Fr. R. Kreutzwald (1)

Võru Kesklinna Gümnaasium
Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum
Uurimistöö
Koostaja : Sandra Goduntsova
9.B klass
Juhendaja : Sirje Künnapuu
Võru 2009
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
KREUTZWALDI MÄLESTUSSELTSI ASUTAMINE 4
AUSAMBA PÜSTITAMINE 5
KREUTZWALDI MAJA OSTMINE 7
MUUSEUMI ASUTAMINE 9
SAAL 10
MAGAMISTUBA 11
SÖÖGITUBA JA KÖÖK 12
ARSTITUBA 13
KALEVIPOJA-TUBA 14
RAAMATUD 15
KIRJANDUSLIKUD EKSPOSITSIOONID 16
DR. FR. R. KREUTZWALDI PEREKOND NING SUHTLUSRINGKOND 17
KREUTZWALDI TEGEVUSE SUUNAD 20
KREUTZWALDI STIPENDIUMI STATUUT 22
MUUSEUMIST ÜLDISELT 23
KOKKUVÕTE 24
KASUTATUD ALLIKAD 26
LISA 1 27
LISA 2 28
LISA 3 29

SISSEJUHATUS

Tegin enda uurimistöö Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi kohta. Kreutzwald on kõige kuulsam inimene, kes Võru linnas elanud on. Arvan, et iga Võru linna elanik peaks temast nii mõndagi teadma. Sellepärast otsustasingi Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi kohta oma uurimistöö teha.
Dr. Fr. R. Kreutzwald sündis 26. detsembril 1803. aastal Lõuna-Eestis, Jõeperes. Ta käis Tallinna ja Rakvere vallas koolis ning aastatel 1826 -1833 õppis Tartu Ülikoolis meditsiini. Aastatel 1833- 1877 töötas Friedrich Võru linnas arstina. Lauluisa suri Tartus 25. augustil 1882. Ta maeti Raadi kalmistule.
Muuseumi asutamise idee tuli Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Mälestusseltsil aastal 1923. Selts tegi muuseumi jaoks Kreutzwaldi asjade korjanduse. 1926. aastal püstitas Mälestusselts monumendi Kreutzwaldi mälestuseks. Monument asub Võrus, Tamula järve ääres. Muuseum asutati 10. veebruaril 1941. aastal. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum asub praegu kohas, kus Kreutzwald elas 44 aastat. Muuseum koosneb viiest hoonest - elumajast, kõrvalhoonest, aidast, tallist ja saunast. Krundi suurus on 5066 m². Muuseumis on säilitatud võimalikult palju Kreutzwaldi ajast. Alati on külastajatel võimalus istuda ning lugeda mõnda Kreutzwaldi teost.
Sooviks tänu avaldada muuseumi giid Helju Kalmele, kuna ta oli suureks abiks materjali leidmisel.

KREUTZWALDI MÄLESTUSSELTSI ASUTAMINE

3. jaanuaril 1923. aastal saatis Võru Noorsoo Karskusühingu laiali kutsed erinevatele Võru asutustele ja ka organisatsioonidele tulla kokku saama 14. jaanuaril Võru Käsitööliste Abistamise Seltsi saali. Selts tegutses täieõiguselise omanikuna Kreutzwaldile kunagi kuulunud majas , et moodustada Kreutzwaldi Mälestuskomitee. J. Teder kirjutas kutsel , et moodustava seltsi ülesandeks on Kreutzwaldi ausamba püstitamine Võrru ja tema maja ostmine Kreutzwaldi-nimeliseks rahvamajaks. Asutamiskoosolekule kogunesid paljude organisatsioonide esindajad: Võru Vabatahtlik Tuletõrjujate Selts, Ugala Noor-Seppade Vanemkogu Võrus, Võru Õpetajate Seminari Õppiv-Mpprspp Ring, Võru Eesti Keskkoolide Noorsoo Liit, Võru Maakonna Kaitse Liidu Küti Salk , Võru Skautide Malev, Võru Eesti Naisselts , Võru Noorsoo Karskusühing, Võrumaa Õpetajate liit, Võru linnavalitsus , Võru Käsitööliste Abistamise Selts, „Kandle” selts, Võru Maakonna Valitsus, Eesti Karskus Liit. Pakuti välja mitu ettepanekut. Üks nendest oli anda kogu mälestamise asi Võru Rahvahariduse Seltsi ajada. Teiseks ettepanekuks oli moodustada ajutine mälestuskommitee, kes töötab välja seltsi põhikirja, millele toetudes edasi tegutsetakse. Lõpuks otsustati, et selle isamaalise asja ajamiseks tuleb luua uus organisatsioon , valiti 5-liikmeline komitee. Komitee koosseisu kuulusid: Jakob Teder, Frits Suit , Johannes Käis, Jaan Treumuth, August Kohver. Põhikiri kinnitati 25. aprillil 1923. aastal. Kreutzwaldi Mälestuse Jäädvustamise Selts asutati 10. juunil 1920. aastal ning kohe hakatigi tegutsema. Juhatusse valiti Johannes Käis, August Sermat, Hans Labi, Jakob Teder, Johan Pelovas.

AUSAMBA PÜSTITAMINE

Seltsi peamiseks eesmärgiks oli püstitada Kreutzwaldi parki Kreutzwaldi kuju ehk ausammas . 31. detsembril 1924. aastal kuulutati paljudes ajalehtedes välja ausamba kavandi võistluse. Kavandid pidid olema saadetud tähtajaga 1. aprill 1925. 7 inimest saatsid enda kavandid. Kavandeid kokku oli 15. Kõik need kavandid pandi vaatamiseks ja hindamiseks välja ka linnarahvale. Kahjuks ei olnud nende tööde seas sobivat kavandit ja 1925. aasta mais pöörduti tuntud kujurite poole palvega kavandada sammas tellimustööna. Leping samba tegemiseks sõlmiti 21. juulil 1925. aastal Amandus Adamsoniga. Hinnaks määrati 800 000 Eesti Vabariigi marka . Oleks isegi rohkem tahetud, kuid selts ei uskunud, et nad rohkem raha kokku koguvad. 15. aprillil 1926. aastal saatis A. Adamson samba pronksosad Itaaliast teele, Hamburgist saabusid need laevaga Tallinna ja sealt raudteed pidi Võrru. 10. juunil 1926 algasid võrulaste osalusel aluse valmistamise ja paigaldustööd. Nurgakivi pandi pidulikult 27. juunil 1926. Selle puhul olid kavas vaimulikud kõned, laulud, orkestripalad. Päevakohase kõne pidas J. Käis.
Ausammas avati pidulikult 29. augustil 1926. aastal. Riigivanem Jaan Teemanti kohalolekut, kes pidas ka kõne. Linnapark oli tulvil võrulasi.
Kuidas suudeti kokku saada vajalik rahasumma ? 1924. aastal aprillis anti seltsile luba korraldada 1000- leheline korjandus. Korjanduslehed saadeti teele, kusjuures lehtedel oli põhjalikult seletatud korjanduse eesmärkidest. 1000 korjanduslehest tuli koos rahaga tagasi 585 lehte, 313 lehte jäi tühjaks ja 102 läks kaotsi. Seadue järgi ei tohtinud ükski leht jääda ringlema. Hakati siis kirjavahetust pidama nendega, kelle poole need korjanduslehed liikusid. Kirjavahetus lehtede tagasisaamiseks ulatus kümnete kirjadeni päevas. Lehti otsiti isegi politsei abiga, eriti kui oli signaale, et keegi on lehega raha küll kogunud , aga seltsile üle poole kandnud. Toetamisest keeldumise põhjusi oli igasuguseid. Kuusalust teatati, et kuna 3 kohalikku seltsi ja kirik ise korjandusi korraldavad, ei ole enam võimalik teisi toetada. Narva Aleksandri koolist vastati, et Reimanni, Koidula ja Kreutzwaldi toimkonnad võiksid omavahel korjandusi kooskõlastada.
Võru maakonnast toetasid samba püstitamist Saru, Peri , Kõlleste, Urvaste , Karilatsi, Viitina, Vana- Antsla , Saaluse ja Sõmerpalju vald, Põlva kogudus , Võru Maavalitsuse haridusosakond ja Võru Linnavalitsus, riigivanem annetas tema käsutada olevais summadest 200 000 marka.

KREUTZWALDI MAJA OSTMINE

31. juulil 1923 oli saadetud Võru Eesti Käsitööliste Abistamise Seltsile palve teatada , kas ja missugustel tingimustel ollakse valmis Kreutzwaldi maja müüma. Alles 7. novembril 1924 saadeti vastus. Vastuseks oli, et asja peab arutama peakoosolek. Esimeseks tegevuseks oli alkoholi müügi keelu jõustamine Lauluisa majas. Kreutzwald „ Viina katku” autorina ise ju joomise vastu võitles. Linnavalitsuse vastas, et keelata ei saa, kuna maja on käsitööliste seltsi eraomandus, kus omanik võib talitada oma äranägemist pidi. Alkoholi müüki Lauluisa majas ei suudetudki lõpetada, kuigi see teema oli väga populaarne erinevates ajakirjandusharudes. Eriti jõuliselt esineti nende nõudmistega eesti raamatu aastal 1935, aga ka siis teatas siseminister, et alkoholimüüki ei ole alust keelata, kuni ei ole fikseeritud korduvaid ilmseid korrarikkumisi.
Raha saamiseks maja ostuks pöörduti taas abipalvega paljude organisatsioonide poole. 1929. aasta maist detsembrini korraldati jälle üleriigiline korjandus, sedakorda 100-leheline. Vastukajad olid tagasihoidlikud. Lehti ei saatnud tagasi ka väga tuntud ühiskonnategelased, ministrid ja Riigikogu saadikud. Asjaajamine oli sedakorda vähem paberimahukas, sest ega G. Merilt, A. Oinaselt, J. Tõnissonilt ometi politseiga saa kadunud lehti tagasi küsida. Seltsipoolsete pingutuste ja kirjavahetuse tulemusena laekus raha lõpuks 58 lehega.
Maja ostuhinnaks määrati 1936. aastal 30 000 krooni. Käis tihe kirjavahetus mitme ministeeriumiga, et saada toetust maja ostuks. Riigivanemale läks Võrust Kaitseliidu ja Noorte Kotkaste Malevate staabid ja KMJS. Kirjas lubati, et majas saavad olema Kreutzwaldi, Jakobsoni ja Jannseni muuseumid , Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Võru Malevate kodu ja Võrumaa turismi keskkorraldus, saalis tehakse kursusi. Aeg oli muutunud niisuguseks, et kilbil oli militaarsus ja sõjaline ettevalmistus.
1937. aastal teatas Võru Linnavalitsus käsitööliste seltsile, et maja ost neilt Riigivanema toetusel on põhimõtteliselt otsustatud, vajalik oleks seltsi peakoosoleku otsus. Seltsi hoiatati ka, et kui nad müügiga ei nõustu, on võimalik maja sundvõõrandamine tunduvalt väiksema rahasumma eest. 1938. aastal pöörduti kirjaga haridusministri poole, kus meenutati presidendi lubadust toetada üritust 30 000 krooniga ja selgitati, miks maja ost ei ole teostunud. Võru asutused ega organisatsioonid ei ole nimelt suutelised looma sellist sihtasutust, kes suudaks aineliselt maja osta, muuseumi luua ja seda hiljem korras pidada. Tehti ettepanek, et maja ostaks Haridusministeerium ja annaks selle siis linnale kasutamiseks, linn on oma nõusoleku selleks andnud. Käsitööliste selts tõstis maja hinna kohe 40 000 kroonile. Nüüd hakkasid sündmused õige kiiresti arenema. J. Teder olla hiljem meenutanud, et toonane linnapea Fritz Suit olevat talle kuvalt öelnud – ostkem maja ära, varsti pole meil selle oma rahaga midagi teha. 1939. aastal lubas K. Päts tema käsutada olevaist rahadest 10 000 krooni, 20 000 reserveeritakse kultuurikapitalist kolmeaastase maksegraafikuga. 20 000 krooni kavatsetakse laenata Pikalaenupangast. 1940. aasta 29. veebruaril kirjutati alla ostu-müügi lepingu eelnõu VEKASi ja Võru Linnavalitsuse vahel, hinnaks jäi 33 000 krooni. Lepingu lõplikuks sõlmimiseks oli vaja võimalikult kiiresti ostusumma kokku saada. Teele läksid kirjad presidendi kantseleile saata ära lubatud summa. Mais puudus tagatis veel 10 000 kroonile. 5. juunil 1940 pöörduti majandusministri poole palvega anda välja riigi tagatiskiri Pikalaenupangale, laenu lubas linn tasuda 1. juuliks 1945. 20. juunil vabariigi valitsus selle otsuse ka tegi. Järgmisel päeval, 21. juunil 1940. aastal toimus riigipööre, mis paiskas elu Eestimaal pikaks ajaks hoopis teistesse rööbastesse. Siiski sõlmiti 29. juunil 1940 notariaalne leping Võru Linnavalitsuse ja VEKAS vahel maja ostuks-müügiks. Mitte ükski senine kokkulepe enam ei kehtinud, muutusid äkki kõik omandisuhted, ja kasutuks muutus kogu senine aastatepikkune töö ja vaev , tühiseks ka ostu-müügi leping.

MUUSEUMI ASUTAMINE

Kui uus võim oli valitud, hakkas see likvideerima seltse ning ühinguid. 1940. aasta oktoobris anti ENSV Kirjanike Liidule ülesandeks likvideerida ka Kreutzwaldi Mälestuse Jäädvustamise Selts. Novembris 1940 tehti Võru Linnavalitsusele ülesandeks riigistada seltsi muuseum, varad üle võtta ja asuda tööd korraldama. Tööd muuseumis asus kohusetundlikult ja südametunnistusega juhtima Võru koolise inspektor Jaan Reinet ja Maakonna Täitevkommitee Rahvahariduse osakond . Ka Jakob Teder ei jätnud muuseumi. Nende kahe mehe ennastsalgava töö tulemusena ja ENSV Riikliku Kirjandusministeeriumi teadurite abiga, kes koostasid ekspositsiooni, avas Kreutzwaldi muuseum juulis 1941 uksed külastajaile.

SAAL

Maja kõige avaram ja uhkem ruum on saal. Seintel on palju perepilte, millel on majarahvas: Friedrich Reinhold Kreutzwald, J. E. v. Pancki lõigatud varjupildid perekonnast, tütre Annette Adelheidi ja poja Friedrich Alexise fotod. Aknal õitseb luuderohi . Majaproua Marie Elisebethile meeldis tikkida ning kududa. Muuseumis on säilinud tema mustriraamat, mis pärineb aastast 1763 ja sisaldab vahelehel ka andmeid rahvuselt Marie Elisebeth Saedleri sugupuu kohta.
Klaveril on Annette Adelheidile kuulunud noodid . Võrulastel on siin võimalus kuulata head muusikat. Esinenud on Andres Paas , Age Juurikas , Andres Mustonen , Lauri Väinamaa jt. Pillimeister Aavo Saarva on lahkelt oma ülesandeks võtnud klaveri mängukorras hoidmise.

MAGAMISTUBA

Magamistoa kohta ei teata täpselt, kus mööbel täpselt paiknes, kuna magamistuppa võõra jalg ei olnud astunud . Mööbeliesemetest on seal: riidekapp, voodid , kummut nipsasjakestega, Annette Adelheidi ja Tartu kooliõpetaja Gustav Blumbergi laulatuse laululeht roosal siidipaelal ja tütretütre Alice Blumbretgi foto. Arvatavasti mahtus siia kunagi ka lapsehäll või voodike.

SÖÖGITUBA JA KÖÖK

Söögitoas on koos Kreutzwaldiga leiba murdnud kõik need, kes Võru kaugeks ei pidanud, et Lauluisaga kohtuda: E. Lönnrot, J. Krohn, Y. S. Yrjö-Koskinen, L. Koidula, J. Hurt , J. Köler, C. E. v. Baer , C. Reinthal, F. J. Wiedemann , G. Schultz- Bertram , W. Schultz, E. Sachssendahl ja mitmed teised tolle aja kultuuri- ja teaduseinimesed. Praegu on laud kaetud kahele, otsekui majja oleks jäänud vaid vanapaar: noorem tütar, papa lemmiklaps Marie Ottilie puhkab Võru surnuaial , vanem tütar on abiellunud ja elab Tartus, poeg Alexis õpib Peterburi Tehnoloogia Instituudis. Kella alla on paigutatud majaproua Marie Elisabethi foto - siinne maailm oli tema vastutada, siin tundis keeta ja küpsetada, küllap ka teenijatüdrukult korda ja puhtust nõuda.
Avatud köögiukselt võib näha ka nõuderiiulit, koogivorme, vaskanumatega pliiti ja lauda. See on tolleaegse võrulase tüüpiline köök. Kõik potid ja pannid ei ole selle maja pere omad. Palju ajastu tarbeesemeid on muuseumile annetanud naabrite järglased ja põliste võrulaste perekonnad Semm , Piir jt.

ARSTITUBA

Dr. Fr. Kreutzwald oli töökas arst, kes hoolis oma patsientidest. Abi ja mõnikord tasuta rohtugi said nii Võru linna vaesemad elanikud kui ka ümbruskonna talurahvas. Dr. Kreutzwaldi juurde tuldi abi saama meeleldi, sest haigusi ja häda võis kurta lausa eesti keeles. Siin sai alguse ka Kreutzwaldi eestikeelne arstiteaduslik terminoloogia : palavik , põletik, reuma, paeluss jne. Doktori põhilised töövahendid olid: lihtne kasepuust arstiriistade kast väljasõitudeks, klaasuhmer, luulusikas, luup , alusel suurendusklaas. Võru tohter pidi jagu saama koolerast, rõugetest, tüüfusest, sarlakitest ja andma ka sünnitusabi, olema sise-, laste-, naha- ja hambaarst. Päeva pikkuse määras ikka Kreutzwaldi põhimõte: aus olgu inimene, aitamiseks valmis ja hea.

KALEVIPOJA-TUBA

Kulunud astmetega trepp viib esiku kaudu üles, kirjutustuppa. Seda tuba ehitati siis, kui Kreutzwaldite pere kasvades ruumi väheks jäi. Nagu arstitoaski, katab ka selle toa seinu käsitsimaalitud tapeet . Originaaltapeedist on säilitatud näidis trepi kõrval seinal . Kirjutustoas valmis enamik tema kirjatöid kas hilisõhtul või varastel hommikutundidel, nagu selgub siit majast saabunud kirjadest. Kirjutuslaud , tool, laual ''Kalevipoja'' väljaandeid, õlilamp, paberipress, draakonikujuline kirjutuslauagarnituur, milles tindi - ja liivapott ning sulepea - need on esemed, mis on tundnud kirjaniku kätesoojust. Fahelmanni ja Koidula pildid meenutavad nende lähedust Kreutzwaldiga ja aastaid kestnud kirjavahetust. Neid kirju on võimalik kõigil lugeda. Nendes peegelduvad ajastu ja isikud oma probleemidega. Seinal on Ungari Teaduste Akadeemia välisliikme ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliikme tunnistused. Võiks lisada veel Peterburi Teaduste Akadeemia Demidovi auhinna ''Kalevipoja'' eest, mis samuti räägib tuntusest ja tunnustamisest väljaspool Eestit.

RAAMATUD

Kreutzwaldi suurest raamatukogust on muuseumis säilinud 220 köidet. Kuna Kreutzwald ise kirjutab, et raamatud asuvad kolmes toas, on nüüdki nõnda: saalis, arsti- ja kirjutustoas võib näha tema enda ja ka ajastu raamatuid, mis kunagi tema lugemisvarasse on kuulunud. Kõige arvukamalt on saksa kirjandust. Siin on kogutud teoste köiteid Wielandilt, Heinelt, Schillerilt, Goethelt, Klopstockilt, Hauffilt, Platenilt. Esindatud on ka Homeros, Ossian, Tagner, Shakespeare , Cervantes, Holberg , Sterne, lisaks veel vaimulik kirjandus, entsüklopeediad, sõnaraamatud, õpikud.
Kõige kindlamaks tunnuseks raamatu kuuluvuse kohta on teadagi omaniku enda signatuur. Kreutzwaldil ei olnud harjumust igasse raamatusse sisse kirjutada, vaid ikka nendesse, mida ta enam on hinnanud: entsüklopeedia, „Niebelungid”, 18. sajandist pärinevad trükised. Kõige vanem raamat on F. G. Klopstocki kurbmäng „Salomo”. Üsna mitmel raamatul on kasutatud tiitellehel märgist FK. Üks ilusamaid raamatuid on keisri ihuarst Philipp J. Karelli kingitud Piibel . Kaunilt kujundatud nahkköites raamatut väärtustab ka Karelli omakäeline pühendus Peterburis. Raamatute mitmekesine ja laiahaardeline valik räägib Lauluisa huvidest, silmaringist ja maailmavaatest, aga ka raamatuharrastusest selle kõige laiemas ja sügavamas mõttes, mis kätkes endas kirjutamist, lugemist ja isegi raamatumüügi korraldamist tolleaegses Võrus (1839-1864).

KIRJANDUSLIKUD EKSPOSITSIOONID

Et saada täielikku ülevaadet Lauluisa pikast ja töörohkest elust, on muuseumikülastajatel võimalus tutvuda kirjandusliku ekspositsiooniga hoovimajas ja aidas .
Kirjanduslik ekspositsioon hoovimajas valmis 1991. aastal ja avati 24. veebruaril. Kujundaja Marika Laretei, kunstnik Heldur Laretei, tekstiilid Linda Toodelt. Kirjanduslik ekspositsioon tutvustab kronoloogilises järjekorras Kreutzwaldi elu ja loomingut 1803-1882. Vaadata on 17 raamatut-stendi, kus kaanepildiks on koopia Kreutzwaldi-aegsest raamatust ja sisuavavaks motoks Kreutzwaldi sõnad: -Lapsepõlv. –Kooliaastad ja esimesed töökohad . –Tartu Ülikoolis 1826-1833. –Arstina Võrus 1833-1877. –Eesti keele arendajana . –Tegevus Õpetatud Eesti Seltsis . –Teaduslik kaastöö. –Noor eesti haritlaskond. –Rahvuslik liikumine Eestis 19. sajandil. –Rahvaluulealane tegevus. –Eesti rahva ennemuistsed jutud. – Eepos „Kalevipoeg”. –Luule ja näidendid. –Proosalooming.
6 vitriin-stendi avavad teemad: -Eestimaa 19 sajandil. –Kirjavahetus. –Eestikeelsete raamatute müügipunkti tegevus Võrus. –Kreutzwald „Inlandi” kirjasaatjana. –Teoste loetelu .
Siin võib lugeda mõnda raamat-stendi põhjalikult, teise aga hoopis avamata jätta. Venekeelsed kaanetekstid kannavad ekspositsiooni koostamisaja nõuet. Väliskülastajatele on abiks saksa- ja inglisekeelsed tõlked lisalehtedel.
Kirjanduslik ekspositsioon aidas tutvustab Kreutzwaldi loomingut aastatel 1882-2002. Lühivaade muuseumi ajaloost meenutab Kreutzwaldi pärandi hoidjaid ja nende tegevust muuseumi heaks. Vitriinides on Kreutzwaldi teoste erinevaid väljaanded ja tõlked. Üks ruum on „Kalevipoja” päralt. Siin on võimalus näha eesti eepose kordustrükke ja tõlkeraamatuid paljudes keeltes. Seintel on kunstitööd, mis on inspireeritud Kreutzwaldi loomingust. Originaalid Ants Laikmaalt („Kaugel näen kodu kasvamas ”), Kristjan Raualt („Kalev kosjas”), Gunnar Neemelt, Jüri Arrakult, Vive Tollilt, Heldur Lareteilt, Uuno Ongilt, Juss Piholt jt. Pakuvad vaatajale kunstielamuse, mis kutsub tutvuma Kreutzwaldi loominguga.
Samas asuv näituseruum on suhteliselt väike, aga võimaldab avada ja täiendada mõnda teemat süvitsi.

DR. FR. R. KREUTZWALDI PEREKOND NING SUHTLUSRINGKOND

Mälestusväärne päev Kreutzwaldile on 7. märts. 7. märtsil 1828. aastal tutvub ta oma tulevase naise Marie Elisabeth Saedleriga (1805-1888), kelle isa majas Tartus Kivi tänavas on ta ülikooliaastatel korteris ja kostil. Viie aasta pärast 7. märtsil 1833. aastal sõidab noor arst, kes alles paar päeva tagasi kolmanda järgu arstiks atesteeritud, aga arstivanne veel andmata, Võrru. Ülikooliõpingud on pikale veninud ja isa Juhan Kreutzwaldi surm on sundinud neid kiirustades lõpetama. Ehk on kiirustades valitud ka töökoht väikeses ja saksikus provintslinnas, kus temast peab saama vabalt praktiseeriv arst, kes täidab ka linnaarsti kohuseid. Kohusetunne sunnib täitma antud lubadusi ja 18. augustil 1833. aastal on Marie Elisabeth Saedleri ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi pulmad Viru-Nigulas Vasta mõisas, kus elavad pruudi õde ja õemees Carl Weiner . Algab pereelu oma rõõmude ja muredega, ,,eesti mehe elu ja saksa naise elu, kaksikelu ” (G. Suits). Sünnivad lapsed: 11.06.1834 Annette Adelheid , 28.09.1836 Marie Ottilie ja 23.09.1845 Friedrich Alexis. Pereisa väljendab oma tundeid saksakeelsete värsiridadega. Kohustused pere ees kasvavad. Kindlustunnet ja ehk ka prestiiži lisab oma kodu olemasolu ja hoolimata väikesest sissetulekust , ostab ta maja koos kõrvalhoonete ja aiamaaga (tookord Vee, hiljem Riia ja praegu Kreutzwaldi tänavas). Võlakoormaid tuleb kanda aastakümneid, alles 1873. aastal, paar nädalat enne tema 70. sünnipäeva, võib Kreutzwald end lugeda maja täieõiguslikuks peremeheks.
Kooliharidust on Kreutzwald alati oluliseks pidanud, seda ka oma laste puhul. Adelheidi haridus võimaldab töötada Peterburis guvernandina ja Alexis pannakse õppima Peterburi Tehnoloogia Instituuti, kuigi koguni pool aastatulust kulub poja koolitamiseks.
1866. aasta suvistepühad on kogu perele tähtsad: 16. mail laulatatakse Adelheid Kreutzwald ja Gustav Blumberg . Noorpaar asub elama Tartusse ja juba juunikuus sõidab ka Kreutzwald Tartusse – taas üle 14 aasta. Tartus kohtub ta eesti üliõpilaste ja oma sõpradega.
Suviti on tütrepere tihti nädalate kaupa Võrus. Kirjades märgib Kreutzwald selle ikka ära kui oodatud sündmuse. 20.03.1868. sünnib Alice Blumberg, Kreutzwald on saanud vanaisaks.
Kreutzwald reisib vähe, harva saab ta Tartusse ja Tallinna, korra Peterburi, Helsingi reis jääbki unistuseks. Isegi Tallinna poja Alexise ja Amalie Sophie v Huseni pulma 1871. aasta algul ei saa Kreutzwald sõita, majanduslik olukord ja pingeline töö ei anna selleks võimalusi.
Puhkuseks on väljasõidud sõpradega Haanjasse ja Rõugesse, aga ka pikad jalutuskäigud, mis tihti ulatuvad Võru lähedale Kasaritsa või surnuaiale, kus puhkab ema Ann ja armastatud tütar Marie Ottilie.
14. detsembril 1873 pühitsetakse Kreutzwaldi 70. sünnipäeva, õnnitlemas on eesti seltside esindajad, nende hulgas Jakob Hurt, Ado Reinvald ja Jaan Adamson. Kuid üleva meeleolu loob sünnipäevalapsele ja küllap ka paljudele külalistele asjaolu, et vestlusringis on esikohal eesti keel.
Kreutzwaldi kui arsti töökoorem näib aastatega isegi kasvavat ja sunnib teda 1873. aastat nimetama lausa „hulluks aastaks”. Järgnevate aastate vältel ( 1874 -1877) ei suuda Kreutzwald enam midagi oluliselt uut luua, väheneb ka kirjavahetus sõpradega. Kogu jõud näib kuluvat igapäevaste kohustuste täitmiseks.
Kreutzwald on linnaarst, kes aeg-ajalt peab asendama kreisiarsti, kooliarst Krümmeri pansionaadis, tervishoiuametnik, kel lasusid kohtumeditsiinilised kohustused, ja mõnikord tuli olla ka loomaarst . Kõige raskemaks piinaks on aga juba vanale ja tihti haigele Kreutzwaldile sõidud maale. Vahemaad on pikad ja Võrumaa teed tunduvad lumetormis või teedelagunemise ajal tavalises talupojavankris lonksudes põhjatud.
Alaline sõnasõda käib ka Riias asuva Liivimaa Tervishoiuvalitsusega. Kreutzwald tunneb, et „niisuguste ametivõimude ja ülemuste juures ei suuda ükski õiglane mees oma kogustusi täita”. Ametlikku linnaarstiks kinnitamistki tuli oodata 17 aastat! Haigused kimbutavad sageli arsti ennastki (kopsupõletik, reuma) ja sellise pingega töötada nagu aastate eest, ei suuda ta ennam: näiteks 1836-1842 vaktsineeris ta 393 last, kusjuures vaktsiinigi pidi ise hankima. Selles aitavad teda Tartu arstidest sõbrad ja ametivennad Fr. R. Fahlmann, J. E. V. Panck, C. E. Sachssendahl ja W. Schultz. Krimmi sõja ajal pidi Kreutzwald toime tulema isegi 180 haavatu eest hoolitsemisega, kes peale linnahaigla veel kuues üürimajas asusid. Tänutäheks saab Kreutzwald Krimmi sõja pronksmedali ja pool aastapalka. Rõõmu see Kreutzwaldile ei valmista, pigem on ta kibestunud, sest erapraksisest on ta pidanud sel ajal loobuma ja kõrgema autasu saab hoopis kreisiarst, kes neid haigeid näinudki ei olnud.
Alles 1877. aastal saab Kreutzwald pensionile jääda ja loeb oma ametikohustused Võrus lõppenuks. Usutavalt ja ennastsalgavalt on ta täitnud neid 44 aastat. Kreutzwald asub elama oma tütre ja väimehe Blumbergi juurde. Maha jääb Võru suhtlus- ja sõpradering.

KREUTZWALDI TEGEVUSE SUUNAD

Teeb koostööd Peterburi Teaduste Akadeemiale, kogudes andmeid Setumaa , Läti ja Vene aladel elavate eestlaste asustuspiirkondade kohta.

Huvitub arheoloogiast, uurib vanu kalmeid ja avaldab arheoloogiaalaseid artikleid.

On pika ja põhjaliku ülevaatega Krimmi sõja sündmustest ,,eesti rahvusliku ajalooteaduse rajajaid ja teiselt poolt ka Vene ajaloo esimesi tutvustajaid eesti kirjanduses” (A. Annist ).

Laseb Altorfil joonistada Virumaa rahvarõivaid ja kirjeldab neid. See on esimeseks üksikasjalikuks kirjelduseks Põhja-Eesti rahvarõivastest.

Rikastab eesti keele sõnavara (omadus, iludus , tõsidus, tulevik, kunstnik, voorus, mädanik, süsinik, põletik, paeluss, kilpkonn , täheldama, tutvustama, lauljanna , kuninganna jne).

Võitleb uue kirjaviisi kasutusele võtmise eest.

Saadab nädalalehele Das Inland sõnumikke Võrus toimunud kontserdite kohta, ,,olles seega esimeseks eestlasest muusikareferendiks-arvustajaks” (K. Leichter).

Teeb Võrus ilmavaatlusi, olles ,,ära teeninud esimese eestlasest meteoroloogi tiitli ” (A. Tarand).

Uurib koos akadeemik K.E. v Baeriga Võru järvede kalu.

Avastab Setumaa rahvalaulurikkused, kirjutab üles laule ja kirjeldab laulikuid. Taotleb ÕESilt Märt Mohnile raha setudelt laulude kogumiseks.

Avaldab esmakordselt eestikeelses kirjanduses Kuu kaardi ja ,,tolle aja kohta küllaltki süstemaatilise ja tõsise astronoomiaalase kirjutise” (Ch. Villmann).

Teeb argumenteeritud ettepaneku uurida pliimaaki (galeniiti) ja arendada kodumaist mäetööstust.

Jagab talurahvale nõuandeid ja õpetusi, kuidas majapidamist uuema aja teadmistele toetudes tulusamaks muuta, ,,esiletõstmist väärib esimene õpetus soodest , sookultuurist ja kultuurrohumaa rajamisest” (J. Kuum).

Peab oluliseks Aleksandrikooli asutamist eestikeelse koolihariduse edendamiseks. Asutab oma testamendis stipendiumi ühele Aleksandrikooli õpilasele.

Kutsub esimesena üles avalike raamatukogu asutamisele ühistegevuse alusel.

Toetab noori andeikaid haritlasi (L. Koidula, J. Hurt, M. Veske, P. Blumberg, J. Weitzenberg, A. Weizenberg , V.J. Stein jt.) lotuses, et nad jätkavad tema tööd eesti rahva heaks.

KREUTZWALDI STIPENDIUMI STATUUT

Arvestades Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1881. a. väljendatud testamentaarset soovi, asutab Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum kui ka Kreutzwaldi pärandi hoidja 1999. aastal KREUTZWALDI STIPENDIUMI, mille määramine toimub alljärgnevalt:
1. Kreutzwaldi stipendium määratakse igal aastal ühele Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi vanema astme tublile ja edasipüüdlikule noormehele.
2. Kreutzwaldi stipendiumi saaja määrab muuseumi direktor oma käsikirjaga arvestades Kreutzwaldi Gümnaasiumi poolt tehtud ettepanekut.
3. Kreutzwaldi stipendiumi saaja kuulutatakse välja ja stiupendium antakse välja detsembrikuus Kreutzwaldi sünniaastapäeva tähistaval mälestuspäeval.
4. 1999. a. Kreutzwaldi stipendiumi suurus on 500 krooni. Muuseum jätab endale õiguse muuta edaspidi stipendiumi summa suurust.
Peale Stipendiumi Statuudi on ka Fr. R. Kreutzwaldi mälestusmedali statuut, kus jagatakse mälestusmedaleid. Ka mälestusmedal antakse üle detsembrikuus.

MUUSEUMIST ÜLDISELT

Aadress: Kreutzwaldi 31, Võru 65609
Telefon: 78-217-98
E-mail: [email protected]
Kontaktisik: ekspositsiooniosakonna juhataja Aimi Hollo
Avatud: 1. aprill – 30 september K – P 10 – 18
1. oktoober – 30. märts K – P 10 – 17
Pilet: täiskülastus õpilastele 5.-
täiskasvanutele ja pensionäridele 15.-
näitus õpilastele 5.- täiskasvanutele ja pensionäridele 10.-

KOKKUVÕTE

Töö eesmärgiks oli uurida Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi asustamisest ning muuseumi sisust. Muidugi ka Kreutzwaldi enda elust abikaasa, kirjaniku ning arstina. See eesmärk sai ka täidetud.
Kreutzwaldi Mälestuse Jäädvustamise Selts asutati 10. juunil 1920. aastal. Juhatusse valiti Johannes Käis, August Sermat, Hans Labi, Jakob Teder, Johan Pelovas.
Seltsi peamiseks eesmärgiks oli püstitada Kreutzwaldi parki Kreutzwaldi ausammas. Ausammas avati pidulikult 29. augustil 1926. aastal.
29. juunil 1940 sõlmiti notariaalne leping Võru Linnavalitsuse ja VEKAS vahel maja ostuks-müügiks. Maja hinnaks määrati 33 000 krooni.
Kirjandusministeeriumi teadurite abiga, kes koostasid ekspositsiooni, avas Kreutzwaldi muuseum juulis 1941 uksed külastajaile.
Maja kõige avaram ja pidulikum ruum on saal. Saalis on klaver , millel Annette Adelheid tihtipeale mängida armastas . Nüüd on võrulastel siin võimalus kuulata head muusikat. Aavo Saarva on lahkelt oma ülesandeks võtnud klaveri mängukorras hoidmise.
Köök tolleaegse võrulase tüüpiline köök. Kõik potid ja pannid ei ole selle maja pere omad. Palju ajastu tarbeesemeid on muuseumile annetanud naabrite järglased ja põliste võrulaste perekonnad.
Arsti töisest argipäevast räägib patsientide vastuvõtutuba, kus abi ja sageli ka tasuta rohtu said nii Võru linna vaesemad elanikud kui ka ümbruskonna talurahvas. Doktor Kreutzwaldi juurde tuldi abi saama meeleldi, sest haigusi ja häda võis kurta lausa eesti keeles.
Esikust viib ärklituppa kitsas kulunud astmetega trepp, mis viib ruumi, kus on kirjutuslaud, tool, laual ''Kalevipoja'' väljaandeid, õlilamp, paberipress, draakonikujuline kirjutuslauagarnituur, milles tindi- ja liivapott ning sulepea.
Kreutzwaldi suurest raamatukogust, kust alati võid leida kõige paremat ja uuemat kirjandust, on muuseumis säilinud 220 köidet.
Et saada täielikku ülevaadet Lauluisa pikast ja töörohkest elust, on muuseumikülastajatel võimalus tutvuda kirjandusliku ekspositsiooniga hoovimajas ja aidas.
Kreutzwaldi testamentaarne soov oli asutada Kreutzwaldi Stipendiumi Statuut ja Fr. R. Kreutzwaldi mälestusmedali statuut.
Memoriaalmuuseumi kohta kirjutamine andis juurde palju uusi teadmisi Võru kuulsaima inimese elust ning tegemistest.

KASUTATUD ALLIKAD

Hollo, A. Kreutzwald ja Võru, Võru: trükikoda Võru Täht, 2002

Hollo, A. Fr. R. Kreutzwald – 200 // Võrumaa Kultuurileht. 2003. detsember.

Giid Helju Kalme suulised jutustused

Pealeht http://www.hot.ee/muuseumvoru/

LISA 1

LISA 2

LISA 3

29