Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õp
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1. Kirjanduse mõiste. · Kirjandus hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekste · Ilukirjandus, mis kuulub esteetika või kunsti valdkonda · Kirjandus ehk literatuur kõige üldisemas tähenduses on kirjutatud tekstid, mis reeglina on mõeldud kellelegi ,lugemiseks, mõistmiseks ning kasutamiseks a) Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enam
Selline olukord on tüüpiline realistlikule romaanile. SIIRDKÕNE kaudne sisemonoloog, kus jutustaja vahendab tegelase kõnet. TEOSE KOMPOSITSIOON Ilukirjanduslikku teost võib üles ehitada mitut moodi. Teose väline ehitus e kompositsioon ( peatükid, vaatused, stroofid ) on seotud siseehituse e struktuuriga ( nt sündmuste ja karakterite arendamine, rütmistamine). Kompositsiooni osised on kirjeldus, jutustus, dialoog, monoloog, portree, looduspilt, süzeelise ülesehituse astmed jm. Süzee arenduses võime leida üldkehtivaid seaduspärasusi, jagunemist põhielementideks e astmeteks: ekspositsiooniks e sissejuhatavaks lähteosaks, dispositsiooniks e arenduseks, kulminatsiooniks e haripunktiks, peripeetiaks e pöördeks, konklusiooniks e lõpplahenduseks. Nende põhielementidega liituvad üksikutes teostes veel proloog ja epiloog. PROOSATEOSE TEGELASED
Kirjanduslikud mõisted KI1 Mudellugeja Kujutletav lugeja Viited, teadmised ja huvi Tegelik lugeja Reaalselt eksisteeriv lugeja. Tegelik lugeja toetub: Lugemismudelile Isiklikule elukogemusele Tõlgenduskogukonnale Oma põlvkonna ootushorisondile – jumalad, allegooria Tõlgenduslik kogukond Sõbrad ja lähedased, kellega teost arutada saab Põlvkondlik ootushorisont Ühe põlvkonna lugejate poolt jagatud ootuste ja eelduste kogum, kriteeriumide hulk, mille järgi lugejad hindavad kirjandusteost mingil perioodil Tekstilüngad Tekstisisesed lüngad, seotud lugeja kujutlusvõimega Taevas on sinine nagu apelsin Avatud ja suletud teose
Antiikkultuurist pärit põhižanrid: lüürika, eepika (proosa), dramaatika. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel „lüüriline mina“, mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides, enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Žanrikirjanduse liigid tänapäeval: armastusromaanid, kriminaalromaanid, põnevik, ulme..... Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor – seosed autori elu ja tema loomingu vahel; autori ühiskondlik-kultuuriline kontekst; otsesed ja kaudsed (sh. alateadlikud seosed). Kui analüüsikese on autor, siis uuritakse konkreetse autori teoseid
Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan,
Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehtestamine, ,,mina" avamine, pihtimine. Eepika kui põhiliigi zanrid ( eepos, romaan, novell, jutustus, laast ) keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele. Eepikat huvitab objektiine väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teiste ehk ,,tema" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika zanre ehk liike (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets, intermeedium, libreto, stsenaarium ) iseloomustab tegevuste vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog dramaatiline. Dramaatikat kannab konflikt sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig; tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine; ,,meie" kooselu ja probleemid. Sarn: keskendutakse inimese siseilma, välisilma e looduse ja ühiskonna ning nende kokkupuute kujutamisele
tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine · Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. 4. Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid)?
tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine · Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. 4. Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid)?
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1.Kirjanduse mõiste Kirjandus kuulub inimkeele (ehk sõnalisse) tegevusvalda. Kaks tähendust. Nii laiem kui kitsam. Laiem hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekstide kogumit. Näiteks kui lehitseda Vana- Kreeka kirjandust, siis pole see kirjandus vaid klassikalises vormis esindatud. Seal on tekste ka ajaloost, filosoofiat. Kirjandusse laias tähenduses kuulub ka ajakirjandus. Kasutatakse kirja ja väljendatakse end sõnade abil verbaalselt. Kitsam Ilukirjandus. See kuulub kunstivaldkonda. Belletristika. Inglise keelest kaks sõna: Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused. 1) Kirjanduse mõiste. 2 tähendust: laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste. kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA) Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda. KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l. Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö. ilusasti kirjutatud kirjandus. 2) Ilukirjandus on KEELE ERILINE KASUTUS s.t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK.
Lüürika: sonett, haiku, hümn, pastoraal, ood, ballaad- Peegeldab autori sisemaailma, kogemust, isiklik, tundeline, sageli “mina” vormis Eepika: eepos, romaan, novell, muinasjutt, jutustus, essee, laast- võib olla nii luule kui proosa vormis. Jutustab kangelastest, kes mõjutavad maailma. Keskendunud pigem tegevustele, mitte tunnetele, arenev sündmustik. Kolmandas isikus Dramaatika: draama, tragöödia, komöödia, kuuldemäng- Autori kohalolu lavamärkustena, dialoogid, traagiline, kõne peegeldab isiksuste erinevusi ● Mis on poeetiline keel (A.Merilai ja J.Wainrighti määratlused) ? Kujundilisus, Tähelepanu on vormil Enesele osutav Sisuühtsus ja väljendusühtsus A.Merilai: „Luuletus on stiilselt väljendatud sisu.” ● Milles seisneb kultuuri loolisus ?
2) eepika (proosa). Nii proosa kui värsivorm Žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast, Proosažanrid: romaan, novell, laast, essee, autobiograafia, Klassikaliselt värsivorm, tegelased: kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv, Välismaailma kirjeldamine, Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus 1 3) dramaatika (tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia) Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog, Tegelaste kõne > isiksuste erinevused, Konflikt Tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad
Stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jmt loodud teos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ette kandmise ajal. Etendus lavastuse 1x esitus. Retsitatiiv lauldes kõnelemine Parateatraalne eksperiment lava ja saali eraldusjoone lõplik kadumine, näitlejate ja vaatajate muutumine mingi ühise tegevuse osalisteks ning teatri kui kunsti ülekasvamine. Genoteksti - mõtteline konstruktsioon, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust, nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis on olemas veel enne konkreetse näidendi ja lavastuse sündi ning genereerib nende ühiseid struktuure Absurd mõttetu või ebaloogiline nähtus, absurditeatrit iseloomustavad seosusetu dialoo, tegevuse vähesus ja maailma tajumise absurd. Deteatraliseerumine - Kirjanduses ning teatris tõuseb huviorbiiti inimese isiklik elu, niisugused suhtlemis- ja käitumisvormid, mis on loomult mitteavalikud
Tegelased on kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamjaolt on kolmandas isikus, pikem narratiiv. Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele (eepiline jutustav, üllas, rahulik, kiretu). Eepikat huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise, ehk ,,tema" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika: Zanrid nt tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, liberto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Algne struktuur oli vaatlused ja stseenid. Dramaatikat iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog dramaatiline. Dramaatikat kannab konflikt sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig; tahtmine, saamine,m muutumine ehk tulevikku liikumine; ,,meie" koosolu ja probleemid. Tegelased
Ruumisuhted on vahetult tajutavad Ruumisuhted tuleb sõnadesse panna Heterogeenne põimuvad eri märgisüsteemid, Homogeenne üks verbaalne märgisüsteem kunstiliigid Suunatud vahetule, meelelisele tajule Nõuab, et lugeja konkretiseeriks kujutluses teosemaailma Kollektiivne loome ja vastuvõtt Individuaalne loome ja vastuvõtt Draamateksti põhitunnused: · Dialoogilisus dialoog viib tegevust edasi. Tihe seos esitamissituatsiooniga. Kõneleja ja kõneldava aine vahel pole distantsi. · Tegevuslikkus dialoog on vahetult situatsiooniga seotud, mille kõneldakse ja mis kõne arenedes muutub teiseks situatsiooniks. Tegelase kõne muudab olukordi: nt tegelane annab käsu, veenab ümber, paljastb saladuse. Olukorrad mõjutavad kõneaineid ja kõneviisi. Draama dialoog on sõnaline tegevus. · Olevikulisus draama aeg-ruum on olevikuline
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused [Päevaõpe] 1. Kirjanduse mõiste. Laiem tähendus: eri valdkondi hõlmav tekstide kogum, eeskätt 19. Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas
ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia
Kuidas on zanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? - on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Ajalooliselt zanripuhtus, tänapäeval zanridünaamika Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia.
ajalis-ruumilisi jutustaja suhteid vabalt kujundada (hüpped ajas jne), näidendis nõuab aja ja ruumi muutmine selget markeerimist · Draamateoses on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. 11. Mis on draamateksti osad? · remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid · dialoog tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid · paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering? Eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. 13. Mis on libreto, mis on stsenaarium? Libreto muusikalise lavateose (ooper, operett, muusikal) tekst või tantsulavastuse (nt balleti) lühike sisukirjeldus
kirjeldada. Tekstist leiame sageli vastuolusid narratiivi aja ning loo aja vahel. Jutustamisel on aeg mitmetasapinnaline. Samas loeme me teksti lineaarselt, ent lugedes muutub see kujuteldava maailma ajaks. Toimub üleminek terviklikule kujutlusmaailmale. - Ajaline korrastus kronoloogiline; mitmetasandiline; ettevaated (analepsis) ja tagasivaated (prolepsis); anakronismid - Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt) - Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus) - Fiktsionaalses tekstis on autori ja loo vahel instants, kes vahendab sündmustikku lugejale. Reaalne - autor otsekui delegeerib jutustamise jutustajale. Austria anglist Franz Karl Stanzel (sünd 1923) on - käsitlenud tüüpilisi jutustamisolukordi. - Jutustamisolukorra loovad peamiselt vaatenurk (perspektiiv) ning jutustaja hääl (kes räägib?). - Stanzel eristab
Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Žanr – kirjanduse (või muu) kategooria, mis põhineb teatud stilistiliste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil Žanri areng – lihtsamatelt vormidelt keerukamatele, žanripuhtus – tänapäeval žanridünaamika Žanri tähtsus – esteetiliste võtete summa, arusaam struktuurist ja ainesest Antiikaja põhižanrid: lüürika, eepika, draama Lüürika o Sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka o Tähtsus suurenes romantismiperioodil o Luuletaja kogemuse vahendus o Sisemaailma elamused o Subjektiivne, isiklik Lüüriline luule – 1 mulje, idee, sündmus Narratiivne – süstemaatiliselt arendatud süžee Dramaatika
3 4. Kirjanduse sotsioloogia a) retseptsiooni uurimine. Kirjanduse ja kunsti vastuvõtmise uurimine. Teoreetilise aluse andis retseptiivne esteetika. 1970.aa Konstanzi ülikool: H.R Jauss ja W. Iser väitsid, et tekst on autori ja lugeja ootusehorisontide kohtumispaik. Ootushorisont on autori või lugeja kultuurikompetents, mis määrab ära autori ja lugeja vahekorra. Tekst on dialoog, seega üksnes lugeja osavõtt annab tekstile lõplikkuse. Tekst sisaldab küsimust ja stimuleerib lugejat küsimusi esitama, saades tekstist ka vastuseid. Lugeja suhtub teksti valikuliselt ja loob uue teksti. Tekstis on muutumatu ja muutlik osa. Muutumatu osa on materiaalne (kirjamärgid), muutlik osa kerkib lugeja teadvuses. Tänapäeval on teksti muutlikkus suurenenud. Retseptivistika uurib teksti muutlikku osa: lugejaid, hinnanguid, arvamusi ja tõlgendusi
hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine. 2. Eepika zanrid(eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt,laast) Keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine. 3. Dramaatika zanre(tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dioloog Kannab konflikt - sisemine ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig, tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine "Meie" kooselu ja probleemid SARNASUSED Ilukirjandus keskendub põhiliikide lüürika, eepika ja dramaatika abil inimese siseilma,
„Kuningas Oidipus“) d) Vahelepõimitud jutustamine – sündmuste jutustamine liigub ajas looga kaasa, olles osas loost (nt kiriromaan, päevikuvormis romaan) Jutustuse aeg ja jutustamise aeg (vene vormikoolkond, G. Genette) Jutustamise ja loo suhted: Faabula ja süžee (story / plot) – jälgitavad teatud maailmadena Kord (anakrooniad: ette- ja tagasivaated ehk prolepsis ja analepsis) Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt) Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus) Kirjandusteosel on neli erinevat rütmivõimalust: STSEEN kujutab loo sündmuste sellisel viisil, et lugeja tunneb ennast juhtunu vahetu pealtnägijana. (Dialoogilisus, otsekõne on stseeniline) KOKKUVÕTE edastab loos toimunu lühidalt ja ülevaatlikult, kiiremini, kui see tegelikult aset leidis. PAUS on teksti osa, mille jooksul loo aeg edasi ei liigu; jutustaja kirjeldab nt
Kirjanduse põhiliigid ja žanrid Eepika - välismaailma kirjeldamine ja jutustamine - huvitutakse välisest pildist - nt. Eepos, romaan, jutustus, novell Lüürika - väljendatakse siseilma mõtteid, tundeid - subjektiivne, isiklik - nt. Luuletused, sonetid, oodid, hümnid Dramaatika - tegevuse vahetu kirjeldamine, otsene kõne ja dialoog - konflikt - nt. Tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa - pikemates teostes on kõrvalteemad Idee - kirjandusteose peamine mõte - väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse Stiil - kõrge = pidulik, kõrgendatud - keskmine = neutraalne - madal = argipäevane
enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine b. Eepika zanrid (eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt, laast) i. keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele ii. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine c. Dramaatika zanre (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) i. Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog ii. Dramaatikat kannab konflikt - sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig, tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine iii. "Meie" kooselu ja probleemid d. Sarnasused i. ilukirjandus keskendub põhiliikide lüürika, eepika ja dramaatika abil
10. Draamatika ja eepika ühist ja erinevat Dramaatika e näitekirjandus on üks kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhineb dialoogil ja tegevusel; autori kohalolu on enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse kuulaja/vaataja poole. On suunatud teatrile. · Nii dramaatikas kui eepikas jutustatakse lugu. Mõlemad on sõnakunsti liigid. · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi dialoogi ja remarkide kaudu. · Draama aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega (kokkusurutus, tinglikkus jne). · Inimese siseelu kujutatakse draamas peamiselt dialoogi ja remarkide (tegevuse kirjelduse) kaudu · Traditsiooniliselt keskendub draama inimestevahelistele suhetele. 11. Mis on draamateksti osad? Dramaturgiline tekst võib olla mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina. Ei pea olema valmiskujul näidend
Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"] Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliike, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. [Suurvormid - eepos ja romaan, väikevormid - jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.] Eepos - lugulaul, lüroeepika suurvorm. Ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel
Draamateksti põhitunnused: 1.Dialoogilisus – teksti põhiosa moodustab tegelaskõne 2. Tegevuslikkus – sisemine struktuur on keskendatud tegevuse ümber 3. Olevikulisus – sündmused leiavad aset siin ja praegu Draamateksti osad: •Dialoog – tegelaskõne • Remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised; • Paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused. • Sekundaartekst – kõik, mis ei ole dialoog Proloog – sissejuhatav lugu; epiloog – järellugu • Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras • Faabula – sündmused ajalis-põhjuslikus järjekorras • Lugu – sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse. Analüütiline draama – sündmused on toimunud enne näidendi tegevuse algust, tegevuse moodustab mineviku-sündmuste järk-järguline avamine Loo esitamise piirangud draamas:
ILUKIRJANDUS EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA · esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, · lavalisus · rahulik, üksikasjalik meeleolude vahetu · põhineb dialoogil e käsitlusviis esitamine; elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda
Kesksed tegelased avatakse põhjalikumalt, kõrvaltegelaste kohta vähem. Romaanis avatakse karakteri ajalugu. Vähemal või rohkemal määra olenevalt ideest saame teada päritolust, lapsepõlvest. Peategelase arengu protsess saab teada. Peamine vahend, kuidas tegelaskuju avatakse on tegevus. Kõigepealt avaldub tegelase karakter teguvuses ja pärast dialoogis. Dialoogist avab meile tegelase mõtte ja tundemaailma. Kolmas karakteri avamise vahend on tegelase vaatepunkt. Romaani sündmustikku avatakse just selle tegelase mõttetest lähtuvalt. Tegevus, dialoog ja tegelase vaatepunkt on peamised asjad, kus saame tegeleja kohta teada. Kasutatakse nii otsest ( omane vanematele romaanidele, tähendab, et kirjanik on kõike teadval vaatepunktil ja tema tõeliselt kirjeldab) ja kaudne (tegelase olemus avaldub tegevuse käigus). Tegevuse arendamine: Tegevuse arendamisel on kaks tüüpi: astmeline ja paralleelne ülesehitus.
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
