TEKSTID, MIDA LOEVAD MINU EAKAASLASED (0)

24. emakeeleolümpiaad „Toimiv emakeel ja tekstimaailm ”




TEKSTID, MIDA LOEVAD MINU EAKAASLASED
Uurimistöö


Kaili Olgo
Jõgeva Ühisgümnaasium
10.B klass
Juhendaja : õp Helge Maripuu




Jõgeva 2009
Sisukord
Sissejuhatus 3
1.TEKSTID LOOVAD MAAILMA 4
2. LUGEMINE, SELLE TÄHENDUS INIMESELE 14
Kokkuvõte 36
Kasutatud materjalid 39

Sissejuhatus

Meie ümber on palju tekste , aga ikkagi ütleme, et me ei loe. Nii väidab enamik noori. Sealjuures arvestavad nad ainult raamatutega, aga unustavad muu lugemisvara . On palju muid tekste, mida lugeda. Töö üks eesmärkidest ongi tõestada, et minu eakaaslased on lugejad. Ilma lugemisoskuseta ei ole võimalik elus hakkama saada.
Töö autor püüab kõigepealt selgeks teha, milliseid tekste on olemas, mille jaoks neid vaja on ja kuidas tekste koostatakse. Selleks tuli süüvida erinevatesse tekstidesse ja viia end kurssi tekstiliikide ja -loomega. Sellepärast esineb uurimistöös palju tsiteerimist ja refereerimist.
Seejärel antakse ülevaade lugemisest , selle olemusest ja tähenduslikkusest. Veenmaks, et lugemine on kasulik tegevus, naudingki. See saab alguse lapsepõlvest.
Viimases osas tehakse Jõgeva Ühisgümnaasiumi 10.- 12. klasside õpilaste ankeetküsitluse kokkuvõte.
Küsitluse eesmärgiks oli teada saada:
¤ mida noored loevad?
¤ kas ja kuidas loetu neid arendab?
¤ kuidas suhtutakse kohustuslikusse kirjandusse ja meediatekstidesse.
Töö eesmärgiks on:
¤ saada ülevaade tekstide, lugemise ja autori seosest.
¤ sisendada noorele inimesele, kui tähtis on lugemine.
¤ juhtida tähelepanu tekstidele, mille lugemine on inimeseks kujunemisel vajalik
Hea tekst on kui hea masin
( Aavo Kokk )

1.TEKSTID LOOVAD MAAILMA

Iga maailm, milles me elame, on natuke ka meie oma looming. Maailmu on mitu. Ning see, mille leiba me sööme, mille vett me joome , nälga nälgime ja külma külmetame, ei olegi ainuke maailm. Me püüame millegi poole, mis on loogilisem, ümmargusem, lihtsam ja võib-olla ka ilusam. Asjadest saavad sümbolid, maailmast müür, joonis, ornament . Ornament ongi ehk selle kõige kummalisema ehk ka kõige olulisema maailma nimi, mille lõid soome-ugri rahvad . See on maailm, kus iga asi on omal kohal, millel pole algust ega lõppu, mida valitsevad kordumise, pöörlemise, vastavuse seadused, needsamad, mille järgi kootakse kangas, punutakse korv, lauldakse laul, räägitakse lugu ...
Jaan Kaplinski1
Nagu maailm on natuke meie looming, on seda ka tekst. Midagi kirjutades väljendame oma tundeid või hetkemeeleolu, mis on meie jaoks oluline. Kirjutades tahame ilmtingimata kellegagi midagi jagada. Teksti abil edastame oma arusaamu erinevate olukordade kohta elus. Iga tekst on alati vaid üks teiste omanäoliste hulgast. Seetõttu saab seda mõista teiste tekstide kaasabil – kontekstis, seoseid luues . Mida rohkem on inimene lugenud, puutunud kokku erinevate tekstidega , seda sügavamalt mõistab ta loetut, loob seoseid.
Tänapäeva ühiskonnas ei õnnestu kellelgi vältida tekste ega suhet nendega. Tekstid mitte lihtsalt ei ümbritse meid, vaid on muutunud elu osaks, nendega tekib suhe, need tuleb vastu võtta, kujundada nende kohta oma arvamus. Tuleb õppida olulist vähemolulisest informatsioonist eristama . See tähendab kriitiliselt lugeda ja teksti analüüsida ning seda mõtestada.

1.1. Teksti ülesehitus

Pealkiri - see on reklaam . Selle põhjal teeb lugeja otsuse, kas lugeda või mitte. Sageli võib olla paljulubava pealkirja taga täielik tühjus. Pealkirjal on täita mitu ülesannet.
Pealkiri võib osutada sellele, mida kasulikku , uut või olulist lugeja tekstist leiab;
informeerida lugejat teksti teemast, põhiideest, probleemist, tegelastest;
äratada tähelepanu, uudishimu, huvi.
Pikemate tekstide kirjutamisel kasutatakse ala-ja vahepealkirju. Need vajavad tähelepanu nagu teksti pealkirigi, sest nad muudavad lugemise lihtsamaks ning aitavad iga osa tuuma ära tunda ja meelde jätta.
Sissejuhatus - sellega algab tekst. See puudub vaid harvadel juhtudel. Sissejuhatuse ülesanded:
annab lugejale vastuse, miks ta võib/ peab seda teksti lugema,
aktiviseerib lugejat, loob eeldused, et ta saaks seostada vana ja uut infot.
Lõik - igasuguse teksti ehitusplokk. Sisulõik on ühe mõtte terviklik esitus. Vormilõik on tekstiosa taandreast taandreani.
Kokkuvõte - kokkuvõte kasvab välja tekstist endast. Ta ei tohi sisaldada mingit uut mõtet, vaid kordab mingil moel eespool öeldut. Tavaliselt on kokkuvõttes öeldud teksti kõige olulisem või välja toodud järeldus.2
Teksti ehituskiviks on sõna. Õigesti mõistmise eelduseks on õige väljendamine. Kodu koos kooliga on need, kes inimest sõna õigesti kasutama õpetavad. Kuniks sõna on kasutatud õiges tähenduses, tal on jõud ja tähtsus, kestab ja areneb kultuur. Tekstid õpetavad oma mõjujõuga. Oluline on üsna ruttu selgeks saada teksti ülesehitus ja end selles osas pidevalt täiendada. Luua, luua, luua, kuni tekib vaimustus tehtust. Hea on lugeda sisutihedat, õigesti koostatud teksti, mis kutsub kaasa mõtlema, parem veel, kui sulgegi haarama .
... Sõber, äkki sa avastad raamatu,
nimelt selle, mida eluaja
olen otsinud liigsetest virnadest,
siis taipad, miks teda nii vajan ...3
(U. Laht)

1.2. Tekstide liigid

1.2.1. Ilukirjandustekstid

Ilukirjanduse loob keelekasutus - kuid mitte tavaline, vaid kujundlik keelekasutus.
Ilukirjanduslikud tekstid on romaanid , jutustused, novellid , luuletused, eeposed , ulmekirjandus, noorsoojutustus , draamakirjandus, kriminaalteosed .4
Antud uurimistöö autor viis läbi ankeetküsitluse Jõgeva Ühisgümnaasiumi 10.-12. klasside õpilaste hulgas, saamaks teada, milliseid ilukirjandustekste nad loevad. Vastanuid oli 106 ja mida nad loevad, näitab alljärgnev diagramm.
Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilaste ilukirjanduse loetavus
Rahvas algab raamatust, meenub koolitundides kirjandusõpetaja öeldud eesti luuletaja Hando Runneli mõte. Hea, et tänapäeval, mil räägitakse, et noored inimesed ei loe, nähtub, et nad siiski loevad. See rõõmustab. Nagu diagrammist selgub , loetakse kõige enam jutustusi, ehk siis koolitundide lugemisvaramusse kuuluvat ja romaane ning novelle . Küllap on niisugused eelistused tõesti pärit koolitundidest, millest nii mõnelgi juhul on saanud harjumus ilukirjandust „lausa neelata“. Mis siin imestada – jutustused, romaanid ja novellid kõnetavad mind ja minu eakaaslasi. Nad on mõistetavad, kutsuvad edasi mõtlema, et seejärel uue teose järele haarata ja hiljem isegi midagi luua.
Noore uurija jaoks on üllatav luule lugemise küllaltki suur protsent. Ehk taas on suunajaks koolitund , aga sealt ju kõik algab, nii see peakski olema. Ise arvan, et luulet mõistab inimene, kellel on suur kujutlusvõime, et ta seetõttu luulesse nn sisse suudab minna, kaasa elada, edasi mõelda, läbi tunnetada, et tekiks elamus .
Noorsookirjanduse lugemine kipub minuealistel vast seljataha jääma, kuna käsitletavad probleemid on sarnased ja ei paku enam eriti kaasamõtlemishuvi. Liiga palju on kujutatud meie ühiskonna lõhestumust ja teosest teosesse kordub sama hala . Annan endale aru, et see paneb küll mõtlema, aga tüütab samal ajal, seepärast mõjub ergastavalt klassikaline kirjandus, see ei unune ja puudutab, paneb mõtlema.
Mina kui noor lugeja arvan, et tänapäeval on raamatud paljuski nagu uks iseendasse, mille vahelt sisse vaatamata ei saa õigesti aru maailmas toimuvast, iseendast rääkimata.
Meenub 2.01.2009 Eesti Televisioonis nähtud Vahur Kersna saade „Helenduvad olendid“, kus intervjueeritav , näitlejast laulutekstide autor, praegu Vilsandi saarevaht Jaan Tätte põhjendas, miks ta üksildasel Vilsandi saarel telerit vaadata ei taha ja sellele tegevusele pigem lugemist eelistab. Tema arvates tõmbavad sisutühjale meelelahutusele orienteeritud telesaated pea mõtetest tühjaks.

1.2.2. Tarbetekstid

Tarbetekstid on kindla ja selge rakendusliku eesmärgiga tekstid, mis peavad andma lugejale tööks või eluks vajaliku informatsiooni, võimaldama vastu võtta otsuseid või algatama mingit tegevust. Tarbetekstide ring on väga lai, ulatudes bussi sõiduplaanist või juhendist pangaautomaadi ekraanil kuni liikluseeskirja või rahvusvaheliste seadusteni. Suurema osa tarbetekstidega puutub inimene kokku lugeja positsioonilt, kuid mõningaid väga olulisi tarbetekste peaks oskama ka ise kirjutada. Tarbetekst erineb teistest tekstidest selle poolest, et reeglina annab ta edasi põhiliselt faktilist informatsiooni, harvemal juhul ka arvamusi ja tundeid.
Tarbetekstideks saame nimetada õpikuid, käsiraamatuid, reisijuhte, teatmeteoseid, sõnaraamatuid, telefoniraamatuid, kirju, postkaarte, telegramme.5
Oluline on osata neid koostada ja kasutada. Ega siin tegelikult midagi keerulist olegi, sest tänapäeval pole eriti vaja avaldustki ise kirjutada, sest kõikjal on olemas vastavad blanketid, mis tuleb vaid õigesti täita. Kindlasti on tähtis, et seda tehakse õigesti, nii, kuidas nõutakse, korrektselt ning lakooniliselt, mitte paljusõnaliselt. Kasuks tuleb keeleoskus . Ja mis peatähtis: tänapäeval on võimalik kõike teatmeteosest järele vaadata. Nii haritud inimene teebki. Just teatmeteosest, mitte Internetist, sest minu õpetaja on arvanud, et Internet on nagu pinginaabri vihik, mida ei tasu eriti usaldada .

1.2.3. Meediatekstid

Meediatekstid on argipäevased. Pole kahtlustki, et meedia on meie elus väga tähtis. Puuduvad märgid, et see hakkaks kaduma. Kuulame ju iga päev raadiot , loeme ajalehti, vaatame - kuulame uudiseid. Kõik need viivad meid kokku teiste inimeste eluga, uudiste või erinevate sündmustega, mis on edasiminekuks vajalikud.
Raadio kuulub suulise tekstivaramu hulka, sest me ei näe, vaid kuuleme. Raadiouudis on tänane uudis, seal ei kasutata sõna „eile“. Raadiouudis on alati mõne tunni või mõne minuti vanune.
Televisioonitekstide puhul saame rääkida nii suulistest kui näilistest, see tähendab, et on kuulda ja näha uudise rääkijat, sageli ka hetkel olulist, kohapeal toimuvat.
Ajaleht on armastatum meedium , ta on ikka kuulunud eestlaste igapäevaellu. Värsked uudised hommikukohvi kõrvale, erutavad reportaažid maailma eri paigust, tuntud ajakirjanike mõtlemapanevad arutlused - kõike seda vajame ka tänapäeval.6
Nagu TV ei hukutanud raadiot ja film teatrit, ei sureta ka arvuti ajalehte, olen veendunud.
Niisugust keelt, missugust kasutab ajakirjandus , kasutab ka suur osa meist. Seepärast arvan, et keelekasutusest lähtuvalt julgen kõige enam usaldada raadiot, Vikerraadiot ja televisiooni, Eesti Televisiooni.
Kahjuks on ajaleht, räägitakse, et eriti viimasel ajal, muutunud liialt kõnekeelseks ja nn kollasekski.
Ajakirjanduse jagunemine nn kvaliteetajakirjanduseks ja meelelahutusajakirjanduseks on ilmne.
Segavaks osutub meediumi keelekasutus. Ju siis püüab eriti ajaleht ja muugi argise, so kõnekeelse keelekasutuse abil lugejaid juurde meelitada. Kahjuks eeldatakse, et vähenõudlikke keelekasutajaid on rohkem kui nõudlikke. Ehk võib mingil määral põhjuseks olla ka kirjutajate ebapiisav professionaalsus . Kas ka kõik, kes end ajakirjanikuks peavad, on ikka ajakirjandusharidusega?

1.2.4. Teadustekstid

Teadustekstide ülesanne on vahendada uurimistulemusi. Teadusteksti lugejad on enamasti autori kolleegid samast teaduskonnast. Üsna kindlad piirangud nii ülesehituse, stiili kui viitamise osas tingivad objektiivsuse ja täpsuse.
Teadusteksti loomine algab probleemi püstitamisest. Milline on probleemi lahendus, on autorile esialgu teadmata. See tekstiliik pakub huvi eriti seetõttu, et tahetakse midagi välja uurida. Oma panus hetkeolukorda pakkuda, lähtudes probleemipüstitusest ja teemavaldkonnast.7
Esimesed teadusteksti kogemused saab õpilane referaati koostades. Nii õpib ta kasutama erinevaid matejale ja neid omavahel seostama. Kellegi loodut hindama . Küll veel mitte oma arvamust avaldama.
Käsilolev uurimistöö kuulub ka teadustekstide valdkonda. See on huvitav kogemus, kuna õpetab kõige kiiremini seoseid märkama. Seda, et kõik saab kuskilt alguse ning vajab põhjendamist, sunnib probleemi sügavuti käsitlema. Põhjusi otsima , olukordadele lahendusi pakkuma, et seejärel järeldusi teha. Hindamistvääriv on, et olenemata teemast ja probleemipüstitusest, on keegi enne ära teinud suure töö, millega peab tuttavaks saama, end kurssi viima. Et oma seisukohta kujundada, tuleb juba olemasolevale viidata. See annab eluks ajaks kogemuse, et kui midagi lugeda, mis huvi pakub, tuleb alati allikas üles või juurde märkida, sest teada pole, millal leitud materjali vaja kasutada on.

1.3. Tekstid - mitte ainult lugemiseks, vaid ka loomiseks

Kui poleks tekstide loojaid, ei saaks olla ka lugejaid. Tekst on see, mille kaudu lugeja ja autor suhtlevad.
Tekst on kui hea masin, millelt ei saa ühtegi juppi ära võtta, et see ideaalselt oma ülesannet täidaks.8
Teksti luues tuleks seda mitmeid kordi üle lugeda. Mida rohkem teksti uuritakse, seda rohkem ebatäpsusi leitakse. Esimesel lugemisel jääb silma kõige olulisem, edasi lisanduvad vähem tähtsad detailid, mis lõpuks põhisõnumi katavad. Tavaliselt on inimestel kombeks kirjutada rohkem. Pikem ja detailirohkem kirjutis väljendaks justkui pühendumust. Samas: mida sisukam ja detailirohkem tekst, seda segasem sõnum.