Mõned Eesti muuseumid (0)

Tallinna Tehnikaülikool
Mõned Eesti muuseumid
Referaat
Tarkvaratehnika õppetool
SISUKORD
Eesti Loodusmuuseum
Muuseumist
Eesti Loodusmuuseum on Keskkonnaministeeriumi hallatav riigiasutus , mis on vabariigi keskmuuseumi staatuses . Kasvanud välja 1842. aastal loodud Eestimaa Kirjanduse Seltsi Provintsiaalmuuseumist töötab ta 1941. aastast alates iseseisva muuseumina.
Loodusmuuseum lähtub oma tegevuses 1996. aastal vastu võetud muuseumiseadusest (RT I 1996, 83, 1487) ja Eesti Loodusmuuseumi põhimäärusest (keskkonnaministri 29. juuli 2005. a määrus nr 57).
Muuseum paikneb kahes hoones . Lai t 29A majas on ekspositsioon , geoloogia fondihoidla, fotokogu ning tööruumid nii administratsioonile kui ka geoloogia ja loodushariduse osakonnale. Toompuiestee 26 mahutab ülejäänud fondid ning botaanika , entomoloogia ja zooloogia osakonna tööruumid. Kokku on muuseumil põrandapind ca 1000 m2.
Loodusmuuseumi edasine areng oleneb olulisel määral sellest, kui suur on muuseumi käsutuses olev pind. Tulevikule mõeldes kujutame ette tunduvalt suuremat loodusmuuseumi, kus külastaja võib Eestimaa looduse mitmekesisusest palju täiuslikuma ettekujutuse saada, kus leiavad koha atraktiivsed väljapanekud keskkonnakaitsest, üldbioloogilistest teemadest , muu maailma loodusest jm ning kus oleks võimalik luua tingimused ka erivajadustega külastajatele, mis meil praegu puuduvad.
Muuseumi ajalugu
Eesti Loodusmuuseumile panid aluse XIX sajandi loodusteadlased.
1842. aastal asutatud Eestimaa Kirjanduse Ühingu (EKÜ) muuseumi, mis 1864. aastal nimetati ümber Provintsiaalmuuseumiks, üheks oluliseks tegevussuunaks oli ka looduse uurimine . Eriti tähtsaks muutus see 1872. aastast alates, kui EKÜ presidendiks valiti Aleksander von Pahlen (1820– 1895 ), kes oma kiindumuse tõttu loodusteadustesse aitas kaasa vastavate materjalide laekumisele. A. von Pahleni, geoloog Aleksader Keyserlingi ning akadeemik Friedrich Schmidti juhtimisel loodi 1876. aastal uus sektsioon kodumaa looduse uurimiseks. Kõne alla tuli eraldi loodusmuuseumi loomise vajadus. See mõte küll ei teostunud, kuid sisuliselt eraldiseisev loodusosakond siiski tekkis. Jõudsalt hakkas kasvama, põhiliselt annetuste kaudu ja eriti pärast väljapanekute avamist , loodusteaduslik materjal. Tähtsamate sel ajal omandatud kogudena võib mainida dr. G. A. von Rauchilt pärandina saadud linnutopiste, F. J. Wiedemanni kodumaiste kivististe , A. T. von Middendorfi haruldast Siberi mineraalide ja akadeemik K. E. von Baeri mitmekesist kogu. Kui varem kasutati varade hoidmiseks ja eksponeerimiseks rendipindu, siis 1911. aastal koliti muuseumile ostetud majja Kohtu tänaval. Kavas oli kogu Provintsiaalmuuseumi edasi arendada osakondadena, kuid osakonna mõõdu andsid sel ajal välja vaid loodusteaduslikud ja kunstikogud. Loodusteaduslike kogudega tegelevas „Eestimaa provintsiaalse loodusteaduse sektsioonis” tehtavad uurimistööd, eriti geoloogia- alased , äratasid tähelepanu välismaalgi. Esimese maailmasõja päevil ähvardas ka Provintsiaalmuusemi kogusid Venemaale viimine . Tänu muuseumi passiivsele vastupanule jäi see ära. Niisiis läks Provintsiaalmuuseumil Tallinnas tunduvalt paremini kui Tartu Ülikooli muuseumil, mille varasid tänini täielikult tagasi pole saadud. Eesti Vabariigi ajal jätkas muuseum tegevust registreerituna Haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusosakonnas, 1926. aastast nime all Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseum (endine Provintsiaalmuuseum) – seega pöörduti tagasi oma algse, 1842. aasta nime juurde. Loodusteaduste sektsioon kandis aga 1920. aastast nime EKÜ loodusteaduste sektsioon. Nimemuutusega tähistati valdkonna laienemist „teadmisväärsele kogu maailmast”. Foto 1 Keyserling
1939. aastal sõlmitud Molotov -Ribbentropi pakt hävitas balti-saksa institutsioonid Eestimaal. Enamik EKÜ liikmeid asus ümber Saksamaale ja ühing lõpetas tegevuse. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal kuulutas Nõukogude võim kõik muuseumid riigistatuks. Provintsiaalmuuseumile kuulunud loodusteaduslike varade säilitamiseks loodi Riiklik Loodusteaduste Muuseum. Soovitavaks peeti, et uus muuseum oleks eeskätt pedagoogilise suunitlusega ja rakendataks laiemate rahvahulkade teenistusse.
ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega loodi 1. jaanuaril 1941 Riiklik Loodusteaduste Muuseum Tallinnas. Selle esimeseks teaduslikuks töötajaks ja muuseumi juhataja kohusetäitjaks sai 1940. aastal ülikooli lõpetanud zooloog Eerik-Madis Kumari. Provintsiaalmuuseumi kogudest sai loodusmuuseum geoloogilist materjali ca 19 500, botaanilist 55 500 ja zooloogilist 15 000 säilikut. 1942. aastal hävis pommitabamuse tõttu sellest üle 10 000.
Iseseisva loodusmuuseumi tegevus algas pärast sõda 1945. aasta lõpus.
Esimeseks direktoriks sai Aino Kumari. Esimene sõjajärgne suur töö oli remont muuseumi hoones Lai t. 29, mis oli väga halvas seisundis – terve maja peale oli ainult üks köetav tuba. 1945. aasta lõpus alustati ka ekspositsiooni koostamist. Vajaminevaid vitriine ehitati suurelt osalt muuseumi oma töötajate jõududega. Pingelise töö tulemusena valmisid ekspositsioonid zooloogia ja botaanika osakonnas . Need avati 23. veebruaril 1946, millest alates on loodusmuuseum olnud külastajate teenistuses. Geoloogia osakonna ekspositsioon avati kaks kuud hiljem.
Kõik selle aja väljapanekud pidid vastama kommunistliku partei maailmavaatele. Kui esimesel korrusel paiknenud geoloogia ekspositsiooni ülesanne oli anda külastajale selge ettekujutus looduse igavesest muutumisest ja suunama vaatleja materialistliku looduskäsitluse juurde, siis teise korruse zooloogia ekspositsioon pidi süvendama materialistlikku maailmatunnetust. Ekspositsiooni ülesehitus järgis loomariigi süsteemi. Kolmandal korrusel paiknenud botaanika ekspositsioon algas darvinismi ja evolutsiooni käsitlemisega. Veel olid tähtsal kohal rakendusbotaanilised küsimused: meie metsade seened, ravimtaimed, metsasaadused, kiudtaimed jne.
Pärast seda, kui 1948. aastal toimus V. I. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia sessioon ja hinnati ümber hulk põhimõtteid loodusteaduses, tuli asuda ka muuseumi ekspositsiooni “kaasajastama”. Eriti andis see tunda botaanika osakonna väljapanekus, kus esiplaanile tõusid loovdarvinismi küsimused. Neid käsitleti läbi nelja teema: Mitšurini töömeetodid, Viljamsi õpetus, Lõssenko õpetus ja Ivanovi õpetus. Teiseks väga oluliseks ekspositsiooniosaks sai ENSV sotsialistlikku põllumajandust käsitlev ekspositsioon. Viimane tuli 1954. aastal ümber kujundada, lähtudes NLKP septembripleenumi otsustest taime- ja loomakasvatuse kohta. Koostati skemaatilised kaardid masinatraktorijaamade asukohtadest, sovhooside ja kolhooside elektrifitseerimise käigust jne. Tulipunkti tõusid maisikasvatus ja sigade nuumamine.
Sotsialistlikku põllumajandust propageeriv ekspositsioon võeti maha 1961. aastal. Üles pandi siis väljapanek looduskaitse alla kuuluvatest taimedest . Suurem ekspositsioonide uuendamine algas aga 1967. aastal, kui seoses bioloogias mõjule pääsenud ökoloogiliste uurimissuundadega otsustati ka muuseumi väljapanekud üles ehitada ökosüsteemide põhimõttel. Teisel korrusel valmisid ekspositsioonid “Meri” (1972), “Siseveed” ja “ Sood ” (1974) ning kolmandal korrusel “Metsad ja niidud” (1977) ning esimesel „Eesti geoloogia" (1980). 1995. aastal lisandus teisele korrusele „Maailma loomastik", 2002. aastal asendati „Meri" kaasaegse Läänemerd ja randu käsitleva väljapanekuga ning 2007. aastal avati külastajatele siseveekogude väljapaneku esimene osa „Eesti jõed".
1945. aastast peale on muuseumi kogude suurus kolmekordistunud. Kui provintsiaalmuuseumi päevil olid põhiliseks annetused, siis hiljem on järjest enam kasvanud muuseumi enda töötajate panus. Muuseumi kogude kasv on olnud pidev, viimastel aastatel ca 5000 museaali aastas.
Kollektsioonid
Eesti Loodusmuuseumi kogude aluseks on 1842. aastal loodud Eestimaa Kirjanduse Ühingu Provintsiaalmuuseumist pärinevad põhiliselt annetuste teel kujunenud kogud . Pärast sõda on järjest enam kasvanud muuseumi enda töötajate panus kogude täiendamisse. Foto 2 Kalad
Muuseumi põhieesmärk on Eesti looduse mitmekesisuse kogumine ja säilitamine. 2010. aasta alguse seisuga on loodusmuuseumil olemas soliidse suuruse (278 674 museaali) ja sisuga hästi dokumenteeritud näidistest koosnevad kogud, kus on koha leidnud ca 90% Eestis esinevate taimede, mardikate, liblikate, lindude ja imetajate liikidest. Kõrgetasemeline on ka geoloogiline kogu. Järjest enam koguneb aga kollektsioonidesse materjali väljastpoolt Eestit. Kogude keskmine juurdekasv aastas on ca 5000 museaali.
Kõik kollektsioonid omavad paberkatalooge. Geoloogilise kogu museaalid on suuremas osas kantud ka elektroonilisse andmebaasi, botaanilise kogu andmebaasi arendatakse ja zooloogiliste kogude andmebaas on sisseseadmisel.
Lisaks soliidse suurusega geoloogia, botaanika, zooloogia ja entomoloogilistele kollektsioonidele on muuseumis ka oma fotokogu, arhiiv ning kultuurilooline kogu.
Loodusharidus
Foto 3 Liblikad
Loodusharidustöö muuseumis on ühelt poolt seotud püsiekspositsioonide ja mitmekesiste ajutiste näitustega (aastas keskmiselt 12), teisalt aga ka tegevustega õppeklassis, pargis jm.
Põhitähelepanu on muuseumi pedagoogid seni pööranud kooliõpilastele. Töölehed saadavad enamikku ajutisi näitusi ja lisaks püsiekspositsioonide baasil toimuvatele ekskursioonidele korraldatakse muuseumi saalides muidki harivaid üritusi (näiteks metsanädala ettevõtmised). Valminud  on koolieelikutele mõeldud "Avastuste ruum".
Loengud

• Botaanika
  

• Eesti sood
  
• Kaitsealused taimed Eestis
  
• Eesti ravim- ja mürktaimed
  
• Seened
  
• Eestimaa erilised taimed (soomlase silmis )
  
• Rannikutaimed
  
• Kagu-Aasias botaaniku pilguga
  

• Geoloogia
  

• Eesti geoloogiline ehitus
  
• Eesti fossiilid (näidised)
  
• Eesti kivimid ja mineraalid (näidised)
  
• Elu areng Maal
  
• Kalliskivid (näidised)
  
• Vulkaanid ja maavärinad
  

• Entomoloogia
  

• Hiiglasi putukamaailmas
  
• Huvitavaid Eesti mardikaliike ja nende levik
  
• Puidus tegutsevad mardikad
  
• Mardikalised , nende eluviisid , elupaigad
  

• Zooloogia
  

• Kõrgarktikast ja sealsest elustikust
  
• Eesti kaladest
  
• Vihmametsa elustikust Sulawesi saare näitel
  

Avastuste ruum
Avastuste ruum on mõeldud eelkooliealistele lastele, kus nad saavad interaktiivselt ja mänguliselt, kasutades kõiki meeli, tutvuda looduse loominguga.
Esimese teema - "Meie meeled ja maailm" – tutvustamiseks on nn. keskused kõigi viie meele jaoks: katsumiseks, nuusutamiseks, vaatamiseks ja kuulamiseks ning maitse äratundmiseks. Laps saab nuputada ja ennast proovile panna.
Soovitame ruumi alates viiendast eluaastast.
Üksikkülastajatele on ruum avatud alates 1. septembrist.
Eesti Loodusmuuseum
Eesti Meremuuseum
Eesti Meremuuseum asub kunagisse Tallinna kaitsesüsteemi kuulunud Suures Rannaväravas ja suurtükitornis Paks Margareeta. Suurt Rannaväravat nimetatakse allikais esmakordselt 1359.aastal kui "strandporte", alates 1384.aastast aga - " major strandporte". 1510 .aastal alustatud tööde käigus käigus rajati uus eesvärav ja läänetorn, mida 19.sajandi esimesest poolest alates nimetatakse "Paksuks Margareetaks" (varem Rosencrantz ). Kompleks loodi eelkõige kaitsmaks sadamat ning see pidi juba oma välispidise ilmega mõjuma imposantselt. Suurtükitorni ehituse kavandas tõenäoliselt Clemens Pale , 1520. aastaist juhtis töid meister Gert Koningk Münsterist, kes oli ametis olnud ka Oleviste kiriku juures. Rekonstrueerimistööd lõpetati täielikult 1531 .aastal, põhiliste tööde lõppu (1529) märgib dolomiidist leekestiilis vapitahvel värava esiküljel. Suurtükitorn Paks Margareeta on kolmveerandringikujuline, läbimõõduga 25 m ning seinte paksusega 5.5 - 2.25 m, kusjuures seinte paksus kahaneb astmeliselt ülespoole. Torni laed olid puidust tugevad talalaed ning toetusid võimsale kivist keskpostile. Torni kõrgus oli maapinna looduslikust langusest tingituna lääneküljel 16 m, idaküljel aga 22 m. Paksu Margareetaga koos rajati ka 3 m paksune ja 6.8 m kõrgune suurtükiavadega külgkaitsevall Paksust Margareetast Stoltingi tornini. Foto 4 Meremuuseum
1603 - 1609 rajati mainitud eesväravate ette veel teinegi eesvärav, nn vallivärav. Vallivärava kompleksi kuulus kaks ümarkaarset renessanssportaali koos puitustega ning tõstesild. 1640 - 1650 rajati Paksu Margareeta kirdenurga ette Hornbastion. Sajandi lõpul rekonstrueeriti see Suure Rannavärava bastioniks.
1683 - 1704 rekonstrueeriti ka Paks Margareeta ise - algne masikuliikorrus ning sellel asetsenud korrus lammutati ning asendati tavalise suurtükikorrusega, torn ise kaeti aga kõrge kivikatusega. Paks Margareeta ehitati 19. sajandil ümber vanglaks.1884.aastal ehitati Paksu Margareeta lõunaküljele 4 - korruseline paekivist vangla abihoone ( 1965 - 1977 paiknes siin Meremuuseumi ekspositsioon, praegu aga administratsioon ).
1917. aasta veebruarirevolutsiooni ajal vangla süüdati, vanglaülem lasti samas maja ees maha ning kogu kompleks jäi varemetesse. 1938 - 1940 rekonstrueeriti mainitud vangla abihoone ning eesväravahoone Linnamuuseumi ruumideks. Samal ajal korrastati ning katustati ka Paksu Margareeta müürid, taastades seal ka 19. sajandil akendeks ümber ehitatud laskeavad. 1978 - 1981 rekonstrueeriti kogu säilinud kompleks, mille käigus rajati Paksule Margareetale raudbetoonlaed, taastati ta lahtine platvormkorrus ning algsele lähedane väliskuju.
Paks Margareeta
Kaitsvate ja turvaliselt paksude paekivimüüride vahele tulnut ootab ees rännak Eesti meresõidu ning kalanduse algusaegadest kaasajani. Külaskäiguks tuleb piisavalt aega varuda, sest väljastpoolt vaadates ja seejärel sisenedes tundub suurtükitorni sisemus ootamatult ruumikas ja avar. Tuleb arvestada ka sellega, et muuseumi ekspositsioon paikneb neljal korrusel ning et hea ilmaga on pea kohustuslikuks lisaks torni katusel paiknev vaateplatoo, kust avaneb üks suurepärasemaid vaateid sadamale, lahele ja vanalinnale. Suveperioodil on veel võimalik jalutada ringi siseplatool ning vaadata erinevate laevaankrute kollektsiooni ning laevateede tähistamiseks mõeldud toodreid. Esimesel korrusel on võimalik imetleda suurimat muuseumi mudelit - kunagises Käsmu Merekoolis olnud purjelaeva ning vaadata tõtt üliainulaadse tuukri süvavee sukeldumisteks mõeldud ülikonnaga. Korruse teises osas on ruum ajutiste näituste tarbeks.
Teisel korrusel olles saab alles õige ettekujutuse torni suurusest ja avarusest, sest sealt kõrgub läbi kõigi korruste aastaid tagasi Hiiumaalt toodud kaljase mast koos purjega. Siin on esitatud ka lugu Eesti purjelaevade ehitamisest ning nende seilamisest maailmameredel. Oma osa on mereharidusel ja esimestel sammudel aurulaevanduse vallas, kuni pöördeliste sündmusteni I Maailmasõja ja Vabadussõja ajal.
Kolmandal korrusel võtab külastajaid vastu kõige klassikalisem tuukriülikond koos selle juurde kuuluva varustusega. Siin on eksponeeritud laevanduse areng 1920. aastate algusest kuni 1990.aastate lõpuni. Loomulikult ei pääse siingi mööda pöördelistest ja traagilistest sündmustest aastatel 1939 - 1945 ning kõiki puudutanud reisilaev "Estonia" hukust 1994.aastal. Neljas korrus on pühendatud kalandusele ning siin on hea võimalus vaadata sisse vana kalatraaleri roolimajja ning kujutada end elama mitmeteks kuudeks ühtejärge kunagise suure ookeanitraaleri BMRT kitsasse kajutisse. Kodumere kalandusele lisaks on siin ainulaadne võimalus takseerida ka seinale kinnitatud vaala selgroolüli. Seisatada tuleks Saaremaalt pärit väikese ja lihtsa sõudepaadi ees ja panna end nende inimeste rolli, kes sellega 1944.aasta oktoobris üle tormise Läänemere aerutades Gotlandile jõudsid.
Miinimuuseum
Sündis eelkõige tagasilöögist, kui 2002.a. veebruaris riik müüs pikalt erastatud TOP-i lõpuks erakätesse. Meremuuseumi puudutas see vägagi otseselt, sest seal seisis osa muuseumilaevu ning kai peal oli 25. mail 2001.a. avatud mererelvastuse vabaõhuekspositsioon. Sobivaks väljapääsuks osutus muuseumi omanduses juba 1985.aastast olev vana Püssirohukelder, mida läbi mitmete aastate oli vahelduva eduga renoveeritud . Tallinnas ainukesena säilinud unikaalne ehitis valmis 1748.aastal ning on väikese kurioosumina olnud ka aastatel 1867 - 1870 kasutuses ka sünagoogina. Olemuslikult sobisid meremiinid ja vana püssirohukeldri paekivist võlvid väga hästi kokku ning 9. septembril 2002. aastal avatigi Miinimuuseum Meremuuseumi merepäevade ürituste raames. Tänaseks on sellest kujunenud ainuke ja suurima koguga sarnane muuseum Baltimaades. Eksponeeritav algab galvaanilisest löökmiinist (konstrueeritud 1876.a. Berliinis insener Hertzi pool), kindlusemiinidest ( aastatest 1904 - 1906) kuni tänapäevaste õppemiinideni välja. Siin on Saksa, Vene, Soome, Briti, Prantsuse ja Eesti päritolu miine (kokku ligi viiskümmend) ning võimaluse korral tutvustatakse ka eksponaatide muuseumi jõudmise keerdkäike. Muuseumi kogudes on ka miinitraalime tehnikat , ent ruumipuudusel pole seda võimalik siin eksponeerida. Omalaadse uunikumina ja külma sõja meenutusena on eksponeeritud ka suur hüdroakustiline jaam MGS - 407, mille sarnaseid paigutati Tallinna lahte enne 1980.aasta purjeregatti, et avastada lääneriikide allveelaevu. Foto 5 Miinimuuseum
Muuseumilaevad
Meremuuseumi laevastiku kujunemine algas 1979.a. kui Eesti Riiklik Merelaevandus andis üle õppepurjelaeva Vega, mis nüüdseks on tagasi antud (1996.a.) laeva sünnimaale Soome. 1980. aastate keskel rekonstrueeriti vana MSTB - tüüpi kalatraaler allveearheoloogia uurimislaevaks Mare. 1988. aastal täienes laevastik jäämurdja Suur Tõll, 1992. aastal allveelaeva Lembit ja 2001. aastal patrullkaatri Grif võrra. 2004.a. anti üle Mereväest käigust maha võetud miinitraaler Kalev. Lisaks nendele suurtele alustele kuulub muuseumi kollektsiooni mitmeid väiksemaid purjepaate, mootorpaate, jääpurjekaid. Aastate jooksul on tekkinud esinduslik laevade kogu, mille vastu tuntakse ka suurt huvi ning vajadus neid ka efektiivselt hooldada ja eksponeerida. Laevade arvu kasvuga on pidevalt olnud probleemiks neile korraliku sadamakoha leidmine, kus oleks tagatud nii muuseumlaevade ohutu säilimine kui ka eksponeerimisvõimaluste tagamine külastajatele. Aegade jooksul on laevad kasutanud erinevaid kaikohti ning alates 2004.a. sügisest on aga kõik koondatud ajaloolisse Lennusadamasse (ehitati 1915.a.), millest saabki tulevikus muuseumilaevade sadam ning ühtlasi ka koht vabaõhuekspositsioonile. Foto 6 Muuseumilaevad
Aurik-jäämurdja Suur Tõll
ex. Tsaar Mihhail Fjodorovits 1914 - 1917, ex Väinamöinen 1918 - 1922, ex. Volõnets 1917 - 1918, 1941 - 1988
Ehituslugu Foto 7 Suur Tõld
Vette lastud 29.12. 1913.a. Stettinis ( Szceczin ) Vulcan - Werke tehases. Maksumus 970 310 kuldrubla. Käigukatsetusteks esitati 15.03. 1914.a. Oma kodusadamasse - Tallinnasse, jõudis esmakordselt 19.06. 1914.a peale Hankot, Kroonlinna ja Peterburi. Oli moodsaim ja tehniliselt täiuslikum jäämurdja maailmas kümnekonna aasta jooksul.
Ajaloost
1914.a. juulist kuulus Tallinnas oleva Imperaator Peeter Suure nimelise merekindluse juurde moodustatud jäämurdjate salka. Kuni 1918.a. alguseni osales mitmetel sõjalistel operatsioonidel Väinamerest kuni Peterburini. 29.03.1918.a. võtsid soomlased laeva üle venelastelt Helsingi lähistel kokkuleppel meeskonda kuulunud eestlastega. Vabadussõja algperioodil hoidis laev Väinamöiseni nime all ühendust välismaailmaga kurseerides Tallinn Helsinki vahel. 30.11.1922.a. loovutas Soome jäämurdja Eestile Tartu rahulepingu alusel ja laev sai 29.12.1922.a. nimeks Suur Tõll. Oli eelmise iseseisvusperioodi auväärseim laev Eestis. 1941.a. võeti Balti Laevastiku koosseisu, sooritas sõjatingimustes mitmeid retki Soome lahel , 25.11. kõrvaldati eestlastest meeskond. 1941-1942 sai viis otsetabamust suurtükkidest ning 1941 ja 1945 plahvatasid neljal korral põhja all ja parda kõrval meremiinid. Kordagi ei kaotanud aga laev juhitavust ega sattunud uppumisohtu. Eestisse toodi laev Meremuuseumi initsiatiivil Lomonossovist tagasi 13.oktoobril 1988.a.1992.a. omistati laevale Eesti Vabariigi lipupatent nr.001. Jäämurdja on osalenud Kotka Merepäevadel 1993.a. ja Eesti Vabariigi 80. aastapäeva tähistamisel Helsingis 1998.a. koos Soome eakaaslasest jäämurdja Tarmo.
Renoveerimine
1994.a. väljus oma masinate jõul Tallinna lahele seoses juubelilaulupeo tuletseremooniaga. Esimesed riiklikud investeeringud (3,5 milj. krooni) laeva renoveerimiseks eraldati 1997.a. kui õnnestus teostada laeva dokkimine Balti Laevaremonditehases. Tööd on jätkunud seejärel kaptenisilla, peateki siseruumide ning masina- ja katlaruumide juures. Põhilised finantsid on saadud riigivahenditest, viimastel aastatel ka eraannetajatelt.
Kaikohad
1988 - 1994 seisis laev Paljassaare sadama tagumises sopis ja ei olnud külastajatele avatud. 1994.a. Linnahalli taga kaiplatvormi ääres ning oli alates 1995.a. külastajatele avatud. 2000.a. jaanuaris kukkus kai tormiga kokku ja laev tuli sulgeda. 2000.a. 06. - 08. kuni eksponeeriti Pärnus Merepäevade raames. Alates 12.12.2000.a. Admiraliteedi basseinis, kust tuli ülisuure (ca 75000 kr kuus) ja lepingu lõppemise tõttu lahkuda. Alates 26.01. 2004.a. Lennusadamas.
Unikaalsus :

• On ainuke sõjaeelsest iseseisvusajast säilinud aurulaev Eestis ja kogu Baltikumis.
  
• Etendas olulist rolli nii Soome kui ka Eesti Vabadussõjas.
  
• On maailma suurim säilinud aurujäämurdja ning peale kõige veel üsna originaalilähedases korras, olles sellega maailma mastaabis unikaalne tehnikamälestis.
  

Allveelaev Lembit
Tehnilised andmed
Veeväljasurve 665,5 t (pinnal), 853,4 t (vee all); põhimõõdud 59,5 x 7,5 x 3,6 m; kiirus pinnal 13,7 sõlme, vee all 8,5 sõlme; sukeldumissügavus 90 m; autonoomsus 4 nädalat; diiselmootorid 2 x 600 hj; elektrimootorid 2 x 395 hj; välimise teraskorpuse paksus 5 mm, sisemisel 12 mm. Relvastus: 4 torpeedotoru vööris, 8 torpeedot, 10 vertikaalset miinitoru, 20 miini, 40 mm kahur Bofors, 7,71 mm kuulipilduja Lewis. Meeskonnaliikmeid 32. Foto 8 Lembit
Ehituslugu
21.12.1933.a. võttis Riigikogu vastu kaitselaevastiku täiendamise ja selleks krediidi (9 miljonit krooni) määramise seaduse.12.12.1934.a. kirjutasid EV kaitseminister ja Inglise firma Vickers & Armstrongs Ltd. esindaja all lepingule kahe allveelaeva ehitamiseks (maksumus 360 000 Inglise naela). 19.06.1935 pandi maha Barrow-in-Furnessis laevade kiilud. 7.07.1936 ristiti laevad Lembit ja Kalev ning lasti vette. 14.05.1937 anti Lembit üle Eestile ning 9.07.1937 jõudis allveelaev Tallinna.
Ajalugu
1937 - 1940 Eesti merejõududes. 6.08.1940 heisati NL laevastiku lipp, II Maailmasõjast võttis osa Balti Laevastiku koosseisus . 1945 - 1956 kandis nimetähiseid ? - 1 ja C - 85. 1957.a. Gorkis eksperimentaal - ja õppelaevana, kandis nimetähiseid ??? - 24 ja ??? - 29. 28.08.1979 toodi Tallinna üleandmiseks Balti laevastiku muuseumile. Ellinguremont tehti sõjatehases nr.7 ( praegu Tallinna Meretehas ). 5.05.1985 avati külastajatele praegusel asukohal Pirita sadamas. 27.04.1992 võeti allveelaev Eesti valitsuse korraldusel üle Eesti Meremuuseumile. Suureks abiks ülevõtmise juures Balti Punalipulise Laevastiku muuseumilt olid Kaitsejõudude Peastaap eesotsas Ants Laaneotsa ja Alar Laanemaniga. 28.04. kultuuriministri käskkiri filiaali loomise kohta. 2.08. 1994.a. heisati uuesti Eesti mereväe lipp. 1997.a. oli külastajaid 7576, 1998.a. 12 708, 1999.a. 16 023., 2000.a. 18 000. 2001.a. jäi renoveerimistööde tõttu poolikuks (alates 09 laev suletud ) ning resultaadiks kujunes 14 800 inimest. Alates 2.11.2001 seisab Hundipea sadamas ( seda kahjuks külastajatele suletuna ), sest torm lõhkus ära senise kai Pirital ning ka sügavused muutusid laeva ohutuks seismiseks ebapiisavaks. 2002.a. algul müüdi TOP eraomandisse ning kogu muuseumi filiaali edasi pidamine seal muutus pikemas perspektiivis võimatuks. 2002.a. suvest seisab Lembit naabersadamas ehk Miinisadamas. 2004.a. oktoobrist aga juba Lennusadamas.
Renoveerimine
Esimene toetus tuli 1992.a. Kaitseministeeriumilt - 134 000 krooni, 1994.a. 2331 krooni Kultuuriministeeriumilt. Allveelaeva pisiremondid, hooldus, restaureerimistööd on kuni tänase päevani tehtud muuseumile riigi poolt tegevuskuludeks eraldatud summadest ning omavahenditest. 1998.a. sügisel tekkis esimest korda leke osades vasakparda tankides. 1999.a. kulus laeva ekspluatatsioonikuludeks, kai rendiks TOP-ilt ning koos 9 - liikmelise meeskonna palkadega keskmiselt 45 - 50 000 krooni kuus. 2001.a. saadi Kultuuriministeeriumilt investeeringutena 1,0 milj. krooni ning 2002.a. 1,5 milj. krooni. Ellinguremont toimus 2001.a. oktoobris Balti Laevaremonditehases.
Miks Lembit on väärtuslik ja unikaalne?:

• Ainuke säilinud sõjalaev II Maailmasõja eelsest Eesti ja kogu Baltimaade laevastikust.
  
• On omanäoline mälestusmärk kontradmiral Johan Pitkale ja suurimale ning ka Eesti kõige edukamale üldrahvalikule rahakogumisaktsioonile - Allveelaevastiku Sihtkapitalile.
  
• Ainuke omast seeriast maailmas säilinud miiniveeskaja allveelaev, mis kõigele vaatamata on üsnagi algupäraselt ja ilma suuremate ümberehitusteta säilinud. Sellest perioodist allveelaevu pole ka säilinud tema sünnimaal - Inglismaal.
  
• Esindas 1930.-ndatel aastatel allveelaevade tipptehnikat oma modernsuses ja innovatiivsuses. Vanim allveelaev kogu maailmas, mis veel siiani on vees ja teiste abiga ka pukseeritav.
  

Uurimislaev Mare 
Endine kalatraaler, ehitatud 1968. aastal. Saadud 1980.- ndate keskel kunagiselt Pärnu kalurikolhoosilt tasuta, kui mahakandmisele minev vrakk. Põhjalikult ümber ehitatud ja moderniseeritud 1989. a., millele järgnes kapitaalne ellinguremont 2002.a. Hiiumaal Suursadamas. Kohandatud spetsiaalselt allveeuuringuteks ja vrakiotsinguks. Viimaseks säravamaks leiuks oleks soomuslaev Russalka leidmine 2003.a. suvel. Muuseumi rändnäituste veol on Mare külastanud paljusid sadamaid nii Soomes (Helsinki, Kotka, Hanko, Mariehamn, Raahe), Rootsis (Visby, Karlskrona), Taanis (Svendborg, Strynö) jm. Viimastel aastatel on üsna sageli kasutamist leidnud ka koostöös meregeoloogidega (näiteks Neugrundi veealuse meteoriidikraatri uurimine ) ning mitmete tellimustööde tegemisel koos Tuukritööde OÜ-ga. Foto 9 Mare
Viimastel aastatel on tehtud süstemaatilisi allveeuuringuid endisel Juminda miiniväljal, kust otsitakse Läänemere suurima ja ohvriterohkeima merelahingu käigus hukkunud laevu. Senini on leitud 42 vrakki, millistest osa on õnnestunud identifitseerida. Ära on tuntud jäämurdjad Truvor ja Krišjānis Valdemārs, reisilaev Vironia, päästelaev Saturn , hüdrograafialaev Vostok , suurtükilaev I-8, allveelaev Štša-301 Štšuka, miinitraaler T-202 Bui ning kaubalaevad Ergonautis, Leeni, Utena ja Kretinga. Töö jätkub.
Piirivalvelaev PVL 105 TORM
Torm - PVL 105 (ex KNM P968 ARG), pärineb Norras algselt suurtükipaadiks projekteeritud ja 1965-1968 ehitatud 20 laevasest (algselt kavandati 23 tk) seeriast. Foto 10 Torm
NATO klassifikatsiooni järgi fast attack craft STORM class .
Klassi nimetus tuleneb seeria esimeselt laevalt, mis ehitati 1963. a., kuid hiljem võeti kasutuselt maha ja lammutati – nimi ja taktikaline number anti sama seeria 1968. a. valminud laevale.
Relvastuseks oli algselt universaal- automaat suurtükid Bofors L/50 1x76mm ja Bofors L/70 1x40mm.
Alates 1970. a. moderniseeriti raketikaatriteks.
2000. a. võeti viimased STORM klassi laevad Norra Mereväe relvastusest maha.
1994/95 kingiti 1 STORM klassi alus Eestile, 1 Lätile ja 1 Leedule. 2000. a. müüdi lisaks 3 STORM klassi laeva Lätile.
Seeria 1. laeva säilitatakse Norra Kuningliku Mereväe muuseumis Hortenis ja ühte Haakonsverni mereväebaasis Norras.
Torm ehitati 1965/66 Bergenis. Laev kingiti Eesti Piirivalvele detsembris 1994. aastal ilma relvastuseta.
16. detsembril 1994. toimus Piirivalve sadamas üleandmise ja lipuvahetuse tseremoonia . Laeva ristiemaks on Riigikogu liige Valve Kirsipuu .
Laev klassifitseeriti valvelaevaks. Relvastati õhutõrje suurtükkide ja kiirlaskekahuriga. 1996 asendati üks neist Norrast soetatud Bofors L/60-ga 1x40mm.
Laev baseerus valdavalt Saaremaal ja Hiiumaal, hiljem Tallinnas ning Paldiskis.
Üleandmisaktid laeva siirdumiseks Eesti Meremuuseumile kirjutati alla 2. aprillil 2008.a. jäämurdja “Suur Tõll” salongis.
Miinilaev Kalev
Laev oli Saksa Merejõududes kuni 17.02.1995.a. seejärel anti peale kapitaalremonti ta üle Eesti Vabariigile ja arvati 05.09.1997 Eesti Merejõudude koosseisu. 2004.a. algul arvati Kalev reservi ning anti alates sama aasta oktoobrist üle Eesti Meremuuseumile vastutavale hoiule. Laev on osaks meie mereväe lähiminevikust, ent ühtlasi ka osake tänapäevast, sest sama klassi laevu on veel nii meil kui ka teistes riikides aktiivses kasutuses. Foto 11 Kalev
Patrullkaater Grif
Sarnaseid patrullkaatreid (vahilaevu) kasutati N Liidus laialdaselt merepiiride valvamisel ning loomulikult ka Soome lahel ja Väinameres. Foto 12 Grif
1992.a. rekvireeris toonane Kaitsealgatuskeskus Grif'i ja tema sõsarlaeva Leopard (lammutati 2001.a). Kuni 1994.aastani olid laevad Kaitseliidu valduses, N Liidu vägede väljaviimisel anti aga üle taasloodud Eesti Mereväele.
Patrullkaatrit Grif taotles Meremuuseum oma eksponaadiks 2000.a. mais, kuna laev oli esimene taastatud Eesti Mereväe alus ning seoses saneerimiskavaga oli aktiivsest ekspluatatsioonist välja arvatud.
Kultuuriministeeriumi haldusalasse anti laev Kaitseministeeriumi poolt üle 27.04.2001. aastal ning edasi Meremuuseumile juba 11.06.2001. aastal.
2001.a. novembritormis Pirita sadamas sai laev rängalt kannatada ning uppus poolenisti. Laev tõsteti välja ning 2002.a. suveks õnnestus laev reservfondi toel täielikult taastada.
Hai - klassi jaht "Haili"
Ajalugu
Foto 13 Haili
Helsingi jahtklubi kommodor Eric Nummelin tellis uue jahitüübi joonised Gunnar L. Stenbäck'ilt, keda konsulteeris tehnilistes küsimustes Eric von Holst Eestimaa Merejahtklubist.
1930.a. oktoobris sündis jahiklass, mille Turus valminud esiklast esitleti esmakordselt 1931.a. Helsinki paadinäitusel. Jahi kere oli karveelplangutusega, tamme asemel kasutati valitud mändi. Suhteliselt odavast valuterasest kiil läks sujuvalt - nooljalt üle vöörtääviks. HAIst sai väga merekindel alus. Peale groodi kasutati vaid ühte väikest fokkpurje, kogupindala oli 19,60 m².
Tehnilised andmed
Pikkus max 9,6 m, pikkus veeliini pidi 6,6 m, laius 1,90 m, süvis 1,10 m
Haid Eestis
1933.a. alustati HAI-de ehitamist ka Tallinnas - Jahi ja Paaditööstuses J. Kiil. Enne II Maailmasõda oli HAI- jahte ka Lätis, Saksamaal ja Rootsis. Tänaseks päevaks on riikide, kus võib kohata HAI- jahte, geograafia küll pisut laienenud, jahtide arv aga kuivanud kokku. HAI kui jahiklass on muutunud tõeliseks ja väga elitaarseks puujahtide klassikaks.
Ainsa Eestis säilinud HAI- jahi leidis Eesti Meremuuseum 1998.a. suvel Haapsalust. Pisut ümberehitatuna teenis ta seal aastakümneid, algul SPICA, hiljem HAILI ja LIINA nime all erinevaid valdajaid. 1999.a. kevadel jahti enam vette ei lastud ning muuseum ostis jahi ära.
Renoveerimine
Sama aasta lõpus sõlmis Meremuuseum lepingu jahi restaureerimiseks OÜ K.T. Jahid.. Jahi ristimine toimus peale ühe etapi tööde lõppu Haapsalus 2000.a. oktoobris.
Praeguse hetkeni on kulutatud jahi restaureerimiseks 166 600 krooni, mis on peamiselt finantseeritud muuseumi omavahenditest ja eraannetustest. Jahi lõplikuks valmimiseks kulub veel ca 85 000 - 90 000 krooni, õmmelda tuleb ka uus komplekt purjeid.
Tulevikus oleks võimalik osa võtta ajalooliste jahtide kogunemistest Põhja-Euroopas ning miks mitte ka selle jahiklassi ametlikest maailmameistrivõistlustest. Eestis on veel alles vanu purjetajaid, kes said oma esimesed kogemused just nende jahtidega ning see kogemus ootab veel talletamist.
Maasilinna laev
1985. aastal leiti Saare- ja Muhumaa vahelise Väikese-Väina põhjast, Maasi ordulinnuse välisreidilt, tundmatu laeva vrakk, mis 1987. aastal Meremuuseumi allveearheoloogiaklubi "Viikar" sukeldujate poolt üles tõsteti ning Ajalooinstituudi konservaatorite poolt edukalt konserveeriti (protsess lõppes 1992.a.) selleks ehitatud ajutises hoones Orissaare külje all Illikulaiul. Vraki ülestõstmiseks ja konserveerimiseks vajaliku hoone ehitamiseks eraldati raha valitsuse reservfondist. See, 16. sajandi keskpaika dateeritud leid, kujutab enesest senileitutest üht vanimat Eesti päritoluga laeva. Ehituslikult on laeval mitmeid tähelepanuväärseid ja ebatraditsioonilisi ilminguid, mis vrakist merendusajaloo uurimise seisukohast tähtsa objekti teevad. Foto 14 Maasilinna laev
Laevavrakk asub Orissaare jahtklubi territooriumil paiknevas hoones ning ootab sobivat ruumi, kus haruldast leidu rekonstrueerida ja muuseumilaevana eksponeerida. Huvilistel on võimalik seda ka kokkuleppel jahtklubiga vaadata.
Maasilinna laev kuulub Eesti Meremuuseumile ning on võetud mälestisena kaitse alla.
Lennusadam
Lennusadama territooriumil asuvad rahvusvaheliselt olulised arhitektuuri- ja ajaloomälestised - koorikbetoonist Vesilennukite angaarid (ehitatud 1916 - 1917), kus oleks tulevikus võimalik eksponeerida allveelaeva "Lembit" koos meresõjatehnikaga. Piirkonna ajalooline taust ja sellel asuvad hetkel kasutust mitteleidvad ajaloolised hooned (kasarmuhoone, staabihoone), kõrval asuv rannakaitsepatarei üliatraktiivne ajalooline kompleks, vesilennukite angaarid ning Eesti Meremuuseumi väärtuslik kogu loovad aluse Läänemere piirkonnas arvestatava kultuuri- ja turismiobjekti rajamiseks. Muuseumilaevade sadama väljaarendamine koos vabaõhuekspositsiooniga ning sealsete ajalooliste rajatistega - vesilennukite angaarid, kasarm ja staabihoone kujuneb ilma kahtluseta muuseumi lähiaastate suurprojektiks, mis aga valmides annab olulise lisa kõnealuse Tallinna rannaala väärtustamisele ning teadvustamisele. Foto 15 Lennusadam
Aita koguda ajalugu
Meremuuseum paneb kokku järgmisel aastal valmivat Lennusadama ekspositsiooni ning kogub selle jaoks ajaloolisi andmeid ja esemeid.
Oleme huvitatud:

• Lennusadamas või selle ümbruses töötanud ja elanud inimeste mälestustest (mis puudutavad sadamas asunud vesilennukite angaare ja kõrvalhooneid ning seal aegade jooksul tegutsenud asutusi),
  
• Eesti allveelaevadega Lembit ja Kalev seotud teabest (nagu andmed laeva meeskonda kuulunud inimestest või nende järeltulijatest, laeval teeninud inimeste mälestused ja laevade pildid),
  
• merendusega seotud ajaloolistest esemetest (eelkõige allveelaevanduse, vesilennunduse, rannakaitse, miinide ja miinitraalimisega seotud esemed, aga ka muud põnevad asjad merenduse vallast ).
  

NB! Palume esemeid muuseumi mitte kohale tuua. Võtke ühendust ja korraldame hea meelega mälestuste üleskirjutamise või esemete transpordi.
Mälestused on suureks abiks muuseumi väljapaneku koostamisel. Põnevad leiud  võivad saada koha Lennusadama ekspositsioonis.
1913-1945
1913.a. lõpus alustati Peeter Suure Merekindluse osana rajatava lennujaama ehitamise uurimistöödega merekindlusest (praegune Patarei ) mõnisada meetrit Paljassaare poole, kuhu eraldati ka 6000 ruutsülda maad. Juba eelnevalt oli naaberkrundil alustatud Noblessneri laevatehase ehitamist ning vastavalt 1911.a. novembris Nikolai II poolt kinnitatud Tallinna kaitserajatiste põhiprintsiipidele ja plaanidele kavatseti rajada kaks ühesugust ja teineteise kõrval asetsevat angaaridekompleksi. Polkovnik Aleksandr Jaron, kes oli pandud vastutama kavandatava ehituse sujuva kulgemise eest saatis 1916.a. märtsi algul üheteistkümnele kohalikule ja välismaa firmale kutsed osaleda angaaride projekteerimise konkursil , mida siis veel tagasihoidlikult raudbetoonist kuurideks nimetati. Johtuvalt maailmasõjast olid tähtajad väga lühikesed, sest pakkumisi sooviti juba märtsi lõpuks ning ehitamine pidi algama vahemikus 15.aprill kuni 1.juuni 1916. Nii kiiresti siiski ei läinud ning alles 29.aprillil toimunud nõupidamise käigus valiti pakkumiste seast välja Taani firma Christiani & Nielsen poolt esitatud projekt (projekti juhiks Herluf Trolle Forchhammer ja konstruktoriks Sven Schulz ), mis nägi ette kolme koorikbetoonist kuplit põhiplaaniga 50 x 100 meetrit. 9. juunil valiti ehitajaks samuti firma “Christiani & Nielsen”, kellel oli teatav eelisasend, sest omas Peterburis oma esindust ning oli tegev ka Noblessneri ellingu ehitamisega. 5. juulil 1916.a. alustati, siis juba ametlikult Tallinna Vesilennujaamaks nimetatud objektil tegelike ehitustöödega ning paralleelselt angaaridega käis ka sadamamuulide rajamine.
13.10.1917 tuli käsk seoses sõjategevusega ehitustööd lõpetada aga õnneks olid angaarid selleks ajaks peaaegu valmis (puudusid suured lükanduksed, kaldtee lennukite veeskamiseks ja põrandal polnud laudadest katet )
1918.a. novembri lõpul leiti angaaridest sakslaste poolt maha jäetud vesilennuki Friedrichshafen FF 41 A lennukõlbmatu vrakk. Allesjäänud lennukist ja teistest osadest sai hiljem peale kapitaalremonti Eesti õhujõudude lennuk nr. 1
9. jaanuaril.1919 koostati kaitseväe ametnike poolt angaaride ja Lennusadama ülevõtmise akt.
13.03.1919 loodi Merelennurühm.
1921 lõpetati poolelijäänud 2 - korruselise kasarmu ehitus, kus hakkas paiknema Lennukool.
1922 lõpetati ümberehitus, misjärel sai endisest garaažist staabihoone, alustati angaaride ette vettelaskmissilla ehitust ja toodi kasarmusse õppejaoskond (kuni 1927.aastani)
1930.a. septembrist alates paiknes Lennusadamas Õhukaitsestaap, ülem kolonel Richard Tomberg . Kasarmut jagasid omavahel Õhukaitse Suurtükiväegrupp ja Üksik Merelennusalk. Angaarides hoiti peale vesilennukite veel suurtükke, erinevaid sõidukeid ja Auto – Tankirügemendi tagavaragrupi tehnikat.
5.07.1932 moodustati Üksik Merelennusalk, mille kasutuses oli 4 Hawker Hart`i ja 2 Avro 626 vesilennukit. Angaaride maa-ala, rahvakeeles Lennukasarmud remonditi põhjalikult samal aastal. Kogu kõnealust maa-ala kutsuti ka Väikeseks – Miinisadamaks.
29.09.1933. maandus angaaride ette, Moskvast siia lennanud maailmakuulus Charles Lindhberg koos abikaasa Ann Marlow`ga (esimene piloot , kes Atlandi ookeani ületas lennukil ” Spirit of St.Louis”) vesilennukil ”Lockheed Sirius ”
22.06. ja 18.07. 1940 vormistatud aktidega anti maa-ala sundkorras kasutamiseks NL sõjaväelisteks vajadusteks
24.01.1945 ENSV Rahvakomissaride Nõukogusalajane otsus nr. 010, millega anti sõjaväele 14,2 ha suurune ala Küti ja Noole tn. piirkonnas. Sealtmaalt kuni 1980.aastate lõpuni oli kogu territoorium Balti Laevastiku Ehitusvalitsuse ja teiste sõjaväeosade kasutuses ning sadamas baseerus reidi abilaevastik.
1951-2006
1951.a. Vesilennukite angaaride ehitusaegsete kaide nr.37 ja 36 otsa ehitatakse uus kai nr.36 A, mis kaitseb akvatooriumi põhjatuulte eest.
1962 ilmus TPI professor Heinrich Laulu raamat ” Raudbetoon II”, kus ta tõi esile Tallinna vesilennukite angaarid, kui ainulaadsed ehitusmälestised kogu maailmas, mis paraku aga seni on teenimatult vähe tähelepanu saanud.
1977 koostas Jevgeni Kaljundi ENSV Ministrite Nõukogu Riikliku Ehituskomitee Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsiooni ülesandel arvamuse angaaride rajamise kohta
1979 koostati esimene põhjalik vesilennukite angaaride ehitusajalooline ülevaade (autor Jevgeni Kaljundi, KRPI)
1986 Lennusadama kaide nr.37 ja 36 veepealne puitosa asendatakse rekonstrueerimise käigus betoonplokkidega.
29.12.1989 moodustati ENSV Ehituskomitee juurde riiklik väikeettevõte Sek (firma sundlikvideeriti alles 1998.a.), millele väidetavalt anti üle sõjaväe kasutuses olevad tööstushooned (puidutöötlemine) aadressil Küti 17.
22.05.1990 Ühisettevõtte B&E ning NSVL relvajõudude vaheline väidetav (võltsitud?) tehing Lennusadama omandamiseks
24.12.1991 väidetavalt andis VE Sek Balti Laevastiku Ehitusvalitsuselt omandatud vara Küti 17 väljaarvatud kaid ja angaarid käskkirjaga üle ühisettevõttele B&E
05.10.1993 EV valitsuse korraldusega antakse sõjaväelinnak koos sinna alla käiva kaiga aadressil Küti 17 üle Kaitseministeeriumi haldusse
15.03.1994 võttis Kaitseministeerium kahepoolse aktiga üle sõjaväeosalt nr.10717 üle Lennusadama kaid nr. 37, 36 ja 36 a (praeguse asukohaga Küti 15 a). Sügisel võeti üle ka sõjaväelinnak nr. 158.
14.12.1994 võttis Kaitseministeerium üle ühepoolse aktiga vesilennukite angaarid, sadamakid nr.38 ja 39 ja muud rajatised (Küti 17).
09.03.1995.a. Vabariigi Valitsuse korraldusega andis Kaitseministeerium nende poolt ka reaalselt ülevõetud Lennusadama osa (Küti 15 a) Keskkonnaministeeriumi haldusse, mis anti kasutada Mereinspektsioonile ja selle laevadele
04.06.1996 Küti 17 ja 17 A antakse üle valitsuse korraldusega Justiitsministeeriumi valitsemisalasse
30.08.1996 Kultuuriministri määrusega võeti vesilennukite angaarid riikliku kaitse alla.
14.11.1997 esitas Justiitsministeerium Tallinna Linnakohtule hagi tunnistada riik Küti 17 ja 17 A omanikuks ja nõuda need välja ebaseaduslikelt valdajatelt.
Detsembris 1999 valmib vesilennukite angaari raudbetoonkooriku ekspertiis ja renoveerimise ettepanekud (koostajad OÜ ETUI ja ETUI Beton Test). Välitööd toimusid 29.10.-10.12.1999.
Hooneregistri andmetel valdavad Küti 17 ja 17a AS Verest ja OÜ Agrin Partion
05.06.2000 president Lennart Meri üritab külastada angaare, ent umbkeelne turvamees ei luba teda sisse
25.08.2000 Tallinna Linnakohtu otsusega kuulub Lennusadam riigile. Otsus kaevati aga kostjate poolt edasi, rõhudes protsessireeglite väidetavatele rikkumistele
Sept.-okt. 2001 teostati angaaride keskmise kupli katusekatte ja vihmaveesüsteemide remont, konsultandiks Tehnikaülikooli prof . Karl Õiger (eelmised katuse remonttööd tehti 1938.a. ja 1960.a. lõpus kui sõjaväelased omaalgatuslikult kupleid lihtsalt tõrvasid)
26.01.2004 jäämurdja ”Suur Tõll” kinnitas otsad Lennusadama kai nr. 36 a äärde, avades Meremuuseumi püsiva kohaloleku.
Oktoober 2004 peale jäämurdja ”Suur Tõll” on Lennusadamasse üle toodud ka teised Meremuuseumi laevad: allveelaev ”Lembit”, miinilaev ”Kalev”, patrullkaater ”Grif” ja uurimislaev ”Mare”.
2006. juulis võeti Lennusadam lõplikult selle ebaseaduslikelt valdajatelt Eesti riigi poolt üle.
Vesilennukite angaarid
Vesilennukite angaarid ja kogu Lennusadama kompleks ehitati aastail 1916-1917 Esimese Maailmasõja eelse Peeter Suure Merekindluse osana. Foto 16 Angaarid
Angaarid ehitas ja projekteeris Taani firma Christiani & Nielsen, projekti juhiks oli Herluf Trolle Forchhammer ja konstruktoriks Sven Schulz.
Tõenäoliselt maailma esimesed suuremahulised, 50 x 100 meetri suuruse põhiplaaniga angaarid, mida sildavad kolm ühteliidetud raudbetoonkoorikust kuplit, igaüks neist tugede sammuga 35 x 35 m, paksus harjal on 8 cm ja tugede juures 12 cm, olid mõeldud tolleaegsete ka kõige suuremate vesilennukite majutamiseks. Kui 1917.a. novembris tuli käsk sõjategevuse tõttu ehitustööd lõpetada, jäi nii mõndagi esialgses projektis sisalduvast tegemata. Kahjuks pole ka enam võimalik algset ja komplekset dokumentatsiooni leida, sest 1943.a. hävis tulekahjus firma Christiani & Nielseni arhiiv nende Kopenhaageni peakontoris. 1919.a. jaanuari alguses võeti Eesti kaitseväe poolt kogu Lennusadam üle ning sama aasta märtsis loodi siin Merelennurühm. 1920. aastate keskpaigaks oli kogu sadam koos hoonete ja angaaridega lõplikult valmis ehitatud.
1940.a. juuni lõpus läks kogu ala Balti Punalipulise laevastiku käsutusse ning peale sõda toimetas siin nii sadama abilaevastik kui ka Balti Laevastiku Ehitusvalitsus. 29.12.1989 moodustati ENSV Ehituskomitee juurde riiklik väikeettevõte “Sek”, kellele anti üle territoorium aadressil Küti 17, kus paiknesid ka angaarid. Siit said alguse aastaid kestnud erinevatele omanikele kantimised ja võõrandamised, mida ei peatanud ka valitsuse korraldus 05.10.1993, millega anti sõjaväelinnak üle Kaitseministeeriumi haldusesse. Lõplik riigi võit Lennusadama ebaseaduslike valdajate üle jõustus alles vastavalt Riigikohtu otsusele 2006.a. juulis.
Suurtükkide kollektsioon
Lennusadama kaipealset kaunistab kollektsioo laevasuurtükke. Teatavasti klassifitseeritakse neid suurekaliibrilisi relvi mitmeti, vastavalt raua pikkusele ja väljatulistatud mürsu, kuuli või granaadi lennujoone kumerusele. Kõige lühema raua ja kumerama lennujoonega relva nimetatakse mortiiriks. Lameda lennujoonega relv on kahur. Eriti keeruline on 16. ja 17. sajandi laevasuurtükkide klassifikatsioon . Lihtsuse mõttes ei tehta igapäevases suhtluses nende vägevate relvade täpsest klassifikatsioonist probleemi ja liigitatakse nad kõik ühise nimetaja – suurtükk – alla. Foto 17 Suurtükid
Meremuuseumi kollektsiooni kuuest eestlaetavast laevasuurtükist on kolm pareminisäilinut Vene 18 naelased relvad. Nende parempoolse tapi otsal on selgesti nähtav kahest ristiasetsevast tähest kujundatud monogramm. Tegemist on tsaar Peeter I nime (Pjotr Aleksejevitš) initsiaalidega – P/A.
Nende kõrval asub suhteliselt halvastisäilinud Rootsi päritolu 18 naelane suurtükk. Tegemist on liinilaeva Tapperheten relvaga, mis leiti merearheoloogide poolt Uusmadala karidelt, kuhu 1790. aastal kinnisõitnud liinilaev selle viskas .
Tapperheteni suurtüki kõrval asub üsna halvasti säilinuid relv, mis leiti Tallinna sadama süvendamise käigus 1998. aastal. Selle 9 naelase suurtüki päritolu on veel ebaselge .
Kõige äärmine 3 naelane pareminisäilinud suurtükk pärineb samuti Tallinna sadama põhjast. Seegi relv on Rootsi päritolu.
Kõik need suurtükid on dateeeritavad 18. sajandisse, mil relvatööstuses odavam malm kalli pronksi kõrvale tõrjus.
Suurtükkide alused (lafetid) ei ole algupärased. Valdavalt olid 18. sajandi suuremad laevasuurtükid ratastel .
Ankrute kollektsioon
Lennusadama kaipealsel asub lisaks laevasuurtükkidele ka teinegi rikkalik kollektsioon - kokku 24 mitut tüüpi ankrut. Kõige vanemad neist on mitmesuguses suuruses viis kahekäpalist ankrut. Nende algupärased puidust risttoed on aeg hävitanud. Selline ankrutüüp oli suuremate muutusteta kasutusel aastasadu, seetõttu on nende vanust ja päritolu väga raske määrata. Foto 18 Ankrud
Ligilähedaselt sarnane ankrutüüp, kuid rauast risttoega, nn. admiraliteediankur, pärineb hoopis hilisemast ajast ja on kasutusel veel tänapäevalgi. Neid on ekspositsioonis erinevas suuruses seitse .
Kahekäpaliste ankrute uue põlvkonna moodustavad nn. patentankrud, millistest on eksponeeritud kolm Halli ankrut, neli erinevas suuruses Matrossovi ankrut ja üks Briti AC-14 tüüpi sõjalaevaankur.
Omaette ankrutüübiks on tragiankur. Neist on kollektsioonis kaks neljakäpalist ja kaks viiekäpalist. Tänapäeval tragiankruid enam ei kasutata.
Ankur on kogu maailmas tunnustatud lootuse sümboliks, sest vanemas merenduses olenes ankru pidamisjõust väga sageli nii laeva saatus kui tema meeskonna elu.
Poid ja toodrid
Poid ja toodrid on üks navigatsioonimärgistuse liike. Navigatsioonimärgistus jaguneb püsimärgistuseks, mis koosneb statsionaarsetest rajatistest nagu tuletornid, tulepaagid ja päevamärgid; ning ujuvmärgistuseks nagu tulepoid , poid ja toodrid, mis paigaldatakse veeteedele navigatsiooniohtude tähistamiseks. Foto 19 Poid ja toodrid
Nii poid kui ka toodrid on ankurdatud põhjale ja tähendusekohaselt värvitud. Erinevaid värviskeemide süsteeme on läbi aegade olnud kokku ca 30. Tänapäeval on ülemaailmselt kasutusel IALA (rahvusvahelise tuletornide assotsiatsiooni ) juurutatud lateraalmärgistus (eri kontinentidel küll 2 erinevat süsteemi) ja kardinaalmärgistus. Lisaks on praegu ja varasematel aegadel enamgi kasutusel erimärgistusega poid ja toodrid näiteks eraldiseisva ohu tähistamiseks, karantiini- või muu eriotstarbega piirkondade markeeririmiseks ning ka riigipiiri tähistamiseks.
Poid jagunevad omakorda oma kasutuskoha ja –tingimuste järgi. On selge, et avamerel kasutatavad ja nn jääpoid peavad oma konstruktsioonilt ja materjalidelt olema vastupidavamad kui poolkinnisel reidil või sisevetel kasutatavad. Valmistati nn suuri merepoisid, nn keskmiseid merepoisid jne. On olemas eritüübilised jääpoid. Reeglina võetakse poid jää tekkimisel oma kohtadelt ära.
Ka jõgedel-kanalites ja järvedel tarvitatavad poid erinevad sageli oma konstruktsiooni ja kuju poolest, mis põhjustatud erinevatest veekogude sügavustest ning hüdroloogilistest tingimustest. Toodeti ja paigaldati nn suuri järvepoisid, nn väikesi järvepoisid jne.
Tulepoid on varustatud kindla karakteristikuga märgutulega, mis 20.saj. esimesel poolel oli valdavalt atsetüleengaasil toimiv latern ; tänapäeval saavad poilaternad toite akudelt. Peale II maailmasõda ilmus poide varustusse ka reflektor raadiolokatsiooniks. Eriti vanemal alal oli osa poidel ka heliseade (kell, sireen, vile ).
Varem kasutati poi või toodri tipus tema tähendust märkivat topimärki või korvi. Tänapäeval on kogu süsteemi seose visiuaalse navigeerimise osatähtsuse vähenemisega praktikas lihtsustatud.
Eesti Meremuuseum
Eesti Tervisehoiu Muuseum
Muuseumi ajalugu
Eesti Tervishoiu Muuseum asutati 1921 ja avati 1924 Tartus Ülikooli arstkonna initsiatiivil. ETM-i mitmekülgse tegevuse aluseks oli ühelt poolt muuseumi juhataja dr.Sumbergi entusiasm ja samal ajal suurepärane oskus organiseerida arstkonna paremad jõud muuseumi teenistusse. Muuseumi juures tegutsesid arstide teaduslikud komisjonid, kes tegelesid ekspositsiooni täiendamise ja väljaarendamisega. Lisaks püsiekspositsioonile korraldas muuseum üle riigi kõigis linnades rändnäitusi. Foto 20 Klaasnaine
1928 asutati osakond ka Tallinnas, avati 1932.
1950.-ndail muuseum likvideeriti. Ekspositsiooni hävitamine toimus lausa vandalistlikult – vahast mulaažid sulatati, vasest esemed äritseti maha, osa esemeid kanti lihtsalt laiali.
Muuseum avati taas 1980.aastal Tallinnas Meditsiinikooli ruumides.
1989.aastast asub Eesti Tervishoiu Muuseum Tallinna vanalinnas Laial tänaval. (vaata kaardilt )
Eesti Tervishoiu Muuseum kogub eesti meditsiiniajalugu kajastavat materjali (fotod, trükised, dokumendid , esemed).
Eesti Tervishoiu Muuseumi arengukava
Sissejuhatus
Eesti Tervishoiu Muuseum avati esmakordselt 1924 aastal Tartus Voldemar Sumbergi juhtimisel, kes juba toona lausus : „Tervishoiumuuseum ei ole ainult vanavara ja ajalooliste esemete hoiukoht vaid õppeasutus, kus selgitavate väljapanekute abil püütakse tervishoiu küsimusi noortele ja täiskasvanutele näitlikuks ja huvitavaks teha, arvestades tegeliku elu nõudeid ja teaduse edusamme ”. See, sajandi algusest pärinev missioon, sobiks kasutusele võtmiseks ka juba uues sajandis viibivale Eesti Tervishoiu Muuseumile.
Eesti Tervishoiu Muuseumi arengukava aastaks 2015 on koostatud eelkõige organisatsiooni sisese arengutee kindlaks määramiseks ja seatud suundade üheselt mõistetavaks tegemiseks. Arengukava toob välja suunad ja rõhuasetused aastani 2012 ning annab ülevaate hetkeolukorrast. Püstitatud eesmärke saab teostada seatud meetmete kaasabil ning eesmärgini jõudmist kontrollida indikaatoritele toetudes.
Eesti Tervishoiu Muuseumi areng tervikuna võimaldab muuseumil tegutseda kaasaegse ning ühiskonna arengut järgiva organisatsioonina ning pakkuda parimat teenust oma külastajatele.
 Missioon ja visioon aastaks 2015
Eesti Tervishoiu Muuseum pakub noortele ja täiskasvanutele anatoomia ning füsioloogia alaseid teadmisi ning kujundab väärtushinnanguid tervislikust eluviisist läbi püsiekspositsiooni, näituste ja muuseumis toimuvate tegevuste ning talletab ja eksponeerib Eesti meditsiini ajaloolist pärandit.
 Eesti Tervishoiu Muuseum temaatilise keskmuuseumina on 2015 aastaks kutsuv ja atraktiivne koht külastajatele, samuti tuntud, usaldusväärne ja huvitav koostööpartner teistele asutustele. Püsiekspositsioon on saanud uue kujunduse. Seinapinda on kasutatud ruumide atraktiivsuse tõstmiseks ja ka miljöö loomiseks fotosuurendustega, videoinstallatsioonidega, erinevate värvilahenduste ja helidega. Toimib võõrkeelne audio-giidiprogramm. Ekspositsiooni käsutusse on antud kõik ruumid II korrusel. Külastajatele on loodud võimalus kohviku kasutamiseks. Täielikult on välja arendatud juurdepääs erinevatele korrustele ja saalidesse ratastoolis muuseumi külastajatele.
Muuseumil on aastas 1-2 suuremat enda organiseeritud ajutist näitust. Aktiivselt suheldakse erinevate väljapool Eestit paiknevate samalaadsete muuseumidega. Sisustatud on ruum kunsti-, muusika - ja valgusteraapia jaoks ning pimedate kogu eksponeerimiseks. Loodud on lastenurk, kus mängulises vormis selgitatakse inimese anatoomiat ja füsioloogiat. Toimiv muuseumisõprade klubi osaleb aktiivselt muuseumi koostööpartnerina näituste korraldamisel ja koolitustegevusel.
Muuseumi fondiruumid vastavad kehtestatud nõuetele. Täielikult on üle mindud Muuseumi Infosüsteemi kasutamisele, sellest on saanud igapäevatöö üks osa. Museaalide kaardistamine toimub digitaalselt ning on kättesaadav nii riigi siseselt kui väliselt.
Aastaks 2015 antakse igast suuremast uurimistööst välja raamat või buklett.
Muuseumitundide valik on mitmekesine ning kättesaadav kõigile. Loengud ja muuseumi külastamine on lülitatud Haridus -ja Teadusministeeriumi poolt kureeritavasse õppekavasse. Toimuvad iga-aastased infotunnid õpetajatele.
Eesti Tervishoiu Muuseum aastaks 2015 on nii teabeallikana kui ajaveetmis- ja suhtlemiskohana muutunud kaasaegseks teemavaldkonna infopunktiks ja kultuuripärandi säilitajaks. Muuseum suudab pakkuda emotsionaalset kogemust, kvaliteetset teenust, kultuuriturismi, kujundada elustiili ja mõttemalle ning säilitada kultuuriväärtusi. Muuseumi inimese füsioloogia, anatoomia ja meeli iseloomustavad kogud pakuvad noortele ja täiskasvanutele äratundmis- ja avastamisrõõmu. Interaktiivne lähenemine muudab õppimise ja meeldejätmise lihtsamaks ja atraktiivsemaks. Eesti Tervishoiu Muuseum on Eesti meditsiini ajaloo talletamisel ainutähtis organisatsioon , mille abil toimub järjepidev uurimis - ja teadustöö. Eesti Tervishoiu Muuseumist on saanud arvestatav koolitus- ja kultuuriasutus.
Hetkeolukord
Eesti Tervishoiu Muuseumi külastab aastas keskmiselt 15 000 inimest. Külastajatest suurema osa moodustavad kooligrupid.
Püsiekspositsioon „Inimene. Tervis. Perekond“ annab ülevaate inimese organismist, seksuaalsusest, rasedusest, sünnitusest ja tervislikust eluviisist. Keha ehituse ja funktsioonide õppimist lihtsustavad loomutruud mulaažid, balsameeritud elundid ja elektroonilised skeemid. Näitust ilmestavad unikaalsed elektronmudelid koos lindiloengutega: klaasinimene (12 min), inimese rakk (9 min), klaasrase.
Vitriinväljapanekud juhivad tähelepanu narkootikumide, suitsetamise ja alkoholi mõjule inimese organismis. Väljapanek on eakohane nii lastele kui ka täiskasvanutele.
2007.a. eksponeerisime 15 ajutist näitust, neist 6 fondinäitust, 2 muuseumi enda näitust ja 7 väljapanekut muuseumist väljapoolt.
Muuseumi ruumides on võimalik ette tellida muuseumitunde rohkem kui 20 erineval teemal koos videofilmide ja teiste näitlike õppevahenditega. 2007. aastal andis muuseumi pedagoog 37 loengut
Seisuga 01.01.2008 kuulub muuseumi fotokogusse 6601, esemekogusse 3738, dokumendikogusse 7450, trükiste kogusse 2920 ja abikogusse 3708 museaali. Valdavalt paiknevad museaalid ühes 30 ruutmeetrises ruumis kappides/riiulitel, mille seisukord on halb. Muuseumikogu seisukord tervikuna on rahuldav. Hoidlas on automaatne tuletõrje- ja valvesignalisatsioon, koostatud on ohuplaan .
Muuseumi tugevused

• hea asukoht kesklinnas muuseumide piirkonnas
  
• muuseum on külastajate hulgas populaarne
  
• muuseum on avatud koostööpartner
  
• püsiekspositsioon “Inimene. Tervis. Perekond” on nii oma temaatikalt kui ka teostuselt Eestis ainulaadne ning toetab ka koolide bioloogia - ja anatoomiaalast õppeprogrammi
  
• muuseumitunnid-loengud on seotud kooliprogrammiga
  
• muuseumikogul on arvestatav meditsiiniajalooline väärtus
  
• toimub kogumistöö annetuste ja ostudena
  
• museaalid on 95 % inventeeritud, kirjutatud kataloogikaardid
  
• muuseumikogu leiab pidevat kasutamist
  
• muuseumi saali hea seisukord ja valmidus korraldama erinevaid üritusi, näitusi, seminare
  
• muuseumil on proffessionaalne meeskond igapäevatöö organiseerimisel
  

Nõrkused

• Vananenud püsiekspositsioon. Suur osa püsiekspositsioonist valmis 1989. aastal Dresdeni Hügieenimuuseumis eritellimusena. Nüüdseks on elektroonilise väljapaneku ekspluatatsiooni tähtaeg – 10 aastat juba kaugelt ületatud. Selle aja jooksul on keerukamad eksponaadid vajanud pidevat pisiremonti ja osaliselt ka väljavahetamist.
  
• ruumipuudus on takistuseks püsiekspositsiooni laiendamiseks sh. Pimedate Muuseumi kogu eksponeerimiseks
  
• ajutiste näituste jaoks mõeldud vitriinide puudumine, mis seab piirangud näituste eksponeerimise laadile ja turvalisusele.
  
• venekeelse pedagoogi puudumine
  
• administratiivploki amortiseerunud seisukord
  
• fondihoidla halb seisukord. Eesti Tervishoiu Muuseumi fondiruum paikneb Lai 28 maja teisel korrusel, võttes enda alla 30 ruutmeetrise toa, mis ilmselgelt jääb kitsaks fotode , esemete ja dokumentide nõuetekohaseks säilitamiseks.
  
• väike hoidlaruum. Puudub võimalus koguda suuremõõtmelisi esemeid, samuti ei vasta fondimööbel kaasaja nõuetele;
  
• kogud pole kantud Muuseumide Infosüsteemi ;
  
• vähene teadustöö muuseumikogu baasil
  
• kaadrivähesus
  
• vähene koostöö samalaadsete teemamuuseumidega ja organisatsioonidega välismaal
  

Võimalused

• pööningukorruse väljaehitamine võimaldaks lahendada ruumipuuduse; paraneksid töötingimused, tekiks juurde pinda püsiekspositsiooni laiendamiseks, tekiks võimalus luua õppeklass muuseumitundideks ja Tervisekooli loenguteks
  
• haridusasutuste huvi muuseumi vastu suureneks, kui muuseumi külastamine oleks ametlikult lisatud Haridus- ja teaduministeeriumi õppekavasse
  
• hästi komplekteeritud, professionaalne ja jätkusuutlik koosseis võimaldaks muuseumil saavutada parimaid tulemusi
  
• laiaulatuslik koostöö erinevate teadus ja koolitusasutustega tekitaks suuremat huvi muuseumis toimuva vastu
  
• välisinvesteeringute leidmine aitab kohandada muuseumi kaasaegseks koolitus- ja kultuurikeskuseks.
  
• püsiekspositsiooni uuendamise ja renoveerimise näol tekiks kasvav huvi muuseumi külastamise vastu
  
• välja arendatud juurdepääsu- ja liikumisteed puuetega inimestele
  
• temaatiliste ja omanäoliste näituste korraldamine suurendaks huvi ekspositsiooni vastu nii eestlastes kui väljamaalastes
  
• kaasaegne kodulehekülg eesti-, inglise- ja vene keeles aitab informatsiooni kiirelt leida ja arusaadavalt edastada
  
• audiogiidi kasutuselevõtt muuseumis tagab muusemikülastajate sujuva teeninduse ja informatsiooniga varustamise
  

Rõhuasetused
Inimesed
Muuseumi külastajad ja nende arv on tunnustus töötajate poolt tehtud tööst ja pühendumisest. Pöörame tähelepanu külastaja heale teenindamisele. Külastajatele suunatud teenuse kvaliteedi ja selle esitlemise suhe peavad olema võrdselt tasakaalus. Juurdepääsu loomine puuetega inimestele ekspositsiooniga tutvumiseks on äärmiselt oluline, avades osale Eesti elanikkonnast suurepärase võimaluse muretult näituste külastamiseks. Lisaks parema muuseumikeskkonna loomisele Eesti- ja välismaisele külastajaskonnale ning puuetega inimestele. Panustame oma töötajate töötingimustesse, arendades välja uued tööruumid katusekorrusel. See omakorda annab võimaluse ekspositsioonipinna juurdesaamiseks teistel korrustel . Kaasaegne töökeskkond tõstab töökultuuri, luues sisemise teostamisvajaduse ja soodsa pinnase uute ideede tekkimiseks.
Ekspositsioon
Muuseumi püsinäituse paljud eksponaadid on tehniliselt vananenud ning vajavad väljavahetamist uuemate ja kaasaegsemate vastu. Ekspositsiooni uuendamisel ja uudsel kujundamisel peame silmas meie teemavaldkonna eripära ( meditsiin , inimese- ja terviseõpetus, anatoomia jne) ning külastajate soove ning vajadusi.
Pedagoogiline töö
Eesti Tervishoiu Muuseum aitab tundma õppida tervishoiu, tervise edendamise ja meditsiini ajaloo valdkondi. Oluline on koolituste ja muuseumitundide läbiviimine kooliõpilastele ja täiskasvanutele. Eesmärgiks on uute, kaasaegsete koolitustrendidega kaasaskäimine ning tänapäevaste teemade juurdetoomine.
Teadustegevus
Muuseum panustab tervishoiu- ja meditsiiniajaloo uurimisse ja levitab kogutud teavet seminaride, näituste ja meedia vahendusel. Temaatilise ajaloo uurimine, talletamine ja avaldamine kuulub muuseumi põhitegevuste hulka. Uuringute lõppedes antakse välja raamatuid ja infomaterjale.
Museaalide hoiustamine ja digitaliseerimine
01.01.2008 aasta seisuga on muuseumi kogus 24 760 museaali. Muuseumikogu jaguneb alakogudeks – dokumendid, trükised, esemed (sh. kunst ), fotod ja abikogu. Muuseumikogu on laiapõhjaline, eduka uurimistöö ja sisukate näituste aluseks. Kaasaegne hoiutingimuste loomine on oluline kultuuripärandi säilitamisel, selle eelduseks on nõuetekohaselt sisustatud fondiruumid. Museaalid peavad olema digitaalselt kättesaadavad. Eesti Tervishoiu Muuseum panustab MUISi kasutuselevõttu ja kogumispoliitika loomisesse.
Koostöö
Muuseum peab oluliseks vanade koostööpartnerite säilitamist ja võimalike uute koostöö huviliste leidmist Eestis kui kaugemal.
Eesti Tervishoiu Muuseum keskmuuseumina peab oluliseks aitab kaasa ning vajadusel juhendab eri- ja huviala ühenduste tegevusele tervishoiuvaldkonnas.
Eesmärgid, tegevused ja indikaatorid
Eesmärk: Muuseumi külastajatele on loodud laialdased võimalused kaasaegses muuseumikeskkonnas informatsiooni hankimiseks
Indikaatorid:

• Muuseumi külastajate arv võrreldes 2007. a seisuga, so 15 771 inimest, on aastaks 2012 kasvanud 25 000 külaliseni aastas
  
• Ratastoolis kliendile on loodud tingimused näituseruumide sujuvaks külastamiseks (2012)
  
• Ekspositsiooni uuendamise tulemusena on välja vahetatud ja renoveeritud osa püsiekspositsioonist (2011-2012)
  
• Administratiivruumide ümberkolimisega pööningukorrusele on juurde hangitud ekspositsioonipinda pimedate kogu eksponeerimiseks (2011-2012)
  

Meede : Tasakaalustatud planeerimis-, projekteerimis- ja ehitustööd
Toimub Eesti meditsiini ajaloo ja tervise temaatika vahendamine läbi püsiekspositsiooni ja ajutiste näituste. Püsinäituse „Inimene. Tervis. Perekond” eksponeerimine ja selle põhjal ekskursioonide läbiviimine. Muuseumi püsiekspositsiooni töökorras hoidmine. Muuseumi rahalistest vahenditest jätkub maja ja ruumide renoveerimine ning püsiekspositsiooni museaalide juurdemuretsemine ja korrastamine. Muuseumiruumide sanitaarremondi jätkamine.
Uute algatustena projekteerimistööde läbiviimine pööningukorruse kasutuselevõtuks tööruumidena ja nende väljaehitamine koos pimedate kogu ja püsiekspositsiooni kohandamisega vabanenud pinnale. Projekteerimistööde teostamine muuseumi puuetega inimestele vastuvõetavaks kohandamisel ning sellega seose olevate ehitustööde läbiviimine. Lisaks muuseumi püsiekspositsiooni uus kujundamine, uuendamine ja ekspositsiooni renoveerimise kava/projekti välja töötamine. Audiogiidi kasutuselevõtt. Ajutiste näituste läbiviimise hõlbustamiseks vitriinkappide muretsemine. Muuseumi fuajee puupõranda vahetamine kivipõranda vastu ja teiste ruumide renoveerimine.
Meetme realiseerimise tulemusel tagatakse kõigile huvilistele mitmekülgne kultuuriline elamus.
Meede: Koostöö teadus- ja koolitusorganisatsioonidega
Peamised koostööpartnerid näituste ja koolituspäevade läbiviimisel on Tallinna Arstide Liit, Eesti Arstide Liit erinevad meditsiinifirmad, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, Kultuuriministeerium , Tervise Arengu Instituut, erinevad fondid.
Uute algatustena on kavas koostööorganisatsioonide leidmine Eestis kui ka kaugemal. Koostöö tõhustamine koolide ja ministeeriumidega. Ühiste projektide elluviimine koos naaberriikides paiknevate samalaadsete muuseumidega nagu Stockholmi Meditsiiniajaloo Muuseumi, Dresdeni Hügieenimuuseumi, Kopenhaageni Teaduskeskus jt.
Meetme tulemusel avaneb eestlastel võimalus tutvuda meditsiiniajalugu käsitlevatel teemadel ning hankida informatsiooni inimese- ja terviseõpetusest.
Eesmärk: Kultuuripärandi nõuetekohane talletamine ja kogumine
Indikaatorid:

• Koostatud on muuseumi kogumiskava (2009-2010)
  
• Fondiruumide hoiustamistingimused vastavad tänapäeva nõuetele (2010)
  
• Muuseumis toimib Muuseumide Infosüsteem (2010)
  

Meede: Muuseumi infosüsteemi ( Muis ) käivitamine 2009 aastal
MUISi kasutuselevõtuga sisestatakse muuseumi kartoteegid digitaalsesse keskkonda, mis muudab museaalide kättesaadavuse nii muuseumi töötajatele kui huvilistele palju hõlpsamaks. Samuti muutub muuseumi kogude keskkond rahvusvaheliseks, sest ligipääs digitaalsele infosüsteemile toimub ka Eestimaa piiridest väljapool. Kultuuriministeeriumi poolt algatatud MUISi kasutuselevõtuga muuseumis kaob järk-järgult vajadus kartoteegikaartide ja –kappide järele.
Meetme realiseerimisel toimub lihtne ja kättesaadav digitaalsesse keskkonda talletatud kultuuripärandiga tutvumine Eestis kui välismaal.
Meede: Museaalide sihiteadlik kogumis- ja hoiustamistegevus
Toimub järjepidev töö Eesti arstkonda ja meditsiiniajalugu puudutavate materjalide kogumiseks nii annetustena kui ostudena. Muuseumikogude kasutamise võimaldamine uurijatele nende uurimistöös. Kogutud materjalide eksponeerimine muuseumis ja deponeerimine teistele asutustele.
Uuendusena on kavas kogumisvõistluste korraldamine. Fondiruumide paigutamine esimesel korrusel paiknevatesse ruumidesse. Samuti uute metallist rullikriiulite muretsemine museaalide nõuetekohaseks hoiustamiseks. Läbiviidavate inventuuride tulemusel selgub museaalide seisukord. Muuseumi kogumiskava koostamine.
Meetme realiseerimise tulemusel on korraldatud järjepidev ja üheselt mõistetav kogumistegevus. Museaalide säilitustingimused on suurepärased.
Eesmärk: Kaasaegne muuseumi pedagoogika ja teadustöö
Indikaatorid:

• Hooajanäituste korraldamine uuritud valdkonna baasil (2008-2012)
  
• Muuseumitundide ja loengute arv eesti ja vene keeles on suurem või vähemalt sama 2007. a toimunuga võrreldes (2009-2012)
  

Meede: Mitmekülgsed loengud inimeseõpetusest ja tervisekäitumisest
Muuseumipoolse koolitustegevuse jätkamine ja noorte teadlikkuse tõstmine valitud teemadel. Tervisekasvatusliku töö läbiviimine muuseumi püsiekspositsiooni, näituste, loengute, slaidiprogrammide kaudu. Tagasiside saamiseks küsitluste läbiviimine külastajate hulgas
Uuendusliku suunana muuseumis pakutavate loengute ehk muuseumitundide läbiviimine koolides ja teistes asutustes. Toimuvad teemanäitused väljapool muuseumi ruume . Lisaks uute loengusarjade lisamine ja venekeelsele külastajaskonnale suunatud loengute läbiviimine. Eraldi muuseumitundide läbiviimiseks loodud loengusaali sisustamine.
Meetme vahetu tulemusena saavad lapsed, noored ja täiskasvanud selgitust inimese- ja terviseõpetuse teemadel.
Meede: Meditsiiniajaloo uurimisele panustamine
Tähtis on seni toimunud uuringute jätkamine ja saadud tulemuste muuseumikülalistele eksponeerimine. Meditsiiniajalooliste ülevaadete ning meditsiiniajalooga seotud isikute tähtpäevadest väljapanekute ja kirjutiste koostamine. Meditsiiniajaloo päeva läbiviimine.
Uuendusliku suunana on kavas lisaks raamatukogus ja teadussaalis tehtavale tööle siirduda kaardistama arstidele pühendatud ausambaid ja hauamonumente, mis päädiks kataloogi koostamisega , koos tekstiliste selgitustega.
Meetme teostamisel koguneb meditsiiniajalooline pärand ning antakse võimalus soovi korral tutvuda kogutud materjalidega.
Organisatsiooni arendamine
Inimesed ja koolitus
Koolitusprogrammid tõstavad töötajate erialast taset ja informeerivad museoloogia tänapäevastest seisukohtadest. Seetõttu püüab muuseum võimaluse korral toetada muuseumitöötajate osalemist nii rahvusvahelistel kui Eesti sisestel seminaridel, õppepäevadel, ja koolitustel.
Panustame töökohtade ja -keskkonna kaasajastamisse ja infotehnoloogiliste vahendite muretsemisse.
Organisatsiooni sisese töö tõhustamiseks ja arengukavas sätestatud punktide elluviimiseks on plaanis 3 töötaja juurdetoomine:
teadur - kes tegeleb süstematiseeritult meditsiini ajalugu puudutavate teemadega
spetsialist - kelle põhiülesandeks on MUIS-i arendamine Eesti Tervishoiu Muuseumis ning fonditöö
pedagoog – kelle peamiseks ülesandeks on vene keelsete gruppide teenindamine ja muuseumitundide läbiviimine
Turundustegevus
Muuseum kasutab oma näituste, kogude, ürituste, loengute jms reklaamimiseks kõiki meediavahendeid ( televisioon , raadio, ajakirjandus, pressiteated) ning reklaamtrükiseid ja meeneid. Toimub muuseumi kodulehekülje pidev täiendamine ja areng. Muuseum reklaamib end läbi muuseumis toimuvate ürituste ja püsiekspositsiooni. Toimuva kohta antakse teavet läbi spetsiaalsete meililistide. Pööratakse tähelepanu venekeelse elanikkonna suuremale kaasamisele läbi koostöö vene kultuuriseltside ja –organisatsioonide. Proovime leida laiemat koostööpinda erinevate organisatsioonide ja naabermuuseumidega nii Eestis kui välismaal. Jätkub muuseumimeenete arendustegevus.
Oma asutamisest alates on muuseum siiski erinenud klassikalisest vanavara kogumise ja eksponeerimise kohast. Tähtsal kohal on inimeseõpetuse ja tervisliku eluviisi toomine külastajani kaasaegsete mulaažide, interaktiivsete eksponaatide ning näituste abil.
Püsiväljapaneku kõrval korraldatakse meditsiiniajaloo-, meditsiinitehnika-, invavarustuse- ja kunstinäitusi.
Alates 2000.aastast töötab muuseumis pedagoog, kelle loengud aitavad lahti seletada muuseumis pakutavat ja lisavad teadmisi soovitud teemal – inimese anatoomia, evolutsioon, esmaabi, narkomaania, suguhaigused jne. Külastajatel on võimalus vaadata ka videofilme eelpool mainitud teemadel.
Abista muuseumi
Eesti Tervishoiu Muuseum pakub noortele ja täiskasvanutele anatoomia ning füsioloogia alaseid teadmisi ning kujundab väärtushinnanguid tervislikust eluviisist läbi püsiekspositsiooni, näituste ja muuseumis toimuvate tegevuste ning talletab ja eksponeerib Eesti meditsiini ajaloolist pärandit.
Meie muuseumi jaoks on tähtsad:
Inimesed, kes pööravad tähelepanu külastaja heale teenindamisele. Külastajatele suunatud teenuse kvaliteedi ja selle esitlemise suhe peavad olema võrdselt tasakaalus. Lisaks parema muuseumikeskkonna loomisele Eesti- ja välismaisele külastajaskonnale ning puuetega inimestele. Panustame oma töötajate töötingimustesse, mis loob rõõmsa ja hubase pinnase klientide paremaks teenindamiseks .
Ekspositsioon, mille uuendamisel ja uudsel kujundamisel peame silmas meie teemavaldkonna eripära (meditsiin, inimese- ja terviseõpetus, anatoomia jne) ning külastajate soove ning vajadusi.
Pedagoogiline töö. Eesti Tervishoiu Muuseum aitab tundma õppida tervishoiu, tervise edendamise ja meditsiini ajaloo valdkondi. Oluline on koolituste ja muuseumitundide läbiviimine kooliõpilastele ja täiskasvanutele. Eesmärgiks on uute, kaasaegsete koolitustrendidega kaasaskäimine ning tänapäevaste teemade juurdetoomine.
Teadustegevus. Muuseum panustab tervishoiu- ja meditsiiniajaloo uurimisse ja levitab kogutud teavet seminaride, näituste ja meedia vahendusel. Temaatilise ajaloo uurimine, talletamine ja avaldamine kuulub muuseumi põhitegevuste hulka. Uuringute lõppedes antakse välja raamatuid ja infomaterjale.
Museaalide hoiustamine ja digitaliseerimine Muuseumikogu jaguneb alakogudeks – dokumendid, trükised, esemed (sh. kunst), fotod ja abikogu. Muuseumikogu on laiapõhjaline, eduka uurimistöö ja sisukate näituste aluseks. Kaasaegne hoiutingimuste loomine on oluline kultuuripärandi säilitamisel, selle eelduseks on nõuetekohaselt sisustatud fondiruumid. Museaalid peavad olema digitaalselt kättesaadavad. Eesti Tervishoiu Muuseum panustab MUISi kasutuselevõttu ja kogumispoliitika loomisesse.
Koostöö. Muuseum peab oluliseks vanade koostööpartnerite säilitamist ja võimalike uute koostöö huviliste leidmist Eestis kui kaugemal.
Kui pead õigeks muuseumi ülaltoodud rõhuasetusi, hindad muuseumi arengukava ning seda lugedes tundsid, et sooviksid meie töös kaasa lüüa, siis võta meiega julgesti ühendust! Ootame kõiki, nii eraisikuid ja organisatsioone, panustama vaimse ja ka materjaalse toetusega muuseumi praegusesse ja tulevasse tegevusse.
Eesti Tervisehoiu Muuseum
Piltide loetelu
Aineregister
A
ajalugu, 1, 2, 3, 16, 24, 32
arendamine, 2, 32
areng, 3, 6, 9, 25, 32
asukoht, 26
E
Eesmärk, 29, 30, 31
ENSV, 4, 5, 18, 19, 20
G
Grif, 1, 10, 14, 15, 20
H
Haili, 1, 15
I
Inimesed, 28, 32, 33
K
Kaitseministeerium, 19
Kalev, 1, 10, 12, 14, 17, 20
kollektsioon, 2, 21
L
laev, 1, 11, 12, 15, 16
Lembit, 1, 10, 11, 12, 13, 16, 17, 20
Lennusadam, 1, 16, 20
Loodusmuuseum, 3, 7
M
Mare, 1, 10, 13, 20
Meremuuseum, 8, 15, 16, 23
Miinimuuseum, 1, 9
P
Paks Margareeta, 1, 8, 9
pedagoog, 26, 32, 33
Poid, 2, 22
S
STORM, 13, 14
T
Tallinn, 11
Tervishoiu Muuseum, 24, 25, 29, 33, 34
TORM, 1, 13
töö, 4, 29, 31, 32, 33