Tööõnnetus ja keskkond (1)

Tartu Kutsehariduskeskus
Tööõnnetus ja töökeskkond
(iseseisevtöö)
Juhendaja : Eili Röss
Koostaja : Ingrit Pavlov
Tartu 2009
SISUKORD
Sissejuhatus………………………………………………………………………………3
Töökeskkond……………………………………………………………………………..4
Töökeskkonnast riigipõhiseaduses……………...............................................................5
Tööõnnetus……………………………………………………………………………...11
Tööõnnetused erinevates riikides ja regioonides……………………………………..13
SISSEJUHATUS
Aina enam hakatakse arenenud lääne ühiskonnas väärtustama iga inimelu . Seoses sellega nõuded muutuvad tööohutusele aina karmimaks. Kuna Eesti pürib Euroopa Liitu, peame ka meie hakkama tõsisemalt mõtlema tööohutuse alase olukorra parandamise peale. Üheks tööohutuse olukorra indikaatoriks on töökohtadel aset leidvate tööõnnetuste hulk ning iseloom.
Seega on antud iseseisva töö eesmärgiks anda lühike ülevaade peamistest tööõnnetusi esile kutsuvatest teguritest, nende hulgast nii Eestis, Euroopas kui ka maailmas ning tuua välja olulisemad õnnetuste vältimise võimalused, sealhulgas sööklas ette tulevate õnnetuste vältimise täpsed meetodid.
Töökeskkond
Ülevaade õigusaktidest
Töökeskkond on ümbrus, milles inimene töötab. Töökeskkonnas toimivad füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised tegurid ei tohi ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist.
Valdkonda reguleerib eelkõige töötervishoiu ja tööohutuse seadus. Seaduse tähenduses
mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist. Tööohutusena mõistetakse töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. Tööandja tegevus töökeskkonnaalase töö korraldamisel ettevõttes on üks ohutute ja tervislike töötingimuste tagamise põhialustest.
Riiklikku järelevalvet seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete
täitmise üle teostab Tööinspektsioon. Tööandjatele, kes ei taga töötervishoidu, tööohutust
ja töösuhteid reguleerivate õigusaktide nõuete täitmist, esitatakse ettekirjutused nõuetega
nende rikkumiste kõrvaldamiseks.
Töö kaudu osaletakse ühiskonnaelus. Töö võib inimese tervist mõjutada positiivselt või negatiivselt. Inimeste kokkupuude ohtudega võib kahjustada nende füüsilist ja vaimset tervist. Kui ohtu ei ole ja inimesed on oma tööst huvitatud ning teevad seda innuga, suureneb tööst saadav rahulolu ning paraneb tervis ja heaolu.
Tööalase heaolu loomiseks on vaja järjekindlalt mõjutada töökeskkonda. Viimane teiseneb oluliselt tehnoloogiliste täiustuste tulemusel. Sellekohased tõhusad meetmed nõuavad pidevat planeerimist. Samuti tuleb töötingimuste arendamiseks kavandada ja teha koostööd, iseäranis nendes juhtimisvaldkondades, kus langetatavad otsused mõjutavad tööelu üldiselt.
Töökeskkonnapoliitika ülesanne ei ole mitte ainult kõrvaldada või vähendada töökeskkonnas kätketud ohtusid ja negatiivseid mõjureid, vaid arendada neid positiivseid tegureid, mis teevad võimalikuks töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu.
töökeskkonnast riigipõhiseaduses
TÖÖKESKKOND
§ 3. Üldnõuded
(1) Töökeskkond on ümbrus, milles inimene töötab.
(2) Töökeskkonnas toimivad füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised tegurid ei või ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist.
(3) Töökeskkonna keemiliste ohutegurite ja käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktis 1 loetletud füüsikaliste ohutegurite parameetrid ei tohi ületada piirnorme. Piirnorm on ohuteguri parameetri ajaühikus mõõdetud keskmine väärtus, mis 8-tunnise tööpäeva (40-tunnise töönädala) jooksul töötajale mõjudes ei põhjusta tervisekahjustust.
(4) Töökeskkonna ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
(5) Kui õnnetuse või haigestumise ohtu ei ole võimalik vältida või kui töökeskkonna ohuteguri parameetrit ei ole võimalik viia vastavusse kehtestatud piirnormiga tehnilisi ühiskaitsevahendeid või töökorralduslikke abinõusid kasutades, annab tööandja töötajale isikukaitsevahendid . Isikukaitsevahendite valiku ja kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
[RT I 2003, 20, 120 – jõust. 1.07.2003]
§ 4. Töökoht
(1) Käesolevas seaduses mõistetakse töökohana füüsilisest isikust ettevõtja või äriühingu ettevõtte, riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, mittetulundusühingu või sihtasutuse (edaspidi ettevõte) territooriumil või tööruumis paiknevat töötamiskohta ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel.
(2) Tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu.
(3) Kui tööprotsessiga kaasneb ohtliku suitsu, tolmu, gaasi, auru või vedeliku eraldumine koguses, mis võib töötaja tervist kahjustada, tuleb vältida heitme levikut töökeskkonda, tagada selle eemaldamine tekkekohast ja muutmine kahjutuks.
(31) Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded töötamisel plahvatusohtlikus keskkonnas kehtestab Vabariigi Valitsus.
(4) Terviseriski vältimiseks või vähendamiseks peavad töökohas olema kaitse-, pääste- ja esmaabivahendid, ohutusmärgid ning muud ohutusvahendid. Esmaabi korralduse ettevõttes ja ohumärguannete kasutamise nõuded kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
(41) Töökoht ja töövahendid peavad olema tehniliselt heas seisukorras ja korrapäraselt hooldatud. Ohtude vältimiseks ettenähtud kaitsevahendid ja ohutusseadised peavad olema korrapäraselt hooldatud ja kontrollitud. Kõik leitud puudused, mis võivad mõjutada töötajate ohutust ja tervist, tuleb kõrvaldada võimalikult kiiresti.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(42) Kui töökohas on ohualad, kus töö laadi tõttu esineb õnnetuse või tervisekahjustuse oht, tuleb need alad märgistada ning rakendada abinõusid, et sinna ei pääseks erijuhendamiseta või eriväljaõppeta töötajad ega teised isikud. Kui ohualasse sisenemine on siiski vajalik, võib seda teha ainult erijuhendamise või eriväljaõppe saanud töötaja juuresolekul. Ohualal töötajate kaitseks tuleb rakendada asjakohaseid abinõusid.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(43) Töökoha territoorium , trepikojad, liikumisteed ning töö- ja olmeruumid peavad olema piisavalt valgustatud. Valgustite paiknemine ei tohi töötajat ohustada. Valgustus peab tagama ohumärguannete ja hädaseiskamislülitite hea nähtavuse.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(44) Välitöö tuleb korraldada nii, et seal paiknevad töökohad, liikumisteed ja muud tööga seotud piirkonnad ning töövahendid, mida töötajad töö käigus kasutavad, ei ohustaks inimesi ega takistaks sõidukite liiklust .
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(45) Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(5) Tegevusalade töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 5. Töövahend
(1) Töövahend on masin, seade, paigaldis, transpordivahend, tööriist või muu tööks kasutatav vahend. Töövahendi kasutamine – sellega töötamine, selle käivitamine, seiskamine, transport, teisaldamine, paigaldamine, parandamine, seadistamine, hooldus ja puhastamine – ei tohi ohustada töövahendi kasutaja ega teiste isikute tervist ning töö- ja elukeskkonda.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(2) Tööandja tagab, et töövahend sobib tööülesande täitmiseks, vastab kasutaja kehamõõtmetele ning füüsilistele ja vaimsetele võimetele.
(3) Tööandja tagab, et töötaja kasutusse antav töövahend on projekteeritud ja valmistatud nii, et:
1) on tõkestatud pääs selle ohualale;
2) juhtimisseadis vastab ergonoomianõuetele;
3) kõrge või madala temperatuuriga pinnad on isoleeritud või piirestatud;
4) see vastab elektri-, tule- ning plahvatusohutusnõuetele;
5) on välditud juhukäivitus ning et vajaduse korral on võimalik töövahend või selle osa kohe seisata, energiavarustus katkestada ja ohtlik leke tõkestada;
6) müra, vibratsiooni, kiirguse ja muude ohutegurite tase on võimalikult madal ega ületa piirnorme.
(4) Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 6. Füüsikalised ohutegurid
(1) Füüsikalised ohutegurid on:
1) müra, vibratsioon , ioniseeriv kiirgus, mitteioniseeriv kiirgus (ultraviolettkiirgus, laserkiirgus, infrapunane kiirgus) ja elektromagnetväli;
2) õhu liikumise kiirus, õhutemperatuur ja -niiskus, kõrge või madal õhurõhk;
3) masinate ja seadmete liikuvad või teravad osad, valgustuse puudused, kukkumis- ja elektrilöögioht ning muud samalaadsed tegurid.
(2) Tööandja peab rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele .
(3) Tööandja tagab, et radioaktiivset ainet kasutades või seda ainet sisaldava töövahendiga töötades järgitaks kiirgusseaduses sätestatud ohutusnõudeid ning et aine või töövahend ei satuks kõrvalise isiku kätte.
(4) Töökoha sisekliima – õhutemperatuur ja -niiskus ning õhu liikumise kiirus – peab olema tööülesande täitmiseks sobiv, tagada tuleb töökohtade varustatus värske õhuga. Sobiva sisekliima määramisel tuleb arvestada töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist koormust, tööruumi suurust, kasutatavate töövahendite spetsiifikat ning tehnoloogilise protsessi laadi.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(5) Töökeskkonna müra ja vibratsioon peavad olema sellise tasemega, et nende kahjulik toime töötajale oleks välditud või viidud võimalikult madalale tasemele ka pikaajalise töötamise vältel. Kontsentreerumist, mõtlemist, otsustamist ja suhtlemist vajava töö puhul ei tohi müra segada tööülesande täitmist. Müra ei tohi segada helisignaalide arusaadavust .
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(6) Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded füüsikalistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonnale kehtestab Vabariigi Valitsus.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
§ 7. Keemilised ohutegurid
(1) Keemilised ohutegurid on ettevõttes käideldavad kemikaaliseaduse § 5 lõikes 1 määratletud ohtlikud kemikaalid ja neid sisaldavad materjalid.
(2) Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide käitlemist reguleerivad kemikaaliseadus ja käesolev seadus.
(3) Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 8. Bioloogilised ohutegurid
(1) Bioloogilised ohutegurid on mikroorganismid ( bakterid , viirused , seened jm), sealhulgas geneetiliselt muundatud mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(2) Kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest peab tööandja võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet.
(3) Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 9. Füsioloogilised ja psühholoogilised ohutegurid
(1) Füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni.
(2) Psühholoogilised ohutegurid on monotoonne või töötaja võimetele mittevastav töö, halb töökorraldus ja pikaajaline töötamine üksinda ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psüühilises seisundis.
(3) Töötaja füüsilise ja vaimse ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks . Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel peab arvestama töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi, tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul ning võimalikku pikaajalist üksinda töötamist.
(31) Suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul peab tööandja võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad .
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(4) Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
§ 10. Rasedad ja rinnaga toitvad naistöötajad ning alaealised ja puudega töötajad
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(1) Rasedatele, rinnaga toitvatele naistele, alaealistele ja puudega töötajatele peab tööandja looma sobivad töö- ja olmetingimused.
(2) Tööandja järgib rasedate , rinnaga toitvate naiste ja alaealiste töölerakendamisel nende ohutuse tagamiseks õigusaktidega sätestatud piiranguid.
(3) Tööandja on kohustatud töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras andma tema ettevõttes tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel töövõime osaliselt kaotanud töötajale võimaluse jätkata sobival tööl ettevõttes.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(4) Puudega töötaja töö, töövahendid ja töökoht tuleb kohandada tema kehalistele ja vaimsetele võimetele. Kohandamine seisneb tööandja ehitise, tööruumi, töökoha või töövahendi puudega isikule ligipääsetavaks ja kasutatavaks muutmises. See nõue kehtib ka üldkasutatavate liikumisteede ja olmeruumide kohta, mida puudega töötajad kasutavad.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(5) [Kehtetu – RT I 2003, 20, 120 – jõust. 1.07.2003]
(6) Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded rasedate ja rinnaga toitvate naiste tööks kehtestab Vabariigi Valitsus.
(7) [Kehtetu – RT I 2004, 54, 389 – jõust. 15.07.2004]
§ 11. Tööolme
(1) Olmeruumid on riietus-, pesemis -, tualett- ja puhkeruumid, soojakud välitöödel, einestamisruumid ning muud elukondlikud ruumid.
(2) Töötajate olmeruumid peavad olema ehitatud ja sisustatud, arvestades töötingimusi ning töötajate arvu ja soolist koosseisu.
(3) Tööriietust kandvatele töötajatele on vaja ette näha riietusruumid ning töötajatele, kes töötavad välitöödel, ka soojak ja riiete kuivatusruum.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(4) Töö laadist olenevalt peab töötajatel olema võimalus kasutada puhkeruumi , kui see on vajalik töötajate tervise ja ohutuse tagamiseks. Puhkeruum peab olema küllaldase suurusega ning sisustatud laudade ja seljatoega istmetega. Puhkeruumis ei tohi suitsetada.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(5) Töö laadist olenevalt peab töötajal olema võimalik kasutada pesemisruumi, mis on varustatud valamute või duššidega ning sooja ja külma veega.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(6) Tööandja tagab, et olmeruume hoitakse puhtana ja neid koristatakse vähemalt üks kord päevas.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(7) Olmeruumid peavad olema ventileeritavad ja nende temperatuur peab vastama kasutusotstarbele.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
(8) Töötajatele peab olema tagatud nõuetele vastav kvaliteetne joogivesi koos ühekordsete või pestavate jooginõudega.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.03.2007]
Tööõnnetus
Tööõnnetus on töötaja äkktervisekahjustus või surm, mis leiab aset tööülesannet täites, tööandja loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval töövaheajal või muul tööandja huvides tegutsemisel.
Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga, vaid see on liigitatud tavaliseks õnnetusjuhtumiks. Tööõnnetusest peab kannatanu kohe teatama töö otsesele juhile ja pöörduma arsti poole. Arst teatab tööandjale õnnetuse raskusastme ning tööinspektsioonile õnnetuse toimumise fakti. 2003. aasta 1. juulist ei loeta tööõnnetuseks tööteel juhtunud õnnetust.
Igas riigis on tööõnnetuste registreerimiseks loodud oma süsteemid. Eesti puhul peab tööandja registreerima tööõnnetused ning tegema saadud info teatavaks töökeskkonna volinikule, töökeskkonnanõukogu liikmetele , töötajate usaldusisikutule ja tööinspektorile. Juhul kui on tegemist rakse tööõnnetusega, peab tööandja sellest viivitamatult teatama Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ning surmaga lõppenud tööõnnetuse korral ka politseile . Tööõnnetusest võib teatada Tööinspektsioonile ka arst, kui töötaja on pöördunud tööõnnetusest põhjustatud tervisekahjustusega tema poole.
Selleks, et vältida korduvaid tööõnnetusi, koostatakse tööõnnetuse uurimise käigus tööandja poolt raport . See raport esitatakse kirjalikult nii kannatanutele, nende huvide kaitsjale, Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ja kindlustusasutusele. Raportis peab tööandja nimetama abinõud, mida kavatsetakse rakendada samalaadsete tööõnnetuste ennetamiseks. Raporti koostamise käigus saadud infost teavitatakse ka töötajaid või nende esindajaid ning töökeskkonna nõukogu.. Juhul kui tegemist oli raske või surmaga lõppenud tööõnnetusega, tegeleb selle uurimisega Tööinspektsioon tööandjast sõltumatult.
Kui on juhtunud tööõnnetus siis:

Anna koheselt kannatanule esmaabi. Kui sul puuduvad esmaabi andmiseks oskused, siis pöördu ettevõtte esmaabiandja poole. Kui on toimunud nähtavalt raske õnnetus, siis helista kohe hädaabinumbrile 112.

Kui inimene on kontaktivõimeline ja suudab liikuda toe abil, siis võib ta viia lähima meditsiiniasutuse erakorralise meditsiini osakonda ka oma transpordiga. Kindlasti tuleb raviarsti teavitada, et toimus tööõnnetus.

Tööõnnetuse toimumise järgselt tuleb asjaosaliselt ja pealtnägijatelt võtta seletuskirjad , jäädvustada sündmuskoht skeemide või fotode abil ning viia läbi muud tööõnnetuse uurimise toimingud , mille lõppedes täidetakse tööõnnetuse raport.  

Surmaga lõppenud tööõnnetuse puhul tuleb õnnetuskoht säilitada puutumatuna ja kutsuda kohe politsei.
TÖÖÕNNETUSED ERINEVATES RIIKIDES JA REGIOONIDES
Põhjuseks, miks tööõnnetused on muutunud väga oluliseks probleemiks, on seotud sellega, et tänapäeval on oluline iga inimelu. Lisaks inimese elukvaliteedi alanemisele tööõnnetustes saadud eluaegsetele terviseprobleemidele, võib õnnetustega kaasneda ka töötaja surm. See omakorda muudab keeruliseks hukkunu ülalpeetavate elu. Lisaks sotsiaalsetele kaalutlustele on tähtsustumas ka tööõnnetuse majanduslik hind. See väljendub rahas, mis ettevõttel jääb saamata seoses töötaja haiguselehel viibimisega.
Tööõnnetused EL-is
EL-is on alates 1996.aastast tegeletud palju erinevate liikmesriikide statistika kogumise meetodite ühtlustamisega. Selle pingutuse peamiseks eesmärgiks on olnud muuta erinevates riikides kogutavad andmed võimalikult hästi võrreldavateks.
1999.aastal toimus EL-is kokku 4,85 miljonit tööõnnetust. EL statistika esialgsed andmed kaheksa kõige enam levinud tegevusvaldkondades aset leidnud tööõnnetuste arvu kohta on kujutatud joonisel.
Euroopas juhtub kõige enam tööõnnetusi tootmises ning ehituses. Need kaks tegevusvaldkonda haaravad koos üle poole kõikidest enamlevinud valdkondades aset leidvatest õnnetustest. Tootmisvaldkondadest kõige ohtlikumad on toiduainetööstus ning metallide töötlemisega seonduv tegevus. Kuna õnnetuste raskusaste on erinevates valdkondades äärmiselt erinev, annaks meile veelgi parema ülevaate ohtudest, surmaga lõppenud õnnetuste uurimine . Joonisel ongi toodud surmaga lõppenud tööõnnetuste jaotus tegevusalati.
Siiski tuleb eelnevalt välja toodud statistika puhul arvestada, et EL-is loetakse tööõnnetuste alla ka kõik tööteel aset leidnud liiklusõnnetused. Näiteks 1998.aastal surmaga lõppenud õnnetustest moodustasid sellised juhtumid tervelt 59%./1/
Kui aga pöörata tähelepanu kõige ohtlikumatele ametitele, siis kummalisel kombel on EL-i mastaapides kõige riskantsem töötada kalatööstuses. Ohtudelt järgmisel tasemel on töö ehituse alal ja transpordis .
Tööõnnetused Eestis
Eesti tööõnnetuste võrdlus EL-i riikide ja kogu maailmas toimuvaga.
Parima ülevaate saame Eesti ja EL erinevate tegevusalade ohtlikkusest tabelisse
TÖÖÕNNETUSTE VÄLTIMINE
Tööõnnetused toovad endaga kaasa palju negatiivseid tagajärgi: inimene võib õnnetuse tagajärjel kaotada töövõime või isegi hukkuda. Lisaks õnnetuse ohvrile toovad antud sündmused ebameeldivusi ka tööandjale.

tuleb maksta ületundide eest asendustöötajatele, tuleb teha kulutusi asendustöötaja palkamiseks, tuleb võtta tööle täiesti uus inimene

Kaotatakse aega, mida oleks saanud kasutada ettevõtluse tarbeks.

Kahjustada võivad saada tehas, varustus , materjalid või tooted.

Juhtkond peab pühendama täiendavat aega õnnetustega toime tulemiseks.

Suurenevad kulutused kindlustusfirmadelt kindlustuslepingute saamiseks, advokaateide palamiseks.

Alaneb töötajate töömoraal.
Tööandjad peavad hindama riske ja rakendama praktilisi tegevusi ohutuse ja töötajate tervise säilitamiseks. Nemad peavad tagama töötajate informeerimise ning koolituse ohutuse alal. Selleks tuleb instrueerida töötajaid ka toime tulekuks kriisiolukorras (kes, mida peab tegema, kui midagi peaks juhtuma).Selleks, et kogu õnnetuste vältimise protsess toimiks tuleb: vältida riske, avastada riskid juba nende allika juures, kohandada töö töötajate järgi, asendada ohtlikud töölõigud ohutumatega. Euroopa Tööohutuse ja –tervishoiu Amet on toonud välja terve rea põhimõtteid, mida tuleks järgida ohtude vältimiseks:

Juhtkonna pühendumine antud küsimusega tegelemiseks . Selleks tuleb seada ohutuse ja töötervishoiu poliitika ning eesmärgid; luua vajalikud ressursid poliitika ellu viimiseks ; Arvestada tervishoiu ja ohutusega kõigil juhtimistasanditel; konsulteerida töötajatega; jälgida poliitika ja kogu tööohutuse süsteemi toimimist.

Kaasata töötajad tööohutuse poliitikatesse. Selleks tuleb konsulteerida töötajatega, et õppida tundma nende vajadusi. Nende arvamuse kuulamine võimaldab näha ohte , mis esialgu nähtaval ei pruugi olla. Kindlasti tuleb arutada ohutusalaseid küsimusi töötajatega uue tehnoloogia või toote kasutusele võtmisel.

Juhtida ohutust ja töötajate tervist. See eeldab riskide hindamist ning nende ohtude vältimise meetodite välja töötamist. Kogu see protsess koosneb 5 sammust:

Töötatakse välja poliitika – pannakse paika firma eesmärgid, kohustused, protseduurid.

Planeerimine .- määratletakse riskid ja nende kontrollimise viisid. See haarab endas järgmisi osi:

• Riskide hindamine ja vältimise meetodite välja töötamine.
  
• Kontrollimehaanismide loomine.
  
• Määratletakse koolituse vajadused.
  
• Tagatakse et, töötervishoid ja –ohutusalased teadmised, oskused oleksid kättesaadavad.
  

Plaanide ellu viimine – tehakse muudatused firma tööprotseduurides, töökeskkonnas, varutuses jms.

Kontrollimine ja parandav tegevus – jälgitakse plaanide ellu viimist . Selleks kasutatakse tööõnnetuste raportites sisalduvat infot.

Juhtkond vaatab üle protsessi ning annab hinnangu.
Tööõnnetusest riigipõhiseaduses
TÖÖÕNNETUSEST TEATAMINE NING TÖÖÕNNETUSE UURIMINE JA REGISTREERIMINE
§ 1. Tööõnnetusest teatamine arsti poolt
(1) Arst teatab raskest või surmaga lõppenud tööõnnetusest ning töötajale tööõnnetuse tagajärjel ajutise töövõimetuse määramisest viivitamata kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tööandjale ja Tööinspektsiooni kohalikule asutusele, esitades määruse lisas  1 toodud vormi kohase teatise.
(2) Kui füüsilisest isikust ettevõtjaga toimub olukorras, kus ta töötab samal töökohal koos ühe või mitme tööandja töötajatega, raske või surmaga lõppenud tööõnnetus või talle määratakse tööõnnetuse tagajärjel ajutine töövõimetus, teatab arst juhtunust tööandjale, kes korraldab füüsilisest isikust ettevõtja tööd või kellega tal on lepinguline suhe, ja Tööinspektsiooni kohalikule asutusele lõikes 1 sätestatud korras.
(3) Juhul kui töötajal toimus nahka läbistav kokkupuude nakkuskahtlase või nakkustekitajat kandva eseme, inimese või loomaga , millele järgnes ennetav ravi, teatab arst sellest kannatanu tööandjale ja Tööinspektsiooni kohalikule asutusele lõikes 1 sätestatud korras.
§ 2. Tööõnnetusest teatamine tööandja poolt
(1) Tööandja teatab töötajaga toimunud raskest tööõnnetusest viivitamata pärast arsti teatise saamist Tööinspektsiooni kohalikule asutusele kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, esitades järgmised andmed:
1) töötaja ees- ja perekonnanimi ja kontakttelefon;
2) tööõnnetuse toimumise koht, kuupäev ja kellaaeg ;
3) sündmuse lühikirjeldus;
4) tööandja nimi ja aadress;
5) teate edastaja ees- ja perekonnanimi, ametinimetus ja kontakttelefon.
(2) Kui tööõnnetuse tagajärg on surm või nähtavalt raske vigastus, näiteks lahtine luumurd , ulatuslikud haavad, jäsemete, sõrmede, varvaste amputatsioon vms, teatab tööandja lõikes 1 loetletud andmed Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ning surmaga lõppenud tööõnnetuse korral ka politseile viivitamata telefoni teel, ootamata arsti teatise saamist.
(3) Lõikes 2 nimetatud teavitamise korral esitab tööandja lõikes 1 loetletud andmed esimesel võimalusel Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ka kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
§ 3. Tööõnnetuse uurimise eesmärk ja toimingud
(1) Tööõnnetuse uurimise eesmärk on välja selgitada tööõnnetuse asjaolud ja põhjused ning kindlaks määrata abinõud samalaadse juhtumi kordumise vältimiseks.
(2) Tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste väljaselgitamiseks tööõnnetuse uurija:
1) selgitab välja, kas õnnetusjuhtum oli põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga;
2) kogub õnnetuskohast tõendeid. Viib kogumise käigus läbi sündmuskoha vaatluse, teeb fotosid või skeeme , hindab töökoha ja kasutatud töövahendite vastavust töötervishoiu- ja tööohutusnõuetele;
3) võtab seletused isikutelt, kellel on andmeid õnnetusega seonduvate oluliste asjaolude kohta;
4) tutvub asjakohaste dokumentidega, sealhulgas töökeskkonna riskianalüüsi dokumentidega, tööandja kinnitatud ohutusjuhenditega, töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalast juhendamist ja väljaõpet tõendavate dokumentidega ning töösuhet tõendavate või töökorraldust kajastavate dokumentidega, ning teeb dokumentidest vajaduse korral väljavõtteid ja koopiaid ;
5) selgitab välja töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmise eest vastutavad isikud;
6) kaasab vajaduse korral uurimistoimingu läbiviimisele asjaomase spetsialisti.
§ 4. Tööõnnetuse uurimine ja registreerimine tööandja poolt
(1) Tööandja uurib kõiki tööõnnetusi. Töötaja peab esimesel võimalusel teatama tööandjale igast temaga juhtunud tööõnnetusest, samuti selle tagajärjel ajutise töövõimetuse määramisest.
(2) Tööandja alustab tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste uurimist viivitamata, arvestades § 3 lõikes 2 sätestatut. Tööõnnetuse uurimises osaleb hääleõigusega töökeskkonnavolinik, tema puudumisel töötajate usaldusisik.
(3) Raske või surmaga lõppenud tööõnnetuse korral peab tööandja säilitama õnnetuskoha ja selle juurde kuuluvad töövahendid puutumatuna töö jätkamise lubamiseni tööinspektori või politsei poolt. Kui õnnetuskohta ja töövahendeid ei ole võimalik puutumatuna säilitada õnnetusohu või tehnoloogilise protsessi omapära tõttu, peab tööandja sellest Tööinspektsiooni kohalikule asutusele teatama ning sündmuskoha ja selle juurde kuuluvad seadmed üksikasjalikult jäädvustama skeemide, fotode, sündmuskoha kirjelduse või muu tõendusmaterjali abil.
(4) Tööandja peab tööõnnetuse uurimise läbi viima hiljemalt 10 tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse toimumist . Uurimine lõpeb määruse lisas 2 toodud vormi kohase raporti koostamisega . Kui tööõnnetus toimus füüsilisest isikust ettevõtjaga, koostab tema tööd korraldav või temaga lepingulises suhtes olev tööandja määruse lisas 3 toodud vormi kohase tööõnnetuse raporti.
(5) Tööandja koostab raporti kolmes eksemplaris, millest üks eksemplar jääb temale. Raporti teised eksemplarid esitab tööandja Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ja kannatanule või tema huvide kaitsjale 3 tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse uurimise lõpetamist.
(6) Tööandja registreerib tööõnnetuse ja vormistab tööõnnetuse uurimise käigus kogutud ja koostatud dokumendid tööõnnetuse uurimistoimikuks.
(7) Tööandja peab uurimistulemuste alusel kavandama ja rakendama abinõusid samalaadse tööõnnetuse kordumise vältimiseks.
(8) Kui uurimise käigus selgub , et tegemist ei ole tööõnnetusega, lõpetab tööandja uurimise ja koostab akti, milles kirjeldab vabas vormis õnnetusjuhtumi asjaolusid ja esitab uurimise lõpetamise põhjuse. Akti allkirjastavad tööandja esindaja ja töökeskkonnavolinik, tema puudumisel töötajate usaldusisik. Akt koostatakse kolmes eksemplaris, millest üks eksemplar jääb tööandjale. Akti teised eksemplarid esitab tööandja Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ja kannatanule või tema huvide kaitsjale 3 tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse uurimise lõpetamist.
§ 5. Tööõnnetuse uurimine tööinspektori poolt
(1) Tööinspektor uurib kõiki surmaga lõppenud tööõnnetusi ning vajaduse korral ka teisi tööõnnetusi.
(2) Tööõnnetuse uurimise vajaduse tööinspektori poolt otsustab Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja kohe pärast arsti teatise või tööandja teate või raporti saamist, täpsustades vajaduse korral asjaolusid. Tööinspektor teavitab tööandjat uurimise alustamise otsusest.
(3) Tööinspektor viib läbi tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste uurimise 30 tööpäeva jooksul tööõnnetuse uurimise alustamise otsuse tegemise päevast arvates, arvestades § 3 lõikes 2 sätestatut. Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja võib vajaduse korral uurimise tähtaega pikendada 30 tööpäeva võrra ning Tööinspektsiooni peadirektor võib oma otsusega seda tähtaega veel pikendada.
(4) Tööinspektoril on õigus saada koopiaid tööandja kogutud või koostatud uurimis - ja muudest dokumentidest, mis omavad tähtsust tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste väljaselgitamisel.
(5) Tööõnnetuse uurimise lõpetamisel koostab tööinspektor uurimiskokkuvõtte ja esitab selle koopiad 3 tööpäeva jooksul tööandjale ja kannatanule või tema huvide kaitsjale. Koopiate esitamise tähtaega võib pikendada juhul, kui tööõnnetuse uurimiseks on alustatud kriminaalmenetlust.
(6) Tööinspektor koondab tööõnnetuse uurimise käigus kogutud tõendid ja koostatud uurimiskokkuvõtte tööõnnetuse uurimistoimikuks.
(7) Kui uurimise käigus selgub, et tegemist ei ole tööõnnetusega, koostab tööinspektor õnnetusjuhtumi uurimise lõpetamise kohta kirjaliku või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis otsuse, tuues selles välja uurimise lõpetamise põhjuse. Tööinspektor esitab otsuse koopiad 3 tööpäeva jooksul kannatanule ja tööandjale. Tööandja peab oma koostatud raporti tühistama, viidates tööinspektori otsusele.
(8) Kui tööandja on esitanud § 4 lõikes 8 nimetatud akti, kuid tööinspektor uurimise või järelevalve käigus tuvastab, et tegemist oli tööõnnetusega, on tal õigus ettekirjutusega nõuda tööandjalt akti tühistamist ja õnnetusjuhtumi menetlemist tööõnnetusena.
Kutsehaiguste ennetamine
Et ennetada töötajate kutsehaiguste väljakujunemist ja leevendada ohutegureid, peab tööandja regulaarselt läbi viima töökeskkonna sisekontrolli.

Tööandja kohustuste hulka kuulub töökeskkonna riskianalüüsi korraldamine, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajadusel nende parameetrid ning hinnatakse ohutegurite võimalikku mõju töötaja tervisele, arvestades tema ealisi ja soolisi iseärasusi.
Kui töötaja tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad, on tööandja kohustatud korraldama õigusaktidega sätestatud korras tervisekontrolli töötajatele, mis toimub tööaja arvel ning kandma sellega seotud kulud.
Tööinspektsiooni töötervishoiu spetsialist Inna Vabamäe märgib, et tervisekontroll ettevõttes algab esmase tervisekontrolliga töötaja tööle asumise esimese kuu jooksul ja jätkub perioodiliselt vastavalt töötervishoiuarsti poolt määratud tähtaegadel, kuid mitte harvem kui üks kord kolme aasta jooksul. Enne tervisekontrolli läbiviimist tutvub töötervishoiuarst tööandja poolt saadetud dokumentatsiooniga, vaatab vajadusel üle tervisekontrollile suunatud töötajate töökohad ja hindab töötaja töötingimusi.
KOKKUVÕTE
Vastavalt Eesti töötervishoiu ja tööohutuseseaduse § 22 leitakse, et: “Tööõnnetus on äkktervisekahjustus või surm, mis leiab aset tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval töövaheajal, tööteel või muus tööga seotud olukorras.”
1999.aastal toimus EL-is kokku 4,85 miljonit tööõnnetust. Seejuures juhtub Euroopas kõige enam tööõnnetusi tootmises ning ehituses. Need kaks tegevusvaldkonda haaravad koos üle poole kõikidest enamlevinud valdkondades aset leidvatest õnnetustest. Tootmisvaldkondadest kõige ohtlikumad on toiduainetööstus ning metallidega töötlemisega seonduv tegevus. Kuigi tootmises juhtub tööõnnetusi rohkem kui ehituses, on ehituses toimuvate õnnetuste surmaga lõppemise määr kõrgem. Kõigist EL-is aset leidnud õnnetustest 55% juhtus meestega. Vanusegruppidest on kõige ohustatumad töötajad vanuses 25-34 aastat. Samuti on nende töötajate, kes on töötanud alla kahe aasta, tõenäosus langeda tööõnnetuse ohvriks 1,2 kuni 1,3 korda kõrgem kui keskmisel töötajal. 1,4 kuni 1,5 korda kõrgem on tööõnnetuse risk ka öötööd tegevate inimeste seas.
1998.aastal hukkunud 56 inimeselt on tööõnnetuses surma saanute arv vähenenud 26 inimeseni 2000.aastal. Kuigi hukkunute arv on vähenenud on raskete tööõnnetuste arv pidevalt kasvanud. Kui 1998.aastal toimus 389 rasket tööõnnetust, siis 2000.aastal oli see näitaja juba 478. Kõige rohkem õnnetusi on 2000.aastal juhtunud tööstuses ja transpordis. Kuigi tööstuse ülekaal on veenev , järgnevad esimesele kahele tihedalt ehitus ning põllumajandus, metsandus . Kõige levinumaks tööõnnetuste põhjuseks Eesti tingimustes on kõikvõimalikud kukkumised, kas kõrgetelt pindadelt või isegi tasapinnal . Kukkumistele järgnevad seadmete liikuvate osade poolt tekitatud kahju ning konstruktsioonide purunemised, kukkuvad esemed ja transpordiseadmed.
Maailma mastaapides juhtub kõige rohkem tööõnnetusi Aasias, sellele regioonile järgnevad, Aafrika ning Lähis-Ida. Parim on olukord turumajandusega riikides, kus tööõnnetuste esinemise sagedus on vähemalt kaks korda madalam kui muudes regioonides. Peamiseks põhjuseks on sealne tööga seotud ohtudele palju suurema tähelepanu pööramine ning parem töötajate haridustase.
Selleks, et vähendada tööõnnetuste toimumise tõenäosust peavad tööandjad hindama riske ja rakendama praktilisi tegevusi ohutuse ja töötajate tervise säilitamiseks. Nemad peavad tagama töötajate informeerimise ning koolituse ohutuse alal. Selleks tuleb instrueerida töötajaid ka toime tulekuks kriisiolukorras (kes, mida peab tegema, kui midagi peaks juhtuma).Selleks, et kogu õnnetuste vältimise protsess toimiks tuleb: vältida riske, avastada riskid juba nende allika juures, kohandada töö töötajate järgi, asendada ohtlikud töölõigud ohutumatega.
Laboris töötades võib inimene kokku puutud mitmesuguste ohtudega, alatest kõikvõimalikest kukkumistest ning lõpetades keemiliste ainete ning bioloogilistest materjalidest tulenevate ohtudega. Seejuures ei tohi alahinnata laboris kasutatavate seadmetega kaasnevaid riske. Selleks, et tagada võimalikult turvalist tööd laboris, tuleks järgida järgmisi põhimõtteid:

Kanda spetsiaalseid kaitsejalanõusid mittelibisevate taldadega.

Vältida takerdumist liikuvetesse seadmetesse. Selleks väldi lahtisi juukseid, rõivaid, millel on laiad varrukad, laiad sääred või lai pluusi äär.

Kanda kuumust vältivaid kindaid .

Järgida ohutusnõudeid töötades ohtlike kemikaalidega, loe juhendeid ja konsulteeri teatud kemikaalide kontrollijaga.

Kanda keemilisi aineid eemal hoidvaid kindaid, rüüsid ja silmakaitseid.

Kanda sobivaid silma katise vahendeid, konsulteeri ohutusala spetsialistiga.

Järgida bioohutuse nõudeid töötades ohtlike ainetega, bioloogilist4 materjalide või labori loomadega , konsulteeri vajadusel ohutuse spetsialistiga.

Õppida ja kasutada ohutuid tõstmise ja liigutamise tehnikaid, kasuta vajadusel abivahenina mehhaanilisi abivahendeid.

Õpetada töötajaid ära tundma ja reageerima vägivalla ohule, varusta alarmsüsteemidega laborid, et vajadusel oleks võimalik abi kutsuda.
Seega saab tööõnnetusi alati vältida, tuleb vaid ise olla hoolikas, tunda huvi ohutusnõuete vastu ning neid ka oma igapäevases töös täpselt järgida. Ükskõik kui teadlikud me ka ei oleks, ei tohi me kaotada valvsust, seda eriti keemiliste ainetega töötamisel.
Kasutatud kirjandus:

• https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12950663
  
• https://www.riigiteataja.ee/ert/ert.jsp?link=print&akt_vorminduseta=1&id=12950663
  
• http://www.neti.ee/cgi-bin/cache?query=t%F6%F6%F5nnetus&alates=0&url=http%3A%2F%2Fwww.sm.ee%2Findex.php%3Fid%3D609
  
• http://209.85.129.132/search?q=cache:hP02AtRgXqsJ:www.ti.ee/index.php%3Fpage%3D970%26+t%C3%B6%C3%B6%C3%B5nnetus&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee
  
• http://www.ti.ee/public/files/sotsiaalsektor_2005_tookeskkond.pdf
  
• http://staff.ttu.ee/~vsiirak/laidroo.doc#_Toc530830776’
  
• http://www.neti.ee/cgi-bin/cache?query=koka+kutsehaigusi&alates=0&url=http%3A%2F%2Fvana.sekretar.ee%2F166662art%2F
  
• http://www.sm.ee/sinule/tootajale/tookeskkond.html
  

26