1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi
sõnatüvi. Nt vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus ‘tugev tunne’. Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Nt kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus -ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre (vrd küla, jõgi, meri) on sisseütleva vormid. 2. Semantika, leksikoloogia, süntaks, morfoloogia, foneetika. Nende omavahelised seosed. Semantika – tähendusõpetus. Keeleteaduse haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ja tähenduste muutusi, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Leksikoloogia – keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara. Süntaks – lauseõpetus. Grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust: millistest osadest koosneb ja mis on osade funktsioonid. Morfoloogia – vormiõpetus
•kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; •keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: Foneetika ja fonoloogia - häälikud, foneetika tegeleb hääliku füüsilise poolega, fonoloogia uurib häälikute süsteemi Morfoloogia - sõnavormidega tegelemine. Sõna muutmine - käänded jms Leksikoloogia - tegeleb sõnavaraga, uurib tüvede päritolu Süntaks - lauseõpetus, tegeleb lausetega Tekstilingvistika Semantika - tegeleb sõnatähendusega Pragmaatika - mida mingi lause/väljend tähendab mingis olukorras. Lausete uurimine Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline - Diakrooniline - ajalooline, vaatab keelemuutumist ajaloos
MORFOLOOGIA Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi- moodustuseks ehk morfoloogiliseks sünteesiks ja sõnavormidest arusaamist käsitlevat osa morfoloogiliseks analüüsiks. * Sõna Keelesüsteemi tähtsamad struktuuriüksused on lause ja sõna. Morfoloogias selgitatakse sõnade siseehitust, lause on aga sõnadest moodustatud tervik
EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED) 1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja
püsiühend. Ilus ja kaunis on sünonüümid, ehk samatähenduslikud sõnad raamat ja juturaamat on hüperonüüm ja hüponüüm, õnnelik ja õnnetu on antonüümid, ehk vastandtähendusega sõnad. Sõna rohi `ravim' ja `muru' on polüseem, kuna selle eri tähendused on omavahel seotud; soe `mitte külm' ja soe `hundi' aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik. Vormiõpetus ehk morfoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemide hulka kuuluvad sõnajuured ehk tüved, tuletusliited ja grammatilised tunnused. Nt sõnavorm majadeni koosneb tüvest maja, mitmuse tunnusest de ja rajava käände tunnusest ni. Morfeemid võivad kanda mitmesuguseid tähendusi. Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel
(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika
EESTI KEELE VORMIÕPETUS. SISSEJUHATUS 1., 2. (17.09.18) MIS ON MORFOLOOGIA? MILLEKS SEDA ÕPPIDA? Pane õigesse vormi! Diivaniparadiisis on lai valik (voodid). Voodeid Narva Kolledzis õpib palju (tublid) tublisid üliõpilasi. Konkursil osalevad Narva Kolledzi (tublid) tublide üliõpilaste kirjalikud tööd. Narva Kolledzi üliõpilaste (kirjalikud) kirjalikkude/kirjalike tööde tase on väga kõrge. Sellel küsimusel on palju
Morfoloogia Pöördekategooria liikmed Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood, aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa kunagi ühes pöördsõnavormis väljenduda. Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid. Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsed vormid on niisugused pöördsõnast regulaarselt moodustatavad vormid, mis
Häälikud on vähimad üksused keeles, neil ei ole tähendust. Morfeemid koosnevad häälikutest, nad on väiksemad tähendusega keeleüksused. Millised on strukturalismi põhitõed? Keel on autonoomne märgisüsteem, see tähendab, et ta on ainus süsteem, mis suudab kirjeldada iseennast. Tuleb eristada keelt ehk langue ja kõnet ehk parole. Keeles peab toimuma sünkrooniline uurimine. Keele struktuur on tasandiline (foneetika, fonoloogia, semantika, pragmaatika, morfoloogia, süntaks). Mis tegeleb keele struktuuriga? Keele struktuuri erinevad tasandid on foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, semantika ja pragmaatika. Foneetika tegeleb häälikutega. Fonoloogia tegeleb erinevate häälikuühenditega, sh rõhkude ja muude silbile rakenduvate nähtustega. Morfoloogia tegeleb morfeemidega, nende moodustumise ja sõnadeks liitumisega. Süntaks tegeleb sõnade liitumisega suuremateks osadeks (osalaused, liitlaused, lihtlaused)
ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused, mis moodustavad lause. Suulises kõnes on lause lihtlause seda süntaks uuribki. Semantika osa tähendusõpetusest. Uurimisobjekt on tähendus, pole oluline, milline on tähendusüksus (nt sõna, lause). Pragmaatika uurib tähendusi kasutuskontekstis; sõnade tähendusi, mis tekivad
mõisted. Aristoteles(384-322eKr): arutlesi keele olemuse üle leiame tema retoorikat ja loogikat käsitlevates kirjutistes. Aristoteles lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku.Antiikaja tähtsaim pärand on grammatika kirjeldamise süsteem. Vana-India: Panini( 3.saj eKr)on nimetatud maailma esimeseks lingvistiks. Religioossete sanskritikeelsete veda tekstide austamise ja hoidmise ala esindaja. Tema fonoloogia ja morfoloogia kirjendused on täiesti professionaalsed isegi tänapäeva lingvisti pilguga vaadates. b) Keeleuurimise arengus suuri muutusi ei toimunud, kuigi Iirimaal püüti ladana keele grammatika järgi kirjeldada mõned iiri keele nähtusi. Grammatika autoreid kutsuti modistideks- analüüsivad abstraktselt aluselt eksistenti , mõtlemise ja tähenduse väljenduse vormid. Nad väitsid , et kõigi keelte grammatika on ühesugune ning vajalik vaid üks keel- ladina
tekstidest. Sõnaraamatud, arhiivid jne). * Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod – üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod – sageduste uurimine, nn statistiline lingvistika). * Katsed – psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused. 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine - antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles, Vana- India: Panini) * VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. * HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega. * KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses „Kratylos“ keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb). Aristoteles (4.
põhjused: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid. Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine. XX SAJANDIL 20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne). Jan Baudouin de Courtenay (Kaasani koolkond. Tartus 1883-1893). Võttis kasutusele foneemi mõiste. Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik. Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine keeles (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost. Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist. Olulisim uutest mõistetest oli struktuur. Ise oma mõtteid kirja ei pannud, seda tegid tema õpilased panid
Viipekeel,, sümbolite keel, on siiski võime keelt edastada. See kuidas me keelt kasutame sõltub sellest mida kuuleme ja näeme. Keele allsüsteemid · Foneetika-hääldus, häälikud · Fonoloogia-silbid · Morfoloogia-käände lõpud · Süntaks-lausete süstemaatilisus ja liigid/liikmed. · Tekst-mis üksustest koosneb, kuidas on seotud jne. · Semantika-tähendusõpetus, · pragmaatika-kasutuse uurimine Edastame tähendust ja sisu (semantika) Morfoloogia tasandil saame edastada kuulajale sõnumi. Kui läheneda tähenduse poolt: Asjad, suhted, suhted asjade vahel, suhted suhete vahel, omadused jne. Käsitletakse objektide poole pealt. Uus lähenemine (40a). Maailma keeled on erinevad? Nt Eesti ja inglise keel. Käänded jms. Maailma keeled on sarnased? Ikkagi väljendusvahend. Võime võtta tundmatu keele ja seletame lahti suhted ja vahendid. Peab vaatama mõlemat poolt. Kuidas(allsüsteemid); väljendusvahendid:käänded, eessõnad jne. Millest
Etnolinvistika e antropoloogiline keeleteadus - rõhutab, et keelt ei saa uurida lahus seda kasutatavatest inimestest ja nende kultuurist laias tähenduses. Kontrastiivne keeleuurimine - tähelepanu all on keelte struktuuride võrlemine ning eesmärgiks on välja selgitada mis võib raskendada seda võõrkeelena õppimisel. 7. Keeleteaduse ajaloo põhijooni. Keeleteadus iseseisva teadusena tekkis 19.saj. Panini (maailma esimene linvist) - fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused, mis on täiesti professionaalsed isegi tänapäeva lingvisti pilguga vaadates. Modistid - grammatikate autorid Diakrooniline keeleuurimine - laiem ajalooline keeleuurimine Eesti keeleteadlased: Andrus Saareste(1892-1964), Paul Ariste (1905-1990) - uurimisobjektideks eesti keele foneetika ja hiljem laiemalt fennougristika. Strukturalism e strukturaalne keeleteadus - tähtsamaid teooriaid humanitaarteaduses 20.saj.
Sõnaraamatud, arhiivid jne). - Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod sageduste uurimine, nn statistiline lingvistika). - Katsed psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused. 3) Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas, b) keskaja Euroopas, 3) XIX sajandil, 4) XX sajandil. ANTIIKMAAILMAS VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega. KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb). Aristoteles (4. saj eKr) arendas
Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. 1) Semantika tähenduste uurimine (tähendussüsteem) 2) Fonoloogia häälikute struktuuri uurimine (häälikusüsteem) 3) Leksikon ehk sõnavara kinnistunud sõnade allsüsteem 4) Morfoloogia sõnade sisestruktuuri allsüsteem 5) Süntaks lauseehituse allsüsteem Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm (keeleline vorm). Selle vastandpooluseks on tähendus ehk semantiline allsüsteem (tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus). Keelesüsteemi avatus Suhtlussüsteemid jagunevad avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv nendes on piiratud v mitte.
• keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, leksikoloogia, süntaks, tekstilingvistika, semantika, pragmaatika Keeleteaduse tüübid: • teoreetiline kt (ehk keeleteadus) – praktiline kt • diakrooniline kt – sünkrooniline kt • „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse naaberteadused ja seosed keeleteaduse valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika • Semiootika à semantika
Keeleteaduse alused 1. Osa EKSAM 04.12.12 Moodles 2 kohustuslikku tööd: kodutöö ühest keelest ja morfoloogia test. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märgil on vorm ja tähendus, mis on omavahel süsteemis. Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemis situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem) ja see liigub mööda kanalit. Märkide klassikaline liigitus: - Sümbolid(puudub seos vormi ja tähenduse vahel) - Ikoonid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel, metafoorika)
24. MORFOLOOGILINE PARADIGMA Morfoloogiliseks paradigmaks nimetatakse kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulka. Sõna paradigma koosseis sõltub sellest, missugusesse morfoloogilisse sõnaklassi sõna kuulub. Sel alusel võib eristada käändsõna, pöördsõna ja tingimisi ka võrdlussõna paradigmat. Ühe sõnaklassi paradigma koosseisu määravad morfoloogilised kategooriad, millega see sõna seostub. Paradigma maht ehk liikmete arv oleneb sellest, kui palju omavahelisi kombinatsioone vastavate kategooriate liikmed annavad. Konkreetse sõna sõnavormide hulk võib paralleelvormide võrra suurem olla. Käändsõna paradigma Eesti keele käändsõna paradigmas on kahe arvu ja 14 käände kombinatsioonina 28 liiget. Nt sõna kala paradigma on järgmine: kääne arv ainsus mitmus Nimetav kala kalad Omastav kala kalade
- Avatud on tüüpiliselt verbid, substantiivid ja adjektiivid ja võibolla ka adverbid (nendesse liikidesse on kerge lisada uusi sõnu) - Suletud: konjunktsioonid jm grammatilised sõnad, nt eessõnad (aja jooksul küllalt muutumatud, sisaldavad piiratud arvul sõnu) Hausa keeles (lääne-tšaadi, Nigeeria) on adjektiivide klass suletud, koosneb 12st liikmest Sõnaliikide liigitusalused: • Morfoloogiline – vastavalt sellele, mis kategooriaid sõna kasutab. Nt eesti keeles mõned sõnad käänduvad, mõned pöörduvad – nimisõna käändub. Kasutu muutumatute sõnade osas – nt sidesõnad. • Süntaktiline roll – nimisõna võib olla laiendatud demonstratiivi (see või too – kui saame panna see, siis on ilmselt elutu) ja relatiivlause (raamatud, MILLEL – mille on järelikult elutu) abil, adjektiivid määraadverbidega (nt väga) jne.
Keeleuniversaalid Saussure, strukturalism Kaksikliigendus häälikud, millel ei ole tähendust ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused (morfeemid) teiselt poolt. Ferdinand de Saussure - Cours de linguistique générale 1916 Strukturalismi põhitõed: Keel on autonoomne märgisüsteem. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keelestruktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia jne Foneetika ja fonoloogia (osale Einar Meistri loengute materjalide põhjal) Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - . . . vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka
· adverb (hästi, kiiresti, õnneks · proadverb adverbi asendaja (kuidas või sedaviisi) · modaalverb võima, tohtima, saama, pidama, tulema, näima · afiksaalverb ühendverbid (peale käima, üle ajama, juurde lõikama, üles ütlema) · konjunktsioon (ja, või, nagu) · numeraal arvsõnad · partikkel abisõna, muutumatu mittetäistähenduslik sõna, hüüd- ja rõhusõnad · klassifikaator nimisõnale lisatav sõna või morfeem Sõnaliikide liigitusalused · Morfoloogiline: vastavalt sellele, millised kategooriad sõna kasutab. Kasutu muutumatute sõnade osas. · Süntaktiline roll: nimisõna võib olla laiendatud demonstratiivi või relatiivlause abil, adjektiivid määradverbidega · Semantiline jaotus, nt vastavalt püsivuse astmele: substantiiv püsivaim, verb ajutisim. · Roll diskursuses: nimisõna referent, verb sündmus Kõikides keeltes jagunevad sõnaliigid avatuteks ja suletuteks.
märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: 1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu) Keeleteaduse tüübid: 1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse kuidas keeleteadus läbi aja muutub 2. SÜNKROONILINE(samaaegne) – selgitab probleemi antud ajahetkest, ei arvesta ajaluhu, loeb keeleteaduse hetkeseisund. 3
salvestus,lindistus litereerimine korpused sõnaraamatud, arhiivid · Andmete töötlemine: kvalitatiivsed meetodid, mis uurivad üksikjuhtumeid kvantitatiivsed meetodid, mis määravad sagedust · Katsed 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine antiikmaailmas (sh Vana- India: Panini) VANA-INDIA: Panini (3saj eKr) Tema on maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. KREEKA: Filosoofiline periood. Platon (4-5 eKr) arutles oma kuulsas teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probl üle sümboli teke, tähendused. Ta pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv,verb) Aristoteles arendas teooriat
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis
· Grimmi(de) seadus 1822: indoeuroopa algkeele b, d, g, p, t, k vanagermaani p, t, k, f, , h · Wilhelm von Humboldt 1767-1835 o Jaava saare kaavi keelest 1836-39 o Keelefilosoofia: · Keel on objektide tähistus ja suhtlusvahend. · Keel on rahvuse vaim ja vaimu tegevus. ·Keele uurimine põhinegu vastanditel, näit. subjektiivne/objektiivne; keel/mõtlemine; kollektiivne/individuaalne. o Keelte morfoloogiline tüpoloogia: · isoleeriv keel sõnad ei muutu, pole käände- ega pöördelõppe, nt. vietnami (toonikeel); · aglutineeriv keel sõna lõppudes ja algustes on palju liited, nt. türgi; · flekteeriv keel tüve muutumine, nt. saksa; · polüsünteetiline keel tüved koonduvad pikkadeks sõnadeks; · aglutineeriv ja flekteeriv keel nt. rootsi, eesti
Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline (mitmekihiline) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on allsüsteemid,mis on omavahel mitmesugustes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahelised suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri.Põhilisi allsüsteeme on viis. /tähesüsteem, hääliksüsteem, sõnavara e leksikon, süntaks e lauseehitus, morfoloogia ehk uuritakse väiksemaid häälikusüsteeme/ Suulises keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuva mitteverbaalse suhtlusega.Tähendsüsteem ja hääliksüsteem on seega kaks selget allsüsteemi. Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võivad olla ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Fonoloogia, morfoloogia,
Nähtusel või protsessil on struktuur, kui seda saab interpreteerida üksustest koosnevana ja need üksused on omavahel suhetes, mida on võimalik määratleda. Keele struktuursus avaldub sümbolilisuses, allsüsteemides ning allsüsteemide sisestes ja omavahelistes suhetes. Igas allsüsteemis on mitut liiki üksusi. Üksused realiseeruvad kategooriatena. Süntaksi kategooriateks on näiteks väitlaused ja küsilaused, fraasikategooriateks näiteks noomenifraas ja adjektiivfraas, morfoloogia kategooriad on näiteks käändelõpud, leksikas sõnad. Allsüsteemi struktuuri moodustavad süsteemile iseloomulikud üksuste tüübid, nendesse kuuluvad kategooriad ning kõik suhted, mis valitsevad teiste üksuste ja kategooriate vahel. Üksuste, kategooriate ja nende realisatsioonide ühise nimetusena kasutatakse terminit element. Üksuste tuvastamisel viidatakse ühelt poolt määratleva iseloomulikele omadustele, teiselt poolt selle distributsioonile.
Kaksikliigendus häälikud, millel ei ole tähendust ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused (morfeemid) teiselt poolt. Häälikuid on piiratud hulk Ferdinand de Saussure Cours de linguistique générale 1916, eesti keeles 2017 Strukturalismi põhitõed: Keel on autonoomne märgisüsteem. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keelestruktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia jne Mis keeles on Foneetika häälikud a k n a s t t u l e b Fonoloogia häälikuteühendid aknast tuleb Morfoloogia morfeemid aknast tuleb Sütak sõnade liitmine Külma õhku tuleb aknast Semantika keelelised tähendused Aknast tuleb külma õhku Pragmaatika arvestatakse ka mittekeelelist konteksti
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
