Haarem (Looritagune maailm) Alev Lytle Croutier (0)

Tallinna 21. Kool
Haarem
Looritagune maailm
Alev Lytle Croutier
Tallinn 2011
Suur haarem
Sõna haarem tuleneb araabia sõnast haram , mis tähendab ’’seadusevastane’’, ’’kaitstud’’ või ’’keelatud’’. Ilmalikus tähenduses viitab haarem ülejäänud ruumidest eraldatud majaosale, mille puutumatust hoolega kaitstakse. Haarem tähendab veel ’’õndsuse koda’’, kus lausa jumalakartlikult tunnistatakse ainult peremehe seksuaalseid huvisid, kuhu naine on suletud nagu kloostri müüride vahele, jäädes pühaks ja puutumatuks kõigile – peale ühe mehe, kes valitseb kogu tema elu üle.
Haarem, see rangelt eraldatud naiste maailm, on paljude traditsioonide põimumise tulemus. Naine sümboliseerib kirge, mees arukust.
Sumeri, Egiptuse ja Kreeka tsivilisatsioonides oli naistel vaimuelus vägagi suur osa ning kõik nad olid võrdsed meestega. Ajapikku kui arenes põlluharimine, kahanes ka naiste religioossne mõju. Polügaamia ehk mitmenaisepidamine kehtestus majandussuhete tähtsa osisena: mees vajas elatise hankimiseks võimalikult palju töökäsi. Kolmeteistkümnendal sajandil kuulutasid Albertus Magnus ja Thomas Aquinost oma veendumust, et naine on võimeline astuma läbikäimisse Saatanaga. Sellel põhjusel mõistis inkvisitsioon tuleriidale palju naisi. Naise vaimne orjastamine oli sel moel lõpule viidud .
Vastandina lubas mees patriarhaalses ühiskonnas endale täielikku seksuaalset vabadust. Prostitutsioon aina kasvas. Naisest polevat mehele mingit tuge, vastupidi – ta võivat mehe oma võludega hukutada.
Polügaamia tähendab seda, et inimesel on rohkem kui üks abikaasa, enamasti mehel mitu naist. Polügaamia tekkimise tõukejõuks oli töökäte puudus põllunduses ja sellest sai ajapikku mitme usundi tähtis osa.
Islam hindab naisi väga madalalt, sest peab neid arult töntsiks. ’’Naine on põld, mis kuulub mehele; kui mees tahab, siis viskab ta sinna seemet, aga kui näeb, et põld on viljatumaks saanud, siis jätab mees selle sööti,’’ ütleb Koraan , mis lubab mehele kuni neli kadin ’i ehk abikaasat.
Esimene naine on hatun (suur emand) ja teist naist nimetatakse durrah’iks (papagoiks). Mees võib ükskõik millisest naisest lahutada, naine aga lahutust algatada ei saanud: tal polnud mingeid õigusi. Koraan lubas mehel peale seaduslike naiste omada veel nii palju odaliske(orjatare), kui talle meeldis.
Suurem osa eriti ilusatest noortest tüdrukutest viidi orjaturult sultani haaremisse. Ükski tüdrukutest polnud sünnipärane muslim ning nad olid kodunt välja kistud juba varases nooruses. Võimalus näha oma lapsi elamas luksuses ja külluses sai võitu vanemate süümepiinadest ja nad müüsid meelsasti oma lapsi haaremisse.
Enne haaremisse võtmist vaadati, et ega orjatüdrukul puudusid või vigu pole. Nimi pandi talle tema isikuomadust põhjal. Eriti ilusad ja andekad odaliskid koolitati konkubiinideks ehk kõrvalnaisteks: neile õpetati tantsimist, deklameerimist, pillimängu, erootikakunsti. Kaksteist kõige veetlevamat ja targemat odaliski treeniti gediklideks (õueneitsiteks), kes teenindasid sultanit.
Oma naiste valvamiseks pidasid sultanid tohutu kallist eunuhhide korpust, kuhu ajuti kuulus kuni 800 meest. Eunuhhid olid sõjavangid või orjad , kes enne suguküpseks saamist kastreeriti. Nende saatuseks oli igaveseks orjusse jääda.
Pärimisseaduste järgi läks sultani tiitel perekonna vanimale elusolevale meesliikmele, soovitavalt eelmise sultani pojale. Seadusega sanktsioneeriti muuhulgas sultani õigus oma meessugulased teise ilma saata, et kindlustada troon ühele oma poegadest. Tulemuseks olid sagedased kuritööd, nagu näiteks juhtum, kus Mehmet III 1595 . aastal oma ema õhutusel mõrvas oma üheksateist venda, mõned neist alles imikueas . Ühtlasi laskis ta oma isa seitse last kandvat konkubiini kotti toppida ja Marmara merre heita.
1666. aastal avaldas Selim II edikti, mis lubas kuninglikud printsid ellu jätta, kuid nad ei tohtinud valitseja eluajal mingil moel avalikku ellu sekkuda. Printse hoiti täielikus isolatsioonis kafes’is (Kuldpuuris). Neile olid lubatud vaid mõned konkubiinid, kes eelnevalt munasarja või emaka eemaldamise teel viljatuks muudeti. Kui mõni nendest naistest ülevaatajate hooletuse tõttu siiski heidikprintsist rasestuma juhtus uputati ta viivitamatult. Valvurid , kelle kõrvade trumminahad olid läbi torgatud ja keeled suust lõigatud, teenisid printse. Kuldpuuri elanikud ei teadnud vähimatki sündmstest väljaspool selle müüre ja nende elu mürgitas alaline hirm: iga hetk võis sultan või ka mõni mässuline ülik paleest anda käsu igaühe tapmiseks.
Paljud haaremi naistest surid noorelt. Mõrvad ja mürgitamised oli seal tavalised asjad. Neile, keda oli tappa kästud, tuli mustade eunuhhide ülem isiklikult järele, laskis naise kotti toppida, sidus kotisuu oma käega kõvasti kinni ja viis ohvri sõudepaati. Eunuhhid aerutasid kaldast teatavasse kaugusse ja upitasid koti üle parda .
Igapäevaelu sultani haaremis
Muistne Türgi kõnekäänd ütleb: ’’Meie kodune elu peab olema müüri taga’’. See on metafoor , mis väljendab kogu Osmanite ühiskonna olemust. Naised olid haaremisse sisse müüritud selle sõna tõsises mõttes. Ajaloolane Dursun Bey kirjutab: ’’Kui päike poleks naissoost /türgikeelne sõna sems, mis tähistab päikest, on naissoost/, siis ei lubataks ka temal siseneda haaremisse.’’ Kõike, mis juhtus haaremi müüride vahel, tsementeeris kaljukindel teadmine, et naine, kes on kord juba astunud läbi Õndsuse Väravate haaremisse, sealt kunagi enam ei naase. Nende jaoks ei olnud ülejäänud maailma enam olemas.
Palavate ja niiskete suvekuude ajal lahutasid naised meelt tohutu marmorbasseini ääres, millel sai sõuda väikeste kayik’ idega (aerupaatidega). Teises basseinis nad sulistasid ja suplesid eunuhhide järelvalve all. Murat III vahtis neide läbi arabeskvõre ning tihti mõtles ta nende jaoks uusi mänge välja. Ilmselt oli sellisel haiglasel uudishimul erootiliste vaatepiltide vastu ka oma stimuleeriv osa, kuna Murat III sigitas tervelt sada ja kolm last.
Naiste kõige levinum tegevus haaremis oli luuletuste sepitsemine. Nad olid maailmast ära lõigatud, üksluine ja sündmustevaene elu õhutas neid avama oma hinge luule kaudu. Paljud naised andsid oma luuleande edasi poegadele .
Riided ja ehted
Läbi sajandite on haarem olnud otsekui suurejooneline lavastus , kus tegelased kannavad hiilgavaid kostüüme. Riiete värvi ja lõike järgi – alustades peakattest ja lõpetades jalanõudega – pidi olema võimalik kohe öelda, millisel ametikohal keegi õukonnas oli või milline oli tema auaste. Iga tseremoonia oli teretulnud võimalus hiilata maailma toredaimate rõivastega. Sultan ei näinud naist iialgi kaht korda ühes ja samas kleidis. Haaremivangistuses kandsid naised sedavõrd läbimõeldud ja täiuslikult viimistletud rõivaid – lisandusid veel võrratud kaunistused -, et igaühe graatsia ja võlu lihtsalt pidi täiel määral mõjule pääsema. Ent kogu haareminaiste ebatavaline ilu ja nende meisterlikult õmmeldud rõivad jäid võõrastele saladuseks – avalikkuse ette ilmusid nad ühevärvilises ilmetus ürbis. Majast väljas pidid naised alati kandma loori . Koraan käseb naisusklikel katta oma näo ja keha meeste eest, et neid mitte kiusatusse viia. Sellest sai tava, mis tähistas üleminekut tüdrukupõlvest naisepõlve ja pidi kaitsma naise voorust. Niipea kui tütarlapsel algas menstruatsioon , kaeti ta nägu looriga ja käed kinnastega.
Kümblused
Haareminaised olid kuulsad oma kumava jume ja sametise naha poolest. Pesemine ja puhastumine oli nende usuline kohustus. Sellepärast pole imeks panna, et Serailis oli nõnda palju kümblemisruume ja vannitubasid. Vesi juhiti arvukate põrandaaluste kanalite kaudu basseinidesse. Naised valasid üksteist lõhnaveega üle ning värvisid juuksed, käed ja jalad hennaga. Erijuhtumitel, nagu näiteks pulmad , maaliti ka nende ihule hennaga lillekujutisi. Kulmude kokkukasvamine, mida muhameedlikes maades kauniks peetakse, ei ole au sees hindude hulgas, aga ka mitte Islandil, Taanis , Saksamaal, Kreekas ja Böömimaal, kus niisugust naist peetakse libahundiks või vampiiriks. Lisaks hõõrusid türgi naised oma nahka pimskiviga, pesid juukseid munarebuga, kasutasid munavalget kanavarvaste kaotamiseks silmanurkadest. Oli suur patt, kui haareminaise mõnel varjatud ja intiimsel kehaosal kasvas väikseimgi karvaude, ja sellepärast tormasid naised kohe, kui kusagil karvade tärkamist kahtlustasid, jooksujalu hamam ’i. Karvad eemaldati mitte ainult säärtelt ja kaenlaalustelt, vaid keha kõikidest uuretest, isegi ninasõõrmetest ja kõrvadest. Selleks määriti end kõrvetava salviga, mis mõne aja pärast jõekarbi terava servaga maha kraabiti. Kui kümblejad olid tundide kaupa leilitatud , küüritud ja masseeritud, kolisid nad üle puhkeruumi , kus jõuti kümblemismõnude tõelisse tippu. Seal hõõruti naised pimsskiviga üle ja masseeriti neid veel kord. Kõrvalruumis uhuti neid taas ja saadeti patjade najale lebama. Hamam oli ka koht, kus naised üksteiselt mõõtu võtsid ning rõõmuga kupeldajaks said. Kümblussaal polnud mitte ainult paik, kus naised meelelisi kihusid välja elasid, vaid ka nende isanda teatav erootiline meelelahutus . Ent kümblushoone erootika polnud ainult isanda ja käskija pärisosa. Naistele, kes oli kasvatatud naudingut valmistama ja kes vaid haruharva pääsesid sultani voodisse, oli teatud lohutuseks imetleda teiste naiste keha ja üksteist rahuldada. Vastastikku teineteist pestes ja hõõrudes ning tärkavate karvade esimesi märke uurides said neist pigem armastajad kui sõbrannad.
Toit
Eine haaremis polnud mingi lihtlabane toiming, vaid üksikasjalikult väljatöötatud rituaal . Päev läbi voorisid teenijad igasuguste maiustuste ja šerbetikoormatega kambrite vahel. Igasugused šerbetid olid haaremidaamide eelistatuim maius ja magusast tekkinud hambavalu oli enamikule neist tuttav. Ent õige šerbeti valmistamine tähendas vähemalt seitsmekümne miilist matka Olümpose mäe nõlvadele, kus kõrgetelt tippudelt korjati lund, mähiti see flanelli sisse ja toimetati muuladega Seraili. Enne kui toit lauale kanti , prooviti Kushane’s, kas see mitte mürgitatud pole. Sõrmedega söömine oli haaremis omaette peenike kunst , kus põhirõhk pandi stiilsusele. Kõiki odaliske oli põhjalikult koolitatud, et nad täidaksid seda rituaali delikaatselt, meeldivalt ja graatsiliselt. Iga liigutus – käe sirutamine, pöördumine, kummardus – oli niisama täpselt välja töötatud ja treenitud nagu jaapanlannadel teetseremoonia juures, ning sisuliselt meenutas kogu rituaal täiuslikku tantsuetendust. Toitu võtsid naised parema käega (vasakut tarvitati mustemate ülesannete jaoks) ja tegid seda vaid kolme sõrmega, püüdes neid võimalikult vähe määrida. Pärast söömist võisid naised taas patjadele vajuda ning suitsetada sigarette või vesipiipu. Tubakas oli eriti hea ning suitsetamine oli haareminaistele üks suurimaid lubatud rõõme. Suitsetati ohtrasti, peaaegu vahetpidamata, aga muidugi mitte meeste juuresolekul. Kohvikeetmisel oli erakordselt tähtis koht iga noore naise elus, kuna tema väärtust hinnati kõigepealt ja ka hiljem just selle järgi, kuidas tema valmistatud kohv maitses . Tal tuli palju vaeva näha, enne kui ta õppis seda keetma nii, nagu ta armastatu ema soovis, aga siis oli ta ka tolle südame võitnud. Et haareminaised alkoholi tarvitaksid, seda ei sallitud.
Sultanad
Printsesse naites peeti kõigepealt silmas poliitilisi kasusid, nagu oli kombeks enamikus teisteski monarhiates. Sultan ise valis oma tütardele ja õdedele mehed ning suurvesiir käis valitule seda otsust ametlikult teatavaks tegemas. Niipea kui see oli sündinud, pidi printsessi tulevane abikaasa oma endised naised ja odaliskid minema saatma , end nendest lahutama. Mõned tüdrukud kihlati juba kahe-kolmeaastaselt. Enne puberteeti ei tohtinud pruut kordagi ilma saatjata mehega kohtuda . Sellisele kombele tehti lõpp ning pruut pidi sestpeale olema puberteedi läbi teinud, enne kui teda mehele panna võidi. Mõnele sultanitaridele anti koguni õigus endale ise mees valida, mis islamiriigis tähendas enneolematut vabadust. Nõnda siis abiellus nii mõnigi armastusest, vahel koguni mitu korda.
Sünnituseks valmistudes küüriti laitmatult puhtaks mõni Seraili suurem kiosk ja ehiti see toredasti. Voodilinad ja tekid pidid olema punast värvi, pesukausid, veekannud ja teised tarberiistad kas kullast või hõbedast. Istukilolekut peeti loomulikumaks sünnitusasendiks kui lamamist ja selleks kasutati erilisi sünnitustoole. Tulevasele emale oli seltsiks hulk teisi naisi. Lapse võttis vastu ämmaemand ja andis kohe üle ammele. Mõnikord kutsuti väituste ajal naist lõbustama lauljad, tantsijad või eunuhhist kojanarr. Sündmust peeti pigem pidulikuks talituseks kui raskeks katsumuseks. Kogu haarem säras igat värvi tuledes , selle asukad askeldasid ringi, valmistudes nädal aega kestvaks sünnipäevapeoks.
Eunuhhid
Ajaloost on teada mitut eri tüüpi eunuhhe: on sünnipäraseid eunuhhe, on neid, keda on kastreerinud teised mehed, ja neid, kes on vabatahtlikult valinud kastreerimise, et säilitada kõlbeline puhtus . Juutide-kristlane arusaam kasinusest ja naistest kui suurimast takistusest selleni jõudmisel õhutas samuti kastreerimisele. Katoliku kirik kastreeris poisikesi veel renessansi ajalgi, et need saaksid Sixtuse kabelis tiiskanti laulda. Et saavutada uuesti pattulangemise-eelset seisundit , kastreerisid õige paljud ennast ise, tehes sageli endast sandid, sest kasutasid selleks lauanuge, teravaid kive ning isegi klaasitükke.
Muslimitest orjakaupmehed õhutasid mõningaid suguharupealikuid Aafrikas oma inimesi vabatahtlikult orjaks müüma. Nii tekkis ülikasulik äri.
Kastreerimise operatsioon oli küllalt ohtlik ja paljud surid selle tagajärjel, liiati ei soodustanud palav kuiv kliima haavade kinnikasvamist. Kõrbeliiva peeti parimaks rohuks, nii et äsjakastreeritud maeti kaelast saadik liiva sisse, kuni haavadele koorik tekkis. Poistes , kes suutsid valu, verekaotuse ja liiva sisse kaevamise üle elada, sai kallis kaup, mis tõi müüjatele tohutut kasumit. Eunuhhiks lõikamine toimus nii suure saladusekatte all, et tänapäevani pole täpselt teada, kus ja kuidas seda tehti ja kes tegi. Nende hulka kuulusid genitaalide lömastamine, pidev peksmine, äralõikamine, ärakiskumine. Ajaloolase N.M Penzeri andmetel jagunesid eunuhhid antiikajal järgmistesse selgelt piiritletud liikidesse:
Castrati – eemaldatud olid nii peenis kui munandid .
Spadones – munandid olid ära kistud.
Thilibiae – munandid olid lömastatud, seemnernäärmed permanentselt kahjustatud (seda kasutati väga noorte poiste juures).
Kuulus rändur ja arabist sir Richard Burton loetleb kolme samasugust Idamaades levinud kastreerimisviisi:
Sandali ehk siledaks lõigatu. Suguelundid on ainsa habemenoatõmbega eemaldatud, seemnejuha ühendatud kusitiga, haav kastetud keevasse õlisse ja patsient pandud istuma värskesse sõnnikusse. Teda toideti ainult piimaga . Suremus oli väga kõrge.
Eunuhh . Peenis ära lõigatud, kui sigitamisvõime selleta on säilinud, samuti paarimistarve.
Eunuhh, kes sarnaneb thilibiae’le. Muudetud täielikult suguvõimetuks munandite eemaldamisega kivinoa abil või siis nende lömastamise, peksmise või tulise rauaga kõrvetamisega.
Pärast puberteeti vaevas kastreerituid parandamatu kaotuse tunne, millega kaasnes frustratsioon ja kättemaksuiha.
Kastreerimise tagajärjelt kadus kehalt karvakasv, tekkis falsetihääl, inimene muutus lodevaks ja lihavaks. Ka oli eunuhhidel nõrk põis ja halb mälu, nad kannatasid unepuuduse all ja nägid kehvasti. Alkoholist õppisid nad lahti ütlema, kuna see kahandas nende energiat ja põjhustas valu kusepõies. Eunuhhil, kel olid kõrvaldatud ainult munandid, toimis erektsioon endist viisi ja nad võisid nautida seksi. Eunuhhid, kellel oli peenis alles, olid haareminaiste juures kõrges hinnas , sest nad suutsid pikendada oma partneri naudinguhetki.
Mõnikord kasvavad suguelundid uuesti. Jalamaid kastreeriti nad uuesti, aga kuna nad olid jõudnud juba palju ohtlikumasse ikka, siis elasid ainult vähesed selle üle.
Tavalised haaremid
Abielu sõlmimise leppisid vanemad vastastikku kokku ja iga mees võis võtta neli seaduslikku naist, keda ta kohustus kohtlema võrdväärselt ja jagama kiindumust kõigile neljale võrdselt. Esimest naist peeti testest ülemaks ja tal oli ka enamasti rohkem seaduslikke õigusi. Neljale naisele võidi lisaks osta nii palju odaliske, kui rahakott kannatas – need toodi haaremisse kui teenijad. Kuna mees ja naine omavahel seltsida ei tohtinud, korraldasid abielusid kosjasobitajad – agendid , kes külastasid haaremeid, uurisid ja vaagisid teatud tütarlaste häid ning halbu külgi ja andsid oma arvamuse noormehe vanematele edasi. Vahel leppisid sugulased lihtsalt omavahel kokku, püüdes nii veresidemeid tugevdada. Nõbude abiellumine oli ja on tänapäevani islamimaades laialt levinud komme .
Enne pulmi ei kohtunud peig ja pruut kordagi. Pulmatseremoonia algas tiheda loori alla varjatud pruudi saabumisega peigmehe majja. Enamasti kandis ta punast pulmakleiti ning lillelist peaehet. Kui peigmehele loori kergitades avanev pilti ei meeldinud, oli tal õigus pruudist lahti ütelda. Hilisõhtul viisid pruudipoolsed meessugulased pruudi peigmehe magamistuppa. Ta pidi meeles pidama , et isegi paradiisis oli naise koht ’’oma mehe talla all’’. Ja kui sel ööl tema neitsinaha rikkumisel ei tulnud tilkagi verd, oli peigmehel jälle õigus temast lahti öelda. Vereplekilised palakad pandi rõdule välja kõigile näha: see tõendas, et pruut oli olnud neitsi.
Abielunaise ainus kohus oli võita oma mehe heakskiit ja saavutada nõnda lunastus oma hingele sessinatses elus ja igaveseks ajaks igavesti . Abielus olid mehe ja naise suhted üsna rangelt reglementeeritud. Haaremiinstitutsiooni aluseks olevad seadused, mis nägid ette sugude eraldatuse, panid kõik paika. Naisest ei olnud mehele seltsilist mehe vaimuelus ega muudes huvides. Naised kuulusid mehe eraellu, naised kuulusid haaremisse.
Koraani järgi pole abiellumisel naise nõusolekut vajagi. Ta ei tohi nuriseda oma mehe teiste naiste vastu ja ka selle vastu mitte, et mees peab piiramatul arvul odaliske. Ometi tuleb mehel kohelda kõiki oma nelja naist võrdselt: igal neist peavad olema omaette ruumid, oma teenrid , oma juveelid .
Kui esimene naine jäi vlijatuks või oli juba lastesünnitamise east väljas, otsis ta mehele noorema. Kui teda enam ei ihaldatud ja ta ka muidu kasutuks muutus, polnud tal enam kuhugi minna. Ta pidi kohta oma mehe majas iga hinna eest säilitama, pidi tegema kõik, et tal oleks koht, kus elada, sündigu see siis kas või omaenese mehele uute naiste muretsemise hinnaga. Sellised katsumused olid mõnele naisele liiga alandavad.
Ängistuse peletamiseks kasutasid naised igasuguseid salakunste ja loitse. Nad jagasid ehteid ja muid ilmalikke varandusi mustlastele, rohusegajatele ning ostsid neilt mikstuure, millega võistlejannat viljatuks teha ja meestelt himu teiste naise järele ära võtta. Mustlased kuulutasid saatust peopesalt, kohvipaksult või roosikrantsilt. Nad müüsid naistele talismane, mis aitasid säilitada noorust , aineid armujoogi valmistamiseks, ohutisi, mis pidid julma mehe leebeks tegema või kaitsma lapsi kurja silma eest.
Mõnes mõttes sarnanesid haaremid üha laieneva äriettevõttega. Kui majapidamine keerukamaks muutus ja rohkem tähelepanu hakkas nõudma, võeti naisi juurde. Nii need haaremid kasvasid.
Naise juveelid olid tema ainus kindlustus äkilise õnnetuse vastu. Iga mees, kes üritas naiselt kulda või kalliskive ära võtta, võis sattuda kohtu ette.
Naiste eluruumide aknad avanesid kas siseõuele või kattis neid tihe võre, mis ei lubanud kõrvalisel pilgul sisse piiluda. Võred olid väga peenelt nikerdatud ja neid võib pidada islami arhitektuuri üheks kaunimaks elemendiks. Kinnistelt palkonitelt võisid naised läbi võreakende heita pilgu ka laia maailma. Möödakäijate pilkude eest olid nad täielikult varjatud. Seal nad siis passisid võre taga ning jälgisid maailma elu.
Euroopa kaupmehed abiellusid vahel kohalike kristlastega, et siis naise kaudu oma kaupu haaremisse sokutada. Niisuguseid kaubanaisi käis tihit haaremi uste taga. Nähtavale võis tulla veidraid asju: räigetes värvides ja maitsetute baroksete mustritega voodikatteid, läbipaistvad öösärgid ning ohtrasti pitse ja paelu .
Surm
Surnu pesti, mähiti surilinasse ja maeti niipea kui võimalik. Kirste ei tunnistatud , kuna muhameeldased usuvad, et keha tuleb põrmule vahetult tagasi anda. Rahvarohkeid usutalitusi ei peetud, kuid maja uksed hoiti nelikümmend päeva lahti, et kõik, kes seda vajalikuks pidasid, saaksid sisse astuda ja kaastunnet avaldada. Külastajaid kostitati. Neljakümnendal päeval tuli elukutseline itkeja ja hakkas leelutama salme Koraanist, naised katsid pea, palvetasid ja saatsid kadunu hinge igavikuteele. Mälestussamba järgi sai otsustada, kas hauas puhkab mees või naine – naise sambale oli kaeverdatud lilli, mehele turban.
Haaremid tänapäeval
Mitmenaisepidamine kuulutati väljaspool seadust olevaks küll Türgis ja Hiinas, nende suurimate haaremirahvaste hulgas, kuid endiselt õitseb see Lähis-Idas ja Aafrikas. Indias on mitu naist küll seadusest üleastumine, kuid vanu kombeid pole kerge kõigutada ja see on jäänud üldiseks tavaks. Naine on traditsiooniliselt laste ema ja majapidaja, konkubiinid rahuldavad mehe seksuaalseid vajadusi. Nigeerias on mehel luba võtta neli naist. Teatud usuühingutes, eriti polügaamiat sanktsioneerivate Aasia usulahkude liikmete hulgas pole haaremid kuhugi kadunud. Mõnel gurul on suurem võim käes kui kunagi sultanil. Näiteks Bhagwan Shree Rajneeshil ja Bubba Free Johnil oli hulganisti kõrvalnaisi. Hoopis kommertslikum asutus on Hugh Hefneri ’’Playboy Mansion’’, kus peremehe soove on rahuldamas paras hulk ’’jänkukesi’’. Ega vist ei olegi kindlamat moodust oma vaimusünnitisi maha müüa kui kujutada meest, keda ümmardavad ja jumaldavad seksikad naised. Sellest aspektist lähtudes on liignaised ja haaremid kaasaegse Lääne ühiskonna ülesehituses täiesti olemas.
Haaremit ei saa seletada pelgalt läbi ajaloo prisma . Haarem on kollektiivse alateadvuse ainulaadne arhetüüp – patriarhaadi üsas pesitsev matriarhaat. See on lahendamatu mõistatus, kiuslik saladus, ja kahtlemata leiaks intuitsioonist juhinduv mõistus siit ammendamatu uurimisala. See on varjude maailm, mis on täis pooltoone. Palju jääb seal hämaruse peitu , palju on hävinud igaveseks, meie loomus tõrgub seda mingil moel omaks tunnistamast. See kuulub süngete saladuste ja hämarate hirmude kuningriiki ja me eelistame sellele mitte mõelda.