17. sajand Rootsi aeg (0)

17. sajand Rootsi aeg 
I Rootsi võimu kehtestamine kogu Eesti alal 
Halduskorraldus .  
Nagu enne, nii ka nüüd jäi Eesti ala jagatuks kahe kubermangu vahel.  
1.  Põhja–Eesti neli  maakonda  (Lääne–, Harju–, Järva– ja Virumaa), mis olid Rootsi kätte 
läinud juba Liivi sõjas, moodustasid Eestimaa kubermangu.  
2.  Poolalt vallutatud aladest, Lõuna–Eestist ning Põhja–Lätist kujunes  Liivimaa  
kubermang, keskusega Riias. Eesti alalt kuulusid  Liivimaa  kubermangu Pärnu– ja 
Tartu maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa 
suuremad, hõlmates kogu Lõuna–Eesti mandriosa.  
3.  Saaremaa, mis liideti Rootsi valdustega alles 1645. aastal Taaniga sõlmitud Brömsebo 
rahuga, kuulus vormiliselt Liivimaa kubermangu, säilitades aga edaspidi teatud 
eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma  asehaldur , rüütelkond, 
kirikuvalitsus (konsistoorium) ning Eesti– ja  Liivimaast erinev maksusüsteem.  
4.  Viimase Eesti  alana  läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliva rahuga seni Kuramaa  
piirkonnale kuulunud Ruhnu saar.  
Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa 
alla.  
Nii Eesti–, kui ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga enda 
poolt määratud ning talle vahetult alluv  kindralkuberner  (elasid vastavalt Toompeal ja 
Riias).  
  kamandasid oma haldusalal asuvat sõjaväge,  
  nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnike töid,  
  jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus,  
  kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu  
  kandes hoolt avaliku korra eest. 
Kuberneri ametiaeg kolm aastat, mille möödudes tuli 1. juuniks  ilmuda Stockholmi aru 
andma. Kuningas võis ametiaega pikendada. 
Rüütelkonnad.  
Kõrvuti kindralkuberneri ja teiste Rootsi riigiametnikega omasid Eesti– ja Liivimaal võimu ka 
siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused.  
Eesti– ja Liivimaa rüütelkonna kõrvale moodustas eraldi rüütelkonna Taani valduses olev 
Saaremaa, mis jäi püsima ka pärast Saaremaa liitmist Rootsiga .  
Rüütelkonnad koondasid siinseid maavaldajaid aadlike, kaitsesid nende õigus Rootsi võimude 
ees ning lahendasid samal ajal kõiki kohalike küsimusi, mis ei kuulunud otseselt kuninga ja 
tema poolt seatud kindralkuberneri huvisfääri.  
Rüütelkonnad käisid koos maapäevadel (Landtag), mis toimusid keskeltläbi iga kolme aasta 
tagant. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju maanõunike kolleegium (Landrat), 
mis koosnes 12  maanõunikust (Saaremaal 6) , kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate 
aadlike hulgast eluaegsesse ametisse.  
Kui maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega, 
siis igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamine langes rüütelkonna pealiku (Liivimaal 
maamarssali) õlule.  
Uued maanõunikud valiti enamastigi enamasti endiste rüütelkonna pealikke või maamarssalite 
hulgast. 
Rootsi riigi seisuste esindusel, Rootsi riigipäeval – Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlil esindust ei 
olnud. 
Baltisakslased ja Rootsi  aadelkond  
Pärast 1561. aastal Liivimaa vallutamist Poola poolt asutati seniste ordu maavalduste asemel 
riigimõisad, mis anti valitsemiseks Poola kuninga poolt valitud Poola ja Leedu päritolu 
aadlikele. 
Liivimaa vallutamise järel Rootsi-Poola sõja tulemusel andis Rootsi kuningas need 
maavaldused  Rootsi kõrgaadlile.  
Kuningas Gustav II  Adolfi  (valitses 1611 -1632) ja kuninganna Kristiina (valitses 1632-1654) 
ajal said sellised perekonnad nagu Oxenstierna , De la Gardie , Fleming  ja Gyllenhielm 
võimsad läänistused Läänemere provintsides. Enam silma paistnud perekond oli Rootsi ajal 
Eestis De la Gardie suguvõsa, kellest kolm põlvkonda tegutses Eestis, teine rootsi päritolu 
aadliperekond, kes võib end võrrelda De la Gardiedega, on  Stenbockid . 
Kohtuvõim.  
Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike hulgast valitud 
adrakohtunikud , Liivimaal sillakohtunikud, kelle ülesandeks oli: 
  hoolitseda pagenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest, 
  uurida talupoegade poolt  sooritatud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi.  
Maakonna tasandil tegutsesid Eestis– ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal  maakohtud , mis 
arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju.  
Kubermangutasandil lahendati raskemad kuriteod ning kõik aadlike kohtuasjad. 
  Eestimaa Ülemkohtus Tallinnas   
  Liivimaa Õuekohtus Tartus.  
Viimati nim. kohtute otsuste peale võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi ka 
kohtuasjades viimaseks ja lõplikus 
 
Rahvastik .  
Kui 1629. aastal sõlmiti Poola ja Rootsi vahel lõpuks pikemaks ajaks vaherahu , oli sõdadele 
eelnevaid aegu mäletavaid inimesi järel ehk mõni üksik. Pidevates sõdades kurnatud maa 
andis masendavat pilti.  
Suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ja seetõttu võsastunud. Osa linnu, 
aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes.  
1620 oli  siinne  rahvaarv