Eksami kordamisküsimused (3)

Kõik seened on heterotroofid – nad kasutavad elutegevuseks vajaliku energia saamiseks teiste organismide poolt sünteesitud orgaanilist ainet.
Seened kasutavad antibiootikume üksteisega võitlemiseks – tugevam jääb ellu.
Kes on torikseened ?
Torikseened koosnevad kahest osast - seeneniidistik elab puidus või mõnes muus kasvusubstraadis ja omastab sellest toitaineid. Seeneniidistik meenutab ämblikuvõrku, selle olemasolu näitab puidu lagunemine . Seene nähtav osa on viljakeha , mille ülesandeks on võimaldada seene paljunemist. Liiki saab määrata viljakeha tunnuste alusel.
Tüüpilistel torikseentel on puu küljes kasvav kõva viljakeha; selle alakülg on kaetud võrvuti asetsevate peente torukestega, mille siseküljel arenevad eosed. Torikseente hulka loetakse ka jäigalt korkjad või puitkõvad eoslehekestega liigid. Teisalt on aga paljud torikseened pehmed ja haprad ning kasvavad puidul õhukese kihina. On ka jalaga, maapinnal kasvavaid like. Tüüpilistele torikseentele on iseloomulikud tugevad viljakehad ja nende pikk eluaeg , isegi mitu aastat, samuti viljakehade eoseid produtseeriva osa koosnemine püstistest torukestest (mis on tugevam struktuur, kui eoslehekesed ).
Puit ja selle mädanemine
Puit tekib nii, et taimerakkude seined muutuvad kasvades paksuks ja jäigaks. Jäikus on tingitud rakuseinte koostisosadest; tselluloosist, ligniinist ja osalt ka hemitselluloosist.
Puidumädanik on taimehaigus , mida iseloomustab mädanemine- seente poolt puidu lagundamine puitunud rakuseinte lõhustamise tagajärjel. Nakatunud puit kaotab oma vastupidavuse ja tugevuse, muutudes pehmeks ja rabedaks.
Tervet ja elujõulist puud mikroorganismid üldjuhul ei suuda nakatada ega kahjustada. Oht tekib alles siis, kui puu on eelnevalt nõrgestatud kas ökoloogiliste tegurite (toitainete puudus, teiste puude vari, ebasoodne ilmastik) poolt või inimtegevuse (saastamine, võra korduv pügamine) läbi. Oluliselt häirivad puu toitumist ja mitmesugused okste, tüve ja juurte vigastused; suurem kahju tekib aga sellest, et need haavandid pakuvad mädanikutekitajatele kohest sissepääsu.
Puidumädanikku tekitavad nn kõrgemad seened saavad alguse eosest e spoorist. Sobivale kasvupinnasele e substraadile langenud eosest idaneb seeneniit e hüüf, mis koosneb pikkadest voolikukujulistest rakkudest. Puusse tungides eritab see ensüüme, mis muudavad puidurakkude seintes olevad ained lahustuvaks ning need imenduvad seeneniiti – niiviisi seen toitub. Seeneniitide kasvades ja harunedes moodustub puidu sisse seeneniidistik e mütseel. See areneb varjatult ning märkamatult aastaid, kuni ükskord ilmuvad puutüvele seene viljakehad: taelikud, torikud, pessud jm. Need koosnevad tihedasti põimunud seeneniitidest ning moodustuvad vaid paljunemiseks. Viljakeha allküljel asub selle tähtsaim osa – eoslavakandja e hümenofoor, mis on sagedamini moodustunud püstistest torukestest, harvem narmastest, eoslehekestest (lamellidest) või on siledapinnaline. Torukeste allapoole avanevaid suudmeid nim poorideks. Torukeste siseseintel või narmaste- lamellide pinnal (eoslaval) valmivad eosed; massilisemalt toimub see kevade ja sügisel niiskemate ilmadega. Neil aegadel ongi taimedel kõige suurem nakkusoht.
Juure- ja tüükamädanikke tekitavaid seeni loetakse ohtlikumateks, sest lisaks varjatud (maa-alusele) eluviisile põhjustavad mitmed neist suurt majanduslikku kahju oma agressiivse leviku tõttu (metsanduses nt juurepess ) või viivad näiliselt tervete pargipuude ootamatu pikalikukkumiseni pärast juurte läbimädandamist (jänesvaabik, lamesüsik).
Juure- ja tüükamädanikud saavad alguse eri põhjustel surnud või katki rebitud juurtest ning vigastatud juurekaelast. Sõltuvalt seeneliigist jääb mädanik allapoole maapinda või tõuseb kõrgemale, tüükasse ja tüvesse.
Puujuurte nakatumisele ja suremisele järgnevad tavaliselt muutused võras, seega võib juuremädanikku kahtlustada siis, kui:

• Puu lehed või okkad on muutunud väiksemaks ja kahvatumaks kui eelmistel aastatel
  
• Võrsete juurdekasv on ebanormaalselt väike
  
• Kevadel on lehtimine hilisem ja/või sügisel langevad lehed enneaegselt
  
• Võra hõreneb ja hakkab ladvast alates kuivama
  

Mädanikuohule ka juurekaelal näha olevad vanad koorevigastuste jäljed ning tüve allosas leiduvad õõnsused. Mõnel juhul jämeneb puu juurekael pudelikujuliselt – see kasvatab paksemaid aastarõngaid, kompenseerimaks tüükas laienevat mädanikku.
Kui lähedal asuvatel kas tormiheitest või kuivanud puude kändudel esineb seente viljakehasid, siis on suure tõenäosusega nakatunud ka püsti seisvad puud, sest mitmed seened on võimelised levima juurekontaktide abil.
Tüvemädanikest on levinumad südame- ehk lülipuidumädanikud. Need saavad alguse:

• Jämedate okste murdumise või äralõikamise kohtadest , kus paljastub oksa keskosas olev lülipuit. See on paljude mädanikutekitajate poolt kergesti nakatatav ning samas ühenduses tüve lülipuiduga. Eriti kahjulik on täiskasvanud puul ladva mahalõikamine, mida mõned puid “hooldavad” saemehed endiselt praktiseerivad
  
• Kauaks tüvele jäänud kuivanud okastüügastest, mis on suurepärased sissepääsukanalid tüve keskosasse.
  

Südamemädaniku tagajärjeks on tavaliselt tüveõõnsuste tekkimine ning seda põhjustavad peamiselt saproobselt (saproobse toitumise esindaja on saprobiont – surnud orgaanilises aines elav ja sellest toituv organism. Need on nt mahakukkunud puude, kändude ja saematerjali lagundajad, aga ka mitmed eluspuude tüvede surnud keskosas, lülipuidus nn südamemädaniku tekitajad .) toituvad seened. Surnud puidu lagundajaid ei maks alahinnata, sest kuigi need mädandavad vaid lülipuitu, muudavad sellega puutüvr mehhaaniliselt nõrgaks ning murdumisohtlikuks. Ka üksikud poolparasiitsed seened põhjustavad alguses südamemädaniku, võivad aga hiljem tungida edasi maltspuitu ja pehastada aastate jooksul mõne tüveosa täielikult. Väikesed koorekahjustused, mis ulatuvad ainult maltspuiduni, põhjustavad vaid paikse haavamädaniku, sinetuse jt nakkuste teket. Puu seisukindlusele ega tervisele need ei mõju, küll aga võivad olla teerajajateks teistele, agressiivsematele mädanikutekitajatele. Sügavamad ja ulatuslikumad maltspuidu vigastused põhjustavad aga kahjustatud puidu kuivamise ning nakatumise mitmesuguste mikroorganismidega. Olenevalt seeneliigist areneb mädanik kas ainult haavaümbruse maltspuidus või tungib edasi lülipuitu. Eluspuude okstes tekitavad mädaniku vähesed puuseened ning sedagi vaid haigestumise algperioodil. Peatselt kasvavad seeneniidid sealt edasi tüvesse. Tüvemädaniku olemasolu saab kindlaks teha mõnede iseloomulike tundemärkide järgi, nagu tüveõõnsused, külmalõhed, egaloomulikult paksenenud või sisselangenud piirkonnad. Kõige kindlamaks tunnuseks on puule kasvanud viljakehad. Need arenevad tavaliselt:

• Sinna, kust seen omal ajal puusse tungis (tüvelõhed, oksaasemed)
  
• Läbipehkinud tüveosale, kus üha väljapoole tungiv seeneniidistik on kahjustanud juba maltspuitu ja puutunud kokku välisõhuga. Viimane annab seenele signaali viljakeha moodustamiseks.
  

Tselluloosimolekulid on väga pikad niitjad süsivesiniku molekulid, mis on liitunud jäiga kristalse struktuuriga kiududeks. Puhas tselluloos on valge. Ligikaudu poole puidu kuivainest moodustab tselluloos. See annab puidule sitkuse ja elastsuse.
Ligniin on kõva materjal, millel ei ole kiudjat struktuuri. Ligniin toimib kui kitt tselluloosikiudude vahel ja liidab need tihedasti üksteise külge. Kõva massina lisab see puidule survetugevuse ja jäikust. Ligniin on pruuni värvi. Ligniini ehitus on erinevatel puuperekondadel erinev, mis mõjutab seente võimet seda lagundada; tegu ongi ühe raskemini laguneva loodusliku ühendiga. Okaspuudes on rohkem ligniini ~ 25-35%, lehtpuudes ~18-25%.
Hemitselluloos
sarnaneb tselluloosiga, kuid hemitselluloosi molekulid ei moodusta kiudusid. Hemitselluloos toimib rakuseintes ligniini ja tselluloosi ühendava ainena, muutes noori rakuseinu jäigemaks.
Vananedes sünteesivad puu rakud seentele mürgiseid ühendeid, mis kogunevad südamikupuidu rakuseintesse ja raku-.vahemembraanidesse. Suurem osa okaspuude kaitseühenditest on fenoolid ( vaigud ), lehtpuudel tanniinid (parkaineid).
Valgemädanik tekib nii, et puidus kasvav seeneniidistik lagundab oma ensüümidega kõiki puidu koostisaineid. Mõned seened lagundavad tselluloosi ja ligniini peaaegu samasuguse kiirusega, nii et tekib valge puderjas lagupuidumass. Eriti just okaspuude valgemädaniku tekitajad lagundavad ligniini kiiremini kui süsivesikuid, nii et lagunemisprotsessi käigus suureneb tselluloosi osakaal. Lagundamine saab alguse rakusisust ja jätkub väljapoole, nii et rakuseinad õhenevad. Valgemädanikuga puit on pehme ja kiuline , laguneb sõrmede vahel hõõrudes lõngataolisteks tükikesteks. See on sageli hele (värvus on mädanikutüüpide eristamiseks siiski halb tunnus), valiums varieerub sõltuvalt seeneliigist. Valgemädaniku tüüpe nimetatakse välisilme alusel korrosioon -, sõel- ja marmormädanikuks.
Pruunmädanik tekib tselluloosi ja hemitselluloosi lagundamisel. Sitkest ja valgest tselluloosist jääb järele ligniin, puit värvub pruuniks , olles nakatumata puidust tumedam , muutub hapraks ja põikisuunaliselt murduvaks. See laguneb sõrmede vahel hõõrudes puudritaoliseks tolmuks. Süsi- ja destruktsioonmädanik tähendavad pruunmädanikku. Pruunmädanikku põhjustavaid seeni kohtab põhiliselt okaspuudel- tõenäoliselt seoses nende puidu suhteliselt suurema ligniinisisaldusega. Lehtpuudel on tuntumad vääveltorik ja kasekäsn.
Lagundatud puidu välimus ja omadused on seega tingitud pigem seene- kui puuliigist. Näiteks kännupess tekitab pruunmädanikku, mis on ikka ühesugune, olgu peremeespuuks kuusk , mänd, kask , lepp . Mädanikutüüp on seeneperekonnale iseloomulik tunnus: igas torikseente perekonnas on kas ainult valge- või pruunmädanikku tekitavad liigid.
Metsa- ja pargipuude kõdunemisprobleemid
Juurepessud on meie kõige ohtlikumad metsapuude mädandajad. Kuuse-juurepess põhjustab kuuskedel südamemädanikku peamiselt õhukese viljaka mullaga aladel kasvavates kuusikutes. Männi-juurepessu kahjustusalad laienevad üha aastakümnete jooksul. Nimest hoolimata ei nakata juurepessud vaid kuuske ja mändi: haigestunud kuusikutes võivad kuuse-juurepessuga nakatuda ka kõrvalpuuliigid mänd ja lehtpuud, ning männi-juurepess levib kergesti paljudele puu- ja põõsaliikidele ning isegi puhmastaimedele.
Kui mets on juurepessust nakatunud, on seenest raske lahti saada. Loodusmetsades ei suuda tema seeneniidistik teiste seentega konkureerida ning taolist looduslikku tõrjemeetodit kasutatakse ka teadlikult, kastes raiesmikel äsja tekitatud saelõike pinnad tugeva konkurentsivõimega suure tardnahkise eosesuspensiooniga. Majandusmetsades vaevavad puid ka paljud teised levinud torikseened. Kännupess parasiteerib männil, kuusel ja kasel . Jalgtümak tekitab südamemädanikku hästi kasvavatel kuuskedel. Suurem osa haabasid on nakatunud haavataelikuga ja on sageli õõnsad. Kaskedel kasvavad peamiselt must pässik, tuletaelik ja kasekäsnak. Lühikese raieringiga majandusmetsades ei põhjusta nad siiski kuigi suurt majanduslikku kahju.
Pargipuid kashjustavad peamiselt teised liigid. Vanade lehiste ja mändide juuri lagundab juurepruunik, selle seeneta kasvaksid need puud üsna rahulikult . Vahtratarjak kasvab vahtratel ja teistel lehtpuudel, isegi tammel. Ta on kõige tavalisem pargipuude seen Lõuna-Soomes ja Eestis. Must pässik ja tuletaelik on parkides kaskedel tavalised , viimane ka pajudel ja pihlakatel. Eriti palju probleeme tekitab jänesvaabik; ta mädandab pargipuude juuri, nii et puud võivad ootamatult umber kukkuda .
Majanduslikut olulisi puidulagundajaid on teisteski seenerühmades. Külmaseened ja mamplid kahjustavad nii metsa- kui ka pargipuid. Kuusenahkis on oluline noorte kuuskede ja mändide haavamädaniku tekitaja majandusmetsades ning mügarlik nahkis põhjustab tamme, vahtra ja muude pargipuude koore laikudena suremist. Põhjanarmik tekitab pargipuudele õõnsusi, nagu ka kottseente hulka kuuluv harilik lamesüsik.
Tähtsamd tüvemädaniku tekitajad:

• Tuletael Fomes fomentarius – Valgemädaniku tekitaja lehtpuudel. Mitmeaastane. Kasvab põhjapoolkeral. Kesk-Saksamaast põhja pool kahjustab kaske , lõuna pool pööki, harvem tamme ja teisi lehtpuid. Kübarjas, vanalt kabjakujuline ja suur, kõva. Ülapinda katab tihe kõva koorik , mille pind on kasvuvöönditega. Kasvav viljakeha määrdunudvalge v nahkpruun, vanalt tuhkhall. Alapind tasane või veidi nõgus, purpurse varjundiga pruun. Poorid korrapäraselt ümarad, 3-4tk/mm. Pruun seeneliha. Eoseid moodustab aprillis -mais, viljakehad ja nende ümbrused on kaetud valge eospulbriga. On tavaline. Sageli arvukas lehtpuude püstistel ja lamavatel surnud tüvedel ja kändudel – sagedasti kaskedel ja leppadel, harvem haaval, tammel, vahtral, pärnal. Eluspuudel harva. Kahjustus: poolparasiit, tungib lülipuiduni tüvevigastuste ja oksatüügaste kaudu ning tekitab seal kiiresti areneva valgemädaniku. Viljakehad ilmuvad tüvele alles seenhaiguse lüpuperioodil, kui puu on juba surnud.
  
• Tuletaelik e ebatuletael Phellinus igniarius – Valgemädaniku tekitaja. Mitmeaastane. Kasvab Euroopas Põhja-Ameerika jm. Põhjustab valgemädanikku. Eenduv, keskmis suurusega kuni suur, kühmjas. Ülapind alguses kaneelpruun, vananedes muutub halliks ja lõpuks on peaaegu must. Seeneliha puitjas-kõva, roostepruun, pragunev, läiketu, seeneliha kiht 1cm või paksem , ilma selge südamikuta. Juurdekasvutsoonid noortel viljakehadel laiad, pind kooretaoliselt kõva, vähesel määral lõhestunud. Noor serv peaaegu ümar, vananedes tervaneb. Alapind kaneelpruun, poore 4-6tk/mm. Eestis väga levinud ja rohkelt esinev paljudel lehtpuudel (peale haava ja luuviljaliste , tammel vaid erandina). Eestis laialt levinud paju- ja remmelgaliikidel. Kasvab peamiselt elusatel puudel, rohkelt parkides ja puiesteedel. Kahjustus: poolparasiidina nakatab elavaid puid peamiselt kuivanud oksatüügaste kaudu. Tekitab tüves valge südamemädaniku. Kui seenekübarad ilmuvad lisaks tüvele ka jämedatele osktele, siis on puu seest ohtlikult pehkinud ning tema tüveharud ja suuremad oksad võivad murduma hakata.
  
• Soomustorik Polyporus squamosus – Valgemädaniku tekitaja. Üheaastane. Levinud kõikjal. Meil kasvab parkides ja puiesteedel vanematel lehtpuudel, sagedamini saarel, vahtral ja jalakal, samuti nende kändudel ja lamapuidul. 1/3 on leitud leide elusatel puudel, 2/3 leidudest surnud puudel või kändudel. Lame, sageli lai, lühikese jalaga ja korkjas. Ülapind hele, kollakas , tihedalt madalate pruunide soomustega kaetud. Serv terav , veidi alla pöördunud. Poorid nurgelised, madalad ja väga laiad, valkjaskreemikas. Jalg kõva. Seeneliha kollakasvalge. Tavaliselt kasvavad mitmekesi ülestikku, asudes mõme meetri kõrgusel oksakohtades või tüveõõnsuste juures, harvem juurekaelal. Kahjustus: poolparasiit, nakatab tänava- ja pargipuid saetud või murtud oksakohtade kaudu. Tekitab tüve südamikus valgemädaniku, mis ulatub 8-10m kõrgusele, levides ka jämedamatesse okstesse. Vahtral on mädapuit valgekirju ja lõheneb piki aastarõngaid kuubikukujulisteks vüi plaatjateks tükikesteks, vahel on puidus näha mustad kilejad piirjooned.
  
• Kännupess Fomitopsis pinicola – Pruunmädaniku tekitaja. Mitmeaastane. Kasvab põhjapoolkera metsades nii okas- kui ka lehtpuudel. Keskmise suurusega või suur, kiilukujuline või lame, kõva. Ülapinna värvus varieerub määrdunudvalgest kollase, oranži, soojaveinpunase, hallika ja mustani sõltuvalt viljakeha vanusest ja kasvukiirusest. Suurtel viljakehadel on need värvid vöönditena. Äärest erkoranž või tumepunane. Pinnal tuhm vaigutaoline kiht, mis läigib nooremates vööndites ja sulab leegis kuumutamisel. Alapind kreemikasvalge või kollane. Poorid on ümarad, 3-4tk/mm. Seeneliha on kreemikasvalge, sitke , kuid rebimisel lõhenev. On kõikjal sage ja arvukas, kasvab kõigis metsatüüpides ja parkides paljude okas- ja lehtpuuliikide lamatüvedel, tüügastel, kändudel. Tavaliselt kuuse-, männi-, kase - ja lepatüügastel ja kändudel. Eluspuudel harva (kui, siis kuusel v pärnal). Sporuleerib 1-3,5 kuud. Kännupessu viljakehade ilmumine elavale puule annab märku kaugelearenenud tüvemädanikust. Kahjustus: tavaline surnud puudel, end võib koorevigastuste kaudu nakatada ka eluspuid, tekitades alguses malts -, hiljem lülipuidus pruunmädanikku.
  
• Kasekäsnak Piptoporus betulinus – Pruunmädaniku tekitaja. Üheaastane. Kasvab kogu põhjapoolkera parasvöötmes, ainult kaskedel. Noorelt kerajas, vanalt lame-neerjas, kinnituskohast kitsam kui ilma jalata. Keskmise suurusega v suur. Ülapind sile, hele-nahkpruun, kaetud tiheda kelmega, mis viljakeha vananedes hakkab kestendama. Serv ümar, allpool heldam. Alapind valge, vanalt korgivärvi. 3-4poori/mm. Seeneliha valge, suht kerge, pehme-korkjas. Kahjustus: vanad ja nõrgestunud kased , nakatades neid peamiselt kuivanud oksatüügaste ja külmalõhede kaudu ning tekitades kiiresti terves tüves pruunmädaniku. Viljakehad ilmuvad esmalt kuivanud okstele, tüvele aga alles siis, kui kogu puu on juba mäda ja seega mudrumisohtlik. Seen kasvab pärast saprobiondina surnud tüvedel ja lamapuidul.
  
• Männitaelik Phellinus pini – Valgemädaniku tekitaja (tegelikult sõelmädanik, mis on valgemädaniku teisend). Mitmeaastane. Kasvab põhjapoolkeral okasmetsade vööndis, meil peamiselt harilik männil. Eenduv, keskmise suurusega v suur, paljas v tasane. Ülapind tumepruun , ebaselgete kasvutsoonidega. Serv vanemas eas terav ja korrapäraselt kaarjas. Alapind kaneelpruun, poorid labürintjad ja suured, 1-3tk/mm. Seeneliha puitjas-kõva. On sarnane kuusetaelikuga ja lehisetaelikuga, kuid on paksem, tugevam ja suuremapoorilisem. Kogu Eestis tavaline, kuid arvukam ainult vanades männikutes. Männi elusatel tüvedel,väga harva ka lamatüvedel ja kändudel. Kahjustus: Vanade mändide poolparasiit. Tungib tüvesse kuivanud ja murdunud oksatüügaste kaudu ja tekitab lülipuidus sõelmädaniku (valgemädanik); punakaspruuni mädapuidu sisse ilmuvad ühtlaselt väikesed piklikud valged täpid. Mädanik levib piki aastarõngaid.Puude murdumist põhjustab harva, kuid tekitab majanduslikku kahju puiduvarujatele.
  
• Kuusetaelik Phellinus chrysoloma – Mitmeaastane. Eenduv v poolliibuv, liibuv. Kõva ja tugev, kübar väike v keskmine, kiilu-. Või riiulitaoline. Ülapind pruun, peente kasvutsoonidega, serv kollane ja terav. Alapind on kaneel- või kuldpruun, poorid nurgelis-labürintjad. Seeneliha puitjalt kõva, pruun. Viljakeha väiksem kui männitaelikul ja tavaliselt kasvab kuusetaelik mitmekesi koos. Poorid peenemad , 3-4 tk/mm. Kasvavad kuusetüvedel nii elus kui surnud puidul, sagedamini liibununa okste alaküljel. Eestis vähearvukas.
  
• Kuuse-jänesepäss (jänesepässik) Onnia leporina – Valgemädaniku tekitaja. Üheaastane. Kübarjas, riiuli - või lehvikukujuline, mahalangenud puu ülapinnal kasvab lühikese jalaga, kasvab kogumikena. Ülapind kaneelpruun, pehmeviltjas, ühevärviline v nõrgalt vöödiline. Serv terav. Alapind hallikas-kaneelpruun, poorid varieeruva suurusega, nurgelised v labürintjad 1-2 tk/mm. Seeneliha kollakaspruun, kihilise ehitusega; ülal pehme viltjas kiht, all tihe messingiläikeline. Eestis pillatult, pole leitud läänesaartelt, maa kirde- ja kaguosast. Kuuse elusatel tüvedel, harva ka tüügastel.
  

Tähtsamad juure- ja tüükamädaniku tekitajad:

• Juurepess – mitmeaastased ja üsna kõvad, seeneliha on hele ja ülaküljel on helepruun koorekiht. Moodustavad kübaraid, kuid on kalduvus mööda puu panda liibunult edasi kasvada. Generatiivhüüfid on pannaldega, tugihüüfid tugevati tsüanofiilsed. On Eestis peamiseks tüve- ja juuremädaniku põhjustajaks. Juurepess levib eostega või kaudselt (juurte kaudu. Puhtpuisutus on puude juured põimunud, kandub sealt edasi. Seepärast loetakse tähtsaks puistus puuliikide vaheldust, sest okaspuudelt lehtpuudele ei levi.) Juurepess põhjustab valgemädanikku!
  

Kuuse-juurepessu viljakeha ülaserva katvad karvakesed on pikemad ja tihedamad kui männi-juurepessul, kuid seda erinevust on raske märgata. Erinev on ka pooride tihedus viljakeha hümenofooril: H. annosum‘il on see 4,4–12,2; H. parviporum‘il aga 8,5–17,6 poori /mm2. Häirivaks asjaoluks on tunnuse kokkulangevus vahemikus 8,5–12,2, mistõttu liikide eristamine ainult pooride tiheduse järgi ei ole alati võimalik.
Juurepessu levimine on olnud otseselt v kaudselt seotud just metsade majandamise intensiivistumisega – puhtpuistute väljakasvatamise, suviste raiete , mitte-metsamaade metsastamisega, üha sagedasema raske tehnika tulekuga metsa, arvatavasti ka metsaväetamise ja kontrollimatu võõrpuuliikide introduktsiooniga. Asjata ei öelda, et juurepess tuleb metsa inimese jalajälgedes.
Alaküljel olevates poorides küpsevadki juurepessu eosed, mis tuulest laialikantuna nakatavad peamiselt värskeid kände, harvem juure- ja juurekaelavigastusi kasvavatel puudel. Juurekontaktide kaudu levib haigus ka lähinaabruses kasvavate eluspuude juurtele .
Juurepessu oht on suur: kõrge lubjasisaldusega toitaineterikastel muldadel, okaspuude kasvatamisel mittemetsamaadel (endisel põllu- ja karjamaadel), kõikuva veetasemega aladel, happelistel liivmuldadel.
Juurepessu oht on väike v puudub: turbapinnasel, liigniisketel muldadel, väga kuivades ja toitainetevaestes kasvukohtades .
Juurepessu tõrje: Haigusetekitaja hävitamine juba haigestunud puus (või kännus) keemiliste tõrjevahendite (pestitsiididega) ilma peremeespuud või keskkonda kahjustamata ei ole juurpessu korral praktiliselt võimalik. Mõeldav on vaid haigusetekitaja levimise takistamine mitmesuguste profülaktiliste võtetega.
Kuidas vältida? Vältida tuleks liiga tihedate kuuse- ja männikultuuride istutamist. Juurepessust tugevasti kahjustatud kuuse- või männi-enamusega puistute lageraie järel tuleks metsauuendamisel võimaluse korral välja vahetada peapuuliik – uueks peapuuliigiks lehtpuu ! Kui mets rajatakse endisele põllumaale, siis esimeses metsapõlvkonnas lehtpuupuistu v segapuistu.
Kuidas raietel? Kui okaspuupuistu kännud on peaaegu v vahelka täiesti juurepessuvabad, siis tuleks vältida nende nakatumist – lihtsaim ja odavaim võimalus selleks on raiete tegemine üksnes talvel; suviste raiete korral tuleks aga kännud tingimata ja võimalikult kohe töödelda juurepessuvastase preparaadiga. Juurepessust tugevasti kahjustatud puistutes pole haigusest jagusaamiseks vaja kiirustada haigestunud puude väljaraiumisega, sest raie järel hakkab haigus nakatunud kännu juurtest tervete naaberpuude juurte suunas kiiremini edasi liikuma. Raie- ja kokkuveotööde ajal tuleb vältida juure- ja tüvevigastusi. Metsa pole soovitav maha jätta mädanevaid kuusenotte, millele võivad tekkida juurepessu viljakehad.
Kuidas kaista kände juurepessu eest? Vanasti korjati ja hävitati eoseid produtseerivad viljakehad. Samuti juuriti välja kändusid, kuid see on töömahukas ja kallis.. tasub end ära vaid siis, kui kännudlähevad nt kütteks. Tänapäeval aga lihtsalt välditakse suviseid raieid, kändude lõikepinna kiire raiejärgne tootlemine keemilise (enamasti karbamiidi 20-30% vesilahus) või bioregulaatoriga (ROTSTOP). Kõrge lämmastikusisaldus keemilise regulaatori karbamiidi koostises algul tapab kõik mikroorganismid, vihmaveega lahjenemise järel hakkab peagi ligi tõmbama väga paljusid, ka puidule muidu ebatavalisi mikroorganisme , nende hulgas ka juurepessu suhtes vaenulikke, takistades sel viisil värske kännu nakatumist juurepessuga. Bioregulaatori ROTSTOP toimeaineks on saprotroofse (s.t ainult surnud puidul elada suutva) seene – hiidkooriku eluvõimelised eosed. Hiidkooriku eostest arenev mütseel tungib edasi ka kännu sisemusse ja jämedamatesse juurtesse ning takistab sellega juurepessu levimist ka maa all.
Männi-juurepess Heterobasidion annosum – Mitmeaastane. Liibuv, poolliibuv v kübarjas, väga varieeruva suurusega, kõva-korkjas, jäik. Kübar riiulikujuline, väike v keskmise suurusega. Pealt kühmjate vöönditega, sigarpruun,pind tihe, krobeline. Torukestepind kreemikasvalge, ümarad. Viljakehasid raske leida, sest paiknevad puujuurte all sammalde varjus. Eestis pole kuigi sage. Kasvab elusate mändide juurtel v tüvealustel, harva ka lamatüvedel. Leitud ka kadakalt ja haavalt, erandharva ka kuuselt. Mädaniku kõrgus max 2m.
Männil kahjustab juurepess peamiselt juuri, põhjustades märgatavat kasvupidurdust ja puude grupiti kuivamist. Sammasjuure olemasolu tõttu jäävad kuivanud männid kauaks jalale seisma. Küpses eas mändide nakatumine juurepessuga mingil põhjusel väheneb.
Kuuse-juurepess Heterobasidion parviporum – Mitmeaastane. Liibuv, poolliibuv v kübarjas, varieeruva suurusega, kõva-korkjas, jäik. Kübar riiulikujuline, keskmise suurusega, laialt kinnitunud. Pealt kühmjalt vöödiline, hele-sigarpruun. Torukestepind kreemikasvalge. 4-6 poori/mm. Männi-juurepessust eristab see, et veidi haprama ehitusega, poorid on väiksemad ja kitsamad, viljakeha vananedes sulanduvad kõrvuti olevad poorid kokku. Olulisim erinevus ülapinna ehituses: kuuse-juurepessu koorikut katab pehme viltjas kiht. Kõikjal sagedane,paljudes kohtades väga arvukas. Kasvab elusate kuuskede alusel ja juurtel, viljakehad arenevad aga peamiselt kändudel ja lamatüvedel. Kõige kahjulikum kuuse patogeen Eestis.
Kuusel põhjustab juurepess kasvupidurdust nagu männilgi, kuid erinevalt männist ka tüves kõrgele ulatuvat tsentraalset mädanikku. Pinnalähedase juurestiku tõttu lõpeb kuuse elu juurepessu nakkuse korral enamasti tuuleheitena.

• Juurepruunik Phaeolus schweinitzii – Pruunmädaniku tekitaja. Üheaastane. Üleilmse levikuga; lõunapoolkeral lehtpuudel, põhjapoolkeral okaspuudel. Meil leitud parkides vanade lehiste ja väga harva ka metsades mändide kändudel ning juurtel. Jalaga, suur v väga suur, kübar sagely korruseline v lühestunud, kergesti murduv, kuivalt kerge ja habras , murenev. Ülapind alguses ookerkollane, siis kollakaspruun ja lõpuks kohvpruun, matt . Serv kasvu ajal kollane, lõpuks terav. Jalg lühike ja tugev, pruun, puudub otse puidul kasvavatel viljakehadel. Poorid labürintjad, 0,5-1,5tk/mm. Seeneliha pruun, habras. Pole leitud Hiiumaalt ja mandri kirde- ja kaguosast. Kasvab puude juurtel ja vanade eluspuude alusel, harva ka tüügastel ja kändudel. Kahjustus: seen tungib vanasse või nõrgestatud puusse vigastatud juurte kaudu, tekitades seal pruunmädaniku, mis tõuseb tüve südamikus mõne meetri kõrgusele. On aeglane mädandaja –puu viltuvajumise või pikalikukkumise võib põhjustada alles aastakümnetel pärast. Arvatakse, et võib juurekontaktide kaudu levida ka naaberpuudele.
  
• Külmaseen Armillaria sp. – Üheaastased viljakehad! Tekitab valgemädanikku. Levinud üle ilma. Meie metsades 1 ohtlikumaid juuremädaniku tekitajaid. Viljakehad jalaga, jalal rõngad, pruunikat värvi. Kasvavad sageli põõsasjad kogumikus puu kännul, juurtel, tüve- ja koorepragudes. On poolparasiit, tekitades tüve alaosas ja juurtes valgemädanikku, mis võib lõppeda puu murdumisega. Mädapuit on pruunikas, sinna moodustuvad iseloomulikud mustad piirjooned. Levib õhu kaudu eostega, aga ka pinnases kas kokkukasvanud juurte kaudu haigelt puult tervele või külmaseenele omaste risomorfide abil läbi mulla. Okaspuudel näitab haigestumist okaste kolletumine, juurdekasvu vähenemine, vaigujooks juurekaela ümbruses. Lehtpuudel hõreneb kõigepealt lehestik ning võrasse ilmuvad kuivanud oksad. Eestis peamiselt 3 liiki.
  

Põhja-külmaseen Armillaria borealis – patogeensus: keskmine. Risomorfide esinemine: palju. Peremeestaimed: kuusk, mänd, kask.
Tutt-külmaseen Armillaria cepistipes - patogeensus: nõrk. Risomorfide esinemine: väga palju. Peremeestaimed: okaspuud , lehtpuud.
Tõmmu külmaseen Armillaria ostoyae - patogeensus: kõrge. Risomorfide esinemine: vähe. Peremeestaimed: noored okaspuukultuurid, harvem ka vanemad. Levinuim ja ilmselt ka kõige ohtlikum. Juuremädanik peamiselt männil.

• Jänesvaabik Ganoderma applanatum – Mitmeaastane. Valgemädanik. Lame, kõva, keskmise suurusega v suur. Täiskasvanud viljakeha katab kõva, kuid üsna õhuke koorik. Pind tuhmilt nahkpruun või pruunikashall, sageli kaetus kakopruuni eospulbriga. Alapind sile, valge v hallikasvalge. 5-6 poori/mm,ümmargused. Punapruun seeneliha. Ülapind ei pragune nagu taelikutel (Phellinus). Noor tuletael on sarnane, kuid tal on seenelihas südamik. Eestis kõikjal tavaline. Paljude lehtpuude, peamiselt aga haava, kaskede ja sanglepa lamavatel või surnud püstistel tüvedel, väga harva leitud ka kuuselt või elustüvedelt. Kahjustus: On meil 1 ohtlikumaid juuremädaniku tekitajaid, sest võib nakatada ka elujõulisi puid. Tungib puusse peajuurte või tüükaosa vigastuste kohalt ning tekitab peamiselt juurekaelas pehme valgemädaniku. Seen võib levida ka juurekontaktide kaudu. Kui lisaks viljakehade ilmumisele on hakanud ka ladvaoksad kuivama, siis on mädanik levinud välimistesse puidukihtidesse ning puu on muutunud murdumisohtlikuks.
  

Peamised puidukahjustused:
Kahjustuse tüüp
Põhjus
Üldkirjeldused
Profülaktika ja/või tõrje
Ilmastikukahjustus
UV-kiirgus, oksüdeerumine, pundumine ja kuivamine , leostumine , seened
Kaitseta pindadel kujuneb hall värvus ja karune tekstuur
UV-kiirguse vastased katted
Termiline lagunemine
Kõrge temp
200 kraadi areneb O2 puudumise korral söestumine, 275 kraadi korral süttimine
Tulekindluse loovad kemikaalid
Keemiline lagunemine
Söövitavad kemikaalid
Hapete toimel puit värvub pruuniks, söestub ning muutub rabedaks. Aluste toimel puit pleekub ja defibrilleerub
Keemiliselt vastupidav puit
Mehaaniline vigastamine
Puidu pinnakudesid lõhestavad jõud
Selektiivne puidupinna erosioon tugeva mõju alustes tsoonides
Kõvad puuliigid , radiaalsaematerjal, keemiliselt tugevdatud puit
Putukate kahjustus
Termiidid , puitu kaevandavad putukad (üraskid, siklased), sipelgad
Lokaliseeritud kaevandid, puit on määrdunud, kaevandid täis puru
Insektitsiidid või puidu säilitamine kuivana
Mariinsed puidukaevandlased
Laevaoherdid, folaadid jt.
Puidusisesed tunnelid , sageli lubjastunud seintega
Pinnakaitse barjäärid, keemilised kaitsevahendid
Puidumädanik
Seened
Valged kiulised taskud või mäda tekstuur. Pruunid kiulised taskud või lagunemine kuubikuteks . Puidu pinna pehmenemine ja väikeste pindade koordumine
Puit tuleb hoida kuivana või kasutada keemilisi kaitsevahendeid
Hallitused
Seened
Erivärvilised eoslad või mütseel puidupinnal
Puit tuleb kuivatada või kasutada keemilist kaitset
Puidusinetus
Seened
Maltspuit värvunud halliks, mustaks, pruuniks, roheliseks, siniseks ; eriti säsikiirte parenhüümis
Sama mis eelmine
Säsikiirte ja rakuseinte kahjustus
Bakterid
Pehmenenud puidupinnad, säsikiirte rakud hävinud, mikroskoopilised tunnelid rakuseintes
Sama mis eelmine
Basidiomycota – kandseened
Ascomycota – kottseened
Deuteromycota – teisseened
Zygomycota – ikkeseened
Peamised puituasustavad mikroorganismid:
Mädanikutekitajad (rakuseina erosioon ja/või suurte >2m poorjate tühikute teke)
Valgemädanikud (üheaegsed lagundajad) – Kahjustatakse kõiki rakuseina koostisosaid. Rakuseinte progresseeruv , luumenist lähtuv rünne. Põhjustajateks: kandseened, mõned kottseened.
Valgemädanikud (järjestikku lagundajad) – Kahjustatakse kõik rakuseina koostisosasid, kuid esmajärjekorras lagundatakse valikuliselt hemitselluloos ja ligniin. Rakuseinte progresseeruv, luumenist lähtuv rünne. Põhjustajateks kandseened ning mõned kottseened.
Pruunmädanikud – Kahjustatakse süsiv esikuid rakuseinas, ligniin aga modifeeritakse. Toimub kiire rünne kogu rakuseina vastu. Põhjustavad kandseened.
Pehmemädanikud (tüüp 1) – Kahjustatakse süsivesikuid rakuseinas. Sekundaarseinas tekivad poorjad tühikud. Põhjustajateks kottseened, teisseened ja mõned bakterid .
Pehmemädanikud (tüüp 2) – Kahjustatakse süsivesikiuid. Luumenist lähtuv sekundaarseina erosioon. Põhjustajateks kottseened, teisseened ja mõned bakterid.
Mitte-mädanikutekitajad (ei toimu rakuseina erosiooni ning juhuslikud poorjad tühikud on väikesed