Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


Mõned Eesti muuseumid (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • MIKS LEMBIT ON VÄÄRTUSLIK JA UNIKAALNE ?
 
Säutsu twitteris
Tallinna Tehnikaülikool
Mõned Eesti muuseumid
Referaat

Tarkvaratehnika õppetool

SISUKORD
Eesti Loodusmuuseum
Muuseumist
Eesti Loodusmuuseum on Keskkonnaministeeriumi hallatav riigiasutus , mis on vabariigi keskmuuseumi staatuses . Kasvanud välja 1842. aastal loodud Eestimaa Kirjanduse Seltsi Provintsiaalmuuseumist töötab ta 1941. aastast alates iseseisva muuseumina.
Loodusmuuseum lähtub oma tegevuses 1996. aastal vastu võetud muuseumiseadusest (RT I 1996, 83, 1487) ja Eesti Loodusmuuseumi põhimäärusest (keskkonnaministri 29. juuli 2005. a määrus nr 57).
Muuseum paikneb kahes hoones . Lai t 29A majas on ekspositsioon , geoloogia fondihoidla, fotokogu ning tööruumid nii administratsioonile kui ka geoloogia ja loodushariduse osakonnale. Toompuiestee 26 mahutab ülejäänud fondid ning botaanika , entomoloogia ja zooloogia osakonna tööruumid. Kokku on muuseumil põrandapind ca 1000 m2.
Loodusmuuseumi edasine areng oleneb olulisel määral sellest, kui suur on muuseumi käsutuses olev pind. Tulevikule mõeldes kujutame ette tunduvalt suuremat loodusmuuseumi, kus külastaja võib Eestimaa looduse mitmekesisusest palju täiuslikuma ettekujutuse saada, kus leiavad koha atraktiivsed väljapanekud keskkonnakaitsest, üldbioloogilistest teemadest , muu maailma loodusest jm ning kus oleks võimalik luua tingimused ka erivajadustega külastajatele, mis meil praegu puuduvad.
Muuseumi ajalugu
Eesti Loodusmuuseumile panid aluse XIX sajandi loodusteadlased.
1842. aastal asutatud Eestimaa Kirjanduse Ühingu (EKÜ) muuseumi, mis 1864. aastal nimetati ümber Provintsiaalmuuseumiks, üheks oluliseks tegevussuunaks oli ka looduse uurimine . Eriti tähtsaks muutus see 1872. aastast alates, kui EKÜ presidendiks valiti Aleksander von Pahlen (1820– 1895 ), kes oma kiindumuse tõttu loodusteadustesse aitas kaasa vastavate materjalide laekumisele. A. von Pahleni, geoloog Aleksader Keyserlingi ning akadeemik Friedrich Schmidti juhtimisel loodi 1876. aastal uus sektsioon kodumaa looduse uurimiseks. Kõne alla tuli eraldi loodusmuuseumi loomise vajadus. See mõte küll ei teostunud, kuid sisuliselt eraldiseisev loodusosakond siiski tekkis. Jõudsalt hakkas kasvama, põhiliselt annetuste kaudu ja eriti pärast väljapanekute avamist , loodusteaduslik materjal. Tähtsamate sel ajal omandatud kogudena võib mainida dr. G. A. von Rauchilt pärandina saadud linnutopiste, F. J. Wiedemanni kodumaiste kivististe , A. T. von Middendorfi haruldast Siberi mineraalide ja akadeemik K. E. von Baeri mitmekesist kogu. Kui varem kasutati varade hoidmiseks ja eksponeerimiseks rendipindu, siis 1911. aastal koliti muuseumile ostetud majja Kohtu tänaval. Kavas oli kogu Provintsiaalmuuseumi edasi arendada osakondadena, kuid osakonna mõõdu andsid sel ajal välja vaid loodusteaduslikud ja kunstikogud. Loodusteaduslike kogudega tegelevas „Eestimaa provintsiaalse loodusteaduse sektsioonis” tehtavad uurimistööd, eriti geoloogia- alased , äratasid tähelepanu välismaalgi. Esimese maailmasõja päevil ähvardas ka Provintsiaalmuusemi kogusid Venemaale viimine . Tänu muuseumi passiivsele vastupanule jäi see ära. Niisiis läks Provintsiaalmuuseumil Tallinnas tunduvalt paremini kui Tartu Ülikooli muuseumil, mille varasid tänini täielikult tagasi pole saadud. Eesti Vabariigi ajal jätkas muuseum tegevust registreerituna Haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusosakonnas, 1926. aastast nime all Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseum (endine Provintsiaalmuuseum) – seega pöörduti tagasi oma algse, 1842. aasta nime juurde. Loodusteaduste sektsioon kandis aga 1920. aastast nime EKÜ loodusteaduste sektsioon. Nimemuutusega tähistati valdkonna laienemist „teadmisväärsele kogu maailmast”. Foto 1 Keyserling
1939. aastal sõlmitud Molotov -Ribbentropi pakt hävitas balti-saksa institutsioonid Eestimaal. Enamik EKÜ liikmeid asus ümber Saksamaale ja ühing lõpetas tegevuse. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal kuulutas Nõukogude võim kõik muuseumid riigistatuks. Provintsiaalmuuseumile kuulunud loodusteaduslike varade säilitamiseks loodi Riiklik Loodusteaduste Muuseum. Soovitavaks peeti, et uus muuseum oleks eeskätt pedagoogilise suunitlusega ja rakendataks laiemate rahvahulkade teenistusse.
ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega loodi 1. jaanuaril 1941 Riiklik Loodusteaduste Muuseum Tallinnas. Selle esimeseks teaduslikuks töötajaks ja muuseumi juhataja kohusetäitjaks sai 1940. aastal ülikooli lõpetanud zooloog Eerik-Madis Kumari. Provintsiaalmuuseumi kogudest sai loodusmuuseum geoloogilist materjali ca 19 500, botaanilist 55 500 ja zooloogilist 15 000 säilikut. 1942. aastal hävis pommitabamuse tõttu sellest üle 10 000.
Iseseisva loodusmuuseumi tegevus algas pärast sõda 1945. aasta lõpus.
Esimeseks direktoriks sai Aino Kumari. Esimene sõjajärgne suur töö oli remont muuseumi hoones Lai t. 29, mis oli väga halvas seisundis – terve maja peale oli ainult üks köetav tuba. 1945. aasta lõpus alustati ka ekspositsiooni koostamist. Vajaminevaid vitriine ehitati suurelt osalt muuseumi oma töötajate jõududega. Pingelise töö tulemusena valmisid ekspositsioonid zooloogia ja botaanika osakonnas . Need avati 23. veebruaril 1946, millest alates on loodusmuuseum olnud külastajate teenistuses. Geoloogia osakonna ekspositsioon avati kaks kuud hiljem.
Kõik selle aja väljapanekud pidid vastama kommunistliku partei maailmavaatele. Kui esimesel korrusel paiknenud geoloogia ekspositsiooni ülesanne oli anda külastajale selge ettekujutus looduse igavesest muutumisest ja suunama vaatleja materialistliku looduskäsitluse juurde, siis teise korruse zooloogia ekspositsioon pidi süvendama materialistlikku maailmatunnetust. Ekspositsiooni ülesehitus järgis loomariigi süsteemi. Kolmandal korrusel paiknenud botaanika ekspositsioon algas darvinismi ja evolutsiooni käsitlemisega. Veel olid tähtsal kohal rakendusbotaanilised küsimused: meie metsade seened, ravimtaimed, metsasaadused, kiudtaimed jne.
Pärast seda, kui 1948. aastal toimus V. I. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia sessioon ja hinnati ümber hulk põhimõtteid loodusteaduses, tuli asuda ka muuseumi ekspositsiooni “kaasajastama”. Eriti andis see tunda botaanika osakonna väljapanekus, kus esiplaanile tõusid loovdarvinismi küsimused. Neid käsitleti läbi nelja teema: Mitšurini töömeetodid, Viljamsi õpetus, Lõssenko õpetus ja Ivanovi õpetus. Teiseks väga oluliseks ekspositsiooniosaks sai ENSV sotsialistlikku põllumajandust käsitlev ekspositsioon. Viimane tuli 1954. aastal ümber kujundada, lähtudes NLKP septembripleenumi otsustest taime- ja loomakasvatuse kohta. Koostati skemaatilised kaardid masinatraktorijaamade asukohtadest, sovhooside ja kolhooside elektrifitseerimise käigust jne. Tulipunkti tõusid maisikasvatus ja sigade nuumamine.
Sotsialistlikku põllumajandust propageeriv ekspositsioon võeti maha 1961. aastal. Üles pandi siis väljapanek looduskaitse alla kuuluvatest taimedest . Suurem ekspositsioonide uuendamine algas aga 1967. aastal, kui seoses bioloogias mõjule pääsenud ökoloogiliste uurimissuundadega otsustati ka muuseumi väljapanekud üles ehitada ökosüsteemide põhimõttel. Teisel korrusel valmisid ekspositsioonid “Meri” (1972), “Siseveed” ja “ Sood ” (1974) ning kolmandal korrusel “Metsad ja niidud” (1977) ning esimesel „Eesti geoloogia" (1980). 1995. aastal lisandus teisele korrusele „Maailma loomastik", 2002. aastal asendati „Meri" kaasaegse Läänemerd ja randu käsitleva väljapanekuga ning 2007. aastal avati külastajatele siseveekogude väljapaneku esimene osa „Eesti jõed".
1945. aastast peale on muuseumi kogude suurus kolmekordistunud. Kui provintsiaalmuuseumi päevil olid põhiliseks annetused, siis hiljem on järjest enam kasvanud muuseumi enda töötajate panus. Muuseumi kogude kasv on olnud pidev, viimastel aastatel ca 5000 museaali aastas.
Kollektsioonid
Eesti Loodusmuuseumi kogude aluseks on 1842. aastal loodud Eestimaa Kirjanduse Ühingu Provintsiaalmuuseumist pärinevad põhiliselt annetuste teel kujunenud kogud . Pärast sõda on järjest enam kasvanud muuseumi enda töötajate panus kogude täiendamisse. Foto 2 Kalad
Muuseumi põhieesmärk on Eesti looduse mitmekesisuse kogumine ja säilitamine. 2010. aasta alguse seisuga on loodusmuuseumil olemas soliidse suuruse (278 674 museaali) ja sisuga hästi dokumenteeritud näidistest koosnevad kogud, kus on koha leidnud ca 90% Eestis esinevate taimede, mardikate, liblikate, lindude ja imetajate liikidest. Kõrgetasemeline on ka geoloogiline kogu. Järjest enam koguneb aga kollektsioonidesse materjali väljastpoolt Eestit. Kogude keskmine juurdekasv aastas on ca 5000 museaali.
Kõik kollektsioonid omavad paberkatalooge. Geoloogilise kogu museaalid on suuremas osas kantud ka elektroonilisse andmebaasi, botaanilise kogu andmebaasi arendatakse ja zooloogiliste kogude andmebaas on sisseseadmisel.
Lisaks soliidse suurusega geoloogia, botaanika, zooloogia ja entomoloogilistele kollektsioonidele on muuseumis ka oma fotokogu, arhiiv ning kultuurilooline kogu.
Loodusharidus
Foto 3 Liblikad
Loodusharidustöö muuseumis on ühelt poolt seotud püsiekspositsioonide ja mitmekesiste ajutiste näitustega (aastas keskmiselt 12), teisalt aga ka tegevustega õppeklassis, pargis jm.
Põhitähelepanu on muuseumi pedagoogid seni pööranud kooliõpilastele. Töölehed saadavad enamikku ajutisi näitusi ja lisaks püsiekspositsioonide baasil toimuvatele ekskursioonidele korraldatakse muuseumi saalides muidki harivaid üritusi (näiteks metsanädala ettevõtmised). Valminud  on koolieelikutele mõeldud "Avastuste ruum".
Loengud
  • Botaanika
  • Eesti sood
  • Kaitsealused taimed Eestis
  • Eesti ravim- ja mürktaimed
  • Seened
  • Eestimaa erilised taimed (soomlase silmis )
  • Rannikutaimed
  • Kagu-Aasias botaaniku pilguga
  • Geoloogia
  • Eesti geoloogiline ehitus
  • Eesti fossiilid (näidised)
  • Eesti kivimid ja mineraalid (näidised)
  • Elu areng Maal
  • Kalliskivid (näidised)
  • Vulkaanid ja maavärinad
  • Entomoloogia
  • Hiiglasi putukamaailmas
  • Huvitavaid Eesti mardikaliike ja nende levik
  • Puidus tegutsevad mardikad
  • Mardikalised , nende eluviisid , elupaigad
  • Zooloogia
  • Kõrgarktikast ja sealsest elustikust
  • Eesti kaladest
  • Vihmametsa elustikust Sulawesi saare näitel

Avastuste ruum
Avastuste ruum on mõeldud eelkooliealistele lastele, kus nad saavad interaktiivselt ja mänguliselt, kasutades kõiki meeli, tutvuda looduse loominguga.
Esimese teema - "Meie meeled ja maailm" – tutvustamiseks on nn. keskused kõigi viie meele jaoks: katsumiseks, nuusutamiseks, vaatamiseks ja kuulamiseks ning maitse äratundmiseks. Laps saab nuputada ja ennast proovile panna.
Soovitame ruumi alates viiendast eluaastast.
Üksikkülastajatele on ruum avatud alates 1. septembrist.
Eesti Loodusmuuseum
Eesti Meremuuseum
Eesti Meremuuseum asub kunagisse Tallinna kaitsesüsteemi kuulunud Suures Rannaväravas ja suurtükitornis Paks Margareeta. Suurt Rannaväravat nimetatakse allikais esmakordselt 1359.aastal kui "strandporte", alates 1384.aastast aga - " major strandporte". 1510 .aastal alustatud tööde käigus käigus rajati uus eesvärav ja läänetorn, mida 19.sajandi esimesest poolest alates nimetatakse "Paksuks Margareetaks" (varem Rosencrantz ). Kompleks loodi eelkõige kaitsmaks sadamat ning see pidi juba oma välispidise ilmega mõjuma imposantselt. Suurtükitorni ehituse kavandas tõenäoliselt Clemens Pale , 1520. aastaist juhtis töid meister Gert Koningk Münsterist, kes oli ametis olnud ka Oleviste kiriku juures. Rekonstrueerimistööd lõpetati täielikult 1531 .aastal, põhiliste tööde lõppu (1529) märgib dolomiidist leekestiilis vapitahvel värava esiküljel. Suurtükitorn Paks Margareeta on kolmveerandringikujuline, läbimõõduga 25 m ning seinte paksusega 5.5 - 2.25 m, kusjuures seinte paksus kahaneb astmeliselt ülespoole. Torni laed olid puidust tugevad talalaed ning toetusid võimsale kivist keskpostile. Torni kõrgus oli maapinna looduslikust langusest tingituna lääneküljel 16 m, idaküljel aga 22 m. Paksu Margareetaga koos rajati ka 3 m paksune ja 6.8 m kõrgune suurtükiavadega külgkaitsevall Paksust Margareetast Stoltingi tornini. Foto 4 Meremuuseum
1603 - 1609 rajati mainitud eesväravate ette veel teinegi eesvärav, nn vallivärav. Vallivärava kompleksi kuulus kaks ümarkaarset renessanssportaali koos puitustega ning tõstesild. 1640 - 1650 rajati Paksu Margareeta kirdenurga ette Hornbastion. Sajandi lõpul rekonstrueeriti see Suure Rannavärava bastioniks.
1683 - 1704 rekonstrueeriti ka Paks Margareeta ise - algne masikuliikorrus ning sellel asetsenud korrus lammutati ning asendati tavalise suurtükikorrusega, torn ise kaeti aga kõrge kivikatusega. Paks Margareeta ehitati 19. sajandil ümber vanglaks.1884.aastal ehitati Paksu Margareeta lõunaküljele 4 - korruseline paekivist vangla abihoone ( 1965 - 1977 paiknes siin Meremuuseumi ekspositsioon, praegu aga administratsioon ).
1917. aasta veebruarirevolutsiooni ajal vangla süüdati, vanglaülem lasti samas maja ees maha ning kogu kompleks jäi varemetesse. 1938 - 1940 rekonstrueeriti mainitud vangla abihoone ning eesväravahoone Linnamuuseumi ruumideks. Samal ajal korrastati ning katustati ka Paksu Margareeta müürid, taastades seal ka 19. sajandil akendeks ümber ehitatud laskeavad. 1978 - 1981 rekonstrueeriti kogu säilinud kompleks, mille käigus rajati Paksule Margareetale raudbetoonlaed, taastati ta lahtine platvormkorrus ning algsele lähedane väliskuju.
Paks Margareeta
Kaitsvate ja turvaliselt paksude paekivimüüride vahele tulnut ootab ees rännak Eesti meresõidu ning kalanduse algusaegadest kaasajani. Külaskäiguks tuleb piisavalt aega varuda, sest väljastpoolt vaadates ja seejärel sisenedes tundub suurtükitorni sisemus ootamatult ruumikas ja avar. Tuleb arvestada ka sellega, et muuseumi ekspositsioon paikneb neljal korrusel ning et hea ilmaga on pea kohustuslikuks lisaks torni katusel paiknev vaateplatoo, kust avaneb üks suurepärasemaid vaateid sadamale, lahele ja vanalinnale. Suveperioodil on veel võimalik jalutada ringi siseplatool ning vaadata erinevate laevaankrute kollektsiooni ning laevateede tähistamiseks mõeldud toodreid. Esimesel korrusel on võimalik imetleda suurimat muuseumi mudelit - kunagises Käsmu Merekoolis olnud purjelaeva ning vaadata tõtt üliainulaadse tuukri süvavee sukeldumisteks mõeldud ülikonnaga. Korruse teises osas on ruum ajutiste näituste tarbeks.
Teisel korrusel olles saab alles õige ettekujutuse torni suurusest ja avarusest, sest sealt kõrgub läbi kõigi korruste aastaid tagasi Hiiumaalt toodud kaljase mast koos purjega. Siin on esitatud ka lugu Eesti purjelaevade ehitamisest ning nende seilamisest maailmameredel. Oma osa on mereharidusel ja esimestel sammudel aurulaevanduse vallas, kuni pöördeliste sündmusteni I Maailmasõja ja Vabadussõja ajal.
Kolmandal korrusel võtab külastajaid vastu kõige klassikalisem tuukriülikond koos selle juurde kuuluva varustusega. Siin on eksponeeritud laevanduse areng 1920. aastate algusest kuni 1990.aastate lõpuni. Loomulikult ei pääse siingi mööda pöördelistest ja traagilistest sündmustest aastatel 1939 - 1945 ning kõiki puudutanud reisilaev "Estonia" hukust 1994.aastal. Neljas korrus on pühendatud kalandusele ning siin on hea võimalus vaadata sisse vana kalatraaleri roolimajja ning kujutada end elama mitmeteks kuudeks ühtejärge kunagise suure ookeanitraaleri BMRT kitsasse kajutisse. Kodumere kalandusele lisaks on siin ainulaadne võimalus takseerida ka seinale kinnitatud vaala selgroolüli. Seisatada tuleks Saaremaalt pärit väikese ja lihtsa sõudepaadi ees ja panna end nende inimeste rolli, kes sellega 1944.aasta
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

Vasakule Paremale
Mõned Eesti muuseumid #1 Mõned Eesti muuseumid #2 Mõned Eesti muuseumid #3 Mõned Eesti muuseumid #4 Mõned Eesti muuseumid #5 Mõned Eesti muuseumid #6 Mõned Eesti muuseumid #7 Mõned Eesti muuseumid #8 Mõned Eesti muuseumid #9 Mõned Eesti muuseumid #10 Mõned Eesti muuseumid #11 Mõned Eesti muuseumid #12 Mõned Eesti muuseumid #13 Mõned Eesti muuseumid #14 Mõned Eesti muuseumid #15 Mõned Eesti muuseumid #16 Mõned Eesti muuseumid #17 Mõned Eesti muuseumid #18 Mõned Eesti muuseumid #19 Mõned Eesti muuseumid #20 Mõned Eesti muuseumid #21 Mõned Eesti muuseumid #22 Mõned Eesti muuseumid #23 Mõned Eesti muuseumid #24 Mõned Eesti muuseumid #25 Mõned Eesti muuseumid #26 Mõned Eesti muuseumid #27 Mõned Eesti muuseumid #28 Mõned Eesti muuseumid #29 Mõned Eesti muuseumid #30 Mõned Eesti muuseumid #31 Mõned Eesti muuseumid #32 Mõned Eesti muuseumid #33 Mõned Eesti muuseumid #34 Mõned Eesti muuseumid #35 Mõned Eesti muuseumid #36 Mõned Eesti muuseumid #37 Mõned Eesti muuseumid #38 Mõned Eesti muuseumid #39 Mõned Eesti muuseumid #40 Mõned Eesti muuseumid #41 Mõned Eesti muuseumid #42
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 42 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2012-10-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 23 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Liinaa Õppematerjali autor

Lisainfo

Wordi esimene koduülesanne, IT\\\'s

Märksõnad

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

40
docx
Muuseumid
528
doc
Keskkonnakaitse lõpueksami küsimused-vastused
1072
pdf
Logistika õpik
222
doc
Nõukogude Liidu ajalugu
204
pdf
Eesti uusima aja ajalugu
176
doc
Nõukogude Liidu ajalugu osa 2
132
doc
Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
180
doc
Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010





Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
faili e-mailile TASUTA

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
või
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun