Suburg-ajakiri LINDA: Ilu ja Ideed (0)

NAINE & seksuaalsus folklooris ja ühiskonnas FLKU.04.127
LINDA . ILU & IDEED1
ESSEE
Kaire Nurk
Ajakiri Linda, esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri eesti naisterahhwale2 alustas ilmumist aastal 1887 Viljandis , andes järgnevalt ligi kakskümmend aastakäiku. Avanumbri esilehel viidatakse ka ajakirja nime rahvusaatelistele seostele Kalevipoja eeposega: Linda suikus surma süles / Kaua külma kalmu al, / Nüid ta tõstab pea üles, / Nüid ta jälle ärkaval. / Ema arm ja ema süda, / Hauaski ei jahtu nad, / Neid ei murra surma oda – / Igaweste miilavad! /…/ Nüid on lõhkend kalmumägi / Kõrge tänu Taarale – / Nüid on lõpmas sortsi wägi, / Linda ärkab ülesse. / Tema hüüab Eesti õues: / Tõuske tütred, ärgake! / Koit ju punab taeva põues, / Miks te’e weel nüid uinute. Värsivormis pöördumine lugeja poole näib kokku monteeritud laenudest Kreutzwaldilt ja Koidulalt, sj on peategelaseks tõstetud – eepose MEES-kangelase Kalevipoja asemel – NAINE, ESI-EMA, Linda.
Käesoleva aine raames ongi oluline, et see ajakiri oli esmakordselt Eesti elus suunatud naistele, et see oli esimene omataoline, et see rääkis naistest, liiatigi - oli mõeldud suhtlus- ja treeningu-(!)areenina naistele (ühte kogusse kokku heita, oma südame koormid elutarvituste ja pärimiste kohta wälljapuistama, üksteiselt elutarrkusi õppima, üksteisele neid õpetama, üks kui teise sillmade läbi elu tõsidusesse vaadata püidma, üks kui teise kõrrwade läbi looduse loomuse heälesi, kunstielu kõlasi j. n. e. ikka teravamalt ära kuulma ja sedasi üksteist tuetades ikka enam ja enam oma soo seisuste ja kohustustele osavamaks, wäärilisemaks inimeseks kasvama/ ), ja et seda andis välja NAINE. Eraldi on intrigeeriv ja sama oluline, et see naine kujunes ja kujundas end (nii saatuse soosingul kui hoolimata saatusest ja oludest ) iseseisvaks mõtlejaks – võime öelda – isemõtlejaks (omas keskkonnas), mistõttu ajakiri oli mh ka tema maailmavaate, teadmiste, huvide, elukogemuse, pedagoogitalendi, ilutaju, loomingulisuse, aga samuti – psühholoogilisel tasandil – iseloomu peegel . Mõisaprouast ristiemalt saadud nimele Caroline eelistas ta enda valitud eestipärast Lillit ( Eduard Vilde Tabamata ime kangelanna tuleb aastaid hiljem – 1912) – niisiis , see NAINE oli Lilli (Caroline) Suburg .
Olles kandnud ajakirja ideed aastaid hinges , saavutas Lilli Suburg lõpuks kolmandal katsel loa selle väljaandmiseks – sedagi vaid tänu nutikale manöövrile, paludes lehe toimetuse eest wastutajaks härra cand Hugo Treffneri! Niisiis – tegu oli mehe eestkoste all välja antava, naise tegevtoimetusel kokku pandava naistele suunatud väljaandega (!) – fakt, mis iseenesest peegeldab valitsevaid soo- ja sotsiaalseid paradigmasid, eelkõige naise käsualusust ja tema tegevusruumi ahtust sootsiumi ( avalikes -avalikult) patriarhaalseis struktuurides. Siiski antud juhul tuleb seda skeemi lugeda vabamalt: Treffneriga ühendas Suburgi kollegiaalsus hariduspõllul – mõlemad ju kooliasutajad ja -juhatajad – nii et see patronaaž oli pigem vormitäide paberil .
Kuna üks essee ei saa võtta endale eesmärki käsitleda ajakirja kogu selle temaatilises mitmekesisuses, ilukirjandusest (sh algupärasest) kuni sotsiaalia ja moraali (sh kooli ja kasvatusküsimused, erinevad naisküsimused, vooruse seadused seltslikkus elus, perekonnatemaatika jne) ning ökonoomika, täpsemalt majapidamisalase nõuandluse ja püsirubriigi Mõndasugust kireva spektrini – kui mainida mahukamaid ja püsivamaid rubriike. Peatun hetkeks siiski nii üldistustes kui ka tõttamises ajakirja peaprobleemi esiletõstmise suunas, ning loetlen punktuaalselt esmanumbri (1/1887) rubriigid/materjalid sisukorra alusel: Teretuseks (lk 1); Sõnakene suguõdedele – toimetuse tähendus ja kuidas Linda elule jõudnud (lk 2); Leeni, ehk igavene käsualune (alguspärline jutt) (lk 4); Valgus ja vari. (Eestistatud) (lk 10); Wooruse seadused seltslikkus elus (lk 19); Armastusest. Tükikesed ühe naesterahwa kõnest, peetud Endla seltsis (lk 25); Carl Robert Jacobson (lk 28); Kodu ja kool (lk 30); Kriitik (lk 36); Mõnda sugust (lk 37); Nalja jutud ja tilgad (lk 40); Kirjawastused (lk 41); K u u l u t u s e d (23 tk) (lk 43-48).
Rubriik Mõnda sugust sisaldab esmanumbris järgmisi materjale: 1. Igal elu igal omad walguse, igal omad warju küljed 2. Kübar iseenesest on üks üsna ilmasüita ihu-, nimelt peakate, ja mõnel ajal ja kohal päris tarwilik terwise hoidja 3. Greeklased on parajuse pidamist ühe naesterahva läbi/ – Hiljuti kõigis ajalehtedes kuulutatud kuratori härra uuem käsk, koolielu kohta 4. Naesterahwas ja luuletajad on algusest saadik käsikäes käinud 5. Meie põllumeeste seltside wälljanäitustel. Järgmise aastakäigu (1888) esimeses numbris ilmuvad rubriigile värvikad alajaotused: Nääklemise nurk neidudele; Nuramise nurk naistele; Müramise maa meestele. Need koondavad lugejapöördumisi ja diskussioone, aga ka suunitletumaid nõuandeid. Lisaks on ajakiri saavutanud loa avaldada lauule nootidega, ja nii leiame edaspidi Mõnda suguse lõpust alati mõne laulu (esimesena: Igatsus kevade järele).
Vahepõikena autorefleksiivseid kommentaare: käesolev essee tahab tegeleda põhiküsimusega, ja kasutada selleks mitte traditsioonilist historiseeritud käsitluslaadi mingis vahetult tuletatavas/käepärases kontekstis (nt oma aja ajakirjandusmaastiku kontekst, Lilli Suburgi ilukirjandusliku loomingu või tema teise suure elutöö, Rousseau’ vaimus tütarlastekooli kontekst või ajakirja toimetamise tehnilis-äriline kontekst jne) vaid katsetada dünaamilisemaid ja lahtisemaid põkkamisi, sh kaasates oma eriala (milleks on kujutav kunst ) pagasit ja nägemisviisi ning ajanihestusi – püüdmaks avastada hulkuvaid seoseid, genereerimaks algupäraseid küsimusi, saavutamaks interdistsiplinaarne lõimumine, õhutamaks sünergiat.
Mis on siis ajakirja Linda põhiidee? Iseeneses? Tol ajal, XIX sajandi lõpukümnendeil? Ja mis ja kuidas kõnetab ta täna? Peab siinkohal ka täpsustama ajalise raami: suburgilikus autoportreelises koloreeringus ilmus Linda algperioodil, kuni aastani 1894, sealt edasi jätkati perekesksema adressaadiga. Esimesel aastal jõudis ilmuda 3 numbrit, 50-leheküljeline igakuine väljaanne tervikuna oli tol hetkel Lilli Suburgi õlul. Siis ilmusid ka Suburgi programmilised artiklid oma ehedas värskuses, hiljem kohtab nende esmateeside laiendusi ja süvendusi, erinevaid seostamisi elupraktikaga, kuid põhimõtteliselt pöördelist lisa ei tule.
Esmanumbri sisekaanel seisab Suburgi allkirjastatult: Peasiht ja püie saab olema: Eesti naesterahwast tema koduses, kodakondlikkus, kui ka suures riiklikkus elus juhtida ja tema waimu sillma selles elus igapidi teritada. Sellega on rõhutatud kahte asja - naesterahwast ja waimu sillma! Ei sugugi naist ja ilu (nagu tõstatus ettekandeseminaris kuulajate poolt probleem)! Füüsilist, keep smiling-ilu – nagu meie rahutus kaasajas – plahvatusohtlikus maailmasitusatsioonis – tugevnenud uuspatriarhaalsuses näib kõigis eluvaldkonnis naisele tema aktiivsel kaasabil generaal-eesmärgiks sätestunud! Mehed vajavad – nagu kunagi kroonikaaegadel – militaarse söakuse tõstmiseks seksuaalenergia tuge (seda siis – n-ö lahinguväljal realiseerimiseks – või ka lihtsalt – ebakindlal ohuajastul igapäevaelus vastupidamiseks)! Naiste ILU- kultus ongi võib-olla meeste sisemise ebastabiilsuse kompenseerimiseks?! See võib hakata ebaproportsionaalselt ühekülgselt varjutama ja dikteerima inimest tema terviklikkuses … Tahaksin öelda dramaatilisemalt: lammutama inimest. Ilu mõiste muutub väliseks mehhaaniliseks ideoloogiliseks ebademokraatlikuks atribuudiks. Muidugi, ilu on kahtlemata inimese käes võimas manipulatsiooni ja valitsemise vahend, õnneks mitte ainus.
Sõjakujundist veel: muidugi ei pea arvama , et Suburgi ajal oli liigne rahuaeg , ehkki sellesse ajalõiku langeb tõesti sõdadeta aastaid terve maailma mastaabis; ent Euroopas olid just läbi saanud Pariisi Kommuun ja lühike Prantsuse-Preisi sõda. Üldises kultuuripildis oli tõesti väike rahuaeg, kus suured teemad ei varjutanud isiksusekesksemaid… Linda on dominantselt ajakiri isiksuse arendamise eesmärgiga, diskussiooniplatvorm selleks, ja mitte lihtsalt info ruupor. Liiatigi oli tollane aeg just maailmapildi muutumises ääretult murranguline, reaalteaduse ja tehnoloogia areng (motoriseeritud transpordi, kirjatuvist kiiremate sidevahendite ja inimsilmast enam nägeva aparatuuri jne loomine ja rakendamise algus) avas maailma – tollaste parameetrite järgi. Linda reklaamib end ajakohase ajakirjana: kuivõrd see maailmapildi avardumise (tehnoloogiline) baas kajastub Lindas? Kui vahetult, või kui kaudselt ? Ja kuidas? (Jah, nt osutab Suburg filmikunstile .) Kuivõrd on Eesti ärkamisaja kultuurilugu (milline nüanss samuti Lindas tähtis) uuritud selles maailmapildi hüppelise avardumise kontekstis? Kuivõrd nüansirikkalt seostatult on üldse eesti asja m õ t e s t a t u d Euroopa / maailma laiemate arengute foonil ? Kui kaugele jõudis Lilli Suburg Vändra metsadest – kui kasutada Aino Undla-Põldmäe väljendit järelsõnast Suburgi Kogutud kirjatöödele (2002). Või kui ajakohane vaim valitses Vändra mõisas? Suburgi ajakirja teeb komplitseerituks, lisaks autorikesksusele, just see isiksuse arengu kesksus. Isiksuse areng maailma kiirelt arenemise hetkes …? Seal ja siis leiavadki aset säärased lahtirebendumised ja hüpped, millel justkui pole käega katsutavat katet! Lisaks selle ajakirja komplekssus, selle erinevate allosade allutatus peaeesmärgile!! Ja liiatigi – kuidas ajakirja enda järk-järguline muutumine kajastab ajakohaseid protsesse? Kuidas 1994-järgne ajakiri tagasipeegeldab ajakirja Suburgi-perioodi?
Aga süvenegem siis ilu- ja soospetsiifilisemalt: kas Lilli Suburg ei maini tõesti kordagi naise ilu, ei mingiski seoses?! Osaliselt oma ajale tunnuslikult – ei valda ta, feministliku terminiga öeldes, mehe pilku, sest tal on korralik tütarlastekasvatus, mis tollase kombe kohaselt oli põhimõtteliselt eraldatud poisslastekoolitusest. Ka tema lapsepõlvemängukaaslased olid samasoolised, esikjutustuses Liina esinev naabripoiss Jansu olla vaid süžeele vajalik tegelaskuju. Kuidas pidigi ta siis tundma vastaspoole mõttemaailma. Sood olid tollal selgema ja vastandlikuma rollijoonisega kui täna. Lilli Suburgi ajakiri on sellele baasile vastavalt täiesti oma soo keskne , ehkki Linda veergudel väitleb Suburg süüdistuste vastu mehelikkuses.
Peame andma korraks sõna mehe pilgule meie kaasajast, Aarne Rubenile3: �P�ikesenaine�, � tles Vilde �Tabamata ime� tegelane, samuti Lilli, sugu�e kohta. See p�ikesenaine pidi olema niisugune, kes oskab h�sti silmi teha ja saadab pidevalt naiselikke signaale. Noorest Lilli Suburgist on aga j��nud k�ll �ksainuke hall foto ja ega me p�ris t�pselt ei teagi, milline ta just oli. Ta on sellel fotol krinoliinkleidis, seljas on tal t�na-p�evastegi kriteeriumide j�rgi moekas sviitritaoline r�� ja muu hulgas katab ta oma alal�uga valge r�tikuga, et mitte lasta v�lja paista v�idetavalt inetul armil. Niisuguse r�tiku varjus s�ndis palju kummalisi m� tteid , vastuolulisi ja kirjuv�itu unistusi, millest �ks Rousseau� vaimus t�tarlastekooli loomine. (2003) Selles käiakse alguses välja mehelikult positsioonilt naise kui tabamata ime kujund (millega näivad teksti täpitähti ja jutumärke asendama pandud kunstipärased �-id suurepäraselt korreleeruvat), seejärel küsitakse Suburgi väljanägemise kohta, millest üksainuke hall foto ei anna täit selgust ja lõpuks distantseerutakse kangelanna kummalistest mõtetest, ammugi siis vastuolulistest unistustest. Ilu mõiste on küll eituse läbi kohal, seoses v�idetavalt inetu armiga.
Suburgi ilukirjandustegelase juures satub Rubeni mehe pilgu alla samuti kõigepealt väliskuju / väline, ühtlasi visandatakse koheselt – autorefleksiivselt / inspireeritult – mehe-naise suhtepilt: Ent vaadelgem Lilli tegelast Liinat. Eesti soost Liina on habras, graatsiline ja roosas kleidis. Ta ilu on erakordne ja k�ik mehed on valmis tema ette p�lvili viskuma.
Noorte kunstnike ja kriitikute Artishoki teisel biennaalil (2010) esitas piltilus endine modell ja Tartu Kõrgema Kunstikooli diplomiga fotokunstnik ühes isikus , Kaisa Eiche, oma teosena kaks dubleerivat Musta Luige fotot, ühel poseeris vastavas balletikostüümis Kaisa ise, teisel Tartu linna keskraamatukogu klienditeenindaja , kes põeb soomustõbe. Artist Talk ’il istusid mõlemad kõrvu, vastamas publiku küsimustele. Selles aktsioonis väljendus justkui autori protest ilu vastu, selle ilu vastu, millel hetke Tartu kontekstis ei olnud täita muud rolli, kui komplikatsioonina seista Kaisa ja maailma vahel. Hiljuti nägin Narva mäe Maximas ebatavaliselt ilusat kassiiri, kes ei söandanud tõsta oma kauneid silmi, kuid imetlevate pilkude surve all püsis tema näol vahelduva intensiivsusega tagasihoidmatu muie. Mõned ostjad punastasid, sh üks vana paks naine. Muide, kõigele lisaks oli tal sügav ja tugev hääl. Võib-olla oli midagi säärast ka Lilli Suburgiga?Milline muide oli tema ilu-kirjandus-kangelannade hääl?
Aino Undla-Põldmäe mainib Lilli ema kaunidust ja nobedust, aga ka tema praktilist, tervet mõistust, kuid ta ei maini sõnagagi Lilli enda ilu. Autobiograafilisest ilukirjandusest on ta välja noppinud õrna ja närvilise lapse. Massu mõisahärra, endise koduõpetaja, kõrgesti haritud Georg Bolzi (kelle vabameelne salong ja eravestlused oli Lillile aken Euroopasse) poja meenutuses (1930ndaist) oli Lilli meeldejääv, pikk kõhn kuju, rätik ümber pea, punase kiviga sõrmus sõrmes. Jakobsoni hinnanguist mainib Undla-Põldmäe Lilli vooruste vaimust rikutust. Kuid toob ära ka Jakobsoni rõõmu hingesugulase-inimesega tutvumise üle.
Nii nagu Lilli Suburgiga seoses ei räägita enim ja esmajärjekorras ilust , ei põhitähtsusta ka Lilli Suburg Lindas ilu! Ta mainib küll ilu mitmel pool, nt rubriikides Mõndasugust ja Mõttesalmides. Ta räägib kleidiriide värviilust ja filmikunsti ilust. Kuid ilusa naise asemel on eelistatud hea naine. Ilu pärast naist wõtta, on nii sama hea, kui rooside pärast mõisat osta. Ja ometi oleks viimane weel mõistlikum, sest rooside aeg tuleb iga aasta jälle. ( Kotzebue ; 3 / 1888 Mõttesalmides) Kummaline, et võrrandisse naine=mõistus ilu justkui ei mahu. See on intrigeeriv probleem. Kultuurilooliselt oleks viljakas uurimissuund, kuidas määrab ilu inimese saatuse just vaimuilmas, kuivõrd kallutab väline ILU inimest tema valikus materiaalse ja ideedemaailma vahel? (Kaisa Eiche on nüüdseks loobunud karjäärist Tartu kunstielus, ja astunud Jaapani tootefirma teenistusse, võites ühtlasi tagasi õiguse oma ilule, mida ta erinevail viisidel püüdis varjutada (a la Lilli Suburgi lõuarätik) väikelinna kunstnikkonnas liikudes.) NB! Ilu ja inetuse ajaloost on mõtisklenud – meessemiootik Ecco.
Võttes verbaalsesse esseemaailma ette ühe pildiinterventsiooni, asetan järgnevalt kõrvu fotod Lilli Suburgist, tema Pärnu tütarlastekooli pinginaabrist Lydia Koidulast ja ca 1,5 põlvkonda hilisemast Marie Underist (küll teades Suburgi rahvusärkamisajakõlalist nime, kuid teadmata tema välimust, kujutlesin millegipärast teda Marie Underile sarnanevana).
Lydia Emilie Florentine Lilli (Caroline) Marie
JANNSEN / KOIDULA SUBURG UNDER
1843 – 1886 1841 – 1923 1883 – 1980
Koidula 1886 Suburg 1916 Under Rootsi emigratsioonis
Neti fotovalikus sarnanevad mõneti hoiakult ja küünarnukiga lauale toetamises noored Suburg ja Under. Underi figuuri dünaamikas on sj enam jõulist ekstravertsust, Suburgil samas vaevumärgatavat nõtkust, introvertsust. Suburg ja Under sarnanevad samuti vaibumatult otse kaamerasse vaatamises; Koidula vaade on veerandprofiili seatud, vältimaks otsekommunikatsiooni. Kui otsevaates kehastub suurem eneseteadvustus, siis kõrvalevaatamises väljendub pigem ebakindlus . Muidugi võis olla määrav pildistaja otsustus, aga siiski seisame vastamisi statistilise faktiga. Leiuks võib pidada netivalikus eakast Suburgist erandlikku jäädvustust arhetüüpses (läänelikus) mõtleja- poosis .
Võime kõrvutada ka portreefotosid, sj Suburgist täisfiguraalse ülesvõtte suurendusena.
Koidula uhkustab Jeanne d’Arc’ iliku hoiakuga, Underi panuseks on Raffael’ilik teravalt läbitungiv ja arvustav pilk. Noorukeses Suburgis hoomab sihikindlust (tundub, et foto on tehtud siiski veel Vana-Vändra mõisa rentimise aegu ja võib-olla üsna varsti peale saksastunud tütarlapse Pärnust koolist koju naasmist, seega perioodist, mida Lilli ise on nimetanud kannatusaastad kodus).
Nn mõtleja poos vajab väikest kunstiekskurssi. Käsi-toetamas-pead- ehk käsipõsakil-poosis on kujutatud läbi aegade intellektuaale. Varasem kultuuriline kood seostas intellektuaali ka melanhooliaga, võrdsustades keskendunud uurijavaimu sügava juurdleva tõsiduse kurvameelsusega.
1.2
1.1 2.1 2.2
Sümbolismi impressionismiga oma loomingus ühendav prantsuse skulptor Auguste Rodin on andnud Euroopa kultuuriloole Mõtleja arhetüübi tuntuima kuju (reprod 1.1 ja 1.2). Tema tõlgenduses on mõtleja ibsenlikult dramaatiline, seda väljendab keha dünaamiline poos, käele toetuva pea raskus, näo miimika. Rodini teine samateemaline kuju kannab tiitlit Mõte. See on portree noorest naisest, kes tervenisti kängitsetud marmorblokki ja vaid longus tanutatud pea ulatub välja, lõug kivvi vajunult (reprod 2.1 ja 2.2). Neis kahes kujus on võimendunult leidnud väljenduse soospetsiifika: MEES on kujutatud aktiivsena, tegutsejana, subjektina, mässajana oma mõtete (või tunnete) vastu, NAINE passiivsena, alistuvana oma mõtetele, tardununa, pigem objektina. Proovige kujutleda vastupidiselt?!
3 4
Rodini lääneliku mõtleja arhetüüpi reflekteerib Korea päritolu, Euroopas Fluxus-liikumise kandvaks jõuks saanud Nam June Paik installatsioonis Triangel: Video- Buddha ja Video-Mõtleja (4 monitori , 2 videokaamerat, 2 skulptuuri, 2 statiivi; 1976 (1991)) ida mõtleja kui mediteerija kaudu, asetades mõlemad enesekaemusse ekraani ette (repro 3). Video-Buddhast lõi ta erinevaid versioone (repro 4), sh ka performance’i vormis, mediteerides ise vastamisi ekraanipildiga. Kooskõlas kõiksusega väljendub mediteerijas sügav rahu ja tundeharmoonia, seevastu läänelikus mõtlejas pinge, tasakaalutus, mõtte ja tunde konflikt.
5 (ülal) 6 (all)
Albrecht Düreri meistergravüür Melanhoolia kujutab renessaanslikku versiooni teaduslike (sj mõõdetavate) tõdede kaudu kõrgema tunnetuse saavutamise võimatusest, seega samuti tunnetuslikku konflikti (teose interpretatsioonis puudub lõplik kindlus ). Lõputu mere kaldal melanhoolias on kujutatud sellel just naistegelane (repro 5). Kaasaegse eesti kunstniku Koidulast maalitud kujutlusportree ebanaiseliku dünaamika ainsaks selgituseks saab olla, et autor on meeskunstnik (repro 6), fotoalus sellele puudub. Nende ja Rodini kahe töö keskel Lilli Suburgit ilmselt tema 75nda juubeli fotojäädvustusel lillesülemite keskel uurides, võib vaatamata pidulikule hetkesituatsioonile näha lääneliku ikonoloogia vastava tüüppoosi sisseharjutud žesti ja kindlat otsest vaadet. Edasine iseloomustus kipub siiski muutuma liigselt tõlgenduslikuks, tekib oht projitseerida nähtavale juurde loetu, kogu sündmuste ja ideederohke pikk elu, otsida tehtu üle rahulolu. Või vastupidi, kibestumust luhtumistest? Vaatamata kõigile segavaile asjaoludele on Rodini ja Düreri idee-kujud Suburgile lähedased; pole isegi vahet, kas võtta Suburgi-poolselt poseerimisžesti selle foto tarvis n-ö programmilisena või harjumuslikkusest tingitud automatismina. Ka mediteerijakuju rahu võiks leida, kuigi tuuletu leegi absoluutne vertikaal on – kaldu – ja – toetatud.
Millise mõtlejana ent Suburg Linda lehekülgedel avaldub? Kui (ühekülgset) vaimu-keskne ta on? Ka Sirje Olesk on formuleerinud tutvustavaks kokkuvõtteks, et Linda oli idealistlikult vaimu hariv, mitte praktilisi naiselikke tarkusi jagav. Siinne essee, nagu eespool juba korduvalt otseselt ja kaudsemalt on formuleeritud, ei taha sellele vastu vaielda , kuid mainigem siiski ajakirja sellist püsirubriiki nagu Juhatused sisemises majatalituses. See lisandub teise aastakäigu 2. numbris, võimalik, et osaliselt ka kirjasaatjate ettepanekul. Selles jagatakse mitmekesist ja detailset nõu toiduvalmistamise, kaasaegse rõivamoe, külmetavate jalgade, seebi keetmise jm kodumajapidamise alal … ehkki võib sedagi rubriiki uurides tuvastada suburgilikku intellektualismi ja ajakohast uuenduslikkust, rääkimata põhisuunitletust – naise vabastamisele? Ei taha meie ka riiete poolest suuremate haritud rahwaste seltskonda isiwääriliseks jääda, mis meid muidu üleüldisest maailma ühendusest lahutaks, siis piame ka nende poolest aja pärimistele järele andma, ei wõi ka meie ennastüleüldise riiete moodude kandmisest täitsa vabastada. Ei muuda ka õnneks need kleidid , pealt need mida isikujutud ilusawärvilistest kangastest õieti kehamööda walmistadakse, siit ja sealt weikse lindikese paelakese, helmekesega j. n. e. kaunsitakse meie Eesti naisterahwast inetumaks, kui tema aga ennast ka sellepoolest oma seisuse piirides hoiab ja kusagil üle oma rahalise jõuu, kui ka voorusliku kommete, auususe läwe päris moodu -ahhwide teele ei astu. (Linda 3 / 1888, rubriigis Mõndasugust)
Ülihuvitav, leian ma, selle selgitamiseks, kuidas sai võimalikuks selline murranguline sündmus, nagu esimese naisteajakirja väljaandmine (võime võrrelda üldse esimese eestimaise ajakirja Lühhike õppetus (1766-67) väljaandmise üllatuslikkusega, eriti kuna see oli meditsiinilise suunitlusega või O. W. Masingu Marahwa Näddala-lehe ( 1821 -25) mitmekesise valgustuslikkusega), on küsimus sellest, kuidas Suburg mõtleb? Milline on tema ideede-mõtete esitamise viis, väljendumise laad , üldistav või argieluline, süsteemne või vabavooluline, napp ja konkreetne või paljusõnaline, argumenteeriv või kirjeldav, näidete- ja võrdlusterohke või teoretiseeriv (ja mislaadsed on näited), mahlane või kuiv, emotsionaalne või mõistuslik, paatoslik või tasakaalukas jne?
Juba avanumbri programmiline pöördumine Sõnakene suguõdedele annab sellele küsimustejadale põhimõttelise vastuse! See algab sõnadega: Hõisake, mu armsad suguõed, tõstke nüid ka tõesti rõõmukisa: meil on ju o m a ajaleht! Edasi järgneb (2,5-leheküljelise teksti juba kolmandast lausest alates) mitmeharuline poleemika , tihedalt väiteid ja vastuväiteid. Kuna stiil on sedavõrd ilmekas, ei taha ma hoiduda tsiteerimast! Suburg vastastab: Kas oma avalik kõnekoda, milles meelemõistuse ja südametundmuse järele isi oma keskel oma asju ajada wõime on vabaduse märk naissoo jaoks või mõni (uus) orjuse ike? Orjuse põlwe ööpimedus? Ja vastab: Ei, ja tuhat korda ei! See on vabaduse koidu sära, mis meie waiimusi rõõmu pärast wärisema paneb! Pedagoogiliselt publikut aktiveerides lisab kohe ka pöörduva küsimuse: Kas pole tõsi, mu suguõed? Üleskutseline stiil on ülimalt kohane avanumbrile, kuid see jätkub ka hiljem. Selles väljendub naiselikku emotsionaalsust, vähe sellest, seda ei hoita tagasi. Kuid see kõlab ka hästi kokku ärkamise aja paatosega, meestegi stiil oli tollal taoline.
Noh, on see tõsi, siis tõuske ka mehiselt ülesse ja pange käed tugewaste, wahwaste adra külge, et põld põhjani küntud, umbrohust puhastatud , tubliste rammutud ja õiigeste wälljadesse ärajautud saaks, et waimuwilja küli lopsakalt kasvama, tuumakalt wallmima, tuhandi korra edasi seemendama wõiks hakata! Jah, tulge tööle! Näeme rikkalikku maaviljeluse kujundi rakendust, kuid selles aimub ka arvestust sihtpubliku osaliselt/ peamiselt (?) talurahvaseisusega, keda Suburg liiatigi agiteerib Lindale kirjasaatjaiks: Tulge oma mõtete avaldamiste, tundmuste tunnistuste, otsuste andmiste, kohuste mõistmiste, küsimiste, pärimiste j. n. e., salmikute ja jutustuste, teaduste ja sõnumitega!
Suunates märkama ka vastutegutsejaid, julgustab ta takistusi (mida tal kooliasutajana oli piisavalt kogetud) ületama: Tulge ja ärge laske endid mõne harimata waimu pilkamise läbi tööst tagasi tõrjuda! Kritiseerides valitsevaid suhtumisi, kus naise poolt mõni mõistlik sõna awalikkus seltslikkus elus saab meestelt kallutatud kommentaari, see on üks mehine naesterahwas; sel pole wähematki õrnust ega südametundmust enam!, sõnastab Suburg sellele veenva vastuväite: Aga seda ei tule neile meelegi, et meie põllumehe naisterahwas siiamaani kõigest rängemat tööd meeste kõrval põllul, nurmedel, rehtides ja lautades ärategema on pidanud, ja siiski seal juures oma hellemaid tundmusi ärakautanud pole. Siin puistab ta väiteid kui varukast, mõned neist on kestvad / aktuaalsused ka täna: Oh õed, ärge laske ennast niisugusest rumalusest, niisugusest auahnusest, kes ikka üksi ennast platsil näeks, hirmutada! Waatke, ka meilgi on juba kõrge waimulisi mehi, kes küllalt ära tunnevad , et: Jumal ka nasterahhwale4 waimujõuudusi annab, mis temale õigusi annavad, ka waimu põllule meeste kõrvale töötama astuda, nii kuidas ta igal rängemal kui rängal hinge wõitlusel tema kaaslane piab olema, ja teda tihti seal ärawõitma. Mehised peame ka m e i e katsuma olla /
Järgnevalt polemiseerib Suburg mõiste mehine üle? Kas tähendab see üksinda keha jõuudu, käewarre rammu , wõi karu karedust , himmude priiust? Hoidku Jumal, et keegi ühte armuta teist elavat looma murdwat, ühte elaja wäärilist tembutajat, ühte purjutamise läbi ennast mõistmata looma vääriliseks tegewat meest mehiseks nimetaks /…/ Ei, mehine tähendab peale keha suurema rammu: selget mõistust, õiguste ülespidamise wõimu, meelewahhwust ja kindlust, tõetundmust, nõrgemate toetamist, oma wara, olgu see hingeline wõi hingeta, kaitsmist, andide wälljajagamist /…/. Suburg küsib suguõdede poole pöördudes, kas nüid neid omadusi meile tarwis ei olegi? Wõi pole meie soole neid külge loodudki? Ja vastab, Mõlemat on!, ning asub abinõusid visandama: hakkagem neid ülesse näitama, et neid enam keegi ära salata ei saaks! Jah, armsad suguõed, wällja ahju tagant, edasi lahkemasse eluõhtu!
Võimalik, et needsamad (ja teisedki) vaprad arutlused ongi andnud ajendi – tänasele meeskunstnikule – maalida Suburgist raskelt mehelik portree? Kui taas usaldame end pildiinfo hoolde, otse ja kõrvu vaadates maali ja selle aluseks olnud fotot, võime näha karakteri , tüpaaži ja näojoonte, rääkimata vanusest , häbematut moonutust. Kindlasti on tegu mitmes mõttes lihtsalt ebaõnnestud portreemaaliga. Samas peab viitama , et sellisena on sel portreel potentsiaali muutuda justkui kinnituseks Suburgi sõnadele / oletustele sellest, millistena mehed näevad avaliku elu positsioonidele pretendeerivaid naisi.
Suburg ca 18-25-aastaselt Suburg ca 50-aastaselt?
Foto Vello Paluoja õlimaal
sarjast Inimesi Eesti kultuuriloos
Asta Undla-Põldmäe tõstab juhtkirjalistest statement -artikleist Lindas esile pikema teksti Emancipirt!5 : Teise aastakäigu seitsmendas numbris avaldas Suburg erilise ideelise julguse ja teravusega artikli Emancipirt!. See on tõesti põhimõttekindel ja läbimõeldud tekst, ent ka mitmes mõttes väärtuslik nii oma ajastu kui ka autori enda karakteriseerimiseks. Suburg alustab ja lõpetab selle etümoloogilises võtmes – uurijalikult, teaduslikult, selgitavalt. Avangu ja lõpetuse vahele jääb taas aktiivne väitlus ja hulk teravat kriitikat. Võimaldamaks ka essee lugejal, kes ei lähe vanu ajakirju spetsiaalsesse lugemissaali jahedusse uurima , endal veenduda, peatan ma taas omapoolsed kokkuvõtted ja üldistused ning annan sõna vahetult Suburgi tekstile .
Sõna emantsipeeruma ladina algupära lühikese seletuse (sõnadest manus (’käsi’) ja capere (’võtma’) moodustunud mancipare (’omanduseks võtma’, mh ka ’ ostmise läbi võidetud pärisori’) sai pärisorjuse kaotamise aegadel eesliite ’e-’ (emancipare) ja vastupidise tähenduse: pärisorrjusest, teise käsu alt peasnud, wabastud) järel asub Suburg analüüsima, kuidas algne sõna emancipirt on aja jooksul saanud erinevaid värvinguid. Võrreldes, kuidas ennemuiste nõrgemad rahhwad wägewamate omanduseks, pärisorjadeks langesiwad, nii ka naise-mehe suhetes: mees võttis naiselt esmalt inimliku wolipriiuse ja kui ta omaenese waimu teaduste waral rumaluse orrjusest peastma hakkas, jättis ta naisterahhwa, oma käsualuse teenija , sellesse orjusesse. Seda tegi ta sellessamas põhjusmõttes, milles kõik pärisorja rahhwad rumalad peetaks, ta arwas: saawad naised targeemaks, ei saa nad sõnakuulelikult teenima , ei wõi meie mehed nendega enam oma tahtmise järele ümber käia, jõuab ta mõttearenduses selleni, kuidas naiste suhtes, kes enese waimu jõuudusi ka mehe moodi harida ja omale oma hariduse kraadi järele avalikkus seltsis seisust nõudsid, sai emancipirt põlastava värvingu: kui oma loomuse, päris looduse seadustest üleastumine.
Kogu järgnev tekst keskendub loogilise selguse ja eesmärgikindlusega naise loomuse kaitsmisele valetõlgenduste ja mahasalgamiste suhtes. Esmalt väitlus pea-aeude kaalu argumendi ümber: et nüüd küll juba see tunnistus wähema pea-aeude kaalust ammugi ümberwisatud on – muidu piaks ju ka suure peaga härg targem olema, kui weike koera piitsukene – ja selle asemele teine tunnistus pantud, s. o. et: mitte kaal, waid pea-aeude peenemkiuline wõi tömbakas olek mõistuse kohhta otsust annab ja et selle järele mõnigi weike naesterahhwa pea-aeud palju osavamad tarkuse masinad olla wõiwad, kui mõnegi suure mehe pea-aeud; et nüüd küll juba naesterahhwad kantslite peale, kohtute tubadesse, arstimise ametisse, isi laevade juhtimisele, riigivalitsemisele jne. jne. meeste kõrvale ja mõnelgi kohal nendest ette jõudnud on; et naesterahhwad viimastel aegadel isigi uusi leidusi ilmutanud on: - siisgi ei taheta weel seda arvamist vanaaegsetesse koolikambritesse maha jätta. Niisiis, võtmeküsimus on suutlikkus leiutada uut; see on naisi ja mehi eristav karakteristik, mis püsinud elus läbi XX sajandi feminismiuuringute; kahju, et Suburg siinkohal ei too siiski konkreetseid näiteid naisleijutajaist.
Edasi järgneb – nauditava loogika ja positiivsusega (et mitte öelda – paatose, osavuse ja manipulatsiooniga): Kust wõtab siis naisterahhwas neid õppimisi wõimusi /…/, kui loodus talle neid isi mitte tema loomusesse pannud ei ole? On aga loodus, s. o. on meie kõrge Looja oma targa tahtmise järele kõiki seda temale külgi loonud, siis pärib ta ka temalt järeleandmata, et ta Tema andesi, s. p. wõiimusi mitte ära surmamisele ei anna, waid et ta neid sellele elule harjutab, kosutab, tõstab, millele nad aga vähegi haritud, kosutud, tõstetud wõiwad saada. Emancipirimine ei ole siis kogunigi põlastaw püüdmine ja nõuudmine, waid päris kohus, elu ülesanne. Pärisorrjust, ei ihulikku, ei waimulikku, ei päri Jumal, kes isi inimesi oma ette tulla käsib lapselikkus lahedas meeles, aga mitte orjapärimises, waid waimu wabat töötamist ja kasvamist tema püha ja kõrge tahtmise täistmiseks terwe elava kogu juures.
Väitele kõrgele haridusele jõuudnud, meeste kõrwale ametisse astunud naise juures loomuomase õrnuse kadumisest on Suburgil taas mahlakad vastuväited: Nüüd paluksin aga natukene sügawamini järele mõteldes, isi otsustada: kummas ema wõib enne oma lapsukesele rusikaga kuklasse ande, kas üks riigi walitseja Maria Theresia, wõi täitsa harimata waimuga päewa tööline Liisu? /…/ Kummas laps saab ennem ennast kihwtiste ihu, kui ka waimu toiduste eest eemal hoidma ja ikka teisa hoiatama, kas see, kes ühe selge waimu, teaduse rikkas ema juhatuse all kahjulikka olusid kasulikkudest ära lahutada harjub, wõi see, kelle ema mitte waimu ega ihu wahel wahet ei teagi teha? /…/ Suburg resümeerib otsustavalt: Jah, tugewamaks kosuwad ja kaswawad ka tõesti tundmused õiigel puhtal hariduse teel, nõdraks, tuimaks, kergesti maha tallawaks jääwad nad rumaluse pärisorrjuse riikis. Ja seda nõtrust, mis ennast ka teiste pahade tahtmiste alla mäända ja käända laseb , seda nimetavad ja arwawad mõningad meeste hulgad alles õrrnuseks.
Lõpuks ütleb Suburg omalt poolt välja, mis siiski on naise loomuse piiride ületamine. Loomuse piiridest üleastujateks piab aga kõiki neid nimetama, kes: meestega ligi suitsetavad, isi avalikkus kohtades raha peale kaarta mängivad, päris purjutavad; kes jahtisi pidada, sõja platsil ligi tappa wõiwad; kes ülepea kõiki meeste tooruso omandada, karskust kautada wõiwad, teus, sõnas kui ka kombes ja viisis jne. Aga, kas see ka meeste juures üle loomuse piiri ei käi? /…/ Neid, kes meestega neie tooruse himmusid ligi orjawad ei wõiks aga ialgi emancipirt nimetada, sest et see ju üksinda orrjusest wabastatud tähendab, ja nemad just uuesti ühte orjuse ikkesse sattunud on, s.o. himmude tooruse orrjusesse. Siin on Suburg järsult eitav üldisemas plaanis moraalinõrkuste suhtes, osaliselt ka isiklikult läbikogetu ajel , kuna tema isa alkoholilembuse tõttu laostus majapidamine ja kodu müüdi oksjonil. (Valjut moraalikõnet peab ta korduvalt, nt 1887 aasta viimases, kolmandas numbris võtab ta rubriigis Mõndasugust ette kõrtsid.)
Kokkuvõttes annab Suburg (iroonilise ?) hinnangu Eesti oludele: emantsipeerumisest saab rääkida seoses suurriikidega, kus naisterahhwad juba kõrgesti ametisse jõuudnud, nagu Inglis -, Saksa-, Prantsus -, Ameerika maa. Suburg seab ka eeskujuks Soome naisi. (Juba Linda 2. numbris (1887) oli trükitud kirjasaatjalt otseinfo Soomest, sellest, kuidas Waschingtoni linnas peetaval üleüldisel kõige rahwaste (Internationale) naesterahwaste koosolekul oli ka Soome naiste esindus kohal; samuti annab sama allikas arvülevaate naistudengite osakaalust Soome ülikoolides.)
Meie Eesti naisterahhwa sugu hädeledab alles ennam waimu, mancipiumi piires, enam kui ta juba emancipiumi äärelegi jõudnud oleks. Meile jääb alles see hüüd makswaks: ärgake ülesse, Eesti naisterahhwad, waimu tundmusest, nõdrusest, pimedusest ja waadake, kui kaugele, kui kõrgesse naisterahhwa waimuloomus ülepea jõuuda wõib; hakakegi teaduste abitsat weerima, hakake fillmi ilu ilmutuste äranägemiseks teadmise waral heledamaks pesema ! /…/ Edasijõudmiseks waimu hariduse teel on niiheaste üksikud inimesed, kui terwe inimese sugu siia maa peale loodud, selle pärast ei ole ka kellegil õigus waimuund magama jääda. /…/ Sõna, emancipirt ärgu kartku siin aga weel keegi, meie Eesti pinnal ei ole sellel weel wähimatki tähendust. Kui ka eesti naisterahvas ligi sada aastat waimu hariduses põlvest põlwe edasi tungida katsuks, siiski ei jõuaks ta weel praeguste teiste kultuurmaade naisterahvaste waimuhariduse tipuni, sest; meie terwe maa ja rahhwa olekud sünnitavad sellele teele ära wõitmata takistusi ette. Selle pärast jätku ka targad mehed, kes meie naisterahwast oma hariduste hakatuste teedelt juba wõera hirmutus sõnadega tagasi tõrjuda tahavad, sõna emancipirt üsna pruukimata – tall ei ole Eestimaal juure wõimugi!
Paraku on vist Lilli Suburgil rohkemgi õigus, kui me seda tahaksime. Ka 1930ndail, pea 50 aastat hiljem, kuulub nt Pallase Kunstiühingusse üksainumas naiskunstnik – Karin Luts. Ja kas Marie Underigi iroonilist pilku pole teritanud needsamad meie terwe maa ja rahhwa olekud, mis sünnitavad /…/ teele ära wõitmata takistusi ette? Ja kas meil tänaseks on midagi põhimõtteliselt muutunud? Mõistele emantsipeerunud on küll kaugelt rohkem kui wähim tähendus tekkinud, kuid milline see õigupoolest täpselt on? Eriti kui isegi XXI sajandil kohtab ka haritud kirjasõnas – kultuurilehe Sirp veergudel ! – jätkuvalt n-ö meesšovinistlikke mõtteavaldusi – pea täiesti Suburgi osutatud kujul!?
Aarne Ruben jätkab Suburgi Kogutud kirjatööde ilmumise puhul oma tabamata ime’ likku arvustust: Lugesin Lilli Suburgi raamatut ja prantsuse moeajakirja Elle viimast numbrit vaheldumisi . / Viimases oli t�usnud ideaaliks street chic, kes samuti k�ib tihti roosas, aga hoopis miniseelikus (eriti Berliinis). / N�nda see siis on, et seelikud ja soengud on l�inud saja aastaga l�hemaks, aga naised loevad � ldiselt ikka heal meelel oma sookaaslastest, kellel on aateid meeste �mberkasvatamiseks. / Seda m�rkame �Liinaski�, et naine �ei ole k�ttesaadav (talle ainulaadsele) naistegelikkusele�, sest tema ees k�rguvad meesautoriteedid: Armuke , Austaja, P��stja. Ning teisedki taolised autoriteedid, millest on huvitav m� elda . Peab ka täpsustama, et Rubeni pilk on vermitud Suburgi ilukirjandusest, ajakirja Linda lugemus tal puudub. Kuid et siinkohal koondada erinevate seisukohtade suburgilikke kontraste, ja näiteks, kui vastandlikult saab eesti algfeministist rääkida, sobib Ruben just sellisena hästi.
Teistlaadse vaate Suburgile tänapäevas leiame netileheküljelt Naiset Hääl. Kirjutame naistest ja naistele6. Selle autor Evelin Tamm kirjutab (2013) seoses Lilli Suburgiga vihakõnest: Kuna kirjutan viimasel ajal järjest enam naisajaloo teemadest ja võrdõigusluse küsimusest, siis aeg-ajalt rünnatakse mind viha õhutamise süüdistustega. Sealjuures on süüdistajad ise minu suunas väga agressiivse hoiakuga ja pigem võiks nende endi väljendusi pidada vihakõne valdkonda liigituvateks. Ka Suburg jagas mitmes suunas ja sai mitmelt suunalt kriitikat. K. A. Hermann väitis otse: Linda levitavat vaenu meeste ja naiste vahel.
Evelin Tamm peatub vihakõne mõistel Gordon Allporti mõõdiku, nn Allporti skaala alusel. Selle skaala abil saab määratleda eelarvamuse ja diskrimineerimise protsessi astmeid. Vihakõne on skaala esimene aste, ent ta on samas eeldus järgnevatele ja palju raskematele. Mh nendib Tamm, et tänases eesti keeleruumis pole mõiste kasutusel, ehkki nähtus on ju rohkem kui levinud ja seda mitte ainult avalikus meedias. Teisal, analüüsides Eesti naise sõna, sõnastab ta ikka ja jälle kuuldud -loetud tõdemuse: Peamiselt ongi naised ise need, kes kirjutavad naistest ja naistele. Huvitav on märgata, et naised kirjutavad teisest naisest sootuks erinevas toonis, kui mehed seda teevad. Nii saab Eesti Kirjandust ja muud eesti vanemat ajakirjandust uurides selgeks, et just naised võtavad vaevaks ja kritiseerivad teiste naiste ilmunud teoseid, just naised ise kirjutavad naisliikumisest ja naiskirjanikest, naised ise asutavad naiste teemadega tegelevad ajakirjad ja ilmutavad raamatud. Meeste ülevaated naistest on naistele võõrad, nad ei tunne end meeste kirjelduses teinekord sugugi ära. Näitena viitab ta Suburgile: Vt näiteks Anton Jürgensteini ülevaadet naiskujudest kirjanduses, mis ilmus Lindas 1903 ja millele Suburg vastas, kuid tema vastulauset ei avaldatud (käsikirjana kättesaadav Tartus).
Aino Undla-Põldmäe kokkuvõte Lindast Suburgi Kogutud kirjatööde järelsõnas on niigi igakülgselt paikaasetav, nii et siinne essee võib rahulikult sellest distantseeruda – kaanon on olemas – ja pakkuda lõpetuseks mh veel mõned kunstilõiked. Lilli Suburgi avalik naisõiguslik võitlus kohalikes oludes oli kahtlemata ülimalt erandlik ja lausa hulljulge ning paraku määratud – tõele ja oludele otsa vaadates – kurtidele kõrvadele. Uitmõttena: oleks huvitav välja selgitada, kas siiski ehk leidub kodusid, kus veel on alles Linda eksemplare vmm konkreetne jälg, mis viib kunagise ajakirjani, või viitab vastavaile mõjudele, on nt pärandanud suurema sooteadlikkuse, andnud mõne feministi või revolutsionääri ( Olga Lauristini nt?)7. Nagu Suburgi ideedemaailma on ka hinnatud: see mõjub värskelt tänapäevalgi, nüansseeriksin seda omalt poolt, Linda lugemise muljeid resümeerides, et vaatamata suurejoonelisele ja vääramatule faktile esimesest teadlikust naisõiguslasest on siiski huvitavaim – tervik, Suburgi mõttemaailm ja kujunemine tervikuna, see süntees, mis leidis aset kolmnurgas Georg Leopold Bolzi üldhumanistlik ja valgustuslik salong ja raamatuvalik, Suburgi tütarlastekool, Linda ajakiri – see, kuidas kaks viimast realiseerisid, täiendasid ja varieerisid (põhiosas) Bolzi juures saadud teoreetilist vundamenti. Kõige ootamatum oli kohtumine Suburgi argumentide vilka, ca sokratesliku loogikaga – nähtus, mis tundub täiesti ainulaadne ja täiesti uskumatu (isegi kohatu ) ajakirjandusmaastikul kui sellisel üleüldse. Undla-Põldmäegi resümeerib: Ometi rikastas Lilli Suburg oma ajakirjaga meie ideelageda ajakirjanduse kogupilti. Selles on nii palju isiksuse vahetu energia kohalolu . Nii palju mõtete dünaamikat. Meeskunstniku, sürrealist René Magritte ’i tõlgendus naiste emantsipatsioonist on Suburgi puhul siiski mitmekülgselt huvitav paralleelkujund: maalil
Robert Gober Untitled 1990
Titaanlikud päevad (1928) kujutab ta naise muutumist meheks, mis sj ei toimu mitte ilma võitluseta. Irooniat ja tähendust lisab nüanss, et naine on enne ülikonnastumist alasti, ehkki selles peegeldub ka vihje kunstiajaloole, kus suur osakaal naisaktil. Suburgi võitlus oli ÜHE naise võitlus meeste ühiskonnas, kus veel oli harulduseks rudolfrimmel’lik (posthipilik, täpsemalt: feminismi II laine järgne) hoiak: Mees, sa kummarda pea naise nõrkuse ees, et tal püsti jääks pea mehe kõrkuse ees8. Niisiis, loovalt manööverdades! - ülekantud tähendustes sümboliseerib Magritte’i maal Suburgigi võitlusi naise-mehe soospetsiifika epitsentris.
Teistlaadne on tänase NY gay-kunstniku Robert Goberi gender -taju: inimjuustega täiendatud vahakuju sünteesib võrdses osas mõlemad sugupooled (Untitled 1990). Ent harmooniat ei näi siingi olevat: selgelt nähtav ja mitteorgaaniline poolitusjoon ning ca alasiks vormunud torso viitavad sumbumuses sisepingetele. Millestki säärasest regressiivsest oli Suburg (veel) väga kaugel. Tema ideed olid klaarid ja kõlavad, paatos julge. Ta oli Eesti naise kirglik kaasajastaja. Tema püüd suuremate haritud rahvaste seltskonda paleus, mis meil tänagi jätkuvas protsessis. Kas mitte Suburg ei inspireerinud ka omaaegset nooreestlust!? Vähemasti oli ta sellele eelkäija.
Samas võime ühe väikse pildivaatluse kaudu rekonstrueerida tema hoiakute seotuse oma keskkonna ja kasvuaastate mõjuga. Nimelt alustab Suburg Linda teises aastakäigus PILDI rubriiki (1 -2 / 1888; paraku jääb see ainsaks). Mustvalges trükitud pilti Pühajärv Liiwimaal (ilmselt foto) Suburgi silmade (Seletuse) läbi vaadates näeme metsasalude ja mäeküngastega ümbritsetud kaunist järve väga ilusate kallaste ja väikeste saartega, aga eraldi köidavad meie tähelepanu vana kindla lossi varemed ja mõisa hooned punaste katustega, ning lõpuks selgub ka (ca pariislik!) seltskondlik ja praktiline otstarve: Et see järwekene oma ümbrusega suil, kus loodus omas priskes ilus lõhnab, wäga kaunis on, sellepärast rändavad ülemat sugu linna rahwas ja ka teised päris päevade ja nädalate peale sinna ennast lahutama ja kosutama . Võime korraks heita järvele pilgu ka koos
Pühajärv Liiwimaal / Linda 1 / 1888 Johannes Uiga
Pallase kooliga Pühajärve- maalija Johannes Uigaga (1918-1998) tema õlimaalide vahenusel – ajarännu tarvis on see oluline: näeme kui alguses on Suburgi ajal pildikultuur, kui kaugel Pariisi ümbruskonnas maalivaist impressionistidest, moderni sünnist; ja ometi ole tema üks paleusi kunstielu kõlasi vahendada.
Saksa kultuuriruumi ühel mõttetalgul on emantsipatsioon arvatud XX sajandil käibele tulnud 100 olulisima mõiste hulka.9 (Sj puudub sealt feminism!) (Milline oleks vastav koond Eesti kultuuriruumis?) Lilli Suburgi saab kahtlemata pidada tema emantsipatsioonis feminismi I laine puhtakujuliseks esindajaks , sj kohalikus koloriidis. Ta oli pärit suhteliselt heal järjel, kindlustatud kodust, mis võimaldas pääsu hariduse ja teadmiste juurde, ning mille suhtlusringkond pakkus toitu tema intellektuaalsetele huvidele – niisiis Suburg kui sinisukk . Tema naisõiguslikud ideed näivad paljuski isiklikust elukogemusest (ajalehte alustas ta 40ndais eluaastais) ja analüüsivõimest tuletatud . Tervikuna on Suburgi intensiivne analüütiline keel pedagoogilise ja eheda rikkaliku elukogemusliku iseloomuga , kus samas puudub akadeemiline lihv. Neis on koloreeriv annus ruraalset eksootikat (sh pärisorjuse leksika ), loomingulist (isevoolulisuse) anarhiat, isemõtleja emotsionaalset kaasaelamist. Tema võitlus naise käsualuse seisundi vastu oli võitlus loominguvabaduse eest – sest kui pole loomingulisust, pole ju ka vaja vabadust selle tarvis…
See, kuidas mäletab ja hindab XXI sajandi avalikkus
Eesti kultuuriruumi esimesi kuulsaid naisi, näitab (kriitiliselt)
anonüümse stencili-kunstniku Edward von Lõnguse Lydia:
luuletajast on saanud kodutu tänavaelanik, kes käib pudeleid
korjamas linnaraamatukogu (kus temagi luulekogud riiulitel
rivis) lähinaabruses.
Ühiskond, kes ei suuda hinnata kultuuri, jääb ilma
loominguvabadusest. Ja sel ühiskonnal pole tulevikku.
Lilli Suburgi kirglik paleus edasijõudmisest waimu hariduse
teel tegi ta’st ilusa inimese. Ka Lydia on kohatule rollile ja
vammusele vaatamata säilitanud – intellekti aura . Ed. von Lõngus Lydia / Tartu
1 Tänan 18.V 2016 ettekandeseminari arutelus osalenuid käesoleva essee universaalsele vastuolule keskenduva esseelise teravuse võimendumise eest.
2 Ajakirja tsiteerides säilitatud ajareisi tajutavamaks muutmiseks algne kirjaviis .
3 Vt http://www.sirp.ee/archive/2003/30.05.03/Kirjand/kirjand1-3.html
4 Sõna naisterahhwas kirjapilt esineb mitmeis varieeruvais vormides, üldse on Suburgi eesti keel pidevas arenemises ja täienemises, sj korrektne sõnakasutus kõrvu kodustamata saksapäraga; antud sõnas võib h-tähe topeldus või ühekordne kuju olla võib-olla tingitud ka trükkimise protsessist.
5 Emancipirt – e.k. ’emantsipeerunud’. (Suburg kasutab saksakeelset sõnavormi läbi kogu artikli, küll selgitades sõna tähendust, kuid otsest vastet loomata; leidub ka kohmakas eestipärastus: emancipirimine)
6 https://naised.net/tag/lilli-suburg/
7 Suburgi tütarlastekooli jalajälge, selle kuulsaid õpilasi, teame: Aino Tamm, Miina Härma, Mari Raamot jt.
8 Rudolf Rimmel Usutunnistus (250 kaksikvärssi aastaist 1984-1987.) – Tln: Eesti Raamat, 1990.
9 100 mõistet poliitika, kultuuri, tehnika ja olme vallast, mis on tulnud käibele XX sajandil. (1999) Sõnad valis välja 7-liikmeline žürii, kuhu kuulusid prominentsed isikud publitsistika ja kirjanduse alalt ja TV-st, initsiaatoriks TV-Magazin.