Läänemere üldiseloomustus (0)

Läänemere üldiseloomustus

Õppejõud Sirje Vilbaste

Eesti rannikumere uurimise ajalugu

Läänemere uurimine algas 19. sajandil. Esimesed veetemperatuuri ja soolsuse proovid
pärinevad 19. sajandi esimesest poolest. 1840-del aastatel võeti Tallinna, Haapsalu ja Pärnu lahest proove, et määrata vee soolsust. Haapsalu ja Kuressaare olid 19. sajandil tuntud Läänemere kuurordid. Dr Hunnius (1797- 1851 ) avastas Haapsalu lahest ravimuda ja teostas mitmeid mõõtmisi (temperatuur). 1863-67 Dr von Sass uuris Saaremaa ümbruse merevee hüdroloogiat ja hüdrokeemiat.
Esimesed andmed Eesti rannikumere (Tallinna, Haapsalu ja Kuressaare laht) fauna ja floora kohta pärinevad Eichwaldilt. Ta publitseeris mitu tööd “Infusooride” leviku kohta. Infusooride alla
kuulusid tal mitmed selgrootud , aga ka näiteks ränivetikad. 1874 -1880 ilmus Gobi sulest mitu tööd mere makrofloora kohta. Tema andmed pärinevad Vormsi saare ümbrusest ning Haapsalu ja Kuressaare lahest.
Esimesed teaduslikud ekspeditsioonid Läänemerele organiseeris Tartu Ülikooli zooloogia professor Braun (1850-1930) 1881 ja 1883 a. Võeti ja analüüsiti mitmesuguseid vee ja sette proove.
Tulemused avaldati 1884. a. Ka Läänemere kalade uurimine sai alguse juba 19. sajandil. Von Baer ja Schulz uurisid nii Peipsi järve kui Läänemere kalastikku (väljapüüke, sigimisvõimalusi). Tulemused ilmusid 1860.
20. sajandi algul (1908-1909) organiseeriti prof Suvorovi juhtimisel Vene Balti Ekspeditsioon Soome ja Liivi lahele. Uuriti mitmesuguseid probleeme, sealhulgas näit. räime erinevaid populatsioone. 1902 aastal Läänemerd ümbritsevad rigid International Council for the Exploration of the Sea (ICES). Eesti on täisliige alates 1925.a.
Kahe maailmasõja vahel jõudsid Eesti teadlased teha ära palju Läänemere uurimise alal. Jääolusid on pidevalt mõõdetud alates 1923/24 aastast. Veetemperatuuride kohta on olemas veelgi pikemad aegread. Tartu ülikooli professorid Frisch ja Riikoja organiseerisid mitmeid ekspeditsioone
Läänemere eri osadesse. Tehti hüdroloogilisi, hüdrokeemilisi, aga ka bioloogilisi (füto- ja zooplankton ) mõõtmisi. Prof Lipmaa avaldas ülevaate Eesti rannikumere makrofloorast 1936. Suurt tähelepanu pöörati ka merekalade uurimisele (dr Määr ja dr Reinvaldt). Kalade ränne, sigimine , juurdekasv. 1925 a kirjutati alla Kalakaitse konventsioon Eesti ja Läti riikide valitsuste vahel. II maailmasõja tagajärjel kadus iseseisev Eesti riik ja paljud teadlased kas saadeti Siberisse või nad põgenesid Läände.
Sõja järel taastus siiski mereuurimine suure NSV Liidu rüpes. Kuigi bioloogia peaks olema apoliitiline ei pääsenud ka bioloogid repressioonidest. Aga elu läks edasi ja teadus samuti.
Merd uuriti Eesti NSV-s nii:

• Teaduste Akadeemia instituutides,
  
• Ülikoolides
  

Praegu:

• Üleliiduliste organisatsioonide (VNIRO)
  
• Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut
  
• TTÜ meresüsteemide instituut
  

Läänemeri

• Läänemeri on sügavale Euroopa mandrisse ulatuv Atlandi ookeani sisemeri , mida maailmamerega ühendavad kitsad ja madalad Taani väinad: Oresund, Suur ja Väike Belt .
  
• Pikkus põhjast lõunasse on enam kui 1500 km.
  
• Maht on umbes 20 000 km3.
  

Läänemere pindala:

Erinevad autorid piiritlevad Läänemerd erinevalt:

• Kas Kattegat ja Skagerrak on Läänemere osad või ei. Kui ei, siis on Läänemere pindala 365 000 km2,
  
• kui koos Taani väinadega 386 000 km2,
  
• koos Kattegatiga 420 000 km2.
  

Igal juhul on nii Skagerakk kui ka Kattegat üleminekualad Läänemerest Atlandi ookeani.
Paljud mereorganismidele on Darssi künnis (Kattegati ja Skagerakki vahel) piiriks , millest ida
pool neid ei esine.

Läänemere osad on: Põhjalaht ehk Botnia lath, Soome laht, Liivi ehk Riia laht (Väinameri), Läänemere keskosa, Läänemere lõunaosa, Kategatt ja Skagerakk.

L Joonis 1.Läänemere valgala
äänemere valgala:

2250000 km2
85 000000 el
9+5 riiki
Läänemeri on madal – keskmine sügavus 55 m, sügavused üle 200 meetri esinevad ainult piiratud aladel, nõgudes ja vaondites.
Sügavaimad kohad:
• Landsorti süvik (469 m) Gotlandist põhja pool
• Ahvenamaa süvik 301 m,
• Ulfö süvik (294 m) Põhjalahes
• Gotlandi süvik (249 m) Gotlandist ida pool

Läänemere saared

Läänemeres on kokku üle 100 000
saare.
Eesti rannikumeres on üle 1000 saare.
Saar
Pindala (km2)
Gotland ehk Ojamaa
3001
Fyn (Taani)
2973
Saaremaa
2673
Ahvenamaa
1344
Lolland (Taani)
1241
Hiiumaa
989

Suurimad suubuvad jõed:

Jõgi
Pikkus (km)
Valgala (1000 km2)
Vooluhulk (m3/s)

Neeva

74
281
2460
Visla
1068
194
1065
Oder
860
118
573
Nemunas
937
98,2
632
Daugava
1020
87,9
659
Narva
77
56,2
Ca 400
Kemi
512
51,4
562

Hüdroloogia omapära

• Veevahetus läbi Taani väinade takistatud
• Vesi kihistunud (8 promilli )
• Pinnakihis vastupäeva hoovus
• Soome, Liivi ja Botnia laht jäätuvad talvel
• Looded 10 cm

Läänemere ajalugu

Läänemeri oma praegusel kujul ei ole eriti vana. 12- 13000 aastat tagasi oli see ala kaetud mandrijääga

Ammustel aegadel elanud loomade ja taimede väljakaevatavad fossiilsed jäänused on aidanud kindlaks teha Läänemere ajalugu. Selleks on kasutatud:

• ränivetika pantsereid
  
• taimede säilinud tolmuteri
  
• limuste kodasid
  
• kalaluid
  
• C14 meetodit
  

NB!! EKSAMIL PEAB TEADMA AINULT SEDA, ET VAHELDUSID ERINEVAD STAADIUMID MERI JA JÄRV.
Balti jääpaisjärv • tekkis umbes 12 000 aastat tagasi mandrijää sulamisvetest;
• ulatus idas kaugemale kui praegune Läänemeri;
Põhjalahte kattis liustik
• puudus ühendus ookeaniga ning järve veepind oli tolleaegse ookeani omast ligi 25 m kõrgem, kuni 70 m üle praeguse merepinna
• kliima oli külm ja kuiv ning rannikul laius tundra , kus kasvas vaevakaske, paju, kohati ka mändi.
Joldiameri
• 10 200 a. tagasi vabanes Kesk-Rootsi järvede piirkond jääst. Billingeni katastroofi ( tagajärjel murdis vesi Närke väina kaudu endale tee ookeani
• Joldiameri oli teatud aja ookeaniga ühenduses ka Valge mere kohal, seega oli Skandinaavia saar
• staadiumile anti nimi Kesk-Rootsi rannikuvees levinud merekarbi Yoldia arctica järgi.
• soolsus oli madal (1-2 ‰)
• kliima oli jahe ja niiske; keskmine õhutemperatuur oli umbes 12-14 kraadi.
• rannikualal laiusid peamiselt kasemetsad, kohati kasvas ka männimetsi.
Antsülusjärv
• Jää rõhumise alt vabanenud maapind hakkas kiiresti tõusma ning sulges umbes 9300 a. tagasi mõlemad väinad Joldiamere ja ookeani vahel. Taas sai Läänemerest siseveekogu
• suurjärv nimetati Gotlandi ja Ölandi saartel levinud nappteo Ancylus fluviatilis'e järgi Antsülusjärveks.
• veetase oli väga kõikuv (5-45 m) üle praeguse merepinna. Kunagise Närke väina kohal voolas järvest välja Svea jõgi.
• kliima soe ja kuiv, keskmine õhutemperatuur oli 17 kraadi. Rannikualal levis peamiselt
männimetsi ja sarapikke.
Litoriinameri
• Umbes 7500 a. tagasi tekkis praeguse Öresundi väina kohal püsiv ühendus maailmamerega.
• Litoriinameri oli tunduvalt madalam, vaid umbes 4-25 m üle praeguse merepinna.
• suurenes merevee soolsus. Eesti rannikumeres kõikus soolsus 15-18mpromilli piires.
• Ookeanist asusid Litoriinamerre elama kaldateod Littorina littorea ja Littorina saxatilis.
• Kliima oli siis mereline ja niiske ning soojem kui praegu, päikesepaistelisi päevi oli palju.
• Ülekaalus olid laialehised metsad , kus võis
kohata rohkesti jalakat, pärna ja tamme.
Limneameri
• Umbes 4000 a. tagasi halvenes maapinna tõusu tõttu taas ühendus ookeaniga ning algas Läänemere kaasaegne arengufaas - Limneameri, punnteo Limnea peregra baltica järgi
• see on vähese soolsusega riimveeline Litoriinamerest tunduvalt madalama veetasemaga (0-13 m kõrgusele üle merepinna) meri
• kliima oli esialgu soe ja kuiv, hiljem jahe ja niiske.
• rannikualal levisid kase ,- ja männimetsad, sageli võis kohata ka kuusemetsi.
Läänemeri muutub ka veel praegu. Toimub maapinna kerkimine, mis on Põhjalahe piirkonnas ligi 1 m / 100 a. Eesti rannik kerkib ca 3 mm aastas. Läänemere lõunaosa vajub.

Läänemere imetajad

• Hallhüljes (Halichoerus grypus) on looduskaitse all olev Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus on isastel hüljestel pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emaste karvkate on heledam. Täiskasvanud isasloomapikkus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kg. Hallhüljes toitub enamasti kaladest, ka sööb ta mereselgrootuid ja taimi. Elab avamerel. Hallhülge pojad sünnivad veebruari lõpus-märtsis.
  
• Rand hüljes (Phoca vitulina) ei talu jääd ja elab Läänemere jäävabas lõunaosas, eriti Rügeni saare piirkonnas. Elupaigaks rannalähedased merealad. Puhkama tuleb ta kuivale maale. Eesti vetesse satub eksikülalisena.
  
• Viigerhüljes (Phoca hispida) on väiksem kui hallhüljes ja ka tema on looduskaitse all. Kutsutakse ka kirjuks hülgeks. Ta toitub peamiselt kaladest, vähem tarvitab ta vähilaadseid ja limuseid. Viiger on jäänukliik. Ta poegib veebruari lõpus või märtsis jää peal olevas lumekoopas. Sinna jääb ta mõneks kuuks. Tavaliselt on viigril 1 poeg, haruharva rohkem. Viiger elab rannavetes.
  
• Pringel ehk seakala (Phocaena phocaena) on vaalaline. Pringli arvukus Läänemeres on suhteliselt madal. Sagedamini esineb mere lõunaosas, mis on talviti jäävaba. Toitub peamiselt räimest, lõhedest jt kaladest.
  
• Eksikülalistena esineb ka teisi vaalalisi.
  

Läänemere linnustik

• Registreeritud liike 357, neist 202ränd lindu .
  
• Aastas pesitseb siin ligi 13-20 miljonit paari.
  
• Talvituma jäävad umbes 3-9 miljonit isendit.
  

Läänemeri kui lindude oluline talvitumis- ja rändeala:

• Lõuna pool on pesitsevad liigid koondunud suhteliselt piiritletud alale .
  
• Lõunas on liigid suurtes populatsioonides.
  
• Põhja pool on linnud jaotunud ühtlasemalt, mis osalt on tingitud ka mitmekesisema maastikuga rannikualadest ja saarestikest.
  

Arvukuse suurenemine:

• Pehmed talved,
  
• Jahtimise vähenemine,
  
• Toiteainetega rikastumine.
  

Varitsevad ohud:

• Suurenenud häirimine,
  
• Biotoopide vähenemine (eriti rannaniidud),
  
• Põhjataimestiku kadumine,
  
• Nafta reostus.
  

Miks on Läänemeri nii tundlik?

• Peaaegu sisemeri
  
• Ookeaniga ühendatud kitsaste ja madalate väinade kaudu
  
• Aeglane veevahetus (30 aastat)
  
• Keskmine sügavus vaid 55 meetrit
  
• Ebastabiilne veekoosseis (Põhjamere, jõgede ning sademete magevee segu)
  
• Soolsuse tasemed sõltuvad mere sügavusest
  
• Piiratud bioloogiline mitmekesisus
  

Läänemerd mõjutavad põhiprobleemid:

Eutrofeerumine
Läänemere loodustasakaalu on tõsiselt häirinud ülemäärane toitainete sissevool , mis pärineb hajureostusallikatest (nt üleväetatud põllumaa ja õhureostus) ning punktreostusallikatest (nt reoveepuhastid ja tööstusreovee väljavoolutorud). Eutrofeerumise tunnuste hulka kuuluvad tavatult suured vetikate õitsengud ja elutud alad merepõhjas.
Saksamaal, Taanis ja Poolas koosneb kuni 60– 70% Läänemere valgalast põllumaast. Soomes, Venemaal, Rootsis ja Eestis moodustavad 65–90% valgalast metsad, märgalad ja järved. Ukraina, Tšehhi, Valgevene ja Slovakkia jäävad samuti Läänemere valgalede piirkonda.

Ohtlikud ained
Hoolimata reostuse vähendamiseks tehtavatest jõupingutustest püsib ohtlike ainete kontsentratsioon Läänemeres ja selle mereelustikus ebatavaliselt kõrge. Näiteks on dioksiinisisaldus kalades Euroopa Liidu toiduainete ohutust määrast endiselt kõrgem.

Meresõiduohutus
Läänemere tiheda liiklusega laevateed muutuvad veelgi hõivatumaks, kui selle ääres asuvate riikide majandus kasvab. See võib põhjustada suurema reostuse ja muud survet merekeskkonnale. Eelkõige suureneb liikluse intensiivistumise tõttu võimalike naftareostuste oht

Elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse jätkuv kadumine
Läänemere ainulaadsed tingimused piiravad mereelustiku mitmekesisust ja teevad ökosüsteemid eriti tundlikuks reostuse, kutselise kalapüügi mõjude ja avameretegevuste ning võõrliikide sisseviimise suhtes.

L Joonis 2. Läänemere valupuunktid
äänemere valupunktid

• Kokku 132
  
• Eestis neist 12
  
• 5 reostusallikat neist on 2004. aasta
  
• andmetega likvideeritud
  
• Kõige rohkem valupunkte asub Poola, Saksamaa, Leedu ning Venemaa territooriumil.
  

Läänemere kaitse korraldus

• Läänemere riigid korraldavad kaitset koostöös
  
• Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioon HELCOM
  

Läänemere kaitse konventsioon HELCOM

Tegeleb Läänemere merekeskkonna kaitsmisega kõigi reostusallikate eest
Eesmärgiks on tagada terve elukeskkonnaga Läänemeri koos mitmekesiste tasakaalus toimivate bioloogiliste komponentidega
Konventsiooniosalised edendavad Läänemere reostuse ennetamiseks parima keskkonnatava ja parima võimaliku tehnoloogia kasutamist
Konventsiooniosalised teevad punkt- ja hajareostusallikatest pärineva vee- ja õhukeskkonna reostuskoormuse mõõtmisi ja arvutusi teaduslikult kindlaks määratud viisil.
Prioriteedid :

• Keskkonnaseire ja keskkonnamõju hindamine
  
• Põllumajanduses tekkiva ülemäärasest toitainete koormusest põhjustatud eutrofeerumise vastane võitlus
  
• Ohtlike ainete reostuse vältimine
  
• Meresõiduohutuse ja õnnetustele reageerimise võime parandamine
  
• Mere ja ranniku bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säilitamine
  

Saavutused:

• punktreostusallikatest pärit orgaaniliste saasteainete ja toitainete madalamad heitkogused;
  
• ohtlikke aineid (näiteks PCB ja DDT) keelustavad riiklikud eeskirjad;
  
• tööstuse rangem kontroll (tööstusheitmete puhul on load kohustuslikud);
  
• mere keskkonnaseisundi parem ühine seire ;
  
• hüljeste ja merikotkaste populatsioonide taastamine;
  
• parem eriregulatsioon laevade põhjustatud reostuse vältimiseks Läänemeres, mis on välja töötatud kooskõlas Rahvusvahelise Mereorganisatsiooniga (IMO);
  
• meetmed laevadelt Läänemerre paisatavate ebaseaduslike heitmete kõrvaldamiseks
  

8