TEKSTID, MIDA LOEVAD MINU EAKAASLASED (0)

24. emakeeleolümpiaad „Toimiv emakeel ja tekstimaailm ”
TEKSTID, MIDA LOEVAD MINU EAKAASLASED
Uurimistöö
Kaili Olgo
Jõgeva Ühisgümnaasium
10.B klass
Juhendaja : õp Helge Maripuu
Jõgeva 2009
Sisukord
Sissejuhatus 3
1.TEKSTID LOOVAD MAAILMA 4
2. LUGEMINE, SELLE TÄHENDUS INIMESELE 14
Kokkuvõte 36
Kasutatud materjalid 39

Sissejuhatus

Meie ümber on palju tekste , aga ikkagi ütleme, et me ei loe. Nii väidab enamik noori. Sealjuures arvestavad nad ainult raamatutega, aga unustavad muu lugemisvara . On palju muid tekste, mida lugeda. Töö üks eesmärkidest ongi tõestada, et minu eakaaslased on lugejad. Ilma lugemisoskuseta ei ole võimalik elus hakkama saada.
Töö autor püüab kõigepealt selgeks teha, milliseid tekste on olemas, mille jaoks neid vaja on ja kuidas tekste koostatakse. Selleks tuli süüvida erinevatesse tekstidesse ja viia end kurssi tekstiliikide ja -loomega. Sellepärast esineb uurimistöös palju tsiteerimist ja refereerimist.
Seejärel antakse ülevaade lugemisest , selle olemusest ja tähenduslikkusest. Veenmaks, et lugemine on kasulik tegevus, naudingki. See saab alguse lapsepõlvest.
Viimases osas tehakse Jõgeva Ühisgümnaasiumi 10.- 12. klasside õpilaste ankeetküsitluse kokkuvõte.
Küsitluse eesmärgiks oli teada saada:
¤ mida noored loevad?
¤ kas ja kuidas loetu neid arendab?
¤ kuidas suhtutakse kohustuslikusse kirjandusse ja meediatekstidesse.
Töö eesmärgiks on:
¤ saada ülevaade tekstide, lugemise ja autori seosest.
¤ sisendada noorele inimesele, kui tähtis on lugemine.
¤ juhtida tähelepanu tekstidele, mille lugemine on inimeseks kujunemisel vajalik
Hea tekst on kui hea masin
( Aavo Kokk )

1.TEKSTID LOOVAD MAAILMA

Iga maailm, milles me elame, on natuke ka meie oma looming. Maailmu on mitu. Ning see, mille leiba me sööme, mille vett me joome , nälga nälgime ja külma külmetame, ei olegi ainuke maailm. Me püüame millegi poole, mis on loogilisem, ümmargusem, lihtsam ja võib-olla ka ilusam. Asjadest saavad sümbolid, maailmast müür, joonis, ornament . Ornament ongi ehk selle kõige kummalisema ehk ka kõige olulisema maailma nimi, mille lõid soome-ugri rahvad . See on maailm, kus iga asi on omal kohal, millel pole algust ega lõppu, mida valitsevad kordumise, pöörlemise, vastavuse seadused, needsamad, mille järgi kootakse kangas, punutakse korv, lauldakse laul, räägitakse lugu ...
Jaan Kaplinski1
Nagu maailm on natuke meie looming, on seda ka tekst. Midagi kirjutades väljendame oma tundeid või hetkemeeleolu, mis on meie jaoks oluline. Kirjutades tahame ilmtingimata kellegagi midagi jagada. Teksti abil edastame oma arusaamu erinevate olukordade kohta elus. Iga tekst on alati vaid üks teiste omanäoliste hulgast. Seetõttu saab seda mõista teiste tekstide kaasabil – kontekstis, seoseid luues . Mida rohkem on inimene lugenud, puutunud kokku erinevate tekstidega , seda sügavamalt mõistab ta loetut, loob seoseid.
Tänapäeva ühiskonnas ei õnnestu kellelgi vältida tekste ega suhet nendega. Tekstid mitte lihtsalt ei ümbritse meid, vaid on muutunud elu osaks, nendega tekib suhe, need tuleb vastu võtta, kujundada nende kohta oma arvamus. Tuleb õppida olulist vähemolulisest informatsioonist eristama . See tähendab kriitiliselt lugeda ja teksti analüüsida ning seda mõtestada.

1.1. Teksti ülesehitus

Pealkiri - see on reklaam . Selle põhjal teeb lugeja otsuse, kas lugeda või mitte. Sageli võib olla paljulubava pealkirja taga täielik tühjus. Pealkirjal on täita mitu ülesannet.
Pealkiri võib osutada sellele, mida kasulikku , uut või olulist lugeja tekstist leiab;
informeerida lugejat teksti teemast, põhiideest, probleemist, tegelastest;
äratada tähelepanu, uudishimu, huvi.
Pikemate tekstide kirjutamisel kasutatakse ala-ja vahepealkirju. Need vajavad tähelepanu nagu teksti pealkirigi, sest nad muudavad lugemise lihtsamaks ning aitavad iga osa tuuma ära tunda ja meelde jätta.
Sissejuhatus - sellega algab tekst. See puudub vaid harvadel juhtudel. Sissejuhatuse ülesanded:
annab lugejale vastuse, miks ta võib/ peab seda teksti lugema,
aktiviseerib lugejat, loob eeldused, et ta saaks seostada vana ja uut infot.
Lõik - igasuguse teksti ehitusplokk. Sisulõik on ühe mõtte terviklik esitus. Vormilõik on tekstiosa taandreast taandreani.
Kokkuvõte - kokkuvõte kasvab välja tekstist endast. Ta ei tohi sisaldada mingit uut mõtet, vaid kordab mingil moel eespool öeldut. Tavaliselt on kokkuvõttes öeldud teksti kõige olulisem või välja toodud järeldus.2
Teksti ehituskiviks on sõna. Õigesti mõistmise eelduseks on õige väljendamine. Kodu koos kooliga on need, kes inimest sõna õigesti kasutama õpetavad. Kuniks sõna on kasutatud õiges tähenduses, tal on jõud ja tähtsus, kestab ja areneb kultuur. Tekstid õpetavad oma mõjujõuga. Oluline on üsna ruttu selgeks saada teksti ülesehitus ja end selles osas pidevalt täiendada. Luua, luua, luua, kuni tekib vaimustus tehtust. Hea on lugeda sisutihedat, õigesti koostatud teksti, mis kutsub kaasa mõtlema, parem veel, kui sulgegi haarama .
... Sõber, äkki sa avastad raamatu,
nimelt selle, mida eluaja
olen otsinud liigsetest virnadest,
siis taipad, miks teda nii vajan ...3
(U. Laht)

1.2. Tekstide liigid

1.2.1. Ilukirjandustekstid

Ilukirjanduse loob keelekasutus - kuid mitte tavaline, vaid kujundlik keelekasutus.
Ilukirjanduslikud tekstid on romaanid , jutustused, novellid , luuletused, eeposed , ulmekirjandus, noorsoojutustus , draamakirjandus, kriminaalteosed .4
Antud uurimistöö autor viis läbi ankeetküsitluse Jõgeva Ühisgümnaasiumi 10.-12. klasside õpilaste hulgas, saamaks teada, milliseid ilukirjandustekste nad loevad. Vastanuid oli 106 ja mida nad loevad, näitab alljärgnev diagramm.
Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilaste ilukirjanduse loetavus
Rahvas algab raamatust, meenub koolitundides kirjandusõpetaja öeldud eesti luuletaja Hando Runneli mõte. Hea, et tänapäeval, mil räägitakse, et noored inimesed ei loe, nähtub, et nad siiski loevad. See rõõmustab. Nagu diagrammist selgub , loetakse kõige enam jutustusi, ehk siis koolitundide lugemisvaramusse kuuluvat ja romaane ning novelle . Küllap on niisugused eelistused tõesti pärit koolitundidest, millest nii mõnelgi juhul on saanud harjumus ilukirjandust „lausa neelata“. Mis siin imestada – jutustused, romaanid ja novellid kõnetavad mind ja minu eakaaslasi. Nad on mõistetavad, kutsuvad edasi mõtlema, et seejärel uue teose järele haarata ja hiljem isegi midagi luua.
Noore uurija jaoks on üllatav luule lugemise küllaltki suur protsent. Ehk taas on suunajaks koolitund , aga sealt ju kõik algab, nii see peakski olema. Ise arvan, et luulet mõistab inimene, kellel on suur kujutlusvõime, et ta seetõttu luulesse nn sisse suudab minna, kaasa elada, edasi mõelda, läbi tunnetada, et tekiks elamus .
Noorsookirjanduse lugemine kipub minuealistel vast seljataha jääma, kuna käsitletavad probleemid on sarnased ja ei paku enam eriti kaasamõtlemishuvi. Liiga palju on kujutatud meie ühiskonna lõhestumust ja teosest teosesse kordub sama hala . Annan endale aru, et see paneb küll mõtlema, aga tüütab samal ajal, seepärast mõjub ergastavalt klassikaline kirjandus, see ei unune ja puudutab, paneb mõtlema.
Mina kui noor lugeja arvan, et tänapäeval on raamatud paljuski nagu uks iseendasse, mille vahelt sisse vaatamata ei saa õigesti aru maailmas toimuvast, iseendast rääkimata.
Meenub 2.01.2009 Eesti Televisioonis nähtud Vahur Kersna saade „Helenduvad olendid“, kus intervjueeritav , näitlejast laulutekstide autor, praegu Vilsandi saarevaht Jaan Tätte põhjendas, miks ta üksildasel Vilsandi saarel telerit vaadata ei taha ja sellele tegevusele pigem lugemist eelistab. Tema arvates tõmbavad sisutühjale meelelahutusele orienteeritud telesaated pea mõtetest tühjaks.

1.2.2. Tarbetekstid

Tarbetekstid on kindla ja selge rakendusliku eesmärgiga tekstid, mis peavad andma lugejale tööks või eluks vajaliku informatsiooni, võimaldama vastu võtta otsuseid või algatama mingit tegevust. Tarbetekstide ring on väga lai, ulatudes bussi sõiduplaanist või juhendist pangaautomaadi ekraanil kuni liikluseeskirja või rahvusvaheliste seadusteni. Suurema osa tarbetekstidega puutub inimene kokku lugeja positsioonilt, kuid mõningaid väga olulisi tarbetekste peaks oskama ka ise kirjutada. Tarbetekst erineb teistest tekstidest selle poolest, et reeglina annab ta edasi põhiliselt faktilist informatsiooni, harvemal juhul ka arvamusi ja tundeid.
Tarbetekstideks saame nimetada õpikuid, käsiraamatuid, reisijuhte, teatmeteoseid, sõnaraamatuid, telefoniraamatuid, kirju, postkaarte, telegramme.5
Oluline on osata neid koostada ja kasutada. Ega siin tegelikult midagi keerulist olegi, sest tänapäeval pole eriti vaja avaldustki ise kirjutada, sest kõikjal on olemas vastavad blanketid, mis tuleb vaid õigesti täita. Kindlasti on tähtis, et seda tehakse õigesti, nii, kuidas nõutakse, korrektselt ning lakooniliselt, mitte paljusõnaliselt. Kasuks tuleb keeleoskus . Ja mis peatähtis: tänapäeval on võimalik kõike teatmeteosest järele vaadata. Nii haritud inimene teebki. Just teatmeteosest, mitte Internetist, sest minu õpetaja on arvanud, et Internet on nagu pinginaabri vihik, mida ei tasu eriti usaldada .

1.2.3. Meediatekstid

Meediatekstid on argipäevased. Pole kahtlustki, et meedia on meie elus väga tähtis. Puuduvad märgid, et see hakkaks kaduma. Kuulame ju iga päev raadiot , loeme ajalehti, vaatame - kuulame uudiseid. Kõik need viivad meid kokku teiste inimeste eluga, uudiste või erinevate sündmustega, mis on edasiminekuks vajalikud.
Raadio kuulub suulise tekstivaramu hulka, sest me ei näe, vaid kuuleme. Raadiouudis on tänane uudis, seal ei kasutata sõna „eile“. Raadiouudis on alati mõne tunni või mõne minuti vanune.
Televisioonitekstide puhul saame rääkida nii suulistest kui näilistest, see tähendab, et on kuulda ja näha uudise rääkijat, sageli ka hetkel olulist, kohapeal toimuvat.
Ajaleht on armastatum meedium , ta on ikka kuulunud eestlaste igapäevaellu. Värsked uudised hommikukohvi kõrvale, erutavad reportaažid maailma eri paigust, tuntud ajakirjanike mõtlemapanevad arutlused - kõike seda vajame ka tänapäeval.6
Nagu TV ei hukutanud raadiot ja film teatrit, ei sureta ka arvuti ajalehte, olen veendunud.
Niisugust keelt, missugust kasutab ajakirjandus , kasutab ka suur osa meist. Seepärast arvan, et keelekasutusest lähtuvalt julgen kõige enam usaldada raadiot, Vikerraadiot ja televisiooni, Eesti Televisiooni.
Kahjuks on ajaleht, räägitakse, et eriti viimasel ajal, muutunud liialt kõnekeelseks ja nn kollasekski.
Ajakirjanduse jagunemine nn kvaliteetajakirjanduseks ja meelelahutusajakirjanduseks on ilmne.
Segavaks osutub meediumi keelekasutus. Ju siis püüab eriti ajaleht ja muugi argise, so kõnekeelse keelekasutuse abil lugejaid juurde meelitada. Kahjuks eeldatakse, et vähenõudlikke keelekasutajaid on rohkem kui nõudlikke. Ehk võib mingil määral põhjuseks olla ka kirjutajate ebapiisav professionaalsus . Kas ka kõik, kes end ajakirjanikuks peavad, on ikka ajakirjandusharidusega?

1.2.4. Teadustekstid

Teadustekstide ülesanne on vahendada uurimistulemusi. Teadusteksti lugejad on enamasti autori kolleegid samast teaduskonnast. Üsna kindlad piirangud nii ülesehituse, stiili kui viitamise osas tingivad objektiivsuse ja täpsuse.
Teadusteksti loomine algab probleemi püstitamisest. Milline on probleemi lahendus, on autorile esialgu teadmata. See tekstiliik pakub huvi eriti seetõttu, et tahetakse midagi välja uurida. Oma panus hetkeolukorda pakkuda, lähtudes probleemipüstitusest ja teemavaldkonnast.7
Esimesed teadusteksti kogemused saab õpilane referaati koostades. Nii õpib ta kasutama erinevaid matejale ja neid omavahel seostama. Kellegi loodut hindama . Küll veel mitte oma arvamust avaldama.
Käsilolev uurimistöö kuulub ka teadustekstide valdkonda. See on huvitav kogemus, kuna õpetab kõige kiiremini seoseid märkama. Seda, et kõik saab kuskilt alguse ning vajab põhjendamist, sunnib probleemi sügavuti käsitlema. Põhjusi otsima , olukordadele lahendusi pakkuma, et seejärel järeldusi teha. Hindamistvääriv on, et olenemata teemast ja probleemipüstitusest, on keegi enne ära teinud suure töö, millega peab tuttavaks saama, end kurssi viima. Et oma seisukohta kujundada, tuleb juba olemasolevale viidata. See annab eluks ajaks kogemuse, et kui midagi lugeda, mis huvi pakub, tuleb alati allikas üles või juurde märkida, sest teada pole, millal leitud materjali vaja kasutada on.

1.3. Tekstid - mitte ainult lugemiseks, vaid ka loomiseks

Kui poleks tekstide loojaid, ei saaks olla ka lugejaid. Tekst on see, mille kaudu lugeja ja autor suhtlevad.
Tekst on kui hea masin, millelt ei saa ühtegi juppi ära võtta, et see ideaalselt oma ülesannet täidaks.8
Teksti luues tuleks seda mitmeid kordi üle lugeda. Mida rohkem teksti uuritakse, seda rohkem ebatäpsusi leitakse. Esimesel lugemisel jääb silma kõige olulisem, edasi lisanduvad vähem tähtsad detailid, mis lõpuks põhisõnumi katavad. Tavaliselt on inimestel kombeks kirjutada rohkem. Pikem ja detailirohkem kirjutis väljendaks justkui pühendumust. Samas: mida sisukam ja detailirohkem tekst, seda segasem sõnum. Seda ei kontrolli ei kirjutaja ega lugeja. Teksti on ka võimalik lühendada, ilma et selle mõte ja tähendus kaoks. Seda tehes läheb tekst aina paremaks ja selgemaks. Meenub kuulsa vene novellikirjaniku Tšehhovi öeldu: „Hästi kirjutada, tähendab hästi maha tõmmata.“
Kirjutamisel on alati mingi eesmärk ja see tuleb endale kõigepealt selgeks teha. Eesmärgist lähtuvalt leitakse kirjutise põhiidee. Milline autori eesmärk ka ei oleks, igal juhul kergendab selle teadvustamine tekstile sobiva põhiidee leidmist ja esitusviisi valikut ning sõnumi edasiandmist.

1.3.1. Sõnad loovad teksti

Inimese jäljed on maapinnal, sõnade jäljed on inimese hinges . Kui suures lumes sumpajal on hea käia kellegi jälgedes, siis head sõnad hinges on ka nagu jäljed, millesse on turvalisem astuda. Sõnu saab öelda mõttes. Ka need sõnad, mis kõla pole leidnud, on tegelikult olemas. Sõnu loeme raamatust; kui läheme teatrisse, kuulame sõnu, elame kaasa maagilisele sõnamängule, nutame, naerame, kannatame. Meie sees liigutab vaim.9
Sõnad, mida iga päev kasutame, on meile enamikus arusaadavad, sest nad on tuttavad Headel inimestel tulevad head sõnad justkui paremini suust välja. Positiivsed sõnad on neil hinges. Negatiivse mõttemaailmaga inimestel on ka tegelikult head sõnad hinges. Nad ei taha neid kasutada, sest see on neile harjumatu, võõras.
Sõna on mõnikord väike ja armas, mõnikord raske ja haavav, mõnikord pehme ja soe. Maailm on sõnu täis. Sõnaraamatud ei kuulu kellelegi, kirjandusteoste sõnad kuuluvad nende autorile. Autor taltsutab sõnad ja paneb nad inimsaatusi kujundama. See, mis kuulub inimesele, on teadagi ettearvamatu. Inimeste puhul on nii, et sõnade rohkus ei näita veel silmapiiri laiust.10
Elus on tihti nii, et vihahoos öeldakse midagi sobimatut. Hiljem neid sõnu kahetsetakse, siis aga selgub, et on hilja vabandust paluda . Raamatus tundub elu olevat lihtne, kõik on justkui suurepärane. Enamik probleeme laheneb õnnelikult. Reaalsuses on aga probleemid suuremad, tuntavamad. Mida suurem on probleem, seda jaburam on lahendus. Liiga palju on meie ümber kahjuks loba. Arvatakse, et sõnad, mis suust väljuvad, teevad midagi paremaks, mis tegelikult enamjaolt nii pole. Räägitakse palju tühja juttu , mis võtab ainult aega ja tagasisidet ning väärtust ei ole ega saagi olla. Mõnus on millestki rääkida, kui saadakse tagasisidet. Sellist sidet, mis on õpetanud teisele midagi ja rääkijat ennast senitundmata vaatepunkti järele haarama.
Hea on lugeda teksti, mille sõnakasutus on mitmekesine , see loob ilmekama kujutluspildi ja parendab lugeja sõnavalikut.
Huvitavalt sõnastatud teksti lugenud inimene muutub paremaks, ta ei lobise enam, sest on õppinud mõtlema.

1.3.2. Mõtetega loome tekste

Kui osa meist arvab , et tema ei loo üldse tekste, siis ta eksib . Ta mõtleb iga päev millelegi, seda nimetatakse sisekõneks. See selgub Jaan Tättegi eestpoolt tuttavast mõttest.
Tegelikult leiab pikemaid ja lühemaid sõnumeid kõikjalt: klassitahvlilt, seintelt, reklaamplakatitelt, oma töölaualt, ajalehest, ajakirjast, raamatutest rääkimata. Inimesed mõtlevad, küllap on need mõtted erinevad, põnevad kindlasti.
Huvitav on mõelda, kui palju teoseid saaks, kui panna kirja kõik inimeste mõtted. Päris salajasi mõtteid pole sobilik ehk küll raamatusse panna, aga need ilusamad, kirkamad. Kui hea on teistega oma mõtteid jagada. Ja samuti on hea lugeda teiste mõtteid.
Samas saame mõtted tekstist, sest tekst on avatud ja pakub palju mänguruumi. Kindlasti on kirjandus loomult dialoog : olemasoluks on vaja lugeja ja teksti kahekõnet. Romantismikirjanik Victor Hugo on öelnud: „Targad inimesed ammutavad eluhädades lohutust raamatutest.“

2. LUGEMINE, SELLE TÄHENDUS INIMESELE

Elame ajas, mis kingib ja võtab, on vaba. Kuid ometi ikestav, kutsub ja tõukab, ahvatleb ning karistab. See aeg on napp , ometi on see meie ainus ajaruum. Sellest hoolimata loob aeg illusiooni ees laiuvast lõputult pikast päevast.
Alustame mängides, kuid leiame end peagi eluheitluse karmis keerises, milles peame võitlema lõpuni - loojangu viimse sekundini. Alguses küll loodame, et leiame aega kõigeks; hiljem oleme sunnitud paljudest unistustest loobuma ja järgima maiselt argiseid kohustusi. Lõpuks avastame, et peaksime õppima elama maises ajas, otsekui elaksime igaveses, otsides Teda, kes üksi suudab avada vaheseina nähtava siinpoolse ja salapäraselt otsatu teispoolsuse vahel. Surelikena ja siiski surematutena peaksime märkama õigel ajal, või vähemalt enne lõppu sedagi , et ainutähtsad pole äraelamise mängureeglid, vaid õige igavikune valik.
Kõige selle inimlikult maise ja jumalikult igavese tajumine ning sellega arvestamine ongi elutarkus , mida lugemine endas kannab. Eesmärgiks pole, et see, kes vaevub lugema, peaks nõustuma, vaid et ta mõtiskleks.11
Tekst on kui teose kude. See, mis on lugeja ees avatud ja valmis lugemiseks. Lugemise tähendus tekib teksti ja lugeja suhtlemise, nendevahelise dialoogi tulemusena.
Hermann Hesse oma essees „Raamatute lugemisest“ räägib kolmest lugemismudelist.
Esimene neist – raamat juhib, lugeja järgneb. Ainestikku võetakse objektiivselt, tunnustatakse kui tõelust.
Teine – lugeja järgib oma loomust, temast saab laps ja ta hakkab asjadega mängima, leivast saab mägi, millesse tunnelit puuritakse , voodist urg, aed ja lumeväli. See lugeja teab, et igal asjal võib olla varuks kümneid ja sadu tähendusi. See lugeja ei järgne kirjanikule nagu hobune kutsarile, vaid kui jahimees jälgedele.
Kolmas – lugeja on nii väga isiksus, on nii väga tema ise, et suhtub lektüüri täiesti vabalt. Ta mängib kõigega. Õnnestavaim, jaatavaim mõte võib tekkida mõnest täiesti tähtsusetust sõnast, mis ümber pööratakse, mille tähtedega kui mosaiikmängu mängitakse. Ta ei tea, et maailma kogu luule ja kogu filosoofia on varjul temas endas, et ka suurim luuletaja ühestki muust allikast ei ammuta kui sellest, mis olemas meil kõigil iseendas.12

2.1. Lugemine kui tähenduse taasloomine

2.1.1. Lugemine ja kirjutamine

Lugemis- ja kirjutamisoskus on omavahel seotud. Üks arendab teist. Õppides kirjutamist, õpime ka paremini lugema. Lugemine ei tähenda ainult sõnade kokkuveerimist ja kirjutamine oskust sõnu kokku panna, vaid nende all on ka oskus erinevaid tekste mõista ja neid koostada.
Mõtlemisoskus ja lugemisoskus on tihedalt seotud. 13
Kui inimene kirjutab, kodeerib ta oma mõtte keelelisse vormi. Kui teine seda teksti loeb, siis ta dekodeerib kirjutaja mõtte teksti põhjal. Lugeja nii-öelda taasloob tähenduse, mida kirjutaja tekstiga väljendas. Lugeja ei mõista kunagi kirjutaja teksti samamoodi, sest inimesed on erineva elukogemuse ja haridusega. See aga ei tähenda, et me üksteisest valesti aru peaksime saama. Nagu ütlevad C.Castaneda sõnad: ”Arusaamine on kõige alus, ja kui see muutub, muutub ka maailm.”14
Kirjutaja peab alati mõtlema adressaadile, kellele ta kirjutab. Looma suhte, arvestades lugeja eripäraga, mida too võiks oodata. Vaid nii õnnestub kommunikatsioon. Kui kirjutaja arvestab lugejaga ja lugeja püüab mõista kirjutajat, ent pingutama peab enam kirjutaja, siis on suhtlemine kirja teel võimalik.

2.1.2. Lugemine ja ülelugemine

Iga tekst, mida loetakse, on ülelugemise lugu kultuuris. 15
Kordamises on jõud. Läbilugemine ei tähenda veel lugemist. See ei ole veel lugemise lõpp-punkt, vaid alles algus. Pärast lugemist peaks algama loetu mõtestamine. Mõeldakse läbi, mis meelde jäi ning mis kasu saadi. Vaadatakse üle märkmed. Seejärel arutletakse koos teistega ja vaadatakse, kui palju mõtted ja arusaamad ühtivad. Võimalik, et nii kujuneb välja sootuks uus suhtumine. Tihti on aga tegu valehäbiga, et inimesed ei julge oma arvamusi välja öelda, sest kardavad, et need on valed. Kuid on vaja õppida teadma, et ükski arvamus pole vale. Vale on see, kui see jäetakse välja ütlemata. Seejärel peaks olulisima kirja panema . Sellest tuleb kokkuvõte loetu põhjal. Hiljem on hea kirjapandut lugeda ja vajadusel kasutada, sest käsi avab mõistuse.

2.2. Lugemine kui nauding

Lugemiseks peab andma piisavalt aega. Kui omaette lugemiseks ei jää aega, tekib lugemisvastane hoiak. Andes lugemiseks aega ja soodustades lugemist, hakatakse seda rohkem hindama. Kõige aluseks on huvi.16
Huvi lugemise vastu suurendab ka valikuvõimalusi. Isiklik huvi on iseseisvaks mõtlejaks kujunemise oluline tingimus.
Raamatukauplus on üks väheseid allesjäänud tõendeid, et inimesed mõtlevad./ J.Seinfeld.17
Õnneks on meil veel palju raamatupoode ja kirjandusteoseid ostetakse, vaatamata sellele, et nad on hinnalised. Rääkimata nende kaubandusasutuste lummavast aurast ja kunstiliselt heal tasemel kujundatud teoseist, mille järele tahaks haarata.
Tihti suunab õpetaja õpilasi lugema. Nad loevad ja oskavad loetust kõneleda, aga ei oska selgitada, miks nad midagi arvavad . Nad loevad justkui kellegi teise jaoks. Nii nagu õpilased vajavad lugemiseks aega, vajavad nad ka aega, et arutleda loetu üle. Ei tee halba ka see, kui õpilane saab loetu põhjal kirjutada. Ta ei peaks tegema mitte ümberjutustust, vaid võiks väljendada oma tundeid, kuidas loetu mõjus, mis meeldis ja mis mitte ning miks, kuidas mõjutas väärtushinnanguid.
.
Kiri algab kirikust , rahvas raamatust 18
(H. Runnel)

2.2.1. Raamat ja lapsepõlv- lugemise algus

Üks hästi õnnestunud inimene on see, kes on lapsepõlves palju lugenud./ A. Rande 19
Kõik sujub probleemideta, kui kodus osatakse hinnata vaimseid väärtusi. Kui seal on raamatuid ja neid loetakse, kas või ajalehti. Pedagoogikateadlaselt Maria Montessorilt pärineb kogemus, et aitab, kui kodus on lapse jaoks eakohased raamatud, piltide ja kaunite illustratsioonidega – laps ise leiab nad üles ja kujuneb lugejaks. Ei jäta ju tänapäeval raamatud oma atraktiivsuses kedagi külmaks, kes vaid nende vastu vähegi huvi tunneb. See algab väikelapseeast.
Lapse õpetab lugema perekond. Kodu peaks olema koht, mis õpetab last lugema ja lugemist armastama . Iga laps areneb erinevalt. Osa loeb juba nelja-aastaselt, teine aga ei tunne sel ajal tähtigi. Sellise arengu juures mängivad suurt rolli rütmi-, kuulmis -, ruumi-, liigutus - ning nägemistaju. Lugema õppimisel on tähtis täiskasvanu eeskuju.20
Vaid 2 last 22-st on kirjutanud, et nende vanemad loevad.21
Lapsele peaks lugema juba varakult unejutte ja ei tohiks karta loetut korrata.
Logopeedid soovitavad lugema õpetada viie-kuue aastast last, sest selles eas on mälu juba piisavalt arenenud. Täis-ja kaashäälikuühendite hääldus võiks olla selge hiljemalt kooliajaks.
Kõik, mida tehakse rõõmuga, edeneb hästi. See, mida tehakse sunniviisil, läheb vaevaliselt . Kui lapsel pole huvi lugemise vastu, tuleks läheneda sellele loominguliselt. Abiks tulevad siinkohal tähtedega klotsid ja muud arendusmängud. Last tuleks alati kiita, see annab talle juurde tahet edasiminekuks.22
Lapse õpetamiseks ja temaga tegelemiseks peab lapsevanem leidma aega. Lapsepõlves toimunud sündmused/seigad tulevad hiljem talle meelde. Need mõjuvad kas positiivse või negatiivsena. Lapsed järgivad täiskasvanuna lapsevanem olles oma vanemaid.
Uurimused on kinnitanud, et laste lugemishuvi lämmataja on vanaema, kes nendega koos televiisorit vaatab. Mugav ju, laps on hoitud. Laps harjub sellega ja arvab, et nii peabki.
Tegelikult pole vanaemad ainukesed, kelle kõrval lapsed hoolega telekat jälgivad. Teised kõrvalistujad on vanemad vennad-õed. Tihti on esiklapsed sellises eas, kus pool elu on koondunud arvutisse.
Ehmatav on mõte: ”Tänapäeva lapsed on tuttavad pigem arvuti- ja videomaailma kui raamatuga ” 23
Koos vanema venna või õega ongi huvitavam videosid vaadata ja Internetis surfata. Tahetakse sarnaneda suuremaga/ vanemaga.

2.2.2. Kes ei oska lugeda, ei oska elada

Keskmine abiturient peaks lugema vähemalt sada lehekülge raamatut päevas. Ilma selleta ei arene ta edasi. Lugedes areneb sõnavara. Raamatutest võib leida vastuseid küsimustele, mis on elust enesest. Tekivad uued vaatepunktid ja nii võib nii mõnigi vaade, mis enne tundus vale, muutuda õigeks, täpsemaks.
Inimesel on kaks silma, et ta võiks vaadata samale asjale pisut eri nurkade alt, et tekiks sügavusmõõde/ J.Sarasvuo.24
Tekst võib jääda lugemisel ebaselgeks mitmel põhjusel. Esiteks võib tekstis olla lugejale palju arusaamatuid sõnu. Teksti laused võivad olla keerulised ja lugeja peab palju vaeva nägema neist arusaamiseks. Lauses võib ka olla mitmetähenduslikke sõnu, mille tõttu võivad tekkida väärseosed.
Autor hoolitseb ka selle eest, et lugeja ei saaks kõikidele oma küsimustele vastuseid muude allikate poole pöördumata, seepärast lisatakse selgitusi, tutvustusi, suunates nii infot ise juurde otsima, millest saab alguse harjumus, elustiil.

2.3. Lugemine kui kultuur

Lugemine on kultuur, mis ühendab inimesi. Kui mitu inimest loeb ühte ja sama teksti või raamatut, on neil midagi ühist, millest omavahel rääkida. See lähendab neid, on üksteisemõistmise aluseks.
See, millest räägitakse, iseloomustab inimest kõige enam. Kui ei loeta, siis pole ime, et kuulda on nii palju tühja loba. Kahjuks ka noorte inimeste suhtluses . Hiina vanasõna ütleb: „Kui sa pole kolm päeva midagi lugenud, muutub sinu jutt igavaks.“
Uurimuse käigus selgus, et umbes pooled Eesti elanikest on viimase aasta jooksul raamatuid ostnud. Aasta jooksul on vähemalt ühe raamatu läbi lugenud 81% elanikest. Pooled Eesti elanikest sooviksid rohkem raamatuid lugeda, aga puudub aeg ning raha.25
See on hea märk, et inimesed tahavad lugeda. See on kinnitus sellest, et lugemine ei sure välja ja kestab igavesti. Rahvas peab lugemist väärtuslikuks. See tahtmine näitab iseseisvust, võimet ise otsustada, olla enesekindel .
Noor põlvkond ütleb, et me tunneme uhkust selle üle, et oleme e-riik, et meil on Skype ja Tiigrihüpe, et meil on kiiresti arenev majandus, meil on väga maitsev toit ja ilus loodus.26
Tänu neile oleme avatud teist keelt kõnelevatele inimestele, kes peavad Eestit oma koduks ja teistelegi huvilistele. Me peame kaitsma oma kultuuri.
Kultuur on kui tekst. Iga teksti, aga siis ka kultuuri unikaalsus seisneb selles, et ta on üheaegselt avatud ja suletud, piiramata ja piiratud, realiseeritud ja lõpetamata - sõnaga, tekst on pidevas liikumises ja arengus.27
Pidev liikumine tähendab, et kultuur on elu alus. Iga uus põlvkond toob enesega kaasa midagi uut. Ent unustada ei tohi Juhan Liivi öeldut: „Kes ei mäleta minevikku , sel pole tulevikku.“ Või Andrus Kivirähki sõnumit teosest „Mees, kes teadis ussisõnu“ – me ei tohi mõtlemata vaid uue järel tormata, olulised on juured. Täpselt nagu kultuuri, tuleb lugemust ja tekste edasi anda. Selleks peame need kirja panema ja raamatutena avaldama.
Lugemine teeb teadjaks,
arutelu leidlikuks
ja kirjutamine täpseks
(Sir Francis Bacon)
3. Ankeetküsitluse analüüs
Uurimistöö „Tekstid, mida loevad minu ekaaslased“ ankeetküsitlus on läbi viidud 10.-12. klasside õpilaste seas. Kokku viis klassi. Ankeedi täitis 106 õpilast.
Küsitlus oli anonüümne ja viidi läbi 7.-9. jaanuaril 2009.a.
Küsitluse eesmärgiks oli saada ülevaade, kui palju ja missuguseid tekste õpilased loevad, missugune on loetu mõju. Töö autor leidis, et lugemisallikad on päris mitmekesised , kuid lugemus võiks olla suurem. Samuti on hea nentida, et enamik lugejatest pidas lugemist tähtsaks. Enamik õpilastest oli lugemises välja toonud enam positiivseid kui negatiivseid tahke. Iseenda algatusel loetakse samas mahus kui kohustuslikus korras, seda on vähe.
Lugemise tähtsus
Lugemist peeti tähtsaks, sest selle tulemusena saab teada palju uut, nimetatud tegevus muudab ja täiustab maailmavaadet . Lugemine laiendab silmaringi ja sõnavara; arendab mõtlemist, lugemisoskust, kirjakeelt, suhtlusoskust – muudab harituks. Nii mõnelegi vastanuist meeldib lugeda ja tungida ühes sellega raamatu autori ellu, mõtlemaks selle abil toimunule sügavuti, leides uusi seoseid. Lugemine parandab iseloomu ja lugemisega tekivad head mõtted. 12. klasside õpilased arvasid, et lugemine on tähtis lõpukirjandi õnnestumise otstarbel . Selle nimel on vaja end täiendada ja raamatutest on hea näiteid tuua, et oma mõtteid argumenteerida. Õpilasi, kes lugemist oluliseks ei pidanud, polnud küll palju, aga nagu graafikult näha võib, neid jagus. Põhjuseks toodi, et lugemine võtab palju aega, ei paku huvi ning pole prestiižne tegevus.
Miks minu eakaaslastel pole aega lugeda? Põhjusteks võivad olla muud tegevused, kuigi olen arvamusel, et see on lihtalt vabandus, miks ei taheta enda jaoks ebameeldivat tegevust teha. „Mina lugevat last kartulit kõplama ei ajaks” - nii on arvanud Jõgeval gümnaasiumi lõpetanud luuletaja Jüri Leesment ajalehe Vooremaa veergudel 21.10.2006 artiklis „Lugemine jääb lugema”. Kui last midagi muud tegema ei panda, siis peaks ju aega jätkuma. Üks vastanutest küll kirjutas: „Elan taluperes ja kogu aeg on midagi teha, nii et tõesti lugemiseks aega ei jää.“ Ehk on siiski hea tahtmise korral probleem lahendatav, aga prioriteedid tuleb eelkõige iseenesel paika panna.
Hea oli tõdeda, et minu eakaaslased leiavad lugemises palju arendavaid külgi. Selle küsimuse juures oleks soovinud, et enam osutataks ka fantaasia arengule. Kui inimese fantaasia on rikas, siis suudab ta palju välja mõelda, ettetulevaid olukordi raskusteta lahendada. Põhjuseks, miks seda ei öeldud, võib olla hiline lugema hakkamine . Kirjandusteadlane Tuuli Kruus on öelnud ajakirja Keel ja Kirjanduse 1975. aasta augusitkuu artiklis „ Fantastika lastekirjanduses”, et lapsed on oma kujutluse ja intellekti arengu iseärasuse tõttu kõigele fantastilisele väga vastuvõtlikud.
Arvan, et kujutlusvõimet on igal meist vaja. Inimene, kel pole kujtlusvõimet, ei suuda luua. Niisugune indiviid on nii endale kui ka teistele ohtlik, sest ta ei taipa, mis võib juhtuda.
Kahju, et lugemise tähtsust ei suutnud väärtustada 20 % vastanuist. Põhjuseks võib olla, et ei osata mõttega lugeda, loetut mõista. Loetu läheb ruttu meelest ja saadud infot pole olnud võimalik kasutada või kirja panna, kellegagi jagada. Niisugune lugeja on tormanud kui sööja toidu kallale. Saanud ruttu kõhu täis, on kõht varsti jälle tühi. Tähendust ei ole tekkinud.
Põhjused, miks loetakse
Uudishimu oleks võinud olla rohkem kui kohustusi. Kohustus tundub sunniviisilise ja pealesurutuna. Hea on, et mainiti kellegi soovitust. Otseselt toodi välja soovitajatena õpetajat ja sõpru. Tore on teada, et minu eakaaslaste seas on inimesi, kes räägivad omavahel lugemisest ja soovitavad üksteisele raamatuid. See loob ühised huvid ja nii saab võrrelda arusaamu kirjandusest või mõnest teemast, on, millest rääkida. Aavo Kokk, Eesti Päevalehe ajakirjanik, on öelnud artiklis „Siiani käivad külmavärinad” (05.11.2008), et ühine kogemus liidab meid ja aitab edasi mõelda, koostööd teha.
Rõõmustab teadmisjanu 46 %. Tahaks arvata, et niisugune suhtumine on omaalgatuslik. Et osatakse valida ja vajadusel nõu küsida, et seejärel ise valikuid teha.
Võrdlus veebist lugemise ja paberkandjal lugemise vahel.
Veebist lugemise poolt oldi seepärast, et see on käepärasem, mugavam, info on ainult ühe kliki kaugusel. Seal on näha teiste arvamusi loetu kohta. Ei nõua materiaalseid kulutusi. Kõiki ajalehti ei jõuta koju tellida, aga veebis on neid võimalik igal ajahetkel lugeda. Seal uuenevad uudised pidevalt.
Paberkandja poolt oldi põhjusel, et silmad ei väsi nii ruttu ära, seal tuuakse välja ainult tähtsamad uudised, seda on võimalik säilitada, tekst jääb paremini meelde, tekitab teise miljöö, saab mälestuseks jätta, märkmeid teha, loetu juurde tagasi pöörduda. Vajaliku saab välja lõigata ja säilitada.
Siinkirjutaja ühineb nendega, kes eelistavad paberkandjat. Meeldib, kui on midagi isiklikku väärtuslikku. Saab märkmeid teha ja vajadusel end kontrollida, kui mõni mõte on ununenud või on hetkeolukorras vaja midagi kiiresti üles leida. Veebis võtab see päris palju aega.
Lugejate rolli sisse elamine
Lugemise puhul on ülimalt tähtis süvenemine. Mida rohkem lugeja süveneb, seda paremini jääb loetu meelde, ta saab sellest aru ja on ise kaaslooja.
Rollidesse sisseelamine on kasulik. Elatakse nagu kellegi teise elu ja kui reaalsuses tuleb ette sarnane olukord nagu raamatutegelasel, siis on loetu põhjal probleeme märksa lihtsam lahendada.
Osale vastanutest meeldib rollikirjutamine, mis teeb raamatutegelase lähedasemaks, sest teda tuleb jälgida eri vaatepunktidest lähtuvalt, et roll saaks võimalikult täpne.
Lugejate süvenemine tekstidesse
Tekstidesse süvenemine näitab pühendumust. Pühendumus - see on elus vajaminev suurepärane omadus. Kui lugeja suudab teksti süüvida ka kõige suurema müra korral, siis see näitab tema huvi millegi uue vastu. Vahel on aga vaikusel oma võlu. Mõnus on olla kuskil omaette ja lõõgastuda, sest lugemine ise on positiivset elamust pakkuv tegevus, mis võimaldab lõõgastuda.
Hämmastab, et minu eakaaslased nii vähe vaikust hinnata oskavad. Ehk on see pinnapealsuse märk, mis näitab võimetust millessegi tõsiselt süveneda. Fred Jüssi, Vahur Kersna saatest, nimetas end vaikuse spetialistiks. Mees väitis, et on selle oskuse omandanud 20 aastaga. Ja samas, missugune võrratu sõnaseadja on loodusemees Fred Jüssi. Ehk on minu eakaaslased veel liiga noored, et vaikuse väärtust taibata.
Televisioonist jälgitav
Uudiste vaatamise peamise põhjusena nimetati, et ajalehti ei jõuta lugeda ja uudiste kaudu saab toimuvast hea ja kiire ülevaate. Loodussaateid peeti huvitavaks, sest põnev on jälgida looduses toimuvat, sealset elu. Nn „seebiooperite“ väärtuseks peeti, et saab naerda. Ehk on see naer läbi pisarate ja minu eakaaslased vast tajuvad seal toimuva tühisust. Imestan, et nad üldse selle peale aega kulutavad.
Multifilme vaadatakse peamiselt koos väikeste õdede - vendadega, sooviks nendega nii intellektuaalselt suhelda, ühine keel leida.
Uudiste vaatamise poolt olen kindlasti ka ise – vaid nii saab kõige kiiremini teada päeval toimunust, sealjuures ka pilti näha. Loodussaated on tõesti põnevad. Näinud erinevate loomade elukombeid ning saanud professionaalset infot, kuidas erinevate loomadega looduses neid ärritamata käituda, on vajalik. See sunnib ise uut infot otsima ja lisalugemist hankima.
„Seebioopereid“ ma ei vaata. Need võtavad nii palju aega ja milleks on vaja teada teiste eraelu. Oma elugagi on küllalt tegemist. Kahju, et minu eakaaslaste hulgas on teiste ellu süüvijaid. Multifilmid on osalt lõbusad, aga kui olin pisem, siis olid lastesaated palju südamlikumad ja soojemad. Kui nüüd vahel neid vaatama jään, siis kurvastab, et liiga palju on sõdimist, paugutamist, verdki ... Kas need ikka arendavad mudilasi, missugune on nende kasvatuslik väärtus, kellele neid vaja on ... Arvan, et niisugused tuleks ära keelata, olenemata sellest, et meil on demokraatia ja kõik justkui oleks lubatud. Kindlasti vajavad väikesed põnnid rohkem harivamaid multifilme.
Oma lapsepõlvest mäletan, et lemmikmultifilmiks oli „Rähn Woody “. Mind pani kaasa elama tema nutikus ja usinus. Ta suutis loovalt ja kiirelt midagi välja mõelda, et vaid oma tahtmist saada. Woodyt sai jälgida hommikuti enne lasteaeda minekut, seegi võis olla põhjus, miks saade mu lemmikuks osutus. Kui järele mõtlema hakata, siis oli mul teleri jaoks vähe aega, sest olin iseõppiv laps. Lugema hakkasin juba enne lasteaeda minekut, samal ajal õppisin ka arvutama. Mäletan hästi, kui sain oma esimese raamatu. See oli küll väike, aga olin selle üle väga õnnelik. See raamatu pealkiri on „Külahiir ja linnahiir“ ning on siiamaani mulle eriline. Praegugi meeldib mulle raamatuid kingituseks saada.
Lasteaiast on kõige paremini meeles, kui kasvatajal oli hääl ära, siis pandi mind teistele unejuttu lugema. Olin selline laps, kellele lõunauinakut teha ei meeldinud, ja siis lasti mul ka omaette vaikselt raamatuid lugeda.
Ajalehed, mida loetakse
See on hea, et loetakse. Populaarsuse järjekord on üsna ootuspärane. Meeldib, et loetakse Postimeest. Seal on palju arukaid ja mõtlemapanevaid artikleid ning arvamuskirjutisi, uudisteoste ning kultuurisündmuste tutvustusi kui ka esseid. Postimehe lisalehes Arvamus ja Kultuur ilmub igal laupäeval essee, mis on üldkultuuriline ning käsitleb aktualset teemat, meeldiv, et minu õpingukaaslased seda väärtustada oskavad. Need on harivad, sunnivad edasi mõtlema ja võimaldavad mõeldud mõtteid oma kirjatöödeski kasutada. See annab noorele inimesele loomejulgust.
Meeldib ka teise koha omanik, Jõgevamaa ajaleht Vooremaa. See näitab, kui palju huvi tuntakse kodumaakonnas toimuva vastu. Ise arvan, et see leht võiks ja peaks olema palju sisukam ja kas või noortele pakkuma märksa enam huvipakkuvat. Hea on, et meie kooli õpilased on ise olnud varmad koolielus toimuvat tutvustama. Muidu on see tõesti ajaleht, mille ülesandeks ongi tutvustada kodumaakonnas toimuvat. Ei mõista ainult, et miks nii igavalt ja edasiminek võiks olla märgatavam.
Loetavuselt kolmandaks ajaleheks on peamiselt meelelahutuslikel tekstidel põhinev Õhtuleht. Kahjuks uurimistöö autori arvates selles lehes küll eriti midagi lugeda ei ole, aga ju see siis näitab minu eakaaslaste oma arvamuse vähesust või lihtsameelsust. Küllap loeb see, et ajaleht müüb ja seepärast loetaksegi.
Kõige vähemloetuks osutus Maaleht , mis sisaldab tegelikult palju lugemisväärset ja mitte ainult vanarahva tarkusi, nagu mõned vastajad märkisid. Küll on palju maamajanduse teemalisi tekste. Ise arvan, et need on enamikul juhtudel hästi ja huvitavalt kirjutatud. Meeldib ka Maalehe stiil, mis on elujaatav, tegutsema motiveeriv ja mitte kunagi lahmiv. Ehk peetakse seda mingil määral vanamoeliseks, põhjusel, et kõik, mis toimub maal, pole postmodernistlikule ühiskonnale kohane. Tegelikult on Maaleht sama armas kui maaelugi, miks muidu seal nii väga vabadel hetkedel olla armastatakse. Ehk on popp oma tegelikku suhtumist enda teada hoida. Kahju, et ka minuvanustel, kel võiks olla enam julgust .
Ajakirja lugemise vajalikkus
Ajakirjade lugemist peeti oluliseks, sest igasugune lugemine on vajalik, põnev ajaviide , hoiab kursis maailmas toimuvaga, arendab silmaringi, noori inimesi huvitab kuulsuste elu. Nende arvates saab sealt veel nõu, õpetusi ja nippe, uusi teadmisi, on võimalik moesolevaga kursis olla. Need, kes ajakirjade lugemist vajalikuks ei pidanud, arvasid, et saadud info on mõttetu, et on muid uudiste teadasaamisvõimalusi, ajakirjas klatšitakse kuulsusi ja see ei huvita.
Ajakirjad , mida loetakse
Graafik näitab kõmuajakirjanduse populaarsust küsitletute seas. Eraldi tuleb siinjuures välja tuua harivate ajakirjade Looming ja Tarkade klubi vähest populaarsust, ainult neli lugejat 106st vastanust ehk 3%.
Kahju, et minu eakaaslasi huvitab rohkem kuulsuste eraelu ja lobajutt. Võiks ja peaks siiski lugema enam kasulikku ja harivat. Rõõmustab, et mõnigi seda teeb ja ehk valmiv uurimistöö aitab teistelgi selles osas silmi avada. Ehk aitaks seegi, kui koolitundides nende ajakirjadega enam tegeldaks. Neid loetaks, neile viidataks ja ilmunud materjale tutvustataks. Küllap siis leiaksid mõnedki õpilased tee väärtajakirjadeni, sest minu eakaaslaste kodudes loetakse neid nähtavasti vähe.
Ajalehe lugemise vajalikkus
Ajalehe lugemist peeti vajalikuks, sest sealt saab kiiresti kätte uudised, see laiendab silmaringi, saab huvitavat informatsiooni, suurendab inimese vaatevälja, seal on majanduselus toimuv värskelt kirjas, lisaks arvamuskirjutised, mis muudavad artiklite mõistmise arusaadavamaks. Kaheldi, kas ka kogu avaldatud infot uskuda võib, sest kõik avaldatu ei pruugi alati tõsi olla. Õnneks on ka muid võimalusi uudiste teadasaamiseks ja loetu ülekontrollimiseks. Vast sellepärast on veebis avaldatu usaldusväärsemgi, sest seal on oluline kirjas enne ajalehe ilmumist. Kahju on, et ajakirjanikud muudavad vahel oma artiklitega tegelikkuse ähmaseks. Aavo Kokk on nende kohta öelnud, et nad manipuleerivad, et vaid ennast päästa. Üks õpilane on aga vastanud, et ajakirjanikud on valmis kas või kellegi koju minema toimunu kohta pärima. Aga ajakirjanikud pole alati ainult uudishimulikud . Tihti toovad nad päevavalgele sündmusi, millest muidu poleks midagi teatud. Näiteks telesaade „Pealtvaataja“...
Seepärast vajavad noored inimesed õpetust, kuidas meediaga suhelda. Mida uskuda ja mida mitte.
Kohustusliku kirjanduse kasulikkus
Kohustuslikku kirjandust peeti vajalikuks, sest muidu õpilased ei loekski. Enamikul juhtudel peetakse õpetaja raamatuvalikut heaks. Koolis loetakse neid raamatuid, mida tavaliselt ei loeta. Tunnistati, et see on üldjuhul klassikaline kirjandus, mis annabki baashariduse, valmistamaks ette tulevikulugejat, on ju lugemine samuti elukestev kui õppiminegi. Üks ei välista teist. Märgiti, et suur lugemus võimaldab lõpukirjandiga edukalt hakkama saada, seal argumentide tõestuseks tasemel näiteid tuua. Kohustusliku kirjanduse lugemine võimaldab ilmunud romaaniklassikaga tuttav olla, klassikaaslastega huvitavatel teemadel vestelda , nende arvamusi loetu kohta kuulata ja see seob meid märksa enam, aitab justkui hingesidemeid süvendada. On, millest rääkida, saame teada, mida ja kuidas raamatute autorid mõtlesid, ise kirjutamise ajal ellu suhtusid, miks teose kirjutasid, mida sellega taotlesid.
Kohustuslikku kirjandust peeti kasutuks, sest raamatuteadmistega polevat midagi teha. Samuti antakse lugeda pingelisel kooliajal ja raamatud on igavad.
Raamat ei reeda, suudab olla vaimseks toeks. Lugemine on tee vaimsete naudingute juurde. Turvaline kindlameelsus tänapäeva segipaisatud maailmade keskel.
Lapsepõlves unejuttude ettelugemise graafik
Jah - vastanud ütlesid, et lapsepõlves unejuttude ettelugemine arendab lapse hinge, õpetab tegema vahet hea ja halva vahel, lähendab last ja vanemat, hea on kuulata, kui ise ei oska lugeda. Nimetatud tegevus andis pisiku lugejaks saamisel. See tegi lapsepõlve rõõmsamaks. Õpiti kuulama teksti ja ette kujutama miljööd. Tekkis kontakt lapse ja vanema vahel ja see on olnud jääv. Erinevad põlvkonnad mõistavad nii üksteist.
Üks vastanutest kirjutas: “Lugemine näitab hoolivust.“ Täpselt nii see ongi. See näitab, et vanem leiab aega oma lapse jaoks ning tekivad lähedased suhted kogu eluks. Talle on tähtis olla viimased päevaminutid oma lapse lähedal. Aino Pervik oma kirjutises „Lastekirjandusmõtisklus pehmeil ja kalkidel taustel” sõnas, et kui vanem tegeleb oma lapsega, läheb ta mingil määral oma lapsepõlve. Nende vahel tekib side, mis on küll õhuke, aga on olemas. Arvan ka, et kui lapsele ette lugeda, siis laps hakkab üsna pea ise tundma huvi raamatu ja tähtede vastu. Sellevõrra õpib ta kiiremini lugema ja koolis on tal palju kergem hakkama saada ning elu pakub palju enam positiivseid elamusi. Kahtlemata on lapsepõlve mõnusamad hetked need, kui loetakse unejutte või lihtsalt loetakse.
Muinasjutu kohta arvati, et see õpetab kõigepealt elu tundma. Näitab, mis on hea ja mis halb. Paneb lootma ja unistama, tõetera on sees igal muinasjutul. Samas on see tore ja puhas, õpetab õigeid väärtusi hindama. Siin tulevad meelde kirjandusõpetaja sõnad: „Hea on kasvada maailmas, kus unistustel pole piire .” Muinasjutud just loovadki sellise maailma.
Kahjuks leidis nii mõnigi vastaja , et väljamõeldisi ei tohiks täie tõsidusega võtta. Nii vastanuid oli kogunisti kaheksa.
Kas meedias pööratakse piisavalt tähelepanu lugemiskultuurile kui rahva arengu edendajale?
Graafikult on näha, et Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilased sooviksid meedias rohkem näha lugemise kohta uudiseid. Õpilased, kes vastasid jah, ütlesid, et rohkem pole vajagi, sest lugemist pole õige peale sundida, inimene arendab end niigi kui vaid valida õige lugemisallikas.
Ei - vastajad ütlesid, et uusi raamatuid tutvustatakse liiga vähe, räägitakse rohkem kuulsustest, on muidki probleeme, mida lahendada, lugemist peaks rohkem reklaamima, sest muidu sureb see välja. Ja seda peeti murettekitavaks.
„Uusi raamatuid tutvustatakse vähe“- võimalik, aga nagu ütleb vanasõna:“Kes otsib, see leiab“..nii on ka uute raamatute leidmisega. Peab ise huvi tundma. Kõike ei saagi ette näidata. Leili-Maria Kask kirjutab kirjutises ”Ajakirjandus ja kirjandus”, et küsimus pole reklaamis, vaid õige raamtu ja õige lugeja teineteise leidmises. Kirjandusest kirjutamine tähendab tavaliselt kirjanduskriitikat, kirjanduskriitika aga üldist (väär)veendumust mööda eelkõige kirjaniku kirjutamist - õpetamist, kuigi kasvatamist - õpetamist vajaksid hoopis lugejad.
Osa õpilasi vastas, et kirjutamine sureb välja kui seda piisavalt ei reklaamita. Lugemine ei saa välja surra, kui me ise sellel juhtuda ei lase. Me ise peame rohkem lugemisväärsest huvituma. Ja võimalusi selleks on palju. Ajalehes Eesti Päevaleht ilmub Arkaadia lehekülg, Postimees tutvustab uudiskirjandust, Eesti Televisioonis on uuest aastast alates luuleminutid, kultuurisaade „Op“, noortesaade „Keelevägi“, teatriõhtud, Eesti Raadios on saade „Inimese sisu“, „Kultuurikaja“, kirjanduse tunnis soovitab õpetaja lugeda vaid väärtkirjandust, nii et infovaakumis ei tohiks meist keegi elada. Pigem algab kõik iseenese pealehakkamisest ja tahtmisest. Lugemine on ainuke inimest kõige kiiremini arendav tegevus, mis ergutab indiviidi fantaasiamaailma. Kõik, mida meeles peame, mille ise läbi mõelnud ja tunnetanud oleme, ei unune iialgi.
Meeldib, et eakaaslased tahaksid rohkem näha kirjandusfilme ja videosid, aga kui kõike meedias näidata, siis muututakse mugavaks. Ja vaid nägemismeel ei erguta ka vajalikul määral fantaasiat, järelikult on saadud kasutegur väike. Kui laps on õigel ajal raamatu juurde juhatatud ja ta on saanud tunda lugemise võlu, ei kahtle ta selle tegevuse vajalikkuses kunagi ning ei igavle iialgi. On ju raamat inimese parim sõber, kes kunagi ei reeda, küll aga kogu elu arendab.

Kokkuvõte

Maailm on tekstide kogum. See ümbritseb meid kõikjal. Tekstid panevad mõtlema ja olemasolevat sügavuti nägema ning hindama. Tekstid ühendavad inimesi ja see on oluline. Hermann Hesse on öelnud: „See, mis on inimestes ühist, on midagi rohkemat ja olulisemat kui see, mis igaühel on omaette ja mille poolest nad teistest erinevad.”
Noored loevad ja üldjuhul väärtustavad lugemist. Nad loevad raamatuid, küll kõige rohkem õpetaja soovitatut, so kohustuslikku kirjandust, aga ka muud: ajalehti, ajakirju, õpikutekste, käsiraamatuid, teatmeteoseid, sõnaraamatuid, kirju, kaarte, telegramme, teaduslikke artikleid, uurimusi. Küll oleks ühiskonnas tervikuna vajalik suurem lugemise tähtsustamine, sest loetakse, ilma seda enesele tunnistamata ja kahjuks valikuta. Kooliõpilased vajavad, et ümbritsev keskkond lugemisega seonduvat enam ergutaks, vähemalt sellele rohkem tähelepanu pööraks. See annaks kindlustunde ja nii mõnelegi kiirema arusaamise , et sellest saabki areng alguse. Nooruk tahab üldjuhul tegelda sellega, mis tundub olevat prestiižne, mida hinnatakse. Antud ajahetkel siis meelelahutuslikku, seda, mis kuulub mõiste alla massikultuur. Seega leidis kinnitust hüpotees, et minu eakaaslased loevad palju tühist ja teiste ellu puutuvat. Muret teeb, et noorte inimeste lugemislaual on palju nn kollast kirjandust. Loota tuleb vaid, et nad silmaringi avardudes jõuavad väärtkirjanduseni. Kool ja haridus aitavad selles osas maailma päästa, aga vaja on laiemat tuge.
Loetut hinnatakse üldjuhul kasulikuks ja arendavaks. Kui seda veel hinnata ei osata, siis küllap on otsus tehtud lühinägelikult. Teatakse, et maailm koosneb tekstidest ja tekstid, see ongi maailm. Kuidas muidu oleks võimalik oma maailmavaadet arendada, ise inimesena täiustuda, edasi areneda, oma vaimset nälga rahuldada, tööjõuturul konkureerida – kõik algab lugemisest.
Kooli soovitatavat kirjandust ja meediatekste hinnati selle järgi, kuidas need noori kõnetavad. Kuivõrd nad edasi mõtlema sütitavad ja taas end otsima kutsuvad. Näiteks mingi vajaliku töö loomisel. Kas või kirjandi või essee või artikli kirjutamisel. Mõistetakse, et lugemine teeb targemaks, enesekindlamaks. Sellestki saadakse aru, et lugenud inimene mõistab maailmas toimuvat adekvaatsemalt. Kirjanduse ja ajakirjanduse tähtsust mõistetakse. Iseasi , kas kõiki võimalusi kasutatakse. Koolipäevad on pikad. Kohustusi on palju. Koduelu nõuab tegemisi, vanemate abistamist, eriti maakodudes. Osa noori käib töölgi. Ehk mõjub mõtlemapanevalt tõik, et maailmas on enam kui 2 miljardit inimest, kes ei oska üldse lugeda. Meie oskame ja oleme arenemisvõimelised. Et raamat võib olla ka saast , siis on kooli soovitusnimekirjad parim, mis harib .
Tekstid on elu osa. Nende lugemine on kõigi inimeste jaoks möödapääsmatu tegevus. Tekstid on inimeseks kujunemise/ olemise alus, vundament. Arengu eeldus. Vaid lugedes avastatakse teksti tähendus. Raamatust, artiklist või mis tahes kirjutatust saab alles siis teos, kui seda loeme. Ja kui see meile midagi tähendab. Tekst on kirjandusteose eelduseks. Kui loetut tõlgendame ja sellele endast lähtudes tähenduse anname, temaga suhtleme . Tekst tingib oma loomult dialoogi – autori ja lugeja kahekõne. Saatja rollis on autor e kirjanik, sõnumiks tekst ja vastuvõtjaks on lugeja. Tekst peab lugejat köitma, temas kujutlusvõime äratama, lugeja aktiivsust virgutama ja fantaasiamaailma liikuma panema. Õnnestab, et mul on palju eakaaslasi, kes lugemise eel ja ajal ja järel tahavad süüvida autori loomesse, tema kujundi- ja elumaailma. Tekstid, lugemine ja autor on lahutamatud. Nad moodustavad terviku. Autor loob tekste ja neid loetakse. Tähtis on niihästi see, mida hingame (esmameedia), kui ka see, mis on meid puudutanud. See on varuks olulistel eluhetkedel. Oleme oma tekstiliste võimaluste poolest maailmakultuur. Kindlasti ei kuulu me sinna oma loomuliku jõu ja suuruse tõttu, vaid me oleme end rahvana üles töötanud ja seda tuleb noore inimesena osata hinnata ja säilitada.
Lugemine on tähtis, sest selle kaudu saadakse kätte peamine info. Oluline on iseenda arendamine lugejana. Eesmärgiks on kujuneda isiksuseks, kes suhtub loetavasse vabalt. Teab, et loetu tähenduse looja on ta ise. Ta on niisiis kasvanud iseseisvaks mõtlejaks.
Iga teksti lugemine on kasulik.Sellepärast vajaneb lugu pidada kooli pakutavast, seega kohustuslikust kirjandusest. Selleks on enamasti klassikaline kirjandus. See, mis on üle maailma parimaks tunnistatud . See on põlvkondade, inimsuse valik ja seda tuleb usaldada, sest see arendab inimest kõige enam. Hiljem ka ise valikuid tegema. Kohustuslik kirjandus päästab maailma, muudab selle valgemaks, elamisväärsemaks. Koolitunnist saab omaseks elustiil, et ükski arvamus pole vale, vajalik on julgus ja enesekindlus väljendumisel. Väärtajakirjade lugeminegi peaks alguse saama koolist, küll neid siis enam nõutakse.

Kasutatud materjalid

Kasutatud kirjandus:
Ehala , M. Kirjutamise kunst . Tudramäe: Künnimees, 2000.
Hennoste , M. Väike lugemisõpetus. Tallinn: Avita , 1998.
Kask, K. Meediaõpetus. Õpik gümnaasiumile. Tallinn: Avita, 2005.
Kelva toimetus. Kooruke 1. Tallinn: Sulemees , 2002.
Nahkur, A ; Sokk , M. Sõna vägi. 8 klass. Tallinn: Koolibri, 2002.
Nahkur, A.; Sokk, M. Sõna võlu. 7.klass. Tallinn: Koolibri, 2001.
Steele, J. L. ; K. S. Meredith & C. Temple . Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujundamiseks. Käsiraamat VIII. New York : Omanäolise Kooli Arenduskeskus , 1997.
Tüür, T. Aforismid .Tallinn: Sõna, 2005.
Ajaleheartiklid:
Eilsen, S. Lapse õpetab lugema perekond- Postimees, 19.09.2007.
Eslas , U. Teada saad seda, mida küsid - Postimees, 09.09.2006.
Kokk, A. Mitu korda sa seda teksti lugesid? - Eesti Päevaleht, 08.10.2008.
Mõttus, A. Mõte- Õhtuleht, 15.09.2006.
Rande, A. Las laps loeb- Maaleht, 13.05.2004.
Veidemann , R. Eesti kultuuri sisemine dünaamika - Õhtuleht, 06.10.2006.
Interneti aadressid :
[WWW] http://iisrmtk.onepagefree.com/?id=17388&onepagefree=vdscioiann5logu2krhe0puna7 (08.01.2009)
„Lapsed eelistavad raamatutele multimeediat.”- http://www.koolielu.ee/pages.php/0303,17779?aj=1102 (10.01.2009)
Lisa
Hea vastaja!
•Olen Kaili Olgo
•Teostan uurimust teemal „Tekstid, mida loetakse“
•Uurimuse eesmärgiks on saada ülevaade Jõgeva Ühisgümnaasiumi 9.-12. klasside õpilaste lugemise eripärast.
•Esitatud küsimustele palun vastata võimalikult põhjalikult.
•Ankeet on anonüümne ning garanteerin, et teie täidetud ankeetküsitluse vastuseid kasutatakse ainult uurimistööks vajaliku uuringu huvides.
•Loodan mõistvale suhtumisele ja ärksale meelele!

Kas lugemine on Sinu jaoks tähtis?
Jah, sest................................................................................................................
Ei, sest..................................................................................................................

Mis paneb Sind lugema?

• Uudishimu
  
• Kohustused
  
• Teadmistejanu
  
• ......................................................
  
• ......................................................
  

Milliseid ajalehti loed?

• Õhtuleht
  
• Postimees
  
• Eesti Päevaleht
  
• Maaleht
  
• Vooremaa
  
• Kuldne Börs
  
• Ärileht
  
• Auto Leht
  

Kas ajalehe lugemine on vajalik?
Jah, sest.............................................................................................................
Ei, sest...............................................................................................................

Milliseid ajakirju loed?

• Kroonika
  
• Kodu ja Aed
  
• Just
  
• Cosmopolitan
  
• Anne
  
• Akadeemiake
  
• Looming
  

Kas ajakirja lugemine on vajalik?
Jah, sest...................................................................................................................
Ei, sest.......................................................................................................................

Milliseid internetiportaale külastad?

• Delfi. ee
  
• Elu24
  
• Game24
  
• Neti . ee
  
• Google. ee
  
• Rate . ee
  
• Amor. ee
  
• Youtube
  
• ................
  

Milliseid TV kanaleid jälgid?
Kanal2
Tv3
ETV
MTV Eesti
............................
............................

Mida eelistad TV –st vaadata? Miks?
Uudiseid
Seebioopereid
Loodussaateid
Multifilme
........................
........................

Milliseid ilukirjanduslikke žanre eelistad?

• Romaanid
  
• Jutustused
  
• Novellid
  
• Luuletused
  
• ........................
  

Kas eelistad lugeda artikleid veebist või paberkandjal?
Veebist, sest...............................................................................................................
Paberkandjal, sest....................................................................................................

Lugemise plussid ja miinused?
Plussid

• ..................................................
  
• ..................................................
  
• ..................................................
  
• ..................................................
  

Miinused

• ..................................................
  
• ..................................................
  
• ..................................................
  
• ..................................................
  
• ..................................................
  

Mis on Sinu meeldejäävaim lugemiselamus? Millal ja kus? Iseloomusta seda lühidalt.
............................................................................................................................................................................................................................................................................................................
......................................................................................................................................................

Mida teed loetu meeldejätmiseks?
............................................................................................................................................................................................................................................................................................................

Mida arvad kohustuslikust kirjandusest? Põhjenda oma arvamust.

• Kasulik.
  
• Kasutu.
  

............................................................................................................................................................................................................................................................................................................

Tekste lugedes...

• ... on raske keskenduda loetavale välismüra olemasolul .
  
• ... ei sega mind helid, mis ümbritsevad, need aitavad hoopis süveneda.
  
• ... olen teksti niivõrd süvenenud, et ei kuulegi midagi enda ümber.
  

Kui tihti paned ennast tekstis olevate tegelaste rolli?

• Peaaegu alati
  
• Suhteliselt tihti
  
• Mõnikord
  
• Väga harva
  
• Mitte kunagi
  

Nummerdage järgnev loetelu eelistatuse järjekorras:

• Raamat
  
• Ajaleht
  
• Ajakiri
  
• MSN'i- tekstid
  
• Internetiportaal
  

Kas Sulle loeti lapsepõlves unejutte? Kui jah, siis miks on see Sinu arvates oluline?
..............................................................................................................................................................................................................................................................................

Mida arvad muinasjutust enese arengu tegurina ?
..............................................................................................................................................................................................................................................................................

Kes juhtis Sind raamatu juurde ja kuidas?
.....................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................
22. Kas meedias (ajalehed, ajakirjad, raadio, TV ...) pööratakse piisavalt tähelepanu lugemiskultuurile kui rahva arengu edendajale? Kommenteeri oma arvamust.
Jah, sest..................................................................................................................
Ei, sest..........................................................................................................................
Aitäh vastamast!
1 A. Nahkur, M. Sokk, Sõna võlu 7.klassile. Tallinn: Koolibri, 2001, lk 3.
2 M. Hennoste, Tekstide ülesehitus. - Väike lugemisõpetus. Tallinn: Avita, 1998, lk 31-36.
3 U. Laht, Sõber, kui ostad raamatut. – Kultuur ja Elu, 1977, nr 5.
4 M. Hennoste, Tekstide liigid. - Väike lugemisõpetus. Tallinn: Avita, 1998, lk 13.
5M. Ehala, Tarbetekstid. - Kirjutamise kunst . Tudramäe: Künnimees, 2000, lk 110.
6 K. Kask, Trükiajakirjandus. - Meediaõpetus. Õpik gümnaasiumile. Tallinn: Avita, 2005, lk 63.
7 M. Ehala, Teadustekstid. - Kirjutamise kunst. Tudramäe: Künnimees, 2000, lk 136.
8 A. Kokk. Mitu korda sa seda teksti lugesid? - Eesti Päevaleht, 08.10.2008.
9 A. Nahkur, M. Sokk. Sõna vägi. 8 klass. Tallinn: Koolibri, 2002, Tagakaas.
10 A. Nahkur , M. Sokk, Sõnad I. - Sõna vägi. 8 klass. Tallinn: Koolibri, 2002, lk 74.
11 T. Tüür, Aforismid. Tallinn: Sõna, 2005, lk 5.
12 H. Hesse, Raamatute lugemisest. – Kirjanduse kõnetus. Töövihik II osa. Tallinn: Avita, 2004, lk 8.
13 K. Poom-Valickis, Märgist mõistmiseni. - Kooruke I. Tallinn: Sulemees, 2002, lk 41.
14 K. Tani-Jürisoo, Koolist ja mõttemudelist. - Kooruke I. Tallinn: Sulemees, 2002, lk 6.
15 P. Toropi, Märgist mõistmiseni. - Kooruke I. Tallinn: Sulemees, 2002, lk 41.
16 J. L. Steele, K. S. Meredith & C. Temple, Meetodid. - Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujundamiseks. Käsiraamat VIII, New York: Omanäolis Kooli Arenduskeskus, 1997, lk 11.
17 K. Kask. Meediaõpetus. Õpik gümnaasiumile. Tallinn: Avita, 2005, lk 62.
18[WWW] http://iisrmtk.onepagefree.com/?id=17388&onepagefree=vdscioiann5logu2krhe0puna7 (08.01.2009).
19 A. Rande, Las laps loeb - Maaleht, 13.05.2004.
20 S.Eilsen, Lapse õpetab lugema perekond - Postimees, 19.09.2007.
21 A. Mõttus, Mõte. - Õhtuleht, 15.09.2006.
22 S.Eilsen, Lapse õpetab lugema perekond - Postimees, 19.09.2007.
23 „Lapsed eelistavad raamatutele multimeediat.”
[WWW] http://www.koolielu.ee/pages.php/0303,17779?aj=1102 (10.01.2009).
24 J. Sarasvuo, Sisemine sangar. - Kooruke 1. Tallinn: Sulemees, 2002, lk 48.
25 U. Eslas, Teada saad seda, mida küsid. - Postimees, 09.09.2006.
26 U. Eslas, Teada saad seda, mida küsid. - Postimees, 09.09.2006.
27 R. Veidemann, Eesti kultuuri sisemine dünaamika. - Õhtuleht, 06.10.2006.
44