Keel kui süsteem (0)

Semantika uurib keele seost reaalsusega ja keelevahendite mõistmise protsessi.
Sõna on keelmärk, mis koosneb häälikujadast ehk tähistajast ja tähendusest ehk tähistatavast.
Tähendus koosneb nominatiivsest tähendusest ehk keelendi vahetult tegelikkuse esemete, olendite, nähtuste jm-ga seotud põhitähendusest; ekspressiivsest tähendusest ehk keelendi põhitähendusele toetuvast emotsionaalselt värvitud tähendusest ja assotsiatiivsest tähendusest ehk sotsiaalsest, kultuurilisest jms taustast tulenevast lisatähendusest.
Tähenduse põhiliigid on  leksikaalne  tähendus ehk keelendi üldistatud potentsiaalne tähendus, st sama sõna kõigi muutevormide ühine tähendus; aktuaalne tähendus ehk keelendi konkreetses kasutuses avalduv tähendus ja grammatiline tähendus ehk ühesuguste muutevormide (tunnused või tüveteisendid) ühine tähendus. 
Sõnadel sale ja sihvakas on positiivne, sõnadel kõhn ja kondine aga negatiivne konnotatsioon.
Kollokatsioon on keeleline kontekst, milles sõna kasutada saab (nt kartuleid võtma, marju korjama, vilja koristama ).
Metafoor  on sõna või väljendi kasutus uudses sarnasuse või analoogia alusel ülekantud tähenduses, varjatud võrdlus. ( hiir ‘näriline’ → ‘arvuti lisaseade ’). 
Sõnavara ehk  leksika  on kõik mingisse keelde, allkeelde või ühe isiku keeletarvitusse kuuluvad sõnad ja sõnade püsiühendid kokku. 
Sõna on üldistus sõnavormidest, st sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum, sõne aga sõna tekstis.
Leksikaalne üksus on keeleüksus, millel on tähendussisu, see võib olla sõna või sõnade püsiühend.
Ilus ja kaunis on sünonüümid, ehk samatähenduslikud sõnad raamat ja juturaamat on hüperonüüm ja hüponüüm, õnnelik ja õnnetu on antonüümid, ehk vastandtähendusega sõnad.
Sõna rohi ‘ravim’ ja ‘muru’ on polüseem, kuna selle eri tähendused on omavahel seotud; soe ‘mitte külm’ ja soe ‘hundi’ aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik.
Vormiõpetus ehk  morfoloogia  on keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. 
Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem – keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemide hulka kuuluvad sõnajuured ehk tüved, tuletusliited ja grammatilised tunnused. Nt sõnavorm majadeni koosneb tüvest maja, mitmuse tunnusest de ja rajava käände tunnusest ni. Morfeemid võivad kanda mitmesuguseid tähendusi. Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või nähtustele reaalses maailmas. Seda tähendust kannab sõna tüvi. Grammatiline tähendus suhestab leksikaalseid tähendusi. Seda tähendust kannavad tunnused. Tunnuseid on võimalik liigitada vastavalt nende asendile tüve suhtes, näitek  sufiks  järgneb tüvele,  prefiks  eelneb tüvele ja infiks asub tüve sees. 
Nagu foneem on abstraktsioon erinevatest foneemivariantidest, nõnda on ka morfeem abstraktsioon, millel võib olla mitu välist kuju. Näiteks sõnavormides saat /is ja saada/b esineb üks ja seesama morfeem kord kujul saat-, kord kujul saada-, ehkki tema tähendus on sama. Need eri kujud on morfeemivariandid ehk  allomorfid . Supletiivne tüvi on tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav, nt keskvõrdevorm parem sõnast hea. Keeleteaduse haru, mis uurib seda, kuidas sõna tüvi eri sõnavormides varieerub , nimetatakse morfofonoloogiaks. Eesti keele puhul peab see haru kirjeldama mitut liiki tüvevaheldusi (nt astmevaheldust, tüve¬vokaali teisendust ja kujuvaheldust), mis väljendavad grammatilisi tähendusi või kaasnevad vormimoodustusega. Kõigist eesti käänd- ja pöördsõnadest ei moodustata vorme ühtmoodi, vaid need jagunevad erinevate muutuvate sõnade rühmadesse ehk muuttüüpidesse, nt sepp -tüüp, õpik-tüüp ja hein-tüüp.
Ühe ja sama sõna eri kujusid , mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab, st oma grammatilise tähenduse poolest, nimetatakse sõnavormideks. Näiteks õde, õe, õesse, õed, õdede on ühe sõna eri vormid, sest neis kõigis säilib sõnatähendus ‘kellegagi samadest vanematest sündinud naissoost isik’, aga nende kasutusvõimalused lauses on erinevad. Sõnal võib olla ka ainult üks vorm, nt eile, noh. Ühe lekseemi kõigi muutevormide kogum on  paradigma . Näiteks eesti käändsõna paradigmasse kuulub vähemalt 28 vormi, kuna keeles arvukategooria kahe liikmega (ainsus ja mitmus ) ning käändekategooria 14 liikmega (nimetav, omastav jne). Pöördsõna vormistik on palju suurem, kuna verbil on eesti keeles viis morfoloogilist kategooriat: tegumood , kõneviis, aeg, pööre ja kõne liik. 
Morfoloogia pole kõigis keeltes ühesuguse ulatusega. Seda, mida ühes keeles väljendatakse grammatiliste tunnuste ja tüvevaheldustega, annab teine keel edasi eraldi sõnadega või jätab üldse väljendamata.Analüütiline väljendusviis annab grammatilisi tähendusi edasi abisõnade ja lause sõnajärjega. Sünteetiline väljendusviis annab grammatilisi tähendusi edasi morfoloogiliste vormidena. Sõnavormide moodustamiseks on kaks viisi. Esimene neist on  aglutinatsioon  ehk selline sõnavormide moodustamise viis, mille korral sõnavorm liidetakse kokku morfeemidest nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju ning sõnavorm jaguneb selget tähendust kandvateks osadeks . Nt eesti keele sõnavorm ela/n koosneb selgesti eristatavatest osadest: tüvi ela, mis kannab sõna leksikaalset tähendust, ja tunnus n, mis kannab ainsuse 1. pöörde tähendust. Teine neist on  fleksioon  ehk sõnavormide moodustamise viis, mille korral eri morfeemid mõjutavad üksteist nii, et sõnavormi pole võimalik jagada eri tähendust kandvateks osadeks. Nt sõnavormis sõpru tunneb igaüks küll ära mitmuse osastava käände sõnast sõber, ometi ei saa jagada seda sõnavormi osadeks ja täpselt näidata, kus on tüvi, kus mitmuse tunnus ja kus osastava käände tunnus.
Semantika uurib keele seost reaalsusega ja keelevahendite mõistmise protsessi.
Sõna on keelmärk, mis koosneb häälikujadast ehk tähistajast ja tähendusest ehk tähistatavast.
Tähendus koosneb nominatiivsest tähendusest ehk keelendi vahetult tegelikkuse esemete, olendite, nähtuste jm-ga seotud põhitähendusest; ekspressiivsest tähendusest ehk keelendi põhitähendusele toetuvast emotsionaalselt värvitud tähendusest ja assotsiatiivsest tähendusest ehk sotsiaalsest, kultuurilisest jms taustast tulenevast lisatähendusest.
Tähenduse põhiliigid on leksikaalne tähendus ehk keelendi üldistatud potentsiaalne tähendus, st sama sõna kõigi muutevormide ühine tähendus; aktuaalne tähendus ehk keelendi konkreetses kasutuses avalduv tähendus ja grammatiline tähendus ehk ühesuguste muutevormide (tunnused või tüveteisendid) ühine tähendus.
Sõnadel sale ja sihvakas on positiivne, sõnadel kõhn ja kondine aga negatiivne konnotatsioon.
Kollokatsioon on keeleline kontekst, milles sõna kasutada saab (nt kartuleid võtma, marju korjama, vilja koristama)
Metafoor on sõna või väljendi kasutus uudses sarnasuse või analoogia alusel ülekantud tähenduses, varjatud võrdlus. (hiir ‘näriline’ → ‘arvuti lisaseade’)
Sõnavara ehk leksika on kõik mingisse keelde, allkeelde või ühe isiku keeletarvitusse kuuluvad sõnad ja sõnade püsiühendid kokku.
Sõna on üldistus sõnavormidest, st sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum, sõne aga sõna tekstis.
Leksikaalne üksus on keeleüksus, millel on tähendussisu, see võib olla sõna või sõnade püsiühend.
Ilus ja kaunis on sünonüümid, ehk samatähenduslikud sõnad
raamat ja juturaamat on hüperonüüm ja hüponüüm,
õnnelik ja õnnetu on antonüümid, ehk vastandtähendusega sõnad.
Sõna rohi ‘ravim’ ja ‘muru’ on polüseem, kuna selle eri tähendused on omavahel seotud; soe ‘mitte külm’ ja soe ‘hundi’ aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik.

• aglutinatsioon
  
• allomorf
  
• analüütiline väljendusviis
  
• astmevaheldus
  
• fleksioon e fusioon e tüvevaheldus
  
• grammatiline tähendus
  
• infiks
  
• isoleeriv keel
  
• kõneviis
  
• kääne
  
• leksikaalne tähendus
  
• morfeem
  
• morfofonoloogia
  
• muuttüüp
  
• paradigma e vormistik
  
• polüsünteetiline keel
  
• prefiks
  
• sufiks
  
• supletiivne tüvi
  
• sünteetiline väljendusviis
  
• tunnus e grammatiline morfeem
  
• tüvi e leksikaalne morfeem