Feminismi areng kiviajast tänapäevani (0)

TARTU KÕRGEM KUNSTIKOOL
Fotograafia osakond
Kristin Hansen
FEMINISMI ARENG – KIVIAJAST TÄNAPÄEVANI
Essee
Juhendaja : Kristina Tamm
Tartu 2017
Feminismi eesmärk on juba 19.sajandi klassikalisest realismist saati olnud luua võrdsus kõikide inimeste õigustele ning vabadusele. Mina aga panen selle fakti kahtluse alla ning küsin, kas feminismi eesmärk on tõesti koguaeg olnud luua võrdseid õiguseid meeste ja naiste vahel või on see läbi aja transformeerunud?
Miks feminism üldse tekkis? Kas see võis tekkida naiste ning meeste suure erinevuse tõttu või on siin ka muud põhjused? Seda on küsinud ka ajaloolane Joan Scott . „Kas naised on samasugused kui mehed? Ja kas see samasus on ainus alus, mille pinnalt võib võrdsust nõuda? Või on nad erinevad, ja just seetõttu, või selle erinevuse kiuste, teeninud ära võrdse kohtlemise?“ (Joan Scott 1996). Mina usun võrdsusesse, ja seda igas valdkonnas. Samas usun ka, et juba füsioloogiliselt on naiste ja meeste võimekus erinev. Vanadest aegadest peale on meeste roll olnud küttimine ja võitlemine ning naiste roll kodus pere ning majapidamise eest hoolitsemine. Naise keha annab kord kuus märku, et tuleb rahulikult võtta ning enda eest hoolitsema, selleks et olla võimeline läbi teha suur ime, milleks on uue elu ilmale toomine. Mehed ju ei mõistaks seda iial?! Energeetilises mõttes on nii produktiivne , tööjaotus on paigas, sellised on loodusseadused ! Teisalt arvan aga, et see oligi üks põhjus, miks feminism tekkis. Kiviajal polnud lihtsalt väga palju võimalusi - emad õpetasid tütreid pesu pesema ning süüa tegema, isad poegi küttima. Mida aga aeg edasi, on väärtushinnangud muutunud, kuna maailm meie ümber muutub. Nii palju tekib uusi võimalusi, mõtteid, ideid, arvamusi . Kui vanasti tahtsid inimesed olla sarnased, laideti maha neid, kes erinesid - nõidu põletati, kunstnike ning kirjanike, kes tegid „oma asja“, ei võetud tõsiselt. Tänapäeva maailmas ongi aga populaarne see, kes erineb!
Feminismi teke oli kindlasti väga oluline. Enne 18.sajandit ei olnud naistel võimalik isegi haridust omandada, rääkimata pükste kandmisest. Usun, et lähtuvalt demokraatia, võrdsuse ning ühiskonna arengule, oli väga oluline tuua päevakorda küsimus: „Miks meeste ja naiste vahel oli nii suur erinevus ja kas see tõesti pidi nii olema?“. Selle küsimusega hakkasidki esimesed feministid tegelema. Kuni 18.sajandi teise pooleni tõmmati võrdusmärk mõistete „inimene“ ja „mees“ vahele. Kuid pärast Prantsuse ja Ameerika revolutsiooni tekkis küsimus, kas see mõiste haarab enda alla ka naised? Tolle aja esimesed feministlikud mõtlejad (nagu näiteks Mary Wollstonecraft) tõstatasid küsimuse, kas naine on samaväärne inimene, kui mees ning seadsid eesmärgiks analüüsida, miks ühiskond peab naisi alaväärtuslikeks. Nad hakkasid otsima võimalusi, kuidas kaasata naisi liberalistliku filosoofia sõnastatud ühiskonna ideaali . Wollstonecraft, John Stuart Mill, Harriet Taylor ja teised liberaal - ehk võrdsusfeministidest mõtlejad rõhutasid, et naised saavad täisväärtuslikuks vaid siis, kui neil on võrdväärne juurdepääs haridusele ning avalikule tegevusele, mis tol hetkel oli täiesti tabu. Võrdsusfeministid uskusid, et inimõigused tuleb lihtsalt laiendada naistele ning kaasata nad aktiivselt liberaalsesse kapitalistlikusse ühiskonda (E. Annus 2009: 799-800).
Liberaalfeminism tegeles eelkõige naiste poliitiliste ja majanduslike õigustega, kuid asus analüüsima ka naiste olukorra ajaloolis -filosoofilisi tagamaid. Liberaalfeminism on kõige laiemalt tuntud feminismi vorm, mis on enim kaasatud nüüdisaegsesse poliitilisse praktikasse ning jätkuvalt vormib inimeste arusaama feministlikust filosoofiast. Siinkohal tahan tutvustada raamatut „Teine sugupool “ Simone de Beauvoir . Seda on peetud 20.sajandi kõige olulisemaks feministlikuks tekstiks. Selle raamatu kõige tuntuim väide on, et naiseks ei sünnita, vaid saadakse (Beauvoir 1997: 185). Minu arusaam sellest on, et vanadel aegadel arvatigi, et kui sündisid naiseks, siis sellega kaasnesid kohustused ning ülesanded, mis naistele omased . Kuidas on selle fakti tähendus ajas muutunud, kas tõesti naiseks ei sünnita, vaid saadakse? Beauvoir räägib raamatus sellest, kuidas ürgsetel aegadel samastati naist maaga – tugev, võimas ja kindel baas, naist austati ning kardeti, kuid läbi aja on naise tähtsus muutunud. Aastal 1949, kui see raamat kirjutati, suhtuti naisesse, kui asja. Autor viitab naisele, kui „Teisele“, kelle ülesanneteks on kasvatada lapsi, süüa teha ning majapidamise eest hoolitseda. Kõik otsused otsustab mees, naine peab vaid kuuletuma ja leppima sellega, kelleks ta on sündinud – mehe orjaks. Tänapäeval on levinud asjaolu, et naine on iseseisev ning ei pruugigi vajada mehe toetust. Samuti on laste saamine naise otsustada. Olemas on rasedusvastased vahendid, mis enamikes riikides on aktsepteeritud ning kasutusele võetud ilma mingisuguse arstitõendita (v.a. näiteks Poola, kus hiljuti on toimumas väga suured vaidlused uue seaduse ümber, et abort on seadusevastane). Enamikes riikides pole abort enam tabu, selle sooritajat ei mõisteta enam niimodi hukka, kui 60.aastat tagasi.
Juba uurimise käigus leidsin, et „Feminism“ ei ole ühtne ja ühetaoline identiteet . Võitlus vabaduse, õiguse ja võrdsuse eest võib võtta lugematu arvu vorme. Kui ma peaksin ennast nimetama feministiks, siis oleksin ma pigem erinevusfeminist. Nende jaoks pole ühiskonna probleem mitte naiste ja meeste vahelised erinevused, vaid erinevuse mahasurumine, hakati palju rääkima ka rassilistest ning klassilistest erinevustest. Erinevusteooriate keskne debatt puudutab küsimust: Kuidas sobitada võrdsete võimaluste nõuet arusaamaga naistest kui erihuvidega grupist ühiskonnas? Võrdsusteooriad käsitlevad naist kui rõhutud Teisena, erinevusteooriad aga omistavad sellele Teise staatusele positiivse tähenduse, väites, et see annab naistele võimaluse kritiseerida domineeriva (mehekeskse) kultuuri norme ja väärtusi ning arendada välja omaenda olemise vorme (näiteks naiskirjutus ja naiskõne) (20.saj. mõttevoolud 2009: 801). Üks tuntuimatest erinevusfeministidest on Luce Irigaray (Belgia). Ta avaldas 1984 aastal naisteksti (ecriture feminine) „Sugudevahelise erinevuse eetika ”, milles tahtis näidata, et meie mõtlemistraditsioon ei võtnud tol ajal arvesse kahte erinevat olemasolu viisi – mehelikku ja naiselikku. Ta nimetas selle Samasus-ökonoomikaks, mille kohaselt on mees inimese mõõt ja kõiki teisi, sh naist, väärtustatakse ja hinnatakse vaid suhte kaudu mehega. Irigaray uskus, et erinevuste pidamine vastandlikkusteks moonutas meie eetika ning et Samasuse-korra tagajärjel oli tol ajal maailmas valitsevaks pigem teaduslik-tehnilised väärtused (Luce Irigaray 1984).
Eriti inspireerivaks sai mulle tema väitekiri „Speekulum. Teine: naine“, kus ta paljastab, et väga tuntud, kuulsad ning tänapäeval austatud mehed, kes on rääkinud ja kirjutanud just nagu kogu inimkonna nimel, on tegelikult rääkinud vaid meeste nimel. Irigaray arutleb viiside üle, kuidas Platon , Aristoteles, Plotinos , Kant ja Hegel kirjeldavad oma tekstides naist – või kuidas naiselikkus täielikult nende filosoofiast puudub. Platoni Igavesed Ideed panevad aluse naiseliku ja emaliku välistamisele filosoofiast, Aristotelese jaoks on naine ebatäielik (puudega) mees, Plotinosel on Hingest nõrgem mateeria naiseliku ja emaliku võrdkuju … jne. Ta usub, et filosoofia ajaloos tooniandvad viisid, jätta naiselik mehe kasuks kõrvale, on seotud seal avalduvate kalduvustega alahinnata kehalist mõistusliku kasuks. Jaotuses kaheks sugupooleks on naiseliku osaks olnud esindada kõike voolavat, pimedat ja põhjatut, nagu lihalikkust, tundelisust ja passiivsust, kuna aga mehelik on saanud väljendada kõike tõsist, puhast ja põhjapanevat, nagu hingelist, mõistuslikku ja aktiivset (Teine: naine 1974).
Feminismi kolmandas laines tulevad eriti esile pinged teooria ja praktika vahel. Kui soolisuse erinevuse feminism üritab ümber mõtestada mõistete ”naiselik” ja ”mehelik” sisu. Postmodernses feminismis puudub ühtse muutumatu tähenduse mõiste, mistõttu väidetakse, et pole olemas ühtset muutumatut identiteeti. Kõik sotsiaalsed kategooriad on keeleliselt konstrueeritud ja muudetavad, aga samas ikkagi sõltuvuses heteroseksuaalsust normatiivseks seadvatest raamidest. Identiteet, mida me tajume stabiilsena, on ainult keelelis -kehaliste väljenduste ja esituste kogum, mille taga pole nendele esitlustele soolist alusidentiteeti. Selle väitega kritiseerib Judith Butler , kes oli üks postmodernse feminismi esindajatest, omal ajal erakordselt olulist eristust sotsiaalse soo ( gender ) ja bioloogilise soo (sex) vahel, näitamaks, et sooline identiteet luuakse sotsialiseerumise käigus ning et see ei sõltu sünnipäraselt kaasa antud ja kehaliselt tingitud ”olemusest” (E. Annus 2009: 803-804). Siit jõuame tagasi Beauvoiri fakti juurde, et naiseks mitte ei sünnita, vaid saadakse. Minu arusaam feminismist ning nagu ma olen selle uurimuse käigus aru saanud, ka kõikide feminismi esindajate eesmärk on tõestada maailmale, et see, kelleks sa sünnid ning see, kelleks sa kasvad, võib olla väga erinev. See on protsess, millestki millegini, just nagu feminismi areng. See on ajas muutunud ning feminism tänapäeval on hoopis midagi muud kui feminism 19.sajandi lõpul.
Tänapäeva liberaalsed feministid arvavad , et kuigi naised omavad küll hääleõigust, kannatavad nad siiski paljude kitsenduste all, mis on takistuseks nende teel edu poole. Liberaalid näevad naiste vabastamist niisuguste kitsenduste elimineerimises ja võrdsete kodanikuõiguste saavutamises. Vabadus seisneb eelkõige seadusandlike kitsenduste puudumises, mis takistavad naise soovitud sotsiaalse positsiooni saavutamist. Ka perekond ja naise reproduktiivne roll ei tohi olla talle tõkkeks avalikus sfääris tegutsemisel. Siit tuleneb, et naistel peab olema kontroll nende reproduktiivse võime üle ning laste kasvatus ja teised perekonnakohustused peavad olema meestega võrdselt jagatud. (Wikipedia)
Enne selle essee kirjutamist oli minu nägemus feminismist üks. Naised on nõudnud endale terve selle saja aastaga põhimõtteliselt kõik samad õigused, mis mehedki. Mina näen tihti tänapäeva feministe aga nõudmas endale rohkem, kui meestel. Nad tahavad tõusta kõrgemale ning olla paremad. Enam ei otsita taga võrdsust! Raamatus feministlikud vaidlused, kus on kokku liidetud 4 erineva feministi debatt, puudutab Drucilla Cornell sellist teemat nagu vabastamine nii: “vabastamise mõistet, mis puudutaks meid kõiki. See feminismi suund ei puuduta mitte ainult naisi ega ole lihtsalt veel üks erihuvidest. See on kogu kultuuri lähtealuse ümbermõtestamine ja eluvormi kujutlemine nii, et me kõik oleksime rohkem rahul. Seega kuigi meeste võitlus sotsiaalse struktuuride vastu ei saa kunagi olema samasugune nagu naiste oma, annab see siiski alust, kutsumaks mehi üles võitlema traditsiooniliste arusaamade vastu mehelikkusest ” Ma arvan, et küsimus ei ole ainult selles, kas me naisena tahame ja peame elama nii, nagu me end eest leiame (ja nagu naise olemuse metafüüsika nõudvat), vaid kas ka meeste ja inimestena üldiselt on inimrollid samavõrd stereotüüpsed kui soorollid . (Lea Larin , Roosi Talvik 2006).
Pärast minu uurimust võin uuesti öelda, et „Feminism“ ei ole ühtne ja ühetaoline identiteet. Esiteks on see ajas väga palju muutunud, kuna maailm meie ümber muutub. Teiseks aga, võitlus vabaduse, õiguse ja võrdsuse eest võib võtta lugematu arvu vorme. Võtmeküsimused erinevad riigiti. Naise roll tänapäeva ühiskonnas on paljudes riikides muutunud vägagi võrdseks meestega. Kindlasti on naise olukord selline nagu ta on naiste kindla meele, oma õiguste eest seismise ning nende poolt võidetud lahingute tõttu. Paljudes riikides võib vabalt mees võtta üle naise rolli – olla kodus, hoolitseda majapidamise eest, kasvatada lapsi ning hoopiski naine toob leivaraha perele. Mõnes riigis nõuavad naised õigust autot juhtida, töötada ja hallata enda teenitud raha. Teistes nõuavad naised õigust haridusele. Sõdade, mässude ja terrorismi piirkondades on naised seksuaalvägivalla vastu kaitsetud. Väga paljudes riikides petavad, vangistavad ja kuritarvitavad naisi inimkaubitsejad. Mõnedki naised puutuvad rutiinselt kokku perevägivallaga. Paljudes riikides peetakse normaalseks, kui mees naist peksuga karistab. Ja ärme unusta neid naisi, kes on mõistetud vangi selle eest, et nad on julgenud süüdistada meest vägistamises. Või naisi, kes tapetakse , sest nad „on häbistanud“ oma perekonda (Joan Scott 1996).
Ma ei pea ennast endiselt feministiks, kuid pärast seda uurimust pean ennast veel rohkem kui enne võrdsuse pooldajaks. Mida peame aga mõistma on see, et minu vaatenurk, kui noore kohustusteta Eesti naiskodanikuna on väga erinev nägemusest Iraani üksikema omast. Ma arvan, et me kõik peaksime avama oma silmad, viima ennast kurssi maailma asjadega ning nägema, et me kõik ei ela sama elu. Paljude jaoks tähendab puhas vesi midagi jumalikku, samas kui teised kallavad seda lihtsalt ojadena kraanist alla! Arvan, et meie, kui naised, feministid, antifeministid ja lihtsalt ühiskonnas eksisteerijad, kuid ka mehed ja kõiksugu muud inimvormingud, peaksime õppima rohkem hindama seda, mis meil juba olemas on, eriti midagi, mis võib paljudele tunduda täiesti elementaarsena, nagu näiteks vabadus – vabadus olla, vabadus öelda ning teha seda, mida me ise soovime ! Paljud niiöelda „feministid“ ei ole iial rahul, nad tahavad aina rohkem – maailma nähakse vaid läbi oma silmade, tahetakse jõuda vaid kõrgemale ning kaugemale. Samas kui mujal maailmas on palju suuremaid probleeme! See aga läheb laias kaares mööda feminismist, kui ideoloogiast, mis on siiamaani maailmas eksisteerinud!
Kasutatud kirjandus:

E. Annus „20.saj mõttevoolud“

Simone de Bauvoir „Teine sugupool“

Luce Irigaray „Sugudevahelise erinevuse eetika“ (1984)

Luce Irigaray „Speekulum. Teine: naine“ (1974)

„I am not a feminist , but…,“ 2006. www.torilmoi.com Artikkel ilmunud: www. sirp .ee Tõlkinud Lea Larin ja Roosi Talvik

Wikipedia „Feminism“

Linda Nicholson „Feministlikud vaidlused“

Joan Scott. „Only Paradoxes to offer“ (1996)