Nii avatud kui suletud alasid katab rohttaimestik (muru- või niidutaimed), mis on erinevate kasvutingimuste tõttu erineva koosseisuga ja vajab seetõttu ka vastavat hooldust. Pargi rohttaimede liigiline koosseis on välja kujunenud aastate jooksul ning oleneb eelkõige mullastikust, puude liigilisest koosseisust ja valgustingimustest. Puud ja põõsad on pargiruumi ühed olulisemad kujundajad neil on pargis samaväärne tähtsus. Park ilma põõsasteta ei ole toimiv kooslus. Levinumad pargipuud ja -põõsad Eestis: pärn, tamm, vaher, kastan, harilik pöök, mänd, lehis, sarapuu, kask, kadakas, sirel, toomingas. Linnud: kägu, suur-kirjurähn, hallvares, käblik, kuldnokk, hallrästas, porr, ööbik, punarind, tuvi jpt. Kõige tuntum ja armastatum linnaparkide asukas on orav. Orav on segatoiduline ning lisaks käbidele ja pähklitele sööb tigusid, putukaid, mune ja isegi linnupoegi. Levinumad imetajad parkides on põld- uruhiir,
aga inseneriheitusse, mida tollal üldse ehitusekunstiks ei peetud: raudteejaamad, näitusepaviljonid, tööstushooned, terassillad jne. Nagu skelett hoidis neid kõiki ülal osadest kokkupandud metallsõrestik. Viimase kasutamine võimaldas luua mitmekesisemaid ja suuremaid hooneid ning avaramaid ja suuremaid hooneid ning avaramaid siseruume. Näiteks 1851. aasta Londoni maailmanäituse paviljoniks ehitatud Kristallpalee koosnes peaaegu ainult klaasist ja rauast ning mahutas endasse ka suured pargipuud, mis kasvasid ehituseks planeeritud kohal. Üllatusi pakkus ka 1889. aasta Pariisi maailmanäitus: üle 300 meetri kõrge Eiffeli torn, mis kannab oma looja perekonnanime ning masinate demonstreerimise paviljon. See 420 m pikkune klaasist võimsatest teraskaartest kokkupandud hoone meenutab hiiglaslikku kummulikeeratud plaati. Kaarte toetuspunktide vahe on 115 meetrit; seniste vahenditega nagu näiteks kivivõlvidega, midagi taolist luua poleks saadud.
haruharva juhtus niiviisi; tohutu laiad viljapõllud; heledajuukseline plikatirts; kollaseruuduline seelik; naeruvääristama; naeruväärne situatsioon; Koidula-aegsed inimesed; hilisõhtune arupidamine; maa-alune küttesüsteem; Türgi oad; kohvioad; üsna raske ülesanne; paar aastat lõpetamiseni; läbimõtlemata tööülesanne; lumivalge näoga noormees; vana peokleit; 200-meheline meeskond; tee äärest üles korjatud vankriratas; vana pargi puud; vanad pargipuud; kadakane karjamaa; meesterahva äraütlev vastus; lahtise peaga tüdruk; liiga karvased jalad; imekaunis loodus; imekaunike; kasvas maast madalast meie keskel; tinakarva vattpilvede liikumine; puruväsinud teekäija; poisikese moodi hulljulgus; pooltoores lihalõik; puhtisiklik asjaolu; kurikaval ja hulljulge ettevõtmine; puruväsinud spordipoiss; võhivõõras küüdimees; ebakindel laps ja lapsevanem; linnadevaheline kiirliin; eeldustekohane
Kultuuripärand ja turism Kauksi kui Eesti-Vene kalurküla oli olemas juba enne Liivi sõda, kirjalikes allikates on seda ala esmakordselt mainitud 1543. aastal. Ajaloopärandina võib välja tuua Kauksi rüütlimõisa, millel oli olnud oma viinavabrik, savikoda ja 2 kõrtsi. Samuti kuulus mõisale sadam Peipsi kaldal, kust sai kaks korda nädalas laevaga Tartusse sõita. (Kauksi ja Kuru külade arengukava 2011-2020). Mõisast on alles vaid tiik ja mõned pargipuud ning mõisahooned on tänaseks hävinenud (Kauksi ranna-ala turismitoote väljaarendamise teostatavus- ja tasuvusanalüüs 2008). Kauksis tegutses ka postijaam, mis paigutati ümber Rannapungeri jõe äärde. Edaspidi hakati seda jaama nimetama Rannapungerja hobupostijaamaks (Kauksi ranna-ala turismitoote väljaarendamise teostatavus- ja tasuvusanalüüs 2008). Rannapungerja jõe lähedal on kaitsealune 15.-18. sajandi maa-alune kalmistu ja majakas (Kauksi ja Kuru külade arengukava 2011-2020)
Luederite valduses püsis Kauksi mõis 1856 aastani, kui Carl Friedrich von Luederilt ostis mõisa ära kapten parun Jakob Stackelberg. 1859. aastal oli omanikuks juba Hermann von Rosenthal. Rosenthalilt ostis 1874. aastal mõisa Georg Anwelt ja Kauksi mõisa viimane omanik oli Georg Nikolai von Stiernhielm, kes omandas mõisa 1919. aastal. Mõisahooned, kaasa arvatud väheldane puidust hoone on tänaseks hävinenud. Alles on vaid tiik ja mõned pargipuud (A. Särg, 2006, lk. 35). 3.04 Oonurme (Onorm) Tudulinna kõrvalmõis Oonurm on esmakordselt mainitud 1501. aastal. Mõis eraldati Moorast 17. sajandi esimesel poolel. Oonurme mõis kuulus läbi aegade Knorringitele, kuid 19. sajandi alguses ostis mõisa Georg von Wege. Mõisahooned on tänaseks täielikult hävinud (A. Särg, 2006, lk. 66). 3.05 Permisküla (Permesküll) Pagari kõrvalmõis Mõis rajati 17. sajandil. Kuulus Pagari mõisnikele. Viimane omanik oli krahv Reinhold Otto
Kahjuks on Eestis väga palju metsistuvaid või metsistunud parke, mida pole aastakümneid hooldatud. Tihti põhjendatakse hooldamatust pargi nn looduslähedase majandamisega. Park kui kujundatud ja hooldatud ala ei ole aga sama mis hooldamata looduspark. Kuna mitmed kasutuseta mõisapargid, kus an- samblis olnud hoonedki on hävinud, jäävad paratamatult metsistuma, tuleks seda oskuslikumalt majandada neid parke, mida inimesed sageli külastavad. Et paljudes parkides on pargipuud lähenemas oma bioloogilise eluea ülempiirile või siis hukkumas mit- terahuldava sanitaarse seisundi tõttu, antakse järgnevatel lehekülgedel praktilisi soovitusi just vanade pargi- puude ja -puistute hooldamiseks, lähtudes puude bioloogiast. See tähendab puude majandamist nii, et nad saaksid kasutada oma loomulikku kaitsevõimet haigusetekitajate vastu. Veel parem oleks aga, kui puid õigesti majandades suudaksime nakatumisriski viia miinimumini.
Puit kollakasvalge, raske, väga kõva ja tihe (tihedus 830 kg/m3), väga raskesti lõhestatav, vastupidav survele, tõmbele, löökidele ja kulumisele, kuid vähe vastupidav mädanikele. Kasut. msg. suurt kulumis- ja löögikindlust vajavate puittoodete valmistamiseks (löökpillide tarvikud, jalutuskepid, tööriistade varred). Puitu kasutatakse ka kütteks ning varem ka söepõletamiseks. Kärpimise järel annab rohkesti võrseid ning seetõttu sobiv hekitaim, kuid hinnatakse ka kui pargipuud. Fagus sylvatica L. harilik pöök Lehed elliptilised kuni munajad või ovaalsed, terveservased nõrgalt lainjad või harvalt hambulised, servas pikad karvad, pealt tumerohelised, läikivad, alt helerohelised, 5...10 cm pikad, 3...7 cm laiad. Õied: isasõied rippuvad, emasõied kerajad, püstised, tavaliselt kaheõielised, õitseb mais. Viljad: punakaspruunid kolmehõlmalised pähklid, kaetud läikivpruuni kestaga, tavaliselt üheseemneline. Kuupula neljahõlmaline, kaetud naaskeljate
punakate emaskäbidega. Istutustööde kavandamisel aga on puhkemisaega kindlasti oluline silmas pidada. See tähendab, et lehiste (eriti paljasjuursete taimede) istutamisega ei tohi hilineda, kuna kasvavate okaste epidermis on väga õhuke ning veekadu seetõttu väga suur. Juurdumata taim aga ei ole suuteline kaotatud veevarusid kompenseerima ning taim hukkub. Nagu eelpool mainitud, on lehised ammustest aegadest tuntud pargipuud ning neid on kasutatud ka alleedeks (Vigala lehisealleed!). Suurepäraselt sobivad nad soolopuudeks ning grupipuudeks. Oma heleda olekuga ilmestavad parkmetsi. Sobivad ka elamukvartalitesse. Kuna lehiseliigid annavad omavahel rohkesti hübriide ning teiselt poolt, sageli kogutakse lehiseseeme kollektsiooniaedadest või botaanikaaedadest, kus risttolmlemiseks on eriti head tingimused, leidub palju ebaselgete liigitunnustega hübriide. Seetõttu tuleks eelistada
Marju kasutatakse ravimina, eelkõige vitamiiniteena. Soodustab neerude tegevust, aitab kaasa köha ja maokatarri ravimisel. Kuiva köha, külmetuse ja üldise nõrkuse peletamisel on tarvitatud ka pihlakaõitest valmistatud teed. Marjadest toodetakse õunhapet, on kasutatud veel likööri- ja veinitööstuses, keediste valmistamiseks. Liigne marjade söömine võib esile kutsuda ka mürgistuse. Noori võrseid on kasutatud värvimiseks musta värvuse saamisel (Tavalised pargipuud ja põõsad, 2016) 12. Sorbus intermedia - pooppuu 12.1. Kirjeldus Roosõieliste sugukonda, pihlaka perekonda kuuluva pooppuu leviala on üsna kitsas, jäädes põhiliselt Rootsi lõunaossa ja saartele, Soome, Lääne-Eestisse. Taim armastab kuivi alusmetsi ja klibuseid loodusid. Istutatuna kasvavad ka õuel, surnuaias, kirikute ümbruses, teeserval ja põllul. Ilupuuna kasvatatakse teda Eestis ka väljaspool ta looduslikku leviala tänu tema külmakindlusele.
Kasvupinnaste ligikaudne paksus ja istutuskoha läbimõõt olenevalt sellel kasvatatavast taimeliigist (Viherympäristöliitto, julkaisu 31 järgi) Kasvupinnase Üksikult kasvatatava taime istutuskoha Taimegrupp sügavus (cm) läbimõõt, cm Tarbe- ja ilumuru 20 Spordi- ja golfimuru 30 Kõrgekasvulised allee- ja pargipuud 80 150 Madalakasvulised puud 60 100 Tänavapuud tugipinnases 100 Täiskasvanud puu arvestuslik võra Ø Põõsad 40 60 Ronitaimed 60 (40*) 70
63.Karner. Ilupõõsaste lõikamine: http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/ (14.04.2016) 64.Karner. Kevadine puittaimede lõikamine http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine/ 65.Kaunis- deutsia.Calmia istikuäri OÜ.[WWW]: http://www.calmia.ee/Taimed/plena.htm (viimati külastatud 14.04.2016) 66.Kaunis kolkvitsia. (2009). Seemnemaailma lugemissaal. http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=319 (10.04.2016) 67.Keskkonnaamet. Tavalised pargipuud ja põõsad. http://www.keskkonnaamet.ee/public/50_tavalisemat_pargipuud_ja_- poosast_200dpi.pdf (11.04.16) 68.Kevadine puude ja põõsaste lõikamine. (2011). Kärner ja Ko. http://www.karner.ee/kevadine-puittaimede-loikamine (10.04.2016) 69.Kolkvitsia „Rosea“. (2016). Calmia Istikuäri OÜ. http://www.calmia.ee/filupuud.html (10.04.2016) 70.Kontpuu, „Sibrica“, Calmia istikuäri OÜ http://www.calmia
annaabi.ee 
