Rootsi aeg (1)

Rootsi aeg
1629.a. sõlmiti Preisimaal Altmargi külas vaherahu , millega Poola loovutas kõik Väina jõest ülespoole jäävad alad Rootsile. Hiljem vaherahu pikendati.
Saaremaa oli veel esialgu Taani valduses. Aastail 1643 – 1645 peeti Taani ja Rootsi vahel sõda, mille tulemusena kaotaja loovutas Brömsebro rahuga Saaremaa Rootsile. Seega oli kogu eestlaste maa läinud Rootsi riigile. Eestis algas Rootsi aeg.
Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti neli maakonda (Läänemaa, Harjumaa , Järvamaa, Virumaa) moodustasid Eestimaa. Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa , sinna kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Rootsi võim ei ulatunud ainult Eesti kagunurka Setumaale.
Eestimaa kui ka Liivimaa kõrgeimaks tegijaks oli kindralkuberner .
Eestimaal adrakohtunikud , Liivimaal sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli pagenud talupoegade kinnivõtmine ja tagasisaatmine. Uurida talupoegade poolt toime pandud kuritegusid ja karistada süüdlasi.
Eestimaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud . Arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju.
Eestimaal Eestimaa Ülemmaakohtud, Liivimaal Liivimaa Õuekohtud – seal arutati raskemaid kuritegusid ja aadlike kohtuasju.
Igat kohtuotsust võis muidugi edasi kaevata Rootsi kuningale , mis aga jäi ka viimaseks sõnaks.
Reduktsioon – aadli maade riigistamine.
Johan Skytte – Liivimaa kindralkuberner 1629.a. Määrati ametisse Gustav II Adolfi poolt. Gustavi surmaga, aga lõppes Rootsistamine Liivimaal.
Liivimaal riigistati 80% aadlike maadest ,
Eestimaal 54%
Saaremaal 30%
Johan Reinhold Patkul – Liivimaa maa nõunik, seisis aadlike õiguste eest. Mõisteti 1694.a. surma kuninga käskluse eiramise eest. Põgenes Venemaale ja nn. „punus Põhjasõda“.
Talurahvaolukord.
1645.a. fikseeriti talupoegade pärisorjus P-Eestis. Kasvasid talupoegade koormised ja, mille kindlaksmääramine sõltus mõisniku suvast. Rootsi võimu all olemine oli pigem halvendanud talupoegade olukorda kui seda parandanud.
Kuid peale reduktsiooni talurahva olukord paranes. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras mõisavalitsejate kuritarvitust talupoegade vastu.
Kreisifoogtid – asusid aadlikest sillakohtunike asemel Liivimaal politseilisi ülesandeid täitma, kes oli riigi poolt määratud ametnikud.
Johan Skytte – tema eestvedamisel loodi Tartus nn. Akadeemiline gümnaasium. 1630.a.
Seesama gümnaasium sai 1632.a. ülikooliks. Tartu Ülikool avati 15. oktoober 1632.a.
Andreas Virginius – tõlkis 1686.a. välja antud Uue Testamendi lõunaeesti keelde.
B. G. Forselius – oli koolmeistrite väljaõpetaja. Õpetas talupoisse tasuta. Oli Piiskopimõisa seminari ainus õpetaja.
H. Stahl – Koostas 1637.a. esimese eesti keelse grammatika.
J. Hornung – avaldas 1693.a. ladinakeelse eesti keele grammatika. Reeglid kehtisid kuni XIX saj. keskpaigani.
I Rootsi võimu kehtestamine kogu Eesti alal
Halduskorraldus . Nagu enne, nii ka nüüd jäi Eesti ala jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja–Eesti neli maakonda (Lääne–, Harju–, Järva– ja Virumaa), mis olid Rootsi kätte läinud juba Liivi sõjas, moodustasid Eestimaa kubermangu. Poolalt vallutatud aladest, Lõuna–Eestist ning Põhja–Lätist kujunes Liivimaa kubermang, keskusega Riias. Eesti alalt kuulusid Liivimaa kubermangu Pärnu– ja Tartu maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad, hõlmates kogu Lõuna–Eesti mandriosa. Saaremaa, mis liideti Rootsi valdustega alles 1645. aastal Taaniga sõlmitud Brömsebo rahuga, kuulus vormiliselt Liivimaa kubermangu, säilitades aga edaspidi teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur , rüütelkond, kirikuvalitsus(konsistoorium) ning Eesti– ja Liivimaast erinev maksusüsteem. Viimase Eesti alana läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliva rahuga seni Kuramaa piirkonnale kuulunud Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa alla. Nii Eesti–, kui ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga enda poolt määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner(elasid vastavalt Toompeal ja Riias). Nad kamandasid oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnike tõid, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest.
Rüütelkonnad. Kõrvuti kindralkuberneri ja teiste Rootsi riigiametnikega omasid Eesti– ja Liivimaal võimu ka siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused. Eesti– ja Liivimaa rüütelkonna kõrvale moodustas eraldi rüütelkonna Taani valduses olev Saaremaa, mis jäi püsima ka pärast Saaremaa liitmist Rootsiga . Rüütelkonnad koondasid siinseid maavaldajaid aadlike, kaitsesid nende õigus Rootsi võimude ees ning lahendasid samal aja l kõiki kohalike küsimusi, mis ei kuulunud otseselt kuninga ja tema poolt seatud kindralkuberneri huvisfääri. Rüütelkonnad käisid koos maapäevadel(Landtag), mis toimusid keskeltläbi iga kolme aasta tagant. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju 12(Saaremaal 6) maanõuniku(landrat), kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluaegsesse ametisse. Kui maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega, siis igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamine langes rüütelkonna pealikku (Liivimaal maamarssali) õlule. Uued maanõunikud valiti enamastigi enamasti endiste rüütelkonna pealikke või maamarssalite hulgast.
Kohtuvõim. Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike hulgast valitud adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli hoolitseda pagenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest, uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi. Maakonna tasandil tegutsesid Eestis– ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud, mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju. Raskemad kuriteod ning kõik aadlike kohtuasjad lahendati juba kubermangutasandil Eestimaa Ülemkohtus Tallinnas ning Liivimaa Õuekohtus Tartus. Viimati nim. kohtute otsuste peale võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi ka kohtuasjades viimaseks ja lõplikus
Rahvastik . Kui 1629. aastal sõlmiti Poola ja Rootsi vahel lõpuks pikemaks ajaks vaherahu, oli sõdadele eelnevaid aegu mäletavaid inimesi järel ehk mõni üksik. Pidevates sõdades kurnatud maa andis masendavat pilti. Suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ja seetõttu võsastunud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahelvaremetes. 1620 oli siinne rahvaarv