Rootsi aeg Eesti-ja Liivimaal (0)

Rootsi aeg
1629.aastal sõlmiti Preisimaal Altmargi külas vaherahu , millega Poola loovutas kõik Väina jõest ülespoole jäävad alad Rootsile. Hiljem vaherahu pikendati.
Saaremaa oli veel esialgu Taani valduses . Aastatel 1643-1645 peeti Rootsi ja Taani vahel sõda, mille tulemusena kaotaja loovutas Brömsebro rahuga Saaremaa Rootsile. Seega oli kogu eestlaste maa läinud Rootsi riigile. Eestis algas Rootsi aeg. Tinglikult kestis Rootsi aeg 1629–1699; selle algus ja lõpp on siiski vaieldav. Üldiselt loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda, mille lõppedes jäi Eestimaa Rootsi võimu alla.
Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eestist neli maakonda (Läänemaa, Harjumaa , Järvamaa, Virumaa) moodustasid Eestimaa. Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa , sinna kuulus ka Saaremaa, mis säilitas teatud eriseisundi. Rootsi võim ei ulatunud ainult Eesti kagunurka Setumaale.
Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis Balti erikorra osana osaliselt isegi kuni 19. sajandi lõpuni.
Eesti- ja Liivimaa
Eestimaal ja ka Liivimaal oli kõrgeimaks tegijaks kindralkuberner . Kindralkubernerid olid oma haldusalal sõjaväe kõrgemad juhid (v.a välivägedesse puutuvates küsimustes); nad korraldasid ja jälgisid piirkonna sõjaliste kaitserajatiste ehitamise ja seisukorra üle; piirkonnas asuvate sõjaväeosade moonaga varustamise üle; korraldasid piirkonnas sõjaväeosade liikumist ja transporti; nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnikke, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest, sisse- ja väljareisivate isikute kontrolli (nn passide alusel), maksude laekumise, reduktsiooni läbiviimise, linnade käsitöö ja kaubanduse edendamise ning kiriku- ja kooliasjade eest. Kindralkuberneri juures tegutses nõuandva organina kohaliku rüütelkonna maanõunike kolleegium ja harilikult kohalikest aadlikest valitud asekuberner .
Kõrvuti kindralkuberneri ja teiste Rootsi riigiametnikega omasid Eesti– ja Liivimaal võimu ka siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused. Rüütelkonnad koondasid Liivimaa aadliseisusest maavaldajaid, pidasid kohalikku Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklit, kaitsesid nende õigusi Rootsi võimude ees ning lahendasid samal ajal kõiki kohalikke küsimusi, mis ei kuulunud otseselt kuninga ja tema poolt seatud kindralkuberneri huvisfääri. Rüütelkonnad käisid koos maapäevadel, mis toimusid keskeltläbi iga kolme aasta tagant. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju alaliselt tegutseva organina maanõunike kolleegiumi 12 (Saaremaal 6) maanõunikku, kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluaegsesse ametisse.
Kui maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega, siis igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamisega tegelesid Eestimaa rüütelkonna peamees ja Liivimaa rüütelkonna maamarssal . Uued maanõunikud valitigi enamasti endiste rüütelkonna peameeste ja maamarssalite hulgast.
Kohtud ja korrakaitse
Pagenud talupoegade kinnivõtmine ja tagasisaatmine oli Eestimaal adrakohtunike ja Liivimaal sillakohtunike ülesandeks, kes esindasid madalamat kohtuvõimu. Nad pidid uurima talupoegade poolt toimepandud kuritegusid ja karistama süüdlasi. Talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju arutasid vastavalt meeskohtud ja maakohtud, kes tegutsesid maakondade tasandil.
Raskemaid kuritegusid ja aadlike kohtuasju arutati Eestimaal Ülemmaakohtus ning Liivimaal Liivimaa õuekohtus. Iga kohtuotsust võis edasi kaevata Rootsi kuningale , mis jäi ka viimaseks sõnaks.
Reduktsioon
Rootsi aja lõpus, reduktsiooni ajal 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks distrikti. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva – eestlaste ja lätlaste – elualale. Distriktid moodustati eesmärgil vähendada baltisakslaste rüütelkondade mõjuvõimu. Vene aja alguses distriktid kaotati.
Reduktsiooni läbiviimiseks seati ametisse suurte volitustega reduktsioonikomisjonid, kelle tööna tagastati riigile Eestimaa kubermangus kokku 54 % adramaadest, sealjuures Harjumaa 155. mõisast redutseeriti 83.
Reduktsiooniga kaasnes riigistatud maade mõõtmine ja kaardistamine, vakuraamatute sisseseadmine redutseeritud mõisates ning talurahva pärisorjusest vabastamise taotlus
Balti aadlike seas põhjustas reduktsioon suurt vastumeelsust ning varjatud vaenu Rootsi riigi vastu, mida Põhjasõja ajal kasutas ära Peeter I. 1710. a lubas Venemaa aadlikele nende mõisad restitutsiooni korras tagasi.
Talupoegade jaoks oli reduktsioon pikemas perspektiivis aga kasulik, sest osaliselt kulutati laekunud tulud siinsete haridus - ja kirikuolude parandamiseks.
Rahvastik
Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest.
Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele . Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid.
Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid soomlased, kes asusid eriti arvukalt Viru– ja Harjumaale, kus nad moodustasid vastavalt 20% ja 12% rahvastikust, olles koondunud omaette küladesse. Rohkesti asus soomlasi ka Põltsamaa ja Tartu ümbrusse. Osalt asustasid neid Eesti riigivõimud, osalt lahkusid nad Soomest sõjaväekohustuse eest.
Mõningaid tagasilööke rahvaarvu pidevale kasvule tingisid Vene–Rootsi sõja sündmused ja 1656.– 1658 . aasta katk. Nende tõttu rahvastiku kasv küll ajutiselt pidurdus, kuid 1695. aastaks arvatakse Eestis olevat olnud isegi veidi üle 350 000 inimese.
Hariduse areng ja Tartu Ülikool
Ülikooli asutamine oli üks osa Rootsi riigivõimu kindlustamisest Liivimaal. Sõdadest laastatud maal oli puudus riigiametnikest, pastoritest, arstidest, kodu- ja gümnaasiumiõpetajatest. Tavapärane õppimine Saksamaa ülikoolides oli Kolmekümneaastase sõja tõttu muutunud peaaegu võimatuks.
Tartu valiti ülikooli asukohaks eelkõige linna soodsa geograafilise asendi tõttu Rootsi Baltikumi-valduste keskpunktis. Vähetähtis polnud Poolaaegse jesuiitide gümnaasiumi tegevus Tartus. Protestantliku ülikooli rajamist võib seetõttu vaadelda ka kui soovi siin tegutsenud katoliku õppeasutusele midagi vastu seada.
Ülikooli asutamise tegeliku töö tegi ära Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte, üks oma aja haritumaid rootslasi. 1632. aastal Tartus kungingas Gustav II Adolfi korraldusel uksed avanud ülikoolis õppisid valdavalt Rootsi ja Soome päritolu tudengid. Kui puhkes Vene-Rootsi sõda, viidi ülikool 1656 Tallinnasse, kus see kiratses kuni 1665. aastani. Ülikool jätkas tööd Tartus alles 1690. aastal, nüüd juba peamiselt baltisakslastest üliõpilastega. Ühenduse parandamiseks Rootsiga viidi 1699. aastal ülikool Pärnusse. Pärnus tegutses ülikool juba Põhjasõja tingimustes kümmekond aastat, kuni venelased linna 1710. aastal vallutasid. Kuigi vene võimud lubasid ülikooli esimesel võimalusel taasavada, teostus see alles 1802. aastal
Oma korralduselt sarnanes Tartu ülikool teiste tolle aja Euroopa ülikoolidega. Siin oli neli teaduskonda: usu-, õigus- arsti- ja filosoofiateaduskond. Õppetöö toimus ladina keeles loengute ja dispuutide vormis. Üliõpilaste arv Tartus oli keskeltläbi sajakonna ringis , Pärnus kahanes see sõja tingimustes 30-40 tudengini. Korraga oli Tartus ametis kümmekond professorit, kogu Rootsi-aegses ülikoolis tegutsenud õppejõudude arv ulatub üle poolesaja.
Juba 1641. aastast pärinevad ka esimesed kindlad teated esimese eestikeelse aabitsa väljaandmise kohta.
Talupoegade jaoks otsustas Rootsi riik sisse seada rahvakoolide süsteemi.
Eestimaa provintsiaalid otsustasid 1655. aastal, et igas kihelkonnas peab olema ametis koolmeister. 1675 nähti ette koolimajade ehitamist, ent selleks puudusid veel nii majanduslikud tingimused kui vastava ettevalmistusega inimesed. Hakati nõudma, et koguduste juures töötaksid ka kooliõpetajad. Seda nõuet oli aga raske täita, sest eesti keelt valdavaid kooliõpetajaid peaaegu polnud. Esimesed kindlad andmed talurahvakoolide kohta Harjumaal pärinevad 1680. aastatest . Eesti rahvakooli alguseks võib lugeda aga alles 1686. aastat, sest siis hakati teadlikult riikliku poliitika tulemusena kooliharidust andma ka lihtrahvale.
Hariduse andmise kaugem eesmärk oli pöörata rahvas evangeelsesse usku, sest luterluse põhimõtete järgi pidi iga koguduseliige olema ise suuteline pühakirja ning muud vaimulikku kirjandust lugema.
Olukord hakkas paranema pärast õpetajate seminari loomist. Forseliuse õpetajate seminari ajast on teateid juba 41 talurahvakooli tegutsemisest, enamik neist koolidest paiknes Lõuna–Eestis.
Forselius
Harjumaalt, rootsi pastori perest pärit Bengt Gottfried Forseliusel rajas 1684 . aastal Tartu lähedale Piiskopimõisa (Papimõisa) kuninga nõusolekul õpetajate seminari. Seminari asusid õppima peamiselt ümberkaudsete kihelkondade poisid, kellest said koolmeistrid ja köstrid.
Õpiaeg koolis oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks oli kooli asutaja Forselius. Oluline oli sorav lugemine ning usuõpetus, veidi õpiti ka raamatuköitmist, kirikulaule, arvutamist ehk rehkendamist ja saksa keelt.
Suuri raskusi tegi koolile aga õpilaste saamine, sest mõisnikud ei lubanud lapsi kooli saata. Haridus tegevat inimesed targaks ja kihutavat mässama. Teised ütlesid, et eestlased olevat orjadeks loodud ja pidavat neiks jääma. Mõisnikud lugesid kooliharidust lausa kahjulikuks ja püüdsid Forseliust lausa takistada. Pikkade palvete ja läbirääkimistega läks Forseliusel siiski korda saada õpilasi. Et haridustööd mõisnikkude poolt ära ei keelataks, püüdis Forselius leida kuningalt oma tööle toetust.
Abi saamiseks pöördus Forselius 1686. aasta sügisel Rootsi kuninga poole. Ta võttis kaasa kaks oma andekamat õpilast – Ignatsi Jaagu ja Pakri-Hansu Jüri ja viis nad kuningas Karl XI ette Stockholmi. Poisid oskasid kuningakojas vastata kõigile keerukatele küsimustele. Kuningas jäi õpetaja ja õpilaste saavutustega rahule ning kinkis kummalegi poisile kuldraha.
1688. aastal sõitis Forselius taas Stockholmi, kus ta määrati Eesti– ja Liivimaa talurahvakoolide inspektoriks ning talle anti luba koolide asutamiseks kõikjal, kus tarvis. Tagasiteel hukkus Forselius sügistormis ja koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse.
Luteri usk
Rootsi riik asus talupoegadele aktiivselt luterluse põhitõdesid tutvustama. Kirikutes ja kabelites hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi.
Luteri kiriku jaoks omas tähtsust piibli tõlkimine rahvuskeelde. Piibli tõkimine nõudis väga head keele oskust ja head vaistu uute sõnade tuletamiseks ja loomiseks.
1637.aastal koostas Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika, mille sisu seisnes eesti keele kohandamiseks saksa keele reeglistikuga. Kokku ilmus aastatel 1631-1710 vähemalt 45 eestikeelset raamatut.
Kirikute juures hakati talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama köstrid (kirikuõpetajate abilised ). Lugemisoskus hakkas levima, kuid vaevaliselt, sest köstreid oli vähe ja nendegi haridus oli puudulik.
Eestimaal tegi suure töö luteri kiriku organisatsioonilisel ülesehitamisel piiskop Joachim Jhering. Kõrvuti esimese eestikeelse aabitsa väljaandmisega töötas Jhering välja ka ajastule iseloomuliku range kirikukaristuste süsteemi, kuhu kuulus kiriku ukse ees jalgade pakkupanemine, häbipingil põlvitamine, mitemsugused rahatrahvid jm, mis aga ei aidanud luteri usku eestlastele vastuvõetavamaks muuta
Luteri kiriku võitlus väärusuga
Märgatavalt paranes pastorite haridustase: enamus pastoreid olid ülikooli haridusega ja jutlusi suudeti pidada eesti keeles.
Koguduse majandusasjadega tegelemiseks seati ametisse voormündrid ning see lähendas talupoegi kirikule
Kuna pastoritel ei olnud kerge võõrutada talurahvast muinasusunditest, siis nad hävitasid taaskasutusele võetud ohverdamispaiku.
17. sajandil jäi luteri usk eestlastele veel paljuski võõraks. Keskajal oli eestlaste muinasusund segunenud katoliiklike tavadega, millest võõrutamine ei olnud luteri pastoritele kerge ülesanne. 1642. aastal leidis Urvaste kihelkonnas Osulas aset Pühajõe mässu nime all tuntuks saanud sündmus, mille käigus talupojad hävitasid Võhandu jõele ehitatud mõisa vesiveski , kuna pidasid seda pühaks peetava jõe rüvetamiseks ning neid tabanud viljaikalduse põhjuseks. Kohale saadetud sõjavägi küll vaigistas talupojad, kohalik pastor pidi aga tõdema, et talupojad “ei tea midagi Jumalast ega tema sõnast, ei usust ega käskudest. Nende pimedus, ebausk, ebajumalad ja nõidus ületavad igasuguse piiri.
Üle kogu maa hakati läbi viima nõiaprotsesse, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivseimad liikmed. Levinuimaks karistuseks nõidumise eest oli tuleriidal põletamine ja mõõgaga surmamine. Viimane nõiaprotsessi langetatud surmanuhtlus viidi läbi Eestis 1699.aastal.
Kokkuvõtteks
Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis. Kas see aeg oli just eesti talupoegadele hea aeg, ei oska mina täpselt öelda, kuigi allikaid uurides tundub et nende olukord siiski paranes piisavalt Rootsi ajal.