Kriitiline lugemine ja kirjutamine (0)

Tallinna Ülikool
Kriitiline lugemine ja kirjutamine
referaat
Katri Kraus
EEP – 2
Sisukord:
Lugemine. Lugemisoskuse mõiste ........................................................................................... 3
Lugemine kui protsess .............................................................................................................. 6
Stiil ......................................................................................................................................... 10
Kirjutamine. Tekstiloome eeldused ........................................................................................ 11
Tekstide ülesehitus ................................................................................................................. 11
Stiil ......................................................................................................................................... 16
Kasutatud kirjandus ............................................................................................................... 18
Lugemine
Lugemisoskuse mõiste
Lugemisoskust ei käsitleta enam ammu kui varases koolieas omandatud pädevust. Lugemisoskuse all mõistetakse teadmiste ja oskuste süsteemi, mida inimene arendab kogu elu, sest internet , erinevad meediad, aga ka moodne kirjandus esitavad lugejatele üha uusi väljakutseid.
Lugemisoskus on võime mõista, hinnata ja kasutada kirjalikke tekste , et omandada teadmisi, arendada oma võimeid, osaleda aktiivselt ühiskonnaelus ning saavutada seatud eesmärke.
Tekstide liigid
Allpool on nimetatud tavalisemad tekstid, mis ühiskonnas ringlevad.

Kirjanduslikud tekstid: romaanid , jutustused, novellid ; näidendid, tsenaariumid ; luuletused, mõttesalmid; mälestused, päevikud, biograafiad jms.

Teadustekstid : uurimused, artiklid, esseed jms.

Publitsistlikud tekstid: uudised, artiklid, intervjuud, reportaažid, lugejakirjad; koomiksid, pilapildid jms.

Tarbetekstid : õpikud, käsiraamatud, reisijuhid; teatmeteosed, sõnaraamatud, telefoniraamatud, aadressiraamatud; menüüd, hinnakirjad, sõiduplaanid; eeskirjad, juhendid, teated ; määrused, reeglid; sildid, reklaamid , kuulutused; kataloogid ; mõistatused, ülesanded, ristsõnad; kirjad, postkaardid, telegrammid jms.

Graafilised tekstid: diagrammid , graafikud , tabelid , skeemid , kaardid; grafitid, plakatid jms.

Elektroonilised tekstid: internetis leiduvad tekstid, arvutitekstid, teletekstid jms.
Tekste võib liigitada ka teistelt alustelt, näiteks:

• Meediumi järgi: trükitekst ja elektrooniline tekst.
  
• Teksti vormi järgi: seotud tekst, sidumata tekst, segatekst ja mitmiktekst.
  
• Teksti tüübi järgi: kirjeldav tekst, jutustav tekst, arutlev tekst, seletav tekst, põhjendav tekst ja juhendav tekst.
  

Lugemise funktsioonid
Lugemisel on kaks peamist ülesannet:

loetakse info vastuvõtmiseks;

loetakse tunnetuslikust huvist.
Esimesel juhul on valdav info siirdeprotsess.
TEKST → LUGEJA
Sel juhul:

on tähendus tekstis;

siirdub lugedes tähendus tekstilt lugejale;

on protsessi võti lugemisoskus;

on lugemise mõõdupuu lugeja vastuvõetud info hulk;

saavad head lugejad tekstist rohkem infot kui halvad lugejad.
Teisel juhul on lugedes esikohal tõlgendusprotsess.
TEKST ↔ TÕLGENDUS ↔ LUGEJA
Sel juhul:

muutub tähendus, kui võrrelda mitut lugejat või üht lugejat eri ajal ja oludes;

tõlgendavad lugejad teksti erinevalt, kuid sarnase mõtlemistüübiga lugejad mõistavad seda lähedaselt;

kasutab lugeja tõlgendusprotsessi võtmena kultuuri- ja kogemustausta ning ajaloolis-ühiskondlikku konteksti.
Lugemisstiilid
Inimesed kasutavad iga päev erinevaid lugemisstiile. Neid saab liigitada neljaks.

Kommunikatiivne lugemine
Selle eesmärk on täita kommunikatsiooni tühimikku. Olemuselt on see vaatlev lugemine, mida kasutatkse ajalehtede, ajakirjade, raamatute sirvimisel ja pealiskaudsel lugemisel.

Juhtiv lugemine
Eesmärk on juhtida ja toetada mingit tegevust. Loetakse vahetult enne tegevuse sooritamist või selle ajal. Kasutatakse seoses mitmesuguste töö-, tegevus- ja käitumisjuhistega.

Õpilugemine
Lugemise eesmärk on teadmiste hankimine. Lugedes keskendutakse kõige olulisemale, püütakse loetut mõista ja meelde jätta. Teksti loetakse mitu korda erineva süvenemisega: tutvuvalt, süvenenult, korduvalt. Kasutatakse õppimisel.

Loov lugemine
Eesmärk on keskustelu tekstiga . Lugedes hinnatakse teksti kriitiliselt, võrreldakse seda enda seisukohtade või mujal esitatud andmetega . Loetakse süvenenult. Kasutatakse ilukirjandus- ja teadustekstide süvitsi lugemisel.
Olenevalt tekstist ja eesmärgist võidakse lugemisstiile kasutada puhtal kujul või neid omavahel põimida.
Rasked tekstid
Lugedes puutume kokku eri raskusastmes tekstidega . Ühtesid on kerge lugeda, teiste puhul põrkame ikka ja jälle takistustele. Tekstide raskusastme määramine on keeruline suhtelisuse tõttu, mille põhjus on lugejate erinevad teadmised, oskused ja kogemused. Siiski võib nimetada nähtusi, mis üldjuhul muudavad teksti raskesti loetavaks .

• Käsitletav aines on lugejale võõras.
  
• Teksti funktsioon ei ole lugejale selge.
  
• Tekstis liialdatakse abstraktsete sõnadega.
  
• Kontekst on lugejale võõras.
  
• Tekst on liiga informatiivne.
  
• Tekstis on väga kõrge üldistustase.
  
• Tekst on liiga fragmentaarne.
  
• Teksti tähendussuhted (aja-, põhjus- ja tagajärjesuhted) on ebaselged.
  
• Tekstis puudub keskne probleem.
  
• Tekstis liialdatakse ebaoluliste detailidega.
  
• Lugemist juhtivat ja suunavat metateksti on vähe või see puudub.
  

Lugemine kui protsess
Lugemine on protsess, millel on oma reeglid. Enamasti on need inimestel väljakujunenud iseenesest ega ole seetõttu alati kõige otstarbekamad. Lugejaid analüüsides on jõutud järeldusele, et loov lugemine koosneb viiest omavahel seotud ja loogilises järjekorras tegevusest.

Häälestu lugemiseks.
Vaatle teksti. Pööra tähelepanu pealkirjale, alapealkirjadele, teksti pikkusele, piltidele, skeemidele, andmetele jms.

Määra teksti liik ja adressaat.
Otsusta, millise tekstiga on tegemist ja kellele on see määratud.

Ennusta teksti sisu.
Punktide I ja II põhjal ning valikuliselt lugedes püüa aimata, millest ja kuidas on tekst kirjutatud.

Loe teksti.
Vestle ja vaidle mõttes tekstiga. Vaidlusel kirjuta üles mõtted, arvamused, tunded, mis lugedes tekivad. Selleks kasuta märksõnu või loo endale märgistik. Eraldi kirjuta üles tekkinud küsimused-probleemid.

Tee kokkuvõte.
Otsi ühist ja erinevat tekstis ning enda arusaamades, seisukohtades. Kasuta loetut mingil eesmärgil.
Lugemiseks häälestumine
Häälestumine algab teksti vaatlusest. See peab võimaldama lugejal teha mitu otsustust.

Kas teksti lugeda või mitte?

Kas lugeda teksti tervikuna või ositi ?

Milline on teksti raskusaste ? Kas seda peab lugema aeglaselt või on võimalik lugeda kiiresti?

Kas tekst on kirjutatud huvitavalt?

Kas tekst sisaldab oodatavat infot või käsitletakse selles lugejat huvitavat probleemi, ainestikku?

Kui palju aega kulub teksti lugemiseks?
Lugemiseks valmistumisel pööratakse tähelepanu järgmistele asjaoludele.

Millised on teksti pealkiri ja alapealkirjad?
Pealkiri viitab teksti laadile, alapealkirjad näitavad teksti ülesehitust ja osutavad mõttearenduse iseloomule.

Kui pikk on tekst? Kuidas on see paigutatud lehekülgedele ja liigendatud lõikudeks?
Teksti pikkus osutab teemaarenduse ulatusele ja süvenemisastmele. Lõik on kindel mõtteühik, mis sisaldab teemaarenduse seisukohalt olulisi väiteid, üldistusi, hinnanuid.

Mil määral ja kuidas on tekst illustreeritud ? Millised on illustratsioonide allkirjad?
Illustratsioonid rõhutavad teksti teatud külgi, näitavad, mida autor või väljaandja oluliseks peab.

Kas tekstiga on liidetud tabeleid, graafikuid või diagramme ? Kuidas need on allkirjastatud?
Tabelid, graafikud, diagrammid võimaldavad andmeid esitada üldistavalt ja võrdlevalt.

Kui palju esineb tekstis andmeid?
Andmete rohkus osutab autori süvenemispüüdele ja teksti uurimuslikule kallakule.

Kas tekstis on teistsuguse trükipildiga osi?
Eri šriftid või jämetrükk aitavad olulist esile tõsta.

Milline on teksti stiil (sõnavara, lausestus )?
Erinevate stiilivahendite kasutamine osutab autori eesmärkidele: kas ta käsitleb ainet tõsiselt, irooniliselt, huumoriga või mõnel muul viisil.
Teksti kavakindel vaatlus aitab lugemiseks häälestuda ja lugemisprotsessi kavandada, loob eeldused ratsionaalseks lugemiseks.
Teksti adressaat
Et teksti mõista, peab lugeja tundma selle erijooni ja suutma end kohandada autori ainekäsitlusega. Selleks peab ta otsustama, mis liiki tekstiga on tegemist ning keda autor on näinud selle võimaliku lugejana.
Traditsiooniliselt jagatakse tekstid nelja suurde rühma.

Ilukirjanduslikud tekstid on mõeldud paljudele lugejatele. Neis võidakse käsitleda mitmesuguseid probleeme ning need võivad olla kirjutatud rohkem või vähem nõudlikule lugejale.

Teadustekstide adressaat on kitsalt piiritletud . Iga teadusala toob kaasa spetsiifilised teadmised ja sõnavara. Teadustekstid nõuavad lugejatelt eelteadmisi.

Publitsistika on mõeldud laiale lugejate ringile . Ajalehetekstid on üldmõistetavad. Need eeldavad, et lugeja tunneb publitsistika põhieesmärke.

Tarbetekstid on määratud suurele kasutajaskonnale. Need on seotud kindlate eluvaldkondade ja eesmärkidega ning nende sõnastuses taotletakse üldarusaadavust.
Ennustamine
Ennustamisel on oluline koht lugemiseks häälestumisel. Teiselt poolt on see teksti lugemise (aga ka kõnelemise, kuulamise) kaasnähtus. Ennustamine tähendab lugeja püüdu teksti mõttes ette haarata ja hiljem seda lugemise käigus korrigeerida.
See on pidev tegevus ning osutab lugeja aktiivsele suhtele tekstiga, tema huvile loetava vastu. Passiivsel lugemisel jääb ennustamine tagaplaanile või puudub hoopis. Ennustamine aitab teksti paremini mõista, seepärast peab seda oskust endas teadlikult arendama.
Loov lugemine
Aktiivset ( loovat ) lugemist iseloomustab probleemikesksus. Lugeja esitab endale pidevalt küsimusi (Mida ma loen ? Mida tahab autor tekstiga öelda? Mis on teksti keskne probleem/alaprobleemid? Mis juhtub tegelastega järgnevalt? jne) ning otsib neile vastuseid.
Aktiivne lugemine on otsekui vestlus, milles lugeja dekodeerib teksti. See ei tähenda ainult teksti lahtimõtestamist ja sellest arusaamist , vaid sisuliselt uue teksti loomist, mis vastab lugeja arusaamadele ja ettekujutusele ainest, probleemist ja selle käsitlusest.
Valemina saab lugemist kujutada järgmiselt:
L = K + D + A + L
L – lugemine, K – küsimine, D – dekodeerimine, A – arusaamine, L – loomine
Lisaks valemis toodud põhioskustele peab lugeja valdama veel osaoskusi:

tundma ära, missuguse keelega on tegemist (kirjakeel, murded , släng vm);

suutma aimata tundmatute sõnade tähendust;

mõistma kaude väljendatud mõtteid;

tabama konteksti;

tajuma lausete semantilisi ja grammatilisi seoseid ;

mõistma teksti osade omavahelisi seoseid;

oskama seostada uusi teadmisi olemasolevatega;

tundma ära tekstis sisalduvad viited;

eristama teksti ideed kõrvalistest mõtetest;

mõistma teksti kommunikatiivset eesmärki.
Kokkuvõte
Iga lugemine lõppeb kokkuvõttega, mis sõltub eelkõige lugeja süvenemisvõimest ning lugemise eesmärgist. Sageli on see poolalateadlik sedastus, mis ajaviitekirjanduse pealiskaudsel lugemisel võib näiteks väljenduda hinnangus, et oli põnev või naljaks teos. Nõudlikuma teose süvitsi lugeja puhul aga sisaldada teose probleemide, tegelaste jms põhjalikku analüüsi ning sellest tulenevaid järeldusi. Milline lugeja kokkuvõte ka ei ole, mõjutab see ühel või teisel moel tema suhet raamatu või erinevate tekstidega edaspidi.
Stiil
Lugeja puutub stiiliprobleemidega kokku kaheti. Ühelt poolt peab ta ära tundma, millise stiililaadiga on tegemist: ilukirjandusliku, publitsistliku või teadusstiiliga. Teiselt poolt, et olla oma hinnangutes pädev, on tal vaja eristada head stiili halvast stiilist.
Ilukirjandusstiil
Eesmärk: Väljendatakse inimestega seotud juhtumusi, nende mõtteid ja tundmusi, et lugejaid kunstikavatsuslikult mõjutada.
Sõnavara: Kasutatakse kõiki sõnakihte: kirjakeele, kõnekeele, murrete, slängi sõnavara.
Tekst: Vaba ülesehitusega, lähtutakse autori kunstilistest taotlustest.
Kasutusala: Ilukirjandus: jutustus, novell , näidend, luuletus jms.
Publitsistlik stiil
Eesmärk: Kujutatakse ühiskondlikke elunähtusi, et lugejaid informeerida, suunata ja mõjutada.
Sõnavara: Kasutatakse valdavalt kirjakeelt.
Tekst: Loogilise ülesehitusega, lähtutakse tegelikest sündmustest ja faktidest.
Kasutusala: Publitsistika: ajaleheartikkel, reportaaž, retsensioon , uudis jms.
Teadusstiil
Eesmärk: Käsitletakse eri teadusalade probleeme, et edastada uurimistöö tulemusi ja teaduslikke arusaamu.
Sõnavara: Kasutatakse kirjakeelt ja käsitletava teadusala terminoloogiat ning järjekindlust toonitavaid sõnu (esiteks, näiteks, järelikult jms).
Tekst: Maksimaalselt loogilise ülesehitusega ning täpselt liigendatud, lähtutakse käsitletavast ainestikust.
Kasutusala: Teaduskirjandus: uurimus, teadusartikkel jms.
Kõiki stiililaade ühendavad heale stiilile iseloomulikud nõuded. Heaks peetakse stiili, mis on lihtne täpne, tihe, elav ja ühtne.
Kirjutamine
Tekstiloome eeldused
Kirjutama õppimine on kogu elu kestev protsess. Kirjutamisoskust ei ole võimalik omandada mõne päevaga, toetudes vaid teoreetilistele teadmistele . Tekstiloome on kogemuslik tegevus, mille puhul ka vilunud kirjutajad tunnetavad iga teksti alustades ainestiku suuremat või väiksemat vastuseisu, tarvidust luua mõtetest korrastatud tervik, raskust mõtteid keeleliselt täpselt väljendada. Tekstiloomes puudub piir, millest alates võiks kirjutaja öelda, et ta on saavutanud täiuse ning tal ei ole enam midagi õppida.
Tekstiõpetuses kehtivad paljud üldreeglid. Näiteks võib väita, et tekstiteooria tundmine aitab tekstiloomele kaasa, on hea teksti sündimise eeldus. Kuid teooria tundmine ei lahenda kirjutamise kõiki probleeme, sest on inimesi, kes suudavad häid tekste kirjutada ka vaistlikult, teooriat tundmata.
Tekstiloomele aitab kaasa ka see, kui autor

• loeb ja kuulab võimalikult palju erinevaid või mingil kindlal teemal tekste;
  
• kogub teda huvitavate valdkondade kohta ainestikku;
  
• kirjutab võimalikult palju erinevaid tekste;
  
• analüüsib kriitiliselt või arvustab loetud tekste;
  
• arutleb ja vaidleb loetud tekstide üle sõpradega.
  

Kirjutamist tuleks vähemalt aeg-ajalt käsitleda kui omamoodi mängu, unustamata seejuures, et ainestikku ja keelde tuleb suhtuda eetiliselt.
Tekstide ülesehitus
Kirjutamine eeldab teadmisi, millest olulisemad on tekstide põhiliste struktuuriosade ja nende ülesannete ning teksti kirjutamisega seotud töövõtete tundmine.
Pealkiri
Pealkirjal on täita kindlad eesmärgid. Sellega saab:

• anda lugejale teada teksti teemast, põhiideest, probleemist, tegelastest;
  
• osutada sellele, mida kasulikku , uut või olulist lugeja tekstist leiab;
  
• kujundada lugeja suhtumist , näiteks mingisse probleemi, nähtusse või inimesse;
  
• anda hinnanguid;
  
• äratada tähelepanu, uudishimu, huvi.
  

Ülesehituselt võib pealkirjad jagada nelja rühma.

Pealkirjad, milles on esitatud teksti idee ehk peamõte (Õnn on iga inimese enda teha).

Pealkirjad, milles on kesksel kohal mõni tekstiga seotud sümbol, motiiv või detail (Tee õnneni).

Pealkirjad, milles on teema või probleem esitatud üldsõnaliselt (Õnnelik inimene).

Pealkirjad, mis kutsuvad lugema, äratavad lugejas huvi (Õnne valem leitud!)
Pealkirja sõnastades tuleb jälgida, et see

• oleks lühike;
  
• oleks heakõlaline;
  
• lähtuks ennemini teksti peamõttest kui kõrvalistest seikadest;
  
• osutaks pigem olulisele, kui selgitaks midagi;
  
• sobiks teksti stiiliga (arutlev tekst vajab asjalikku, ilukirjanduslik tekst kujundlikku pealkirja).
  

Hästi sõnastatud pealkirjas puuduvad tühisõnad. Silmas tuleb pidada, et ka kirjavahemärgid võivad pealkirja tähendust oluliselt muuta. Autoril on võimalik pealkirja toestada või täpsustada, kasutades selleks ala- ja vahepealkirju ning motot.
Alapealkirjaga saab pealkirja täpsustada või seletada. Alapealkiri ei tohi teksti kesksest mõttest lahkneda, sest sel juhul nõrgeneb pealkirja ja mõttearenduse sidusus. Teema Võidu nimel kõigeks valmis – 1. alapealkiri Dopinguprobleeme tänapäeva spordis ; 2. alapealkiri Tšempioniks loobumiste hinnaga. Esimene alapealkiri osutab, et autor käsitleb dopinguga seotud küsimusi, teisel juhul aga analüüsib, millest peab sportlane edu nimel loobuma.
Vahepealkirjadega tuuakse esile teksti erineva sisuga alaosad, taotletakse esituses järjekindlust ja täpsust. Vahepealkirjad peavad olema pealkirjaga stiililt ja vormilt ühtsed.
Motoga saab selgitada teksti juhtideed, näidata autori suhtumist, motiivi arendusi vms. Moto on tavaliselt mingist kirjanduslikust allikast valitud juhtlause või tekst. Enamasti kasutatakse motodena proosa- ja luuletsitaate, aforisme, vanasõnu ning kõnekäände. Moto peab aitama teksti ideed avada, ainult siis on selle kasutamine õigustatud.
Teksti ainestik
Teksti kirjutamine algab ainestiku kogumisest. Teadlik ja süvenev töö ainestikuga on õnnestunud teksti sünni eeldus.
Kolm peamist ainestiku allikat on:

kirjutaja teadmised, tundmused, kogemused ja fantaasia ;

kirjalikud allikad (ilukirjandus, teaduskirjandus, teatmeteosed, ajakirjandus jms);

teiste inimeste mõtted, arvamused, tähelepanekud.
Ainestikku kogudes pannakse mõtted tavaliselt kirja sellises järjekorras, nagu need autorile meenuvad või algallikatest leitakse. Traditsiooniliselt on selleks kasutatud ettevalmistuslehte.
Sissejuhatus
Tekstid algavad üldjuhul sissejuhatusega. Sissejuhatuseta tekst on erandlik nähtus. Sissejuhatuse eesmärk on elustada lugeja mälus teadmisi ja hoiakuid, mis tal on käsitletava valdkonna või probleemi kohta. Teiseks peab see looma eeldused, et lugeja saaks omavahel seostada vana ja uut infot, s.t mida ta käsitletava valdkonna või probleemi kohta teab ning mida uut ta teksti lugedes teada saab.
Sissejuhatust võib kasutada ka selleks, et:

• püstitada põhieesmärk või –tees;
  
• juhatada lugeja teemasse;
  
• luua sobiv meeleolu;
  
• luua lugejaga usalduslik suhe.
  

Lõpetus
Lõpetus on tekstide traditsiooniline osa nagu sissejuhatuski. Vaid ilukirjanduses on levinud lahtise lõpuga (lõputa) tekstid, mis sunnivad lugejat tekstile ise lõppu mõtlema. Lõpetus on autori viimane võimalus lugejale midagi väita või teda mingil moel mõjutada, suunata.
Lõppsõna eesmärgid on:

• tuua esile teksti tuum, põhiidee;
  
• esitada hinnang;
  
• suunata tähelepanu millelegi või kellelegi;
  
• võtta kirjutatu kokku.
  

Arutleva teksti arendus
Mõttearendus on ülesehituselt teksti kõige keerulisem osa. Selle kokkupanek ja loogika sõltuvad käsitletavast ainestikust, probleemist ning autori eesmärgist ja vaatepunktist.
Arutlev tekst eeldab tavaarutlusest konkreetsemat, täpsemat ja loogilisemat esitlusviisi. Teaduslikus arutluses taotletakse lisaks veel objektiivsust ja süsteemsust. Arutluse eesmärk on analüüsida ning avada lugejatele mingi nähtuse või probleemi olemus.
Teemaarendusega seostuvad mitu üldist põhimõtet:

Kirjutaja peab enda jaoks alati määrama teksti piirid, selle, mis jääb käsitluse sisse ning välja.

Ei tasu proovida kirja panna kõike, mida nähtuse või probleemi kohta teatakse , sest siis valgub tekst laiali. Keskenduda tuleb olulisele ning käsitleda seda võimalikult sügavuti.

Tuleb püüda kirjutada loogiliselt, ei tohi pidurdada teksti kulgu , korrates juba öeldut või jäädes mõne üksikküsimuse juurde liiga pikalt peatuma. Autor peab oma mõtetes liikuma üha edasi ja sügavamale.

Nähtused tuleb esitada loogilises järjestuses.

Alati, kui midagi väidetakse, peab seda ka põhjendama. Kui ei suudeta esitatud väidet põhjendada, siis on mõistlik sellest pigem loobuda . Põhjendamata väited võivad tingida põhjendamatuid hinnanguid.

Teksti kesksed kohad tuleb tuua selgelt esile. Olulised mõtted võib väljendada teesidena, paigutades need lõikude algusesse või lõppu, teksti esimesse või viimasesse lõiku.

Näiteid on otstarbekas kasutada teeside tõestamiseks. Näide võib olla tõsiasi või väljamõeldis. Faktid on mõjuvamad, kuid mõnikord võib väljamõeldud näide osutuda sobivamaks. Näited peavad olema uued, huvitavad ja ülevaatlikud. Need ei tohi olla liiga pikad, neid ei tohi olla liiga palju, sest siis näidete mõju väheneb ja autori tekst jääb tagaplaanile.

Faktide esitamisel peab olema täpne.

Tsiteerides tuleks toetuda eelkõige autoriteetidele.

Kirjeldustel ja jutustamisel on arutlevas tekstis teisesed ülesanded. Kirjeldamist võiks kasutada eelkõige selleks, et midagi illustreerida või selgitada. Jutustamisega saab teksti elvdada, tuua esile tüüpilisi olukordi , probleeme ja karaktereid.
Teksti lõik
Teksti põhilised ehitusblokid on lõigud:

• sisulõik on teesi (väite) terviklik esitus. Sisulõik on ühtne ja arendatud, see on keelelise mõtlemise põhiüksus;
  
• vormilõik on tekstiosa taandreast taandreani.
  

Tavaliselt on sisu- ja vormilõik kattuvad mõisted, kuid tekst võib olla lõikudeks jagatud ka mingil muul põhimõttel: vormist, tahtest, ilust , suvast lähtudes. (Fr. Tuglas on näiteks novelli „Vabadus ja surm“ jaganud täpselt ühepikkusteks lõikudeks, nii on iga lõik otsekui ehituskivi vanglamüüris.)
Sisulõigul on kaks osa: tuummõte (tuumlause) ja seda arendavad tugimõtted (tugilaused). Tuummõte annab edasi lõigu teema ja idee. Tugimõtted avavad, detailiseerivad, arendavad ja konkretiseerivad seda. Tuum- ja tugimõtted võivad lõigus paikneda mitmeti. Kui lõik algab tuummõttega (väitega, probleemiga, lähteolukorraga vms), siis tugimõtted (arutlused, põhjendused, näited, tsitaadid vms) arendavad seda. Kirjutaja võib alustada ka tugimõtetest ja lõpetada lõigu kokkuvõtva tuummõttega (üldistusega, kokkuvõttega, süvendava mõttega, hinnanguga vms). Keerulisema ülesehitusega lõikudes võivad eritasandilised tuum- ja tugimõtted moodustada keerulisi põiminguid.
Teksti liigendus lõikudeks peab olema põhjendatud ning alluma teksti üldisele rütmile.
Stiil
Kirjutaja peab järgima stiilile esitatavaid üldnõudeid. Heaks peetakse stiili, mis on isikupärane, lihtne, täpne, tihe, elav ja ühtne.
Isikupärast stiili iseloomustab autorile omane mõtte- ja väljenduslaad. Isikupärane tekst on ainulaadne ja omapärane. Isikupära tuleb teksti loova kirjutamise kaudu, vähemal määral on see õpitav.
Teksti lihtsus tähendab selle üldmõistetavust. Lihtsus ei tähenda lihtsustamist. Lihtne on tekst, kus kasutatakse lihtsõnu, eelistatakse omasõnu võõrsõnadele, tavalisi haruldastele. Lausestuses kasutatakse liht- ja rindlauseid, välditakse keerukaid põim- ja lauselühendiga lauseid . Lihtne stiil on konkreetne ja näitlik, see ei ole paljusõnaline või pateetiline.
Stiili täpsus sõltub kasutatavast sõnavarast. Täpset stiili valdava kirjutaja tekstis ei ole sõnu, mille tähenduses ta kahtleb või mille kohta on ette teada, et lugeja neid ei tunne. Täpses stiilis välditakse liigset asesõnalisust ja üldise tähendusega sõnu. Kirjutaja ei liialda keelekujunditega ega kasuta metafoore pelgalt teksti ilustamiseks. Mitmetähenduslikke mõisteid tuleks konkretiseerida selgituste või näidetega. Lausestuses tähendab täpne stiil, et lause- ja mõttepiirid on kohakuti: üht mõtet väljendab üks lause, üht mõttearendust üks lõik.
Tiheda teksti tunneb ära sellest, et kirjutaja püüab lugejateni viia minimaalsete keelevahenditega maksimaalse hulga infot. Autor ei tohiks kasutada rohkem sõnu, kui enda väljendamiseks on vaja. Asjalik stiil on napp , paljusõnalisus viitab lobisevale stiilile. Kergemeelne ümberkäimine sõnadega muudab teksti enamasti raskesti jälgitavaks ja mõistetavaks.
Tekstide emotsionaalsus ja ekspressiivsus saavutatakse tavaliselt sõnavara ja lausestusega. Elavusele rajatud tekstides kasutatakse tavalisest rohkem kõnekujundeid (metafoore, metonüümiat, võrdlusi jm) ning haruldasemaid keelendeid ja lausekonstruktsioone. Kui autor kaotab mõõdutunde, ei ole tulemuseks mitte elav, vaid lobisev, kenitlev ja ennastimetlev stiil ning tekst, mis võib lugejas tekitada emotsionaalse tõrke.
Stiili ühtsuse all mõistetakse läbimõeldud sõnavalikut ja lausestust. Kirjutaja ei tohiks asjata segada erinevaid sõnakihte (näiteks kirjakeelt ja murdekeelt või kirjakeelt ja slängi). Lausestuses tuleks jääda kindlaks ühele laadile, kujundades stiili pikaldaseks ja rahulikuks, kiireks ja tormiliseks või neutraalseks. Muudatused stiili üldlaadis peavad olema põhjendatud ning lugejale arusaadavad. Stiililine ühtsus ei tähenda monotoonset lausestust ja kordusi sõnakasutuses.
Kasutatud kirjandus:
Hennoste , H. (2013). Tekstist tekstini. Lugemine ja kirjutamine