Realism Eestis (2)

REALISM EESTIS (u 1890–1905)
Taust
Euroopas oli realism alguse saanud ja õitsema hakanud rohkem kui 50 aastat tagasi. Eesti realism on hilistekkeline, temas ilnevad puhtrealistlike tunnusjoonte kõrval ka naturalismi mõjud (È. Zola ). 19. sajandi lõpul oli realismi küpsemine eesti kirjanduse kõige olulisem nähtus. See avardas kirjanduse võimalusi elu mõtestamisel ja tõi kaasa uue kunstitaseme. Eestis levis kõige rohkem kriitiline realism – elu pahupooli ja ühiskonnakorralduse ebaõiglust rõhutav hoiak.
Realismini Eestis viis eelkõige muutused eesti ühiskonnas endas.
Must lagi on meie toal / ja meie ajal ka – nõnda tunnetas Juhan Liiv 19. sajandi lõpu Eesti olusid. Rahvusliku ärkamise romantilisele meeleolutõusule järgnes mõõn, ummikutunne ja kainenemine.
Ärkamisajal eestlased ootasid baltisakslaste võimu vastu tuge tsaaririigi keskvalitsuselt. Aleksander III trooniletulekuga 1881. aastal algas aga igasuguse vaba mõtte jälitamine. Venemaa eesmärk oli piiride venestamine, et liita Eesti suure impeeriumiga: üks usk, üks isamaa ja rahvas. Ametiasutustes kehtestati venekeelne asjaajamine, rahvakoolid läksid üle vene õppekeelele. Paljud kooliõpetajad ja muud ametnikud vallandati, asemele kutsuti hulk umbkeelseid õpetajaid ja ametnikke Venemaalt. Tartu ülikool kaotas senise autonoomia ja saksa õppekeel asendati peagi vene keelega. Tugevasti levitati rahva seas vene õigeusku.
1880-ndail aastail oli eesti rahvas ilma jäänud oma üldtuntud vaimsetest juhtidest. Suri kõrgesse ikka jõudnud Kreutzwald , Jannsen lamas halvatuna tõvevoodis. Enneaegselt lõpetas haigus Jakobsoni ja Lydia Koidula elu. Jakob Hurt ja Mihkel Veske olid asunud võõrsile.
Eestlastel puudusid sihid ja rahva seas valitses peataolek. Paljud eestlased läksid omavahel ka võimu pärast kaklema ning see aitas ainult kaasa sellele, et venelased said rahulikult siin oma kanda kinnitada. Ado Grenzstein (luuletajanimega Piirikivi) jõudis isegi poliitilise kahekeelsuse ja venestamise õigustamiseni. 1893. aastal suleti Eesti Kirjameeste Selts ja keelati tsensori ettepanekul jutustuste avaldamine eesti rahva ajaloost.
Kultuurilist arengut aga ei suutnud venelased piirata. Kultuurilised sündmused toimusid endiselt (rahvarohked üldlaulupeod aastail 1891 , 1894, 1896). Jätkati ka rahvaluule kogumist. Hurdale saadeti kaastööd ligi 1400 inimest üle maa. Sel perioodil talletati hirmuäratav hulk laule, jutte , mõistatusi, vanasõnu ja uskumusi, kokku üle 162 000 lehekülje.
Seniste populaarsete muusikategelaste Karl August Hermanni ja Miina Härma järel asus Tartus tegutsema näiteks Rudolf Tobias . Korraldati sümfooniakontserte, kus esitati ka eesti heliloojate loomingut. Esimeste eesti kunstnikena asusid kodumaal tööle vennad Paul on Kristjan Raud ning Ants Laikmaa . 1906. aastal avati põlengus hävinud ja rahva seas korjanduste raha eest taastatud „Vanemuise“ seltsi maja. 1906. alustas Tallinnas kutselise teatrina tööd „Estonia“, kus mängisid andekad näitlejad Paul Pinna ja Theodor Altermann . „Estonia“ uus hoone (praegune) valmis 1913. aastal. Veidi varem avati Pärnus „Endla“ (1911). Teatrite professionaliseerumine sai stiimuliks näitekirjandusele.
1896. aastal osteti K. A. Hermannilt „ Postimees “ ja peatoimetajaks sai Jaan Tõnisson. Tema juhtimisel sai „Postimehest“ tähtsaim eesti ajaleht. Kaastööd tegid ajalehele A. Kitzberg, Anna Haava, K. A. Hindrey jt.
Tõnisson toonitas oma kõnedes alati kõlbluse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu. 19. sajandi lõpul hoogustus linnade areng. Linnas elas iga viies eestlane. Aastal 1897 loendati Tallinnas 60 000 elanikku, I maailmasõja alguseks oli see juba kahekordistunud.
1901. aastal hakkas Põhja-Eestis ilmuna teine eesti päevaleht „ Teataja “, peatoimetajaks Konstantin Päts. Kaasautoriteks olid Vilde , Tammsaare, Johannes Voldemar Veski .
Eestikeelne raamat ja tõlkekirjandus
Raamatutoodang mitmekordistus eelneva ajajärguga võrreldes. 1913. aastaks jõuti 700 nimetuseni aastas. Ilukirjandust oli sealhulgas u veerandi jagu. Anti välja oma teoseid kui ka tõlkeid. Seni valdaval kohal olnud saksa kirjandus taandus mõnevõrra. Venestusajal oli peamine tähelepanu suunatud vene klassikuile (Puškin, Krõlov, Gogol), siis sajandivahetusest alates levis rohkem kaasaaegsete autorite tõlked (Tolstoi, Tšehhov). Veel olid tuntumad Zola, Maupassant, Ibsen , Twain.
REALISM JA JUTUSTAV PROOSA
Eesti kirjanduses kujunes realism valitsevaks kirjandusvooluks u kuni 1905. aastani, taandudes siis uue romantismihoovuse ees. Maailmas on ka tuntumad realistid olnud romaanikirjanikud , nii ka Eestis. Eestis tõusis realismiajajärgul juhtivaks kirjandusliigiks proosaeepika. Arenes jutustuse, romaani- ja novelližanr.
Realism sai populaarseks järk-järgult, ilma järskude hüpeteta. Aegamööda laienes kirjanduse ainevaldkond, tihenes realistlik olustiku-, seejärel ka inimesekujutus. Eesti küla kõrval olid sagedased tegevuspaigad lähemad ja kaugemad linnad. Ilmus ka pikemaid jutustusi, mis haardelt ja põhjalikkuselt kohati lähenesid romaanile.
Eesti kirjanduskriitika algelisuse tõtteu ei olnud küsimus kirjandusvooludest, sellest, kuidas üks või teine kirjanik elu kujutab, kuidas oma teose maailma loob, varem õieti arutluse alla tõusnud. Kiitva arvustuse kirjutamiseks piisas, kui jutt leiti olevat mõnus ja ladus , arvati lugejale pakkuvat lõbusat ajaviidet või õpetlikku iva. Realismi esiletõusuga kaasnes põhjalikum arutlus kirjanduse olemuse ja tähenduse üle. Uudsete kirjandusteostes ümber puhkes elav poleemika . Eelkõige Vilde loomingu üle, sest tema erines kõige enam senisest kirjutamislaadist.
Keskne kuju eesti realismis ongi Eduard Vilde oma suuremahulise ja tasemelt silmapaistva loominguga. Vilde on ise soovitanud kirjameestele, „et nad kuu ja tähtede turjal ümber ei lehvitaks, kuna maa peal rahulik ja aulik kõndimine ometi õigem ja kasulikum on. Kirjeldatagu inimesi, nende tundmusi ja tegusid , nagu nad vähegi on, mitte aga, nagu seda noore eluküpsuseta sulemehe ärritatud peaaju kujutada püüab.“
Eesti realismi esimene tippteos on Vilde „Külmale maale“ (1896). Sajandivahetusel astus Vilde kõrvale teine teravalt kriitilise eluvaatega realist Ernst Peterson -Särgava (1869-1958). Vildet mõjutas tugevasti saksa kirjandus, Särgavat aga vene kirjandus.
Eesti esimese põlvkonna realistide kõrvale tõusis 20. sajandi algusaastail rida noori kirjanikke. N. Tammsaare, FR. Tuglas , M. Metsanurk, O. Luts jt. Kuigi nende looming hargnes hiljem eri suundadesse, alustasid nad kõik realismi voolusängist. Uue põlvkonna realistidele on iseloomuli, et tegelase elusaatust ei määra enam eeskätt välised olud, vaid vähemalt samaväärselt tema enda individuaalsus – iseloom, eluhoiak, kompleksid , elueesmärgid.
EDUARD VILDE
1865–1933
Elulugu
Vilde lapsepõlve ja noorukipõlve kodud on kolm Põhja-Eesti mõisa. Ta sündis 4. märtsil 1865. aastal Virumaal Simuna kihelkonnas väikeses Pudivere mõisas kupja pojana . Vildel oli ka 8 aastat noorem õde. Lapsepõlvemälestused on tal pärit samast kihelkonnast Muuga mõisast, kus isa oli aidamees. Sellest mõisast on Vildel vastakad mälestused, mis kajastusid jutustuses „Minu esimesed triibulised“. 1881-1893 elas Vilde Karjaküla mõisa häärberis Keila lähedal, kus isa oli mõisavalitseja. Seal on kirja pandud ka Vilde esimesed jutud.
Vilde isa oli Jüri Vilde, kes oli kohusetruu ja sõnaaher töömees. Ema Leena oli seevastu temperamentne, seltskondlik, elava kujutusvõimega jutuvestja ja rahvalaulude mäletaja. Eduard pidas end ema iseloomu pärijaks.
Kodus sai Vilde algõpetuse, siis jätkas õpinguid Tallinnas saksa elementaar - ja kreiskoolis. Kreiskoolist (praegune VHK) pidi 1882. aasta kevadel enne koolikursuse lõppu lahkuma , kuna oli välja tulnud poiste salanõu pageda laevaga Ameerikasse. Koolist sai Vilde kaasa saksa keele oskuse ja klassikalise kirjanduse tundmise. Eesti keeles kirjutamist pidi ta iseseisvalt õppima.
Koolipäevil sai alguse Vilde kiindumus teatri vastu, ta käis tihti Tallinna saksa Linnateatris. Noorena tegi Vilde isegi ebaõnnestunud katse saada näitlejaks. Hea teatritundmine tuli kasuks arvustuste ja hiljem ka näidendite kirjutamisel .
Kui Vilde hakkas kirjutama, siis nähti tema esimestes teostes Vildest paar aastat vanema tädipoja, „ Tasuja “ autori Eduard Brunbergi (Bornhöhe) eeskuju.
Aastatel 1883– 1886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses. Lühemat aega töötas seal ka Juhan Liiv. Vilde oli ajakirjanik üle 20 aasta. , 1887–1890 ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 1890–1892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 1893–1896 töötas taas Postimehe" toimetuses.
Vilde mahukas jutu- ja romaanilooming valmis ajakirjanikutöö kõrvalt öötundidel. Vildet võib pidada eesti esimeseks kutseliseks literaadiks, kes pole muu ametiga leiba teeninud . 10 aastaga kirjutas ta 15 raamatut. Lugejad võtsid Vilde kiiresti omaks. On öeldud, et pärast Jannseni on Vilde see, kes õpetas eesti rahvast lugema. Vildet kritiseeriti aga aatepuuduses, sopakirjanduse soetamises ja rahva maitse rikkumises. Kriitikale on Vilde aga vastanud järgmiselt: „Ma püüan oma juttudes aega, elu ja inimsei kirjeldada, nagu nad tõesti on, mitte nagu nad olla võiksivad, olema peaksivad või nagu neid paleusline luule teha tahaks. Ma ei kata kirjeldatava aja, elu ja inimeste vigasdi mitte kinni: niisama vähe salgan ma headus , mis neil tõesti olemas on. ma võtan tüki aega, tüki elu ja salga inimesi oleva aja, sellel kujul ja tegumoel, mida nad tõesti kannavad. Mis võin mina selle ette, et näidataval ajal muhud, elul paised, inimestel kärnad küljes on?“ See oli realisti loomingukreedo. Kirjanduslikus praktikas, oma teostes, jõudis Vilde realistliku meetodi järjekindla rakendamiseni mitu aastat hiljem.
Berliinis elatud aastad olid Vildele väga mõjuvad, avardasid tema silmaringi nii kirjanduslikult kui ka poliitiliselt. Sinna sõitis ta koos oma tulevas abikaasa Antonie Gronauga, keda ta kohtas Riias. Nad abiellusid 1891. aastal, kuid see polnud eriti viljakas abielu, seega tuli see lahutada 7 aastat hiljem.
1896. aastal ilmus Vildel „Külmale maale“, mis on tema loomingu täisküpsuse tunnistus ja ühtlasi eesit kriitilise realismi esimene väärtteos. Vilde kujutab ebavõrdsust ja vastuolusid tolleaegses eesti külas ja põhjendab kuritegevuse levikut majandusliku viletsusega: inimene on olude ohver.
Aastal 1896 elas Vilde Moskvas. Järgmisel aastal oli ta Narva „Virmalise“ toimetuses. Sel perioodil kirjutas ta töölisromaani „Raudsed käed“ ( 1898 , raamatuna 1910 ).
Ajalooline triloogia
Aastal 1901 asus Vilde Tallinna uue päevalehe „Teataja“ toimetusse. Samal ajal muutus ka Vilde isiklik elu, 1905. aastal abiellus ta noore ajakirjaniku Linda Jürmanniga, kellest sai talle kindlameelne elu- ja mõttekaaslane. „Teataja“ juures algasid Vildel erakordselt viljakad loomeaastad. Suurtest kõrvalkohustustest hoolimata viis ta lõpule oma suured ajaloolised romaanid „Mahtra sõda“ , „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja „ Prohvet Maltsvet“ ( 1902 -1908), kokku 1500 lk. Ühise temaatika tõttu hakati neid hiljem nimetama triloogiaks. Sündmustikult ja tegelaskonnalt on iga teos omaette tervik.
„Mahtra sõda“ kavandades uuris kirjanik läbi hulga arhiivimaterjale, tutvus sündmuspaikadega ja küsitles veel elavaid inimesi.
Pagulusaastad
1905. aastal oli Vilde sunnitud minema maapakku, sest ta osales 1905. aasta revolutsioonis sotsiaaldemokraadina. Ta elas Soomes, Saksamaal, Šveitsis, New Yorgis , kus ta koos abikaasa Lindaga toimetas eesti töölislehte „Uus Ilm“. Ameerika elulaad aga ei sobinud Vildele ning ta tuli tagasi Euroopasse – Kopenhaagenisse kuni 1917. aastani.
Paguluses kirjutas ta palju poliitilisi satiire. Taanis elades sai Vilde esimest korda elus elada vaid kirjanikuna, mitte ajakirjanikuna.
Näidendid
Vilde hakkas näidendeid kirjutama paguluses, olles juba küps kirjameister. Vilde näidendite tegevus toimub linnamiljöös ja probleemid on suurelt osalt haritlaste elust. „ Tabamata imes“ (1912) on kesksel kohal eesti kunstikultuuri jõudmine Euroopasse. Peategelane on Leo Saalep, kes tuleb pärast pikki aastaid tagasi Eestisse. Ta saab kaasatoodud kiitvate kontserdiarvustuste paistel ka kodumaal kiita. Siis läheb ta aga naise Lilli Ellertiga tülli, kes siis paljastab, et reklaam oli kinni makstud ning kuulsus võlts. Vaimselt kokkuvarisenud kunstnik otsib lohutust teiselt naiselt . Teoses on kujutatud kõmunäljast seltskonda. Näidendi lavastuse ja Vilde aastaauhinnast ilmajätmise ümber tekkis kirjanduslik skandaal. Arvati, et tegelastel on mitmed prototööbid ning sellist teost ei tahetud väärtustada.
LOE VILDE ENDA KOMMENTAAR TEOSE ILMUMISELE!!!!!
“Tabamata ime”
Eduard Vilde
Autorilt
    "Tabamata ime", oma dramaatilise esikteose, kirjutasin Kopenhaagenis 1912. a. esimesel poolel, raamatuks valmis ta sama aasta novembris Tallinnas "Maa" kirjastusel. Näidendi idee pookis mulle ajavaim pähe, asjaomane miljööline ainestik oli ideele immanentne. See on lugu, traagiline lugu kunstidesperaadost, milline tüüp meil uue sajandi algusest peale arvukamalt hakkas esinema . Piirdus kunstidele andujate kuulsuseiha enne seda vaid tunnustusega kodumaal, isegi kodulinnas, siis hakati nüüd kirglikult kippuma "Euroopasse"; alles sealne loorber tundus küllalt kohasena geeniustele, kelle surematuse avastajad nad olid peamiselt ise. Ükski kahtlus, ükski hoiatus ega õpetus ei leia teed säher­ duse esteetilise ristisõitja teadvusse, äparduvad esinemised teda ei heiduta, arenemisaja ülemäärane pikkus tema kannatust ei katkesta , sest tema fanaatlik usk enda suurusesse on hävinemata. Kuna aga see usk tavaliselt on ebausk parimal puhul võib ehk juttu olla andelisest keskpärasusest, nagu Leo Saalepil, siis saab sellest ainult enda ja kunstisõgedate teiste tunnustatud geeniusest vaene hukkuv kunstimarter, kelle saatus võib olla traagiline, ent ka tragikoomiline.
Seesugused desperaadod saavad sageli ergutust ja õhutust võhikuliselt, kuid indleva rahvusliku kuulsuseihaga täidetud seltskonnalt, mis moodustab nende tooniandva ümbruse. Oodatakse geeniusi, oodatakse neid pikisilmi, et niisuguse kaudu tunduda ka enda väärtuses tõstetuna, ja kui siis keegi ilmub, kes toob ülistatud "Euroopast" kaasa valjusti helisevaid reklaamikellu, siis on hurmus suur ja kukutakse sisse, sest geenius , kes lubatuks peab endale valimata vahenditega teid tasandada , on need kiidukellad ise teinud. Ainult üksikud tõelised asjatundjad märkavad tõtt ja on sunnitud kahetsemisväärilist enese ja teiste petjat paljastama. Leo Saalep, ihuterviselt, eriti närvidelt, läbipõlenud isik, kaotab selle tõttu mõistuse, teised temataolised, kes tarvitavad samu võtteid eesmärgi kiirendatud saavutuseks, resigneeruvad tasahiljukesi ja vegeteeruvad meie keskel tosinakunstnikkudena edasi, meid aegamööda unustama pannes, et välisilm neile nende kaasatoodud kriitikakatkendite järgi ennustas ja pakkus kord kõige kõrgemat.
Minu näidend võeti kodanliku intelligentsi poolt, eriti väikelinnas Tartus, kus elati tol ajal sirgejoonelisest, ent seda kitsamast aiva -rahvusluse ideoloogiast, üpris vaenulikult vastu. Vaatamata sellele, et positiivsed, sümpaatlikud iseloomud minu draama otsustavate tegelaste hulgas on ülekaalus negatiivsete vastu ning ühiskonnakriitiline ollus leiab kõigiti tagasihoidlikku käsitlust, peeti minu tööd siiski tigedaks rünnakuks seltskonnale, mida oli vaja jõudsasti tagasi lüüa. Seda tehti muidugi kaude: minu tükk laideti kunstilisest küljest kirglikult maha. Nüüdsuses ei ole säherdune vihastus ühe kirjandusliku toote üle enam hästi mõistetav, kuigi autor on sotsialist, ent tolleaegne mentaliteet, eriti väikekodanlikus Tartus, oli teine: sotsialisti vihati niisuguse naiivse, ürgtundelise vihaga, otsekui oleks senini ustud, et väike, vaikne Eesti jääb "sotsialismi pahest" igavesti puutumata. Kes mäletab Vene esimese revolutsiooni päevi Tartus, teab, mäherduse üleoleva põlgusega maha muiati nende põrunud väetikeste peale, kes tahtsid vene despotismikolossi jalult paisata. Tegelikult oli meie kodanlik rahvuslus revolutsiooni vastu, ehk küll temagi vajas hädasti teatud vabadust; sümpatiseeriti platooniliselt üksnes selle ideega ning õpetati ta teostamist "kultuuriliste abinõudega", see on, tsaarivalitsusele esitatavate palve - ja märgukirjadega...
Seda meeleolu peab teadma, et taibata, miks Eesti Kirjanduse Selts, meie vaimne kese vene ajal, meie "akadeemia", endale minu teose kaudu raske pahanduse kaela tõmbas. Selts taotles iga uue aasta alul auhindu jagada eelaastal ilmunud paremate ilukirjanduslikkude toodete eest. See sündis ka 1912. a. ilukirjandusega veebruaris 1913. Hindamiskomisjoni kolmest liikmest soovitas üks "Tabamata imele" auhinda, teised kaks olid vastu. Nähtavasti tundus aga hinnamõistjaile kui ka eestseisusele ülekohtuna jätta minu töö, millele juba Eestimaa Rahvahariduse -Seltsi Kirjanduse-osakonna kõrgeim auhind osaks oli saanud, sootuks tunnustamata, ja nad otsustasid teise selle aasta kõrgeima auhinna määrata ühele minu raamatule ("Jutustused"), mis ei kuulunudki hindamisaasta toodangusse, sest et ta hiljemini, 1913. a. alul, oli ilmunud. See väärsamm osutus veel eriliselt vääraks seltsi tolleaegse esimehe, pastor Villem Reimani, meelest, kes ähvardas ametist taganemisega, kui minule mingi auhind määratakse. Selle härra kristlik tolerants ei küündinud nii kaugele, et ta ilukirjanduslikus autoris oleks võinud unustada poliitilise ja ilmavaatelise vastase, tema kristlik moraal ei pidanud paljuks mõjustada hinnamõistjaid ja seltsi juhatust toimingus, mis pidi sündima täielikul südametunnistuse-vabadusel.
Kimbatusest, millesse ähvardava presidendikriisi tõttu kukutud, püüti seeläbi pääseda, et "Jutustustele" määratud auhinnast kriips läbi tõmmati  hoolimata sellest, et otsus oli mulle juba ametlikult teatatud ning sõnum sellest ajalehes seisnud  ning mulle auhinna asemel summalt sama suur "toetusraha" mõisteti nimepidi mainimata jäetud kirjanduslikkude teenete eest...
Sellele kilplusele reageerus "Tabamata ime" autor seega, et ta temale kiimeldamisi kättesaadetud raha tagasi läkitas ning avalikult protesti tõstis*). Seltsi asemikkudekogu, läbi arutanud minu ka seltsile saadetud protesti, tunnistas selle lihtsalt põhjendamatuks  taas tüse jooneke iseloomustust selles esteetilises asutises valitsenud vaimu- ja meelsusesuunast ning eetikast.
Tallinnas oldi minu teose vastu asjalikum ning õiglasem. Mitte ainult ei olnud arvustus kodanlikus ajakirjanduses minule üldiselt soodus , vaid Eestimaa Rahvahariduse-Selts hindas minu tööd, nagu mainitud , oma kõrgeima auhinnaga ning "Estonia" seltsi ja teatri juhatus kaalutlesid tõsiselt võimalust, valida minu draama 1913. a. sügisel pidulikult avatava uue teatri esimeseks tükiks.
Seks ta nüüd küll ei kõlvanud  tragöödiaga kunstilisest fiaskost ei sünni kunstiasutist avada, seda tunnetas autor ise kõige eel. Valiti siis " Hamlet " ja "Tabamata ime" esietendus järgnes teise premjäärina 3. oktoobril Teodor Altermani tublil lavastusel. Peaosade jaotus oli järgnev: Leo Saalep  Alterman ise, Lilli Ellert  pr. Pinna, Eeva Marland  pr. Vilmer, Gustav Laurits  hr. Jungholz, pr. Laurits  pr. Kuuskmann, dr. Vaik  hr. Pinna, Magnus Kull  hr. Trilljärv, Juta  prl. Tetzki.
Esietendus kujunes õnnelikuks, tänu peaosade sooritajaile, eriti Teodor Altermanile, kes tõlgitses Saalepi hinge geniaalse peenusega. Kahjuks olid aga mõned näitlejad endile vembu lubanud, milleks näidend asja ei annud ja mida autor kaugusest keelata ei saanud: nad esinesid mõne Tallinnas tuntud isiku umbkaudseis maskes ning üks neist, Paul Pinna, kopeeris  muide meisterlikult  pealegi kedagi siinset arsti kõnelemises ja ilmemängus. Muidugi laitsin vallatuse näitlejaile sedamaid ära, kui mulle sellest oli kirjutatud, ent pahandus oli sündinud ning puudutatud isikud nurisesid.
"Tabamata ime" esietenduse kohta on mul alaldunud Teodor Altermanilt, sellelt vara manalasse lahkunud prominentselt lavatalendilt, kiri, mis sisaldab mõndagi huvitavat ja säilitatavat märkust minu tol ajal nii irriteeriva teose lavaletoomisest. Alterman kirjutab 29. okt. (11. nov.) 1913: "V. a. hr. W.! Olen südamest rõõmus, et Teie mu nõrga tööga rahule jääte; ma tegin, mis suutsin, ja nähtavasti ollakse siin ettekande kui ka lavale-seadmisega õige rahul.
Leo Saalepi kui ka terve näidendi hinge leidmine ei teinud mulle õieti mingit raskust; vaja ju ainult seda tunda, mida Teie töö tegelased kõnelevad, ja terve näidend muutub nii koduseks, nii arusaadavaks. Kodune ja siiski nii euroopaline on Teie töö  esimene eesti näitemäng, millest mulle Õhtu-Euroopa kultuuri õhk vastu lehvis, esimene, mis mu peale oma hingeelulise peensusega suurt mõju avaldas. See Teie hingeelu tundmine , Teie keel ja sorav konversatsioon tegidki Teie töö mu meelest nii armsaks, seadsid ta kõrgemale kõigist senistest eesti algupärastest...
Siinsete seltskonnategelaste kopeerimise vastu olin mina kohe alguses ja see sündis ka ainult niiütelda "näitlejate koerustükina", kuid juba teistkordsel ettekandel jäid " maskid " ära.
Lõpuks võin juurde lisada, et "Tabamata ime" publiku poolt suure soojusega vastu võeti; kiiduavaldustel ei olnud lõppu ja eesriie pidi  meie põhimõtte vastu  lõpul mitmel ja mitmel korral kerkima, ning ma julgen loota , et "Tabamata ime" meile veel mõnegi ilusa "majakese" teeb..."
Möönan meelsasti, et minu draamal on nõrkusi. Kõige pealt: ta on liiga pikk. Alles tugeval, kuid mõistlikul kärpimisel saab tast nüüdisaja närvlik-kärsitule publikule nauditav õhtutäide. Teiseks: ta on konversatsioonitükk; teda on täiel pikkusel parem lugeda kui laval näha. Ka nõuab ta konversatsioonitükina näitlejailt, isegi kõrvaltegelasilt, ülipeent, hoolsasti stiliseeritud ja nüansseeritud tõlgitsemist  kammermängu sõna intiimsemas mõttes. Ei ole siis ime, et nõrgemad või koguni puhtdiletantlikud näitelavad "Tabamata imega " menu ei saavutanud  nad peaksid temast edaspidigi hoiduma. See nõuanne on seda enam põhjendatud, et  nagu kogemused mind õpetavad  tüki ideest ja tegelaste ning miljöö iseloomustamisest asjaomase konversatsiooni kaudu sageli aru ei saada või vääriti aru saadakse. See osutus mulle nii mõnestki arvustusest  laitvast kui ka kiitvast  ning mõnegi lavastaja ja üksiku näitleja käsitusest.
Kui "Tabamata imet " kakskümmend aastat pärast tema ilmumist "Estonia" näitelaval korrati  iseseisvas Eestis, kus asetseb sotsiaaldemokraat riigisepana ja seaduseandjana kodanliku ametvennaga kõrvuti  ei tulnud minu draama kohta enam ainustki vaenlikku häält avalikult kuuldavale. Nüüd vaatas teda sõber ja vastane kui seda, mis ta algusest peale oli  kui kunstitoodet. See kordamine sündis märtsis 1925, minu 60-aastase sünnipäeva puhul. Aeg oli politilist mõtlemist ja mõistmist kasvatanud, ta oli ka kunstilist arusaamist arendanud. Kriitikaline otsus tüki kohta kodanlikus ajakirjanduses oli erandlikult jaatav, eriti tunnustav aga konservatiivse saksa lehe oma.
Ja Eesti Kirjanduse Selts, kes poja surma mõistnud, valis isa  auliikmeks! Tempora mutantur, et nos mutamur in illis.
E.V.
      
See järellugu inspireeris Vildet kirjutama uut näidendit, seekord komöödiat. 1913. aastal ilmus kolmevaatuslik karakterkomöödia „Pisuhänd“. Selles näidendis on vaatluse alla võetud äriringkondade suhted kultuuriga . Komöödia kompositsioon on laitmatu, dialoog tihe ja vaimukas . Esilavastus „Estonias“ Paul Pinna ja Theodor Altermanniga peaosades saabutas hiilgava menu. Seda lavastatakse aina uuesti ja uuesti.
LOE KATKENDIT!!!!!!
„Mäeküla piimamees“
Romaan „Mäeküla piimamees“ on Vilde loomingu kunstilisi tippe. Siin on kirjanik taas pöördunud talupoja ja mõisniku suhete poole, kuid sootuks uues, iroonilises võtmes.
Alates 1921. aastast ravis Vilde oma halvenevat tervist välismaa kuurortides, kirjutas mõned meisterlikud novellid. Tartu ülikool nimetas ta audoktoriks. Vilde kogutud teosed ilmusid aastatel 1923-1935 33 köites, sisaldades kokku 7500 lk.
Viimaste köidete ilmumist Vilde ise enam ei näinud. Kirjanik suri 26. detsembril 1933 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule. Vilde teoseid on välja antud suuretiraažilistes kordustrükkides. Mitmed teosed on jõudnud kinolinale, paljud tõlgitud naaberrahvaste ja teistessegi Euroopa keeltesse. Kirjaniku viimases elukohas Tallinnas Kadriorus asub memoriaalmuuseum.
„Pisuhänd“ Eduard Vilde
LAURA. Ma võiksin sulle midagi anda - midagi otse elust - - ilusa väikese episoodi -
SANDER. Mis see siis on?
LAURA. Ma pidin saama mõne päeva eest surma -
SANDER. Naa, see poleks mitte iseäranis ilus olnud!
LAURA. Ei, aga kuidas mind päästeti.
SANDER. Sa kõneled ikka tõtt? Sellest pole sa meile veel sõnagi lausunud.
LAURA. Ei. (Viivitamisi.) On asju, mida tahaks omale hoida. Nagu sina enda loomisrõõmu.
SANDER. Soo, soo.
LAURA. Aga kui see sinule ehk kuidagi kõlbaks - nii vahele paigutada - väikeseks vinjetiks - ja kui sul omapärast kuju vaja oleks - - ma ei tea ju midagi - -
SANDER. Eks näe, eks näe - aga kus ja kuidas see siis oli?
LAURA. Linnas, neljapäeval - teel vaksali poole. See siin (tähendab pahemale jalale) teeb mu kohmetumaks ja mannetumaks, kui õieti olen. Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed - korraga tuiskab nurga tagant auto välja ja täie iiliga minu poole nagu näljane hunt! - Röögatab - röögatab veel kord - aga jalad on mul maa küljes kinni, mõte halvatud - ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni. - Korraga - -
SANDER. Korraga kistakse sind tagasi?
LAURA (käed põlvede ümber). Ei, see oleks labane. - Korraga olen maast lahti ja kellegi süles. Mind kantakse nagu last kätel üle uulitsa ja seatakse kõnniteel ilusti jälle jalule.
SANDER. Aa! - Ja see kangelane oli?
LAURA. Üks suurispea-kull.
SANDER. Mis sa ütlesid?
LAURA. Ma vaatasin talle näkku, kui ta mind kandis - ö ö k u l l, võta või jäta!
SANDER. Huu, kui kahju!
LAURA. Mispärast kahju? Öökullil on toredad silmad - nii ilmavõõrad ja siiski kõikemõistvad!
SANDER. Noo, ja siis?
LAURA. Siis sündis, mis mulle kõige enam imponeeris: ta paneb mu sõna lausumata maha ja jalutab sõna lausumata edasi, nagu oleks nööbi uulitsalt üles võtnud; ise nagistab veel midagi närida. Oleks ta korraks tagasigi vaadanud!
SANDER. Kui ebaviisakas !
LAURA. Ebaviisakas olin mina. Ma ei märganud talle aitähki ütelda. - Linnas käies olen küll hoolega ringi vaadanud -
SANDER. Sa otsid teda taga?
LAURA. Oleks ju huvitav teda veel kord näha saada.
SANDER. Tema öökulli-silmade pärast?
LAURA (tõsiselt). Seda ka.
SANDER. Hm - ta oli muidugi noor?
LAURA. Vana mitte.
SANDER. Ja see on siis nüüd kõik?
LAURA. Kas sellest siis küll ei ole?
SANDER. Alguseks - jaa, aga romaanil peab olema ka keskpaik ja lõpp.
LAURA. Need võid ju ise juurde luuletada.
SANDER. Või ootame ära, kuni sa oma öökulli oled leidnud?
„Tabamata ime“ Eduard Vilde
    Leo (kerge jahmatusega). Sina tead?
    Lilli (naeratades). Sinu lamburitunnikesest seal meesaunas? Nagu kuuled.
    Leo. Aga kuidas siis?
    Lilli (nagu ülemal). Kuidagi ikka! Kus tegijaid , seal nägijaid. Võib-olla käisin akna taga piilumas.
    Leo. Akna taga piilumas? (Silmapilksest kitsikusest aga kohe võitu saades .) Tühja kah! Sa oletasid sa ainult aimasid.
    Lilli (täie rahuga). Sul on minu divinatsiooni- andest hea arvamus. Aga olgu kuidas on sa pead mulle mu pika, igava üksiolemise eest viisaka pihtimisega tasu andma. Kuidas kujunes teie idülliline tête-a-tête lähemalt? Minu rõõmuks näib see sinu meeleolu väga soodsasti mõjustanud olevat.
    Leo (arupidamatult, naiivse õnnelikkusega). Ja, ma tulen nagu terviselättelt!
    Lilli. Selle eest tahan ma Eeva-preilile tänulik olla.  Aga mis sa arvad : kui sul mitte nii mõistlik naine ei oleks, siis võiksid niisugusel poisikesenaljal kergesti tülikad kodused tagajärjed olla?
    Leo (leplikult). Väga võimalik, Lilli.  Kuid parem oleks, kui me sest asjast täna enam ei kõnele. Aeg on kasin  ma pean ümber rõivastuma   Kas minu frakk juba toodi  ? (Silmab uut kleiti Lilli seljas .)  Ja soo  sina oled juba valmis!
    Lilli. Meil pole veel ruttu, armas sõber. Ka ei tarvitse sa karta, et mina sinu tuju ja rahu õhtu kahjuks kuidagi rikun. Nagu näed, vaatan ma naerataval jahedusel sinu salajase  hm  ütleme: meepotil-käimise peale, seda jahedamalt, et mul mitte teadmata pole, kuidas just räägitav meepott lapsi ligi oskab avatleda. (Naeratades.)
    Minu poisike nägi mitme aasta tagant oma endist leegikest; sellel oli tema kuluga kaetud kunstnikusüdame kohta veel pisut vana süütevõimu, tal kipitas teada saada, kas ehk sealpool ka midagi veel tuha all hõõgub, ta arvas seda vahest leidvatki ning lõbustas end natuke oma leiuga  jumaluke, see kõik on ju inimlikult mõistetav ja aruka naise seisukohast mitte liiga traagiline. Muudkui minu heal poisil peaks nüüd julgust olema seda naerdes üles tunnistada. Ta võib ju natuke punastuda  ma pööran silmad ära.
    Leo ( pehmelt ). Ma arvan ikka veel, et sündsam oleks, kui jätaksime selle kõneaine praegu puutumata.
    Lilli. Soo?  Noh, me võime ju ka millestki muust kõnelda. (Väike vaheaeg.)
    Mul oli eile ja täna mahti eneste olukorrale proovivat pilku heita ning üht meie tähtsat otsust revideerimisele võtta. Kas tead, missugust? (Jääb Leo vastust ootama.)
    Leo (vaikib).
    Lilli. Ma leidsin, et meie oma tugikohaks, oma tulevaste operatsioonide baasiks , mitte provintsilinna ei või valida  me peame pealinna valima . Siin kolkuksime vaimliselt varsti, sinu nime ja isiku ümber hakkaks kodususekoorikut kasvama   Aga istu ometi, Leo!
    Leo (võtab diivani teises otsas istet.)
    Lilli.  Peterburis sellevastu, kus me eest leiaksime hiilgava rahvusvahelise seltskonna ja avara kunstiilma, kuna me ühtlasi kodumaale ligidal oleksime   mis sa arvad, talleke?
    Leo (vaikib).
    Lilli. Või hülgad ehk Peterburit oma tervise tulul? Siis jääks meile veel suurlinn Riia, mida sa sagedasti oled kiitnud, või ka Helsingi 
    Leo. Mina jään igatahes siia.
    Lilli. Igatahes?
    Leo. Igatahes.
    Lilli. On sellega öeldud, et sa ennast siin kuidagi oled  sidunud?
    Leo. Võib olla.
    Lilli. Mil viisil siis, lapsuke?
    Leo. Sellega astuksime väravast jälle sisse, millest minu soovil ja sinu nõusolekul praegu välja astusime.
    Lilli (julgustava naeratusega). Aa  meie saunapiiga! Sa andsid temale tõotusi. Oma õletulukest näid sa ise kestvamaks pidavat.
    Leo (pehmelt). Lilli, ma ei raatsi sind piduliku õhtu eel mingil tingimusel ärritada.
    Lilli. Mind? Minu pärast oled mures? (Lühike naer.) Sa peaksid mind paremini tundma, Leo.
    Leo. Sinu eeldus on vildak. Sa ei tea mitte kõike. (Vaatab uste poole.)
    Lilli (ruttu). Kui mind miski võiks ärritada, siis just see mitteteadmine. Seepärast julgesti välja, mis sul südame peal on, kui sa minu rahule arvad hoolimist võlgnevat. Tähendan veel, et oleme üksinda. Ainult Juta on kodus, ja see on ülal oma ärklitoas.
    Leo (vagusa kindlusega). Et sa järele ei anna  sinu sõna peale, Lilli!
    Tuli, mida sa nimetasid, ei ole mitte õle- ega kulutuli  ta põleb juba kaheksa aastat.
    Lilli. Järgemööda?
    Leo. Vahet pidamata. Teatud vahe  see oli imaginatsioon. Haavatud enesearmastus arvas ta kustutanud olevat; sina tulid ja aitasid aset vee all hoida  ma petsin ennast ja sind! Juba võõrsil milpas tuha alt mõnda aega lõkkekeelekesi välja  ebamäärase igatsuse näol, mis hoidis lennusuunda kodu poole ja kasvas alaliselt närivamaks,  ning siin, üleeile, äkitselt nagu äikese süütel  siin lõid leegid mul üle pea.
    Lilli (kuivalt). Sinu äkiline vastuseis, minuga kodumaal kirikliku laulatuse teel ka seaduse mõttes ühineda, ei võrsunud siis juba võõrsil mitte sinu ateistlikust opositsioonist?
    Leo. Ei. See vastuseis ei olnud ka mitte kavatsetud, ta oli instinktiivne. Mind hoiatas ja keelas miski oma kammitsat kõvemini sidumast.
    Lilli (õiglase hämmastusega). Ja kõike seda oskasid sa minu eest varjata, tema vastu pealegi tasuhimulist vihkamist nähtaval kanda  sina, Leo, sina!
    Leo. See ei läinud mul sugugi raskeks. Panin seda isegi imeks. Kõige edevam ja ennatum näikse end maskeerida mõistvat, kui ta äraandmist kavatseb.
    Lilli. Äraandmiseks nimetad oma  oma meelepööret?
    Leo. Jaolt . Ma oleksin seinust kohe pidanud taganema, kui virgusin märkamisele, et ma sinu vaenlane olen  juba välismaal, mõne aja eest. Aga seks puudus mul julgus .
[   ]
    Lilli (mõrudal etteheitel). Leo, sul ei ole teadmata, et mina jäin selle piiri ette kartlikult peatuma .
    Leo. Ja, sa andsid ühe käega, ega märganudki, et sa teisega võtsid. Sa võitlesid tubaka vastu, sa viisid mu läinud suvel mäestikuõhku, sa pattasid meie pikka nälgimist. Aga (vaatab talle tähendusrikkalt silma)  minu töö ja minu öö, Lilli  need jäid mulle alles endise nuhtlusena.
    Lilli (hüppab püsti  sirgelt , kõminal). Ma armastan sind kõige mulle antud jõu ja võimega!
    Leo (rahulikult). See on väide, mida ma täies ulatuses otsekohe valeks ei taha ajada. Kooselamine, huviline ühistunne, eriti aga abielu intiimne osa  kõik see kokku soetab tõesti midagi, mida võib tingitud mõistel armastuseks kutsuda. Aga ma võin veel kaugemale minna ja tõeks võtta, et sinu armastus on täieväärtuseline. Kuid siis annad sa teda mulle küündimata mõõdul, sest et sul rohkem anda ei ole. Sinna ei või sa midagi parata, nagu mina midagi ei või parata, et mul sinule ei ole anda, mis oleks sinu õigus. Me oleme teineteisega tasa, Lilli.
    Lilli (läbitungivalt temale otsa vaadates). Sa armastad mind!  Sa armastasid mind ja armastad mind jälle!  Sinu kaheksast põlemisaastast oli suurem osa minu! Ka minu kaenlas lõid leegid sul üle pea!
    Leo. Ma tunnistasin seda pettenähiseks.
    Lilli. Ja mina tunnistan sinu praegused leegid pettenähiseks.
    Leo (õlgu kehitades). Sa eksid.
    Lilli (tema pealt pilku pööramata). Ma tunnistan nad mööduvaks haiglaseks lummuseks!  Ütle: mida sa oled nõuks võtnud?
    Leo (tema pilku rahulikult kannatades). See ei või enam küsitav olla: ma lahkun sinust.
    Lilli. Et temaga ühineda?
    Leo. Ja. See on meie vahel otsustatud.
    Lilli (raske kindlusega). Seda ei tee sa mitte!
    Leo. Siiski, Lilli.
    Lilli (tõstetud häälel). Seda ei tee sa mitte!  Sa ei ole veel nii kaugel, et sa ilma minuta läbi saaksid! Sa ei ole veel nii kaugel, et sa minu nagu kulunud kuue ära võiksid heita!
    Leo. Aga ma olen nii kaugel, et mul elu ja surma vahel on valida.
    Lilli (ränga ähvardusega). Sa ei lahku minust mitte! Sa ei ühine temaga mitte! (Kugistamisi.) Ma keelan sind!  Ma hoiatan sind!
    Leo (nukralt). Sa ähvardad, Lilli?
    Lilli (leegitsevalt). Ja, ma ähvardan!  Ma hävitan sinu ja tema!  Ma ei kohku millegi eest tagasi!
    Leo (helkja rahuga). Kui sinu silm seletaks, mis minul seljas  sa ei kõneleks niisugusel toonil, sa ei kulutaks üldse enam võitlevaid sõnu. Ma olen soomustatud, Lilli! Mind katab nõiasärk, mille küljest tagasi põrkab iga kuul, mis minu nõrgemate pidemete pihta oli sihitud. Teine vägevam võim on sinu oma minu pealt lahti lunastanud  sa näed üsna uut inimest enese ees, inimest, kes elab kaugel sealpool senist elu. Ma usun nüüd, et abielud taevas liidetakse  maa peal ainult konkubinaadid.
    Lilli ( astub äkitselt Leo kõrvale, võtab tema käe ja vaatab talle õrna kaastundega otsa).  Minu vaene mees!
EDUARD VILDE
1865–1933