Referatiivne uurimustöö läänemere kohta (0)

5 VÄGA HEA

Antsla Gümnaasium

Läänemeri

Referatiivne uurimustöö
Juhendaja õpetaja:
Antslas 2007
SISSEJUHATUS
Mandri ja saarte rannnajoone pikkuselt – ligi 3500 km . Läänemeri, mis piirab Eestist nii lääanest ja põhjast, on etendunud minevikus kui ka praegu suurt osa meie rahva elus, eriti kalastus - ja küttimispakigana ning liiklusteena.
Läänemerega on seotud palju Eestis looduse omapärast ja ilust . Eesti mererannmik on arvukate paikade ja vaadetega, kohti suurepärse liivarannaga ja karge mereveega.
Läänemerei, samuti nagu teisd meresid, iseloomustab rikkalik elustik . Mere elu on väga mitmepalgeline ja keerukas, ning sisaldab palju huvitavat. Osast on mereelu silmapaistev ja mõistetav, kuid suuremalt osalt jääb see tavalise vaataja silmale kas nähtamatuks või arusaamatuks, avaldades oma saladused ainult tähelepanelikule uurijale. T’änu teadlaste intensiivsele tööle, on Läänemere ja selle elustiku kohta on kogunenud üsnagi ulaltuslik uurimismaterjal. Ja tänu nendele teadlastele saan minagi teha selle töö just nimelt Läänemerest.

SISUKORD

Sissejuhatus....................................................................................................................2
Sisukord..........................................................................................................................3
1.Üldist Läänemerest......................................................................................................4
2. Läänemere ajaloost.....................................................................................................4
3. Temperatuuri tingimused Läänemeres.......................................................................5
4. Läänemere soolsus .....................................................................................................6
5. Läänemere põhjataimestik.........................................................................................6
6. Rohevetikad ...............................................................................................................7
7. Mändvetikad..............................................................................................................7
8. Pruunvetikad ..............................................................................................................8
9. Punavetikad ................................................................................................................9
10. Kõrgemad taimed.....................................................................................................9
11. Põhjaloomastik.......................................................................................................10
12. Läänemere kalastik.................................................................................................12
13. Läänemere linnustik...............................................................................................13
14. Rand ja rannataimi.................................................................................................14
15. Läänemere saared...................................................................................................15
Kokkuvõte....................................................................................................................16
Kasutatud kirjandus......................................................................................................17
1. ÜLDIST LÄÄNMEREST
Läänemeri ehk Balti meri, Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel olev Atlandi ookeani sisemeri ; 365 000 ruutkilomeetrit, Koos Taani väinadega 386 000 ruutkilomeetrit, koos Kattegatiga 420 000 ruutkilomeetrit.Võrreldes teiste sisemeredega on Läänemeri erakorselt madal. Ta keskmine sügavus on umbes 55 meetri ja maht umbes 20 000 kuupkilomeetrit. Suur- ja Väike-Belit, sundi Kattegati ja Sgagerraki väina kaudu ühenduses Põhjamerega. Rannajoon on tugevasti liigestunud; Rootsi ja Soome on ülekaalus skäärrand, Saksamaal, Poolas, Leedus ja Lätis liivarand , Eestis, Gotlandis ja Ölandis murrutusrand. Suurimad lahed Läänemres on Botnia , Soome ja Riia laht. Läänemere põhjaosa kerkib Lõuna osa aga vajub. Läänemeri on šelfi meri mille sügavus ületab 200 meetrit ainult süvikuis; Gotlanist põhjaloodes asub 459 meetri sügavune Landsorti, idas 249 meetri sügavune Gotlandi ja Ahvenamaast edelas 300 meetri sügavune Ahvenamaa süvik.
Läänemeres leidub seitse saart ja osad neist on päris suured.
2. LÄÄNEMERE AJALOOST
Esimene kirjalikud teated Läänemere olemasolu kohta pärinevad vana-kreeka ajaloolaselt Herodotoselt (V saj. e.m.a.), kes märgib, et alates VIII sajandist e.m.a. toodi sealt Kreekasse merevaiku.
Läänemeri ei ole olnud alati selline nagu tänapäeval, vaid on pidevalt muutunud maakera geoloogilise arengu vältel. Läänemere praeguse elustiku mõistmiseks on küllaldane tunda selle mere ajalugu pärast viimast jäätumisr, mille suurima ulatuse ajal kogu Läänemere nõgu oli mandrijää all.
Läänemere muutumisest ja arenemisest kõneleb kõige paremini selle mere rannajoone nihkumine , Juba ammu märkasid Läänemere teatud alade rannaelanikud, et meri muutub madallamaks, merest kerkivad välja kivid ja rannajoon nihkub mere suunas. Rannajoone nihkumine mere suunasd on kõige tuntavam Põhjalahe läänerannikul ja vastavate nähtuste vastu hakkasid kõige ennem huvi tundma just Rootsi teadlased . XVII ja XVIII sajandil selgitati ranniku kerkimist merepinna alanemisega.
Hilisemad uuringud näitavad, et rannajoone nihkumine ei toimu kogu Läänemere ulatuses ühtlaselt.
3. TEMPERATUURI TINGIMUSED LÄÄNEMERES
Läänemeri paikneb paravöötmes ja seetõttu ilmnevad selles veekogus selgesti aastaaegadega seotud temperatuurimuutused. Tingituna erinevate soolsustega veekihtideks jaotamisest ja vete segunemise iseärasustest muutub temperatuur aasta jooksul kõige enam Läänemere pindmise homohaliinses veekihis . Läänemere üsna tunduva lõuna-põhjasuunalise ulatuse tõttu valitsevad mitmesuguste osade pinnakihis üsna erinevad temperatuuritingimuised. See oleneb üsna palju sellest, et mere lõunaosas on päikesekiiritis tugevam kui põhjapoolsetes piirkondades, teiselt poolt ka mandrilise kliima suuremast mõjust Läänemere põhjapoolsetel ja idapoolsetel aladele .
Kevadel (mais) on pindmise veekihtide temperatuur Läänemere lõunaosas kuni 8 kraadini, keskosas 5-7 kraadini, Põhjalahes 1-3 kraadi. Sügavamal temperatuur langeb, saavutades miinimumi (3-2 kraadi) homohaliinse ja heterohaliinse kihi piiril (üleminekukihis).
Suvel on üpinnatemperatuur lõuna- ja keskosas 16-17 kraadi,l põhjapoolsetes osades aga 13-15 kraadi. Läänemere keskosa idaranniku lähedal on pindmiste veekihtide temperatuur 2-3 kraadi võrra kõrgem kui läänerannikul. See on tingitud suvistest valdavatest läänetuultest, mille mõjul pindmine soojenenud vesi kandub ida suuna, samuti ka asjaolust, et piki Rootsi idarannikut kulgeb Põhjalahest tulev külm hoovus.
Sügisel on pinnatemperatuur Läänemere lõunaosas umbes 9 kraadi, põhjaosas-Soome lahe ja Põhjalahe suudmes vastavalr 6 ja 7 kraadi.
Talviste madalate temperatuuride tõttu kattub Läänemeri väiksemas või suuremas ulatuses jääga. Uurimused on näidanud, et selle veekogu jääolusid ja jäätumise ulatust ei ole otstarbekas iseloomustada keskmiste näitajatega.
4. LÄÄNEMERE SOOLSUS
Ülituntud on tõsiasi et merevesi on kibesoolane.
Merevesi sisaldab kõige rohkem keedusoola (üle 75% soolade üldhulgast), mis annabki mereveele soolaka maitse. Merevees on peale keedussola veel magneesiumgloriidi, magneesiumsulfaati, kaltsiumsulfaati, kaaliumsulfaati, kaltsiumkarbonaati ja magneesiumbloriidi. Peale nende soolade sisaldab merevesi väikestes hulkades veel strontsium ,- räni,- fluori,- liitiumi ,- joodi- jt ühendeid.
1000 grammis merevees lahustunud soolade üldhulka nimetatakse soolsuseks, mida väljendatakse promillides. Maailmameres on 1000 grammi merevee kohta 35 grammi soolasid.Läänemere madal soolsus määrab ka taimestiku ning loomastiku koostise meres.Mereloomadest on Läänemeres levinud ainult avarasoolsused ehk eurühaliinsed, s. o. ulatuslikke soolsuse muutumisi taluvaid vorme.
Madala soolsusega on seotud ka mereliste taimeliikide suhteliselt väike arv Läänemeres. Läänemre põhja- ja idapiirkondades on suureneb üha enam magevee organismide
5. LÄÄNEMERE PÕHJATAIMESTIK
Läänemre madalamates ja magetamates osades leidub suhteliselt vähe õistaimi. Üldiseke põhjataimestiku eripäraks on järvega võrreldes see, et põhja kinnitub ohtralt mitmesuguseid suuri vetikaid
Suurema osa Läänemre põhjataimestikust moodustavad makroskoopilised vetikad , mis mis kuuluvad rohe-, mänd-, puna- ja ptruunvetikate hõimkonda. Kõrgemate taimede osatähtsus on väiksem arv, kes mere kõige magestunumates osades moodustavad valdava osa taimestiku ja loomastiku hulgast. Magevee vormid tungivad enamasti soolsuseni 4-5 promilli , üksikud neist, aga esinevad 7 promillise soolsuse juures.
6. ROHEVETIKAD
Rohevetikate hõimkond on liigirikas ning sisldab väga mitmesuguse ehitusega roheliselt värvunud vetikaid, mis on peamiselt mageveelise levikuga ja sellepärast eelistavad nad elada ja kasvada vähesoolastes ja madalates meredes, mitte rokem kui üks meeter. Nad näevad merepõhjas välja nagu peopesasuurused erkrohelised habemetuustid. Merepõhjas kasvanud liigid on niitjalt hargnenud, põõsalaadsed,
toru- või plaadikujulised.
Antoomilises ehituses on rohevetikatel sarnaseid jooni kõrgemate taimedega. Rohevetikate rakuseinad koosnevad põhiliselt tselluloosist, selle kõrval esineb ka pektiini. Assimilatsiooniproduktiks on tärklis. Pigmentiteks on peamiselt klorofüll, karotiinid ja ksantofüll, mis paiknevad kloroplastides.
Sigimine võib olla nii vegetiivne, suguline kui ka sugutu . Esimene toimub vetika keha osadeks jagunemise või spetsiaalsete vegatiivsete rakkude moodustamise teel. Sugutu sigimise puhul tekivad viburitega varustatud zoopoorid e. rändeosed. Üksikutel liikidel on eosed liikumatud, viburiteta. Suguline sigimine toimub sugurakkude abil. Valdaval enamusel rohevetikatel on sugurakud ühesuurused, kestata,l viburitega varustatud. Vähestel liikidel on isasugurakk väiksem, sesda nimetatakse spermatosoidiks. Mõnedel liikidel on emassugurakk kaotanud liikumisvõime, ta on suhteliselt suur, viburiteta. Teda nimetatakse munarakuks.
7. MÄNDVETIKAD
Mändvetikad on magevee taimed. Seetõttu esinevad nad enamasti Läänemere isaosas ning nende esinemis sagedus väheneb lääne suunas. Mändvetikad ei kasva avamerel, vaid piirduvad rannavete ja vaiksete madalaveeliste lahtedega, eelistades mudast põhja, kuid võivad kasvada ka liival.
Oma välisehituse poolest meenutavad nad kõrgemaid taimi, kuid oma anatoomilise ehituse ja paljunemise järgi kuuluvad nad vetikate hulka. Nad näevad välja nagu mõnekümne sendimeetri pikkused männitaimekese. Tallus on eristunud varrelaadseks peateljeks, lehtede taolisteks külgharudeks ning risoidi laadseteks kinnitusorganiteks. Nad koosnevad väikestest ümmargusteks sõlmerakkudeks ning pikkadeks sõlmevaherakkudeks. Murdunud vetikatükkidest võivad areneda uued vetikataimed. Mändvetikatel on ebameeldiv lõhn.
Mändvetikad võivad kasvada natuke sügavamal kui rohevetikad, umbes 2-3 meetri sügavusel.
Levinud paljunemisviisiks on vegetiivne paljunemine lehe ja varre tükikestega. Mõned liigid tekitavad selleks erilised mugulakesed, mille kuju on liigile iseloomulik.
Mändvetikatel puudub sugutu sigimine eoste abil. Suguliseks sigimiseks tekivad lehtede küljes lehekeste kaenlas spetsiaalsed sigimisorganid: isassuguorganid milles valmivad viburitega spermasoidid ning emassuguorganid , kus valmib suhteliselt suur, liikumatu munarakk . Pärast viljastumis kattub munarakk tiheda kestaga ning hakkab arenema alles pärast puhke perioodi.
8. PRUUNVETIKAD
Need on merevormid, mis esinevad peamiselt lõuna- ja lõunapoolkera külmematel aladel. Pruunvetikad kinnituvad risoidide abil kas põhjakividele või epifüüdidena teistele taimedele.
Pruunvetikad on enamasti pruuni värvi. See oluneb pigmentide omavahelistest kombinatsioonidest. Tallus on neil alati hulkrakne ja väga mitmesuguse kujuga. Alamatel vormidel koosneb tallus hargnenud niititest. Rakukestest koosnevad tselluloosist, kuid võivad sisaldada ka pektiinaineid. Pruunvetikad sisaldavad klorofülli, kollaseid ja pruune ksantofülle ja karotiine, kusjuures eriti iseloomulik on
Enamik liike paljuneb vegatiivselt talluse jagunemise teel, pruun pigment fükoosantiin.sugutult rändosadena ja suguliselt vastavate sigimisorganite moodustamise teel. Munarakud arenevad oogoonides, spermatosoidid anteriidides. Kõrgemad vormid sigivad ainult suguliselt.
Läänemeres sageli esinevad pruunvetikaks on Sphacelaria arctica. See paari sentimeetri kõrgune mustjaspruun hargnev põõsake on kohastunud elule nõrgas valguses, olles tihti sügavatel aldel ainsaks taimeliigiks. Eesti vetes võib leida teda kuni 30 meetri sügavuselt.
Suuremate taimede küljes või kividel võib tihti kohata pruune limaseid tompe, mis lähema uurimise tagajärjel muutuvad peenikeste niitide kogumiks. Need on kõige lihtsamada vetikad pruunvetikate sugukonnast .
9. PUNAVETIKAD
Punavetikad on laialt levinud kõikides meredes, eriti paras- ja troopilises vöötmes. Peale mõnede erandite on nad hulkrakse tallusega kinnitunud vormid. Enamik neist kinnituvad risoididega kaljudele, kividele või liivaderadele; osa aga epifüüdidena teistele taimedele.
Rakuseinte sisemiose kihid on tselluloosis, välimised pektoonainest. Hästituntud on punavetikatest agar -agar, agaroid, karrageen. Pigmentidest sisaldavad punavetikad peale karotinoidide ja klorofülli spetsiifilist fükoerütriini. Teatud liikidel esineb ka sinine fükosüaan. Olenevalt pigmentide omavahelisest suhtest on erinevate liikide värvus mitmesugune. Osa vorme on õrn roosad ja osa isegi peaaegu mustad,kuid punavetikad nagu nimigi ütle on enamasti siiski punased.
Punavetikad eelistavad sügavaid alasid, kuhu ulatub ainult spektri lühilaineline sinakasroheline osa. Just selles valguses muutub fükoerutriin aktiivseks.
Paljud punavetikad võivad siiski hästi taluda intensiivset päikesevalgust. Sel juhul on nad kahvatuma iseloomuga kui need vetikad mis kasvavad sügavamal.
Punavetikad paljunevad suguliselt ja sugutult, vegatiivset paljunemist talluse jagunemise teel esineb harva.
Sugutu paljunemise korral arenevad liikumatud tetrapoolid. Need on eosed mis tekivad nelja kaupa ühes rakus. Suguline protsess on väga keeruline ning suuresti varieeruv . Talluse harude tippudes olevates anteriidides arenevad liikumisvõimetud isassugurakud. . Viljastumine saab aset leida ainult vees. Munarakud arenevad pudeljas kujuga emassuguorganis. Pärast viljastumist ei jää sükoop puhkeolekusse vaid areneb edasi. Erinevatel vetikarühmadel toimub see erinevalt, kuid arengu lõpp-produktiks on kõigil karpospoorid. Nendest kasvab lõpuks uus taim.
10. KÕRGEMAD TAIMED
kõrgematest taimedest esineb Läänemres merihein, penikeel , hanihein, heinmudad, pilliroog , kõrkjad jt. Kõrgemad taimed piirduvad tavaliselt madalate riimveeliste lahtedega. Ainsana tungib kaugemale avamerre marihein. See rohekas taim kasvab enamasti Taani vetes, kuid meil võib teda tihedamini kohata Saare- ja Hiiumaa ümbruses. Leviku põhjapiiriks on Ahvenamaa. Põhja lahes merihein puudub, Soome lahes esineb kohati ja paljuneb enamasti vegtiivselt. Leviku piirid olenevad pemiselt soolsusest mitte temperatuurist. Sobivaks soolsuseks on talle 10-30 promilli, kuid Soome rannikul on leitud seda liiki veel 5 promilli juures.
11. PÕHJALOOMASTIK
merepõhjaloomastiku ehk zoobentosemoodustavad kõik loomad, kelle elupaigaks on merepõhi. Siia kuulub esindajai väga paljudest loomarühmadest: ainuraksed, käsnu, ainuõõsseid, mitmesuguseid usse, koorikloomi, ämblikulaadseid, putukatevastseid, sammalloomi, okasnahkseid, poolkeelikseid ja isegi selgroogseid – kalu. Üsna erinevad on kapõhjaloomastiku organismid oma eluviiside poolest. Näiteks esineb nende hulgas ujuvorme, kes enamasti ujuvad põhalähedastes veekihtides ja laskuvad aegajalt põhjale, mööda põhjataimestikku ringi roomavaid ja joksvaid vorme, vabalt merepõhjal lebavaid vorme, põhjasetteisse kaevuvad vorme.
Asudes vaatlema põhjaloomastiku Läänemeres, tuleb eeelkõige märkida selle liigilise koosseisu suhtelist vaesust, võrreldes ookeanilise soolsusega merelahdedes. Loomastiku vaesust tingibki enamasti vee madal soolsus Läänemeres, mis ei võimalda tüüplistel merevee elukatel selles veekogus elada. Merevormidest esinevad Läänemres ainult kõige avarasolsemad, kes taluvad veesoolsuse tugevat vähenemist.
Peale merevormide kuulub Läänemere põhjaloomastiku hulka veel ka riimvee -ja mageveevorme. Magevee vormid on siiski piitatud levikuga, asustades peamiselt väga madala soolsusega rannapiirkondi,lahesoppe ja jõgedesuudmealasid.
Karbid: Läänemeres elava kümmekonna merekarbi hulgas on tavalisemaid ainult neli, nimelt söödav rannakarp , söödav südakarp, balti lamekarp ja liivauurikkarp. Kõik nimetatud liigid on väga avarasoolsused loomad.
Vee soolsuse langemisega kaasnemb karpidel, nagu ka teidtel mereloomadel kääbustumine.
Teod: Merelise päritoluga tigusid esineb Läänemeres vahe. Nendest enamiku levik piirdub ainult Läänemere lõuna –ja lääneosaga. Mageveetigude enamik suudab elada üksnes tugevasti magestunud meresoppides ja jõgede suudmealadel, kus veesoolsus ei ulatu üle 4 promilli.
Kümnejalgsed: Kümnejalaliste seltsis on kõigest kaksvormi, nimelt 40-50 mm pikkune valkjashall , põhjameregarneel ja veidi suurem 50-60 mm pikkune läänemeregarneel.
Kirpvähilised: Kirpvähke tuntakse Läänemeres rohkem kui 20 liiki. Nende seas kõige tavlisem on perekond kirpvähi esindaja- 10-25 mm pikkuse, seltsile iseloomuliku külgedelt lapikuks litsutud ja lookjalt kõverdunud kehaga loomakesi, kes elavad peamiselt rannalähedal, taimestikuga kaetud merepõhjal.
Kakandilised: Kakandiliste seltsi kuuluvatel vähkidel on keha võrreldes kirpvähkidega lamedem selj-kõhu suunas. Suurim ja tuntum kakandiline Läänemeres on merekilk . Merikilk on 6-9 cm pikk ja ta värvus on rohekas või pruunikas. Tema keha katab soomusrüü.
Keraskärssed: Keraskärrsed on väikene, nähtavasti väljasurev loomarühm. Neid iseloomutab silindriline, ringvaokestega keha, mis on kaetud paljude kolmnurksete okakestega. Keha eesotsas on kärss, mille tipus paikneb tugevatest kitiinhambakestest ümbritsetud suuava. Keraskärsseid on kahte liiki: lõpussaba keraskärslane ja ja harilik silinder kärslane.
Hulkharjasussid: Paljudest rõngakujulistest lülidest koosnevad rõngasusside hõimkonnas tüüpilisteks esindajateks merepõhjas on – hulkharjaussid. . Nemde kerelülid on on varustatudenamasti külgmiste liikuvate jätketega ja harjaskimpudega.
Väheharjaussid: Rõngasusside teise suure hõimkonna moodustavad väheharjasussid. Nende esindajas on üldiselt magevee- ja pinnaseelanikud. Riimvee -ja mereveevorme leidub ainult üksikuid.
Kaanid : Kaanid moodustavad rõngasusside kolmanda klassi, mis on Läänemeres esintatud erandlikult magveevormidega.
Kärssussid: Kärssussid kuuluvad tüüpiliste mereelanike hulka, kellest ainult vähesed liigid võivad esineda riim –ja magevees. Kärssussi keha katavad ripsmed .
Meritupp: Meritupp on vastsetena pelaagilised, täiskasvanuina paiksed bentlised mereloomade hõimkonda. Läänemereas esineb merituppesid ainult üks liik.
Okasnahksed : Okasnahksetest tuntakse Läänemeres ainult kaht liiki. Need onh meritäht ja valkjas madutäht.
Saammalloomad: On enamasti kinnistunud eluviisiga ja ka kolooniaid moodustava eluviisiga.
Merilestlased: Nad etendavad küllaltki tähelepanuväärset osa põhjaloomastikus. Need väikesed loomakesed elavad eelkõige merede sublotoraalis.
Ainuõõsed: Nad on madalal arengutasemel seisev radiaalssümmeetrilise kehaehitusega loomahõimkond. Valdav enamus ainuõõseid on mereelanikud.
Käsnad: Nad on teatavasti kõige primitiivsemad hulkraksed loomad, kellel puuduvad tõelised koed ja organid.
12. LÄÄNEMERE KALASTIK
Läänemere kalastiku liigiline koostis oleneb enamjoones praegusaegsetest elutingimustest selles veekogus. Ajalooliste tegurite osatähtsus on mõnevõrra varjatum ja esimesel silmapilgul raskesti märgatav.
Läänemeres kaasajal valitsevatest ökoloogilistest tingimustest avaldavad kalastuse koosseisule suurimat mõju soolsuse –ja temperatuuri tingimused.
Suuhtumise järgi keskkonna soolsusesse liigitatakse kalad tavaliselt mere -, siirde –ja mageveekaladeks. Merekalad veedavad kogu oma aja meres, magevee omad magevees ning siirdekalad sooritavad rändeid ühest keskkonnast teisse .
Kirjeltatud ökoloogilised jaotused ei peegelda üksikasjalikult kõiki Läänemeres esinevate kalaliikide suhtumist soolsustingimustesse.
Läänemeres elab kalaliike , mis pärinevad järvedest ja jõgetest, ning ka kalaliike mis pärinevad Atlandi ookeanist . Mitmed Atlandi ookeani kalaliigid ei ole suutelised Läänemeres järglasis saama. Põhjuseks on see, et nende mari, mis soolases Atlandi vees hõljub ülemistest veekohtidest, vajub magedamas vees põhja ja hukkuda.
Läänemeres on palju kalu. Osad nendest on paiksed kuid on ka siirdekalad.
Merekalad: Räim, kilu , tursk, lest , merilest, soomuslest, kammeljas, emakala , tobiad, meripühvel, merihärg, nolgus, must mudil, kollakas pisimudil, väiksesilmaline mudilakene, väike mudilakene,merivarblane, merinõel, madunõel, võikala, liiperkala, raudkiisk, tuulehaug, neljapoisene meriluts, isandi limuski, makrell , merikukk ja kivinolgus.
Merekalad – eksikülalised: Kilttursk , merlang, siil -lest, mõõkkala, harilik merehunt , süsikas, anšoovis, heeringhai, merilohe, hobumakrell, õhukesehuuleline kefaal ja pollak.
Siirdekald ja poolsiirdekalad: Angerjas , lõhe, iherus, meritint, vimb , merisiig, ogalik , jõesilm, merisutt , noakala, tuur, vinträim ja aloosa .
Mageveekalad : Koha, ahven , kiisk , särg, latikas, nurg , haug , viidikas ja säinas.
13. LÄÄNEMERE LINNUSTIK
Meri ja mererannik on elupaigaks suurele arvule linnuliikidele. Merepildis on linnud üheks silmapaistvamaks loomarühmaks, ning annavad sellele rohkesti ilu ja omapära.
Seotus merega on erinevatel linnuriikidel suuresti erinev. Osa liike veedavadb peaaegu kogu oma elu avamerel, tulles alles pesitsusperioodiks väikesele saarekesele, kuid teised liigid on valinud enadale püsivaks elupaigaks rannikuala. Esineb ka linde, kes pesitsevad sisemaal , kuid väljaspool seda aega tegutsevad vaid merel ja rannikul. Palju linnuliike tegutseb ja pesitseb nii mererannikul kui ka siseveekogudel. Mere rannavetes, eriti taimestikurikastes lahtedes ja skääristikes võib paiguti üsna arvukalt elutseda ka siseveekogudele iseloomulikke linnuliike. Paljudele sisemaal pesitsevatele veelindudele on meri talvituspaigaks ja rändealaks. Läänmere liigirohke linnustiku võib seega siiski jagada kahte suurde rühma: läbirandajad (siinsed paigas ajutiseks peatuskohaks) ja haudelinnud (jäävad Läänemere kallastele suveks peaitsema).
Merelinnud : Merelindude hulka on võetud niisugused liigid, kes kunagi ei pesitse sisemaal, samuti liigid, kes pesitsevad sisemaal ainult kas reliktina või haruharv, täiesti juhuslikult. Sellised linnud on: hahk , kivirullija, pikknokk- tirk jakrüüsel.
Tingitult merelised linnud: Tingitult merelistele lindude on arvatud need liigid, kes Läänemere alal pesitsevad ja tegutsevad kas erantitult või valdaval enamikul juhtudel mererannikul. Sellised linnud on: ristpart, tõmmuvares, rohukoskel, merivars, meriski, liivatüll, meritüll, punajalg -tilder, alpi-risla, naaskelnokk, merikajakas , hõbekajakas, tõmmukajakas, tutt -tiir, väiketiir, randtiir, röövtiir, söödik-änn ja randkiur.
Mageveelinnud: Nagu juba eespool öeldud, kuulub Läänemeres, eriti selle põhja –ja idaosa linnustikus, tähtis koht magevee-elementidele. Sellised linnud on: sinikaelpart , tuttvart, punapea -vart, rägapart, piilpart, luiksnokk- part , jääkoskel, hallhani , sarvikpütt, tuttpütt, naerukajakas , väikekajakas, jõgitiir, mustviires, väiketüll, vihitaja, veetallaja, rookana, tiigikana, vesikana, hüüp,
Talvitajad, läbirändajad ja eksikülalised: Läänemerel ja selle rannikul võib kõigil aastaaegadel, eriti aga kevadel, sügisel ja talvel, kohata arvukalt kohapeal mittepesitsevaid linde. Talikülalised on järgmised linnud: mustlagle, valgepõsk- lagle , jääkajaks, kormoran , järvekaur, punakurk-kaur, mustvares , laululuik, väikeluik, kühmnkk-luik, jääkaur, meririsla, leetelind ja sõtkas. Läbirändavad linnud on järgmised: plüü, vöötsaba-vigle, suurrisla, kõvernokk-risla, väikerisla, laisaba-änn, pikksaba-änn, sarvikulõoke, suur-laukhani, alk jt. eksikülalised on järgmised linnud: kolmvarvas- kajakas , väiketirk, lühinokk-tirk ja jämenokk-veetallaja.
14. RAND JA RANNATAIMI
Eesti mererandade maismaa osa on vaheldusrikas . Tasastes madalavõitu paikades, kus rand ei uhu kunagi suured lained, on pinnas kamardunud. Sel levivad rannaniidud. Tugevatele lainetele avatud kohtades tekivad väikeste ümarate kividega kaetud kliburannad. Sel kus merelained on kuhjanud liiva hakkavad levima liivarannad. Väga haruldane rand mis on levinud Eesris ja natuke isegi Rootsis on pankrand. See on püstloodne, vahel isegi mitmekümne meetri kõrgune paekallas . Kõikidel randadel peale pankranna on vähemalt üks neid ühendava tunnus: neli kõigil ujub ajuti üle soolane vesi. Mererannan taimed peavad taluma soolasemat keskkonda kui tavalised maismaa taimed. Järgnevalt on räägitud merikapsast ja pilliroost.
Merikapsas: Merikapsas on umbes poole meetri kõrgune. Tal on laiad lehed, mis meenutavad natuke isegi kapsalehti. Lehed on lihakad ja sinise värvusega. Merikapsas on tegelikult kultuurkapsa kauge sugulane. Teda võib kõige sagedasemalt näha kliburannas. Kliburanna taimkate on vaevaliste kasvutingimuste tõttu hõre, kuigi kasvukoht on liivarandedega võrreldes tänuväärsem. Kivikeste vahele takerdub vetikate ja teiste meretaimede jäänuseid, mis kõdunedes muutuvad väetiseks. Metrikapsa lehti katab vee aurumist takistav vahakiht. Kui taim õitseb suve alguses meelitab ta ligi palju putukaid, sest tema valged nektarirohekad õed lõhnavad tugevasti. Kollakad viljad on ümarad ja sõrmeotsa suiurused. Nad võivad merevees ilma põhja vajumatta hulpida isegi paar kuud. Nii rändavad taime seemned isegi uutesse kasvupaikadesse. Merikapsa lehed on maitselt mahedad, mahlased ning samuti ka veidi soolakad. Soolane maik annab tunnistust sellest, et taim kasvab soolakas kekkonnas. Paikades kus karjatatakse loomai merikapsast ei ole. Koduloomad hävitavad isukalt taimede maapealsede osad.
Pilliroog: Eesti kõige kõrgekasvulisem kõrreline on pilliroog. Ta pikkus võib olla kuni 5 meetrit. Tema kasvukohaks ei ole ainult mererand, vaid ka järvede kaldaveed, sood ja paljud teised niisked paigad . Pilliroog ei ole tüüpiline merevee taim, sest ta ei talu kuigi soolst vett. Läänémere rannas kasvab ta ainult seetõttu, et jõesuudmetes ja madalaveelistes rannasoppides on võrdelemis mage vesi. Sel kus on piliroole sobivad kasvutingimuse, võib ta moodustada kilomeetrite laiuse roostiku. Pilliroo varred jäävad veel poleks aastaks pärast seda, kui taimed ise on surnud ja koltunud. Lehed on pikad, kitsad ja sitked. Pilliroog õitseb suve lõpul ja nii ei saa tema viljad enne talöve tulekut küpseks. Taim levib peamiselt pikkade risoomide abil, kus igal kevadel tärkavad uued võsud. Risoomid paiknevad enamasi maapinnas nii tihedalt, et ei jäta teistele taimedele kasvuvõimalusi. Pilliroo rosoomid on toduks mõnedele imetajatele, naiteks mügrile. Tema kuivanud varsi on traditsiooniliselt kasutanuds rannaelanikud katusematerjalina, noori pilliroo taimi aga loomasöödaks. Ulatuslikud roostikud, näiteks Matssalu looduskaitsealal , on lindudele asendamatuks pesitsus- ja varjepaigakas.
15. LÄÄNEMERE SAARED
Läänemeres leidub palju saari , kusjuures mõned neist on küllaltki suured. Nii paikneb mere lõunaosas Saksamaale kuuluv Rügeni saar, mille pindala on 926 ruutmeetrit ja Taanile kuuluv Bornholmi saar, mille pindala on 588 ruutmeetrit. Mere keskosas on Öland, mille pindala 1346 ruutkilomeetrit ja Gotland ehk Ojamaa, mille pindala on 2960 ruutkilomeetrit, mis mõlemad kuuluvad Rootsile, ning Saaremaa, mille pindala on 2714 ruutkilomeetrit ja Hiiumaa, mille pindala on 965 ruutkilomeetrit, mis mõlemad kuuluvad Eestile. Põhjalahe suudmes paikneb Soomele kuuluv Ahvenamaa saarestik koosneb ligi 6500 saarest , mill üldpindala on 1505 ruutkilomeetrit.

KOKKUVÕTE

Läänemeres võib kogu koosluse jagada kolme piirkonna – ranna, vaba vee ja põhja
vahel. Igas piirkonnas on oma elustik, oma toiduahelad . Meres on üldiselt tähtsaks tootjaks vetikad, tarbjaks selgrootud , lagundajaks bakterid .
Teisalt on Läänemere elukooslus omanäoline. Läänemere elustik erineb järvedest ja isegi Atlandi Ookenist, kui Läänemerele kõige lähemal asuvast maailmamerest. Määravaks teguriks Läänemere elukoosluses on soolsus. See on tugevasti suurem, kui mõnes magevee kogus, aga paljuski madalam kui maailmameres. Säärane veekogu , mida mäletatavasti nimetati riimveekoguks, on elamiskõlbmatu enamikule magevee ja ookeani elustikule. Näiteks kümnetest Eesti magevete teoliikidest on Läänemeres levinumaid ainult 2. Ligi 200-st Atlandi ookeani põhjaosa karbiliigist leidub Läänemeres vaid kümmekond.
Erinevates läänemere osades on ookeani ja magevee elustiku liikide vahekord erinev. Soolasemas lääneosas on tublisti rohkem ookeanist pärit liike ja vähem magevetest pärit like. Magedamas idaosas, kuhu kuuluvad ka Eesti rannaveed, on olukord vastupidine . Näiteks puudub meie vetes täielikud tüüpilised ookeaniloomad meritäht ja krabid. Läänemere lääneosas neid leidub. Sel omakorda ei suud toime tulla magevetest pärit haug ja ahven, keda meie rannavetes elab üsna rohkesti.kujukas on ookeanist pärit kalaliikide võrdlus. 120-st Atlandi ookeani põhjaosa kalaliikidest elutseb Läänemere lääneosas üle 50, Eesti läheduses kõigest parkümmend liiki.
Läänemere elustikule on iseloomulik, et siinsed taime- ja loomaliigid on vee liigse mageduse tõttu kääbustunud kasvuga. Lisaks kahele suurele elustikurühmale - magevetes ja ookeanist pärit taimedele ja loomadele – elab Läänemeres väike rühm loomi, kes on eriliselt kohan v enud siinse vähesoolase veega.
Kokkuvõtteks võibsiis ütelda, et Läänemeres on koos väga palju eri liiki taimi ja loomi. Ta pakub paljudele organismidele elupaika ja söögipoolist.

KASUTATUD KIRJANDUS

A. Järvekülg ja I. Veldre “Elu Läänemeres” Eesti riiklik kirjastus Tallinn 1963
Hendrik Relve “ Bioloogia VI klassile” Koolibri Tallinn 1993
Soren Sorensen “Läänemere saared enne ja nüüd” Eesti Entsüklopeediakirjastus Tallinn 1999

.DOC Laadi alla originaalfail 17 lk · .doc · 20 allalaadimist

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #1

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #2

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #3

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #4

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #5

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #6

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #7

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #8

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #9

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #10

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #11

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #12

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #13

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #14

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #15

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #16

Referatiivne uurimustöö läänemere kohta #17

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-10-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

20 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kristjanp52 Õppematerjali autor

läänemeri geograafia meri

Sarnased õppematerjalid

120

ppt

Lnemeri 9 klassidele

Läänemeri https://svs.gsfc.nasa.gov/cgi-bin/details.cgi?aid=4573 Läänemere nimetus Üldandmed • Läänemeri on sisemeri, mis on Põhjamerega ühendatud Taani väinade kaudu • Suuremad lahed on Põhjalaht, Soome laht ja Liivi laht • Suuremad saared on Sjaelland, Gotland, Fyn, Saaremaa, Öland • Läänemerd ümbritseb 9 riiki Läänemere osad Soome laht Põhjalaht Liivi laht Landsorti süvik (459 m). Läänemere valgala Soome lahe valgala Valgla ehk valgala on maa-ala, millelt vesi suuremasse veekogusse voolab. • Valgla ehk valgala on maa-ala, millelt vesi suuremasse veekogusse voolab. Läänemeri jääajajärgsel ajal • Läänemere arengustaadiumid on saanud oma nimetused tüüpiliste limuseliikide järgi. Läänemere arengustaadiumid lk. 61

Kategoriseerimata

120

ppt

Tv-lk-37

Kategoriseerimata

docx

Läänemeri

LÄÄNEMERE ÜLDISELOOMUSTUS Läänemeri ehk Balti meri, Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel olev Atlandi ookeani sisemeri, on sügavale mandrisse ulatuv riimveekogu, mida maailmamerega ühendavad kitsad ja madalad väinad. Läänemere pindalaks on 365 000 km², koos Taani väinadega 386 000 km², Koos Kattegatiga 420 000 km². Läänemere keskmiseks sügavuseks on 55 meetrit, maht umbes 20 000 km³. Põhjareljeefi ja hüdroloogilise reziimi sarnasuse alusel käsitletakse mõnikord Kattegatti Läänemere osana. Mere läänepiiriks võetakse Jüütimaa kirdeosas olevat Skageni neeme ja loode pool Göteborgi paiknevat Marstrandi saart ühendav joon. LÄÄNEMERE LIIGESTUS JA TÄHTSAMAD SAARED Nii bioloogiliselt kui ka kalamajanduslikult on osutunud otstarbekaks Skagerrakki, Kategatti ning Taani väinu käsitleda koos, nn. üleminekupiirkonnana. Läänemere läänepiiriks aga loetakse ühelt poolt Darssi ja Gedseri neeme vahelist veealust künnist

Läänemere elustik

doc

Läänemeri

PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS Erli Pärnpuu LÄÄNEMERI Juhendaja: Ene Külaots Pärnu 2009 SISUKORD SISSEJUHATUS_______________________________________________________3 1. Läänemere liigitus ja tähtsamad saared____________________________________4-5 2. Läänemere kalastik_____________________________________________________6 3. Läänemere taimestik__________________________________________________7-8 4. Läänemere loomastiku ja taimestiku liigilise vaesuse põhjused___________________9 5. Kokkuvõte____________________________________________________________10 6. Kasutatud kirjandus_____________________________________________________11 Sissejuhatus Läänemeri ehk Balti meri, Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel olev Atlandi ookeani sisemeri, on sügavale mandrisse ulatuv riimveekogu, mida maailmamerega

Keskkonnaõpetus

odt

Referaat läänemeri

Läänemeri on ainulaadn e ve ek o g u, mida iseloo m u st a b hulk kordu m atuid, ainult temal e om a s e i d jooni. Lään e m e r e pikkus põhja lõuna suuna s on üle 1500 km, lään e ida suuna s umb e s 650 km. 2 Lääne m e r e pindala on umb e s 366. Mere keskmine sügavus on 55 m. Umbes 20% 000 km Läänemerest on alad, mille sügavus on alla 10 meetri. Läänemere suurim sügavus on 459 meetrit. Läänemere põhjaosa kerkib, aga lõunaosa vajub, vee maht on umbes 20 000 km3 . Läänemere kaldal on 9 riiki. Ta on ka maailma suurim riimveekogu. Täpsemalt on ta nimetus selfimeri ( mandrilava meri ). Läänemeri on sisemeri, mida eraldavad Atlandi ookeanist kitsad Taani väinad on PõhjaJäämerega ühenduses Suur ja VäikeBelti, Sundi, Kattegati ja Skagerraki väinade kaudu. Soomes ja Rootsis on palju liigestunud viljakandmatuid kiviseid randu

Loodusõpetus

docx

Läänemeri ja selle kokkuvõte

Läänemeri Läänemeri ehk Balti meri, Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel olev Atlandi ookeani sisemeri, on sügavale mandrisse ulatuv riimveekogu, mida maailmamerega ühendavad kitsad ja madalad väinad. Läänemere pindalaks on 365 000 km², koos Taani väinadega 386 000 km², Koos Kattegatiga 420 000 km². Läänemere keskmiseks sügavuseks on 55 meetrit, maht umbes 20 000 km³. Põhjareljeefi ja hüdroloogilise režiimi sarnasuse alusel käsitletakse mõnikord Kattegatti Läänemere osana. Mere läänepiiriks võetakse Jüütimaa kirdeosas olevat Skageni neeme ja loode pool Göteborgi paiknevat Marstrandi saart ühendav joon. Läänemere liigestus ja tähtsamad saared. Nii bioloogiliselt kui ka kalamajanduslikult on osutunud otstarbekaks Skagerrakki, Kategatti ning Taani väinu käsitleda koos, nn

Geograafia

doc

Läänemere üldiseloomustus

Läänemere üldiseloomustus Õppejõud Sirje Vilbaste Eesti rannikumere uurimise ajalugu Läänemere uurimine algas 19. sajandil. Esimesed veetemperatuuri ja soolsuse proovid pärinevad 19. sajandi esimesest poolest. 1840-del aastatel võeti Tallinna, Haapsalu ja Pärnu lahest proove, et määrata vee soolsust. Haapsalu ja Kuressaare olid 19. sajandil tuntud Läänemere kuurordid. Dr Hunnius (1797-1851) avastas Haapsalu lahest ravimuda ja teostas mitmeid mõõtmisi (temperatuur). 1863-67 Dr von Sass uuris Saaremaa ümbruse merevee hüdroloogiat ja hüdrokeemiat. Esimesed andmed Eesti rannikumere (Tallinna, Haapsalu ja Kuressaare laht) fauna ja floora kohta pärinevad Eichwaldilt. Ta publitseeris mitu tööd "Infusooride" leviku kohta. Infusooride alla kuulusid tal mitmed selgrootud, aga ka näiteks ränivetikad. 1874-1880 ilmus Gobi sulest mitu tööd

Mereteadus

docx

Läänemere loomastik ja taimestik

.............7lk Kokkuvõte.......................................................9lk Kasutatud kirjandus........................................10lk Sissejuhatus See referaat on taimestikust või loomastikust. Me teame, et Läänemeri on meri.Kuid kui suur ta on ja mis loomad ja taimed seal on, seda saadki lugeda siit referaadist. Läänemeri Läänemeri on Atlandi ookeani sisemeri, mida ühendavad ookeanigaTaani väinad. Läänemere ääres asub üheksa riiki. Läänemere pindala on 373 000 km ruudus. Läänemere kuju ja rannik on tuhandete aastadega väga palju muutunud.Läänemere keskmine sügavus on vaid 60 meetrit. See on Läänemeri ja selle kaldal asuvad maad. http://lemill.net/lemill-server/content/pieces/uppiece.2009-08-18.1946615558 (29.04.13) Läänemere taimestik Läänemere taimsetik on liigivaene. Läänemeres kasvavad põhiliselt vetikad kuid ka muud meretaimed .Kuid

Eesti hüdrometeoroloogilised tingimused

Rohkem sarnaseid