Eesti kunstimuuseumid (0)

Eesti Kunstimuuseumid

Eesti Kunstimuuseum asutati 17. novembril 1919, kuid alles 1921. aastal sai ta oma esimese alalise hoone – 18. sajandil ehitatud Kadrioru lossi. 1929. aastal loss võõrandati, et ehitada see ümber presidendi residentsiks. Eesti Kunstimuuseum asus mitmetel ajutistel pindadel kuni 1946, mil ta paigutati taas Kadrioru lossi. 1991. aasta augustiks oli loss täielikult amortiseerunud. Sama aasta novembris võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse tagada Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamine Kadriorus . Seniks anti muuseumile manööverpinnaks Tallinnas Toompeal asuv Rüütelkonna hoone, kus 1. aprillil 1993 taasavati ekspositsioon. Eesti Kunstimuuseum lõpetas näitusetegevuse selles hoones 2005. aasta oktoobris .
1970. aastate lõpus ja 1980. aastatel alustasid tööd esimesed Eesti Kunstimuuseumi filiaalid . Alates 1995. aastast toimub kõikides muuseumi filiaalides ka aktiivne haridusalane tegevus – erinevates muuseumitundides ja kunstistuudiotes saavad osaleda nii lapsed kui noored. 1996. aastal avati näitustesaal Rotermanni soolalao esimesel korrusel, mis lõpetas oma tegevuse 2005. aasta mais. 2000. aasta suvel avati taas restaureeritud Kadrioru loss, ent nüüd enam mitte muuseumi peamajana, vaid filiaalina – Kadrioru kunstimuuseumina, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi väliskunsti kogu.
Nüüdseks on Eesti Kunstimuuseum kasvanud mitmete erinevate muuseumidega institutsiooniks: Kadrioru kunstimuuseum (Kadrioru loss ja Mikkeli muuseum ), Niguliste muuseum, Adamson- Ericu muuseum. Alates 2006. aasta veebruarist on  Kadriorus külastajatele avatud Kumu kunstimuuseum – Eesti Kunstimuuseumi uus peahoone .
Esmakordselt oma peaaegu sajandipikkuse ajaloo jooksul on Eesti Kunstimuuseumil spetsiaalselt muuseumi vajadustele vastav ja eesti kunstile vääriline hoone. Kumu on kaasaegne multifunktsionaalne kunstimuuseum, mis koondab endasse näitusesaalid, erinevaid võimalusi pakkuva auditooriumi ning noortele külastajatele ja kunstihuvilistele mõeldud hariduskeskuse.

Adamson Eric

Lühike jalg on romantiline trepptänav, mis juba 13. sajandil kujunes oluliseks jalakäigu-ühendusteeks Toompea linnuse ja all-linna vahel. 1542 . aasta ürikutes mainitakse Lühikese jala ning Rüütli tänava nurgal paiknenud kodanikumaja, selle juurde kuulunud kivist aitu ja väikest maja Lühikese jala ääres. Keskaegsed tänavaäärsed majad liideti ümberehitusel tihti nende juurde kuuluvate teisejärguliste hoonetega. Nii on ka praegune selgete ajalooliste tunnusteta maja nr. 3 mitme- etapilise ehituslooga, mis on märgatav hoone põhiplaanis.
Keskajal asusid kinnistus vase- ja lukkseppade töökojad. Viimastel sajanditel paiknesid majas korterid, 20. sajandi alguses rautati sisehoovis hobuseid. Hoone renoveeriti 1983. aastal loodud kunstnik Adamson-Ericu muuseumi tarvis peale tema lese suurejoonelist, ligikaudu tuhande erinevas žanris kunstiteose kinkimist Eesti Kunstimuuseumile.
Kunstnikul ei olnud eluajal majaga mingit seost, seetõttu ei leia elulooline osa muuseumis laiemat kajastamist. Püsiekspositsioon teise korruse näitustesaalides annab ülevaate kunstniku rikkalikust loomingust. Esimesel korrusel ja keldriruumides, samuti suviti romantilises siseõues toimuvad vahetatavad näitused.
Adamson-Eric (1902-1968) oli silmapaistev kultuuritegelane ja loominguline isiksus eesti kunstis. Eelkõige pühendus ta maalimisele, aga tegeles ka peaaegu kõigi tarbekunstiharudega. Adamson-Ericu isikupärast maali-ja tarbekunstiloomingut iseloomustab elegants , peen värvivalik ja kohati vaimukus . Maalijana kujunes ta välja Pariisi vabaakadeemiates, ent samas oli ta sügavalt seotud koduse põhjamaise keskkonnaga ja eesti rahvusliku kunstitraditsiooniga. Adamson-Ericu loodud tarbekunstiesemed olid unikaalsed, art deco sugemetega, ent samal ajal funktsionaalsed kunstiteosed. Tema loomingus peegeldub eesti kujutava ja tarbekunsti areng enam kui nelja aastakümne vältel.
Adamson-Eric 1967. aastal Tallinnas
Adamson-Eric. Tulbid . 1939. Õli, lõuend

Kumu

Esmakordselt oma peaaegu sajandipikkuse ajaloo jooksul on Eesti Kunstimuuseumil spetsiaalselt muuseumi vajadustele vastav ja eesti kunstile vääriline hoone – uus peahoone Kumu kunstimuuseum. 1993.–1994. aastal toimunud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võitis Soome arhitekt Pekka Vapaavuori. Hoone ehitust alustati 2002. aastal. Kumu kunstimuuseum avas uksed 18. veebruaril 2006.
 
Uue muuseumihoone asukoha valik
1991. aastal hakati uuele muuseumihoonele asukohta otsima . Tallinnas pakuti välja 11 võimalikku asukoha varianti . 5. detsembril 1991. aastal otsustas Tallinna linnavolikogu rajada uue kunstimuuseumi hoone Kadriorgu. 12. novembril 1991. aastal otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu valitsusel tagada Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamine.
 
Arhitektuurikonkurss
1993.–1994. aastal korraldati uue hoone projekti saamiseks rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Konkursi valmistas ette Eesti Arhitektide Liidu tellimisel Looveeri Arhitektuuribüroo. Kuna samal ajal toimusid Stockholmi Moderna Museet’i ja Helsingi Kaasaegse Kunsti Muuseumi ( Kiasma ) hoonete arhitektuurivõistlused, siis tutvuti põhjalikult antud võistluste tehniliste tingimuste ja ruumiprogrammidega ning rahvusvaheliste arhitektuurivõistluste seadusega UIA ja ICOM-i poolt soovitatavate normatiividega kunstimuuseumide ehitamiseks.
 
Konkursist osavõtjaid oli 10 riigist ja laekus 233 projekti. Enim osalejaid (üle saja) oli Soome Vabariigist ja kõik 7 auhinnalist kohta läksid soomlastele. Rahvusvahelise žürii otsus oli üsna üksmeelne ja võit läks soomlasele Pekka Vapaavuorile töö Circulos eest.
 
Ehituslugu
13. mail 1994. aastal sõlmiti Kunstimuuseumi ja arhitekt Pekka Vapaavuori vahel leping projekteerimise jätkamiseks. Seda oli võimalik teha vaid seetõttu, et samaaegselt sõlmiti koostööleping ka Kunstimuuseumi ja Soome Rakennushallinto (praegune Engel OY) vahel, mille alusel sealsed spetsialistid nõustasid tasuta Eesti Kunstimuuseumi uue hoone projekteerimist.
 
Aastatel 1995–2001 Engeli spetsialistid nõustasid ja viisid läbi täiendkoolitusi nii kunstimuuseumi töötajatele kui ka projekteerijatele. Engel OY on osaliselt spetsialiseerunud muuseumi spetsiifikale, muu hulgas on nad rekonstrueerinud Helsingis Ateneumi, Tarbekunstimuuseumi, Ajaloomuuseumi, projekteerinud ja olnud projektijuhiks Kiasma ehitusel.
 
1999. aastaks valmis riigieelarvelisi vahendeid kasutamata hoone eelprojekt. Selle koostamisel osalesid Pekka Vapaavuori, Engel OY, inseneribüroo Estkonsult Eestist ja inseneribüroo Olaf Granlund OY Soomest ning Kunstimuuseumi töötajad.
 
1995.–1998. a. projekti riiklikult ei finantseeritud. Neil aastatel jätkas Kunstimuuseum uue muuseumiga seotud probleemide lahendamist. 5. novembril 1996. aastal võttis Eesti Vabariigi Riigikogu vastu otsuse Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi ehitamise kohta, milles nähti ette alustada Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitust 1999. aastal. Eesti Valitsusele pandi selles otsuses kohustus leida nii eelarvelisi kui eelarveväliseid vahendeid. Teatud määral seda otsust ka täideti, sest aastal 1995 ja 2000 finantseeriti projekteerimist riigieelarvest.
 
2001. aastal töötati EV Rahandusministeeriumi ja EV Kultuuriministeeriumi poolt välja uue muuseumihoone ehitamise rahastamise skeem, mille aluseks oli hasartmänguseaduse muudatus , mis ka Riigikogu poolt 13. märtsil 2002 vastu võeti. 2001. aastal asutati valitsuse korraldusega Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutus ülesandega jätkata uue muuseumihoone projekteerimistöid professionaalsel tasemel ning käivitada ehitustegevus 2002. aastal. Kunstimuuseumi uue hoone ehitus lõpetati 2005. aasta septembris.
 
Selleks, et olla kindel kunstimuuseumi uue hoone parameetrite õigsuses, kutsus muuseum projekti ja ehitust üle vaatama rahvusvahelise konsultatsioonifirma LORD (Hr. Barry Lord – rahvusvaheline muuseumiekspert Kanadast), kes andis tehtud tööle positiivse hinnangu.
 
2004. aastal sai uus muuseum endale ka nime. Korraldati nimekonkurss ja paljude erinevate pakkumiste hulgast kõige sobivamaks peeti Kumu – KUnsti MUuseum.
Kadrioru Kunstimuuseum
Kadrioru lossi ja pargi laskis rajada Vene tsaar Peeter I. Roomast kutsutud arhitekt Niccoló Michetti projekteeris lossikompleksi kolmeosalisena itaalia villade eeskujul.
Hästisäilinud peasaal on nii Eesti kui ka Peetri-aegse Venemaa ja kogu Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri kaunimaid näiteid. Tema valmimisel osalesid vene ja itaalia meistrite kõrval ka kunstnikud Stockholmist, Riiast ja Tallinnast. Saal on ehitatud kahte korrust läbivana ning kaunistatud rohke stukkdekoori ja laemaalingutega.
18. sajandi ilme on säilitanud ka lossi vestibüül ning mõned ruumid, samuti rida ahjusid peahoones. 
Keisrinna Katariina I järgi Kadrioruks nimetatud lossi ja parki kui keiserlikku suveresidentsi külastas enamik Venemaa valitsejaid, alates Peeter I tütrest Elisabethist ja lõpetades Nikolai II-ga.
1921. aastal asus lossi Tallinna Eesti Muuseum, mis reorganiseeriti 1928 Eesti Kunstimuuseumiks.
1929 võeti Kadrioru loss kasutusele Eesti riigivanema (alates 1938 presidendi) residentsina. Hoone restaureeriti 1933 – 34. Arhitekt Aleksander Vladovsky projekti järgi ehitati juurde banketisaal ning arhitekt Olev Siinmaa kavandite järgi kujundati mõned ruumid ümber rahvusromantilises stiilis.
Alates 1946. kuni 1991. aastani asus lossis Eesti Kunstimuuseumi peahoone. Maja amortiseerumine sundis alustama üheksa aastat kestnud restaureerimistöid, mida toetas Rootsi riik 21 miljoni rootsi krooniga .
22. juulil 2000 avati renoveeritud Kadrioru lossis Eesti Kunstimuuseumi filiaal Väliskunsti Muuseum. Lisaks kunstinäitustele toimuvad lossis kontserdid ja teatrietendused , korraldatakse loenguid, ekskursioone, kunstiteoste tutvustusi ja vastuvõtte.
Kadrioru lossikompleksi kuulub rida kõrvalhooneid, millest enamik on praeguseks renoveeritud. 18. sajandi pargipaviljonis (Lusthaus) ja 19. sajandi algul rajatud külalistemajas tegutsesid kuni Kumusse kolimiseni Eesti Kunstimuuseumi restaureerimistöökojad. Endises lossi köögimajas avati 1997. aastal Johannes Mikkeli erakogu tutvustav muuseum. Täielikult on taastatud lossi väravate vastas asuv 19. sajandi algul rajatud puidust vahimaja.
Koos lossiga rajatud park oli algselt ligi saja hektari suurune. Tema keskosa on plaanis taastada itaalia-prantsuse regulaarpargi kujul. 18. sajandi eeskujudel on renoveeritud lossitagune Lilleaed, korrastamisel on fassaadipoolne Alumine aed.
Gerard ter Borch. Naine veiniklaasiga u.1665.
Nigvlste
Keskaegse Tallinna üks uhkemaid sakraalhooneid, 13. sajandil kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele pühitsetud Niguliste kirik peegeldab läbi sajandite ja stiiliperioodide voolavat ajalugu. Hoone üldilmes domineerib 15. sajandisse ulatuv kolmelööviline basilikaalse lahendusega pikihoone ja polügonaalne kooriosa, neljatahuline torn barokk -kiivriga, keskaegsed pühakute- ning hilisemad hauakabelid.
 
1944. aasta 9. märtsi ööl toimunud pommitamise tagajärjel jäi Niguliste aastakümneteks varemetesse. Pikaajaliste taastamistööde järel avati siin 1984. aastal muuseum-kontserdisaal, 2005. aastast Niguliste Muuseum.
 
Ajaloolise kirikukunsti muuseumina tegutsev Niguliste eksponeerib ning tutvustab  kunstiteoseid seitsme sajandi pikkusest ajaperioodist – keskaegse ja reformatsioonijärgse kunsti paremikku Eestis. Üliväärtuslike hilis- keskaegsete altarite kõrval Põhja-Saksamaalt ning Madalmaadest on Nigulistes võimalik tutvuda puunikerduskunsti, pilt- ja vappepitaafide ning rikkaliku lühtrite, hauaplaatide ja väärismetalli kollektsiooniga. Ekspositsioon on koostatud Eesti Kunstimuuseumi kogudesse kuuluvatest eksponaatidest ning siia deponeeritud teostest.
 
Lisaks näitustele korraldatakse Niguliste Muuseumis loenguid, ekskursioone, laste- ja noorte haridusprogramme, muusikasõpradele on Niguliste armastatud kontserdipaik Tallinna vanalinnas .
 
Bernt Notke. Surmatants ( Danse Macabre). Detail. Surm tantsib keisri ja keisrinnaga. 15. saj. lõpp
Kristjan Raua majamuuseum
Muuseum on suletud