt ja võraharudelt lõigatakse vähihaavandid välja koos 1-2 cm terve puiduosaga. Lõikehaavad desinfitseeritakse ja kaetakse õlivärvi ja aiavahaga.

Puude tüved ja jämedamad võraoksad puhastatakse korbast, samblaist ja samblikest vähendamaks õunamähkuri, õunakoi ja õunapuu-õielõikaja varjumisvõimalusi. Selleks kraabitakse iga 2-3 aasta järel vanemaid tüvesid terasharjaga või metallist kaabitsaga , võraoksi ja nooremaid (vähesekorbaga) tüvesid puust kaabitsaga. Seda on soovitatav teha niiske ilmaga. Praht kogutakse puude alla laotatud riidele või kilele. Kogutud praht, mumifitseerunud õunad ja väljalõigatud oksad põletatakse.

Müügikõlblike õunte saamiseks tuleb haigusi ja kahjureid ka keemiliste vahenditega tõrjuda. Soovitatud pritsimissüsteemis on täies kandeeas aedades kuni 5 pritsimist. Vajalikumad neist on varakevadine, õitsemiseelne ja õitsemisjärgne pritsimine. Noortes aedades kus haigusi ja kahjureid vähe, piisab mõnel aastal ainult varakevadisest ja õitsemisjärgsest pritsimisest.
Võra kujundamisest ja selle edasisest hooldamisest olenevad suurel määral valgusolud ja mikrokliima viljapuude võras, puude vastupidavus, kasv, saagikus ja saagi kvaliteet. Tugeva- ja keskmisekasvuliste ning enamasti ka poolnõrgakasvuliste õunapuude lõikuse eesmärgiks on kujundada tugev, saagivõimeline ja optimaalse tihedusega võra ning seda edaspidise kujundamisega säilitada. Noorte puude tugevama lõikuse tõttu võib nende viljakande algus küll edasi nihkuda, kudi edaspidine korralik saak on olulisem.
Võraoksi kärbitakse kas tugevalt, keskmiselt või nõrgalt. Oks lõigatakse tagasi selles suunas asuva punga kohalt, kuhu oksa edaspidi tahetakse juhtida. Kärpimisel tuleb arvestada üheaastaste okste pikkust ja sordiomast hargnemisvõimet. Kärpimise tugevus määratakse pikemate okste järgi, lühemaid kärbitakse vähem või jäetakse hoopiski kärpimata. Seda tööd jätkatakse 4-5 aasta jooksul, hiljem lühendatakse oksi vaid erandjuhtudel. Istutusaastal kärbitakse oksi astme võrra tugevamalt kui järgnevatel aastatel. Vähehargnevaid pikki oksi lõigatakse rohkem tagasi kui hästihargnevaid. Istutusele järgnevatel aastatel kärbitakse üheaastasi oksi enamasti nõrgalt või keskmiselt. Pärast lõikust peab võra tasakaalu jääma (ülemiste võraharude tipud peaksid olema alumistest kõrgemal ning juhtoksa tipp omakorda ülemise võraharu tipust 15-25cm võrra kõrgemal). Sama tuleb silmas pidada ka võraharude tipuokste kärpimisel. Okste tasakaalustamiseks tuleb üsna sageli ka kasvus ette jõudnud võraharusid sobiva kasvusuunaga kõrvalharudele tagasi lõigata, mittevajalikud oksad aga kõrvaldada. Võra kujundamise käigus tuleb valida õunapuule 6-7 soodsa asetuse ja suurema väljumisnurgaga (45-60̊ ) oksa vastavalt sordi kasvuiseärasustele. Esimesed kolm võraharu on soovitav valida 3-oksalise rindena nind ülejäänud 3-4 oksa kas üksikult või paarikaupa. Üksikud võraharud peaksid paiknema üksteisest vähemalt 40-50 cm kaugusel ja rindest 70-80 cm kaugusel. Võraharude esimesed kürvalharud peaksid asuma tüvepikendusest vähemalt 40-50 cm kaugusel.
Võra paremaks valgustamiseks ning taimekaitsetööde ja saagikoristuse hõlbustamiseks on otstarbekas teisel või kolmandal aastal pärast võrakujunduse lõpetamist lõigata tüvepikendus viimasest võraharust kõrgemal asuvale rõhtsamale oksale tagasi.
Õunapuude iga-aastane lõikamine peab jätkum aka pärast võrakujunduse lõpetamist. Nüüd on tegemist juba hoolduslõikusega – harvendamise ja tagasilõikusega. Kärbitakse ainult üksikuid kasvus ettejõudnud oksi võra tasakaalustamiseks ning viljaokste moodustamiseks. Kui võra on õigesti kujundatud, ei ole vaja edaspidi suuremaid oksi üldjuhul ära võtta ning harvendamine võib piirduda mittesobivate kõrvalokste mahavõtmise või tagasilõikamisega. Harvendamisel kõrvaldatakse võrast murdunud, vigastatud ning haigestunud oksad, samuti ristuvad, liialt püstised ja võra sisse kasvanud, paralleelsed ning kahvelharusid moodustavad oksad. Oksa kasvusuuna muutmiseks lõigatakse see sobiva suunaga (enamasti väljapoole) kõrvaloksani tagasi. Mida hõredam on võra, seda paremini kasvavad oksad, sealhulgas ka viljaoksad, ja viljad ning seda vähem levivad seenhaigused.
Õunapuude vanemas kandeeas, kui võrsete kasv on vaibunud ning võra sees asuvad oksad hakkavad paljastuma ning kuivama, tuleks puid iga 4-5 aasta tagant noorendada. Selleks lõigatakse kõik suuremad oksad 2-3 aastakasvu võrra sobiva asetusega kõrvalkasvuni tagasi. Ergutamaks uute viljaokste teket on õige lõigata samal ajal välja vanad mitteviljuvad oksad ning harvendada ja kärpida elujõulisemaid. See leevendab ka viljakande perioodilisust.
Üle 20 aasta vanuste õunapuude kasv võib hoopiski seiskuda ning suur oksi kuivada. Kui selliste puude tüvi ja enamik võraharudest on terved, saab puude eluiga pikendada ning kasvu ja viljakandvust taastada tugevama noorenduslõikusega. Selleks on vaja pärast tugevat harvenduslõikust alles jäetud elujõulisemd oksad 5-6 aastakasvu võrra tagasi lõigata ning puule tekkinud võrsetest uus võra kujundada.
Õunapuid on õige lõigata puhkeperioodil alatrs märtsikuust kuni mahlade liikumiseni. Peenemaid oksi lõigatakse aiakääridega, jämedamaid aiasaega. Suuremas aias on otstarbekas saagida jämedamaid oksi kergema mootorsaega. Saelõigete kooreservad tuleks nende paranemise soodustamiseks siluda aianoaga. Kõik oksad lõigatakse ilma tüükaid jätmata. Suuremad, üle 1 cm läbimõõduga lõikehaavad on vaja katta haavakaitsevahendiga (aiavaha, Bayletoni pasta, õlivärviga).
Siberi kontpuu (cornus alba )
Kontpuude näol on tegemist heitlehiste põõsastega. Perekonnas on 36 liiki. Tegemist on vägagi suure haljastusliku väärtusega perekonnaga. Perekonna kolm suurimat esindajat on Siberi kontpuu, Võsund kontpuu ja Verev kontpuu.
Üks laialdasemalt kultuuris levinud liike. Põõsa kõrgus on kuni 3 m, võrsed nõtked, suuremalt jaolt korallpunased, harva ka pruunikaspunased või mustjaspunased. Noored võrsed on enamasti sinkjashalli läikega. Lehed tumerohelised, alt sinakas -valged, laimunajad, veidi kortsulised, kuni 10-12 cm pikad, sügisel värvuvad violetjas-punaseks. Õied pisikesed, valged, koondunud kilbikujulistesse õisikutesse. Õitseb väga rikkalikult suve I poolel ja teist korda veel sügise alguses, mil siis koos õitega võib näha küpseid, kerajaid marjataolisi valget värvi vilju , millel on kergel sinakas läige. Õitsema ja vilja kandma hakkab 2-3 aasta vanuselt.
Väga külma- ja põuakindel liik, kasvab väga erinevatel muldadel, talub varju, linnatingimusi. Paljundatakse seemnetest, võsudega ja pistikutega. Kasutamist leiab alusmetsa , metsaservade haljastamiseks, suurte põõsarühmade moodustamiseks ja elavtarana. Temast võib kujundada ka tüvivormi. Kui põõsasvormi ei kärbita, siis põõsas laasub alt ja ei ole enam ilus. Seepärast muudab vanade põõsaste kevadine madal lõikus nad jälle kauniks.
Leiab ta väga laialdast kasutamist põhjapoolsemate alade haljastuses mitte ainult oma külmakindluse ja vähenõudlikkuse tõttu, vaid ka suure dekoratiivsuse pärast.
Teadliku lõikamisega saate suurendada õite arvu, õite suurust, parandada põõsa tervislikku seisundit ja anda põõsale soovitud kuju. Iga kevad tuleks üle vaadata puude ja põõsaste vajadus lõikuse või kärpimise järele. Parim põõsaste lõikamise aeg on tavaliselt vegetatsiooniperioodi eel (märtsi lõpus ja aprilli alguses), sest siis paranevad haavad kiiresti. Samuti saab sel ajal raagus põõsastelt okste asetusest ja tihedusest ka parema ülevaate. Külmaõrnade põõsaste ja puude ning tugeva mahlajooksuga puude-põõsaste puhul tuleks oodata pungade puhkemiseni, sest alles siis saab õige ülevaate talvekahjustustest ning selleks ajaks on ka mahlajooks lõppenud. Varakevadine kärpimine ergutab taimi kasvatama rohkelt noori õitsvaid võrseid. Õitsemisjärgne harvendamine soodustab liikidel uute, järgmisel aastal õitsevate võrsete kasvu. Lõikamise juures on väga oluline omandada õiged lõikamisvõtted.
Kirjuleheliste kontpuusortide üheaastasi oksi lõigatakse tagasi poole võrra, sest noorte võrsete lehed on värvikamad. Sama kehtib ka punase- ja kollaseleheliste kukerpuusortide kohta. 3-5 aastatase vahemiku järel on soovitatav eemaldada vanemad oksad - see ergutab uute noorte värvikamate võrsete kasvu. Vanemaid kontpuid lõigates tuleks eemaldada põõsa vanemad oksad, mis on oma kauni värvi juba kaotanud. See tegevus aitab ruumi teha uutele värvikamatele noortele võrsetele. Kontpuu võib karmimatel talvedel saada külmakahjustusi, mis väljendub selles, et võrsete tipud muutuvad mustaks ehk siis on tegemist surnud oksa osaga. Need surnud oksa osad tuleks iga kärpimislõikusega eemaldada. Samuti on kontpuud vastuvõtlikud võrsevähile, mille tagajärjel oksad kuivavad. Selle haiguse ilmnemisel tuleks oksad koheselt välja lõigata.