Morfoloogia konspekt (0)

Tallinna Ülikool - Eesti keel - Eesti keel

4 HEA

Morfoloogia - http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=3

Leksikaalne , grammatiline tähendus.
Termin leksikaalne tähendus esineb veel teiseski mõistepaaris, ent avaldab ennast veidi teisest küljest: leksikaalne tähendus on sama sõna kõigile muutevormidele ühine tähendus, mida kannab sõnatüvi. Nt vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus ‘tugev tunne’. Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Nt kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus -ks märgib saavat käänet ; külla, jõkke, merre (vrd küla, jõgi, meri) on sisseütleva vormid.

Semantika, leksikoloogia , süntaks, morfoloogia, foneetika . Nende omavahelised seosed.
Semantika – tähendusõpetus . Keeleteaduse haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ja tähenduste muutusi, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid.
Leksikoloogia – keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara.
Süntaks – lauseõpetus . Grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust: millistest osadest koosneb ja mis on osade funktsioonid.
Morfoloogia – vormiõpetus. Uurib sõnavorme – nende moodustamist, nende sisemist struktuuri ning omavahelisi suhteid.
Foneetika – häälikuõpetus. Uurib heli teket, hääliku helilisust.
SEOSED: kõik on keeleteaduse harud, mis uurivad erinevaid sõnaosi. Fonoloogia, morfoloogia ja süntaks on kokku grammatika, sest nad tegelevad keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega.

Morfoloogia uurimisvaldkond.
Morfoloogia kui grammatika osa tegeleb sõnavormidega. Uurib nende moodustamist ning nendest arusaamist.

Morfeem (k.a jagunemine), allomorf , sõnavorm .
Morfeem on keele kõige väiksem tähendust kandev üksus. Iga sõna on vähemalt üks morfeem.
Morfeemid jagunevad vastavalt tähendusele tüvedeks (leksikaalne tähendus), liideteks (muudavad tüve leksikaalset tähendust) ja tunnusteks (grammatiline tähendust).
Allomorf – morfeemil võib olla mitu välist kuju. Kui morfeem tähendab üht ja sama, ent esinemiskuju erineb, siis eri kujusid e morfeemivarianti nimetatakse allomorfideks.
Sõnavorm – ühe ja sama sõna eri kujud, mis erinevad lauses kasutatavuse poolest ehk grammatilise tähenduse poolest.

Morfoloogiline analüüs ja süntees.
Morfoloogiline analüüs – leitakse sõnavormi tüvi ning lõpud ja neile vastav sõnaliik, kääne või pööre. Kui sõnavorm on mitmeti tõlgendatav, antakse selle kõige tõlgendused.
Morfoloogiline süntees ehk vormimoodustus – ülesandeks on genereerida antud sisendsõnast kõik võimalikud muutevormid.

Sõnavormide moodustamise viisid. Aglutinatsioon, fleksioon
Aglutinatsioon on sõnavormide moodustamise viis, mille korral sõnavorm liidetakse kokku morfeemidest nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju ning sõnavorm jaguneb selget tähendust kandvateks osadeks .
Fleksioon on sõnavormide moodustamise viis, mille korral eri morfeemid mõjutavad üksteist nii, et sõnavormi pole võimalik jagada eri tähendust kandvateks osadeks.

Eesti keele käänded (liikmed, tunnused, funktsioonis – samad punktid ka järgmistel küsimustel).
Eesti keeles on 14 käänet – nimetav, omastav, osastav , sisseütlev, seesütlev, seestütlev, alaleütlev , alalütlev, alaltütlev , saav, rajav , olev, ilmaütlev, kaasaütlev. Kääne ehk kaasus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab nimisõna (fraasi) süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. See tähendab, et ühelt poolt näitab kääne lause moodustajate vahelisi alistusseoseid (mis mida laiendab) ja eristab lauseliikmeid (alust, sihitist jt) omavahel. Teiselt poolt on kääne vahend, millega näidatakse, kas nimisõna(fraasi)ga tähistatu on tegija , tegevusvahend, tegevuskoht vms.

Eesti keele arvukategooria liikmed.
Arv ehk nuumerus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab asjade, olendite jms hulka. Eesti keeles on arvukategoorial kaks liiget – ainsus ehk singular ja mitmus ehk pluural –, mis eristavad üht (ainsus) kahest või enamast (mitmus).
Tunnused on mitmusel de-mitmus ja vokaalmitmus. Kolmel sõnal – jalge, silme, rinde – ka e-mitmus.
Ainsusel tunnused puuduvad.

Pöördekategooria liikmed.
Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood , aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa kunagi ühes pöördsõnavormis väljenduda.
Pöördsõna vormid võivad olla:

Finiitsed – võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja selles avalduvad kategooriad

Infiniitsed – normaaljuhul ei saa lauses iseseisvalt öeldisena esineda ning kategooriad saavad väljenduda vaid puudulikult. Tunnused: da-tegevusnimi, vat-tegevusnimi, ma-tegevusnimi, kesksõnad , des-vorm.

Lihtvormid e sünteetilised vormid – koosnevad ühest sõnast

Liitvormid e analüütilised vormid – koosnevad kahest või kolmest sõnast

Tegumoekategooria liikmed.
Tegumoekategoorial on kaks liiget- isikuline ja umbisikuline tegumood.
Isikuline – tegija on tavaliselt väljendatav alusena, tunnus puudub.
Umbisikuline- tegijaks on keegi umbisik, kes jääb lauses väljendamata. Tunnusel on seitse kuju: takse, dakse, akse, t, d, ta, da.

Ajakategooria liikmed.
Kindlas kõneviisis on neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk perfekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg – olevik.

Kõneviisikategooria liikmed.
Kõneviis ehk moodus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele, kõneleja ning kuulaja osa teate edastamisel (teatelaadi) ja suhtluseesmärki.
Kindel kõneviis – tunnus puudub, neutraalne liige
Tingiv kõneviis – tegevus on ebareaalne, tunnus ksi, ks
Käskiv kõneviis – väljendab käsku, tunnus ge, ke, gu, ku, 0(ainsuse 2.pööre)
Kaudne kõneviis – kaudne väide, tunnus vat
Möönev kõneviis – arenenud käskiva kv 3.pöörde vormis, väljendab allika poolest kaudset käsku, möönavat tähendust. Tunnus gu, ku. (valitakse da-tegevusnime analoogial)

Kõneliigikategooria liikmed.
Kõneliigikategoorial on kaks liiget – jaatav e afirmatiiv ja eitav e negatiiv.
Jaataval tunnus puutub. Eitust näitab eitussõna ei(kindel, tingiv, kaudne kv) või ära (käskiv ja möönav kv).

.DOCX Laadi alla originaalfail 4 lk · .docx · 76 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-10-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti

76 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Annnaliiisa16 Õppematerjali autor

Morfoloogia konspekt ülikooli I kursuse tarbeks.

morfoloogia sõnavorm kõneviis morfeem moodus mitmus kääne morfeemid ainsus pöördsõna grammatika osa arvukategooria

Kasutatud allikad

https://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=3

Sarnased õppematerjalid

docx

Morfoloogia kokkuvõtlik konspekt

sõnatüvi. Näiteks: vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus on ,,tugev tunne". Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Näiteks: kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre on sisseütleva käände vormid. 2. Semantika, leksikoloogia, süntaks, morfoloogia, foneetika. Nende omavahelised seosed. Semantika, leksikoloogia, süntaks, morfoloogia ja foneetika on kõik keeleteaduse harud. Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetueks ja sõnavaraõpetuseks. Semantika ehk tähendusõpetus uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Leksikoloogia peatükis piirdub enamasti sõnasemantikaga, mis uurib leksikaalseid tähendusi.

Eesti keel

117

ppt

Morfoloogia ja vormiõpetus

Morfoloogia ehk vormiõpetus Loeng aines "Keel kui süsteem" EKKI lektor Annika Kilgi (annika.kilgi[ätt]tlu.ee) Mis on morfoloogia ehk vormiõpetus? Keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Morfoloogia teistes teadustes Bioloogias: organismide ja nende osade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Astronoomias: taevakehade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Folkloristikas: rahvajuttude struktuuri uurimine Morfoloogia teistes teadustes Geomorfoloogia: Maa pinnavormide uurimine Morfoloogia teistes teadustes Jõemorfoloogia: jõgede voolusängide

Keeleteadus alused

docx

Morfoloogia alused

1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi

Eesti keel

docx

Keel kui süsteem

püsiühend. Ilus ja kaunis on sünonüümid, ehk samatähenduslikud sõnad raamat ja juturaamat on hüperonüüm ja hüponüüm, õnnelik ja õnnetu on antonüümid, ehk vastandtähendusega sõnad. Sõna rohi `ravim' ja `muru' on polüseem, kuna selle eri tähendused on omavahel seotud; soe `mitte külm' ja soe `hundi' aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik. Vormiõpetus ehk morfoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemide hulka kuuluvad sõnajuured ehk tüved, tuletusliited ja grammatilised tunnused. Nt sõnavorm majadeni koosneb tüvest maja, mitmuse tunnusest de ja rajava käände tunnusest ni. Morfeemid võivad kanda mitmesuguseid tähendusi. Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või

Keeleteadus

doc

Morfoloogia. Pöördekategooria liikmed

Morfoloogia Pöördekategooria liikmed Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood, aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa kunagi ühes pöördsõnavormis väljenduda. Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid. Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsed vormid on niisugused pöördsõnast regulaarselt moodustatavad vormid, mis normaaljuhul ei saa lauses iseseisvalt öeldisena esineda ning milles pöördsõna morfoloogilised kategooriad saavad väljenduda vaid puudulikult. Seevastu võivad mõnes infiniitses vormis väljenduda hoopis käändsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsetel vormidel puuduvad mitmed tegusõnale omased tunnused ning nad lähenevad sõnaliigil

Eesti filoloogia

doc

Sissejuhatus keeleteadusesse

(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid:  foneetika ja fonoloogia  morfoloogia  semantika  leksikoloogia  pragmaatika  süntaks  tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid:  üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus  teoreetiline kt – praktiline kt  diakrooniline kt – sünkrooniline kt  „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika

Keeleteaduse alused

doc

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks

EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED) 1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt).  Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja

Eesti keel

doc

Kognitiivne areng

•kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; •keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid:  Foneetika ja fonoloogia - häälikud, foneetika tegeleb hääliku füüsilise poolega, fonoloogia uurib häälikute süsteemi  Morfoloogia - sõnavormidega tegelemine. Sõna muutmine - käänded jms  Leksikoloogia - tegeleb sõnavaraga, uurib tüvede päritolu  Süntaks - lauseõpetus, tegeleb lausetega  Tekstilingvistika  Semantika - tegeleb sõnatähendusega  Pragmaatika - mida mingi lause/väljend tähendab mingis olukorras. Lausete uurimine Keeleteaduse tüübid:  Sünkrooniline -  Diakrooniline - ajalooline, vaatab keelemuutumist ajaloos

Psühholoogia

Rohkem sarnaseid